3-3-1-89-16 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

HALDUSKOLLEEGIUM

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-3-1-89-16

Otsuse kuupäev

17. märts 2017

Kohtukoosseis

Eesistuja Nele Parrest, liikmed Indrek Koolmeister ja Viive

Ligi

Kohtuasi

V. B. kaebus Tallinna Vangla vastu ebainimlike kinnipidamis-

tingimustega tekitatud mittevaralise kahju hüvitamiseks

Menetlusosalised

Kaebaja V. B.

Vastustaja Tallinna Vangla

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Ringkonnakohtu 29. septembri 2016. a otsus asjas nr 3-

14-51056

Menetluse alus Riigikohtus

V. B. kassatsioonkaebus

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Rahuldada V. B. kassatsioonkaebus osaliselt.

2. Tühistada Tartu Halduskohtu 27. veebruari 2015. a otsus ja Tartu Ringkonnakohtu

29. septembri 2016. a otsus ning teha asjas uus otsus.

3. Mõista Tallinna Vanglalt V. B. kasuks välja 750 eurot mittevaralise kahju hüvitiseks

inimväärikust alandavates tingimustes kinnipidamise eest Tallinna Vanglas ajavahemikul

24. märts 2011 kuni 1. veebruar 2012.

4. Tagastada kautsjon.

5. Asendada avaldatavas otsuses kaebaja nimi initsiaalidega.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Kinnipeetav V. B. (kaebaja) esitas 24. märtsil 2014 Tallinna Vanglale ebainimliku ja alandava

kohtlemisega tekitatud mittevaralise kahju hüvitamise taotluse. Taotlus registreeriti 27. märtsil 2014.

Tallinna Vangla kahjunõuet ei lahendanud.

2. Kaebaja esitas 5. juunil 2014 Tartu Halduskohtule kaebuse Tallinna Vangla tekitatud mittevaralise

kahju eest hüvitise väljamõistmiseks. Kaebuse kohaselt viibis kaebaja vahistatuna Tallinna Vanglas

ajavahemikul 6. oktoober 2010 kuni 1. veebruar 2012 kuuekohalistes kambrites, kus ei olnud iga

kinnipeetava kohta 4 m2 vaba põrandapinda. Ühe isiku kohta oli 1,5 m2 vaba pinda. Isikliku ruumi

hulka ei saa arvata kambrist eraldatud WC pindala, mis on abiruum, ega mööblialust pinda (kahe-

kordsed voodid, laud kahe pingiga, kapp). Kaebaja oli sunnitud kambris olema pea kogu aja, s.o 23

tundi päevas. Suhtlemist välismaailmaga ei olnud. Kaebajal tuli ka riideid pesta ja kuivatada kambris,

mistõttu oli kambris alati rõske. Kambri kunstlik valgustus ei vastanud vangistusseaduse (VangS) § 45

lg 1 nõuetele. Vähene valgus kurnas silmi, eriti arvestades, et kaebaja pidi kambris ka lugema,

kirjutama ja riideid hooldama. Närvilisusest tekkis allergia, mistõttu pöördus ta 11 korda vangla arsti

poole. Tallinna Vangla rikkus Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni (EIÕK)

art-t 3, Eesti Vabariigi põhiseaduse § 18 ja Euroopa Liidu põhiõiguste harta art-t 1. Kaebaja taotles

alandamise ja ebainimliku kohtlemisega tekitatud mittevaralise kahju eest hüvitist 20 eurot iga

Tallinna Vanglas viibitud ööpäeva eest, s.o 483 päeva eest kokku 9660 eurot.

