3-3-1-83-16 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

HALDUSKOLLEEGIUM

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-3-1-83-16

Otsuse kuupäev

16. märts 2017

Kohtukoosseis

Eesistuja Ivo Pilving, liikmed Indrek Koolmeister, Viive Ligi,

Nele Parrest ja Jüri Põld

Kohtuasi

A. D. kaebus Tallinna Vangla tekitatud mittevaralise kahju

hüvitamiseks

Menetlusosalised

Kaebaja A. D.

Vastustaja Tallinna Vangla

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Ringkonnakohtu 31. mai 2016. a otsus haldusasjas

nr 3-14-50980

Menetluse alus Riigikohtus

A. D. kassatsioonkaebus

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Rahuldada A. D. kassatsioonkaebus osaliselt.

2. Tühistada Tallinna Halduskohtu 28. augusti 2015. a otsus ja Tallinna Ringkonnakohtu

31. mai 2016. a otsus.

3. Jätta kaebus kahju hüvitamise nõudes arstiabi osutamata jätmise eest läbi vaatamata.

4. Rahuldada kaebus osaliselt. Mõista Tallinna Vanglalt A. D. kasuks välja 1000 eurot

mittevaralise kahju hüvitiseks inimväärikust alandavates tingimustes kinnipidamise eest

Tallinna Vanglas ajavahemikul 6. juuni 2011 kuni 23. september 2013.

5. Ülejäänud osas jätta kaebus rahuldamata.

6. Jätta poolte menetluskulud poolte endi kanda.

7. Asendada avaldatavas otsuses kaebaja nimi initsiaalidega.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. A. D. (kaebaja) esitas Tallinna Vanglale taotluse mittevaralise kahju hüvitamiseks inimväärikust

alandavate kinnipidamistingimuste eest Tallinna Vanglas ajavahemikul 6. juunist 2011 kuni

13. detsembrini 2013. Tallinna Vangla ei lahendanud taotlust tähtaegselt.

2. Kaebaja esitas Tallinna Halduskohtule kaebuse, milles taotles mittevaralise kahju eest hüvitist

65 140 eurot. Kaebuse kohaselt hoiti kaebajat ajavahemikul 6. juuni 2011 kuni 13. detsember 2013

(v.a 7. aprill kuni 9. aprill 2012, mil kaebaja viibis kartserikambris) Tallinna Vanglas inimväärikust

alandavates kinnipidamistingimustes, millega põhjustati talle stressi ja hingelisi kannatusi. Kaebaja

viibis ülerahvastatud kambrites, kus suvel oli liiga palav, päevas võimaldati ainult üks tunniajane

jalutuskäik kitsas boksis, puudusid piisavad pesemisvõimalused ja kambris soe vesi, rätikuid ja särke

väljastati ning voodipesu vahetati liiga vähe, tualettruumid olid ebasanitaarsed, ostetud toiduvarude

säilitamiseks puudusid võimalused, puudus puhkeruum ja staadion, sportimistingimused olid

ebapiisavad. Kaebaja nakatus puudulike hügieenitingimuste tõttu küüne- ja nahaseene haigusesse,

mille ravist keelduti. Väheste liikumis- ja sportimisvõimaluste tõttu tekkisid kaebajal selja- ja

liigesevalud.

3. Tallinna Halduskohus rahuldas 28. augusti 2015. a otsusega kaebuse osaliselt. Halduskohus

mõistis Tallinna Vanglalt kaebaja kasuks välja mittevaralise kahju hüvitise 909 eurot ning tunnistas

õigusvastaseks kaebaja kinnipidamistingimused Tallinna Vangla avatud sektsioonis 360 päeva jooksul

ajavahemikus 6. juuni 2011 kuni 13. detsember 2013, kui põrandapinda ühe kinnipeetava kohta oli

kambris 2,5–3 m2.

Halduskohus asus seisukohale, et vastustaja tegevus kaebaja kinnipidamisel oli õigusvastane ajal, mil

kaebaja isiklik ruum kambris jäi alla 3 m2. Kambri põrandapinna arvestusest jättis halduskohus välja

kambris asuva eraldatud sanitaarsõlme (WC koos kraanikausiga) pindala. Mööblialust pinda ei

pidanud halduskohus vajalikuks maha arvestada, kuna kambris asuv mööbel on õigusaktidega ette

nähtud ning igapäevaeluks vajalik.

