3-2-1-174-16 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

TSIVIILKOLLEEGIUM

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-2-1-174-16

Otsuse kuupäev

Tartu, 22. märts 2017

Kohtukoosseis

Eesistuja Peeter Jerofejev, liikmed Jaak Luik ja Malle Seppik

Kohtuasi

M. M ja M. M hagi M. J vastu elatise väljamõistmiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Ringkonnakohtu 16. juuni 2016. a otsus tsiviilasjas nr 2-

15-118685

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

M. M ja M. M kassatsioonkaebus

Tsiviilasja hind Riigikohtus

360 eurot

Menetlusosalised ja nende

esindajad Riigikohtus

Hageja M. M

Hageja M. M

Hagejate esindaja vandeadvokaat Geidi Sile

Kostja M. J, esindaja vandeadvokaat Senny Pello

Asja läbivaatamise kuupäev

20. veebruar 2017. a, kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Tartu Ringkonnakohtu 16. juuni 2016. a otsus tsiviilasjas nr 2-15-118685 osas,

millega jäeti muutmata maakohtu otsus osas, millega elatist ei mõistetud välja seotuna elatise

miinimummääraga. Saata asi tühistatud osas samale ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks.

2. Ülejäänud osas on ringkonnakohtu otsus jõustunud.

3. Kassatsioonkaebus rahuldada osaliselt.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. M. M (hageja I) ja M. M (hageja II) esitasid 2. septembril 2015 maksekäsu kiirmenetluse avalduse

M. J-lt (kostja) kummalegi hagejale 195 euro suuruse elatise väljamõistmiseks alates 2. septembrist

2015. Kuna kostja esitas maksekäsu kiirmenetluses vastuväite, jätkus menetlus Tartu Maakohtus

hagimenetluse korras. Maakohus luges maksekäsu kiirmenetluses esitatud avalduse hagiavalduseks ja

võttis asja 3. novembril 2015 menetlusse.

2. Vastuses hagiavaldusele märkis kostja, et kinnitas makseettepanekule esitatud vastuväites, et

osaleb hagejate ülalpidamises ning on maksekäsu kiirmenetluses nõutava perioodi eest elatise

tasunud. Kostja leidis, et sellega ta tunnistas osaliselt maksekäsu kiirmenetluse nõuet ning maakohus

peaks tegema maksekäsu selle summa sissenõudmise kohta, mida kostja tunnistab. Menetlust tuleks

jätkata ülejäänud osas - kostja vaidlustas menetluskulu 20 euro väljamõistmise.

3. Tartu Maakohus rahuldas 4. jaanuari 2016. a otsusega hagi, mõistis kostjalt hageja I kasuks välja

elatise 195 eurot kuus kuni täisealiseks saamiseni 28. jaanuaril 2026 ja hageja II kasuks elatise

195 eurot kuus kuni täisealiseks saamiseni 28. juunil 2030. Maakohus märkis resolutsioonis, et elatise

maksmise kohustus tuleb täita raha kandmisega M. M otsuses märgitud kontole ning et elatis tuleb

tasuda järgneva kuu eest ette. Menetluskulud jättis maakohus kostja kanda.

Tartu Maakohus tegi 22. jaanuaril 2016 täiendava otsuse, millega täpsustas elatise väljamõistmise

algusaega ja mõistis kostjalt elatise hagejate kasuks välja alates 2. septembrist 2015.

Maakohtu otsuse põhjenduste kohaselt võib kohus tsiviilkohtumenetluse seadustiku

(TsMS) § 444 lg 3 alusel teha hagi õigeksvõtul põhineva otsuse kirjeldava või põhjendava osata.

Kuna kostja võttis hagi õigeks, ei ole vaja kohtuotsuses anda hinnangut asjaoludele ning õiguslikule

põhjendatusele. Kuna makseettepanekule esitatud vastuväitest ei saa teha järeldust, nagu oleks kostja

hagi tunnistanud, siis ei saa TsMS § 487 lg 11 alusel maksekäsku teha. Hagejad ei ole taotlenud

kostjalt menetluskulu 20 euro väljamõistmist.