3. Tartu Halduskohus rahuldas 27. veebruari 2015. a otsusega kaebuse osaliselt ja mõistis Tallinna

Vanglalt välja mittevaralise kahju eest hüvitise 1062 eurot, sest leidis, et kaebaja kinnipidamis-

tingimused ei olnud Tallinna Vanglas 354 kalendripäeval nõuetekohased. Kohtu seisukohad olid

kokkuvõtlikult järgmised:

1) kaebaja ei ole kaebetähtaega ületanud: tegu oli jätkuva toiminguga, mil kaebetähtaeg hakkab

kulgema hetkel, kui lõppes toiming, millega kahju tekitati;

2) mööblialust pinda kambri põrandapinna hulgast välja ei arvata. Eraldatud WC-d ei saa aga kambri

põrandapinna määramisel arvesse võtta. Seetõttu tuleb vastustaja esitatud kambri pinna suurustest

maha arvestada arvestuslik eraldatud WC suurus 1,73 m2 (lähtudes haldusasjas nr 3-14-51039 vangla

esitatud pinna suurusest). Seega oli vaidlustatud ajavahemikul kaebaja isiklik pind kambris alla 3 m2

ja õigusvastane kokku 354 kalendripäeva (mitte kaebaja viidatud 483 päeva);

3) kaebajal kui vahistatul võimaldati väljaspool kambrit viibida üks tund ööpäevas jalutuskäigu ajal.

Vangistusseaduse järgi on vahistatul kokkusaamise, kirjavahetuse ja telefonikõnede pidamise

piirangud, kuid kaebaja ei ole täpsustanud, mil viisil oli tema välismaailmaga suhtlemine keelatud ja

kuidas sellega tema õigusi rikuti;

4) kaebus mittevaralise kahju hüvitamise nõudes rahuldatakse osaliselt üksnes ebapiisava põranda-

pinna osas. Muude kaebaja väljatoodud tingimuste osas (niiskus ja puudulik valgustus) jääb kaebus

rahuldamata. Kambris olid sundventilatsioon, osaliselt avatav aken ja keskküte. Sisekliima mõõtmis-

tulemused mõnedes kambrites, kus kaebaja on viibinud, näitasid tingimuste nõuetekohasust. Kaebaja

on vanglas käinud silmaarsti juures ja tema nägemine ei ole halvenenud. Kaebaja pöördus tõepoolest

korduvalt vangla arsti poole nahaärrituse tõttu, kuid kaebajale määrati ravi ja ei ole tõendatud, et

nahaärritus oli seotud kambri tingimustega;

5) hüvitise suuruse määramisel tuleb arvestada seda, et kaebaja viibis pikka aega tingimustes, kus

isiklik ruum oli alla 3 m2. Väljaspool kambrit oli tal võimalik liikuda ainult üks tund päevas. Hüvitise

suuruse määramisel (3 eurot päeva kohta) lähtus kohus oma siseveendumusest, arvestades kõiki asja-

olusid kogumis.

4. Kaebaja palus apellatsioonkaebuses Tartu Halduskohtu otsus tühistada ja mõista Tallinna

Vanglalt kaebaja kasuks välja 9620 eurot 481 päeva eest nõuetele mittevastavate kinnipidamis-

tingimustega tekitatud kahju hüvitamiseks. Kaebaja seisukohad olid kokkuvõtlikult järgmised:

1) Tallinna Vanglasse saabudes ei tutvustatud kaebajale tema õigusi. Seetõttu ei teadnud ta enne

Euroopa Inimõiguste Kohtu (EIK) otsust Tunis vs. Eesti, et tema õigusi rikutakse. Kaebaja pöördus

mitu korda vangla töötajate, arsti ja psühhiaatri poole, kes kinnitasid, et kõik on korras;

2) ruumi põrandapind tähendab pinda, millel saab vabalt liikuda, st põrandapinda, mis pole kaetud

WC või mööbliga. Kõige laiem koht kambris liikumiseks oli 1,2 m. Kõndida sai korraga ainult üks

kinnipeetav. Selline olukord tõi kaasa pingeid kinnipeetavate vahel, mis mõjus halvasti närvi-

süsteemile;

