3-3-1-27-16 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

HALDUSKOLLEEGIUM

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-3-1-27-16

Otsuse kuupäev

22. märts 2017

Kohtukoosseis

Eesistuja Ivo Pilving, liikmed Indrek Koolmeister ja Viive

Ligi

Kohtuasi

Henry-Orma Voogi kaebus Pärnu Maavalitsuse 26. jaanuari

2015. a kirjas sisalduva otsuse tühistamise ning Pärnu

Maavalitsuse kohustamiseks vaatama uuesti läbi kaebaja

taotluse

Menetlusosalised

Henry-Orma Voog, volitatud esindaja vandeadvokaat Ivo

Mahhov

Pärnu Maavalitsus

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Ringkonnakohtu 26. veebruari 2016. a otsus haldus-

asjas nr 3-15-384

Menetluse alus Riigikohtus

Pärnu Maavalitsuse kassatsioonkaebus

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Rahuldada Pärnu Maavalitsuse kassatsioonkaebus.

2. Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu 26. veebruari 2016. a otsus haldusasjas nr 3-15-384 ja

teha uus otsus, millega jätta jõusse Tallinna Halduskohtu 22. mai 2015. a otsus selles asjas.

3. Menetluskulud jätta menetlusosaliste kanda.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Henry-Orma Voog esitas oma vanaema, Aleksandra Stalionise volitatud isikuna 5. detsembril 1991

Pärnu Linnavalitsusele avalduse Pärnus Tammsaare 17 asuva õigusevastaselt võõrandatud vara

tagastamiseks Aleksandra Stalionisele. Üldvolikirja oli A. Stalionis andnud H-O. Voogile

23. novembril 1990. ÕVVTK Pärnu linnakomisjon luges 29. oktoobri 1997. a otsusega nr 7 avalduses

nimetatud vara omandireformi objektiks ning vara esialgse omaniku tütre A. Stalionise

omandireformi õigustatud subjektiks. Pärnu Linnavalitsus määras 3. novembri 2014. a korraldusega

nr 529 A. Stalionisele õigusvastaselt võõrandatud vara eest kompensatsiooni.

2. A. Stalionis suri 6. oktoobril 1991 Kanadas.

3. H-O. Voog esitas 23. detsembril 2014 Pärnu Linnavalitsusele avalduse, milles taotles ÕVVTK

Pärnu linnakomisjoni 29. oktoobri 1997. a otsuse parandamist ning avaldaja lugemist õigusvastaselt

võõrandatud vara suhtes õigustatud subjektiks ning 3. novembri 2014.a korralduse nr 529 punktide 2

ja 4 muutmist selliselt, et kompensatsioon määratakse H-O. Voogile. Avaldaja leidis, et A. Stalionise

surma tõttu on ta õigustatud subjektiks Eesti Vabariigi omandireformi aluste seaduse (ORAS) § 7 lg 1

p 3 ja § 8 lg 3 p 2 tähenduses.

4. ÕVVTK Pärnu maakonnakomisjon jättis 26. jaanuari 2015. a otsusega nr 8-2/15/119-2 taotluse

läbi vaatamata õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise ja kompenseerimise avalduste esitamise

tähtaja möödumise tõttu.

5. H-O. Voog (kaebaja) esitas 16. veebruaril 2015 Tallinna Halduskohtule kaebuse, milles taotles

ÕVVTK Pärnu maakonnakomisjoni 26. jaanuari 2015. a otsuse tühistamist ning ÕVVTK Pärnu

maakonnakomisjoni kohustamist vaatama kaebaja taotluse läbi. Kaebuse põhjenduste kohaselt oli

5. detsembril 1991 esitatud tagastamisavaldus formaalselt ekslik ning avaldust tuleks tõlgendada

sisuliselt. A. Stalionise volikiri ei olnud nõuetekohane ning juba seetõttu on võimalik kaebaja

avaldust lugeda esitatuks kaebaja enda eest. Avaldusele lisatud volikirja saab vaadelda viitena sellele,

kelle vahendusel tekkis kaebajal õigus õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamiseks. Kaebaja ajas

algusest peale tagastamisasja tegelikult enda, mitte A. Stalionise huvides. Haldusmenetluse

põhimõtted ja ka kohtupraktika kinnitavad tahteavalduse sisulise tõlgendamise kohustust. Kaebaja ei

olnud teadlik Eestis kehtinud seadustest, mille kohaselt lõppes volitus esindatava surmaga.

