3-1-1-6-17 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

KRIMINAALKOLLEEGIUM

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-1-1-6-17

Otsuse kuupäev

20. märts 2017

Kohtukoosseis

Eesistuja Eerik Kergandberg, liikmed Lea Kivi ja Paavo

Randma

Kohtuasi

Väärteoasi Urmas Kalle karistamises liiklusseaduse § 227 lg 2

järgi

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Maakohtu 17. novembri 2016. a otsus väärteoasjas nr 4-

16-6206

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Politsei- ja Piirivalveameti Ida prefektuur, kassatsioon

Asja läbivaatamise kuupäev ja

viis

1. märts 2017, kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Tartu Maakohtu 17. novembri 2016. a otsus ja jõustada kohtuvälise menetleja 5.

augusti 2016. a otsus, millega karistati Urmas Kallet liiklusseaduse § 227 lg 2 alusel sõiduki

juhtimise õiguse äravõtmisega 6 kuuks.

2. Kohtuvälise menetleja kassatsioon rahuldada.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Politsei- ja Piirivalveameti Ida prefektuuri 5. augusti 2016. a otsusega karistati Urmas Kallet

liiklusseaduse (LS) § 227 lg 2 alusel juhtimisõiguse äravõtmisega 6 kuuks. Menetlusalust isikut

karistati selle eest, et ta juhtis 8. juulil 2016 kell 18.39 Ida-Viru maakonnas Jõhvi vallas Jõhvi-

Tartu-Valga mnt 8. kilomeetril asulavälisel teel, kus suurim lubatud sõidukiirus on 50 km/h,

mootorsõidukit kiirusega 88 ± 6 km/h, ületades liikluskorraldusvahendiga lubatud suurimat

sõidukiirust vähemalt 32 km/h võrra. Lubatud sõidukiiruse ületamisega rikkus U. Kalle LS § 50

lg 5 p 3 nõudeid.

2. Viru Maakohtule esitatud kaebuses taotles menetlusalune isik kergema karistuse mõistmist.

3. Viru Maakohtu 10. oktoobri 2016. a määrusega edastati kaebus lahendamiseks Tartu Maakohtule.

4. Tartu Maakohtu 17. novembri 2016. a otsusega tühistati kohtuvälise menetleja otsus U. Kallele

määratud karistuse osas. Maakohus karistas menetlusalust isikut LS § 227 lg 2 alusel 100

trahviühiku (400 euro) suuruse rahatrahviga ja määras, et karistusseadustiku (KarS) § 66 lg 2

alusel tuleb rahatrahv tasuda ositi 5 kuu jooksul iga kuu 80 eurot. Maakohus märkis

kokkuvõtlikult järgmist.

4.1 On tuvastatud, et U. Kalle rikkus LS § 50 lg 5 p 3 nõudeid ja pani hooletusest toime LS § 227 lg 2

järgi kvalifitseeritava väärteo. Kuna ta ületas kiirust 32 km/h, mis on LS § 227 lg 2 keskmise

määra lähedane rikkumine, ei oleks tohtinud teda karistada sanktsiooni ülemmääras.

4.2 U. Kalle kahetses tegu puhtsüdamlikult ja tunnistas süüd ning see on käsitatav karistust

kergendava asjaoluna KarS § 57 lg 1 p 3 ja § 57 lg 2 mõttes. Ta on saanud aru teo ohtlikkusest ja

selle võimalikest negatiivsetest tagajärgedest enda pere- ning tööelule, sh majanduslikule

heaolule.

4.3 Karistus peab sundima isikut loobuma uute süütegude toimepanemisest. Kohtuväline menetleja

põhjendas karistusliigi valikut peamiselt üldpreventiivsete kaalutlustega, lähtudes õiguskorra

kaitsmise huvidest. Tuginetud on rikkumise raskusele ja ohtlikkusele. Rahatrahvi kohaldamist

samas ei kaalutud.

