3-1-2-1-17 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

KRIMINAALKOLLEEGIUM

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-1-2-1-17

Otsuse kuupäev

20. märts 2017

Kohtukoosseis

Eesistuja Lea Kivi, liikmed Eerik Kergandberg ja Hannes

Kiris

Kohtuasi

Sander Pajumäele (Pajumägi) mõistetud karistuse täitmisele

pööramine KarS § 69 lg 6 alusel

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Maakohtu 18. mai 2016. a ja Tartu Ringkonnakohtu 8.

juuni 2016. a määrus kriminaalasjas nr 1-15-1052

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Sander

Pajumäe

kaitsja

vandeadvokaat

Mart

Sikut,

teistmisavaldus

Asja läbivaatamise kuupäev ja

viis

22. veebruar 2017, kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

Jätta Sander Pajumäe kaitsja teistmisavaldus rahuldamata.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Harju Maakohtu 13. märtsi 2015. a otsusega tunnistati Sander Pajumägi kokkuleppemenetluses

süüdi karistusseadustiku (KarS) § 201 lg 2 p 1 järgi ja teda karistati 5-kuulise vangistusega.

KarS § 65 lg 2 alusel suurendati mõistetud karistust Tartu Maakohtu 13. märtsi 2013. a otsusega

mõistetud karistuse ärakandmata osa, s.o 4 kuu ja 29 päeva võrra. Liitkaristuseks mõisteti 9 kuud

ja 29 päeva vangistust. KarS § 69 lg-te 1–4 alusel asendati vangistus 299 tunni üldkasuliku tööga,

mille tegemise tähtajaks määrati 18 kuud. KarS § 75 lg 2 alusel kohustati süüdistatavat hüvitama

18 kuu jooksul igakuiste maksetena kannatanule tekitatud kahju 1800 eurot.

2. Tartu Maakohtu 18. mai 2016. a määrusega pöörati kriminaalhooldaja erakorralise ettekande

alusel S. Pajumäele mõistetud ärakandmata karistus, s.o 6 kuud ja 14 päeva vangistust, täitmisele.

Maakohus tuvastas, et süüdimõistetu rikkus korduvalt üldkasuliku töö ajakava, jättes kokku

lepitud töötunnid tegemata või tehes neid ettenähtust vähem. Kohtumääruse tegemise ajal oli

tegemata 194 üldkasuliku töö tundi ja kannatanule oli tasumata 1300 eurot. Lisaks lahkus S.

Pajumägi kriminaalhooldusametnikule teatamata korduvalt Eestist ja jättis kohtumistele

ilmumata. Talle tehti kaks korda hoiatus, kuid süüdimõistetu enda käitumist ei parandanud.

3. Tartu Maakohtu määruse peale esitas määruskaebuse S. Pajumäe kaitsja vandeadvokaat Mart

Sikut, kes taotles määruse tühistamist ja üldkasuliku töö tegemise tähtaja pikendamist.

4. Tartu Ringkonnakohtu 8. juuni 2016. a määrusega jäeti maakohtu määrus muutmata ja

määruskaebus rahuldamata. Ringkonnakohus märkis, et kriminaalhooldusametnik kasutas enne

erakorralise ettekande esitamist kõiki seaduses sätestatud võimalusi süüdimõistetu käitumise

muutmiseks, kuid sellele vaatamata ei täitnud S. Pajumägi määratud kohustusi ja

kriminaalhoolduse nõudeid. Kuigi süüdimõistetu hüvitas pärast maakohtu määruse tegemist

kannatanule 600 eurot, ei õigusta see kohustuste eiramist. Kohustuste täitmata jätmiseks puudusid

mõjuvad põhjused.

5. Tartu Ringkonnakohtu määruse peale esitas määruskaebuse S. Pajumäe kaitsja vandeadvokaat M.

Sikut, kes taotles ringkonnakohtu määruse tühistamist ja üldkasuliku töö tegemise tähtaja

pikendamist.

6. Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 23. augusti 2016. a määrusega jäeti S. Pajumäe kaitsja

määruskaebus menetlusse võtmata.

7. 10. oktoobril 2016 esitas S. Pajumäe kaitsja kriminaalmenetluse seadustiku (KrMS) § 415 lg 3

alusel Tartu Maakohtule taotluse karistuse täitmisele pööramise edasilükkamiseks kahe kuu võrra.

8. Tartu Maakohtu 11. oktoobri 2016. a määrusega lükati S. Pajumäele mõistetud ärakandmata

karistuse täitmisele pööramine kahe kuu võrra edasi.