6. Pärnu Maavalitsus vaidles kaebusele vastu ja taotles selle rahuldamata jätmist. Vastustaja leidis, et

kaebaja pöördumise eesmärgiks oli linnakomisjoni 29. oktoobri 1997. a korralduses märgitud

omandireformi õigustatud subjekti muutmine. Sisuliselt oli tegemist uue vara tagastamise või

kompenseerimise avalduse esitamisega. Sellise avalduse esitamise tähtaeg, mis on sätestatud ORAS

§ 16 lg-s 1, oli möödunud ning tähtaja ennistamiseks polnud alust. Vastustaja leidis, et kaebaja

avalduse tagastamine haldusmenetluse seaduse (HMS) § 14 lg 6 punkti 1 kohaselt on õiguspärane.

Vastustaja rõhutas samuti, et kompensatsiooni välja maksmine kaebajale ei sõltu tegelikult sellest, kas

ta ise on tunnistatud õigustatud subjektiks või mitte. Juhul kui kaebaja on A. Stalionise pärija,

makstakse määratud kompensatsioon kaebajale pärimisõiguse tunnistuse esitamisel.

7. Tallinna Halduskohus jättis 22. mai 2015. a otsusega H-O. Voogi kaebuse rahuldamata. Kohtu-

otsuse põhjenduste kohaselt ei saa kaebaja taotlust ÕVVTK Pärnu linnakomisjoni 1997. a otsuse

parandamiseks tõlgendada teisiti kui taotlusena tunnistada konkreetse õigusevastaselt võõrandatud

vara omandireformi õigustatud subjektiks A. Stalionise asemel kaebaja. ORAS § 16 lg 1 järgi oli

selliseid avaldusi võimalik esitada ÕVVTK kohalikule komisjonile kuni 17. jaanuarini 1992. Isikutel,

kellel jäi avaldus selleks ajaks esitamata, oli võimalus kuni 31. märtsini 1993 taotleda avalduse

tähtaja ennistamist. 2014. a lõpus pärast kompenseerimise otsuse tegemist ei olnud kaebajal

tähtaegade möödumise tõttu ühelgi juhul võimalik saavutada enda tunnistamist omandireformi

õigustatud subjektiks.

Kohus ei nõustunud ka kaebaja seisukohaga, et kuna A. Stalionis suri enne õigusvastaselt

võõrandatud vara tagastamise või kompenseerimise avalduse esitamist, tuleks avaldust tõlgendada

kaebaja enese nimel esitatuna. Seadusest ei tulene võimalust teise isiku nimel volituseta tehtud

tahteavaldust tagantjärele omistada volituseta tegutsenud isikule. 1991 esitatud avaldus on selge ja

üheselt mõistetav, see on esitatud A. Stalionise nimel. Isegi 1997. a subjektiotsuse kehtetuks

tunnistamine volitaja surma ja seega õigusvõime puudumise tõttu ei oleks kaasa toonud kaebaja

tunnistamist omandireformi õigustatud subjektiks, kuna kaebaja ei ole enda nimel tähtaegselt

sellesisulist avaldust esitanud. Ka A. Stalionise antud volikirjas sisalduvast volitusest majavalduse

kinkimiseks kaebajale ei saa järeldada, et õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise avaldus on

esitatud kaebaja nimel.

8. H-O. Voog esitas apellatsioonkaebuse, milles taotles Tallinna Halduskohtu 22. mai 2015. a otsuse

tühistamist ning uue otsuse tegemist, millega rahuldada kaebus. Apellatsioonkaebuse põhjenduste

kohaselt ei taotle kaebaja teise isiku kasuks antud haldusakti muutmist enda kasuks, vaid iseenda

esitatud tagastamisavalduse selgitamist ja tõlgendamist. Avalduse õigusvastaselt võõrandatud vara

tagastamiseks on esitanud kaebaja, kellel on ainuõigus varasid tagasi saada. Tähtis pole see, milline

oli A. Stalionise soov volikirja andes. Oluline on hoopiski välja selgitada, milline oli avalduse

esitanud kaebaja soov. Kui kaebaja soov oli vara endale saada, siis nii tuleb seda ka tõlgendada.

9. Tallinna Ringkonnakohus rahuldas 26. veebruari 2016. a otsusega haldusasjas nr 3-15-384

H-O. Voogi apellatsioonkaebuse, tühistas Tallinna Halduskohtu 22. mai 2015. a otsuse ning Pärnu

Maavalitsuse 26. jaanuari 2015. a kirjas nr 8-2/15/119-2 sisalduva otsuse ja kohustas Pärnu

Maavalitsust vaatama H-O. Voogi 23. detsembri 2014. a taotluse uuesti läbi.

