3-2-1-179-16 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

TSIVIILKOLLEEGIUM

KOHTUMÄÄRUS

Kohtuasja number

3-2-1-179-16

Määruse kuupäev

Tartu, 22. märts 2017

Kohtukoosseis

Eesistuja Ants Kull, liikmed Henn Jõks ja Villu Kõve

Kohtuasi

C. L avaldus lapse J. R. L tagastamiseks Haagi

25. oktoobri 1980 konventsiooni alusel

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Ringkonnakohtu 28. novembri 2016. a määrus

tsiviilasjas nr 2-16-11519

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

C. L määruskaebus

Menetlusosalised ja nende

esindajad Riigikohtus

Avaldaja C. L, esindaja vandeadvokaat Viktor Turkin

Puudutatud isikud J. R. L, esindaja advokaat Deniss

Matvejev, ning I. S, esindaja advokaat Margus Kiir

Narva Linnavalitsus Narva linna Sotsiaalabiameti kaudu,

esindaja Galina Vologdina

Asja läbivaatamise kuupäev

6. märts 2017, kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Jätta Tartu Ringkonnakohtu 28. novembri 2016. a määrus tsiviilasjas nr 2-16-11519

muutmata ja määruskaebus rahuldamata.

2. Jätta J. R. L menetluskulud kassatsiooniastmes Eesti Vabariigi kanda ja teiste

menetlusosaliste menetluskulud kassatsiooniastmes nende endi kanda. Määrata Grandman

Law Firm Advokaadibüroo OÜ advokaadi Deniss Matvejevi tasu ja kulude suuruseks

Riigikohtus osutatud riigi õigusabi eest 120 eurot (sh käibemaks). Saata määrus selles osas

täitmiseks Eesti Advokatuurile.

3. Arvata määruskaebuselt tasutud kautsjon riigituludesse.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Justiitsministeerium edastas 28. juulil 2016 Viru Maakohtule C. L (avaldaja) avalduse tema

alaealise lapse J. R. L (lapse) tagastamiseks Austraaliasse Haagi 25. oktoobri 1980. a lapseröövi

suhtes tsiviilõiguse kohaldamise rahvusvahelise konventsiooni (konventsiooni) alusel.

Avalduse kohaselt sündis I. S (ema) ja avaldaja kooselust 28. juunil 2013 Küprosel laps. Avaldaja

pöördus enne lapse sündi tagasi oma sünnimaale Austraaliasse, laps ja ema kolisid avaldaja juurde

2013. a novembris. Austraalia perekonnaseaduse järgi on vanematel lapse suhtes ühine hooldusõigus.

Ema jäi lapsega koduseks, avaldaja õppis, teenis perele ülalpidamist ning hoidis last ja veetis temaga

koos oma vaba aja. 22. aprillil 2015 sai ema Austraalias alalise elamisloa ning alustas õpinguid e-

kursusel. 30. juunil 2015 sõitis ema lapsega avaldajaga ühiselt planeeritud puhkusele Küprosele ja

avaldaja järgnes neile 18. juulil 2015. Küprosel külastati avaldaja sugulasi ja ristiti laps.

Avaldaja lahkus Küproselt tööülesannete tõttu Austraaliasse 26. juulil 2015 ning ema sõitis lapsega

29. juulil 2015 Eestisse oma perekonnale külla. Austraaliasse naasmiseks oli avaldaja emale ja

lapsele broneerinud lennupiletid 27. augustiks 2015. 13. augustil 2015 helistas ema avaldajale ja

teatas ka e-kirjas, et ei tema ega laps ei pöördu Austraaliasse tagasi. Avaldaja ei andnud oma

nõusolekut lapse kinnihoidmiseks Eestis ega elukoha muutmiseks ning pöördus 1. detsembril 2015

keskasutuse poole, et laps tagastataks Austraaliasse.

2. Ema vaidles avaldusele vastu ja palus jätta selle rahuldamata.

Ema leidis, et lapse harilik viibimiskoht ei ole Austraalias, sest avaldaja on Küprose kodanik, nende

elukoht on Küprosel ja seal kavatsesid nad ka lapse üles kasvatada. Austraaliasse läks ema lapsega

avaldajale järgi üksnes seetõttu, et avaldaja jätkas seal ülikooliõpinguid ning ta ei tahtnud olla väikese

lapsega üksinda. Lapse igapäevahooldusega tegeles Austraalias ema, avaldaja ei andnud lapsele

ülalpidamist. Austraalias ei olnud perekonnal muud sissetulekut peale lapsetoetuste ning

majanduslikud raskused muutsid kooselu väljakannatamatuks. Avaldaja kasutas ema suhtes vaimset

ja füüsilist vägivalda. Avaldaja kinnitas, et on nõus lapse Eestisse jäämisega, nii kirjalikult kui ka

tegudega (aitas korraldada ema ja lapse asjade toimetamist Eestisse, sulges lapse ema Austraalia

telefoninumbri). Lapsel on Eesti, Küprose ja Austraalia kodakondsus ning laps on elanud Küprosel,

Eestis ja Austraalias. Kuna lapse harilik viibimiskoht on vaieldav, on hooldusõiguslikke küsimusi

pädev arutama selle riigi kohus, kus laps viibib, st Eesti kohus.