TEISTMISMENETLUSE POOLTE SEISUKOHAD

9. 11. oktoobril 2016 esitas S. Pajumäe kaitsja vandeadvokaat M. Sikut Riigikohtule KrMS § 366 p

5 alusel teistmisavalduse, taotledes nii Tartu Maakohtu 18. mai 2016. a kui ka Tartu

Ringkonnakohtu 8. juuni 2016. a määruse tühistamist ja kriminaalhooldaja erakorralise ettekande

rahuldamata jätmist, alternatiivselt aga kriminaalasja saatmist uueks arutamiseks samale

maakohtule. Teistmisavalduse kohaselt rikub vangistuse täitmisele pööramine S. Pajumäe

põhiseaduslikke õigusi. Süüdimõistetu rikkus karistuse täitmise korda objektiivsetel põhjustel,

kuid ta on praeguseks kohtuotsusega määratud tähtaja jooksul teinud ära kogu üldkasuliku töö ja

hüvitanud kannatanule tekitatud kahju. Põhiseaduse (PS) § 23 lg 3 sätestab ühe ja sama teo eest

kahekordse karistamise keelu (ne bis in idem-põhimõte). Kuna S. Pajumägi on talle mõistetud

karistuse ära kandnud, tähendaks vangistuse kandmisele asumine teistkordset karistamist.

Kohtuotsusega määratud kahju hüvitamise kohustust ei täitnud süüdimõistetu majanduslikel

põhjustel ja see ei saa PS § 20 lg 3 kohaselt olla iseseisev vabaduse võtmise alus.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

10. Teistmise alused on sätestatud ammendavalt KrMS § 366 p-des 1–10. Kaitsja tugineb KrMS §-s

366 esitatud loetelust punktile 5, mille kohaselt on teistmise alus muu hulgas kriminaalasja õigeks

lahendamiseks muu oluline asjaolu, mis ei olnud teistetavas kriminaalasjas otsust või määrust

tehes kohtul teada ja mis iseseisvalt või kogumis varem tuvastatud asjaoludega tooks kaasa

õigeksmõistva kohtuotsuse või süüdimõistetu olukorra kergendamise. Teistmisavalduse

põhjenduste kohaselt rikuks vangistuse kandmine esmajoones PS § 23 lg-s 3 sätestatud

kahekordse karistamise keeldu (ne bis in idem-põhimõte), aga ka PS § 20 lg-s 3 sätestatud keeldu,

sest S. Pajumägi on üldkasuliku töö ära teinud ning hüvitanud kannatanule kogu kahju. Kahju ei

saanud ta varem hüvitada majanduslikel põhjustel. Kriminaalkolleegium leiab, et märgitud

asjaolud pole käsitatavad KrMS § 366 p-s 5 ega ka ühegi muu samas paragrahvis sätestatud

teistmise alusena.

11. Riigikohtu praktikas on leitud, et KrMS § 366 p-s 5 nimetatud teistmise alus „kriminaalasja

õigeks lahendamiseks muu oluline asjaolu, mis võib kaasa tuua süüdimõistetu või kolmanda isiku

olukorra kergendamise", saab olla üksnes faktiline asjaolu (vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi

otsus asjas nr 3-1-2-1-12, p 9). See, kui mitu tundi on süüdimõistetu teinud üldkasulikku tööd või

kas ta on hüvitanud kannatanule tekitatud kahju, on kahtluseta käsitatav selliste faktiliste

asjaoludena, mis on tähtsad vangistuse täitmisele pööramise küsimuse õigeks lahendamiseks

KrMS § 428 ja KarS § 69 lg 6 kohaselt. Praeguses kohtuasjas pole need faktilised asjaolud aga

mõjutanud asja õiget lahendamist.

12. KarS § 69 lg-s 6 nähakse ette, et kui süüdlane hoiab üldkasulikust tööst kõrvale, ei järgi

kontrollnõudeid või ei täida talle pandud kohustusi, võib karistust täideviiv ametnik teda

kirjalikult hoiatada või kohus määrata süüdlasele täiendavaid kohustusi vastavalt KarS § 75 lg-s 2

sätestatule, pikendada töö tegemise tähtaega, arvestades KarS § 69 lg-s 3 sätestatud üldkasuliku

töö üldist tähtaega, või pöörata süüdlasele mõistetud aresti või vangistuse täitmisele. Sama lõike

2. lause järgi arvestatakse aresti või vangistuse täitmisele pööramisel karistusest kantuks süüdlase

tehtud üldkasulik töö, mille üks tund võrdub ühe päeva aresti või vangistusega.