4. Hagejad esitasid maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles palusid tühistada maakohtu

otsuse osaliselt ja mõista kostjalt hagejate kasuks välja elatis selliselt, et elatise suurus suureneks koos

riikliku miinimumpalga suurenemisega ega oleks kummagi lapse kohta vähem kui pool Vabariigi

Valitsuse kehtestatud kuupalga alammäära. Hagejad palusid kohustada kostjat maksma elatist ette

eelmise kuu 25. päevaks.

5. Kostja vaidles apellatsioonkaebusele vastu, palus jätta selle rahuldamata ning menetluskulud

hagejate kanda.

Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused

6. Tartu Ringkonnakohus rahuldas 16. juuni 2016. a otsusega apellatsioonkaebuse osaliselt ja tühistas

maakohtu otsuse osas, milles maakohus jättis määramata elatise maksmise kuupäeva.

Ringkonnakohus tegi tühistatud osas uue otsuse, millega määras, et kostjal tuleb tasuda hagejatele

elatis järgneva kuu eest ette hiljemalt eelneva kuu 25. kuupäevaks. Muus osas ringkonnakohus

maakohtu otsust ei muutnud. Menetluskulud maa- ja ringkonnakohtus jättis kohus kostja kanda,

märkides, et hagejatele hüvitatavad menetluskulud puuduvad.

Ringkonnakohtu otsuse põhjenduste kohaselt ei ole hagejate apellatsioonkaebus põhjendatud osas,

milles hagejad soovisid elatise suurendamist perekonnaseaduse (PKS) § 101 lg-s 1 sätestatud

määrani. Ringkonnakohus kohustas TsMS § 230 lg 3 alusel menetlusosalisi koos lõplike

seisukohtadega teavitama kohut, kelle arvelduskontole makstakse ning kelle käsutada jäävad riiklike

peretoetuste seaduse (RPTS) §-s 5 nimetatud lapsetoetused. Hagejad teatasid, et lapsetoetused

laekuvad hagejate seadusliku esindaja M. M arvelduskontole.

Ringkonnakohus leidis viitega Riigikohtu praktikale (Riigikohtu 25. mai 2011 otsus tsiviilasjas nr 3-

2-1-37-11, p 16; 7. detsembri 2009 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-127-09, p 15), et elatise suurust

määrates tuleb kohtul arvestada, et osa lapse vajadustest võib olla kaetud riiklike toetustega. Lapse

igapäevaste vajaduste rahuldamiseks ühe vanema tehtavate kulutuste suurus on PKS § 101 lg 1 järgi

üldjuhul pool Vabariigi Valitsuse kehtestatud kuupalga alammäära. Selles ulatuses ei tule lapse

vajaduste rahuldamise kulusid tõendada. 2015. aastal oli vanemate ülalpidamiskohustus

hagejatele 195 eurot (elatise miinimummäär) × 2 - 45 eurot (lapsetoetus) = 345 eurot lapse kohta,

sh kummagi vanema ülalpidamiskohustus 172 eurot 50 senti. 2016. aastal oli vanemate

ülalpidamiskohustus hagejatele 215 eurot (elatise miinimummäär) × 2 - 50 eurot (lapsetoetus) =

380 eurot lapse kohta, sh kummagi vanema ülalpidamiskohustus 190 eurot. Kostjalt mõisteti

maakohtu otsusega kummagi hageja kasuks välja elatis 195 eurot, s.o rohkem, kui vanemate võrdsuse

põhimõtet arvestades oleks kummagi vanema panus hagejate ülalpidamisse.

