3-2-1-167-16 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

TSIVIILKOLLEEGIUM

KOHTUMÄÄRUS

Kohtuasja number

3-2-1-167-16

Määruse kuupäev

Tartu, 22. märts 2017

Kohtukoosseis

Eesistuja Villu Kõve, liikmed Peeter Jerofejev, Henn Jõks,

Ants Kull, Jaak Luik, Malle Seppik ja Tambet Tampuu

Kohtuasi

Andri Sikuti hagi International Aluminium Casting Tartu

AS-i vastu mittevaralise kahju hüvitamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Ringkonnakohtu 19. septembri 2016. a otsus tsiviilasjas

nr 2-14-59653

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

International Aluminium Casting Tartu AS-i

kassatsioonkaebus

Menetlusosalised ja nende

esindajad Riigikohtus

Hageja Andri Sikut, esindaja vandeadvokaat Martin Kuus

Kostja International Aluminium Casting Tartu AS, esindaja

vandeadvokaat Tanel Pürn

Asja läbivaatamise kuupäev

20. veebruar 2017. a, kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Tartu Ringkonnakohtu 19. septembri 2016. a otsus tsiviilasjas nr 2-14-59653 ja

Tartu Maakohtu 9. novembri 2015. a otsus samas tsiviilasjas ning lõpetada asjas menetlus.

2. Kassatsioonkaebus rahuldada.

3. Jätta menetluskulud Andri Sikuti kanda.

4. Mõista Andri Sikutilt International Aluminium Casting Tartu AS-i kasuks välja

menetluskulu 460 eurot. Andri Sikut on kohustatud maksma temalt väljamõistetud

menetluskuludelt viivist võlaõigusseaduse § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses alates

menetlust lõpetava määruse jõustumisest kuni menetluskulude tasumiseni.

5. Tagastada kassatsioonkaebuselt tasutud kautsjon International Aluminium Casting Tartu

AS-ile.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Andri Sikut (hageja) esitas 30. oktoobril 2013 Tööinspektsiooni Lõuna inspektsiooni

töövaidluskomisjonile International Aluminium Casting Tartu AS-i (kostja) vastu avalduse, milles

palus tuvastada, et kostja diskrimineeris teda, sest ütles temaga sõlmitud töölepingu erakorraliselt

üles hageja kuulumise tõttu ametiühingusse, ning mõista kostjalt välja hüvitis 10 000 eurot,

sh varalise kahju tekitamise eest 5700 eurot ja mittevaralise kahju tekitamise eest 4300 eurot. Hageja

väitis, et talle tekitatud kahju väljendub kaotatud töötasus ja meeleolu languses.

Avalduse kohaselt töötas hageja alates 1. septembrist 2003 kostja juures laohoidjana, ta oli

ametiühingu liige ja töökeskkonnavolinik. Kostja ütles 31. jaanuaril 2013 hagejaga sõlmitud

töölepingu erakorraliselt üles töölepingu seaduse (TLS) § 89 lg 1 alusel. Hageja esitas

töövaidluskomisjonile avalduse töölepingu ülesütlemise tühisuse tuvastamiseks ja rahalise hüvitise

saamiseks. See vaidlus lõppes tsiviilasjas nr 2-13-20294 Tartu Maakohtu 5. septembri 2014. a

määrusega kinnitatud poolte kompromissiga.

Töövaidluskomisjon rahuldas 23. septembril 2014. a avalduse osaliselt, mõistes kostjalt hageja

kasuks välja mittevaralise kahju eest hüvitise 3000 eurot ja jättes varalise kahju hüvitamise nõude

rahuldamata. Otsuse põhjenduse kohaselt on hagejale (tsiviilasjas nr 2-13-20294 jõustunud

kohtuotsusega) määratud viie kuu töötasu suurune hüvitis ning samuti makstud

töötuskindlustushüvitist.

2. Kostja esitas 23. oktoobril 2014 Tartu Maakohtule avalduse vaadata hageja mittevaralise kahju

hüvitamise nõue läbi hagimenetluses, lahendada nõude aegumine vaheotsusega ja jätta hagi

rahuldamata.