10. Ringkonnakohtu otsuse põhjenduste kohaselt oleks kaebaja 5. detsembri 1991. a avaldus olnud

sisutu, kui seda tõlgendada üksnes keelelises tähenduses. Kuna A. Stalionis volitas kaebajat kinkima

tagastatava vara iseendale, ükski teine isik ei ole sama vara tagastamise avaldust pärast A. Stalionise

surma esitanud ning A. Stalionisele on vaidlusalusevara eest kompensatsioon määratud, kuid

kompensatsiooni ei ole kellelegi välja makstud, siis pole põhjust asuda seisukohale, et kaebaja

esitatud avalduse tõlgendamine tema enda nimel esitatud avaldusena kahjustaks kolmandate isikute

või avalikku huvi. Kaebaja väidab, ehkki pole selle kohta kohtule tõendeid esitanud, et ta vastas

1991. a avalduse esitamise ajal omandireformi õigustatud subjekti tunnustele. Kohtupraktika

võimaldab vara tagastamise avaldusi tõlgendada lähtudes esitaja tegelikust tahtest. Sellegipoolest ei

saa jätta tähelepanuta isiku tegelikku tahet, milleks sai olla vaid vara tagastamine või selle eest

kompensatsiooni saamine. ÕVVTK Pärnu linnakomisjoni otsuse tegemise ajaks oli vara tagastamise

õigustatud subjektina võimalik käsitada kaebajat. Kaebaja oli 5. detsembri 1991. a avalduse

esitamisega ja varem A. Stalioniselt volikirja saades näidanud üles huvi vara omandamise või selle

eest kompensatsiooni saamise vastu. Kuna eeltoodud kaalutlustel on võimalik tõlgendada

5. detsembri 1991. a avaldust kaebaja enda nimel esitatud vara tagastamise või kompenseerimise

avaldusena, ei ole tähtsust sellel, et kaebaja ei ole vara tagastamise avalduse esitamise tähtaja jooksul

esitanud uut avaldust.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD

11. Pärnu Maavalitsus esitas Tallinna Ringkonnakohtu otsuse peale 24. märtsil 2016 kassatsioon-

kaebuse. Kassaator taotleb ringkonnakohtu otsuse tühistamist ning uue otsuse tegemist, millega jätta

jõusse Tallinna Halduskohtu otsus selles asjas või alternatiivselt, kui asjas ei ole võimalik uut otsust

teha, saata asi uueks läbivaatamiseks Tallinna Ringkonnakohtule.

12. Pärnu Maavalitsus põhjendab kassatsioonkaebust järgmiselt. Ringkonnakohtu käsitlus läheb

vastuollu omandireformi üldise põhimõttega, et vara tagastamise ja kompenseerimise taotlusi oli

võimalik esitada piiratud aja jooksul ja hilisemaid taotlusi arvesse ei võeta. Kaebaja ei esitanud

hiljemalt 17. jaanuaril 1992. a-l avaldust õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamiseks või kompen-

seerimiseks ega taotlenud tähtaegselt, s.o hiljemalt 31. märtsil 1993. a-l ka nimetatud avalduse

esitamise tähtaja ennistamist. Ringkonnakohtu käsitlus on vastuolus ka esinduse olemusega. Esindaja

ei tegutse mitte enda, vaid teise isiku, st esindatava nimel. Ringkonnakohus tõlgendas A. Stalionise

5. detsembri 1991. a avaldust contra legem. Kuigi õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise ja

kompenseerimise avalduste esitamise ja läbivaatamise ning tõendite esitamise ja hindamise korra p 6

nägi ette, et esindajal peab avalduse esitamiseks olema notariaalselt või sellega võrdsustatud korras

tõestatud volikiri, ei takistanud lihtkirjalik volikiri haldusorganil A. Stalionise avaldust menetlemast.

Õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamist või kompenseerimist on õigustatud nõudma isik, kellele

see vara kuulus õigusvastase võõrandamise ajal, või selle isiku ORAS §-s 8 loetletud pärijad.

Ringkonnakohtu otsus ei rajane tõenditel, et kaebaja vastas 1991. a avalduse esitamise ajal

omandireformi õigustatud subjekti tunnustele. Ringkonnakohus ei ole otsuses märkinud ühtki

õigusnormi, mis annavad seadusliku aluse vaidlusaluse kohtuotsuse tegemiseks.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

13. Henry-Orma Voog kui volitatud isik on esitanud 5. detsembri 1991. a taotluse õigusevastaselt

võõrandatud vara tagastamiseks Aleksandra Stalionise nimel. Haldusorganid lahendasid selle asja,

tuginedes nimetatud avaldusele ja sellele lisatud volikirjale, lugedes avalduses nimetatud vara

omandireformi objektiks ning Aleksandra Stalionise omandireformi õigustatud subjektiks. Viimasele

määrati õigusvastaselt võõrandatud vara eest ka kompensatsioon.

