3-2-1-108-16 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

TSIVIILKOLLEEGIUM

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-2-1-108-16

Otsuse kuupäev

Tartu, 27. märts 2017

Kohtukoosseis

Eesistuja Villu Kõve, liikmed Peeter Jerofejev, Henn Jõks,

Jaak Luik, Malle Seppik ja Tambet Tampuu

Kohtuasi

K. P hagi E-M. P vastu ühisvara jagamiseks ja E-M. P

vastuhagi K. P vastu ühisvara jagamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Ringkonnakohtu 29. veebruari 2016 otsus tsiviilasjas

nr 2-12-23474

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

K. P kassatsioonkaebus

E-M. P vastukassatsioonkaebus

Tsiviilasja hind Riigikohtus

Kassatsioonkaebuse hind 3500 eurot

Vastukassatsioonkaebuse hind 3500 eurot

Menetlusosalised ja nende

esindajad Riigikohtus

Hageja K. P, lepinguline esindaja vandeadvokaat Anu Pärtel

Kostja E-M. P, lepinguline esindaja vandeadvokaat Robert

Sarv

Asja läbivaatamise kuupäev

6. veebruar 2017. a, kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Tartu Ringkonnakohtu 29. veebruari 2016 otsus tsiviilasjas nr 2-12-23474. Saata

asi uueks läbivaatamiseks samale ringkonnakohtule.

2. Rahuldada kassatsioonkaebus osaliselt.

3. Rahuldada vastukassatsioonkaebus osaliselt.

4. Tagastada kassatsioon- ja vastukassatsioonkaebuselt tasutud kautsjonid.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. K. P (hageja) esitas 14. juunil 2012 Tartu Maakohtule hagi E-M. P (kostja) vastu abielu

lahutamiseks ja ühisvara jagamiseks. Tartu Maakohus lahutas poolte 30. detsembril 1995 sõlmitud

abielu 17. septembri 2012 osaotsusega, mis on jõustunud.

Hagiavalduse kohaselt palus hageja jätta enda ainuomandisse Liivi kinnistu (2700 eurot); korteri

Tallinnas Kunderi tänaval (73 400 eurot); korteri Tartus Aleksandri tänaval (50 000 eurot); korteri

Tartus Riia tänaval (55 000 eurot); sõiduauto Mazda (5400 eurot); sõiduauto VW Passat (2700 eurot);

hageja Swedbank AS-i kontod (17 eurot 18 senti); hageja Swedbank AS-i väärtpaberikonto

(3056 eurot). Hageja palus jätta kostja ainuomandisse korteri Tartus Tähe tänaval (80 000 eurot);

sõiduauto Nissan (6000 eurot); mootorratta Harley Davidson (5200 eurot); kostja Swedbank AS-i

kontod (191 eurot 94 senti); kostja Astoria Federal Savings pangakontod (4874 eurot 98 senti); kostja

J.P.MORGAN CHASE BANK NA pangakonto (6917 eurot 51 senti); kostja TD Ameritrade, Division

of TD Ameritrade INC väärtpaberikonto (236 680 eurot 73 senti); mündikogu (3900 eurot). Hageja

leidis, et kostja ei ole pärast abieluliste suhete lõppemist ühisvara eesmärgipäraselt kasutanud ja on

vähendanud oluliselt ühisvara koosseisu. 20. detsembril 1997 kostja sõlmitud laenuleping

(laenuleping) on tühine. Laenulepingu täitmiseks 30. aprillil 2012 tehtud ülekanne 144 350 eurot on

tehtud eesmärgiga vähendada ühisvara. 4. aprillil 2012 kostja tütrele USAs kinnistu ostmiseks

kulutatud 145 000 USA dollarit on samuti kulutatud eesmärgiga vähendada ühisvara. Hageja ei olnud

teadlik kostja ja E. P. W vahel sõlmitud üürilepingust ega ole seda heaks kiitnud. 9. märtsil 2012

tehtud ülekanne 10 000 eurot kulutati mootorratta ostmiseks ja seda ei ole kasutatud pere huvides,

vaid kostja isiklikuks hüvanguks.

2. Kostja esitas 13. detsembril 2012 vastuhagi, milles palus jätta hagi osaliselt rahuldamata ja jagada

ühisvara tema pakutud viisil.

Kostja leidis, et ühisomandisse ei kuulu kostjale kindlustusandja makstud mittevaralise kahju hüvitis

192 000 dollarit, kostjale abielu kestel tasutud (kogumis)pension Ameerika Ühendriikides

197 434 dollarit 50 senti ja Tallinnas Kunderi tänaval asuv korteriomand, mis on soetatud kostja

lahusvara (mittevaralise kahju hüvitise) arvel. Kostjale USA-st tasutav pension on oma olemuselt

Eesti kogumispension, mis ei kuulu abikaasade ühisvara hulka. Muuhulgas palus kostja jätta

Raudtee 78, Liivi ja Karro kinnistud talle, kui ta ei pea hagejale kogu ühisvara jagamise tulemusel

rahalist hüvitist maksma. Kostja tehtud üürimaksed ei olnud näilikud. Kostja kasutas koos perega

E. P. W maja ning tasus selle eest kokkulepitud üüri. Hageja väited I. S. W-ga sõlmitud laenulepingu

näilisuse või tühisuse kohta on põhjendamatud. Ühisvara jagamisel tuleb kalduda kõrvale poolte

võrdsuse põhimõttest vastuolu tõttu hea usu põhimõttega ning tuvastada, et kostja osa ühisvarast on

80% ning hageja osa 20% või muus kohtu määratud proportsioonis. Hageja ei ole panustanud

kostjaga võrdses ulatuses ühisvara omandamisse. Kostjal on õigus suuremale osale vaidlusalusest

varast, kuna hageja ei ole vaidlusaluse vara omandamisel sisuliselt osalenud.

3. Tartu Maakohus rahuldas 19. märtsi 2015. a otsusega poolte ühisvara jagamise hagid osaliselt.

Maakohus jättis hageja ainuomandisse Tartus Riia ja Aleksandri tänaval asuvad korteriomandid, Liivi

kinnistu (p 3), sõiduautod Mazda ja Volkswagen, hageja väärtpaberikontol oleva vara 4210 eurot

43 senti; Riia ja Aleksandri tänaval asuvate korteriomandite üürile andmisest saadava tulu. Maakohus

jättis kostja ainuomandisse Tallinnas Kunderi ja Tartus Tähe tänaval asuvad korteriomandid,

sõiduauto Nissan, mootorratta Harley-Davidson ja mündikogu; kostja väärtpaberikontol oleva vara

väärtusega 187 588 dollarit 55 senti; J.P.MORGAN CHASE BANK NA pangakontol oleva vara

väärtusega 9082 dollarit; Astoria Federal Savings pangakontol oleva vara väärtusega 1005 dollarit

6 senti ja Astoria Federal Savings pangakontol oleva vara väärtusega 5371 dollarit 90 senti (p 10);

15. novembril 2012 vormistatud laenulepingu alusel tasutud 94 566 dollarit; USA kinnistu ostu

deposiidi finantseerimise 5000 dollari ulatuses; 2012. a E. P. W-le tehtud maksed 7936 dollari

29 sendi ulatuses; 9. märtsil 2012 tehtud 10 000 euro suuruse kulutuse mootorratta ostmiseks (p 11).