Kostja avalduse kohaselt on töövaidluskomisjoni otsus põhjendamatu. Hageja ei ole esitanud

asjaolusid, millest võiks järeldada, et kostja ütles töölepingu üles selle tõttu, et hageja kuulus

ametiühingusse. Seadus ei keela ametiühingu liikmega töölepingut lõpetada. Kostja selgitas

töölepingu ülesütlemise põhjuseid tsiviilasjas nr 2-13-20294. Hageja ei saa esitada nõuet võrdse

kohtlemise seaduse (VõrdKS) alusel. Muu hulgas ei kohaldu VõrdKS §-s 25 sätestatud

aegumistähtaeg. Kuna hageja ei palunud ennast töölepingu ülesütlemise vaidlustamise menetluses

tööle ennistada, on ta mittevaralise kahju endale ise põhjustanud.

3. Tartu Maakohus jättis 15. jaanuari 2015. a vaheotsusega rahuldamata kostja taotluse kohaldada

aegumist. Tartu Ringkonnakohus jättis 29. mai 2015. a otsusega maakohtu vaheotsuse muutmata.

Riigikohus keeldus 16. septembri 2015. a määrusega kostja kassatsioonkaebust menetlemast.

4. Tartu Maakohus rahuldas 9. novembri 2015. a otsusega hagi ja mõistis kostjalt hageja kasuks välja

mittevaralise kahju hüvitise 3000 eurot ja jättis menetluskulud kostja kanda. Maakohus märkis, et

hagejal ei ole kostjalt väljamõistetavaid menetluskulusid tekkinud.

Maakohtu otsuse kohaselt ei ole hageja esitanud teist korda sama hagi. Tsiviilasjas nr 2-13-20294

palus hageja tuvastada töölepingu ülesütlemise tühisuse, lõpetada tööleping TLS § 107 lg 2 alusel ja

mõista kostjalt hageja kasuks välja rahaline hüvitis TLS § 109 lg 2 järgi. Praeguse tsiviilasja esemeks

on hageja nõue tuvastada tema diskrimineerimine töötajate esindamise ja ametiühingusse kuulumise

tõttu ning mõista kostjalt hageja kasuks välja rahaline hüvitis hagejale diskrimineerimisega tekitatud

mittevaralise kahju eest.

Maakohus leidis, et töötaja võib esitada VõrdKS-i alusel diskrimineerimise tuvastamise nõude mh

diskrimineerimise korral ametiühingusse kuulumise tõttu. VõrdKS § 8 alusel peab hageja esitama

faktilised asjaolud, mille alusel võib eeldada, et teda on diskrimineeritud, ning kostjal on kohustus

tõendada, et ta ei ole võrdse kohtlemise põhimõtet rikkunud. Tsiviilasjas nr 2-13-20294 jõustunud

kohtuotsusega on tõendatud, et kostja lõpetas hagejaga töölepingu ebaseaduslikult, sest hageja oli

töölepingu ülesütlemise ajal töötajate esindaja. TLS § 92 lg 3 alusel saab eeldada, et hagejaga

töölepingu ülesütlemise põhjuseks oli asjaolu, et hageja oli töötajate esindaja. Kostja ei ole

tõendanud, et ta ütles töölepingu üles seaduses lubatud alusel. Seega on kostja rikkunud töölepingu

ülesütlemisel võrdse kohtlemise reegleid (VõrdKS § 2) ning hageja võib nõuda talle rikkumisega

tekitatud mittevaralise kahju hüvitisena mõistlikku rahasummat (VõrdKS § 24 lg 2). Kostja esitatud

asjaolud ei anna alust jätta mittevaralise kahju eest rahalist hüvitist välja mõistmata. Kuna TLS ei näe

ette töötaja võimalust nõuda tööle ennistamist, on asjakohatu kostja väide, et hageja tekitas endale ise

kahju.

Võlaõigusseaduse (VÕS) § 128 lg 5 järgi hõlmab mittevaraline kahju eelkõige kahjustatud isiku

füüsilist ja hingelist valu ja kannatusi. Hingelised kannatused on näiteks alandustunne, solvumine,

hirm, nördimus, mure ja kaotusvalu. Töölepingu ebaseadusliku lõpetamisega tekitatakse töötajale

hingelisi läbielamisi, mh ebakindlust tööalase tuleviku osas ja madalat enesehinnangut. Riigikohtu

seisukoha järgi on isikliku õiguse rikkumine isiku psüühilist seisundit ja tegevust kahjustav ning

seetõttu tuleb mittevaralise kahju olemasolu eeldada. VõrdKS-i tähenduses on mittevaraline kahju

tekkinud, kui on tuvastatud diskrimineerimine, mistõttu on isikul õigus nõuda diskrimineerijalt kahju

hüvitamiseks mõistlik rahasumma. Hageja ütluste kohaselt langes ootamatu töökaotuse tõttu tema

elukvaliteet, tekkisid majandusraskused ja pinged lähedastega, samuti terviseprobleemid. Hageja on

pöördunud umbes kaks kuud pärast töösuhte lõppemist emotsionaalse stressi ja tööpingete tõttu

perearsti poole, kes määras talle sisemise pinge, erutuse või ärevusseisundi ravimiseks ettenähtud

ravimi. Seega on terviseprobleemide tekkimine seotud töö kaotusega. Kuna kostja diskrimineeris

hagejat, on viimasel õigus saada hüvitist.