3) 16 kuu jooksul, mil kaebaja viibis Tallinna Vanglas, pöördus ta 11 korda nahaärrituse tõttu arsti

poole. Nahaärritus oli tingitud närvidest, kuna kaebaja oli 23 tundi kinnises ruumis ja kambris puudus

liikumisvõimalus. Tartu Vanglas viibides nahaärritus kadus ja polnud vaja tarvitada ravimeid;

4) kaebajale võimaldati küll iga päev ühetunnine jalutuskäik umbes 12,69 m2 suuruses jalutusboksis,

kuid seda tuli jagada viie kinnipeetavaga. Ilmaoludest olenevalt võis jalutusboks muutuda märjaks või

lumiseks. Samuti puudusid jalutusboksis pingid ja spordivahendid.

5. Tallinna Vangla palus apellatsioonkaebuses Tartu Halduskohtu otsus tühistada osas, millega

kohus mõistis Tallinna Vanglalt kaebaja kasuks välja hüvitise 1062 eurot, ning teha uus otsus, millega

jätta kaebus täies ulatuses rahuldamata ja menetluskulud kaebaja kanda. Vangla seisukohad olid

kokkuvõtlikult järgmised:

1) halduskohus eksis, kui pidas kaebust ajavahemikku 6. oktoober 2010 kuni 23. märts 2011

puudutavas osas tähtaegseks. Ebapiisavast põrandapinnast tingitud inimväärikuse alandamine pidi

olema kaebajale tuntav vahetult Tallinna Vanglas viibimise ajal, mitte tuvastatav EIK Tunis vs. Eesti

otsuse kaudu. Kuigi tegu oli jätkuva toiminguga tekitatud väidetava kahjuga, hakkas kahju hüvitamise

nõude esitamise tähtaeg kulgema 6. oktoobril 2010. Kuna kahjunõue esitati 24. märtsil 2014, siis saab

tähtaegseks pidada kahjunõuet sellele eelneva 3 aasta eest ehk alates 24. märtsist 2011;

2) ekslik on halduskohtu seisukoht, et eraldatud WC pindala tuleb kambri põrandapinna suuruse

arvestamisel välja arvata. WC pindala üldpinna hulka arvutamise korral oli kaebajale tagatud kõikidel

Tallinna Vanglas viibitud päevadel üle 2,5 m2 põrandapinda. Kaebaja oli Tallinna Vanglas paigutatud

kambritesse, mis vastasid justiitsministri 30. novembri 2011. a määruses nr 72 "Vangla sisekorra-

eeskiri" (VSkE) sätestatud põrandapinna ruutmeetritele (2,5 m2). Arvestades, et halduskohus ei

tuvastanud muid puudusi kambri tingimustes kui üksnes vähene põrandapind, ei ole kinnipeetavat

inimväärikust alandavates tingimustes hoitud;

3) kaebaja ei ole püüdnud mittevaralise kahju tekkimist ära hoida ega seda vähendada;

4) tõendamata on, et kaebaja nahaärritused oleksid seotud kambri tingimustega. Vangistuses

viibimisega kaasnevad paratamatult teatud ebamugavused ja ka vangistuses viibimine iseenesest võib

põhjustada närvilisust ja ebamugavustunnet, kuid tõendatud ei ole, et kaebaja tervisehädasid põhjustas

just vähene kambripind Tallinna Vanglas.

