3-2-1-170-16 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

TSIVIILKOLLEEGIUM

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-2-1-170-16

Otsuse kuupäev

Tartu, 15. märts 2017

Kohtukoosseis

Eesistuja Jaak Luik, liikmed Ants Kull ja Malle Seppik

Kohtuasi

Osaühingu Rest Art Group hagi EfTEN SPV7 OÜ vastu

101 621 euro 24 sendi suuruse kahjuhüvitise ja viivise

väljamõistmiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Ringkonnakohtu 30. septembri 2016. a otsus

tsiviilasjas nr 2-15-15514

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

EfTEN SPV7 OÜ kassatsioonkaebus

Tsiviilasja hind Riigikohtus

109 328 eurot 90 senti

Menetlusosalised ja nende

esindajad Riigikohtus

Hageja Osaühing Rest Art Group, esindaja vandeadvokaat

Paul Keres

Kostja EfTEN SPV7 OÜ, esindajad vandeadvokaadid

Andreas Veeret ja Kuldar-Jaan Torokoff

Asja läbivaatamise kuupäev

20. veebruar 2017, kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu 30. septembri 2016. a otsus tsiviilasjas nr 2-15-15514

osas, milles ringkonnakohus jättis muutmata maakohtu otsuse osas, milles maakohus hagi

rahuldas, samuti menetluskulude jaotuse ja kindlaksmääramise osas. Saata asi tühistatud osas

uueks läbivaatamiseks samale ringkonnakohtule.

2. Tallinna Ringkonnakohtu 30. septembri 2016. a otsus tsiviilasjas nr 2-15-15514 on jõustunud

osas, milles ringkonnakohus jättis muutmata maakohtu otsuse osas, milles maakohus jättis

rahuldamata hagi tsiviilasjas nr 2-13-21939 tehtud otsusega välja mõistetud kahjuhüvitiselt

viivise saamiseks.

3. Kassatsioonkaebus rahuldada osaliselt.

4. Tagastada kassatsioonkaebuselt tasutud kautsjon EfTEN SPV7 OÜ-le.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Osaühing Rest Art Group (hageja) esitas 16. oktoobril 2015 Harju Maakohtule hagi EfTEN

SPV7 OÜ (kostja) vastu 101 621 euro 24 sendi suuruse kahjuhüvitise ja võlaõigusseaduse

(VÕS) § 113 lg 1 järgses määras viivise väljamõistmiseks hagi esitamisest kuni põhinõude täitmiseni.

Samuti palus hageja kostjalt välja mõista viivise 362 eurot 70 senti, mis on hagi esitamise aja seisuga

arvestatud Tallinna Ringkonnakohtu 1. aprilli 2015. a otsusega tsiviilasjas nr 2-13-21939 tunnustatud

põhinõude täitmata osalt, ja viivise VÕS § 113 lg 1 järgses määras hagi esitamisest kuni põhinõude

täitmiseni.

Hagiavalduse kohaselt sõlmisid hageja ja OÜ Combinent 28. aprillil 2010 üürilepingud, millega

OÜ Combinent andis hagejale üürile poe- ja laoruumid. Üürilepingutest tulenevad üürileandja

õigused ja kohustused läksid 1. juulil 2012 üle kostjale. Kostja ei tunnistanud hageja ja endise

üürileandja vahel suulises vormis sõlmitud üüri vähendamise kokkulepet ja ütles üürilepingud üüri

tasumata jätmise tõttu 6. septembril 2012 üles. 7. septembril 2012 võttis kostja omavoliliselt

pandiõiguse teostamise ettekäändel oma valdusse poe- ja laoruumi koos kogu kaubaga ning müüs

kauba enampakkumise nurjumise järel 18. oktoobril 2012 OSAÜHINGULE SURVISOR. Tallinna

Ringkonnakohus mõistis 1. aprilli 2015. a otsusega tsiviilasjas nr 2-13-21939 kostjalt hageja kasuks

välja 97 441 euro 87 sendi suuruse kahjuhüvitise hagejale kuulunud kauba ebaseadusliku pantimise ja

võõrandamise eest OSAÜHINGULE SURVISOR.

Lisaks hagejale kuulunud kaubale pidas kostja pandiõiguse teostamisel kinni ka Donum OÜ-le, Baila

Games OÜ-le, Osaühingule Deco De ja Joy Grupp OÜ-le (koostööpartnerid) kuuluvad kaubad, mille

hageja oli omandanud omandireservatsiooniga müümiseks või mis olid antud hagejale hoiule.

Maakohus tuvastas tsiviilasjas nr 2-13-21939, et kostja võttis ära ja müüs Donum OÜ-le ja Joy

Grupp OÜ-le kuulunud sisustuskaupu 46 727 euro 51 sendi eest, Osaühingule Deco De kuulunud

hageja ruumides hoiustatud kaupu 30 930 euro 73 sendi eest ning Donum OÜ-le ja Baila Games OÜ-

le kuulunud vara 23 963 euro eest.