Diskrimineerimise tagajärjel tekkinud kahju hüvitamise kohustuse olemasolu korral tuleb kahjustatud

isikule maksta mittevaralise kahju hüvitiseks mõistlik rahasumma (VÕS § 134 lg 2), mille

määramisel arvestatakse rikkumise raskust ja ulatust ning kahju tekitaja käitumist ja suhtumist

kahjustatud isikusse pärast rikkumist (VÕS § 134 lg 5). Lähtudes VõrdKS § 24 lg-st 3 ning

VÕS § 134 lg-st 6, mille alusel tuleb hüvitise suuruse määramisel arvestada mh diskrimineerimise

ulatust, kestust, laadi, sh seda, et hageja kaotas diskrimineerimise tõttu pikaajalise töökoha, ja kostja

varalist seisundit, samuti vajadust mõjutada kostjat hoiduma edasisest kahju tekitamisest, peab kostja

maksma hagejale mittevaralise kahju hüvitisena 3000 eurot. Kostjalt väljamõistetud hüvitis on tõhus,

proportsionaalne ja hoiatav ning selle eesmärk on distsiplineerida kostjat järgima VõrdKS-i, mitte

teda karistada.

5. Kostja esitas apellatsioonkaebuse, milles palus maakohtu otsuse tühistada ja teha uue otsuse,

millega jätta hagi rahuldamata. Menetluskulud palus kostja jätta hageja kanda.

Kostja leidis, et maakohus kohaldas valesti VõrdKS-i, sest see seadus ei kaitse diskrimineerimise eest

ametiühingusse kuulumise tõttu. Hagejat käsitati tsiviilasjas nr 2-13-20294 töötajate esindajana, sest

ta oli töökeskkonnavolinik, mitte ametiühingu liikmena. Maakohus võrdsustas töökeskkonnavoliniku

meelevaldselt ametiühingu liikmega. Maakohus määras kahjuhüvitise suuruse valesti. Kuna hageja

palus ise TLS § 107 lg 2 alusel töölepingu lõpetada, ei ole alust talle hüvitist välja mõista. Kui kostja

oleks töölepingu ülesütlemise vaidluses palunud lõpetada tööleping TLS § 107 lg 2 alusel, oleks

kohus jätnud selle ilmselt TLS § 107 lg 3 alusel rahuldamata.

6. Hageja vaidles apellatsioonkaebusele vastu ja palus jätta maakohtu otsuse muutmata.

Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused

7. Tartu Ringkonnakohus jättis 19. septembri 2016. a otsusega maakohtu otsuse muutmata ja

apellatsiooniastme kulud kostja kanda. Kuna hagejal ei olnud menetluskulusid tekkinud, jättis

ringkonnakohus nende rahalise suuruse kindlaks määramata.

Ringkonnakohtu otsuse kohaselt on hagejal õigus nõuda mittevaralise kahju hüvitamist

diskrimineerimisele tuginedes põhjusel, et teda diskrimineeriti ja koheldi ametiühingusse kuulumise

ja töötajate esindamise tõttu ebavõrdselt. Hageja nõude põhjendatuse hindamiseks pidi maakohus

tuvastama hageja diskrimineerimise, tema ebavõrdse kohtlemise diskrimineeriva tunnuse alusel,

hagejal mittevaralise kahju tekkimise ning põhjusliku seose hagejal tekkinud mittevaralise kahju ja

diskrimineerimise vahel. Maakohus tuvastas, et kostja lõpetas hageja kui ametiühingu liikme ja

töötajate esindajaga töölepingu ebaseaduslikult, teades nii ametiühingusse kuulumist kui ka töötajate

esindajaks olemist. Kostjat hoiatati enne hagejaga töölepingu lõpetamist, et ta rikub hageja

koondamise korral seadust.