Õigusvastasuse tuvastamisel ja hüvitise suuruse arvestamisel võttis halduskohus arvesse ühiskonna

üldist heaolutaset, sh riigi keskmist pensioni ja alampalka. Halduskohus eristas hüvitise määramisel

olukordi, kus täidetud oli kinnipidamise hetkel kehtinud riigisisese õigusega ette nähtud põrandapinna

nõue (2,5 m2), olukordadest, kus see nõue oli täitmata. Samuti võttis halduskohus arvesse asjaolu, kas

kaebaja oli paigutatud lukustatud kambrisse kogu ööpäevaks (v. a tunnine jalutuskäik värskes õhus)

või viibis avatud osakonnas ning sai mh kasutada ka teisi liikumisvõimalusi. Lisaks arvestas haldus-

kohus järgmisi asjaolusid:

1) ruuminappus leevenes alates 27. maist 2012, kui kaebaja paigutati avatud osakonda: tal tekkis

võimalus päevakava järgi 4 tunni vältel liikuda väljaspool kambrit, jalutada iga päev tund aega,

tegeleda kehakultuuriga, osaleda õppetöös ja erinevates ühistegevustes, viibida korduvalt pikaajalistel

kokkusaamistel;

2) kaebaja ei vaidlustanud varem kinnipidamistingimusi;

3) asjas esitatud tõenditest ei tulene, et kambri temperatuur, hügieenitingimused ja muud olme-

tingimused vanglas olid sellised, mis kogumis võinuksid raskendada vastustaja rikkumist. Raskendava

asjaoluna tuleb aga arvestada kaebaja nakatumist seenhaigusesse;

4) kaebaja ei viibinud eriti pikki ajavahemikke järjest kambrites, kus polnud tagatud kinnipidamise

hetkel kehtinud õiguse järgne kambripinna miinimummäär 2,5 m2;

5) kaebaja viibis võrdlemisi pikka aega oludes, kus kambripind ühe isiku kohta ei küündinud 3 m2-ni.

Samas on nende ajavahemike seas päevi, mil kinnipeetavate arv kambris oli väiksem. Aja möödudes

ruuminappus ka leevenes – alates 24. septembrist 2013 ei viibinud kaebaja enam ühelgi päeval

tingimustes, kus põrandapinda olnuks alla 3 m2.

Eeltoodut arvestades olid halduskohtu järeldused kokkuvõtlikult järgmised:

1) 360 päeva jooksul viibimine 2,5–3 m2 pinnal avatud osakonnas: piisab õigusvastasuse

tuvastamisest;

2) 171 päeva jooksul viibimine 2,5–3 m2 pinnal lukustatud kambris: mittevaralise kahju hüvitis

3 eurot/päev;

3) 99 päeva jooksul viibimine alla 2,5 m2 pinnal (52 päeva lukustatud kambris; 47 päeva avatud

osakonnas): mittevaralise kahju hüvitis 4 eurot/päev.

4. Kaebaja palus apellatsioonkaebuses tühistada halduskohtu otsus osaliselt ja mõista kaebajale

lisaks välja kahjuhüvitis 9091 eurot, vähendades kaebusega nõutava hüvitise kogusumma 10 000

euroni. Kaebaja asus seisukohale, et kinnipidamistingimused olid õigusvastased kogu kaebuses

nimetatud ajavahemikul ning vangla rikkus kaebaja õigusi tahtlikult.

Tallinna Vangla palus apellatsioonkaebuses tühistada halduskohtu otsus osas, millega kaebus

osaliselt rahuldati, ning jätta kaebus täielikult rahuldamata. Vangla asus seisukohale, et kaebaja

kinnipidamistingimused ei olnud õigusvastased.

5. Tallinna Ringkonnakohus jättis kaebaja apellatsioonkaebuse rahuldamata ja rahuldas Tallinna

Vangla apellatsioonkaebuse osaliselt. Ringkonnakohus tühistas halduskohtu otsuse osas, millega

mõisteti kaebajale välja mittevaralise kahju eest hüvitis 909 eurot, ning osas, millega tunnistati

õigusvastaseks kaebaja kinnipidamistingimused avatud osakonnas, kui põrandapinda ühe kinni-

peetava kohta oli 2,5–3 m2. Ringkonnakohus tegi tühistatud osas uue otsuse, millega mõistis Tallinna

Vanglalt kaebaja kasuks mittevaralise kahju eest välja hüvitise 300 eurot. Ringkonnakohtu otsuse

põhjendused on järgmised:

1) kuivõrd kehtivast õigusest (sh välislepingust) ei tulene, et kambris peaks kinnipeetava kohta olema

vähemalt 3 m2 põrandapinda mööblit ja sanitaarsõlme arvestamata, tuleb asja lahendamisel lähtuda

põrandapinna andmetest, mis hõlmavad ka WC-alust pinda;

2) kaebaja kinnipidamistingimused olid õigusvastased ning inimväärikust alandavad ajal, kui kaebaja

viibis vahistatu staatuses ja vastuvõtuosakonnas (6. juuni 2011 kuni 26. mai 2012), kui kambri

põrandapind kinnipeetava kohta jäi 199 päeva vältel alla 3 m2, sh kolmel päeval alla 2,5 m2.