Hagejate esindaja märkis maakohtule 17. novembril 2015 saadetud kirjas, et soovib elatist

miinimummääras. See on arusaadav tahteavaldus, millele kostja esitas ka vastuväite. Põhjendatud ei

ole kostja seisukoht, et hagejad ei saa esitada esialgsest maksekäsu kiirmenetluses esitatud nõudest

suuremat nõuet. Hagejal on TsMS § 206 lg 1 järgi menetluse kestel õigus oma nõuet suurendada või

vähendada sõltumata sellest, kas kostja on nõude või osa sellest õigeks võtnud. Seega suurendasid

hagejad menetluses oma nõuet ning soovisid elatise väljamõistmist seotult miinimumsummaga.

Hagejate seaduslik esindaja pidi aga hiljemalt maksekäsu kiirmenetluse avalduse esitamise ajal

teadma, et maksekäsu kiirmenetluses ei saa nõuda elatist seotuna Vabariigi Valitsuse kehtestatud

miinimummääraga. Esitanud nõude maksekäsu kiirmenetluses, mitte hagimenetluses, võttis hagejate

seaduslik esindaja riski, et nõue võidakse rahuldada kindla summana ning seda ei seota Vabariigi

Valitsuse kehtestatud kuupalga alammääraga. TsMS § 491 lg 2 kohaselt maksekäsu kiirmenetlust

alaealisest lapsest lahus elavalt vanemalt lapsele elatise nõudes ei toimu, kui nõutav elatis ületab

200 eurot kuus. Alates 1. jaanuarist 2016 on elatise miinimummäär 215 eurot kuus.

PKS § 100 lg-st 4 tulenev kohustus maksta elatis iga kalendrikuu eest ette annab kohtule

diskretsiooniõiguse määrata, milliseks kuupäevaks peab elatis järgmise kalendrikuu eest olema

tasutud. Kohus arvestab seejuures kohustatud isiku võimalusi, kuid samas peab ka õigustatud isik

saama kasutada elatist alates kalendrikuu esimesest kuupäevast. Praeguses asjas laekus hagejatele

jaanuari elatis 1. veebruaril 2016. Sellest tulenevalt on põhjendatud hagejate nõue kohustada kostjat

tasuma elatis ette eelneva kuu 25. kuupäevaks.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

7. Hagejad paluvad tühistada ringkonnakohtu otsuse osas, millega ringkonnakohus jättis hagejate

apellatsioonkaebuse rahuldamata, hagi rahuldada ja mõista kostjalt hagejate kasuks välja elatis, mis

vastab poolele Vabariigi Valitsuse kehtestatud kuupalga alammäärale. Kassatsiooniastme

menetluskulud paluvad hagejad jätta kostja kanda.

Kassatsioonkaebuse kohaselt keeldusid kohtud alusetult elatise väljamõistmisest muutuva suurusena

seotult Vabariigi Valitsuse kehtestatud kuupalga alammääraga. Maksekäsu kiirmenetluse avalduse

esitamisega ei saa kaasneda risk, et sellise avalduse esitamise tõttu jäetakse edasises hagimenetluses

elatis muutuva suurusena välja mõistmata. Hagejad palusid maksekäsu kiirmenetluses välja mõista

195 euro suuruse elatise, mis vastas 2015. aastal PKS § 101 lg-s 1 sätestatud elatise

miinimummäärale. Samuti on miinimummääras elatis, mida taotletakse kindla summa asemel

Vabariigi Valitsuse kehtestatud kuupalga alammääras. Ringkonnakohus rikkus oluliselt

menetlusõiguse norme, kui leidis omal algatusel (kostja ei esitanud vastavat väidet), et osa laste

vajadustest võib olla kaetud riiklike peretoetustega. TsMS § 230 lg 3 ja § 436 lg 6 kohaldamine

eeldab, et menetlusosaline on kohtule esitanud asjaolu või seisukoha. Isegi kui kostja oleks

apellatsioonimenetluses tuginenud peretoetuste argumendile, ei oleks vastuväide olnud esitatud

tähtaegselt, sest seda ei esitatud esimese astme kohtus toimunud eelmenetluses. Riikliku lapsetoetuse

arvestamine miinimummääras elatise väljamõistmisel ei ole kooskõlas PKS § 101 lg-s 1 sätestatuga.