Maakohus viitas õigesti TLS § 92 lg-le 3 ning jaotas õigesti poolte tõendamiskoormuse. Kostja ei ole

tõendanud, et töötajate esindajaks oleva hagejaga oli lubatud tööleping üles öelda. Tuleb eeldada, et

töötajal tekib mittevaraline kahju, kui tööandja rikub diskrimineerimise keeldu. Mittevaralise kahju

hüvitamiseks on üldjuhul piisav nende asjaolude tõendamine, mille esinemisega seob seadus

mittevaralise kahju hüvitamise nõude. Kuna tsiviilasjas nr 2-13-20294 jõustunud kohtulahendiga on

tuvastatud töölepingu ülesütlemise tühisus põhjusel, et kostjal ei olnud alust hageja kui töötajate

esindajaga töölepingut üles öelda, on mittevaralise kahju hüvitamise aluseks olevad asjaolud

tõendatud.

Kuna mittevaralise kahju hüvitise suurus ei tohi sõltuda hüvitatud varalise kahju ulatusest, ei saa

hageja mittevaralise kahju hüvitise suuruse määramisel arvestada töölepingu ebaseadusliku

lõpetamise tõttu väljamõistetud hüvitise suurust. Ainuüksi varalise kahju hüvitamisega ei ole

võimalik diskrimineerimise vältimise eesmärki täita ega diskrimineeritud töötajale tõhusat

õiguskaitset tagada. Diskrimineerimisega tekitatud mittevaraline kahju tuleb sisustada konkreetse

juhtumi asjaolude alusel ja selle järgi, kuidas diskrimineeritud töötaja enda vastu suunatud tegevust

tunnetas. Hüvitise suuruse määramisel tuleb arvestada diskrimineerimise ulatust, kestust ja laadi.

Maakohus on viidanud sellele, et kostja tegevus oli tahtlik ja sellega riivati oluliselt hageja õigusi.

VÕS § 134 lg 6 alusel kahjuhüvitise suuruse määramine on kohtu diskretsiooniotsus, millesse

kõrgema astme kohus saab sekkuda üksnes diskretsiooni piiride ületamise korral. Hüvitise piirmäära

ei ole seadusega sätestatud ning tõrjuvate kahjuhüvitiste väljamõistmine ei ole Eesti kohtupraktikas

laialt levinud. Kui hüvitis vastab tekitatud kahjule, siis on see ka proportsionaalne. Tõrjuvus on

täidetud alles siis, kui heastamisvahendid on töötajale kohased ja mõjuvad tööandjale tõrjuvalt.

Kostja ei ole hüvitise suuruse muutmise aluseks olevaid asjaolusid esitanud. Hageja väitel koondas

kostja lühikese aja jooksul pärast ametiühingu loomist mitu ametiühingusse kuulunud töötajat,

sh hageja. Kostja ei tõendanud, et tal oli õigus öelda hageja tööleping üles. Kuna kostja on

rahvusvahelise taustaga äriühing, kellele on teada ametiühingu roll ja liikmete õigused, ning kostja

lõpetas hagejaga töölepingu teadlikult seadust rikkudes, ei ole alust muuta temalt väljamõistetud

hüvitise suurust.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

8. Kostja palub ringkonnakohtu otsuse tühistada ning teha uue otsuse, millega jätta hagi rahuldamata.

Samuti palub kostja jätta menetluskulud hageja kanda, mõistes temalt välja kostja kassatsiooniastme

õigusabikulu 460 eurot.

Kassatsioonkaebuse kohaselt ei ole ringkonnakohus VõrdKS-i kohaldamist põhjendanud. See seadus

ei kohaldu, sest see ei kaitse diskrimineerimise eest ametiühingusse kuulumise tõttu. Hageja nõude

esitamise näeb ette ametiühingute seaduse (AÜS) § 19 lg 4, kuid see nõue on AÜS § 25 lg 1 ja

individuaalse töövaidluse lahendamise seaduse § 6 lg 1 järgi aegunud.

Ringkonnakohus ei ole põhjendanud seisukohta, et kostja diskrimineeris hagejat, ning kohaldas

valesti TLS § 92 lg-t 3. Ekslik on järeldus, et kuna kostja teadis hageja ametiühingusse kuulumist ja

töötajate esindajaks olemist, diskrimineeris kostja hagejat. Ringkonnakohus ei analüüsinud asjaolu, et

kuna kostja ei teadnud, kes töötajatest on ametiühingu liikmed, ja koondamisel hagejale eelistatud

töötaja võis samuti olla ametiühingu liige, ei ole kostja hagejat diskrimineerinud. TLS § 92 lg 3

reguleerib töötajate esindamist, mitte ametiühingusse kuulumist. Tsiviilasjas nr 2-13-20294

kohaldati koondamisel töötajate esindaja eelisõigust TLS § 89 lg 5 järgi, mitte ei tuvastatud hageja

diskrimineerimist ega kohaldatud TLS § 92 lg-t 3. Selle sätte kohaldamise eeldus on ümber lükatud

tsiviilasja nr 2-13-20294 materjalidega, millest nähtuvalt eelistas kostja hageja koondamisel töötajat,

kellel ei olnud rikkumisi ja kes sobis tööle paremini, mitte ei koondanud teda ametiühingusse

kuulumise ega töötajate esindamise tõttu.

