3-2-1-103-16 · Riigikohus

Riigikohtunik Jaak Luige eriarvamus Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 24. märtsi 2017. aasta otsuse

kohta asjas nr 3-2-1-103-16

Riigikohtu tsiviilkolleegiumi kolmeliikmeline koosseis andis asja lahendada kolleegiumi kogu

koosseisule VÕS § 30 tõlgendamisel ning deklaratiivse võlatunnistuse õiguslike tagajärgede

sisustamisel tekkinud põhimõttelist laadi eriarvamuste tõttu.

Kolleegiumi enamus aga loobus VÕS § 30 sisu selgitamise ülesandest, piirdudes kahe konstitutiivse

võlatunnistuse liigi tunnuste kirjeldamisega (vt otsuse p 16). Ka deklaratiivse võlatunnistuse

õiguslike tagajärgede küsimuses ei õnnestunud kolleegiumil erimeelsusi lahendada.

Seetõttu üritan eriarvamuses otsida vastust erimeelsusi põhjustavale alusküsimusele, kuidas mõista ja

mõtestada võlatunnistust õigusliku vahendina.

1. Eriarvamuse aluseks olevad sätted:

VÕS § 30 „Võlatunnistus" lõige 1:

„Leping, millega lubatakse kohustuse täitmist selliselt, et lubadusega luuakse iseseisev kohustus või

millega tunnistatakse kohustuse olemasolu, on võlatunnistus."

VÕS § 8 „Lepingu mõiste" lõige 2:

„Leping on lepingupooltele täitmiseks kohustuslik."

2. Juriidiline sõnakasutus eeldab, et sõna või fraas on võimalikult täpselt piiritletud tähendusega.

Mille kaudu aga on õigusteaduslik termin „võlatunnistus" piiritletav?

3. Arutledes sõna „piir" kreekaliku tähenduse üle, märgib T. Luik oma raamatus „Filosoofiast

kõnelda": „Piir ei ole mingi väline raam või äär, milles midagi ainult lõpeb ja otsa saab, vaid piir on

ühtlasi midagi sellist, mille kaudu ja millelt miski toob oma loomu esile või ilmneb oma loomuses.

Järelikult kõik see, millel on oma-loomus, on piiriline ja ta on seda vaid oma piiride sees. Sobiv piir

ja selle säilitamine on mõõt."

Tsiviilõiguse teooria omistab ka võlatunnistusele oma-loomuse: lihtsustada ja kergendada nõude

maksmapanekut. Tõsi, seda üksnes funktsiooni (otstarbe) tähenduses. Järelikult saab võlatunnistus

olla piiriline vaid oma piiride sees. Mis sellest tuleneb? T. Luige käsitluse järgi: „Kui piiri kaudu

tuuakse oma loomus esile, siis piiri kaudu ilmneb ka erinevus teistest. Piir on seega kahetähenduslik:

piir on see, mis midagi eristab, aga just selle eristamise kaudu seob ta teise piirilisega."

4. Seaduse sätet tõlgendatakse koos seaduse teiste sätetega, lähtudes seaduse sõnastusest, mõttest ja

eesmärgist. VÕS § 30 järgi on võlatunnistus leping. Seadus määratleb lepingut kahe või enama isiku

(lepingupoolte) vahelise tehinguna, millega lepingupool kohustub või lepingupooled kohustuvad

midagi tegema või tegemata jätma (VÕS § 8 lg 1).

5. Olukorras, kus konstitutiivne ja deklaratiivne võlatunnistus ei ole legaalterminid, saab VÕS § 30

sisustada (tõlgendada) kahel erineval viisil:

konstitutiivne võlatunnistus on leping, millega lubatakse loodava või olemasoleva kohustuse täitmist

iseseisva kohustusena, ning deklaratiivne võlatunnistus on leping, millega tunnistatakse kohustuse

olemasolu;

konstitutiivne võlatunnistus on leping, millega võlalubaduse andmise või kohustuse tunnistamisega

luuakse iseseisev kohustus.