6. Tartu Ringkonnakohus jättis 29. septembri 2016. a otsusega kaebaja apellatsioonkaebuse

rahuldamata ja rahuldas osaliselt Tallinna Vangla apellatsioonkaebuse. Ringkonnakohus tühistas Tartu

Halduskohtu otsuse osas, millega halduskohus lahendas kaebuse Tallinna Vanglas 6. oktoobrist 2010

kuni 26. märtsini 2011 viibitud aja eest kahju hüvitamise nõudes, ning osas, millega halduskohus

mõistis Tallinna Vanglalt kaebaja kasuks välja mittevaralise kahju eest hüvitise 1062 eurot. Tühistatud

osas tegi ringkonnakohus uue otsuse, millega jättis kaebaja kahju hüvitamise kaebuse ajavahemiku

6. oktoober 2010 kuni 26. märts 2011 (k.a) osas läbi vaatamata ning mõistis Tallinna Vanglalt kaebaja

kasuks välja mittevaralise kahju eest hüvitise 300 eurot, muutes halduskohtu otsuse põhjendusi

vastavalt ringkonnakohtu otsuse põhjendustele. Ringkonnakohtu seisukohad olid kokkuvõtlikult

järgmised:

1) kaebaja kahju hüvitamise taotlus on ajavahemiku 6. oktoober 2010 kuni 26. märts 2011 osas

esitatud tähtaja rikkumisega. Kuna vastustaja registreeris kaebaja kahju hüvitamise taotluse

27. märtsil 2014, siis on kaebajal riigivastutuse seaduse (RVastS) § 17 lg 3 järgi õigus taotleda hüvitist

ajavahemiku 27. märts 2011 kuni 1. veebruar 2012 eest. Muus osas tuleb taotlus jätta läbi vaatamata

tähtaja möödumise tõttu. Asjast ei nähtu objektiivseid takistusi, mis õigustaksid tähtaja ennistamist;

2) minimaalselt nõutava põrandapinna arvutamisel tuleb eraldatud WC ja mööblialune pind arvesse

võtta. Vastustaja esitatud andmetest nähtub, et kaebaja viibis 239 päeva kambrites, kus kinnipeetava

kohta oli vähem kui 3 m2 põrandapinda (2,87 m2 26 päeva; 2,67 m2 185 päeva; 2,7 m2 2 päeva;

2,72 m2 26 päeva);

3) apellatsiooniastmes on vaidlus üksnes põrandapinna suuruse, mitte muude olmetingimuste üle.

Kuna kaebaja viibis Tallinna Vanglas vahistatuna, oli tal võimalik viibida väljaspool kambrit ainult

ühetunnise jalutuskäigu vältel. Seda ei saa pidada piisavaks, et kompenseerida kambri piiratud

isiklikust pinnast tulenevat ebasoodsat mõju;

4) esmaste õiguskaitsevahendite kasutamine ei oleks tõenäoliselt aidanud kaebajal kahju ära hoida ega

vähendada;

5) mittevaralise kahju hüvitise suuruse kindlaksmääramisel arvestas ringkonnakohus järgmisi asja-

olusid kogumis: ülerahvastatud kambris viibimiste kestus; kambris ühe kinnipeetava kohta olnud

põrandapinna suuruse erinevus EIK esitatud miinimumsuurusest; vanglas viibimisega kaasnevad

paratamatult mõningased ebamugavused; riigisisene kohtupraktika analoogsetes vaidlustes; mitte-

varalise kahju eest hüvitise määramisel tuleb arvestada riigi oludega, s.o ühiskonna jõukuse tase,

õiglustunne ja võrreldavus ühiskonna vähemkindlustatud gruppide sissetulekutega; kaebaja kinni-

pidamistingimuste tõttu välja mõistetava hüvitise päevamäär ei tohiks olla suurem, kui on kohtu-

praktikas alusetult kartseris viibitud aja eest välja mõistetud hüvitise päevamäär, kuna nimetatud

olukorras on kinnipeetavate õiguste riive oluliselt suurem.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

7. Kassatsioonkaebuses palus kaebaja tühistada Tartu Ringkonnakohtu 29. septembri 2016. a otsuse

ja kohustada Tallinna Vanglat nõuetele mittevastavate kinnipidamistingimustega tekitatud kahju eest

maksma hüvitist 9620 eurot (481 päeva × 20 eurot päev). Kaebaja argumendid olid kokkuvõtlikult

järgmised:

1) Tallinna Vanglasse saabudes ei tutvustatud kaebajale tema õigusi. Ta pöördus korduvalt vangla-

ametnike, arsti ja psühhiaatri poole, kes kinnitasid, et kõik on korras ja kambrite seisukord vastab

normidele. Seetõttu ei teadnud ta enne EIK otsust Tunis vs. Eesti, et tema õigusi rikutakse;

2) kaebaja ei nõustu ringkonnakohtu seisukohaga tervisehädade kohta. Ei ole tõendatud, et tema

tervisehädad ei ole seotud vähese kambripinnaga. Vähene kambripind tõi kaasa pingeid kinni-

peetavate vahel, mis mõjusid halvasti tema närvisüsteemile, rikkus vaimset ja hingelist tervist ning ta

pidi iga päev võtma tablette. Tartu Vanglas viibides nahaärritus kadus ja polnud vaja tarvitada

ravimeid. Kuigi praegu tunneb kaebaja end hästi, ei tähenda see, et tema viibimine Tallinna Vanglas ei

teinud tema tervisele korvamatut kahju;

3) kahju hüvitamisel tuleb arvesse võtta kogu Tallinna Vanglas viibimise aeg, s.o 481 päeva;

4) mööblialune pind ja WC pindala tuleb kambripinna arvestamisel kambri üldpinnast maha arvata.

8. Tallinna Vangla jäi varasemas menetluses esitatud seisukohtade juurde.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

9. Kaebaja Tartu Vanglas koostatud 24. märtsi 2014. a kahju hüvitamise taotluse registreeris Tallinna

Vangla 27. märtsil 2014. Kuigi kaebaja taotles kahju hüvitamist ajavahemiku 6. oktoober 2010 kuni

1. veebruar 2012 eest, oli ringkonnakohtu hinnangul kaebaja taotlus ajavahemiku 6. oktoober 2010

kuni 26. märts 2011 osas esitatud tähtaja rikkumisega ning tal on õigus taotleda hüvitist üksnes

ajavahemiku 27. märts 2011 kuni 1. veebruar 2012 eest. Asjast ei nähtu, et kaebajal oleks esinenud

objektiivsed takistused, mis õigustaksid tähtaja ennistamist.

10. Kolleegium nõustub ringkonnakohtuga, et kahjunõuet ei saa ajavahemiku oktoober 2010 kuni

märts 2011 puudutavas osas pidada tähtaegseks ning kohtumenetluses esitatud seisukohtadest ei nähtu

tähtaja ennistamise aluseid. Varasemas praktikas on kolleegium selgitanud, et jätkuva toiminguga

tekitatud kahju hüvitamise nõude esitamise tähtaeg hakkab kulgema enne toimingu lõppemist, kui on

ilmne, et isik sai või pidi saama kahjust teada varem. Seejuures on määrav, et kannatanul oleksid

teada kahjunõuet õigustavad asjaolud sellisel määral, et koostada piisava edulootusega kaebus. Kui

isiku kinnipidamistingimused on vangistuse kestel oluliselt muutunud, tuleb erinevates tingimustes

kinnipidamised lugeda eraldiseisvateks toiminguteks ning saab eeldada, et isik on kahju tekkimisest

toimingu lõppemise hetkel teada saanud. Kolleegium on ka rõhutanud, et küsimus, kas kahju tekitaja

oma vastutust eitab, ei ole oluline. Kahjust teadasaamise hetke ei saa siduda ka EIK kohtuasjas

Tunis vs. Eesti tehtud otsusega, sest õigusliku hinnangu saamine asjaoludele (s.o hinnang, et teatud

tingimustel võib alla 3 m2 kambripinda ühe isiku kohta olla kvalifitseeritav EIÕK art 3 rikkumisena)

ei oma kaebetähtaja kulgema hakkamise seisukohalt tähtsust. (Vt haldusasjad nr 3-3-1-20-15, p-d 11–

12; 3-3-1-68-15, p 11.)