3. Lapsele määratud esindaja leidis, et avaldus tuleb jätta rahuldamata.

Lapse esindaja arvates ei olnud Austraalia lapse harilik viibimiskoht ning avaldaja on nõustunud

lapse viibimisega Eestis. Kuna kohtumenetluse alguseks (1. august 2016) oli lapse õigusvastasest

äraviimisest või kinnihoidmisest möödunud rohkem kui aasta, ei ole lapse tagastamine konventsiooni

art 12 järgi võimalik, sest laps on uue keskkonnaga kohanenud.

4. Narva Linnavalitsus leidis, et avaldus tuleb jätta rahuldamata.

Tema väitel on laps Eestis kohanenud, lapsel on siin sugulased ja on tekkinud sõbrad. Austraalias

viibis laps lühikest aega.

5. Viru Maakohus rahuldas 29. septembri 2016. a määrusega avalduse ja määras lapse viivitamatu

tagastamise Austraaliasse kui ka määruse täitmise korra. Avaldaja ja ema menetluskulud jättis

maakohus nende endi kanda, lapse esindamisega seotud kulud aga riigi kanda.

Maakohtu määruse põhjenduste kohaselt toimetati laps Eestisse 29. või 30. juulil 2015, lapseröövi

dokumendid esitas Austraalia keskasutus Eestile 20. jaanuaril 2016. Justiitsministeerium algatas

samal kuul haldusmenetluse, et jõuda kokkuleppele lapse vabatahtlikuks tagastamiseks. Seega

alustati menetlust lapse kinnihoidmisest vähem kui aasta möödumisel ja lapse harilikku viibimiskohta

tagastamise otsustamisel tuleb lähtuda konventsiooni art 12 lg-st 1.

Lapse elukoht on Austraalias ning vanemad elasid vahetult enne hooldusõiguse väidetavat rikkumist

perekonnana Austraalias. Laps on Austraalia ja Küprose Vabariigi kodanik. Vanematel on ühised

vanemlikud õigused. Lapse elukoha määramisel tuleb lähtuda eelkõige sellest, et 13. augustini 2015

(lapse ema e-kiri, milles ta andis teada, et ei pöördu Austraaliasse tagasi) oli laps viibinud suurema

osa oma elust Austraalias oma vanemate hoole all. Lapse elukohta ei muuda ka see, et ema määratles

Austraaliat ajutise elukohana.

Avaldaja andis nõusoleku lapse Eestisse sõitmiseks, kuid ei andnud nõusolekut lapse Eestisse elama

asumiseks. Vanemate sõnumivahetusest nähtub, et avaldaja ei ole olnud vastu ema planeeritust

pikemale viibimisele Eestis, kui viimane seda soovib, ja möönis, et paari vahel on olnud tõsiseid

erimeelsusi. Lapse asjade järelesaatmine ei kinnita nõusolekut lapse alatiseks Eestisse jäämiseks, vaid

praktilist vajadust lapse asjade järele. Vanemate kirjavahetus ei puuduta vanema õigusi. Seega on

lapse kinnihoidmine Eestis konventsiooni art 3 mõttes õigusvastane ja art 12 alusel on avaldajal õigus

nõuda lapse viivitamatut tagastamist.

Kohus võib keelduda lapse tagastamise taotluse rahuldamisest art 13 järgi, kui lapse tagasitoomine

võib talle põhjustada füüsilisi või psüühilisi kannatusi või muul viisil asetada lapse ebakindlasse

olukorda. Lapse sattumist talumatusse olukorda, samuti füüsiliste või psüühiliste kannatuste tekkimist

tagastamise korral ei ole tõendatud. Kriisikeskuse perevägivalla riskianalüüsi kohaselt tunneb lapse

ema end ohutult, ei ole füüsilist vägivalda, on verbaalne kestev vägivald, kuid mitte lapse ees.

Avaldaja majanduslikku toimetulekut kinnitab tööandja tõend ning avaldaja on kinnitanud, et on

valmis tagama tagasipöördumise korral emale ja lapsele elukoha, mis ei ole avaldaja elukoht, ning

rahalise toetuse. Samuti on avaldaja nõus kandma ema ja lapse Austraaliasse tagasipöördumise kulud

ja tulema ise lapsele Eestisse järele.