13. Maakohus tuvastas, et S. Pajumägi hoidis üldkasuliku töö tegemisest kõrvale, ei järginud

kontrollnõudeid ega täitnud talle pandud kohustusi. Maakohtu määruse tegemise aja seisuga oli

süüdimõistetul tegemata 194 üldkasuliku töö tundi ja kannatanule hüvitamata 1300 eurot. Neid

asjaolusid ei seata kahtluse alla ka teistmisavalduses, kuigi kaitsja leiab, et üldkasuliku töö

tegemise korda ja kahju hüvitamise kohustust on rikutud objektiivsetel põhjustel. Kõnealused

argumendid ei ole teistmisasja lahendamisel asjasse puutuvad, kuna need on kummutatud

jõustunud maakohtu määrusega. Samuti nähtub kriminaalasja materjalist, et ka ringkonnakohtule

esitatud määruskaebuses ei vaidlustatud tegemata töötundide arvu kohta tehtud järeldust. Kaitsja

taotles hoopis üldkasuliku töö tegemise tähtaja pikendamist. Samasisulise taotluse esitas ta ka

Riigikohtule adresseeritud määruskaebuses.

14. Kirjeldatu põhjal on ilmne, et maakohus on tuvastanud õigesti kõik faktilised asjaolud, mis olid

KarS § 69 lg 6 ja KrMS § 428 kohaselt tähtsad vangistuse täitmisele pööramise küsimuse

otsustamiseks. See, et S. Pajumägi tegi pärast vangistuse täitmisele pööramise otsustamist ära

ülejäänud üldkasuliku töö tunnid ja hüvitas kannatanule kogu kahju, ei saa kuidagi mõjutada

tõdemust, et vangistuse täitmisele pööramiseks oli seaduses sätestatud alus ja et ärakandmata

vangistuse tähtaja arvestamise aluseks tuli võtta 194 üldkasuliku töö tundi. Järelikult puudub

jõustunud kohtumääruste teistmiseks KrMS §-st 366 tulenev alus.

15. Vaatamata teistmisaluse puudumisele käsitleb kriminaalkolleegium ka seda, missugune õiguslik

tähendus on pärast vangistuse täitmisele pööramise otsustamist tehtud üldkasuliku töö tundidel.

16. Justiitsministri 25. juuni 2004. a määruse nr 49 „Üldkasuliku töö ettevalmistamise, täitmise ja

järelevalve kord“ (kord) § 2 kohaselt on üldkasuliku töö täitmise tagamine ja järelevalve töö

tegemise üle kriminaalhooldusosakondade pädevuses. Korra § 12 lg 2 järgi koostab üldkasuliku

töö ajakava kriminaalhooldusametnik koostöös kriminaalhooldusaluse ja juhendajaga või

kooskõlastab selle nendega. Ajakava kinnitatakse kõigi osapoolte allkirjadega ja seda muudetakse

korra § 12 lg-s 3 ettenähtud tingimusi järgides. Tehtud töötunnid saab jätta arvestamata korra § 16

lg-tes 1–3 loetletud juhtudel. Muu hulgas peab kriminaalhooldusametnik jätma arvestamata

tehtud töötunni või -tunnid, mis ületavad perioodiks ettenähtud töötundide arvu ja mis on

kriminaalhooldusametnikuga enne kooskõlastamata. Korra § 16 lg-tes 1–3 nimetatud asjaolude

ilmnemisest peab juhendaja viivitamatult teavitama kriminaalhooldusametnikku. Ühtlasi tuleneb

korra § 17 lg-st 4, et kriminaalhooldusalune võib pärast kohtule erakorralise ettekande esitamist

sooritada üldkasuliku töö tunde vaid jaotuskavas ette nähtud mahus. Jaotuskava koostamise

alused on sätestatud korra §-s 121.

17. Refereeritud normidest järeldub, et üldjuhul peab olema välistatud olukord, kus süüdimõistetu

jätkab

pärast

erakorralise

ettekande

esitamist

üldkasuliku

töö

tegemist.

Isegi

kui

kriminaalhooldusalune töö tegemist jätkab, on alus jätta mingiks perioodiks ettenähtud töötundide

arvu ületavad ja enne kooskõlastamata töötunnid arvesse võtmata. Korra sätete kohaselt on

vajalik tagada, et aresti või vangistuse täitmisele pööramise küsimust lahendaval maakohtu

täitmiskohtunikul oleks võimalik kindlaks määrata tehtud üldkasuliku töö tunnid ja rajada enda

lahend õigetele andmetele. Öelduga kooskõlas tuleb ka KarS § 69 lg 6 teisest lausest, et aresti või

vangistuse täitmisele pööramisel arvestatakse just määruse tegemise ajaks ära tehtud töötundide

arvu. Kui süüdlane või süüdimõistetu jätkaks samal ajal erakorralise ettekande arutamisega

üldkasuliku töö tegemist, tehes seda kriminaalhooldusametniku nõusolekul, võib tekkida olukord,

kus kohtul pole võimalik määruses osa tehtud üldkasuliku töö tunde arvesse võtta ja kohtulahend,

millega pööratakse arest või vangistus täitmisele, osutub juba tegemise hetkest ebaõigeks.