Asjaolu, et lapsele makstakse RPTS §-s 5 sätestatud lapsetoetust, ei ole mõjuv põhjus PKS § 102 lg 2

mõttes.

8. Kostja vaidleb kassatsioonkaebusele vastu ning palub jätta ringkonnakohtu otsuse muutmata.

Menetluskulud palub kostja jätta hagejate kanda.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

9. Kolleegium leiab, et ringkonnakohtu otsus tuleb TsMS § 692 lg 1 p-de 1 ja 2 alusel tühistada

materiaalõiguse normi väära kohaldamise ja menetlusõiguse normi olulise rikkumise tõttu osas,

millega jäeti muutmata maakohtu otsus osas, millega elatist ei mõistetud välja seotuna elatise

miinimummääraga. Asi tuleb tühistatud osas saata TsMS § 691 p 2 alusel samale ringkonnakohtule

uueks läbivaatamiseks. Hagejate kassatsioonkaebus rahuldatakse osaliselt.

Kuna ringkonnakohtu otsust ei ole vaidlustatud osas, millega maakohtu otsus jäeti muutmata hagi

rahuldavas osas, on otsus selles osas jõustunud.

10. Praeguses asjas tuvastas ringkonnakohus, et hagejad suurendasid maakohtu menetluses

maksekäsu kiirmenetluse avalduses esitatud nõuet ja soovisid elatise väljamõistmist seotuna elatise

miinimummääraga. Ringkonnakohus leidis õigesti, et TsMS § 206 lg 1 järgi on hagejal menetluse

kestel õigus suurendada või vähendada oma nõuet. Samas märkis ringkonnakohus vastuolus eelneva

järeldusega, et hagejate seaduslik esindaja pidi hiljemalt maksekäsu kiirmenetluse avalduse esitamise

ajaks teadma, et maksekäsu kiirmenetluse kaudu ei saa nõuda elatist seotuna Vabariigi Valitsuse

kehtestatud miinimummääraga ning maksekäsu kiirmenetluses nõuet esitades võttis ta riski, et nõue

võidakse rahuldada kindla summana. Jääb ebaselgeks, milline järeldus tuleks ringkonnakohtu arvates

sellest praeguse asja kohta teha.

Kolleegium leiab, et elatisnõude esitamisega maksekäsu kiirmenetluses ei saa hagejale kaasneda

riski, nagu võiks tema järgnevas hagimenetluses suurendatud nõue jääda eelnenud menetluse tõttu

mingis osas rahuldamata. TsMS § 494 lg 6 järgi, kui elatisnõudele esitatud vastuväide välistab

täielikult või osaliselt elatisnõude rahuldamise maksekäsu kiirmenetluses, jätkub nõude lahendamine

hagimenetluses, kui avaldaja ei ole soovinud sel juhul menetluse lõpetamist. TsMS § 491 lg 3

ja § 486 lg 2 alusel loetakse elatisnõudes hagi hagimenetluse tähenduses esitatuks alates maksekäsu

kiirmenetluse avalduse esitamisest. Seega kohalduvad hagimenetluses elatisnõude lahendamisel

hagimenetluse sätted sõltumata sellest, kas nõue esitati esmalt maksekäsu kiirmenetluses või kohe

hagimenetluses.

Kolleegium kordab varasemas praktikas väljendatud seisukohta, et vältimaks korduvat kohtu poole

pöördumist TsMS § 459 lg 1 alusel, on ülalpidamist saama õigustatud lapse huvides määrata elatise

suurus kindlaks nii, et miinimumelatise suuruse muutudes ei osutuks kohtulahendiga väljamõistetud

või kohtumäärusega kinnitatud kompromissis sisalduv elatis miinimumelatisest väiksemaks.

Resolutsioonis saab selle määrata nt nii, et nimetada algne summa ja lisaks näha ette selle muutumine

vastavalt miinimumelatise määra muutumisele (nt „mitte vähem, kui ...")