Maakohus otsustas, et avalikul enampakkumisel müüakse Tartus Raudtee tänaval asuv kinnistu ja

Karro kinnistu ning müügist saadud raha jääb hagejale (p-d 12-13). Hageja ainuomandisse jääva

ühisvara väärtuseks on 333 885 eurot 30 senti ja kostja ainuomandisse jääva ühisvara väärtuseks

471 692 eurot 79 senti.

Maakohtu otsuse põhjenduste kohaselt on tervisekahju tekitamise tõttu makstud mittevaralise kahju

hüvitis nii varem kehtinud kui ka kehtiva perekonnaseaduse (PKS) kohaselt abikaasade ühisvara.

Ühisvara hulka kuuluvad ka kostja väärtpaberikontodel olev vara ja USA-st laekunud

kogumispensioni maksed. Kostja ei ole tõendanud, et ta omandas väärtpaberid lahusvara arvel. Kostja

ei ole kohtule esitanud ühtegi tõendit selle kohta, kes tegi makseid ja millal lõppes maksete tegemine

USA-s olevale pensionikontole, millal temale hakati maksma sellelt kontolt pensioni ja millisel

kontol ta hoiustas saadud pensioni. Varaühisuse puhul ei näe seadus ette pensionimaksete ja saadava

pensioni kuulumist lahusvarasse.

Ühisvara hulka tuleb arvata ühisvarale tekitatud kahju, mis väljendus laenulepingu rikkumisest

tulenevas kahjus ja isiklikuks otstarbeks kulutatud ühisvaras. 20. detsembril 1997 sõlmitud suulise

laenulepingu kohaselt sai kostja laenu 89 000 dollarit. Laenu tagastamine oli põhjendatud kulutus.

Kostja tagastas laenu rohkem kui kümme aastat hiljem. Kostja ei tõendanud mõjuvat põhjust, miks ta

laenu varem ei tagastanud. 94 566 dollari ulatuses on kostja süüliselt vähendanud ühisvara ja

nimetatud summa tuleb arvata ühisvara hulka. Ühisvarana tuleb jagada ka ühisvara arvel kostja tütre

nimel kinnistu omandamiseks deposiiti tasutud 5000 dollarit. Ei ole tõendatud, et kostja oleks

ostusumma tasunud. Hageja tagastas kostjale 5000 dollarit, mille kostja tehingu tagatiseks deposiiti

maksis. Ühisvara hulka tuleb arvata üürilepingu alusel E. P. W-le enammakstud 7936 dollarit

29 senti, sest kostja kulutas ühisvarasse kuuluvat raha põhjendamatult. Lisaks on kostja kulutanud

abikaasade ühisvarast 10 000 eurot isiklikes huvides ja sellega vähendanud poolte ühisvara.

10 000 eurot tuleb arvata jagatava ühisvara hulka.

Ühisvara jagamisel saab arvestada enne 1. juulit 2010 kehtinud PKS § 19 lg-s 2 sätestatud

abikaasade osade võrdsusest kõrvalekaldumise aluseid. 8,55% (68 877 euro) ulatuses

kõrvalekaldumine abikaasade osade võrdsusest kompenseerib kostja suurema panuse, mille kostja

tegi, kui omandas vallasasjana elamu Raudtee 78 enne abielu sõlmimist. Eeltoodust tulenevalt ei

pidanud kohus põhjendatuks määrata hagejale rahalist hüvitist vähem saadud osa kompenseerimiseks.

4. Hageja esitas maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles palus maakohtu otsuse osaliselt

tühistada ja teha uus otsus, millega jätta Tallinnas Kunderi tänaval asuv korter hageja ainuomandisse,

müüa avalikul enampakkumisel Tartu Raudtee 78 ja Karro kinnistud, arvata üüritulu üleandmise

lepingu alusel kostjalt välja mõistetud hüvitis 30 000 dollarit ühisvara hulka, arvata 20. detsembril

1997 laenulepingu alusel tasutu koos intressidega ühisvara hulka, välja mõista kostjalt hageja kasuks

hüvitis enam saadud ühisvara osa eest ning hüvitis ühisvara vähendamise eest.

Kostja vaidles apellatsioonkaebusele vastu, palus jätta selle rahuldamata ja menetluskulud hageja

kanda.

5. Kostja esitas maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles palus maakohtu otsuse osaliselt

tühistada ja teha uus otsus, millega rahuldada vastuhagi ja jätta hagi täies ulatuses rahuldamata.

Hageja vaidles apellatsioonkaebusele vastu, palus jätta selle rahuldamata ja menetluskulud kostja

kanda.

Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused

6. Tartu Ringkonnakohus rahuldas 29. veebruari 2016. a otsusega apellatsioonkaebused osaliselt.

Ringkonnakohus tühistas Tartu Maakohtu 19. märtsi 2015 otsuse osaliselt resolutsiooni punkti 11

(välja arvatud hüvitise 5000 dollarit osas) ja punktide 12-13 osas ning kostja vastuhagi mittevaralise

kahju hüvitise 192 000 dollarit ühisomandisse mittekuuluvuse tuvastamata jätmise osas.

Ringkonnakohtu otsuse põhjenduste kohaselt kuulub kostjale makstud mittevaralise kahju hüvitis

kostja lahusvara hulka. Nii enne 1. juulit 2010 kehtinud perekonnaseaduse (PKS (1995)) § 15 lg 1 kui

ka kehtiva PKS § 27 lg 2 p 2 võimaldavad tõlgendust, et lahusvarasse kuuluvad esemed, mis abikaasa

on saanud talle kuuluvat raha kasutamata, sh ka talle kuuluva isikliku õiguse alusel. Lahusvarasse

kuuluvad seega varaesemed, mis on abikaasa isikuga lahutamatult seotud ja mis üldjuhul ei ole

tehinguga üleantavad, nt õigused ja nõuded, mida ei saa nende olemusest tulenevalt loovutada ega

tsiviiltäitemenetluses arestida. Kehavigastuse ja muu tervise kahjustuse põhjustamisega tekitatud

kahju hüvitamise nõudeid ei või loovutada. Lahusvara arvelt omandatud esemete arvel ei saa ühisvara

jagamisel lugeda PKS (1995) järgi kostja lahusvara osa suuremaks, kuid kohtul on võimalik ühisvara

jagamisel kõrvale kalduda abikaasade osade võrdsuse põhimõttest PKS (1995) § 19 lg 2 p 3 alusel.