Hagejale ei ole mittevaralist kahju tekkinud või on alust hüvitise suurust vähendada. Kui hageja oleks

taotlenud tööle jäämist, ei oleks talle mittevaralist kahju tekkinud.

9. Hageja palub jätta kassatsioonkaebuse rahuldamata ja kassatsiooniastme menetluskulud kostja

kanda, kellelt mõista välja hageja kassatsiooniastme õigusabikulu 1252 eurot 80 senti.

Ringkonnakohus leidis õigesti, et hagejal on VõrdKS § 2 lg 3 ja põhiseaduse § 25 alusel õigus nõuda

diskrimineerimisega tekitatud mittevaralise kahju hüvitamist. Hageja ei pidanud nõudma sellise kahju

hüvitamist tsiviilasjas nr 2-13-20294, mille raames lahendati töölepingu ülesütlemise vaidlus.

Ringkonnakohus on õigesti järeldanud, et kostja diskrimineeris töölepingut üles öeldes hagejat, ega

ole tõendamiskoormust valesti jaganud. Kahjuhüvitise vähendamiseks ei ole alust.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

10. Kolleegium leiab, et maakohtu otsus ja ringkonnakohtu otsus tuleb TsMS § 692 lg 1 p 2 alusel

tühistada menetlusõiguse normi olulise rikkumise tõttu. Kolleegium teeb TsMS § 691 p 3 kohaselt

määruse, millega lõpetab TsMS § 428 lg 1 p 2 järgi menetluse.

11. TsMS § 428 lg 1 p 2 kohaselt lõpetab kohus menetluse otsust tegemata mh juhul, kui samade

poolte vaidluses samal alusel sama hagieseme üle on jõustunud menetluse lõpetanud Eesti kohtu

lahend, mis välistab samas asjas uue kohtusse pöördumise. Kolleegiumi varasema seisukoha järgi

mõeldakse väljendi "sama nõue samal alusel" all kahte samasugust haginõuet, mida põhjendatakse

sama tegeliku elu juhtumiga (faktikogumiga) (vt nt Riigikohtu 29. septembri 2010. a otsus tsiviilasjas

nr 3-2-1-30-10, p 11; Riigikohtu 17. jaanuari 2011. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-148-10, p-d 10

ja 11). Kolleegium jääb selle seisukoha juurde.

Kolleegium leiab, et hageja esitas praeguses tsiviilasjas hagi, mille ese ja alus on samad, mis

lahendati samade poolte vahel tsiviilasjas nr 2-13-20294.

12. Tsiviilasjas nr 2-13-20294 esitas hageja kostja vastu nõude tuvastada töölepingu erakorralise

ülesütlemise tühisus ja mõista kostjalt välja viie kuu keskmise töötasu suurune hüvitis. Hageja

vaidlustas töölepingu erakorralise ülesütlemise TLS § 89 lg 1 alusel, kuna kostjal ei olnud õigust

hageja kui töötajate esindajaga sõlmitud töölepingut TLS § 89 lg 5 järgi üles öelda. Hageja palus

töölepingu TLS § 107 lg 2 alusel lõpetada ning mõista kostjalt TLS § 109 lg 2 alusel välja viie kuu

keskmise töötasu suurune hüvitis. Tartu Maakohus rahuldas 15. novembri 2013. a otsusega hagi ning

tuvastas, et tööleping ei lõppenud kostja ülesütlemisega, lõpetas töölepingu TLS § 107 lg 2 alusel

ning mõistis TLS § 109 lg 2 alusel kostjalt hageja kasuks välja viie kuu keskmise töötasu suuruse

hüvitise 5056 eurot 20 senti. Tartu Ringkonnakohus tühistas 19. juuni 2014. a otsusega maakohtu

otsuse osas, milles jäeti kostja vastuhagi menetlemata ja jaotati menetluskulud. Hagi rahuldamise

kohta tegi ringkonnakohus osaotsuse ning märkis, et see võidakse tühistada või seda muuta kostja

vastuhagi lahendamisel (reservatsioon). Nimetatud tsiviilasja uuel läbivaatamisel kinnitas maakohus

5. septembri 2014. a määrusega poolte kompromissi ja lõpetas TsMS § 428 lg 1 p 4 alusel asja

menetluse. Kompromissis leppisid pooled mh kokku, et kostja maksab hagejale hüvitise 5056 eurot

20 senti p 1.2). Maakohtu määrus jõustus 24. septembril 2014.