4.4 U. Kallele on juhtimisõigus hädavajalik tööülesannete täitmiseks ja pere ülalpidamiseks.

Eelnevaga ei saa põhjendada liiklusnõuete rikkumist ja see ei välista juhtimisõiguse äravõtmist,

kuid hinnates rikkumise asjaolusid kogumis ning võttes arvesse menetlusalust isikut

iseloomustavaid

andmeid,

on

kohtuvälise

menetleja

otsusega

määratud

karistus

ebaproportsionaalne ega lähtu KarS § 56 lg 1 nõuetest. Ülekaalukate eripreventiivsete

argumentide puudumise tõttu pole juhtimisõiguse äravõtmine põhjendatud ja karistuse üld- ning

eripreventiivseid eesmärke saab saavutada rahatrahvi kohaldamisega.

KASSATSIOONIMENETLUSE POOLTE SEISUKOHAD

5. Tartu Maakohtu otsuse peale esitas kassatsiooni Politsei- ja Piirivalveameti Ida prefektuur, kes

taotleb maakohtu otsuse tühistamist ja kohtuvälise menetleja otsuse jõustamist. Kassaatori

põhiseisukohad on järgmised.

5.1 Menetlusalust isikut on liiklussüütegude eest karistatud seitseteist korda: kaks korda kriminaal- ja

viisteist korda väärteo korras. Lubatud sõidukiiruse ületamise eest on U. Kallet karistatud kaheksa

korda ja kõigil juhtudel rahatrahviga. Nendele asjaoludele tugines kohtuväline menetleja ka

kohtuvaidluse käigus, leides, et rahatrahvi kohaldamine on perspektiivitu.

5.2 LS § 227 lg 2 kohaselt saab isikult juhtimisõiguse ära võtta kuni kuueks kuuks. Menetlusalust

isikut on varem korduvalt säästetud, sest temalt pole juhtimisõigust ära võetud. Rahalise karistuse

kohaldamine ei ole täitnud eesmärki, mistõttu saab U. Kallet kui süstemaatilist rikkujat mõjutada

üksnes juhtimisõiguse äravõtmisega. Isik on kohustatud käituma nii, et tema tegude tagajärjeks ei

oleks töökoha kaotus ja tema põhjendusi juhtimisõiguse vajalikkuse kohta ei saa pidada nii

oluliseks, et nendega saaks välistada juhtimisõiguse äravõtmise. Riik ei saa sellisesse olukorda

suhtuda leebelt.

5.3 U. Kalle väitel ei pannud ta tähele piirangut 50 km/h, kuid märkas piirangut 70 km/h.

Sellegipoolest liikus tema juhitud sõiduk 88 km/h, mis näitab, et menetlusaluse isiku tegu oli

tahtlik.

5.4 Juhtimiselt tuleb kõrvaldada juht, kes ei soovi kohandada enda sõiduki kiirust vastavaks

liiklusseaduse nõuetele. Tema osalemine liikluses mootorsõiduki juhina tuleb välistada, kuna ta

on teistele liiklejatele ohtlik. Üldohtlike süüteokoosseisudega kaitstavaid õigushüvesid saab

kaitsta rikkujate mõjutamisega just selliste karistuste abil, mis avaldaksid mõju süüteo

toimepannud isiku elukorraldusele ja suunaks neid käituma õiguskuulekalt.

5.5 KarS § 56 lg 1 kohaselt on karistamise alus isiku süü. Karistuse mõistmisel kohtu poolt või

määramisel kohtuvälise menetleja poolt arvestatakse kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid,

võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ja õiguskorra

kaitsmise huvisid. Kohtuväline menetleja on otsuse tegemisel neid asjaolusid arvestanud ja

seetõttu puudus otsuse tühistamiseks alus.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

6. Kassatsioonimenetluses pole vaidlust selle üle, et U. Kalle on toime pannud LS § 227 lg 2 järgi

kvalifitseeritava väärteo, s.t ta on ületanud lubatud suurimat sõidukiirust vähemalt 32 km/h.

Vaidlustatud on menetlusalusele isikule maakohtu otsusega mõistetud rahatrahvi põhjendatus ja

seaduslikkus.

