3-2-1-103-16 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

TSIVIILKOLLEEGIUM

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-2-1-103-16

Otsuse kuupäev

Tartu, 24. märts 2017

Kohtukoosseis

Eesistuja Villu Kõve, liikmed Peeter Jerofejev, Henn Jõks,

Ants Kull, Jaak Luik, Malle Seppik ja Tambet Tampuu

Kohtuasi

Netica OÜ hagi Paldiski Logistikapark OÜ ja Osaühingu

Riigiressursside Keskus vastu 265 000 euro, intressi ja

viivise saamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Ringkonnakohtu 7. märtsi 2016 otsus tsiviilasjas

nr 2-12-21639

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Netica OÜ kassatsioonkaebus

Tsiviilasja hind Riigikohtus

265 000 eurot

Menetlusosalised ja nende

esindajad Riigikohtus

Hageja Netica OÜ, esindajad vandeadvokaadid Paul Varul ja

Arsi Pavelts

Kostja Paldiski Logistikapark OÜ

Kostja Osaühing Riigiressursside Keskus, kostjate esindaja

vandeadvokaat Leon Glikman

Asja läbivaatamise kuupäev

23. jaanuar 2017. a, kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu 7. märtsi 2016 otsus tsiviilasjas nr 2-12-21639. Saata asi

uueks läbivaatamiseks samale ringkonnakohtule.

2. Kassatsioonkaebus rahuldada.

3. Tagastada Netica OÜ-le kassatsioonkaebuselt tasutud kautsjon.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Netica OÜ (hageja) esitas 31. mail 2012 Harju Maakohtule hagi Paldiski Logistikapark OÜ

(kostja I) ja Osaühingu Riigiressursside Keskus (kostja II) vastu, milles palus kostjatelt solidaarselt

välja mõista põhivõlg 265 000 eurot, intress 12% aastas alates 31. märtsist 2009 kuni kohustuste

täitmise päevani ja viivis 265 000 eurot ning kuni põhinõude täitmiseni 0,2% põhinõudest päevas.

Hagiavalduse kohaselt väljastasid kostjad 20. juunil 2008 OÜ-le Atelier Gurman (AG)

võlatunnistuse, mille eesmärgiks oli luua iseseisev kohustus võlaõigusseaduse (VÕS) § 30 lg 1 mõttes

ning muuta seni eksisteerinud õigussuhted vaieldamatuks. Poolte varasemad õigussuhted märgiti

võlatunnistuse preambulisse. Muuhulgas on preambulis selgitatud, et AG ja tema nimel ja korraldusel

tegutsenud või temaga seotud isikud osutasid kostjatele mitmesuguseid teenuseid kostjate nõudmisi

rahuldava kinnisvara leidmiseks ja võlgnike jaoks soodsatel tingimustel omandamiseks. Lisaks on

võlatunnistuses märgitud, et sellega loodavate kohustuste kehtivus, sisu ega suurus ei sõltu

pooltevahelistest varasematest õigussuhetest. Võlatunnistus väljastati edasilükkava tingimusega ja

pidi jõustuma juhul, kui kostja I kantakse kinnistusraamatusse kinnistu omanikuna võlatunnistuses

märgitud tingimustel. Kostja I kanti kinnistusraamatusse kinnistu omanikuna 9. juulil 2008.

Võlatunnistusega võtsid kostjad AG ees solidaarse kohustuse tasuda 265 000 eurot, intressi ja viivist.

Kostjad ei ole oma kohustusi täitnud. Hageja omandas nõude loovutamise teel.

2. Kostjad palusid jätta hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda.

Kostjad leidsid, et hageja ei ole nõudeõigust tõendanud. Võlatunnistus on näilik. Võlatunnistuses

märgitud teenuseid ei ole kostjad saanud. Initsiatiiv võlatunnistuse vormistamiseks tuli AS TKE

Grupp pankrotitoimkonna liikmelt härra Jakersonilt, kes pani kostjad olukorda, kus kinnistut

Lõuna 6b Paldiskis ei olnud pankrotipesast teisiti võimalik omandada kui võlatunnistust andes. AG-l

ei ole tegelikku majandustegevust, sest äriühingul puudusid aastatel 2008 kuni 2009 tegevus ja

töötajad, alates 2010. aastast ei ole majandusaasta aruannet esitatud. Kostjatel puudus igasugune

vajadus AG teenuste järele. Võlatunnistuse tekstist tuleneb, et hagiavalduses nõutav summa sisaldab

ka käibemaksu, kuid AG ei ole käibemaksukohuslane.