Võimalus viibida üks tund päevas väljaspool kambrit ei ole ruumikitsikuse neutraliseerimiseks piisav.

Samuti ei saanud olulist leevendavat mõju avaldada lisavõimalused vaba aja sisustamiseks (osalemine

grupiteraapias, lähedastega suhtlemine, ajalehtede lugemine, raamatute laenutamine, meelelahutuslike

esemete kasutamine, sisseostude tegemine, WC ja pesemisvõimaluse olemasolu kambris), sest need ei

ole ruumipuudust vähendava iseloomuga. Samuti ei kompenseeri vähest liikumisvõimalust pelgalt

vangla rahuldavad olmetingimused;

3) inimväärikust alandavad ja seega õigusvastased ei olnud kaebaja kinnipidamistingimused vangla

avatud eluosakonnas viibimise ajal (27. mai 2012 kuni 13. detsember 2013). Vaatamata sellele, et

kaebaja pidi ka avatud eluosakonnas viibides pikka aega järjest taluma ruumikitsikust, tuleb arvestada

asjaoludega, et talle oli sellel ajavahemikul alati tagatud minimaalselt 2,77 m2 isiklikku ruumi ning tal

oli päevas võimalik lisaks liikuda vähemalt nelja tunni vältel oma osakonnas, kasutada ühe tunni

vältel võimalust jalutada värskes õhus ning osaleda kambrivälistes hõivetegevustes ja kasutada

spordisaali;

4) isiku ülerahvastatud kambris kinnipidamise korral, kui on alandatud tema inimväärikust, tuleb

mittevaralise kahju tekkimist eeldada ning hüvitada see proportsionaalselt rikkumise raskusega.

Kaebajale ei saa ette heita esmaste õiguskaitsevahendite kasutamata jätmist, kuna nende kasutamine

ei saanud kahju tekkimist ära hoida ega kahju ulatust vähendada. Kaebaja õigusi rikuti küllaltki pikka

aega (150 päeva) järjest üksnes ajavahemikul 6. juuni 2011 kuni 23. november 2011 ning seejärel

esines ajavahemikul 6. märts 2012 kuni 26. mai 2012 kambris ruumikitsikus (kokku 49 päeva) pigem

lühiajaliste perioodidena. Samas ei esinenud toodud ajavahemikel mingeid olulisi asjaolusid, mis

oleksid vähest isiklikku ruumi kompenseerinud, mistõttu on kaebaja õigusi rikutud määral, mis eeldab

rahalise hüvitise väljamõistmist. Kaebaja õiguste riive intensiivsust arvestades on põhjendatud

määrata hüvitise suuruseks 300 eurot;

5) halduskohtu otsus on kaebaja poolt vaidlustatud osas seaduslik ja põhjendatud ning selle

muutmiseks või tühistamiseks puudub alus. Igapäevased olmetingimused (sh kambris sooja vee

puudumine, siseruumide temperatuur, WC) Tallinna Vanglas ei olnud sedavõrd halvad, et oleksid

saanud põhjustada kaebajale suuremaid kannatusi, kui need vangistusega paratamatult kaasnevad.

Ajal, mil kaebaja arstile seljavaludest esimest korda rääkis, oli talle kambris tagatud põrandapinda

üldjuhul vähemalt 3,26 m2. Peatselt pärast seljavalude tõttu arsti poole pöördumist paigutati kaebaja

avatud eluosakonda, kus tal oli võimalik senisest oluliselt rohkem ringi liikuda ja kasutada ka

spordisaali. Kaebaja ei pöördunud vaidlusalusel ajavahemikul vangla poole, et talle võimaldataks

taastusraviharjutuste tegemist vastavalt arsti soovitustele ega taotlenud täiendavat ligipääsu

spordisaalile. Isegi juhul, kui kambris harjutuste tegemine oli mingil põhjusel raskendatud, ei ole

kaebaja ammendanud ravivõimlemisega tegelemiseks ja võimaliku seljavalu süvenemise ning sellega