7. Kriminaalkolleegium märgib kõigepealt, et kohtupraktika kohaselt tekib arusaam isiku süüst

KarS § 56 lg 1 ls 1 tähenduses eeskätt vahetult suulise kohtumenetluse käigus, kus kohtul kujuneb

veendumus nii toimepanija isikust kui ka tema teost. Kuna kohus otsustab karistuse seadusele ja

enda siseveendumusele tuginedes, saab selle valik olla korralises edasikaebemenetluses

kohtuotsuse tühistamise aluseks eelkõige siis, kui on tuvastatav selge materiaal- või

menetlusõiguslik rikkumine nimetatud küsimuse lahendamisel, sellel konkreetsel eksimusel on

olnud vahetu toime kohtu siseveendumuse kujunemisele ja see on toonud kaasa süüteo raskusele

või süüdimõistetud isikule selgelt mittevastava karistuse mõistmise. (Vt Riigikohtu

kriminaalkolleegiumi otsus asjas nr 3-1-1-70-16, p 11). Praeguses asjas tehtud maakohtu otsuse

puhul on selline eksimus ilmne.

8. LS § 227 lg 2 võimaldab menetlejal lubatud suurima sõidukiiruse ületamise eest kohaldada

põhikaristusena kuni 100 trahviühiku suurust rahatrahvi või sõiduki juhtimise õiguse äravõtmist

tähtajaga kuni kuus kuud. Kohtuväline menetleja karistas U. Kallet LS § 227 lg 2 alusel

juhtimisõiguse äravõtmisega maksimaalseks seaduses sätestatud tähtajaks, s.o 6 kuuks. Maakohtu

hinnangul ei vasta selline karistus liigi ega määra poolest menetlusaluse isiku süü suurusele, teda

iseloomustavatele andmetele ega ka karistuse eesmärkidele ja kohaldada tuleb rahatrahvi.

9. Kohtupraktikas välja kujunenud seisukoha järgi tuleb karistuse mõistmisel võtta lähtepunktiks

karistusseadustiku eriosa normi sanktsiooni keskmine määr. Seejärel tuvastatakse süüdistatava

süü suurus ja karistust kergendavad ning raskendavad asjaolud, mille põhjal saadakse süüdlase

süü suurusele vastav karistuse määr (vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi otsused asjades nr 3-

1-1-77-11, p 11 ja nr 3-1-1-52-13, p 19). Lisaks isiku süüle tuleb KarS § 56 kohaselt arvestada

eri- ja üldpreventiivseid kaalutlusi, s.o võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude

toimepanemisest, ning õiguskorra kaitsmise huvisid (vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi

otsused asjades nr 3-1-1-76-12, p 7 ja nr 3-1-1-52-13, p 19).

10. Menetlusaluse isiku süü suuruse hindamisel väärib esmalt tähelepanu maakohtu järeldus, mille

kohaselt pani U. Kalle väärteo toime hooletusest. Väärteo subjektiivsetele tunnustele antud

õiguslikku hinnangut kritiseerides osutab kassaator põhjendatult U. Kalle kohtuistungil antud

ütlustele, millest nähtuvalt arvas viimane, et kõnealusel teelõigul kehtis kiirusepiirang 70 km/h.

Kuna on tuvastatud, et tema juhitud mootorsõiduk liikus mõõtmise hetkel 88 ± 6 km/h, eiras ta

vastaval teelõigul kehtinud lubatud suurimat sõidukiirust seega tahtlikult.

11. Maakohtu otsus on ka vastuoluline. Olles tõdenud, et kohtuväline menetleja ei oleks tohtinud

keskmise süü tõttu U. Kallet karistada sanktsiooni ülemmäärale vastava karistusega, kohaldas

maakohus uut otsust tehes ka ise rahatrahvi suuruses, mis vastab LS § 227 lg 2 sanktsiooni

ülemmäärale.

12. Vähimatki sisulist tähelepanu ei pööranud maakohus menetlusalust isikut iseloomustavatele

andmetele. Väärteoasja materjalist ilmneb, et menetlusalust isikut on varem korduvalt karistatud

nii kriminaal- kui ka väärteo korras. Karistusregistri andmete kohaselt on kaks kriminaalkaristust

seotud mootorsõiduki joobes juhtimisega (KarS § 424). Arvukaid väärteokaristusi on aga

määratud erinevate liiklusseaduse nõuete rikkumise eest. Karistatuse hindamisel pole alust

arvesse võtta 11. mai 2014. a otsusega määratud karistust, kuna selle teo eest kohaldatud

rahatrahv on tasutud 18. veebruaril 2016. Karistusregistri seaduse § 25 lg 1 p-st 1 tulenevalt on

kõnealune karistatus praeguseks kustunud. Küll on võimalik sedastada, et väärtegudest on

liiklusnõuete rikkumine seitsmel korral seisnenud lubatud sõidukiiruse ületamises, kusjuures

kahel juhul on ületatud sõidukiirust vahemikus 21–40 km/h. Karistusregistri andmetest nähtub

seegi, et pärast arutatava väärteoasja esemeks oleva teo toimepanemist tabati U. Kalle taas

lubatud sõidukiiruse ületamiselt ja teda on selle teo eest ka karistatud.