3. Harju Maakohus jättis 25. novembri 2013. a otsusega hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja

kanda.

Maakohtu otsuse põhjenduste kohaselt viidatakse võlatunnistuses kohustusele, mida ei ole veel

täidetud. Nimelt seati raha maksmise kohustus (ja kogu võlatunnistuse kehtivus) sõltuvusse

kinnistusraamatu kandest. See kanne oli võlatunnistuse allakirjutamise hetkeks veel tegemata.

Seejuures oli võlausaldaja võlatunnistuses eraldi välja toodud kohustusena märgitud Lõuna 6b

kinnistuga seotud teenuste osutamine. Kuna võlausaldaja ei olnud veel oma väidetavaid kohustusi

lõpuni täitnud, ei saa võlatunnistust pidada konstitutiivseks võlatunnistuseks. Võlatunnistuse kohaselt

on võlausaldaja eelkõige osutanud kostjatele teenuseid Paldiski 6b kinnistu omandamiseks.

Võlausaldaja tegelikult mingeid teenuseid ei osutanud, sest nende teenuste osutamiseks puudus

vajadus. Pankrotimenetluses enampakkumisel ei olnud mingeid teenuseid vaja osutada.

Võlausaldajal ei olnud 2008. aastal töötajaid ning tema juhatus koosnes ühest liikmest, kes tegutses

tasuta. Samuti ei ole majandusaasta aruandes märgitud suuremahuliste teenuste osutamist, vaid on

märgitud, et 2008. aastal tegeleti uue tegevusvaldkonna leidmisega. 2009. a tegevuse eesmärgid olid

samuti turu-uuringud ja tegevusvaldkonna otsimine, s.o tegevust ei toimunud. Seega ei viita

võlausaldaja majandusaasta aruanded suuremahulisele teenuste osutamisele ja vastavale

äritegevusele. Arvestades, et võlatunnistuses rõhutatakse kinnistu omandamisega seotud teenuse

olulisust ning tasumise kohustus seatakse sõltuvusse omanikukandest, kinnistu omandamiseks

pankrotimenetluses ei ole vaja osutada teenuseid ning teenuse osutajal ei toimunud tegelikult mingit

majandustegevust, on võlatunnistus näilik, s.o pooltel ei olnud soovi õiguslikku tagajärge selle

tehinguga kaasa tuua. Seega on võlatunnistus tühine.

4. Hageja esitas maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, paludes maakohtu otsus tühistada ning

uue otsusega hagi rahuldada ja jätta menetluskulud solidaarselt kostjate kanda. Kostjad vaidlesid

apellatsioonkaebusele vastu.

5. Tallinna Ringkonnakohus jättis 8. mai 2014. a otsusega apellatsioonkaebuse rahuldamata, muutis

maakohtu otsuse põhjendusi, kuid jättis maakohtu otsuse resolutsiooni muutmata ringkonnakohtu

otsuses toodud põhjendustel. Ringkonnakohus leidis, et hagi on tervikuna aegunud.

Apellatsioonimenetlusega seotud menetluskulud jättis ringkonnakohus hageja kanda.

6. Riigikohus tühistas 3. detsembri 2014. a otsusega tsiviilasjas nr 3-2-1-121-14 Tallinna

Ringkonnakohtu otsuse ja saatis asja uueks läbivaatamiseks samale ringkonnakohtule. Riigikohus

leidis, et ringkonnakohus tegi aegumist kohaldades hageja jaoks üllatusliku otsuse.

7. Tallinna Ringkonnakohus tühistas 17. aprilli 2015. a otsusega maakohtu otsuse ning tegi asjas uue

otsuse, millega rahuldas hagi osaliselt, mõistis kostjatelt solidaarselt hageja kasuks välja põhivõla

265 000 eurot, intressi 7453 eurot 97 senti, viivise 530 000 eurot ja otsuse jõustumisest kuni

kohustuse täitmiseni viivise 0,2% päevas iga tasumisega viivitatud päeva eest, aga mitte rohkem kui

265 000 eurot.