14. A. Stalionis suri 6. oktoobril 1991 Kanadas, s.o enne, kui kaebaja esitas õigusvastaselt

võõrandatud vara tagastamise avalduse. Kaebaja on Tallinna Halduskohtule esitatud kaebuses

märkinud, et ta polnud avalduse esitamise ajal teadlik A. Stalionise surmast. Samuti ei olnud ÕVVTK

komisjon oma otsuse tegemise ajal sellest teadlik. Seetõttu on avaldus ekslikult lahendatud A.

Stalionise suhtes (toimiku lk 5). Seda väidet pole kohtud ümber lükanud. Kaebaja on Pärnu

Linnavalitsusele 23. detsembril 2014 esitatud pöördumises esimest korda märkinud, et ta esitas

avalduse õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamiseks küll oma vanaema A. Stalionise volinikuna,

kuid sai alles pärast avalduse esitamist teada, et A. Stalionis oli selleks ajaks juba surnud. Kaebaja ei

teavitanud varem õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise ja kompenseerimise asja lahendavaid

haldusorganeid A. Stalionise surmast.

15. Avalduse esitamise ajal kehtinud tsiviilkoodeksi (TsK) § 72 lg 2 p 6 kohaselt lõpeb volikirja

kehtivus volikirja väljaandnud isiku surmaga. TsK § 73 lg 2 kohaselt aga õigused ja kohustused, mis

on tekkinud isiku tegude tagajärjel enne seda, kui see isik sai teada või pidi teada saama volikirja

kehtivuse lõppemisest, säilitasid jõu volikirja väljaandjale ja tema õigusjärglastele kolmandate isikute

suhtes. Seega, ülaltoodud asjaoludel ei välistanud avalduse esitamine pärast volikirja kehtivuse

lõppemist sellise avalduse lahendamist ja sellega kaasnevate õiguste ning kohustuste legitiimsust.

Sarnane regulatsioon on ka kehtivas õiguses. Kuigi tsiviilseadustiku üldosa seaduse § 125 lg 2 p 9

alusel lõpeb volitus esindatava surmaga, sõltub volituse lõppemine ka esindamise aluseks oleva

käsunduslepingu lõppemisest (lg 3). Võlaõigusseaduse § 632 lg 1 kohaselt eeldatakse, et

käsundusleping ei lõpe käsundiandja surmaga, ning lg 3 sätestab, et kui käsundusleping käsundiandja

surma tõttu lõpeb, loetakse see siiski kehtivaks kuni käsundisaaja käsundiandja surmast teada saab

või peab sellest teada saama. Kaebaja on nentinud, et tal oli volikiri, mis oli välja antud kehtivusega

kuni 1999. aastani, ning ta juhindus avalduse esitamisel ekslikult Saksamaa tsiviilseadustiku sätetest

(§-d 168 ja 672), mille kohaselt ei lõpe käsund ja volitus käsundaja surmaga (toimiku lk 5 pöördel).

Selles asjas pole vaja hinnata nimetatud regulatsioonide sarnasust või erinevust. Küll aga osutab ka

kaebaja eelkirjeldatud seisukoht sellele, et avalduse esitamisel A. Stalionise nimel juhindus ta

volikirjast. Kuna esitatud avalduses oli taotlejaks märgitud A. Stalionis, tuleb avalduses sisalduva

tahte hindamisel sellest ka lähtuda. Eeltoodud asjaoludel loeb kolleegium õiguslikult põhjendatuks

asjassepuutuva avalduse menetlemist A. Stalionise avaldusena. Kolleegium ei pea õigeks Tallinna

Ringkonnakohtu tõlgendust, mille kohaselt saab haldusorganile esitatud avaldust tõlgendada kaebaja

avaldusena omandada õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise ja kompenseerimise menetluse

kaudu.

16. Kaebaja on seadnud kahtluse alla ka volikirja vastavuse vorminõuetele. Vabariigi Valitsuse

28. augusti 1991. a määrusega nr 161 kinnitatud õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise ja

kompenseerimise avalduste esitamise ja läbivaatamise ning tõendite esitamise ja hindamise korra

p 13 kohaselt võivad välismaal alaliselt elavad omandireformi õigustatud subjektid tõestada kirjalike

tõendite ärakirju, volitada esindajat või tõestada posti teel saadetaval avaldusel allkirja vastavalt

elukohajärgses riigis kehtivale korrale. Praegusel juhul ei ole haldusorgan ega ka kohtud hinnanud

volikirja vastavust avaldaja elukohajärgses riigis kehtivatele nõuetele. Samas rõhutab kolleegium, et

isegi kui volikiri sellistele nõuetele ei vasta, ei muuda see esindajat taotlejaks. Seega ei saa volikirja

vastavus nõuetele selles asjas mõjutada kaebaja õigusi.