Kostja ei ole esitanud tõendeid, mis võimaldaksid lugeda USA-st tehtud kogumispensioni maksed

lahusvara hulka. Puuduvad tõendid pensionikontole tehtud sissemaksete alg- ja lõppaja kohta ning

üksnes pensioni arvel omandatud väärtpaberite ja kinnistute kohta.

Hageja ei ole tõendanud, et vaidlusaluse 10 000 euroga on kostja vähendanud ühisvara koosseisu ja

tekitanud hagejale kahju. Vaidlusaluse rahaga tasuti mootorrataste eest. Tegemist oli poolte

majanduslikku olukorda arvestades tavapärase käibetehinguga, mis ei vajanud abikaasa nõusolekut.

Mootorrataste arvamist jagatava ühisvara kooseisu ei ole pooled taotlenud.

Laenulepingu näilikkus ei ole tõendatud. Laenu tagastamist kui laenusaaja tehingust tulenevate

kohustuste täitmist ei saa käsitada ühisvara süülise vähendamisena või tehinguna, mis vajanuks teise

abikaasa nõusolekut. Põhjendatud ei ole maakohtu seisukoht, et kostja on vähendanud süüliselt

ühisvara sellega, et tagastas laenu hilinenult ja tasus seetõttu rohkem intressi. Hageja ei ole

põhistanud, et laenu ei olnud vaja võtta ning et intressi maksmine kahjustas ühisvara, kui laen oli

tagastamata. Hageja nõue arvata 190 686 dollarit hüvitisena ühisvara koosseisu tuleb jätta

rahuldamata.

Ei ole tõendatud, et kostja oleks tasunud 749 Mahagony Lane ostusumma, v.a deposiit 5000 eurot,

mis tuleb arvata ühisvarasse. Lepingust nähtub, et kostja sõlmis lepingu oma tütre K. P nimel, kes

peaks ka kohustuse müüja vastu täitma.

E. P. W-ga sõlmitud suulise üürilepingu alusel üürileandjale tasutu on kostjale tagastatud. Kirjalik

leping ei tõenda kostja väidet, et pangakontolt väljavõetud või ülekantud raha on kasutatud kostja

väidetud viisil üüri tasumiseks. Sellele vaatamata ei ole tõendatud ka kehtiva PKS § 34 lg 3 eeldused,

mis annaks aluse rahuldada hageja nõue arvata vaidlusalused summad hüvitisena ühisvara hulka.

Pooltel oli kokkulepe, et kostja võis ise otsustada tehingute tegemise, ja kehtis abikaasa nõusoleku

eeldus. Asjas puuduvad andmed, et pooled oleksid aprilliks 2012 kokku leppinud teisiti.

Ringkonnakohus leidis, et põhjendatud on müüa Karro kinnistu avalikul enampakkumisel, saadav

raha arvata ühisvara hulka ja jagada poolte vahel võrdselt.

Kostja ei ole Kunderi tänava korteri arvamist poolte ühisvara hulka apellatsioonkaebuses õigel ajal

vaidlustanud. Lisaks kuulub korteri omandamise ajal kehtinud PKS (1995) § 14 lg 1 kohaselt poolte

abielu ajal ka abikaasa lahusvara arvel soetatud vara abikaasade ühisvarasse.

Asjaolu, et kogu ühisvara on omandatud kostja sissetulekute ja korraldatud vahendite arvel, ei anna

iseenesest alust ühisvara jagamisel kalduda kõrvale poolte võrduse põhimõttest. Ka ei anna selleks

alust kostja pensionäri staatus. Käesolev lahend ei mõjuta kostja saadavat pensioni. Põhjendatud on

kostja taotlus kalduda PKS (1995) § 19 lg 2 p 3 alusel poolte võrdusest kõrvale seetõttu, et kostjale

2005. aastal tasutud mittevaralise kahju hüvitis ei kuulu ühisvara hulka.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

7. Hageja palub kassatsioonkaebuses tühistada ringkonnakohtu otsuse ja saata asja uueks

läbivaatamiseks ringkonnakohtule. Menetluskulud palub hageja jätta kostja kanda. Hageja vaidlustab

ringkonnakohtu otsust osas, milles ringkonnakohus tühistas maakohtu otsuse osaliselt ja tegi uue

otsuse, millega jättis ühisvara hulka arvamata laenulepingu alusel tasutud rahalise hüvitise

94 566 dollarit, E. P. W-le tehtud makse 7936 dollarit 29 senti ning 10 000 euro suuruse kulutuse ning

jättis selles osas hagi rahuldamata, tuvastas, et mittevaralise kahju hüvis ei kuulu abikaasade

ühisvarasse, ja rahuldas selles osas vastuhagi.

Kassatsioonkaebuse põhjenduste kohaselt on ringkonnakohus ekslikult leidnud, et pooled ei vaidle

asjaolu üle, et kostjale on 3. jaanuaril 2005 mittevaralise kahju hüvitisena makstud 192 000 dollarit.

Kostja ei ole tõendanud, millal ja millisele kontole hüvitis laekus ning et hüvitis võis laekuda pärast

3. jaanuaril 2005 korralduse tegemist. Kohus on tõendamiskoormist kostjale selgitanud. Kostja ei ole

tõendanud, et omandas hüvitise arvel Kunderi tänava korteri. Ringkonnakohus ei oleks tohtinud

rahuldada vastuhagi mittevaralise hüvise ühisvarasse mittekuulumise tuvastusnõuet, kuivõrd sellist

nõuet kostja vastuhagis ei esitanud. Ringkonnakohus on hüvitise lahusvaraks lugemisel ka

materiaalõigust vääralt kohaldanud. PKS (1995) § 15 lg 1 ei võimalda lugeda tervisekahjustusest

tulenevat mittevaralise kahju hüvitist lahusvaraks. Viited PKS § 49 lg 1 p-le 3 ja võlaõigusseaduse

(VÕS) § 166 lg-le 1 on asjakohatud. Hagejaga nõustumisel võib olla põhjendatud Kunderi tänava

korteri hagejale jätmine.

Kostja on kulutanud abikaasade ühisvarast 10 000 eurot isiklikes huvides ja sellega vähendanud

ühisvara. Ringkonnakohus ei selgitanud, miks ta erinevalt maakohtust leidis, et mootorrattad osteti

perekonna huvides ja tegemist on tavapärase käibetehinguga.