8. Riigikohus tühistas 18. novembri 2015. a otsusega tsiviilasjas nr 3-2-1-125-15 Tallinna

Ringkonnakohtu otsuse ja saatis asja uueks läbivaatamiseks samale ringkonnakohtule. Riigikohus

leidis, et ringkonnakohus ei ole võlatunnistuse olemust otsuses üheselt mõistetavalt tuvastanud. Asja

uuel läbivaatamisel peab ringkonnakohus tuvastama, kas tegemist on deklaratiivse või konstitutiivse

võlatunnistusega, ja sellest ning muudest asjaoludest tulenevalt hindama, kas hageja nõue on

põhjendatud või mitte.

Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused

9. Tallinna Ringkonnakohus jättis 7. märtsi 2016. a otsusega apellatsioonkaebuse rahuldamata ja

maakohtu otsuse muutmata, muutes selle põhjendusi. Maa- ja ringkonnakohtu menetluskulud jättis

kohus hageja kanda.

Ringkonnakohtu otsuse põhjenduste kohaselt ei nähtu maakohtu otsusest, et kohus oleks

võlatunnistust hinnanud VÕS § 29 reeglite järgi. Ainuüksi võlatunnistuse nimetamine selle tekstis

konstitutiivseks võlatunnistuseks või viitamine VÕS §-le 30 ei ole piisav, et lugeda võlatunnistus

konstitutiivseks. Pooled ei ole esile toonud asjaolusid, mis viitaksid kostjate tahtele allkirjastada

konstitutiivne võlatunnistus. Pooltel oli ühine eesmärk saada tehingust majanduslikku kasu. Igat liiki

võlatunnistuse puhul saab eeldada majanduslikku huvi. Seega ei ole võimalik sellest lähtudes anda

hinnangut võlatunnistuse liigile. Asjaolude põhjal ei ole võimalik tuvastada poolte ühist eesmärki,

mis oleks jäänud saavutamata, kui konstitutiivset võlatunnistust ei oleks antud. Võlatunnistus saab

olla antud nõude maksmapaneku lihtsustamiseks, mille puhul puudub võlgnikul aga üldjuhul soov

end õiguslikult siduda ehk tal puudub tahe sõlmida konstitutiivne võlatunnistus. Seega ei ole

vaidlusalune võlatunnistus käsitatav konstitutiivse võlatunnistusena.

Deklaratiivse võlatunnistuse ülesanne on kinnitada olemasolevat kohustust. Apellatsioonimenetluses

väitis hageja esimest korda, et AG osutas ostjale avalikul enampakkumisel vahendusteenust. Hageja

ei ole esile toonud, milles vahendusteenuse osutamine seisnes. Kostjad ei saanud ümber lükata hageja

umbmääraseid väiteid ja tõendada negatiivset asjaolu, et tegelikult teenuseid ei osutatud. Kostjad

põhistasid teenuste mitteosutamist sellega, et AG ei olnud tegutsev ettevõte, et mingeid teenuseid

neile ei osutatud ja võlatunnistus sõlmiti vaid skeemi realiseerimiseks TKE pankrotimenetluses.

Hagejal tulnuks kostjate väited ümber lükata ja põhistada, milliseid teenuseid osutati ja kuidas AG

vastavad nõudeõigused teenuste osutamise eest omandas. Hageja ei ole seda teinud. Seetõttu ei ole

võimalik väita, et kostjatel on võlatunnistusest tulenev kohustus tasuda hagejale põhivõlgnevus.

Hageja ei ole esile toonud asjaolusid, mis võimaldaksid väita, et pooled sõlmisid

kompromissilepingu. Põhjendatud ei ole ka kostjate väited, et tehing oli näilik. Aegumistähtaja

jooksul nõude ja arvete esitamata jätmine või võlatunnistuses nõude koosseisus käibemaksu

näitamine ei anna iseenesest alust pidada tehingut näilikuks. Menetluses ei leidnud tõendamist

kostjate väited Jakersoni väljapakutud skeemi kohta.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

10. Hageja palub kassatsioonkaebuses tühistada ringkonnakohtu otsus ja saata asi uueks

läbivaatamiseks ringkonnakohtule. Menetluskulud palub hageja jätta kostjate kanda.