Seega ei esine asjaolusid, mis annaksid aluse lapse Austraaliasse tagastamata jätmiseks. Ema oleks

pidanud esmalt lahendama lapse hooldusõiguse küsimuse ja seejärel oleks ta saanud muuta enda või

tulenevalt hooldusõiguse kuuluvusest ka lapse elukohta.

6. Maakohtu määruse peale esitasid määruskaebuse nii ema kui ka lapse esindaja, kes mõlemad

palusid maakohtu määrus tühistada ja jätta avaldus rahuldamata. Ema ja lapse esindaja toetasid ka

üksteise määruskaebusi.

Ka Narva Linnavalitsus leidis, et määruskaebused tuleks rahuldada.

Avaldaja palus jätta määruskaebused rahuldamata ja maakohtu määrus muutmata.

Viru Maakohus määruskaebusi ei rahuldanud ja saatis need lahendamiseks Tartu Ringkonnakohtule.

Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused

7. Tartu Ringkonnakohus rahuldas 28. novembri 2016. a määrusega määruskaebused ning tühistas

maakohtu määruse ja jättis avalduse lapse Austraaliasse tagastamiseks rahuldamata. Lapse

esindamisega seotud menetluskulud jättis ringkonnakohus riigi kanda ja teiste menetlusosaliste

menetluskulud nende endi kanda.

Ringkonnakohus nõustus maakohtuga, et lapse harilik viibimiskoht oli Austraalias ja et tema

äraviimine oli konventsiooni art 3 mõttes õigusvastane. Samuti nõustus ringkonnakohus, et menetlust

alustati konventsiooni art 12 mõttes vähem kui aasta pärast lapse kinnihoidmise algust.

Laps tuleb jätta Austraaliasse tagastamata, sest poolte kirjavahetus tõendab, et avaldaja oli nõus lapse

Eestisse jäämisega konventsiooni art 13 lg 1 lit a mõttes. Maakohus rikkus määruse põhjendamise

kohustust, jättes ema esitatud kirjavahetuse ja muud tõendid sisuliselt analüüsimata. Vanemate kõnest

ja kirjavahetusest nähtub avaldaja põhimõtteline nõusolek lapse Eestisse jäämiseks. Samuti kirjutas

avaldaja, et ta soovib last külastada kord aastas ja näha last vähemalt kaks korda nädalas Skype`is.

Kuna pooltevahelise kirjavahetuse ajal oli laps kaheaastane, on arusaadav, et lapse ema viibimiskoha

all pidas avaldaja silmas ka lapse viibimiskohta. Avaldaja ei esitanud tõenditele muid vastuväiteid,

kui et kirjad on kirjutatud emotsionaalses seisundis. Vanemad arutasid ema ja lapse Eestisse jäämist

juba enne Eestisse sõitmist ja seda kinnitab ka ema e-kiri. Seega ei saa väita, et avaldaja nõusolek

oleks tuletatud ühekordsest emotsionaalses seisundis antud lubadusest. Kuna tagasisõidupiletid

broneeris avaldaja palju aega enne Eestisse sõitu, ei ole välistatud, et avaldaja hiljem ema ja lapse

Eestisse jäämisega nõustus. Ka lapse sotsiaalne taust konventsiooni art 13 lg 3 mõttes ei anna põhjust

last tagastada.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

8. Avaldaja palub määruskaebuses ringkonnakohtu määruse tühistada ja jätta maakohtu määruse

muutmata.

Avaldaja arvates saab lapse tagastamata jätta üksnes lapse kaalukaid huve järgides konventsiooni

art 13 lg 1 lit a mõttes. Kuigi on õige, et ei ole öeldud, mis vormis isa nõusolek lapse Eestisse

jäämiseks peaks antud olema, peab nõusolek olema antud selgelt ja ühemõtteliselt. Vanemate

kirjavahetus näitab pingelisi peresuhteid, kuid ei puuduta lapsega seotud kokkuleppeid.

Ringkonnakohus on kirjavahetust vääralt tõlgendanud. Vanemate lahkuminek ja ema kolimine ei

tähenda automaatselt, et laps peaks jääma ema juurde. E-kirjad ei ole lapse tagastamata jätmise alus

konventsiooni art 13 lg 1 lit a mõttes.

9. Ema, lapse esindaja ja Narva Linnavalitsus vaidlevad määruskaebusele vastu ja paluvad jätta see

rahuldamata.

Lapse esindaja palub lisaks määrata kindlaks Riigikohtus lapsele osutatud riigi õigusabi tasu

240 eurot.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

10. Kolleegium leiab, et ringkonnakohtu määruse peale esitatud määruskaebus tuleb jätta

rahuldamata ning ringkonnakohtu määrus muutmata. Riigikohus järgib ringkonnakohtu määruse

põhjendusi ning tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 689 lg 5 ja § 695 alusel neid ei korda.