Riigikohus on valinud VÕS § 30 tõlgendamisel teisena nimetatud viisi. Võlatunnistus on

konstitutiivne (abstraktne) VÕS § 30 mõttes, kui sellega soovitakse luua algsest kohustusest

sõltumatu võlakohustus kõrvuti algse kohustusega, või deklaratiivne, kui sellega üksnes kinnitatakse

olemasolevat võlga (vt nt Riigikohtu 6. veebruari 2012. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-149-11, p 20).

6. Võlatunnistuse korrektne klassifitseerimine eeldab liigituse analüüsi reeglitega arvestamist:

liigitama peab ühel ja samal alusel, st liigituse aluseks olevat tunnust ei tohi liigituse käigus muuta;

liigitus peab olema adekvaatne, st liigituse liikmete mahtude summa peab võrduma liigitatava

termini mahuga;

liigituse liikmed peavad üksteist välistama, st ükski liigitatava termini mahu element ei tohi kuuluda

mitmesse liigituse liikmesse;

liigitus peab olema pidev, st liigitamisel tuleb lähtuda lähimast võimalikust sooterminist.

7. Võlatunnistus on õigusliku toime alusel liigitatav õigustloovaks (konstitutiivseks) ja kohustust

(võlga) kinnitavaks (deklaratiivseks) võlatunnistuseks. Iseseisval nõudealusel rajanedes loob

konstitutiivne võlatunnistus abstraktse kohustuse. Iseseisva kohustuse tekkimise aluse järgi on

konstitutiivne võlatunnistus omakorda liigitatav kohustuse võtmise ja kohustuse olemasolu

tunnistamisega loodavaks võlatunnistuseks. Lubadusega võetud kohustusele annab täpse tähenduse

võlalubadus. Olenemata sellest, kas tegemist on konstitutiivse või deklaratiivse võlatunnistusega, on

kohustuse olemasoluna käsitatav nii konkreetne kui ka võlasuhete kindlaksmääramise tulemusena

tekkinud kohustus (nn aluskohustus).

Iseseisva nõudealuse tõttu on konstitutiivne võlatunnistus ühtlasi tagatiskokkulepe võlausaldaja

nõudele vastuväidete esitamisest loobumise kohta. Seega ei saa konstitutiivse võlatunnistusega

võetud kohustusele esitada muid kui võlatunnistusest endast tulenevaid või selle kehtivust

vaidlustavaid vastuväiteid. Deklaratiivne võlatunnistus, millega üksnes kinnitatakse kohustuse (võla)

olemasolu, on tunnustustehing. Võla olemasolu kinnitamine jätab aga võlgnikule võimaluse esitada

võlale vastuväiteid, tuginedes nendele asjaoludele, mille olemasolust võlgnik võlatunnistuse andmisel

ei teadnud ega pidanudki teadma.

Kuna tagatiskokkulepe väljendab poolte ühist eesmärki kindlustada võlausaldaja nõude alust, muuta

see sõltumatuks (lahutatuks) kohustuse võtmise või kohustuse olemasolu tunnistamisega seotud

asjaoludest, on konstitutiivne (abstraktne) võlatunnistus õigusliku mõju tähenduses tugevam kui

deklaratiivne võlatunnistus. Muus osas need võlatunnistused ei erine. Seetõttu ei eelda võlatunnistuse

alusel esitatud hagi õigesti lahendamine üldjuhul võlatunnistuse liigi tuvastamist.

8. Kohus peab hindama seadusest juhindudes kõiki tõendeid igakülgselt, täielikult ja objektiivselt

(TsMS § 232 lg 1).