13. Kohtupraktika kohaselt saab varasemaid karistatusi uue karistuse mõistmisel arvestada

tingimusel, et need ei ole karistusregistrist kustutatud ja et need varasemad õigusrikkumised on

seotud uue süüteoga (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi otsus asjas nr 3-1-1-70-16, p 9). U.

Kallele liiklusseaduse nõuete rikkumise eest määratud karistused on kahtluseta seotud praeguse

menetluse esemeks oleva süüteoga ja neid tuli teda iseloomustavana karistuse mõistmisel arvesse

võtta. Kassaator tõdeb õigustatult, et karistusregistri andmete järgi on tegemist isikuga, kes rikub

süstemaatiliselt liiklusseaduse nõudeid. Nagu eespool on märgitud, siis maakohtu karistuse

mõistmist käsitlevates põhjendustes vastavad asjaolud käsitlemist ei leia.

14. Kriminaalkolleegium on varem märkinud, et kui isiku käitumisele pole senised karistused mõju

avaldanud ja normi rikkumisele on vaja reageerida rangemalt, et kinnistada keelunormi kehtivust,

saab isikule mõista karistuse ka üle sanktsiooni keskmise määra, vaatamata sellele, et tema süü on

keskmine (vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi otsus asjas nr 3-1-1-26-03, p 5). Seega, isegi kui

hinnata U. Kalle teo raskust LS § 227 lg 2 järgi keskmisena, ei saa seda vaadata lahutatult teistest

karistuse mõistmisel olulistest teguritest, milleks on esmajoones menetlusalust isikut

iseloomustavad andmed ja karistuse üld- ning eripreventiivsed eesmärgid.

15. Väär on ka maakohtu seisukoht, nagu oleks kohtuväline menetleja karistuse määramisel lähtunud

peamiselt üldpreventiivsetest kaalutlustest ja jätnud rahatrahvi kohaldamise vaagimata.

Vastupidiselt kohtuotsuses märgitule keskenduvad kohtuvälise menetleja lahendis sisalduvad

karistuse määramise aluseks olnud põhjendused suuresti just sellele, et U. Kallet on varem

korduvalt karistatud rahatrahvidega ja see pole mõjutanud teda uute süütegude toimepanemisest

hoiduma.

16. Sõiduki juhtimise õiguse äravõtmine teenib eeskätt eripreventiivseid eesmärke: see peab tagama,

et isik ei saaks enam samalaadseid rikkumisi toime panna. Kuna korduva rikkuja puhul on

tõenäolisem võimalus, et ta paneb tulevikus uuesti toime samaliigilise süüteo, on see ka üks alus,

mille põhjal saab hinnata sõiduki juhtimise õiguse äravõtmise vajalikkust. (Vt Riigikohtu

kriminaalkolleegiumi otsus asjas nr 3-1-1-122-13, p-d 9 ja 11). Kolleegium nõustub kassaatori

seisukohaga, et U. Kallele määratud korduvad rahatrahvid ei ole mõjutanud teda uute süütegude

toimepanemisest hoiduma. Järelikult ei täidaks uue rahatrahvi kohaldamine eripreventiivset

eesmärki ja see on ennast konkreetse isiku puhul karistusliigina ammendanud.

17. Kassaator on põhjendatult arvamusel, et isik, kes eirab vaatamata korduvatele karistustele

jätkuvalt ja tahtlikult liiklusseaduse nõudeid, on teistele liiklejatele ohtlik ning ta tuleb liiklusest

kõrvaldada. Kolleegium märgib selle seisukohaga nõustudes, et liiklussüüteo toime pannud

isikute hulgas näib olevat levinud arusaam, nagu kujutaks juhtimisõiguse äravõtmine endast

võimalikest enim piiranguid kaasa toovat karistusliiki, mida tuleks kohaldada üksnes

erandjuhtudel. Tegelikult see mõistetavalt nii ei ole, sest KarS § 50 lg 2 kohaselt ei või

mootorsõiduki juhtimise õigust ära võtta üksnes isikult, kes kasutab mootorsõidukit

liikumispuude tõttu. Seega ei välista ka menetlusaluse isiku põhjendused juhtimisõiguse

vajalikkuse kohta temalt juhtimisõiguse äravõtmist, kuna ta pole KarS § 50 lg-s 2 märgitud isik.