(vt Riigikohtu 28. oktoobri 2015. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-124-15, p 13).

11. Kolleegium leiab, et ringkonnakohus rikkus oluliselt menetlusõiguse norme, kui võttis kostja

ülalpidamiskohustuse suuruse tuvastamisel kostja taotluseta ja pooltega arutamata arvesse RPTS § 5

lg-s 4 sätestatud lapsetoetusi.

Ringkonnakohus selgitas otsuses, et kohustas 17. mai 2016. a määrusega menetlusosalisi koos lõplike

seisukohtadega teavitama kohut, kelle arvelduskontole makstakse ning kelle käsutada jäävad

RPTS §-s 5 nimetatud lapsetoetused. Hagejate seaduslik esindaja M. M teatas kohtule, et

lapsetoetused laekuvad tema kontole. Otsusest ei nähtu, et kostja oleks esitanud lapsetoetuste kohta

mingeid taotlusi, nagu sedagi, et varasemas menetluses oleks kumbki pooltest tõstatanud küsimust

lapsetoetustest ja nende arvel laste kulude katmisest.

TsMS § 5 lg 1 järgi menetletakse hagi poolte esitatud asjaolude ja taotluste alusel, lähtudes nõudest.

Ringkonnakohus viitas põhjendatult, et TsMS § 230 lg 3 kohaselt võib kohus lapse huve puudutavas

vaidluses koguda tõendeid omal algatusel. See ei tähenda kolleegiumi hinnangul aga, et

ringkonnakohus võiks elatisnõude osalist rahuldamata jätmist põhjendada asjaoludega, millele

kumbki pool ei tuginenud ja mida ta isegi pooltega ei arutanud. Kolleegium jääb varasemas praktikas

väljendatud seisukoha juurde, et kohus saab asjaolu, et osa lapse vajadustest võib olla kaetud riiklike

peretoetustega, arvesse võtta üksnes juhul, kui menetlusosaline sellele tugineb

(vt Riigikohtu 25. mai 2011 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-37-11, p 16).

TsMS § 436 lg 3 kohaselt võib kohus tugineda otsust tehes üksnes tõenditele, mida pooltel oli

võimalik uurida, ja asjaoludele, mille kohta oli pooltel võimalik oma arvamust avaldada. Sama

paragrahvi lg 4 kohaselt ei või kohus otsust tehes tugineda asjaolule, mida ei ole menetluses arutatud.

Samuti ei või kohus hinnata esiletoodud asjaolu otsuses erinevalt mõlemast poolest, välja arvatud

juhul, kui kohus on enne juhtinud sellisele võimalusele poolte tähelepanu ja andnud neile võimaluse

avaldada oma seisukohta. Sellest järeldub mh, et otsus ei või olla pooltele üllatuslik. Kolleegium on

varem korduvalt selgitanud, et uut asjaolu või väidet, mis asetab pooled uude protsessuaalsesse

positsiooni, tuleb kohtul pooltega arutada ja anda võimalus esitada oma seisukoht (vt nt Riigikohtu

23. novembri 2016. a otsus asjas nr 3-2-1-112-16, p 16; 14. juuni 2016. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-

53-16, p 17; 9. jaanuari 2013. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-166-12, p 15).

12. Ringkonnakohus kohaldas kostjalt väljamõistetava elatise suuruse üle otsustades valesti

materiaalõiguse norme, kui mõistis seaduses sätestatut arvestamata kostjalt hagejatele välja elatise

alla seaduses sätestatud miinimumsuuruse.

Viidanud Riigikohtu seisukohtadele 25. mai 2011 otsuses tsiviilasjas nr 3-2-1-37-11 (p 16) ja

7. detsembri 2009 otsuses tsiviilasjas nr 3-2-1-127-09, (p 15), mille järgi tuleb kohtul elatise suurust

määrates arvestada, et osa lapse vajadustest võib olla kaetud riiklike toetustega, ei ole

ringkonnakohus arvesse võtnud lahendatud asjade asjaolusid, mh seda, et mõlemas asjas nõuti

PKS § 101 lg-s 1 sätestatust suuremat elatist.