Kolleegiumi juhise järgi peab ringkonnakohus asja uuel läbivaatamisel võlatunnistuse

kvalifitseerimiseks tuvastama poolte ühise tegeliku tahte, arvestades kõiki võlatunnistuse sõlmimise

asjaolusid, sh lepingueelseid läbirääkimisi, poolte huve, võlatunnistuse sisu ja eesmärki. Siinjuures

viitas kolleegium Riigikohtu 23. veebruaril 2016 tsiviilasjas nr 3-2-1-147-15 tehtud otsuse p-s 13

avaldatud seisukohale (vt otsuse p 18).

Tahteteooria järgi tuleb lepingu siduvuse kindlakstegemisel (lepingu tõlgendamisel) lähtuda poolte

ühisest tegelikust tahtest, objektiivsel tõlgendamisel aga poolte tahteavalduses väljendunud

objektiivsest tahtest.

Viidatud otsuses tõlgendas kolleegium võlakokkulepet, millega kostja tunnistas võlga ning kohustus

selle hagejale tagasi maksma, objektiivselt, võttes aluseks poolte tahteavalduses väljendunud tahte

nii, nagu seda mõistis võlausaldaja.

Käsitletavas asjas on võlatunnistus antud eesmärgiga luua sellega iseseisev kohustus VÕS § 30

mõttes seni eksisteerinud õigussuhete muutmiseks vaieldamatuteks õigussuheteks; varasemaid

õigussuhteid võlatunnistusega loodavate kohustuste kehtivuse juures ei arvestata ja võlatunnistuse

sisu ning kohustuste suurus ei sõltu poolte varasematest õigussuhetest (I kd, tl-d 15-17). Seega on

võlatunnistuse andmisega poolte ühine tegelik tahe nii lepingu eesmärgi kui ka sisu (poolte õiguste ja

kohustuste) kohta selgelt ja ühemõtteliselt kindlaks määratud. Seda järeldust toetavad ka objektiivsed

asjaolud - võlatunnistuse nimetamine selle tekstis konstitutiivseks võlatunnistuseks ja viitamine

VÕS §-le 30. Samas puuduvad võlatunnistuse tekstis deklaratiivse võlatunnistuse sõlmimise soovile

viitavad objektiivsed asjaolud. Ma ei mõista, millist poolte ühise tegeliku tahte tuvastamist selles

olukorras kolleegium silmas peab.

Nimetatud juhise mõistmist raskendab kolleegiumi vastuoluline seisukoht deklaratiivse

võlatunnistuse materiaalõigusliku ja menetlusõigusliku tagajärje küsimuses (vt otsuse p 20). Kui

deklaratiivse võlatunnistuse materiaalõiguslikuks tagajärjeks on võlgniku loobumine võimalikest

vastuväidetest võlale, saab võlgnik tõendada võlatunnistusega tunnistatud kohustuse puudumist

üldjuhul siis, kui kohustus on täidetud või kui kohustuse tunnustamine põhineb asjaoludel, mille

olemasolust võlgnik võlatunnistuse andmisel ei teadnud ega pidanudki teadma.

9. Otsuse p-des 21, 23-26 ja 28 avaldatud irratsionaalsete arutluste mõtte võtab kokku obiter dictum

korras märgitu. See võiks kõlada umbes nii: konstitutiivse võlatunnistuse andmisel ei saanud poolte

tahe olla muu, kui mitteõigustehingulise tunnistusega möönda võla olemasolu, soovimata sellise

tunnistuse õiguslikku siduvust (vt otsuse p 27).

10. Niisiis on praktika järjekordselt ümber lükanud teooria seisukoha - võlatunnistus lihtsustab ja

kergendab võlausaldaja nõude maksmapanekut. Kui kohus edaspidigi võlatunnistuse alusel esitatud

nõuete lahendamisel ei järgi pacta sunt servanda nõuet - lepingut (kokkulepet) tuleb täita, - kaotab

võlatunnistus õigusliku vahendina oma tähenduse, VÕS § 30 regulatsioon aga mõtte ja eesmärgi.

Jaak Luik