Praeguses tsiviilasjas on hageja nõudeks tuvastada, et kostja diskrimineeris teda töölepingu

erakorralise ülesütlemisega, ning mõista kostjalt välja mittevaralise kahju tekitamise eest rahaline

hüvitis.

Kuna hageja tugineb praeguses asjas samale elujuhtumile, s.o sama töölepingu sama erakorralise

ülesütlemise õigusvastasusele ja nõuab selle ülesütlemisega talle tekitatud kahju hüvitamist, on ta

esitanud tsiviilasjas nr 2-13-20294 menetletuga sama haginõude samal alusel. Seega tuleb

TsMS § 428 lg 1 p 2 järgi menetlus lõpetada.

13. Kohtupraktika ühtlustamiseks peab kolleegium vajalikuks selgitada töölepingu ülesütlemisel

väidetava diskrimineerimisega tekitatud kahju hüvitamise nõude esitamist ja lahendamist.

TLS § 3 sätestab tööandja kohustuse tagada töötajate kaitse diskrimineerimise eest, järgida võrdse

kohtlemise põhimõtet ning edendada võrdõiguslikkust vastavalt võrdse kohtlemise seadusele ja

soolise võrdõiguslikkuse seadusele. VõrdKS eesmärk on tagada isikute kaitse diskrimineerimise eest

rahvuse (etnilise kuuluvuse), rassi, nahavärvuse, usutunnistuse või veendumuste, vanuse, puude või

seksuaalse sättumuse alusel (VõrdKS § 1 lg 1). Nimetatud tunnuste alusel on isikuid keelatud

diskrimineerida mh töölepingu ülesütlemisel (VõrdKS § 2 lg 1 p 2 ja lg 2 p 2 ). Kui isiku õigusi on

diskrimineerimisega rikutud, võib ta VõrdKS § 24 lg-te 1 ja 2 kohaselt nõuda tema õigusi rikkunud

isikult seaduses sätestatud alustel ja korras diskrimineerimise lõpetamist ning talle rikkumisega

tekitatud varalise ja mittevaralise kahju hüvitamist.

Täpsemalt keelab töötaja õiguste piiramise (mh töölepingu ülesütlemise) tema ametiühingusse

kuulumise või mittekuulumise, ametiühingu valitud esindajaks olemise või muu seadusliku

ametiühingualase tegevuse tõttu AÜS § 19 lg 2 koostoimes sama paragrahvi lg 3 p-ga 2. Töötajal,

kelle õigusi piirati, on AÜS § 19 lg 4 järgi õigus nõuda piiramise lõpetamist, talle tekitatud varalise

või mittevaralise kahju hüvitamist ning endise olukorra taastamist.

Eraldi on seadusandja rõhutanud tööandja kohustust arvestada võrdse kohtlemise põhimõtet

TLS §-s 89, mis reguleerib töölepingu erakorralist ülesütlemist (TLS § 89 lg 4). Lisaks keelab

TLS § 92 lg 1 p 4 öelda tööandjal töölepingut üles põhjusel, et töötaja esindab seaduses sätestatud

alusel teisi töötajaid. Töötajate esindajaga töölepingu ülesütlemise korral loetakse TLS § 92 lg 3 järgi,

et tööleping öeldi üles TLS § 92 lg 1 p-s 4 nimetatud põhjusel, kui tööandja ei tõenda, et ta ütles

töölepingu üles TLS-s lubatud alusel. Töölepingu ülesütlemise vaidlustamine ja töölepingu

töövaidlusorganis lõpetamine on reguleeritud TLS §-des 105 ja 107. Kui töövaidlusorgan (s.o kohus

või töövaidluskomisjon) lõpetab töötajate esindajaga sõlmitud töölepingu TLS § 107 lg 2 alusel,

maksab tööandja TLS § 109 lg 2 kohaselt töötajale hüvitist töötaja kuue kuu keskmise töötasu

ulatuses. Töövaidlusorganil on töölepingu ülesütlemise asjaolusid ja poolte huve arvestades õigus

hüvitise suurust muuta.