13. Ülalpidamise ulatus määratakse PKS § 99 järgi kindlaks ülalpidamist saama õigustatud isiku

vajadustest ja tema tavalisest elulaadist lähtudes, arvestades tema kõiki eluvajadusi, sealhulgas tema

võimete ja kalduvuste kohase hariduse ja kutsealase ettevalmistusega seotud kulutusi, alaealise

ülalpeetava puhul ka tema kasvatamise kulutusi. Igakuine elatis ühele lapsele ei või PKS § 101 lg 1

järgi olla väiksem kui pool Vabariigi Valitsuse kehtestatud kuupalga alammäära. Hagejad nõudsidki

kostjalt elatist seaduses sätestatud miinimumsuuruses.

Ringkonnakohus leidis iseenesest õigesti, et eelduslikult ongi lapse igapäevaste vajaduste

rahuldamiseks ühe vanema tehtavate kulutuste suurus PKS § 101 lg 1 järgi pool Vabariigi Valitsuse

kehtestatud kuupalga alammäära ning et selles ulatuses ei tule lapse vajaduste rahuldamise kulusid

tõendada (vt nt Riigikohtu 28. oktoobri 2015. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-124-15, p 13;

26. novembri 2014 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-120-14, p 14; 26. juuni 2013. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-

1-78-13, p 15). Ringkonnakohus jättis aga arvestamata, et alla seaduses sätestatud alammäära saab

alaealisele lapsele elatise välja mõista üksnes PKS § 102 lg-s 2 sätestatud alustel.

PKS § 102 lg 2 kolmanda lause järgi võib kohus mõjuval põhjusel vähendada elatist alla PKS § 101

lg-s 1 sätestatud määra, sama lõike neljanda lause järgi võib mõjuvaks põhjuseks olla muu hulgas

vanema töövõimetus või olukord, kus vanemal on teine laps, kes elatise väljamõistmisel PSK § 101

lg-s 1 sätestatud määras osutuks varaliselt vähem kindlustatuks kui elatist saav laps. Varem on

Riigikohus selgitanud, et tegemist on näidisloeteluga, mistõttu saab kohus iga üksikjuhtumi

asjaolusid arvestades hinnata, kas asjas esineb mõjuv põhjus miinimumelatisest väiksema elatise

väljamõistmiseks või mitte (vt Riigikohtu 13. aprilli 2016. a otsus asjas nr 3-2-1-17-16, p 11;

28. oktoobri 2015. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-124-15, p 15; 16. jaanuari 2013. a otsus asjas nr 3-2-1-

160-12, p 17). Kolleegium leiab, et PKS § 102 lg 2 teises lauses sätestatut arvestades ei ole mh

välistatud vähendada elatist alla miinimummäära, arvestades kohustatud vanema varalist seisundit ja

seda, millised on lapse tegelikud vajadused, kui asjas esiletoodud asjaolud seda tingivad (vt ka

Riigikohtu 19. oktoobri 2015. a määrus asjas nr 3-2-1-119-15, p 11). Samuti ei ole iseenesest

välistatud arvesse võtta ka seda, kui elatist taotleva lapse vajadused on tegelikult kaetud nt riiklike

toetustega. Siiski on kohtul võimalik vähendada alaealisele lapsele väljamõistetavat elatist alla

seaduses sätestatud miinimumsuuruse üksnes kostja taotlusel ja juhul, kui kostja esiletoodud ning

tõendatud asjaolud seda võimaldavad.

Asjas ei ole kohtud tuvastanud asjaolusid, mida saaks pidada PKS § 102 lg-s 2 sätestatud mõjuvaks

põhjuseks ja mis võiksid anda alust vähendada kostjalt väljamõistetavat elatist alla seaduses

sätestatud miinimummäära. Ringkonnakohtu otsusest ei nähtu, et kostja oleks sellistele asjaoludele

tuginenud ning elatise väljamõistmist alla PKS § 101 lg-s 1 sätestatud miinimummäära taotlenud.