Koostööpartnerid loovutasid hagejale kõik nõuded kostja vastu, mis tulenesid neile kuulunud

kaupade kinnipidamisest, enda valdusesse võtmisest või käsutamisest, sh võõrandamisest. Hageja

tugines nõude alusena VÕS §-le 1043, § 1045 lg 1 p-le 5 ja §-le 1050. Hageja nõudis kostjalt talle

loovutatud nõuete eest 101 621 euro 24 sendi suurust kahjuhüvitist. Koostööpartneritele tekitati kahju

nende kaupade võõrandamisega OSAÜHINGULE SURVISOR, mille tulemusena nad kaotasid kauba

omandi.

Hageja esitas lisaks kostja vastu sissenõutavaks muutunud ja edasiulatuva viivisenõude tsiviilasjas

nr 2-13-21939 väljamõistetud summa tasumata osalt. Kostja tasus 15. juulil 2015 hagejale

97 441 eurot 87 senti. Hageja arvestas, et summa tasuti esmalt 17 683 euro suuruse viivise ja seejärel

põhikohustuse katteks, mistõttu jäi kostjal tasumata põhivõlgnevusena 17 683 eurot 70 senti.

Kohtuotsuse jõustumisega tsiviilasjas nr 2-13-21939 on hagejal alus nõuda kostjalt kohtu tunnustatud

nõudelt viivist seadusjärgses määras alates hagi esitamisest tsiviilasjas nr 2-13-21939 (8. mai 2013).

Viivis käesolevas asjas hagi esitamise seisuga (16. oktoober 2015) on 362 eurot 70 senti.

2. Kostja palus jätta hagi rahuldamata, sest hageja nõue on aegunud. Kui kostja teostas pandiõigust

õigusvastaselt ja tekitas sellega kahju, tuleb kahju tekitamise hetkena käsitada 7. septembrit 2012, mil

kostja võttis müügi- ja laopinna ühes seal asuvate asjadega oma otsesesse valdusesse.

Koostööpartnerid pidid olema kahju tekitamisest teadlikud hiljemalt septembris 2012. Hageja nõuded

aegusid tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 150 lg 1 järgi hiljemalt 1. oktoobril 2015,

hagiavaldus on esitatud 16. oktoobril 2015.

Hageja ei ole tõendanud deliktilise nõude eeldusi (VÕS § 1043 jj). Tõendamata on kahju suurus,

hagiavalduse lisades loetletud asjade kuulumine nõuded loovutanud isikutele, samuti see, et

pandiõiguse teostamisel pidas kostja kinni kahjunõude aluseks olevad esemed. Tõenditena esitatud

saatelehed, aktid ja tabelid hageja väiteid ei tõenda. Ebaõige on hageja seisukoht, et tsiviilasjas nr 2-

13-21939 tehtud maakohtu otsusega on siduvalt tuvastatud kostja ära võetud vara koosseis ja selle

väärtus. Isegi kui lähtuda tsiviilasjas nr 2-13-21939 tehtud lahendist, tuleb kahjunõuet vähendada

vähemalt 12 690 euro 63 sendi võrra. Ringkonnakohus leidis, et 12 133 euro 49 sendi ulatuses ei

asunud hageja väidetud kaubad pandiõiguse teostamise hetkel üüripinnal, vaid tarniti hagejale pärast

6. septembrit 2012. Baila Games OÜ saatelehtede järgi ei asunud 557 euro 14 sendi väärtuses kaupu

pandiõiguse teostamise ajal üüripinnal.

Kuna hageja väidete kohaselt on asjad tema otsesest valdusest välja läinud ebaseaduslikult, ei saanud

OSAÜHING SURVISOR 18. oktoobri 2012. a müügilepinguga asjade omandiõigust

asjaõigusseaduse (AÕS) § 95 lg 3 teise lause alusel. Järelikult ei ole koostööpartnerid asjade

omandist ilma jäänud ja nad ei saa kostja vastu kahju hüvitamise nõuet esitada. Alates 29. maist 2013

on kaup uuesti kostja otseses valduses ja hagejal on võimalik saada asjad enda valdusesse tagasi.

Sellest tulenevalt on koostööpartnerite kahjunõue VÕS § 115 lg-te 2 ja 3 kohaselt välistatud, sest

kostja on valmis esimesel võimalusel asjad õigustatud isikutele üle andma. Kostja on korduvalt asju

hagejale pakkunud, kuid hageja on neist põhjendamatult keeldunud. Isegi kui kahjunõue oleks

põhjendatud, tuleks seda vähendada nullini, arvestades, et väidetav kahju on asjade vastuvõtmisega

välditav.