Laenulepingu ja selle tagastamisega on kohtud hinnanud valesti tõendeid ja kohaldanud vääralt

materiaalõigust. Hageja ei olnud teadlik laenu võtmisest ega selle tagasimaksmisest. Kostja ei ole

tõendanud laenu võtmist perekonna huvides. Ringkonnakohus on hageja tõendid jätnud tähelepanuta.

Nii laenulepingu kui ka ülekande eesmärk oli kahjustada ühisvara ja hagejat süüliselt. Kostja ei ole

tõendanud laenu saamist ega seda, et selle arvel oleks tehtud perekonna kasuks kulutusi.

Väär ja põhjendamata on ringkonnakohtu seisukoht, et tõendamata on kostja tütrele kinnistu ostu

finantseerimine ühisvara arvel. Kostja ostis kinnistu tütre nimele. Ringkonnakohus ei ole vastanud

hageja faktilistele ja õiguslikele väidetele maakohtu rikkumiste kohta.

Vaatamata sellele, et ringkonnakohus nõustus hageja seisukohaga, et kostja ei tasunud oma õele

2012. aasta aprillis üüri, jättis ringkonnakohus 30 000 dollari suuruse maksete hüvitise jagatava

ühisvara hulka arvamata. Kohus ei põhjendanud, miks 17. aprilli 2012 üürileping ja rahaülekanne ei

tõenda kostja süülist käitumist ühisvara vähendamisel. Kostja pidi tõendama, et viidatud tehing on

tehtud abikaasa nõusolekul või enda ja perekonna igapäevaste vajaduste rahuldamiseks.

Ringkonnakohus jättis tuvastamata, mis oli ülekannete tegelik eesmärk.

Kuna mittevaralise kahju hüvitis kuulub ühisvara hulka, siis on ringkonnakohus alusetult kaldunud

kõrvale poolte võrdsusest. Ringkonnakohus on rajanud järeldused hüvitise arvel vara soetamisest

kostja väidetele. Ringkonnakohtu väide, et hageja vaidlustas mittevaralise kahju hüvitise maksmise

alles 29. jaanuaril 2016, on väär.

8. Kostja palub vastukassatsioonkaebuses tühistada maa- ja ringkonnakohtu otsused osas, milles

ringkonnakohus tühistas maakohtu otsuse või milles ringkonnakohus jättis kostja apellatsioonkaebuse

rahuldamata. Kostja palub teha uue otsuse, millega tuvastada, et kogumispension 197 434 dollarit

50 senti ei kuulu abikaasade ühisvarasse, jätta Liivi ja Karro kinnistud kostja ainuomandisse ja

tuvastada, et ühisvara jagamisel tuleb kalduda kõrvale poolte võrduse põhimõttest, ning tuvastada

kostja osana ühisvarast 80% ja hageja osana 20% või muus kohtu määratud proportsioonis kostja

kasuks.

Vastukassatsioonkaebuse põhjenduste kohaselt jätsid madalama astme kohtud vääralt rahuldamata

kostja nõude kalduda kõrvale poolte võrdsuse põhimõttest. Mittevaralise kahju hüvitise

väljaarvamine ühisvarast ei tähenda võrdsuse põhimõttest õiglast kõrvalekaldumist PKS (1995) § 19

lg 2 p 3 tähenduses. Kohus oleks pidanud PKS (1995) § 19 lg 2 p 3 või VÕS § 6 lg-te 1 ja 2 alusel

jätma suurema osa kostjale, sest kostja on märkimisväärselt enam ühisvarasse panustanud. Poolte

võrdsuse põhimõttest kõrvalekaldumise eeldused on täidetud kostja märkimisväärselt suurema

rahalise panuse tõttu. Enne 2006. aastat oli hageja täielikult kostja ülalpidamisel. Lisaks kuulus

Raudtee tänava maja kostjale enne selle kinnistamist. Hageja ei ole panustanud poolte ühisvara

omandamisse oma tööga ega rahaliselt. Hageja panust ei saa pidada rahaliselt ja mitterahaliselt

suuremaks kui 10-20%. Võrdsetest osadest lähtumine on hea usu põhimõttest tulenevalt

vastuvõtmatu. Kehtiva õiguse järgi lähevad abikaasa lahusvarasse kuuluva õiguse (sh raha) alusel

omandatud esemed automaatselt tehingu tegemise hetkel selle abikaasa lahusvara hulka. Varasema

PKS-i järgi läks lahusvara arvel omandatud vara automaatselt ühisvarasse, kuid kohus võis ühisvara

jagamisel poolte võrdsuse põhimõttest kõrvale kalduda. Kui kohus asub seisukohale, et vara

kuulumine poolte ühisvara hulka tuleb kindlaks teha PKS (1995) alusel, peab kohus hea usu ja

õiguspärase ootuse põhimõtte kohaselt lähtuma ühisvara jagamisel ka eelneva PKS-i ühisvara

jagamise põhimõtetest ja saab seetõttu kostja kasuks kõrvale kalduda poolte osade võrdsuse

põhimõttest. Vastasel juhul on kehtiva PKS-i regulatsioon vastuolus põhiseaduse §-s 10 sätestatud

õiguskindluse põhimõttega.

Ringkonnakohus kohaldas USA kogumispensioni osas vääralt materiaalõigust. Kostjale USA-st

laekunud pensionisummad on käsitatavad kogumispensioni väljamaksetena. Kogumispensionide

seaduse § 45 lg 9 tähenduses on need seega lahusvara hulgast välistatud. Kostja pidi pensioni

saamiseks tegema sissemakseid enne abiellumist. Hageja ei ole esitanud sisulisi vastuväited.

Madalama astme kohtud jätsid Liivi kinnistu ebaõigesti hageja ainuomandisse. Kostja taotles

vastuhagis Liivi kinnistu tema ainuomandisse jätmist. Madalama astme kohtud ei kaalunud poolte

huve olukorras, kus mõlemad soovisid kinnistu enda ainuomandisse jätmist. Hagejal ei ole kinnistuga

mingit seost. Kohtud kohaldasid vääralt asjaõigusseaduse § 77 lg-t 2.

Kohtud jätsid vääralt Karro kinnistu hageja omandisse. Maakohus läks vastuollu nii hageja ainsa

nõudega (müüa Karro kinnistu avalikul enampakkumisel) kui ka kostja primaarse nõudega jätta

Karro kinnistu tema ainuomandisse. Ringkonnakohus määras kaasomandi jagamise viisiks avaliku

enampakkumise ja poolte vahel raha võrdse jagamise. Ringkonnakohus jättis vääralt tuvastamata

Karro kinnistu turuväärtuse. Ringkonnakohus oli seotud maakohtu tuvastatud kinnistu

väärtusega 2700 eurot. Ükski menetlusosaline Karro kinnistu väärtust ei vaidlustanud.