14. Eespool on kolleegium põhjendanud, et perekonnaseaduse sätetest ei tulene, nagu võiks kohus

PKS § 101 lg-s 1 sätestatud miinimummääras väljamõistetavat elatist üksnes seetõttu vähendada, et

elatist saama õigustatud lapsel oli RPTS § 5 alusel õigus saada lapsetoetust. Kui seadusandja

eesmärgiks oleks olnud alati vähendada PKS § 101 lg-s 1 sätestatud elatise miinimummäära poole

lapsetoetuse võrra, siis oleks see selliselt ka sätestatud, sest lapsetoetust makstakse kõigile teatud

vanuses lastele olenemata nende tegelikust vajadusest. Nii oli kuni 31. detsembrini 2016 kehtinud

RPTS § 5 lg 1 järgi igal lapsel sündimisest kuni 16-aastaseks saamiseni õigus lapsetoetusele ning

sama paragrahvi lg 2 alusel oli põhikoolis, gümnaasiumis või kutseõppe tasemeõppes õppival

keskhariduseta lapsel õigus lapsetoetusele kuni 19-aastaseks saamiseni. Ka 1. jaanuaril 2017

jõustunud perehüvitiste seaduse (PHS) § 17 lg-tes 1 ja 2 on sätestatud sarnane regulatsioon.

Riiklike peretoetuste seaduse ja teiste seaduste muutmise seadusega (muudatused jõustusid 2015. a)

suurendati lapsetoetust oluliselt. Varem kehtinud RPTS § 4 lg 2 järgi oli sama seaduse §-s 5

sätestatud lapsetoetuse arvutamise aluseks lapsetoetuse määr, mis kehtestati igaks eelarveaastaks

riigieelarvega. 2014. aasta riigieelarve seaduse § 2 lg 4 järgi oli lapsetoetuse määr 9 eurot 59 senti

kuus. Lapsetoetust maksti varem kehtinud RPTS § 5 lg 3 järgi pere esimese ja teise lapse kohta

kahekordses lapsetoetuse määras ehk 2014. aastal seega 19 eurot 18 senti, ning kolmanda ja iga

järgmise lapse kohta kaheksakordses lapsetoetuse määras ehk 2014. aastal 76 eurot 72 senti.

1. jaanuaril 2017 jõustunud PHS § 17 lg 3 järgi on lapsetoetuse suurus pere esimese ja teise lapse

kohta 50 eurot ning kolmanda ja iga järgmise lapse kohta 100 eurot.

Samas on oluliselt suurenenud Vabariigi Valitsuse kehtestatud kuupalga alammäär ja koos sellega ka

elatise miinimummäär (PKS jõustumisel 1. juulil 2010. a oli see 2175 krooni (139 eurot), 2011. a

139 eurot, 2012. a 145 eurot, 2013. a 160 eurot, 2014. a 177 eurot 50 senti, 2015. a 195 eurot, 2016. a

215 eurot ja on 2017. a 235 eurot lapse kohta kuus). Keskmine kuupalk ei ole samavõrra tõusnud.

Statistikaameti andmetel oli keskmine brutokuupalk 2010. aastal 12 397 krooni ehk 792 eurot

(keskmine netokuupalk 637 eurot) ja 2016. aastal 1146 eurot (keskmine netokuupalk 918 eurot). Kui

elatise miinimummäär oli 2016. aastal 2010. aastaga võrreldes kasvanud 54,7%, siis keskmine

brutokuupalk kasvas vastaval perioodil 44,7%. Seega, kui keskmist brutokuupalka saaval elatist

maksma kohustatud vanemal on kolm last, siis on tal seaduse järgi kohustus üldjuhul maksta lastele

elatiseks pea kogu sissetulek. Kui tal on rohkem lapsi, ületab seaduse järgi lastele maksta tulev elatis

tema sissetuleku. Lisaks tuleb kolleegiumi hinnangul arvesse võtta, et mediaanpalk, millest pooled

töötajad teenivad suuremat ja pooled töötajad väiksemat töötasu ehk mis on palga keskmiseks

väärtuseks, moodustas Maksu- ja Tolliameti palgaväljamakse statistika kohaselt näiteks 2015. aasta

II kvartalis 80% keskmisest palgast.