18. Samuti on vajalik tähele panna, et kui süüdimõistetul võimaldatakse pärast erakorralise ettekande

esitamist jätkata üldkasuliku töö tegemist ka korras ettenägemata juhtudel, ei saa lugeda karistuse

eesmärke täidetuks. Sisuliselt kujuneks olukord, kus kohtuotsusega määratud kohustused täitmata

jätnud süüdimõistetu otsustaks ise selle üle, millal ja missugustel tingimustel ta üldkasulikku tööd

teeb. Kõigi töötundide ärategemisel tuleks need arvata kantud karistusaja hulka vaatamata

asjaolule,

et

isik

rikkus

varem

töö

tegemise

tingimusi.

Järelikult

on

tähtis,

et

kriminaalhooldusametnik lubaks pärast erakorralise ettekande esitamist üldkasuliku töö tunde

teha vaid korras ette nähtud erandlikel juhtudel, s.t jaotuskava olemasolu korral selles toodud

mahus.

19. Teistmisavalduse kohaselt on S. Pajumägi ära teinud kõik süüdimõistva kohtuotsusega kindlaks

määratud üldkasuliku töö tunnid. Sellest ajendatuna on kaitsja tõstatanud küsimuse ne bis in

idem-põhimõtte võimalikust rikkumisest juhul, kui süüdimõistetu peaks asuma kandma

vangistust.

20. Ne bis in idem-põhimõtte eesmärk on välistada võimalus, et pärast kohtu tehtud jõustunud

karistamisotsust võidakse isikut üllatada sooviga hakata kaaluma uut karistamist sama teo eest, ja

kindlustada õigusrahu (vt Riigikohtu üldkogu otsus asjas nr 3-4-1-10-04, p 14). Kohtupraktikas

on korduva karistamise keelu rikkumist jaatatud näiteks siis, kui isikut on varem sama teo eest

karistatud väärteomenetluses või distsiplinaarkorras või kui isiku suhtes on rahatrahvi tasumata

jätmise eest kohaldatud asendusaresti ja rahatrahvi tasumata jätmise eest kaalutakse uuesti

asendusaresti kohaldamist (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi otsused asjades nr 3-1-2-4-06, p 7,

nr 3-1-1-15-13, p 12 ja 3-1-2-5-04, p 8). Kolleegium nõustub kaitsjaga selles, et kui äratehtud

üldkasuliku töö tundide arvestamata jätmiseks pole korrast tulenevat alus, aktualiseerub ka

küsimus korduvkaristamise keelu võimalikust rikkumisest. Siiski ei saa seda küsimust lahendada

teistmismenetluse raames.

21. Muutunud olukorrast tingituna on tegemist kohtulahendi täitmisel ilmnenud ebaselgusega, mille

üle otsustamine on KrMS § 431 lg 1 kohaselt maakohtu täitmiskohtuniku pädevuses.

Täitmiskohtunikul tuleb kontrollida, kas ja missugustel põhjustel lubati süüdimõistetul pärast

erakorralise ettekande esitamist üldkasulikku tööd teha ning kas seetõttu esineb mõni korra § 16

lg-tes 1–3 sätestatud alus, mille kohaselt tuleks jätta tehtud töötunnid arvestamata. Kui ilmneb, et

töötundide arvestamata jätmiseks pole alust, tuleb edasi võtta seisukoht, kas tegemist on riigi

veaga, mis toob vangistuse kandmisele asumise korral kaasa PS § 23 lg-s 3 ette nähtud

korduvkaristamise keelu rikkumise. Riigi veaga võib muu hulgas tegemist olla siis, kui on jäetud

täitmata selgitamiskohustus või eiratud muid üldkasuliku töö tegemist reguleeriva korra nõudeid,

eeskätt korra §-s 7 ja § 17 lg-s 4 sätestatut. Mõistetavalt saab täitmiskohtunik neid küsimusi

lahendada juhul, kui süüdimõistetu või tema kaitsja esitavad maakohtu täitmiskohtunikule

vastavasisulise taotluse.

22. Lähtudes eeltoodust ja juhindudes KrMS § 373 lg-st 1, jätab Riigikohtu kriminaalkolleegium S.

Pajumäe kaitsja teistmisavalduse rahuldamata.

(allkirjastatud digitaalselt)