Ringkonnakohus asus alusetult Karro kinnistu väärtust ümber hindama. Samuti ei selgitanud kohus,

miks ta maakohtu tuvastatud väärtusega ei nõustunud. Kuna kohus peaks eelistama poolte

kaasomandis oleva eseme puhul selle jätmist ühe poole ainuomandisse, kuivõrd sellel poolel on

kaalukas huvi asja omandiõiguse säilitamise vastu, siis saab kohus valida asja avalikul

enampakkumisel müügi üldiselt vaid juhul, kui ükski pool asja vastu huvi ei tunne. Ringkonnakohus

ei kaalunud sisuliselt poolte huve. Karro kinnistu tuleb jätta kostja omandisse koos kohustusega

hüvitada hagejale 1350 eurot.

9. Kostja palub jätta kassatsioonkaebuse rahuldamata ja kõik menetluskulud hageja kanda.

Hageja palub jätta kostja vastukassatsioonkaebuse rahuldamata ja menetluskulud kostja kanda.

10. Riigikohtus asja lahendanud kolmeliikmeline kohtukoosseis andis asja kohtupraktika

ühtlustamiseks küsimuses, kas kehavigastusega tekitatud mittevaralise kahju hüvitis kuulub ühis- või

lahusvarasse, 14. novembril 2016 lahendamiseks üle tsiviilkolleegiumi kogu koosseisule.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

11. Kolleegium leiab, et ringkonnakohtu otsus tuleb tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 691

p 2 ja § 692 lg 1 p-de 1 ja 2 alusel materiaalõiguse normi väära kohaldamise ning menetlusõiguse

normi olulise rikkumise tõttu tervikuna tühistada, tsiviilasi tuleb saata uueks läbivaatamiseks samale

ringkonnakohtule. Kassatsioonkaebused rahuldatakse osaliselt.

12. Kassatsiooniastmes ei vaidle pooled selle üle, et 30. detsembril 1995 sõlmisid pooled abielu,

mille maakohus 17. septembri 2012 osaotsusega lahutas. Maakohtu otsus jõustus 19. oktoobril 2012.

Samuti ei vaidle pooled selle üle, et abikaasade varasuhtele kohaldus ühisvararežiim.

13. Kolleegium kontrollib ringkonnakohtu otsust vaid osas, mille peale on kaevatud (TsMS § 688

lg 1). Lähtudes kassatsioonkaebuste väidetest, käsitleb kolleegium esiteks kostjale makstud

mittevaralise kahju hüvitise ning võimaliku kogumispensioni maksete kuulumist ühisvara hulka (I),

seejärel hageja väiteid ühisvara vähendamisest tuleneva hüvitise arvamise kohta ühisvara hulka

PKS § 34 lg 3 alusel (II) ning viimaks poolte väiteid ühisvara jagamise kohta (III).

I

14. Kassatsiooniastmes vaidlevad pooled mh selle üle, kas ühisvara hulka kuuluvad:

· kostjale jaanuaris 2005 tervisekahjustusest tulenevalt makstud mittevaralise kahju hüvitis;

· kostjale USA-st makstud kogumispensioni maksed.

15. PKS § 25 kohaselt lähevad varaühisuse puhul abikaasade ühisomandisse varaühisuse kestel

omandatud esemed ning abikaasade muud varalised õigused. PKS § 27 lg 1 kohaselt ei kuulu

ühisvara hulka kummagi abikaasa lahusvara. PKS § 27 lg 6 esimese lause kohaselt loetakse varaese

abikaasade ühisvara hulka kuuluvaks seni, kuni ei ole tõendatud selle kuulumine abikaasa lahusvara

hulka. Kostja leiab, et nii temale makstud mittevaralise kahju hüvitis kui ka kogumispensioni maksed

kuuluvad lahusvara hulka. Seega pidi kostja tõendama asjaolud, mille alusel kuuluvad eelviidatud

summad lahusvara hulka, mitte poolte vahel jagamisele (TsMS § 230 lg 1).

16. Kohtud on õigesti leidnud, et PKS § 210 lg 2 järgi tuleb ühisvara koosseisu kindlaksmääramisel

lähtuda vara omandamise ajal kehtinud seadusest, st vajadusel enne 1. juulit 2010 kehtinud

perekonnaseadusest (vt ka Riigikohtu 14. mai 2014. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-31-14, p 12). Seega

sõltub konkreetse varaeseme ühis- või lahusvaraks kvalifitseerimisel kohalduv perekonnaseaduse

redaktsioon sellest, millal vaidlusalune vara (sh hüvitis, maksed) omandati. Kuna vara lahusvara

hulka kuulumist peab tõendama sellele väitele tuginev pool, siis peab sama pool muuhulgas

tõendama, millal vara temale laekus. Sellest oleneb, millist perekonnaseaduse redaktsiooni tuleb asja

lahendamiseks kohaldada.

17. Iseenesest on hageja õigesti viidanud, et menetluse käigus on ta esitanud muuhulgas vastuväite, et

on tõendamata, millal ja millisele kontole on kostjale vaidlusalune mittevaralise kahju hüvitis

makstud. Samas nii maa- kui ka ringkonnakohus tuvastasid, et mittevaralise kahju hüvitis tasuti

2005. a jaanuaris (maakohtu otsuse p-d 6-8, ringkonnakohtu otsuse p 17). Sellest lähtub asja

lahendamisel ka kolleegium (TsMS § 688 lg-d 3-4). Seega on kohtud õigesti leidnud, et mittevaralise

kahju hüvitise kvalifitseerimine lahus- või ühisvaraks sõltub enne 1. juulit 2010 kehtinud

perekonnaseadusest.

18. Kolleegium ei nõustu hageja väitega, et kostja on lubamatult esitanud mittevaralise kahju

ühisvarasse mittekuulumise tuvastusnõude alles apellatsioonimenetluses. Toimikust nähtub, et kostja

palus tuvastada mittevaralise kahju hüvitise lahusvara hulka kuulumise juba maakohtu menetluses

(III kd, tl 62).

19. Ringkonnakohus leidis, et kostjale makstud mittevaralise kahju hüvitis kuulub kostja lahuvara

hulka PKS (1995) § 15 lg 1 alusel. Ringkonnakohus märkis muuhulgas, et kehavigastuse tekitamise

ja tervise kahjustamisega tekitatud kahju hüvitamise nõude loovutamise piirang (VÕS § 166 lg 1) on

tingitud vajadusest kindlustada isikule endale elamiseks vajalikud vahendid (ringkonnakohtu otsuse

p 17). Kolleegium nõustub ringkonnakohtu järeldusega, kuid täiendab ringkonnakohtu otsuses

esitatud õiguslikke põhjendusi.