Arvestades, et U. Kalle on pärast rahatrahvide korduvat määramist siiski jätkanud

liiklusväärtegude toimepanemist, on ta ise asetanud ennast olukorda, kus muu karistusliigi

kohaldamine pole otstarbekas ega võimalik, kuivõrd see ei aitaks ära hoida uute süütegude

toimepanemist. Arvukate liiklusrikkumiste taustal ei mõju seejuures siirana ka avaldatud

kahetsus, mida kohtuvälise menetleja otsuses karistust kergendava asjaoluna ei käsitatudki.

18. Ka üldpreventiivseid eesmärke silmas pidades ei tohi kohaldatav karistus anda ühiskonnale

signaali, justkui ei taunitaks õiguskorras süütegude korduvat toimepanekut oluliselt rangemal

viisil. Lubatud sõidukiiruse ületamine suurendab liiklusõnnetusse sattumise tõenäosust ja võib

liiklusõnnetuse korral põhjustada raskemaid tagajärgi. Seetõttu on paslik osutada Maanteeameti

avaldatud liiklusõnnetuste statistikale, mille kohaselt oli liiklusõnnetuste arv 2016. aastal

võrreldes 2015. aastaga suurem. Võrdluses 2015. aasta andmetega oli suurem ka liiklusõnnetustes

vigastatute ja hukkunute arv. Politsei- ja Piirivalveameti statistika, mis kajastab aastatel 2012–

2015 toimepandud väärtegusid, võimaldab samuti järeldada, et kiiruse ületamisega seotud

väärtegude arv ületas 2015. aastal 2013. a ja 2014. a vastavaid näitajaid. Võrreldes kahe varasema

aastaga moodustasid 2015. aastal toimepandud väärtegudest suurima kasvu just vahemikus 21–40

km/h toime pandud kiiruse ületamised.

19. Neid andmeid arvesse võttes ei saa kuidagi väita, et menetluse esemeks oleva liiklussüüteo puhul

oleks tegemist vähetähtsa õigusrikkumiste liigiga, millega ei seata ohtu kaalukaid õigushüvesid ja

millele riik ei peaks reageerima rangelt. On selge, et liiklusnõudeid rikkunud isikute jätkuvalt

leebe karistusõiguslik kohtlemine ei aita liiklusolukorra paranemisele kuigivõrd kaasa.

20. Öeldut kokku võttes leiab kriminaalkolleegium, et maakohtu otsusega mõistetud rahatrahv ei

kajasta riigi adekvaatset karistusõiguslikku reaktsiooni menetlusaluse isiku teole ja teda

iseloomustavatele andmetele. Samuti pole mõistetud karistus kooskõlas karistuse üld- ja

eripreventiivsete eesmärkidega. Kassaator on põhjendatult arvamusel, et karistuse määramisel

kohtuvälises menetluses on kooskõlas KarS § 56 lg-s 1 sätestatuga arvesse võetud nii

menetlusaluse isiku süü suurust, teda iseloomustavaid andmeid kui ka üld- ja eripreventiivseid

kaalutlusi. Loetletud tegurid koostoimes õigustavad U. Kalle karistamist LS § 227 lg 2

sanktsiooni ülemmäärale vastava juhtimisõiguse äravõtmisega.

21. Lähtudes eeltoodust ja juhindudes VTMS § 174 p-st 6 ning § 175 p-st 1, rahuldab Riigikohtu

kriminaalkolleegium kassatsiooni, tühistab Tartu Maakohtu 17. novembri 2016. a otsuse ja

jõustab kohtuvälise menetleja lahendi, millega karistati U. Kallet LS § 227 lg 2 alusel

juhtimisõiguse äravõtmisega 6 kuuks.

(allkirjastatud digitaalselt)