11. Konventsiooni art 13 lg 1 lit a järgi ei pea last tagastama, kui lapse tagastamisele vastu vaidlev

isik tõendab, et lapse eest hoolitsenud isik on nõustunud lapse äraviimise või kinnihoidmisega või

selle hiljem heaks kiitnud (the person ... having the care of the person of the child ... had consented to

or subsequently acquiesced in the removal or retention; konventsiooni eestikeelne tõlge „täielikust

või osalisest heakskiidust" on eksitav).

Vanema nõusolekule lapsega teise riiki kolimiseks konventsiooni art 13 lg 1 lit a mõttes ei ole ette

nähtud kindlat vorminõuet, kuid nõusolek peab siiski olema piisavalt selge. Ringkonnakohus hindas

nõusoleku andmist ja luges selle asjas esitatud tõenditest lähtudes tuvastatuks. Samuti andis

ringkonnakohus hinnangu lapse sotsiaalsele taustale konventsiooni art 13 lg 3 mõttes. Kolleegium

leiab, et ringkonnakohus ei rikkunud seejuures menetlusnorme. TsMS § 688 lg-te 3–5 ja § 695 järgi

lähtub Riigikohus madalama astme kohtutes tuvastatud asjaoludest ega hinda uuesti ka tõendeid.

12. Kolleegium märgib, et nõusoleku tuvastamiseks ei pea vanemad olema sõlminud kindlas vormis

kokkulepet, kuhu on kirja pandud, et vanem on lapse teise riiki kolimisega nõus. Vanema nõusoleku

olemasolu tuleb hinnata, arvestades konkreetse kohtuasja asjaolusid kogumis ning ei ole välistatud, et

kohus loeb nõusoleku andmise tuvastatuks ka vanematevahelisele suhtlusele tuginedes. Nõusolek

peab olema antud selliselt, et kohtul on võimalik nõusoleku andmist kontrollida, arvestades, et

vanem, kelle vastu on esitatud lapse tagastamise avaldus, peab vaidluse korral tõendama, et tal oli

lapsega teise riiki kolimiseks teise vanema nõusolek.

Vanema tahe nõusoleku andmise ajal ei tohi olla eksimuse või pettuse tõttu moonutatud. Selgelt

väljendatud tahte hilisem muutus ei mõjuta varem antud nõusoleku kehtivust. Sellega kaitstakse heas

usus käitunud teise vanema huve, kes lapse ära viis või teda kinni hoidis, lähtudes nõusoleku

eeldusest.

13. Konventsiooni art 13 lg 1 lit a annab kohtule kaalumisruumi, et hinnata, kas esinevad asjaolud,

mis annavad aluse lapse hariliku viibimiskoha riiki tagastamata jätmiseks. Lapse äraviimise või

kinnihoidmise õigusvastasuse kõrval saab kohus konventsiooni art 13 lg 3 järgi hinnata ka lapse

sotsiaalset tausta ning tagada, et lõplik otsustus ei anna hinnangut üksnes vanema tegevuse

õiguspärasusele, vaid tagab ka lapse parimate huvide kaitse.

14. Lapse esindamisega seotud menetluskulud kassatsiooniastmes tuleb TsMS § 172 lg 3 teise lause

alusel jätta riigi kanda ning teiste menetlusosaliste kulud kassatsiooniastmes TsMS § 172 lg 1 teise

lause ja lg 2 esimese lause järgi nende endi kanda.

15. Määruskaebuse rahuldamata jätmise tõttu arvatakse määruskaebuselt tasutud kautsjon

TsMS § 149 lg 4 teise lause järgi riigituludesse.

16. Lapse esindaja palus lisaks määrata kindlaks Riigikohtus lapsele osutatud riigi õigusabi

tasu 240 eurot (sh käibemaks). Kolleegiumi arvates on põhjendatud määrata kindlaks tasu 120 eurot

(sh käibemaks).

Kolleegiumi arvates ei ole reaalne, et advokaadil kulus Riigikohtus õigusabi osutamiseks kokku viis

tundi, nagu on märgitud õigusabi tasu kindlaksmääramise taotluses. Erinevate

menetlusdokumentidega, sh Riigikohtu teatisega tutvumine ei saanud võtta väidetud aja, täiendava

seisukoha väited võinuks sisalduda vastuses määruskaebusele. Seetõttu loeb kolleegium põhjendatud

ajakuluks 2,5 tundi, mille eest tuleb justiitsministri 26. juuli 2016. a määruse nr 16 „Riigi õigusabi

osutamise eest makstava tasu arvestamise alused, maksmise kord, tasumäärad, riigi õigusabi

osutamisega kaasnevate kulude hüvitamise ulatus ja kord ning taotluse esitamise tingimused" § 1

lg 10 ja § 10 lg 2 esimese lause kohaselt maksta 120 eurot (sh käibemaks).

Ants Kull, Henn Jõks, Villu Kõve