Hageja viivisenõue on alusetu. Hageja tsiviilasjas nr 2-13-21939 viivist ei nõudnud ja kohus seda

kostjalt välja ei mõistnud. Hagejal ei olnud seega alust arvestada kostja makset esmalt viivise katteks.

3. Maakohus rahuldas 17. juunil 2016 hagi osaliselt ja mõistis kostjalt hageja kasuks välja

101 183 euro 62 sendi suuruse kahjuhüvitise, 5467 euro 38 sendi suuruse viivise ja edasiulatuva

viivise VÕS § 113 lg-s 1 sätestatud määras 18. juunist 2016 põhivõlgnevuse tasumiseni. Maakohus

jättis rahuldamata hageja viivisenõude tsiviilasjas nr 2-13-21939 välja mõistetud kahjuhüvitiselt.

Menetluskuludest jättis maakohus 98% kostja ja 2% hageja kanda, määras hageja maakohtus

hüvitatavate menetluskulude rahaliseks suuruseks 7069 eurot 43 senti ning kostja maakohtus

hüvitatavate menetluskulude rahaliseks suuruseks 125 eurot 93 senti. Maakohus mõistis pärast

tasaarvestust kostjalt hageja kasuks menetluskuludena välja 6943 eurot 50 senti ja VÕS § 113 lg-s 1

sätestatud määras viivise kohtuotsuse jõustumisest kuni menetluskulude tasumiseni.

Maakohtu otsuse põhjenduste kohaselt on menetlus 437 euro 62 sendi suuruse nõude osas lõpetatud,

sest hageja võttis omaks, et Baila Games OÜ saatelehtedel märgitud kaubad tarniti mujale ja

omandiõiguse rikkumine on selles osas välistatud. Hageja nõue tsiviilasjas nr 2-13-21939

väljamõistetud 17 683 euro 70 sendi suuruselt kahjuhüvitiselt viivise väljamõistmiseks jääb

rahuldamata, sest hageja on viivise nõudeõiguse kaotanud ja kostja 15. juulil 2015 tehtud makse tuleb

lugeda põhinõude katteks.

Hageja nõue ei ole aegunud, sest kahju hüvitamise nõue tuleneb omandiõiguse, mitte valduse

rikkumisest. Rikkumise ajaks on 18. oktoober 2012, kui kostja müüs kaubad kolmandale isikule.

Seega ei saanud nõude aegumistähtaeg alata enne 18. oktoobrit 2012 ja hagi on esitatud enne kolme

aasta möödumist.

Koostööpartneritel on kahju tekkinud, sest nad jäid ilma asjade omandist. Kostja sõlmis 18. oktoobril

2012 OSAÜHINGUGA SURVISOR müügilepingu, mille p-s 1 leppisid pooled kokku üüripinnal

asunud tervikvara müügis ja p-s 3 kinnitasid, et asjade valdus on enne lepingu sõlmimist ostjale üle

antud. Kuna omandiõigus kaotati, ei ole asjakohane väide, et hageja peaks esmajoones nõudma

asjade väljaandmist, hageja ei pidanud andma kostjale kahju hüvitamise eeldusena täiendavat

tähtaega asjade väljaandmiseks ning ei ole vaja analüüsida, kas hageja on kaotanud huvi kaupade

tagastamise vastu. Kuna hageja tegi endast oleneva selleks, et panti võetud asjad enne nende

võõrandamist tagasi saada ja sellega kahju tekkimist vältida, siis ei tule kahjuhüvitise vähendamine

kõne alla.

Hageja on tõendanud omandiõiguse rikkumise ehk selle, et kaubad, mille omandiõiguse kaotamise

eest hüvitist nõutakse, olid pandiõiguse teostamise ajal üüripinnal. Tsiviilasja nr 2-13-21939

kohtuotsuses loeti pandiõiguse teostamise ajal kaupluses olnud asjade koosseis ja laoseis tõendatuks

ja hageja kahju hüvitamise nõue koostööpartneritele kuulunud kaupade müügist saamata jäänud tulu

osas rahuldati. Seega tuvastas kohus üüripinnal olnud asjade koosseisu ja nende väärtuse. Tsiviilasjas

nr 2-13-21939 tehtud kohtulahend on käesolevas asjas dokumentaalne tõend, lisaks on hageja

esitanud kaupade omandamise tõendamiseks arved ja maksekorraldused, mis haakuvad varem

esitatud saatelehtede ja laoseisu aruande väljatrükkidega. Tõendid on usaldusväärsed ning hagejal ei

ole võimalik teistsuguste tõenditega üüripinnal olnud asjade koosseisu ega laoseisu tõendada.

Varasemas menetluses ei vaidlustanud kostja asjade koosseisu, vaid nende väärtust. Iga kaubaartikli

juures on viidatud arve numbrile ja tasumise kuupäevale ning märgitud andmed sisseostmise kohta.