11. 2010. a oktoobris ja novembris viibis kaebaja erinevates kambrites, kus kambrisse paigutatud

inimeste arvu silmas pidades oli kambripinda ühe isiku kohta (mõned üksikud päevad välja arvata)

alla 3 m2, sh korduvalt ka alla 2,5 m2 (täpsemalt 2,36 ja 2,39 m2). Sellele järgnes mitu kuud

(detsember 2010 kuni märts 2011), kus kambripind ühe kinnipeetava kohta ületas 3 m2. Kaebaja

väide, et ta ei saanud toona aru kambripinna väiksusest tingitud kinnipidamistingimuste

õigusvastasusest, ei ole seetõttu eluliselt usutav, sest tal oli olemas võrdlusvõimalus.

12. Küll korrigeerib kolleegium ringkonnakohtu poolt lubatavaks peetud ajavahemiku alguskuu-

päeva ja loeb lubatavaks ajavahemiku 24. märts 2011 kuni 1. veebruar 2012. Kaebaja kahju

hüvitamise taotlus on registreeritud Tallinna Vanglas 27. märtsil 2014, kuid kaebaja on selle

dateerinud kolm päeva varasema kuupäevaga 24. märts 2011. Ei ole välistatud, et taotluse saatmisel

Tartu Vanglast Tallinna Vanglasse ja registreerimisel võis esineda mõnepäevane viivitus ning vangla

ei ole kohtumenetluse käigus väitnud, et kaebaja märgitud kuupäev on väär. Lubatava ajavahemiku

alguskuupäeva muutusel ei ole siiski sisulist tähendust, kuna vaidlusalustel päevadel oli kambris

tagatud 4,42 m2 inimese kohta.

13. Asjas esitatud andmete järgi (tl-d 37–41) oli Tallinna Vangla kambrites, kus kaebaja viibis

ajavahemikul 24. märts 2011 kuni 1. veebruar 2012 (kokku 313 päeva), kambripinda kinnipeetava

kohta üle 3 m2 16 päeval ja alla 3 m2 297 päeval, sh

- 2,38 m2 – 185 päeva;

- 2,41 m2 – 2 päeva;

- 2,43 m2 – 26 päeva;

- 2,58 m2 – 26 päeva;

- 2,85 m2 – 46 päeva;

- 2,89 m2 – 11 päeva;

- 2,91 m2 – 1 päev.

14. Kambripinna arvestamisel on üldpinnast välja jäetud eraldatud WC pindala. Mööblialune pind

on üldpinna arvestamisel arvesse võetud. (Vt haldusasi nr 3-3-1-83-16, p-d 11–12.)

15. Eeltoodust nähtub, et üle poole vaidlusalusest ajavahemikust ei olnud kaebajale tagatud 2,5 m2

(vrd kuni 31. detsembrini 2013 kehtinud VSkE § 6 lg 6). Seejuures on kaebaja viibinud ajavahemikul

2. mai 2011 kuni 1. veebruar 2012 katkestusteta kambrites, kus isiklik ruum jäi alla 3 m2.

16. Kaebaja oli kogu Tallinna Vanglas viibitud aja jooksul vahistatu staatuses. Seega piirdus tema

liikumisvõimalus väljaspool kambrit enamasti tunnise jalutuskäiguga jalutusboksis. Kuna kaebaja

pidi kogu jalutuskäigust ülejääva aja viibima kambris, ei saanud muud kinnipidamistingimused

ruumipuudust sel ajal kompenseerida. Seega, kaebaja paigutamine kambritesse, kus kinnipeetava

kohta oli vähem kui 3 m2 põrandapinda, alandas vastuolus EIÕK art-ga 3 kaebaja inimväärikust ja oli

seetõttu õigusvastane. Kokku oli neid päevi vaidlusalusel ajavahemikul 297.