PKS (1995) ega ka kehtiv PKS ei määratle sõnaselgelt abikaasa lahusvarana tervise kahjustamisest

tulenevaid mittevaralise kahju hüvitisi. Ühisvararežiimis ühisvara moodustumisel on tegemist

olukorraga, kus asi või varalised õigused lähevad ühe abikaasa asemel üle mõlemale abikaasale.

VÕS § 166 lg 1 järgi ei või loovutada kehavigastuse tekitamise või tervise kahjustamisega tekitatud

kahju hüvitamise nõudeid ega muid nõudeid, millele seadusest tulenevalt ei saa pöörata sissenõuet,

välja arvatud juhul, kui loovutamisega kaasneb majanduslikult samaväärse vastusoorituse saamine.

Täitemenetluse seadustiku (TMS) § 131 lg 1 p 6 kohaselt ei saa üldjuhul sissenõuet pöörata

kehavigastuse või terviserikke tekitamise tõttu makstavale hüvitisele (välja arvatud hüvitis kaotatud

sissetuleku eest) ja mittevaralise kahju hüvitisele. Eelnimetatud piirangute eesmärk on kindlustada

kahju hüvitamine ja vajalikud vahendid konkreetsele kahju kannatanud isikule. Seetõttu tuleb

kolleegiumi arvates ka ühisvara koosseisu määramisel arvestada, kas vaidlusalune hüvitis või summa

on mõeldud sihtotstarbeliselt ainult ühele abikaasale kasutamiseks.

Praegusel juhul on ka kostjale makstud mittevaralise kahju hüvitis mõeldud üksnes talle.

Mittevaralise kahju hüvitamise eesmärk on heastada konkreetsele isikule tekitatud valu ja

kannatused. Eesti õiguses väljendub eelnimetatu VÕS § 128 lg-s 5, mille kohaselt hõlmab

mittevaraline kahju eelkõige kahjustatud isiku füüsilist ja hingelist valu ning kannatusi (vt lisaks

Riigikohtu 20. juuni 2013. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-73-13, p 13). Praeguse tsiviilasja materjalides

esitatut arvestades on ka kostjale mittevaralise kahju hüvitise maksmisel arvestatud just temale

tekkinud valu ning kannatusi (II kd, tl-d 123-124). Seetõttu ei kuulu vaidlusalune mittevaralise kahju

hüvitis ühisvara hulka. Mittevaralise kahju hüvitise kuulumist lahusvara hulka ka kehtiva

perekonnaseaduse kohaselt toetab PKS § 49 lg 1 p 3, mille kohaselt vara juurdekasvu tasaarvestuse

varasuhtes kuuluvad tervisekahjustuse ja kehavigastuse tekitamisest tulenevad õigused abikaasa

põhivara koosseisu. Ringkonnakohus on põhjendatult lugenud kostjale tasutud mittevaralise kahju

hüvitise lahusvaraks.

Kolleegium märgib, et sihtotstarbeliselt ainult konkreetsele isikule kasutamiseks on mõeldud ka

mitmed teised TMS § 131 lg-s 1 nimetatud sissetuleku liigid. Seetõttu kuuluvad kolleegiumi

hinnangul abikaasa lahusvara hulka ka näiteks puudega tööealise inimese toetus (TMS § 131 lg 1 p 2,

puuetega inimeste sotsiaaltoetuste seaduse (PISTS) § 7), puudega vanaduspensioniealise inimese

toetus (TMS § 131 lg 1 p 2, PISTS § 71), mittetöötava puudega õppuri õppetoetus (TMS § 131 lg 1

p 2, PISTS § 10), seadusel põhinev elatis (TMS § 131 lg 1 p 7, nt PKS § 111). Sealjuures tuleb iga

üksiku toetuse või hüvitise puhul eraldi selle sihtotstarvet analüüsida.

20. Lisaks leiab kostja, et ühisvarast tuleb välja arvata ka temale USA-st tasutud kogumispensioni

maksed. Ringkonnakohus leidis, et kostja ei ole esitanud tõendeid, mis võimaldaksid tuvastada

summa, mis tuleks kogumispensionina ühisvarast välja arvata. Seejuures ei ole ringkonnakohus

menetlusõiguse norme rikkunud ja kostja väited ei anna alust ringkonnakohtu otsuse tühistamiseks.

Varaühisuse korral kuulub PKS § 25 järgi eelduslikult kogu abielu kestel omandatud vara (sh töötasu,

pension, kontol olev raha) abikaasade ühisomandisse (Riigikohtu 13. veebruari 2013. a määrus

tsiviilasjas nr 3-2-1-152-12, p 19). Samas kogumispensionide seaduse § 45 lg 9 kohaselt ei või

pensionilepingust tulenevad varalised õigused olla tagatiseks või muul viisil koormatud ega kuulu

abikaasade ühisvarasse. Pensioni lahusvara hulka kuulumise eeldused, sh kogumispensionide

seaduse § 45 lg 9 kohaldumine, tuleb aga tõendada kostjal (TsMS § 230 lg 1). Ka PKS § 27 lg 6 järgi

eeldatakse, et abikaasale makstud rahasummad kuuluvad ühisvarasse.

Kohtud leidsid, et kostja ei ole kohtule esitanud tõendeid USA-s asuva pensionikonto kohta,

sh puuduvad tõendid kontole tehtud maksete alg- ja lõppaja kohta, millal talle hakati sellelt kontolt

maksma pensioni ning millisel kontol ta saadud pensioni hoiustas. Samuti selle kohta, et väidetavalt

üksnes pensioni arvel omandas kostja väärtpabereid ja kinnistuid. Seetõttu ei olnud kohtute arvates

alust lugeda kogumispensioni makseid lahusvaraks (ringkonnakohtu otsuse p 18). Olukorras, kus

kostja esitatud asjaolud ja tõendid ei võimalda järeldada, kas, millal ja kui palju on kostjale

kogumispensioni makstud, on kohtud põhjendatult jätnud rahuldamata kostja nõude lugeda tema

lahusvaraks ka USA-st tehtud kogumispensioni maksed. Hageja ei ole menetluses kostja väiteid

kogumispensioni maksete ning nende suuruse kohta TsMS § 231 lg 2 järgi ka omaks võtnud.

II

21. Hageja leiab, et kostja peab PKS § 34 lg 3 alusel hüvitama ühisvara vähenemise tulenevalt

järgmistest kostja toimingutest ja tehingutest:

· 15. novembri 2012 kirjalikust laenulepingust tuleneva laenu 190 686 dollarit (144 350 eurot)

tagastamisest 30. aprillil 2012, sh viivis 94 566 dollarit, kusjuures esialgne suuline

laenuleping sõlmiti 20. detsembril 1997;

· 2012. aastal kostja õele tehtud ülekanded ja pangast välja võetud sularaha, kokku

37 936 dollarit 29 senti;

· 9. märtsil 2012 mootorratta ostmine 10 000 euro eest;

· 4. aprillil 2012 kinnistu 749 Mahagony Lane ostmine ühisvara arvel (145 000 dollarit).