Kassatsioonkaebuse põhjenduste kohaselt on ebaõige ringkonnakohtu käsitlus deklaratiivsest

võlatunnistusest. Ringkonnakohus on jätnud analüüsimata asjaolud, millest nähtub, et kostjad on

võlatunnistuse andmisega loobunud võlale vastuväidete esitamisest. Deklaratiivse võlatunnistuse

üheks keskseks tunnuseks on, et sellega loobub võlgnik võimalikest vastuväidetest võlale, millega

lihtsustatakse võla sissenõudmist. Samuti on ringkonnakohus ebaõigesti käsitlenud deklaratiivse

võlatunnistusega kaasnevat tõendamiskoormise ümberpöördumist. Sellises olukorras peab võlgnik

võlatunnistuses märgitud kohustuste puudumist tõendama. Kostjad olid ringkonnakohtu hinnangul

kohustuste puudumist vaid põhistanud. Ringkonnakohus on jätnud tähelepanuta, et hea usu

põhimõttest tulenevalt on võimalik tõendamiskoormise ümberpööramine hagejale vaid juhul, kui

kostja on kolmandast isikust võlausaldaja pankrotimenetluses. Ringkonnakohtu otsus on

tõendamiskoormise jagamise osas üllatuslik. Kohus ei ole asjaolusid ja tõendamiskoormise jaotust

pooltega arutanud. Ringkonnakohus on põhjendamatult hagejale ette heitnud, et ta ei ole tõendanud,

et võlatunnistuse andmine aitas kostjatel ära hoida kahju tekkimise, milles kahju seisnes ja kui suur

oleks olnud tekkida võiv kahju.

Ringkonnakohus on jätnud andmata sisulise hinnangu võlatunnistuse dokumendile, analüüsimata

igakülgselt ja terviklikult kirjalikku kokkulepet ja võlatunnistuse eesmärki. Vaidlusalune

võlatunnistus on konstitutiivne. Konstitutiivses võlatunnistuses kokku leppimise tahet kinnitab

võlatunnistuse preambul ja ka teised lepingupunktid. Kostjad ei esitanud võlatunnistuse

konstitutiivsust ümberlükkavaid tõendeid. Kohtu põhjendused deklaratiivse võlatunnistuse

tuvastamisel ei tugine ühelegi kohtu tuvastatud asjaolule ega tõendile. Lisaks anti võlatunnistus ka

kostjate endi sõnul ühiste eesmärkide saavutamiseks, st kostjale I kinnistu üleandmiseks ja kostjatele

varalise kahju tekkimise vältimiseks. Võlatunnistuseta ei oleks neid eesmärke saavutatud.

11. Kostjad paluvad jätta kassatsioonkaebus rahuldamata ja kõik menetluskulud hageja kanda.

12. Riigikohtus asja lahendanud kolmeliikmeline kohtukoosseis andis asja koosseisus tekkinud

põhimõtteliste eriarvamuste tõttu ning kohtupraktika ühtlustamiseks ja edasiarendamiseks

31. oktoobril 2016 lahendamiseks üle tsiviilkolleegiumi kogu koosseisule.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

13. Kolleegium leiab, et ringkonnakohtu otsus tuleb tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 691

p 2 ja § 692 lg 1 p-de 1 ja 2 alusel tühistada materiaalõiguse väära kohaldamise ja menetlusõiguse

normi olulise rikkumise tõttu. Asi tuleb saata uueks läbivaatamiseks samale ringkonnakohtule.

Kassatsioonkaebus rahuldatakse.

14. Kassatsiooniastmes vaidlevad pooled selle üle, kas ringkonnakohus kvalifitseeris võlatunnistuse

õigesti deklaratiivseks ning kohaldas õigesti deklaratiivse võlatunnistuse õiguslikke tagajärgi.

Kassatsiooniastmes ei vaidle pooled enam küsimuste üle, kas nõue on aegunud ning nõude

loovutamine hagejale kehtiv.

Ringkonnakohus leidis otsuses, et tõendatud ei ole ka tehingu näilikkus (ringkonnakohtu otsuse p-

d 26-28). Kumbki pool ei ole seda järeldust vaidlustanud. Seetõttu lähtub eelviidatud ringkonnakohtu

järeldusest ka Riigikohus.

15. Ringkonnakohus on poolte väiteid ja tõendeid hinnates asunud seisukohale, et puudub alus

kvalifitseerida võlatunnistus konstitutiivsena. Hageja leiab, et ringkonnakohus on võlatunnistuse

kvalifitseerimisel rikkunud oluliselt menetlusõiguse norme, sh jaganud valesti tõendamiskoormise.

Kolleegium nõustub hagejaga, et ringkonnakohtu põhjendused võlatunnistuse kvalifitseerimisel on

vastuolulised ning tõendamiskoormise jagamine ekslik.