Kuna lapse ülalpidamise kohustus on mõlemal vanemal ja vanemate kohustuse ulatus on eelduslikult

võrdne (PKS § 116 lg 1), on kohtupraktikas lähtutud sellest, et PKS § 101 lg-s 1 elatise

miinimummäära sätestades on seadusandja pidanud lapse vajadusteks üldjuhul elatise kahekordset

miinimummäära. Seega praegu on selleks eelduslikult 470 eurot. Tartu Ülikooli sotsiaalteaduslike

rakendusuuringute keskus RAKE on uurinud laste tegelikke vajadusi. 2013. a novembris koostatud

uuringus „Lapse ülalpidamiskulude arvutamise metoodika uuendamine ja analüüs"

(http://skytte.ut.ee/sites/default/files/ec/lapse_ulalpidamiskulud_lopparuanne_2014.pdf) leiti, et

aastatel 2010-2012 oli keskmine lapse ülalpidamiskulu Eestis 280 eurot kuus ühe lapse kohta. Seega

leiti, et lapse keskmised vajadused on madalamad kui praegune elatise seaduses sätestatud

miinimummäär. Kusjuures uuringus rõhutati, et kõige suuremad on lapse ülalpidamiskulud

ühelapselistes leibkondades ning madalamad ülalpidamiskulud kahe ja enamalapselistes leibkondades

on selgitatavad otseste elamiskulude (toit, eluase jms) jagunemisega suurema arvu leibkonnaliikmete

vahel (mastaabisääst), samuti on nooremal lapsel võimalus kasutada vanematest lastest jäänud

mänguasju, riideid jms. 2013. aastal oli tarbijahinnaindeksi muutus eelmise aastaga võrreldes 2,8%

ning aastatel 2014-2016 on tarbijahinnaindeksi muutus olnud 0% või negatiivne. Seega ei ole

tarbijahinnaindeks vaadeldaval perioodil oluliselt tõusnud ning seega ei ole eelduslikult ka keskmine

ülalpidamiskulu lapse kohta märgatavalt suurenenud. Kui korrigeerida uuringus leitud 280 euro

suurust keskmist ülalpidamiskulu lapse kohta 2013. aasta tarbijahinnaindeksiga, on keskmiseks

ülalpidamiskuluks lapse kohta 287 eurot.

Seadusandja peaks kaaluma, kas olukorras, kus proportsioon laste vajaduste rahuldamiseks vajalike

keskmiste kulutuste, lapsetoetuste suuruse ja keskmise sissetuleku vahel on oluliselt muutunud, tuleks

PKS § 101 lg-s 1 sätestatud elatise alammäära vähendada. Seadusandja eesmärgiks ei saa olla

reguleerida õigussuhet viisil, mis võib viia selleni, et valdava osa isikute suhtes tuleb kohaldada

erandit (PKS § 102 lg 2) ning vaid väikse osa isikute suhtes saab kohaldada seaduses sätestatud

reeglit (PKS § 101 lg 1).

15. Kuivõrd ringkonnakohtu otsus tühistatakse ja asi saadetakse samale ringkonnakohtule uueks

läbivaatamiseks, jääb menetluskulude jaotus TsMS § 173 lg 3 teise lause järgi ringkonnakohtu

otsustada.

16. Hagejad on kassatsioonkaebuselt tasutava kautsjoni tasumisest TsMS § 180 lg 1 alusel

vabastatud.

Peeter Jerofejev, Jaak Luik, Malle Seppik