22. PKS § 34 lg 3 kohaselt, kui ühisvara väheneb abikaasa süülise käitumise tõttu või tehingu tõttu,

mille ta on teinud teise abikaasa tahteavalduseta, peab abikaasa vara vähenemise hüvitama. Hüvitis

arvatakse ühisvara hulka. Seega tuleb ühisvara suurendada hüvitise võrra juhul, kui kohus tuvastab, et

üks abikaasadest on ühisvara vähendanud süüliselt või teinud tehingu abikaasa tahteavalduseta.

PKS § 29 lg 1 kohaselt, kui abikaasad valitsevad ühisvara ühiselt, võivad nad sellega tehinguid teha

ja varaga seotud õigusvaidlusi pidada ainult ühiselt või teise abikaasa nõusolekul. Kui üks abikaasa

käsutab abikaasade ühisvara hulka kuuluvat vallasasja või õigust, eeldatakse teise abikaasa

nõusolekut. Abikaasa võib teise abikaasa nõusolekuta teha ühisvaraga tehinguid enda ja perekonna

igapäevaste vajaduste rahuldamiseks.

23. Ringkonnakohtu hinnangul ei vähendanud 15. novembri 2012 laenulepingu tagasimakse ühisvara

väärtust PKS § 34 lg 3 tähenduses (ringkonnakohtu otsuse p 20). Abikaasa süülist tegevust ühisvara

vähenemisel PKS § 34 lg 3 järgi peab tõendama hüvitamise kohustusele tuginev pool. Kuivõrd

ringkonnakohus ei tuvastanud, et laenu tagastamine oleks olnud süüline tegevus, siis on

ringkonnakohus põhjendatult jätnud vastava hüvitise ühisvara hulka arvamata. Muuhulgas on

ringkonnakohus tuvastanud, et laen võeti tegelikult 1997. aastal ja kostja kandis kõik perekonna

kulud. Ringkonnakohus ei rikkunud laenulepingu tagasimakse hindamisel oluliselt menetlusõiguse

norme.

24. Hageja väidab, et kostja on ühisvara vähendanud sellega, et tegi 2012. a aprillis ülekandeid ja

võttis välja sularaha, kokku 37 936 dollarit 29 senti. Kostja väitel on ta nimetatud viisil täitnud

üürilepingust tulenevaid kohustusi. Ringkonnakohus tuvastas, et E. P. W-ga sõlmitud suulise

üürilepingu alusel üürileandjale tasutu on kostjale tagastatud. Sellele vaatamata ei tuvastanud kohus

PKS § 34 lg-s 3 sätestatud asjaolusid (ringkonnakohtu otsuse p 22), mistõttu ei arvanud vastavat

hüvitist ühisvara hulka. Kolleegiumi arvates on ringkonnakohtu järeldus PKS § 34 lg 3 järgi

põhjendatud. Kolleegium juhib tähelepanu, et vaidlusalused maksed on ringkonnakohtu otsuses

tuvastatu kohaselt kostjale tagastatud enne abielu lahutamist (ringkonnakohtu otsuse p 22). Kuivõrd

tegemist on kostjale abielu kestel laekunud rahaga, siis tuleb see ühisvarana jagada, kui kostja ei

tõenda, et see on lahusvara. Neid asjaolusid kostja ei tõendanud.

25. Ringkonnakohus leidis, et 10 000 euro eest mootorrataste omandamise puhul oli tegemist poolte

majanduslikku olukorda arvestades tavapärase käibetehinguga, mis ei vajanud abikaasa nõusolekut.

Kostja ei tekitanud hagejale tehinguga kahju (ringkonnakohtu otsuse p 19). Kolleegiumi hinnangul on

kohus põhjendatult jätnud 10 000 eurot hüvitisena PKS § 34 lg 3 alusel ühisvara hulka arvamata.

Kolleegium märgib täiendavalt, et hinnates, kas tegemist on enda ja perekonna igapäevaste vajaduste

rahuldamisega PKS § 29 lg 1 viimase lause tähenduses, tuleb arvestada perekonna tavapärast

elustandardit. Kohtul tuleb hinnata, kas konkreetse perekonna tavapäraseid elutingimusi arvestades

oli vaidlusalune tehing ja selle hind vastavuses perekonna igapäevaste vajadustega. Seda on

ringkonnakohus ka teinud ega ole rikkunud sealjuures menetlusõiguse norme.

26. Kohtud leidsid, et ei ole tõendatud, et kostja oleks tasunud kinnistu 749 Mahagony Lane

ostusumma, v.a deposiiti 5000 eurot, mille kohtud on arvanud ühisvarasse (ringkonnakohtu otsuse

p 21). Seega ei ole hageja tõendanud, et vaidlusalune kinnistu oleks omandatud ühisvara arvel.

Kolleegium leiab, et maa- ja ringkonnakohus ei ole oma järelduste tegemisel rikkunud oluliselt

menetlusõiguse norme.

III

27. Viimaks leiab kostja vastukassatsioonkaebuses, et ringkonnakohus on põhjendamatult jätnud

Liivi ja Karro kinnistud hageja ainuomandisse ning kohtul tuleb kostja kasuks kõrvale kalduda poolte

võrdsuse põhimõttest.

28. Kostja väidab, et kohtud ei ole Liivi ja Karro kinnistute hageja ainuomandisse jätmisel kaalunud

poolte huvisid. Maakohus jättis Liivi kinnistu hageja ainuomandisse (maakohtu otsuse resolutsiooni

p 3). Ringkonnakohus määras, et Karro kinnistu tuleb müüa avalikul enampakkumisel, millest saadud

raha tuleb arvata ühisvara hulka ja jagada poolte vahel (ringkonnakohtu otsuse resolutsiooni p 2.5 ja

otsuse p 24).

PKS § 37 lg 3 kohaselt jagatakse ühisvara abikaasade vahel kaasomandi lõpetamise sätete kohaselt

võrdsetes osades, kui ei ole kokku lepitud teisiti. Kohus peab kaasomandi lõpetamise nõude

lahendama poolte huvide kaalumisega, lähtudes õiglusest (Riigikohtu 29. mai 2012. a otsus

tsiviilasjas nr 3-2-1-61-12, p 12). Maakohtu otsusest ei nähtu põhjendusi, miks otsustas maakohus

jätta kinnistu hageja omandisse. Ringkonnakohus on Karro kinnistut avalikule enampakkumisele

määrates lähtunud sellest, et selgub kinnistu tegelik väärtus, mille üle pooled ringkonnakohtus

vaidlesid (ringkonnakohtu otsuse p 24).