16. Kolleegium selgitab esiteks, et Riigikohtu praktika kohaselt on võimalik eristada kahte liiki

konstitutiivset võlatunnistust. Esiteks võib konstitutiivseks võlatunnistuseks olla leping, mille pooled

sõlmivad mingi majandusliku või muu eesmärgi saavutamiseks olukorras, kus nendevahelises suhtes

algset kohustust ei ole, kuid nad soovivad sellele asjaolule vaatamata tekitada ühele võlatunnistuse

poolele varalise kohustuse (Riigikohtu 23. veebruari 2016. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-147-15, p 13).

Teisalt võib võlatunnistus olla konstitutiivne ka siis, kui sellega soovitakse olemasolevat võlga

tunnistada ja luua algsest kohustusest sõltumatu võlakohustus kõrvuti algse kohustusega, millele ei

saa esitada muid kui võlatunnistusest endast tulenevaid või selle kehtivust vaidlustavaid vastuväiteid

(vt Riigikohtu 6. veebruari 2012. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-149-11, p 20; 24. aprilli 2006. a otsus

tsiviilasjas nr 3-2-1-21-06, p 13). See tähendab, et lisaks konstitutiivsele võlatunnistusele võib olla

poolte vahel muid õigussuhteid, aga nende tahe on luua iseseisev kohustus. Seda, kas pooled leppisid

kokku konstitutiivse võlatunnistuse andmises, ning missuguse sisuga konstitutiivset võlatunnistust

pooled soovisid sõlmida (st kas konstitutiivne võlatunnistus sõlmiti algse kohustuse

maksmapanemise tagamiseks ja lihtsustamiseks või varalise kohustuse tekitamiseks algset kohustust

silmas pidamata mingi eesmärgi saavutamiseks), tuleb selgitada võlatunnistuse kui lepingu

tõlgendamise teel, kohaldades mh VÕS §-s 29 sätestatut (Riigikohtu 23. veebruari 2016. a otsus

tsiviilasjas nr 3-2-1-147-15, p 13).

17. Ringkonnakohus tuvastas, et praegusel juhul ei ole tegemist olukorraga, kus võlatunnistuse

sõlmimiseta ei oleks poolte taotletud eesmärk saavutatav, ning tegemist ei ole konstitutiivse

võlatunnistuse sõlmimisega olukorras, kus poolte vahel algset kohustust ei ole (ringkonnakohtu

otsuse p-d 21-22). Seega oli ringkonnakohtus asja lahendamise aluseks asjaolu, et poolte vahel oli

varasem nn algne kohustus.

18. Ringkonnakohus on õigesti märkinud, et ainuüksi võlatunnistuse nimetamine selle tekstis

konstitutiivseks võlatunnistuseks või viitamine VÕS §-le 30 ei pruugi olla iseenesest piisav, et lugeda

võlatunnistus konstitutiivseks. Kuid samamoodi ei anna alati alussuhtele viitamine võlatunnistuse

tekstis alust lugeda võlatunnistus deklaratiivseks. Oluline on poolte ühine tegelik tahe võlatunnistuse

kokkuleppe sõlmimisel, mis tuleb tuvastada (vt Riigikohtu 10. detsembri 2014. a otsus tsiviilasjas

nr 3-2-1-124-14, p 28; 18. novembri 2015. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-125-15, p 14).

Võlatunnistusele hinnangu andmisel tuleb arvestada, et võlatunnistuse tähendus määratakse

võlatunnistuse sisu ja eesmärgiga, arvestades kõiki võlatunnistuse sõlmimise asjaolusid,

sh lepingueelseid läbirääkimisi, poolte huve jms (vt Riigikohtu 23. veebruari 2016. a otsus tsiviilasjas

nr 3-2-1-147-15, p 13). Eelnev ei tähenda, et võlatunnistuse pealkiri ja sõnastus oleksid tähtsusetud.

Kui võlatunnistuse tekstis on väljendatud poolte tahe luua algsest kohustusest sõltumatu kohustus

kõrvuti algse kohustusega või viidatud sellele, et tegemist on konstitutiivse võlatunnistusega, siis on

need olulised asjaolud, mida kohus ei saa VÕS § 29 kohaselt võlatunnistuse tõlgendamisel

põhjenduseta arvestamata jätta.