TLS § 109 lg-s 2 sätestatuga sarnane tööandja hüvitise maksmise kohustus on ette nähtud TLS § 109

lg-s 1, mis hõlmab Riigikohtu seisukoha järgi erinevaid kahju liike, ning selle koosseisus tuleb

hüvitada nii varaline kahju (s.o saamata jäänud tulu ja tulevikus saamata jääv tulu) kui ka töötajal

tekkinud mittevaraline kahju. Riigikohus selgitas seejuures, et töövaidlusorgan peab TLS § 109 lg 1

kohaldamisel mõistma oma lahendi resolutsioonis tööandjalt välja ühtse rahasumma, kuid

põhjendama selle summa suurust oma lahendi põhjendavas osas (Riigikohtu üldkogu 14. mai 2014. a

otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-79-13, p-d 32.3 ja 32.4). Kolleegiumi arvates tuleb esitatud seisukohtadest

lähtuda ka TLS § 109 lg 2 kohaldamisel.

Kolleegium leiab eeltoodud sätteid analüüsides ja Riigikohtu üldkogu eelviidatud seisukohta silmas

pidades, et AÜS § 19 lg 2, lg 3 p 2 ja lg 4 ei anna töötajale iseseisvat täiendavat alust nõuda

töölepingu tühise ülesütlemisega tekitatud kahju hüvitamist lisaks TLS § 109 lg-s 1 või lg-s 2

sätestatule. Sellise iseseisva kahju hüvitamise nõude alust ei tulene ka AÜS § 19 lg 2, lg 3 p 2 ja lg 4

koostoimest VõrdKS § 2 lg-ga 3 ning § 24 lg-tega 1 ja 2 (vt ka käesoleva otsuse p 14).

14. VõrdKS § 2 lg 3 sätestab, et see seadus ei välista võrdse kohtlemise nõudeid töösuhetes sama

seaduse § 1 lg-s 1 nimetamata tunnuste alusel, eelkõige perekondlike kohustuste täitmise, sotsiaalse

seisundi ja töötajate huvide esindamise või töötajate ühingusse kuulumise, keeleoskuse või

kaitseväeteenistuse kohustuse tõttu. Kolleegium selgitab, et VõrdKS § 2 lg 3 ei tähenda kahju

hüvitamise iseseisvat alust. See tähendab, et selleks, et töötaja saaks VõrdKS § 1 lg-s 1 nimetamata

tunnuste alusel VõrdKS § 24 lg-te 1 ja 2 järgi või AÜS § 19 lg 4 järgi nõuda tööandjalt kahju

hüvitamist, peab võrdse kohtlemise põhimõtte rikkumine kujutama endast töölepingu rikkumist, mis

peab olema töötaja kahju põhjuseks (VÕS § 127 lg 4) ning mittevabandatav (VÕS § 103), töötaja

kahju peab olema hõlmatud rikutud lepingulise kohustuse kaitse-eesmärgiga (VÕS § 127 lg 2) ning

see kahju peab olema olnud tööandjale lepingu sõlmimise ajal ettenähtav (VÕS § 137 lg 3).

15. Töötaja õigus saada töölepingu ülesütlemisega tekitatud kahju eest rahalist hüvitist,

mh diskrimineerimisega tekitatud mittevaralise kahju eest, tuleneb VõrdKS § 2 lg 3 ning § 24 lg-te 1

ja 2 koostoimest TLS § 109 lg-ga 1 või lg-ga 2. See tähendab, et TLS § 109 lg 1 või lg 2 alusel

väljamõistetav kahjuhüvitis hõlmab mh töölepingu ülesütlemisel töötaja diskrimineerimisega

tekitatud mittevaralise kahju hüvitist. Järelikult kui töötaja leiab nt seda, et tööandja ütles töölepingu

üles tema ametiühingutegevuse (sh nt ametiühingusse kuulumise või töötajate esindajaks olemise)

tõttu, peab ta diskrimineerimisega tekitatud kahju eest hüvitise saamiseks esitama töölepingu

ülesütlemise vaidlustamisel töövaidlusorganile faktilised asjaolud, mille alusel võib eeldada, et

tööandja on teda diskrimineerinud (VõrdKS § 8 lg 1). Eeltoodut toetab kolleegiumi arvates mh ka