17. Ajal, kui kaebaja viibis tingimustes, kus kambripinda ühe kinnipeetava kohta oli rohkem kui

3 m2 (vaidlusalusel ajavahemikul kokku 16 päeva), tuleb kinnipidamistingimuste EIÕK art 3 nõuetele

vastavust hinnata koos teiste kinnipidamistingimustega (vt ka haldusasi nr 3-3-1-83-16, p-d 13 ja 16).

Kaebaja väiteid muude vangla olmetingimuste kohta on kohtud kohaselt analüüsinud. Kolleegium

nõustub kohtute seisusukohaga. Seega ei rikkunud Tallinna Vangla kõnealuses osas kaebaja õigusi

ega alandanud tema inimväärikust.

18. Kolleegium on märkinud, et ülerahvastatud kambris kinnipidamise korral tuleb mittevaralise

kahju tekkimist eeldada. Hüvitise nõudmiseks ei pea isik tõendama valu ega kannatusi, kuid nende

tõendamine võib mõjutada hüvitise suurust. Mittevaraline kahju hüvitatakse proportsionaalselt õigus-

rikkumise raskusega ning arvestades süü vormi ja raskust. Seejuures on kannatanu alandava

kohtlemise kestus mittevaralise kahju eest hüvitise kogusumma kindlaksmääramisel oluline, kuid

siiski vaid üks hüvitise määramisel arvestatav aspekt. Arvesse võetakse mh ka Eesti üldist elatustaset,

eesti õigustraditsioone ning seda, mil määral erines kaebajale tagatud kambripind EIK praktikas

oluliseks peetud miinimumstandardist 3 m2. Viimati öeldu kajastab kaebaja õiguste piiramise

intensiivsust. Mittevaralise kahju hüvitise suuruse kindlaksmääramine on kohtu individuaalne ja

hinnanguline otsus, mille puhul tuleb kõiki olulisi asjaolusid võtta arvesse kogumis. Seepärast ei saa

tuletada senisest hüvitiste määramise praktikast jäiku päevamäärasid ja arvutada hüvitisi pelgalt

aritmeetiliste tehete alusel. (Vt haldusasi nr 3-3-1-83-16, p-d 24 ja 25 ning seal viidatud lahendid.)

19. Kaebaja viibis põrandapinna vähesusest tingitud inimväärikust alandavates tingimustes pikka

aega järjest (kokku 297 päeva). Seejuures üle poole vaidlusalusest ajavahemikust ei olnud talle

tagatud põrandapinda 2,5 m2. Kaebaja oli vahistatu, st tema liikumisvõimalus väljaspool kambrit

piirdus üldjuhul tunnise jalutuskäiguga päevas. Muud kambri ja vangla üldtingimused olid vaidlus-

alusel ajavahemikul rahuldavad. Arvestades kõiki eeltoodud asjaolusid kogumis, on kolleegiumi

hinnangul põhjendatud määrata kaebajale 750 euro suurune hüvitis.

20. Eelnevast tulenevalt tühistab kolleegium Tartu Halduskohtu 27. veebruari 2015. a otsuse ja

Tartu Ringkonnakohtu 29. septembri 2016. a otsuse. Kolleegium teeb asjas uue otsuse, millega

rahuldab kaebuse osaliselt ja mõistab vastustajalt kaebaja kasuks inimväärikust alandavates

tingimustes kinnipidamise eest Tallinna Vanglas ajavahemikul 24. märts 2011 kuni 1. veebruar 2012

välja 750 euro suuruse hüvitise.

21. Kautsjon tuleb tagastada (halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 107 lg 4).

22. HKMS § 175 lg 3 alusel asendatakse avaldatavas otsuses kohtu algatusel kaebaja nimi

initsiaalidega.

(allkirjastatud digitaalselt)