19. Kolleegium nõustub hagejaga, et ringkonnakohus ei ole kõikidele asjas tähtsatele asjaoludele

nõuetekohaselt hinnangut andnud. Ringkonnakohus ei ole otsuses selgitanud, miks ei tõenda iseseisva

sõltumatu kohustuse võtmist võlatunnistuses märgitu, mille järgi varasemaid õigussuhteid

võlatunnistusega loodavate kohustuste kehtivuse juures ei arvestata ja võlatunnistuse sisu ning

kohustuse suurus ei sõltu pooltevahelistest varasematest õigussuhetest, kuigi ringkonnakohus viitas

nendele võlatunnistuse punktidele (ringkonnakohtu otsuse p-d 13-16). Asudes seisukohale, et

võlatunnistuse sõnastus ei ole määrav, asus ringkonnakohus tuvastama poolte ühist eesmärki

võlatunnistuse allkirjastamisel. Ringkonnakohtu otsuse põhjendustest võib kokkuvõttes järeldada, et

ringkonnakohus tuvastas poolte ühise majandusliku eesmärgi (ringkonnakohtu otsuse p-d 17, 22),

sealjuures siiski vahepeal vastuoluliselt märkides, et poolte taotletud eesmärk ei ole üheselt tuvastatav

(ringkonnakohtu otsuse p 20). Võlatunnistuse kvalifitseerimise konstitutiivsena välistas

ringkonnakohus aga seetõttu, et pole võimalik väita, et sellise majandusliku eesmärgi saavutamine oli

võimalik üksnes konstitutiivse võlatunnistuse andmisega (ringkonnakohtu otsuse p 22). Selliselt on

ringkonnakohus jätnud tähelepanuta, et konstitutiivne võlatunnistus ei pea olema alati suunatud ühise

eesmärgi saavutamisele olukorras, kus pooltevahelises suhtes algset kohustust ei ole, vaid võib olla

suunatud ka võla tunnistamisele (vt otsuse p 16).

Eelnevast tulenevalt ei ole ringkonnakohus võlatunnistusele antud kvalifikatsiooni nõuetekohaselt

põhjendanud, rikkudes TsMS § 436 lg-t 1 ja § 654 lg-t 4. Kuivõrd võlatunnistuse kvalifikatsioonist

võib sõltuda asja lõpplahendus, siis tuleb asi menetlusõiguse normide olulise rikkumise tõttu uueks

läbivaatamiseks saata tagasi ringkonnakohtule.

20. Asunud seisukohale, et tegemist on deklaratiivse võlatunnistusega, on ringkonnakohus jaotanud

vääralt tõendamiskoormise. Kui ringkonnakohus leiab ka asja uuel läbivaatamisel, et tegemist on

deklaratiivse võlatunnistusega, siis tuleb ringkonnakohtul arvestada deklaratiivse võlatunnistuse

andmisega kaasnevaid õiguslikke tagajärgi.

Riigikohtu praktika kohaselt on deklaratiivse võlatunnistuse andmisel kaks peamist tagajärge.

Deklaratiivse võlatunnistuse menetlusõiguslikuks tagajärjeks on tõendamiskoormise

ümberpööramine, st võlausaldajal ei ole vaja tunnustatud võla sissenõudmiseks esitada muid tõendeid

peale võlatunnistuse ning võlgnik peab kohustusest vabanemiseks ja hagi rahuldamata jätmiseks

tõendama, et tal ei ole võlatunnistusega tunnistatud võlga (vt nt Riigikohtu 10. detsembri 2014. a

otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-124-14, p 23; 6. veebruari 2012. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-149-11, p 21).

Deklaratiivse võlatunnistuse materiaalõiguslikuks tagajärjeks on võlgniku loobumine võimalikest

vastuväidetest võlale, millega lihtsustatakse võla sissenõudmist (vt ka Riigikohtu 10. detsembri

2014. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-124-14, p 23; 18. detsembri 2013. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-146-

13, p 24; vastuväidetest loobumise kohta vt täpsemalt otsuse p 23).

21. Ringkonnakohus on ekslikult hagejale ette heitnud, et ta ei tõendanud kostjatele teenuste

osutamist.