temale mittevaralise kahju tekkimise ärahoidmiseks riigivastutuse seaduse (RVastS) §-s 6 sätestatud

esmaseid õiguskaitsevahendeid. Asjaolu, et tervisekaardi sissekande kohaselt ei ravi Tallinna Vangla

kaebaja küünte seenkahjustust, ei anna alust järeldada, et kaebaja oleks jäetud arstiabita, sest puudub

hinnang tegeliku ravivajaduse kohta. Samuti ei ole võimalik üheselt hinnata, kas seenhaigusesse

nakatumise põhjuseks võis olla Tallinna Vangla üldkasutatavate ruumide (nt pesuruumi)

ebasanitaarsed tingimused.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

6. Kaebaja palub kassatsioonkaebuses ringkonnakohtu otsus tühistada osas, millega kaebus jäeti

rahuldamata, ning rahuldada kaebus tervikuna. Kassaator jääb varasemas kohtumenetluses esitatud

seisukohtade juurde.

7. Tallinna Vangla kassatsioonkaebusele ei vastanud.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

8. Riigikohtu halduskolleegium hindab esmalt võimalikku rikkumist kaebajale isikliku ruumi

tagamisel (I), siis kaebaja muude kinnipidamistingimuste õiguspärasust (II). Seejärel hindab

kolleegium kahju hüvitamise nõuet terviserikete põhjustamise ja arstiabi osutamata jätmise eest (III)

ning lahendab kassatsioonkaebuse ja otsustab menetluskulude jagamise (IV).

I

9. Kohtud on tuvastanud, et kaebaja viibis Tallinna Vanglas ajavahemikul 6. juuni 2011 kuni 26. mai

2012 vahistatu staatuses ja vastuvõturežiimil (kokku 356 päeva) ning ajavahemikul 27. mai 2012 kuni

13. detsember 2013 avatud eluosakonnas (kokku 566 päeva). Kaebaja hinnangul olid kinnipidamis-

tingimused kogu selle aja vältel õigusvastased ja inimväärikust alandavad.

10. Kohtud on kaebaja käsutuses olnud kambripinda arvestanud erinevalt – halduskohus ei arvestanud

kambripinna hulka kambris asuva eraldatud sanitaarsõlme pindala, kuid ringkonnakohus on

arvestanud selle kambripinna hulka.

Kolleegium on varem märkinud, et Euroopa Inimõiguste Kohtu (EIK) praktikast ega Eesti

õigusaktidest ei tulene, et ilma tualettruumi pindala ja mööblialust põrandat arvesse võtmata peab

kinnipeetava käsutuses igal juhul olema põrandapinda vähemalt 3 m2 (haldusasi nr 3-3-1-42-15,

p 17).

11. EIK suurkoja 20. oktoobri 2016. a otsuses asjas nr 7334/13, Muršić vs. Horvaatia, arendati edasi

mitme kinnipeetavaga kambris kambripinna arvutamise metoodikat lähtuvalt EIÕK art 3 nõuetest.

Suurkoda asus seisukohale, et kambrisisest sanitaarsõlme ei tuleks arvestada kambri üldpinna hulka.

Mööblialust pinda ei tule kambripinna arvutamisel välja arvata, kuid oluline on hinnata seda, kas

kinnipeetaval on võimalus kambris tavalisel viisil liikuda (p 114).

Kolleegium muudab eeltoodud EIK lahendist tulenevalt oma praktikat. Kambripinna arvestusest jääb

välja kambris asuva sanitaarsõlme pindala ning hinnata tuleb seda, kas kambri mööbel takistab

kinnipeetaval tavalisel viisil kambris liikuda.

12. Asjas esitatud andmete kohaselt (I kd, tl 125–132) oli Tallinna Vangla kambrites, kus kaebaja

viibis ajavahemikul 6. juuni 2011 kuni 13. detsember 2013, kambripinda (ilma sanitaarsõlme

arvestamata) kinnipeetava kohta järgmiselt:

1) 3 m2 või rohkem 289 päeval;

2) 2,5–3 m2 527 päeval (sh 2,51–2,57 m2 404 päeval, 2,63 m2 98 päeval ja 2,92–2,98 m2 25 päeval);

3) alla 2,5 m2 106 päeval (sh 2,43–2,48 m2 96 päeval, 2,36 m2 7 päeval, 2,2 m2 3 päeval).