17. Kaebaja väidab, et ta ajas algusest peale tagastamisasja tegelikult enda, mitte A. Stalionise

huvides (toimiku lk 6). Kolleegium rõhutab, et avalduse esitamise ajal kehtinud TsK § 65 lg 4

kohaselt oli esindaja kohustatud temale antud volitust kasutama esindatava huvides ning esindaja ei

võinud teostada tehingut iseendaga. Kaebaja väidetava sooviga omandada A. Stalionisele määratud

kompensatsioon ei saa õiguslikult põhjendada nõuet muuta selles haldusmenetluses antud akte.

18. Kaebaja taotlus parandada ÕVVTK Pärnu linnakomisjoni 29. oktoobri 1997. a otsust nr 7 osas,

millega õigustatud subjektiks määrati A. Stalionis, ja märkida õigustatud subjektiks H-O. Voog, on

vormilt õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise ja kompenseerimise menetluse uuendamise

taotlus. Praegusel juhul ei ole aga esmalt täidetud HMS § 44 lg-s 3 sätestatud nõuded menetluse

uuendamise taotluse esitamise tähtaja kohta. Ka õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise

avalduse esitanud isiku surm ei ole menetluse uuendamise aluseks. Kolleegium märgib, et Vabariigi

Valitsuse 5. veebruari 1993. a määrusega nr 36 kinnitatud õigusvastaselt võõrandatud vara

tagastamise korra p 17 kohaselt, kui õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise ja kompenseerimise

avalduse tähtajaks esitanud isik suri pärast avalduse esitamise tähtaega, otsustatakse vara tagastamine

tema poolt esitatud avalduse alusel. Õigustatud subjektile kuulunud nõudeõigus on päritav

tsiviilõiguse normide kohaselt. Kolleegium leiab, et kuigi A. Stalionis oli avalduse esitamise ajaks

surnud, saab nimetatud regulatsioonist juhinduda ka praegusel juhul. Ehkki õigusvastaselt

võõrandatud vara tagastamise ja kompenseerimise avalduste esitamise ja kompenseerimise avalduste

esitamise ja hindamise korra p 36 võimaldab pärast maakonnakomisjoni või linnakomisjoni otsuste

tegemist esitada ka uusi tõendeid, mis võivad tingida tehtud otsuste muutmise, ei laiene nimetatud

norm olukorrale, kus isik ei ole tähtaegselt esitanud oma nimel taotlust õigustatud subjektiks

tunnistamiseks ning õigusvastselt võõrandatud vara tagastamiseks või kompenseerimiseks.

Lähtudes haldusorganile esitatud pöördumiste ja ka kaebuse sisust, on kaebaja taotlenud enda

tunnistamist omandireformi õigustatud subjektiks. Sellise taotluse esitamise tähtaeg on aga

möödunud. Vara tagastamise või kompenseerimise avalduste esitamise tähtaeg on määratud ORAS

§ 16 lg-s 1, mille kohaselt on omandireformi õigustatud subjektidel õigus esitada õigusvastaselt

võõrandatud vara tagastamise või kompenseerimise avaldusi kuni 1992. a. 17. jaanuarini. Vabariigi

Valitsus kehtestas 28. detsembri 1994. a määrusega nr 487, et omandireformi õigustatud subjektil, kes

on esitanud avalduse õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamiseks või kompenseerimiseks, on õigus

avalduses märgitud soovi muuta ühe kuu jooksul pärast subjektiks tunnistamise otsuse kättesaamist.

19. Ülaltoodu tõttu ei pea kolleegium lubatavaks muuta õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise

ja kompenseerimise menetluses antud haldusakte kaebaja soovitud viisil. Kaebaja ei ole esitanud

tähtaegselt oma nimel avaldusi või taotlusi õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamiseks või

kompenseerimiseks. Pärnu Maavalitsuse kassatsioonkaebus tuleb rahuldada. Kolleegium tühistab

Tallinna Ringkonnakohtu 26.veebruari 2016. a otsuse haldusasjas nr 3-15-384 ja teeb uue otsuse,

millega jätab jõusse Tallinna Halduskohtu 22. mai 2015. a otsuse selles asjas. Menetluskulud jäävad

menetlusosaliste endi kanda.

(allkirjastatud digitaalselt)