Kolleegiumi arvates ei anna vastukassatsioonkaebuse väited alust ringkonnakohtu otsuse

tühistamiseks. Kuivõrd tegemist on ühisvara jagamisega, siis on kohtud põhjendatult otsinud asjade

jagamisel mõistlikult proportsionaalset lahendust. Arvestades ka asja kogumahtu, ei annaks üksnes

kostja viidatud menetluslikud puudused alust lahendit tühistada.

29. Küll aga on ringkonnakohtu lahend ekslik poolte võrdsuse põhimõttest kõrvalekaldumise osas.

Kuivõrd Riigikohus ei saa tõendeid ise uurida (TsMS § 688 lg 5) ning poolte võrdsuse põhimõttest

kõrvalekaldumine on kohtu diskretsiooniõigus, siis tuleb asi saata uueks läbivaatamiseks

ringkonnakohtule. Kuigi kolleegium ei tuvastanud olulisi menetlusõiguse normide rikkumisi poolte

ühisvara jagamisel, ei pea kolleegium võimalikuks tühistada ringkonnakohtu otsust üksnes poolte

võrdsuse põhimõttest kõrvalekaldumise osas. Poolte võrdsuse põhimõttest kõrvalekaldumine ei pea

seisnema ainult ühe poole kasuks hüvitise väljamõistmises, vaid kohus võib otsustada võrdsusest

kõrvalekaldumise ja seejärel mõne varaeseme (nn kompensatsiooniks) ümber jagada. Kogu ühisvara

jagamise vaidlus tuleb lahendada terviklikult.

PKS § 210 lg 2 järgi saab määrata enne 1. juulit 2010 kehtinud perekonnaseaduse järgi nii eseme

kuulumise ühisvara hulka kui ka arvestada ühisvara jagades abikaasade osade võrdsusest

kõrvalekaldumise aluseid, st PKS (1995) § 19 lg-t 2 juhul, kui ese omandati ja kõrvalekaldumise alus

tekkis enne 1. juulit 2010 (Riigikohtu 14. mai 2014. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-31-14, p 14).

Ekslik on ringkonnakohtu viide, et poolte võrdsusest tuleb kõrvale kalduda PKS (1995) § 19 lg 2 p 3

alusel seetõttu, et kostjale tasutud mittevaralise kahju hüvitis ei kuulu ühisvara hulka (ringkonnakohtu

otsuse p 27). PKS (1995) § 19 reguleeris abikaasade osade määramist ühisvaras. Kui kohus tuvastas,

et hüvitis kuulus lahusvara hulka, ei moodustanud see osa ühisvarast ja seega ei saanud hüvitis

rahasummana mõjutada ka abikaasadele määratud osade suurust.

30. Ühisvara jagamisel oli poolte võrdsuse põhimõttest võimalik kõrvale kalduda PKS (1995) § 19

lg 2 p-des 1-3 sätestatud alustel. Ringkonnakohtu otsuse põhjendustest ei ole jälgitav, miks ja

millises osas pidas kohus poolte võrdsuse põhimõttest kõrvalekaldumist põhjendatuks

(ringkonnakohtu otsuse p-d 26 ja 27).

Ringkonnakohtu põhjendustest võiks järeldada, et ringkonnakohus otsustas poolte võrdsuse

põhimõttest kõrvale kalduda PKS (1995) § 19 lg 2 p 3 alusel seetõttu, et mittevaralise kahju hüvitise

kui lahusvara eest soetati väärtpabereid ja tehti muid investeeringuid. Samas ei ole ringkonnakohus

tuvastanud, kas ja milliseid väärtpabereid kostja hüvitise eest omandas või mis investeeringuid tegi.

Ringkonnakohus on viidanud sellele, et maakohus ei pidanud väärtpaberite omandamist kostja

lahusvara arvel tõendatuks (ringkonnakohtu otsuse p 16, maakohtu otsuse p 8). Hiljem viitas

ringkonnakohus vaid kostja väidetele, et lahusvara arvel on omandatud väärtpabereid ja tehtud

investeeringuid. Väärtpaberite omandamist ja investeeringuid ega nende ulatust ei ole

ringkonnakohus tuvastanud. Sellises olukorras ei olnud ringkonnakohtul ka alust PKS (1995) § 19

lg 2 p-i 3 kohaldada, sest lahusvaraks oleva hüvitise arvel ühisvara omandamine ei olnud tuvastatud.

31. Asja uuel läbivaatamisel tuleb ringkonnakohtul otsustada, kas ning millises ulatuses oli

PKS (1995) § 19 lg-s 2 nimetatud aluseid arvestades praegusel juhul alust kalduda kõrvale poolte

võrdsuse põhimõttest. Kui ringkonnakohus leiab, et kõrvalekaldumine on põhjendatud, siis tuleb

abikaasade osade määramiseks lahutada kogu ühisvarast maha osa, mille ulatuses on poolte

võrdsusest kõrvalekaldumine põhjendatud, ning ülejäänud ühisvara väärtus jagada kahega. Poolte

võrdsusest kõrvalekaldumise osa tuleb seejärel õigustatud abikaasa osale taas juurde liita. Selliselt

arvutatud osadest tuleb vastavalt lähtuda ka ühe või teise abikaasa kasuks hüvitise väljamõistmisel.

32. Kolleegium märgib, et arvestades ringkonnakohtu tuvastatud asjaolusid, ei andnud poolte

võrdsuse põhimõttest kõrvalekaldumiseks alust Raudtee tänava maja avalikule enampakkumisele

määramine. Vastukassatsioonkaebuses on kostja leidnud, et Raudtee tänava maja kuulus talle enne

kinnistamist vallasasjana, mis annab alust poolte võrdsuse põhimõttest kõrvalekaldumiseks.

Ringkonnakohus on aga tuvastanud, et kostja kinkis kinnistu enne kinnistamist ise hagejale

(ringkonnakohtu otsuse p 27).

33. Kuna asi saadetakse ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks, jääb menetluskulude jaotus ja

rahaline kindlaksmääramine TsMS § 173 lg 3 teise lause ja § 174 lg 6 alusel ringkonnakohtu

otsustada.

34. Kassatsioonkaebuse ja vastukassatsioonkaebuse osalise rahuldamise tõttu tuleb TsMS § 149 lg 4

esimese lause alusel tagastada kassatsioonikautsjonid.

Villu Kõve, Peeter Jerofejev, Henn Jõks, Jaak Luik, Malle Seppik, Tambet Tampuu