Kaebaja viibis enamiku ajast viie või kuue kinnipeetavaga kambris, kus oli vangistusalaste õigus-

aktidega ette nähtud mööbel (ühe- või kahekordsed voodid, isiklike asjade hoiukoht, laud, istekoht

igale kinnipeetavale, riidenagi). Kambrite kogupinda (14,6 m2–15,78 m2 ilma sanitaarsõlmeta)

arvestades oli tal võimalus kambris tavapäraselt liikuda ning mööblialust pinda ei ole põhjust kambri-

pinna arvestusest maha arvata.

13. EIK on leidnud, et mitmekohalistes kambrites tuleks tagada vähemalt 3 m2 põrandapinda kinni-

peetava kohta ning kui see langeb alla 3 m2, tekib tugev eeldus EIÕK art 3 rikkumiseks (Muršić vs.

Horvaatia, p-d 110 ja 124 ja seal toodud viited). Kui põrandapinda kinnipeetava kohta on 3–4 m2,

jääb ruumiaspekt kaalukaks, kuid kinnipidamistingimuste inimväärikuse hindamisel tuleb seda

arvestada koos teiste kinnipidamistingimustega, nagu võimalus viibida värskes õhus, loomulik valgus,

õhk ja ventilatsioon kambris, kambri temperatuur, privaatne tualetikasutamise võimalus, kohased

hügieenitingimused (Muršić vs. Horvaatia, p-d 106 ja 139). Kui aga ruumi ühe kinnipeetava kohta on

mitmekohalises kambris üle 4 m2, siis tuleb kinnipidamistingimuste EIÕK art-le 3 vastavust

kontrollida lähtuvalt teistest kinnipidamistingimustest kogumis (Muršić vs. Horvaatia, p 140 ja seal

toodud viited).

14. Praegusel juhul viibis kaebaja vaidlusalusel ajavahemikul kokku 633 päeva kambrites, kus ühe

kinnipeetava kohta oli alla 3 m2 põrandapinda. Sellest 223 päeva (ajavahemikul 6. juuni 2011 kuni

26. mai 2012) oli ta vahistatu staatuses ja vastuvõturežiimil, mil tema liikumisvõimalus väljaspool

kambrit piirdus enamasti tunnise jalutuskäigu võimaldamisega jalutusboksis. Sealjuures esines mitu

pikemat ajavahemikku (57, 35 ja 29 päeva), millal kaebaja viibis järjest kambris, kus ühe

kinnipeetava kohta ei olnud tagatud 3 m2 põrandapinda. Kuna kaebaja pidi kogu jalutuskäigust üle

jääva aja viibima kambris, ei saanud muud kinnipidamistingimused ruumipuudust sel ajal

kompenseerida. Kolleegium nõustub seetõttu kohtutega, et kaebaja paigutamine ajal, mil ta viibis

Tallinna Vanglas vahistatu staatuses ja vastuvõturežiimil (kokku 223 päeva) kambritesse, kus

kinnipeetava kohta oli vähem kui 3 m2 põrandapinda, oli vastuolus EIÕK art-ga 3 ja alandas kaebaja

inimväärikust ning oli seetõttu õigusvastane.

15. Ajavahemikul 27. mai 2012 kuni 13. detsember 2013 viibis kaebaja Tallinna Vangla avatud

eluosakonnas (kokku 565 päeva). Avatud osakonnas viibides oli kaebaja ajavahemikul 27. mai kuni

23. september 2013 kokku 410 päeva kambrites, kus ühe kinnipeetava kohta oli alla 3 m2 põranda-

pinda (sh 47 päeva alla 2,5 m2). Kohtud on tuvastanud, et vangla päevakava kohaselt oli kaebajal sel

ajal lisaks tunnisele viibimisele värskes õhus võimalus nelja tunni vältel liikuda väljaspool kambrit.

Kaebaja sai sel ajal kasutada graafiku alusel spordisaali, osales õppetöös, erinevates sotsiaal-

programmides ja tööhõives ning tal oli kolm pikaajalist kokkusaamist.

15.1. Halduskohus leidis, et Tallinna Vangla tegevus kaebaja paigutamisel avatud osakonnas

kambritesse, kus kinnipeetava kohta oli vähem kui 3 m2, oli inimväärikust alandav ja õigusvastane.

Ringkonnakohtu hinnangul ei olnud kaebaja kinnipidamistingimused inimväärikust alandavad ajal,

mil ta viibis vangla avatud osakonnas, kuna kinnipidamisrežiim oli ruumikitsikust oluliselt

kompenseeriv.