Deklaratiivsele võlatunnistusele toetumisel ja selle esitamisel ei pea hageja esitama võla tekkimise

asjaolusid, kuna võla puudumise tõendamise koormis lasub kostjal (Riigikohtu 12. märtsi 2015. a

otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-149-14, p 13). Isik vabaneb võlatunnistuses märgitud võla tasumisest, kui ta

tõendab, et kohustust ei olnud olemas (vt Riigikohtu 24. aprilli 2006. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-21-

06, p 15; 6. septembri 2006. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-69-06, p-d 13 ja 15; 8. aprilli 2009. a otsus

tsiviilasjas nr 3-2-1-22-09, p 11). Ringkonnakohus leidis, et kostjad on põhistanud, et neile ei

osutatud teenuseid (ringkonnakohtu otsuse p 23). Hageja on õigesti viidanud, et põhistamine

(TsMS § 235) ja tõendamine ei ole TsMS-i tähenduses kattuvad mõisted (vt ka Riigikohtu 13. märtsi

2007. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-14-07, p 11). Seetõttu üldjuhul ei piisa võla puudumise

põhistamisest, et jätta deklaratiivsele võlatunnistusele tuginev nõue rahuldamata.

22. Hageja on kassatsioonkaebuses leidnud, et tulenevalt hea usu põhimõttest võib tõendamiskoormis

deklaratiivse võlatunnistuse puhul uuesti hagejale üle minna vaid juhul, kui kostja on kolmandast

isikust võlausaldaja pankrotimenetluses.

Kui võlgnik on tõendanud nõude puudumisele viitavad asjaolud, on tõendamiskoormise

ümberpööramise eelduseks, et tõendamist vajav asjaolu on hageja kontrolli all, kostjal ei ole

objektiivselt võimalik tõendeid esitada ja hageja keeldub tõendamisele kaasa aitamast (Riigikohtu

12. märtsi 2015. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-149-14, p 13; 10. detsembri 2014. a otsus tsiviilasjas

nr 3-2-1-124-14, p 26). Eriti pankrotivõlausaldajal ei pruugi olla piisavalt andmeid ja tõendeid

võlatunnistuse alussuhte kohta (vt Riigikohtu 10. detsembri 2014. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-124-14,

p 26). Kolleegium rõhutab, et eelviidatud hea usu põhimõttest lähtuv tõendamiskoormise

ümberpööramine võibki olla põhjendatud peamiselt pankrotimenetluses, muul juhul aga väga

erandlikel asjaoludel. Praeguses asjas ei ole kostjad menetluses esitanud selliseid erandlikke

asjaolusid, millega saaks põhjendada tõendamiskoormise ümberpööramist hageja kahjuks.

23. Ringkonnakohus on materiaalõigust vääralt kohaldades jätnud välja selgitamata, kas ja millistest

vastuväidetest kostjad võlatunnistuse andmisega loobusid. Lisaks ei selgitanud kohus pooltele

deklaratiivse võlatunnistuse puhul vastuväidetest loobumisel kohalduvat tõendamiskoormise jaotust.

Ka seetõttu tuleb ringkonnakohtu otsus tühistada.

Seda, kas ja millistest vastuväidetest on võlgnik võlatunnistuse andmisel võla sissenõudmise

lihtsustamiseks loobunud, tuleb hinnata iga kord vastavalt asjaoludele. Ka vastuväidetest loobumist

hinnates tuleb lähtuda VÕS §-st 29 ning eelkõige võlatunnistuse andmise põhjusest ja eesmärgist,

lepingueelsete läbirääkimiste asjaoludest, poolte huvidest jms (vt Riigikohtu 23. veebruari 2016. a

otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-147-15, p 13). Üldjuhul saab eeldada, et võlgnik on loobunud kohustuse

täitmisest keeldumist võimaldavatest vastuväidetest, mida võlgnik võlatunnistuse andmise ajal teadis

või pidi teadma. Seetõttu saab võlgniku eeldatavalt lugeda loobunuks eelkõige sellistele asjaoludele

põhinevatest vastuväidetest, mis olid võlatunnistuse andmise põhjuseks, st asjaolud, mis olid

võlatunnistuse andmisel vaidluse all ning mille alusel võlgnik võlga tunnistas (nt kohustuse

rikkumine või rikkumise olulisus, põhjuslik seos võlgniku tegevuse ja võlausaldajale tekkinud kahju

vahel, kahju suurus). Samuti on võimalik pärast nõude aegumist loobuda õigusest tugineda aegumise

vastuväitele (vt nt Riigikohtu 18. detsembri 2013. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-146-13, p 24;

21. detsembri 2016. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-129-16, p 49). Välistatud ei ole loobumine ka

võlatunnistuse andmisest hilisematest võimalikest vastuväidetest, kui seadus seda võimaldab

(vt otsuse p 25). Sellisel juhul peab see aga kolleegiumi arvates olema sõnaselgelt võlatunnistuses

kirjas. Üldjuhul ei ole sellises olukorras tegemist vastuväidetega, mida võlgnik võlatunnistuse

andmisel pidi teadma.