TLS § 92 lg 1 p-s 4 ja lg-s 3 sätestatu. Kui töötaja ei ole töölepingu ülesütlemise vaidlustamisel

diskrimineerimise asjaolusid esitanud, ei ole töövaidlusorganil alust tööandjalt diskrimineerimisega

tekitatud kahju eest töötaja kasuks hüvitist välja mõista. Kuna tegemist on TLS § 109 lg 1 või lg 2

alusel väljamõistetava hüvitisega, ei saa töötaja pärast seda, kui nende sätete alusel on talle

töövaidlusorgani lahendiga hüvitis välja mõistetud ja see lahend on jõustunud, esitada tööandja vastu

sama töölepingu sama ülesütlemise tõttu uut kahju hüvitamise nõuet. Selliseks lahendiks on

TsMS § 428 lg 1 p 2 mõttes mh kohtumäärus, millega lõpetati menetlus TsMS § 428 lg 1 p 4 järgi

asjas, kus hageja palus tuvastada töölepingu erakorralise ülesütlemise tühisus ja mõista kostjalt

töölepingu töövaidlusorganis lõpetamisel välja rahaline hüvitis (TLS § 105, § 107 lg 2, § 109 lg 1

või lg 2). Kolleegiumi hinnangul ongi praeguses tsiviilasjas hageja eesmärk saada uuesti TLS § 109

lg-s 2 sätestatud hüvitist (vt käesoleva määruse p 12).

16. Kuna kolleegium lõpetab asja menetluse, jäävad menetluskulud TsMS § 168 lg 2 alusel hageja

kanda. Kooskõlas TsMS § 174 lg-tes 1 ja 5 sätestatuga määrab kolleegium kindlaks kostja

menetluskulude rahalise suuruse ning mõistab põhjendatud ja vajalikud kulud hagejalt kostja kasuks

välja.

Kostja esitas Riigikohtule kassatsiooniastmes kantud menetluskulude nimekirja ja taotluse määrata

tema menetluskuluks 460 eurot, s.o kassatsioonkaebuse koostamise ja esitamise tasu lepingulise

esindaja nelja töötunni eest. Esindaja töötunni hind on taotluse kohaselt 115 eurot (käibemaksuta).

Kostja ei esitanud kolleegiumile lisaks kassatsiooniastmes kantud menetluskulude nimekirjale kogu

kohtumenetluses kantud kulude nimekirja, milleks kolleegium oli andnud talle 1. märtsil 2017 tähtaja

(vt selle kohta Riigikohtu 7. septembri 2016. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-60-16, p 13).

Hageja vastuväite kohaselt on kostja kassatsiooniastme menetluskulude tekkimise aluseks olevate

toimingute tegemisele kulutatud aeg ülemäärane, kuna kostjat on kõigis kohtuastmetes esindanud

sama esindaja, kassatsioonkaebus erineb apellatsioonkaebusest vähe ja ringkonnakohus ei ole

maakohtu otsuse põhjendusi muutnud. Hageja arvates võis kostja esindajal kuluda

kassatsioonkaebuse koostamisele 2,5 tundi.

Kui menetlusosaline peab kandma teise menetlusosalise lepingulise esindaja kulud, mõistab kohus

kulud TsMS § 175 lg 1 esimese lause järgi välja põhjendatud ja vajalikus ulatuses. Kolleegium leiab,

et kassatsiooniastmes kostja esindamisele kulunud aeg ja esindaja ühe tööühiku hind on põhjendatud

ja vajalik ning kostja menetluskulud tuleb mõista hagejalt välja kostja taotletud ulatuses. Kostja

esitatud kassatsioonkaebus ei kattu apellatsioonkaebusega, vaid on koostatud ringkonnakohtu

põhjenduste alusel. Kuigi ringkonnakohus jättis maakohtu otsuse muutmata ja järgis selle otsuse

põhjendusi, on ringkonnakohus kostja apellatsioonkaebusele vastates esitanud ka oma põhjendused.

Kostja taotlusel märgib kolleegium kooskõlas TsMS § 177 lg-s 4 sätestatuga, et hageja peab kostjale

hüvitatavatelt menetluskuludelt tasuma Riigikohtu määruse jõustumisest kuni täitmiseni viivist

VÕS § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses. Riigikohtu määrus jõustub TsMS § 694 lg 2 ja § 695

järgi selle avalikult teatavakstegemise päeval.

17. Menetluse lõpetamise tõttu tuleb TsMS § 149 lg 4 kolmanda lause alusel kassatsioonikautsjon

kostjale tagastada.

Villu Kõve, Peeter Jerofejev, Henn Jõks, Ants Kull, Jaak Luik, Malle Seppik, Tambet Tampuu