15.2. EIK on asunud seisukohale, et kui kinnipeetavale ei ole tagatud 3 m2 põrandapinda, on tegemist

tugeva eeldusega EIÕK art 3 rikkumiseks. Rikkumise eeldust on võimalik ümber lükata, kui ruumi

vähesust kompenseerivad 3 m2 nõudest kõrvalekaldumise suhteliselt lühike kestus ja ulatus, ruumi-

puudust leevendab piisav liikumisvabadus ja kambriväline tegevus ning kinnipidamisasutuse üldiselt

kohased tingimused. Kohus saab EIÕK art 3 rikkumise hindamisel neid asjaolusid arvesse võtta, kui

need esinevad kumulatiivselt. Kohustus näidata, et need asjaolud esinevad ja suudavad ruumipuudust

kompenseerida, on vastustajal. Kohtu otsustada jääb, kas need tingimused on rikkumise ümber-

lükkamiseks piisavad (Muršić vs. Horvaatia, p-d 125–126 ja 130–135).

Otsustamaks, kas praegusel juhul on ruumipuudust kompenseerivad asjaolud EIÕK art 3 rikkumise

välistamiseks piisavad, on seega oluline kontrollida, kui kaua kaebaja viibis kambrites, kus oli kinni-

peetava kohta alla 3 m2 põrandapinda, hinnata kaebaja liikumisvabadust ja kambrivälist tegevust ning

üldisi kinnipidamistingimusi.

15.3. Esitatud andmete kohaselt viibis kaebaja vangla avatud osakonnas kokku 410 päeval kambrites,

kus kinnipeetava kohta oli põrandapinda vähem kui 3 m2. Enamasti viibis kaebaja sel ajal kambrites,

kus kinnipeetava kohta oli 2,48–2,54 m2 põrandapinda. Sel ajal esines ka rida suhteliselt lühikesi

ajavahemikke ning üks pikem ajavahemik, mil kinnipeetava kohta oli kambris rohkem kui 3 m2

põrandapinda. Eeltoodud andmetest nähtuvalt oli ajavahemik, mil kaebaja pidi ruumipuudust

kannatama, pikk. Kuigi kolleegium nõustub ringkonnakohtuga, et vangla avatud osakonna päevakava

ning võimalus osaleda kambrivälises tegevuses leevendasid mõnevõrra ruumipuudust, ei saa

ruumipuuduse pikaajalist kestust arvestades siiski lugeda täidetuks eeldusi, mis võimaldaksid ruumi-

puudusest tingitud rikkumise täielikult ümber lükata.

15.4. Eeltoodu tõttu nõustub kolleegium halduskohtu seisukohaga, et Tallinna Vangla tegevus kaebaja

paigutamisel ajavahemikul 27. mai 2012 kuni 23. september 2013 avatud osakonnas kambritesse, kus

kinnipeetava kohta oli põrandapinda vähem kui 3 m2, oli inimväärikust alandav ja õigusvastane.

II

16. Ajal, kui kaebaja viibis tingimustes, kus kambripinda ühe kinnipeetava kohta oli rohkem kui 3 m2,

tuleb kinnipidamistingimuste EIÕK art 3 nõuetele vastavust hinnata koos teiste kinnipidamis-

tingimustega.

17. Kolleegiumi hinnangul on haldus- ja ringkonnakohus kõiki kaebaja väiteid vanglatingimuste

kohta piisavalt põhjalikult hinnanud ning jõudnud põhjendatult järeldusele, et tingimused ei olnud

inimväärikust alandavad ega õigusvastased (halduskohtu otsuse põhjendava osa p-d 17–18,

ringkonnakohtu otsuse põhjendava osa p-d 17–21 ja 23).

18. Kassatsioonkaebuses ei ole esitatud väiteid, mille alusel saaks kohtute hinnangud kahtluse alla

seada. Kolleegiumile ei nähtu, et kohtud oleksid muude kinnipidamistingimuste tuvastamisel ja

hindamisel, kaebaja väidetele vastates või järelduste tegemisel rikkunud menetlusnorme või

kohaldanud vääralt materiaalõiguse norme. Kolleegium nõustub seetõttu kohtutega, et Tallinna

Vangla ei rikkunud kaebaja õigusi ega alandanud tema inimväärikust ajavahemikul 6. juuni 2011 kuni

13. detsember 2013 ajal, kui kaebaja oli paigutatud kambritesse, kus põrandapinda kinnipeetava kohta

oli rohkem kui 3 m2.