24. Selleks, et saaks eeldada loobumist vastuväidetest, mida võlgnik teadis või pidi teadma, peab

hageja tõendama, et kostja võlatunnistuse andmise ajal vastuväitest teadis või pidi teadma

(vt VÕS § 15 lg 4). Kui hageja ei tõenda võlgniku vastuväitest teadmist või teadma pidamist, siis ei

saa vastuväitest loobumist ka eeldada. Kui hageja on oma tõendamiskoormise täitnud, siis on kostjal

kohustus tõendada poolte kokkulepe, et kostja ei loobunud vaidlusalusest vastuväitest.

25. Vaatamata eeltoodule ei saa deklaratiivse võlatunnistuse andmisega loobuda õigusest tugineda

lepingu tühisusele. Tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 84 lg 1 kohaselt ei ole tühisel tehingul

algusest peale õiguslikke tagajärgi. Tehingu tühisust peab kohus arvestama omal algatusel

(Riigikohtu 28. jaanuari 2015. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-141-14, p 18). Seega ei saa pooled ka

sõnaselgelt kokku leppida, et võlgnik ei saa deklaratiivse võlatunnistuse allkirjastamise järel tugineda

võlatunnistuse aluseks oleva tehingu tühisusele.

26. Põhimõtteliselt on asjaolusid arvestades ka võimalik, et võlatunnistuse andmisega võlgnik

vastuväidetest ei loobunud, vaid kinnitas võla olemasolu. Sellise võlatunnistuse andmise tagajärjeks

on üksnes tõendamiskoormise ümberpööramine (vt otsuse p 20). Samuti katkestab sellise kinnituse

andmine aegumise (TsÜS § 158).

27. Kolleegium märgib obiter dictum'i korras, et igasugune võla kirjalikus vormis tunnistamine ei

pruugi alati tähendada võlgniku tahet end lepinguliselt siduda eelkirjeldatud võlatunnistuste

tähenduses (vt otsuse p-d 16 ja 20). See tähendab, et võlgnik võib mitteõigustehingulise tunnistusega

vaid möönda võla olemasolu, soovimata sellise tunnistuse õiguslikku siduvust. Sellise kinnituse

andmine võib aga katkestada aegumise (TsÜS § 158) ja olla kohtumenetluses tõendiks võla

olemasolu kohta.

28. Kohtud tuvastasid, et AG (hageja õiguseellane) ja kostjad sõlmisid võlatunnistuse 20. juunil 2008.

Kostja I omandas AS TKE Grupp pankrotivarast 3. märtsil 2008 lõppenud enampakkumiselt kinnistu,

mille üleandmiseks sõlmiti asjaõigusleping 20. juunil 2008 (ringkonnakohtu otsuse p 18). Kostjad on

vaidlustanud lepingu olemasolu ja teenuse osutamise, väites, et neil ei olnud võlatunnistuses viidatud

teenuseid vaja, sest kinnistu omandati pankrotimenetluses enampakkumisel ning võlatunnistuse

allkirjastamata jätmisel oli neil oht kanda kahju (ringkonnakohtu otsuse p 19). Hageja esitas

ringkonnakohtule oma seisukoha selle kohta, millistest vastuväidetest on kostjad võlatunnistuse

andmisega loobunud (IV kd, tl-d 14-15). Ringkonnakohus ei ole andnud hageja väidetele hinnangut.

Kui ringkonnakohus leiab ka asja uuel läbivaatamisel, et vaidlusalune võlatunnistus on deklaratiivne,

siis tuleb ringkonnakohtul vastavalt hageja väidetele ja tõenditele hinnata, kas kostjad teadsid või

pidid teadma võlatunnistuse allkirjastamisel kohtumenetluses esitatud vastuväiteid (nende aluseks

olevaid asjaolusid), ning seejärel anda kostjatele vajadusel võimalus vastuväidetest loobumise

eelduse ümberlükkamiseks.

29. Kuna asi saadetakse ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks, jääb menetluskulude jaotus

TsMS § 173 lg 3 teise lause järgi ringkonnakohtu otsustada.

30. Hageja kassatsioonkaebuse rahuldamise tõttu tuleb TsMS § 149 lg 4 esimese lause alusel

tagastada kassatsioonikautsjon.

Villu Kõve, Peeter Jerofejev, Henn Jõks, Ants Kull, Jaak Luik, Malle Seppik, Tambet Tampuu