III

19. Kaebaja taotleb hüvitist ka talle terviserikete põhjustamise ja arstiabi osutamata jätmise eest

Tallinna Vanglas. Kaebaja väitel tekkisid tal selja- ja nimmevalud ning ta nakatus vanglas küüne- ja

nahaseene haigusesse, kusjuures vangla keeldus küüneseent ravimast. Kaebajal ei olnud võimalik

vanglas hoolitseda oma tervise eest.

Haldus- ja ringkonnakohus leidsid, et kaebajal ei olnud takistatud oma tervise eest hoolitsemine

vähese liikumisvõimaluse tõttu.

20. Kolleegium nõustub kohtutega, et kaebajal ei olnud Tallinna Vanglas viibides takistatud selja- ja

nimmevalude vastu soovitatud harjutuste sooritamine. Ringkonnakohus on põhjendatult viidanud

tervisekaardi väljavõttele (I kd, tl 99–100), mille kohaselt sai kaebaja ravi, teda nõustati ja talle

õpetati profülaktilisi harjutusi. Ringkonnakohus on põhjendatult märkinud, et kaebaja ei pöördunud

vahistatu staatuses ja vastuvõturežiimil viibimise ajal kordagi vangla poole kaebusega, et tal on arsti

soovitatud harjutuste sooritamine takistatud. Kolleegium osutab, et esmaste õiguskaitsevahendite

kasutamata jätmine on RVastS § 7 järgi mh kahju hüvitamise nõude rahuldamata jätmise alus. Alates

27. maist 2012 viibis kaebaja vangla avatud osakonnas, kus kaebaja sai lisaks tunnisele viibimisele

värskes õhus olla vähemalt 4 tundi väljaspool kambrit, kus harjutuste sooritamiseks takistusi ei olnud.

Kaebaja tervisekaardi väljavõtte kohaselt on ta Tallinna Vanglas viibimise ajal korduvalt olnud

erinevate kaebustega vangla arsti vastuvõtul ning talle on üldjuhul alati määratud ka ravi. Terviskaardi

andmete põhjal on ravi olnud ka enamasti tulemuslik. Ei nähtu, et vangla tegevus kaebajale

meditsiiniabi tagamisel rikkunuks kaebaja inimväärikust või põhjustanuks kaebajale tervisekahju.

21. Tervisekaardi andmetel on kaebaja nakatunud vanglas viibimise ajal seenhaigustesse. Samas ei

tähenda kaebaja haigestumine iseenesest EIÕK art 3 rikkumist ja tervisekahju tekkimist, kui talle on

õigel ajal tagatud kohane ravi (vt EIK 19. novembri 2013 otsus asjas nr 37546/06, Fedosejevs vs. Läti,

p 47).

Kaebaja sai naha seenhaiguse vastu kohe ravi ning ei nähtu asjaolusid, et vangla oleks olnud

kaebajale ravi tagamisel tegevusetu või seda takistanud.

22. Kohtud on asjas tuvastanud, et otsuse küüneseent mitte ravida tegi vangla arst ning tegemist on

meditsiinilise otsustusega eraõiguslikus suhtes. Halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 4 lg 1

järgi on halduskohtu pädevuses avalik-õiguslikus suhtes tekkinud vaidluste lahendamine, kui seadus

ei näe ette teistsugust menetluskorda. Seega ei ole praeguses asjas arstiabi osutamata jätmise eest

esitatud kahju hüvitamise nõude läbivaatamine halduskohtu pädevuses. Kolleegium jätab kaebuse

selle nõude osas HKMS § 230 lg 5 p 3 alusel läbi vaatamata. Halduskohus on selgitanud, et kaebaja

saab sellist arsti otsustust vaidlustada tsiviilkohtumenetluses.

IV

23. Kaebaja viibis vaidlusalusel ajavahemikul inimväärikust alandavates tingimustes 633 päeva:

1) 223 päeva vahistatu staatuses ja vastuvõturežiimil (ajavahemikul 6. juuni 2011 kuni 26. mai 2012);

2) 410 päeva vangla avatud osakonna režiimil (ajavahemikul 27. mai 2012 kuni 23. september 2013).

24. RVastS § 9 lg 1 sätestab muu hulgas, et füüsiline isik võib nõuda mittevaralise kahju rahalist

hüvitamist süüliselt väärikuse alandamise korral. Kolleegium on märkinud, et ülerahvastatud kambris

kinnipidamise korral tuleb mittevaralise kahju tekkimist eeldada ja et hüvitise nõudmiseks ei pea isik

tõendama valu ja kannatusi, kuid nende tõendamine võib mõjutada hüvitise suurust (haldusasi nr 3-3-

1-42-15, p 24). RVastS § 9 lg 2 järgi hüvitatakse mittevaraline kahju proportsionaalselt õigus-

rikkumise raskusega ning arvestades süü vormi ja raskust. Mittevaralise kahju hüvitise suuruse

kindlaksmääramine on kohtu individuaalne ja hinnanguline otsus, mille puhul tuleb kõiki olulisi

asjaolusid võtta arvesse kogumis (haldusasi nr 3-3-1-38-13, p 21 ja seal toodud viited).

Kolleegium on selgitanud, et kannatanu alandava kohtlemise kestus on mittevaralise kahju eest

hüvitise kogusumma kindlaks määramisel oluline, kuid siiski vaid üks hüvitise määramisel arvestatav

aspekt. Seepärast ei saa tuletada senisest hüvitiste määramise praktikast jäiku päevamäärasid ja

arvutada hüvitisi pelgalt aritmeetiliste tehete alusel (haldusasi nr 3-3-1-42-15, p 25).

25. Praegusel juhul arvestab kolleegium hüvitise määramisel seda, et kaebaja viibis põrandapinna

vähesusest tingitud inimväärikust alandavates tingimustes kokku pikaajaliselt ja ka pikkadel

järjestikkustel ajavahemikel. Samas tuleb arvestada ka seda, et ajal, kui kaebaja viibis vangla avatud

režiimil, oli tal võimalik oluline osa päevast (iga päev vähemalt 5 tundi) viibida väljaspool kambrit

ning kaebaja osales ka õppetöös, erinevates sotsiaalprogrammides ja tööhõives ning tal oli võimalus

kasutada spordisaali. Need tingimused olid võrreldes ajaga, kui kaebaja viibis vanglas vahistatuna ja

vastuvõturežiimil, märgatavalt soodsamad, mistõttu kaebaja õiguste rikkumise intensiivsus oli avatud

osakonnas viibides tuntavalt väiksem. Muud kambri ja vangla üldtingimused olid vaidlusalusel

ajavahemikul rahuldavad. Kaebaja ei esitanud kambri või vangla üldtingimuste peale kaebusi.

Kolleegium arvestab hüvitise väljamõistmisel ka Eesti üldist elatustaset ning seda, et Eesti õigus-

traditsiooni kohaselt on avaliku võimu kandja tekitatud mittevaralise kahju rahaline hüvitamine

erandlik ja piiratud ning on ette nähtud vaid kõige olulisemate põhiõiguste tõsiste riivete korral

(haldusasi nr 3-3-1-42-15, p 29). Samuti arvestab kolleegium, mil määral erines kaebajale tagatud

kambripind EIK praktikas oluliseks peetud miinimumstandardist (vt ka otsuse punkti 13). See

kajastab kaebaja õiguste piiramise intensiivsust. Arvestades kõiki eeltoodud asjaolusid kogumis on

kolleegiumi hinnangul põhjendatud määrata kaebajale 1000 euro suurune hüvitis.

26. Kolleegium peab seega vajalikuks muuta haldus- ja ringkonnakohtu poolt kaebajale välja

mõistetud hüvitise suurust. Praeguses asjas ei ole piisav ka halduskohtu otsuse resolutsioonis vangla

tegevuse õigusvastasuse tuvastamine aja eest, mil kaebaja viibis avatud osakonnas, kus kambripind

kinnipeetava kohta jäi vahemikku 2,5–3 m2. Eeltoodust tulenevalt tühistab kolleegium Tallinna

Halduskohtu 28. augusti 2015. a otsuse ja Tallinna Ringkonnakohtu 31. mai 2016. a otsuse.

Kolleegium teeb asjas uue otsuse, millega rahuldab kaebuse osaliselt ja mõistab vastustajalt kaebaja

kasuks inimväärikust alandavates tingimustes kinnipidamise eest Tallinna Vanglas ajavahemikul

6. juuni 2011 kuni 23. september 2013 välja 1000 euro suuruse hüvitise. Arstiabi osutamata jätmise

eest esitatud kahjunõue jääb läbi vaatamata ja lühiajaliste terviserikete põhjustamise eest esitatud

kahjunõue rahuldamata.

27. Pooled ei ole menetluskulude dokumente esitanud ega menetluskulude hüvitamist taotlenud.

Seetõttu jäävad võimalikud menetluskulud poolte endi kanda.

28. HKMS § 175 lg 3 alusel asendatakse avaldatavas otsuses kohtu algatusel kaebaja nimi

initsiaalidega.

(allkirjastatud digitaalselt)