Kauba eest tasumine on tõendatud panga väljavõtetega. Tõendeid kogumis hinnates ei saa asuda

teisele seisukohale kui varasemas menetluses.

Asjade väärtuse tuvastamisel on põhjendatud lähtuda hageja kaupade väärtuse kohta esitatud

tõenditest. Asjade väärtust kajastab laoseisu aruanne. Kostja esitatud ValueExpert OÜ tõend asjade

väärtuse kohta 4. juuni 2014. a seisuga ei ole asjas oluline. Hageja ei nõua hüvitist asjade eest, mis ei

olnud pandiõiguse teostamise ajal üüritud ruumides. Hageja nõuetest tuleb rahuldada 101 183 eurot

62 senti, lisaks tuleb välja mõista VÕS § 113 lg-s 1 sätestatud määras viivis alates hagi esitamisest.

Kostja õigusvastase tegevuse ja hagejale tekkinud kahju vahel on põhjuslik seos. Asjade

kaotsiminekuga on tekkinud otsene varaline kahju. Kostja ei ole tõendanud õigusvastasust välistavaid

asjaolusid ega süü puudumist ja seega vastutab tekkinud kahju eest.

4. Kostja esitas maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles palus maakohtu otsuse tühistada

osas, milles maakohus hagi rahuldas, ja teha uue otsuse, millega jätta hagi rahuldamata, või saata asi

tühistatud osas lahendamiseks tagasi maakohtule.

5. Hageja vaidles apellatsioonkaebusele vastu, palus jätta selle rahuldamata ja maakohtu otsuse

muutmata.

Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused

6. Ringkonnakohus jättis maakohtu otsuse muutmata, apellatsioonkaebuse rahuldamata,

apellatsioonimenetluse kulud kostja kanda ning mõistis apellatsioonimenetluse kulude katteks kostjalt

hageja kasuks välja 1352 eurot 94 senti ja sellelt VÕS § 113 lg-s 1 sätestatud määras viivise

kohtuotsuse jõustumisest kuni täitmiseni.

Ringkonnakohus leidis, et maakohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud. Ringkonnakohus nõustus

maakohtu otsuse põhjendustega ja tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 654 lg 6 alusel neid ei

korranud. Maakohus leidis õigesti, et hageja nõuded ei ole aegunud. Hageja kahju hüvitamise nõue

tuleneb omandi rikkumisest. Maakohus on kooskõlas TsMS § 232 lg-ga 1 kõiki tõendeid igakülgselt

hinnates õigesti tuvastanud koostööpartneritele omandi kaotusega kahju tekkimise ja kahju suuruse.

Kohus võrdles laoseisu raamatupidamisandmeid arvete, saatelehtede, maksekorralduste ja kauba

üleandmise-vastuvõtmise aktiga. Ringkonnakohus kontrollis neid dokumente ja leidis, et maakohtu

järeldused põhinevad tõenditel. Lisaks tuvastati varasemas tsiviilasjas nr 2-13-21939 kauba koosseis

ja kahju suurus ning käesolevas asjas ei olnud alust teha teistsuguseid järeldusi, sest kostja ei esitanud

tõendeid, et ta oleks ära viinud teistsugused asjad, mille kogus ja väärtus erineks hageja väidetust.

Maakohus leidis õigesti, et kuna VÕS § 307 lg 1 järgi tuleb kahju hüvitamisel arvestada asjade

taassoetamise maksumust nende kinnipidamise hetkel, siis on hageja esitatud tõendid kaupade

maksumuse kohta ajaliselt kohased. See seisukoht on kooskõlas ka Riigikohtu 11. märtsi 2008. a

otsuse p-ga 16 tsiviilasjas nr 3-2-1-8-08. ValueExpert OÜ hindamisakti jättis maakohus põhjendatult

arvestamata. Vara väärtust ei tõenda 18. oktoobri 2012. a müügilepingus märgitud hind, sest tegemist

on kokkuleppelise hinnaga, mis ei ole samastatav asjade tegeliku väärtusega.

Koostööpartnerid kaotasid asjade omandiõiguse, kui kostja müüs need 18. oktoobril 2012 kolmandale

isikule. AÕS § 95 lg 3 ei ole käesolevas asjas asjakohane, sest kostja teostas oma oletatavat

pandiõigust ja müüs pandiesemeks arvatud asjad. AÕS § 292 lg 1 järgi toimub pandipidaja nõude

rahuldamine panditud asja müügiga ja VÕS § 208 järgi loob müük koos asja valduse üleandmisega

õigusliku aluse müüdava vallasasja omandiõiguse üleminekuks. Praegu on vaidlusaluse vara omanik

kostja, mitte koostööpartnerid. Põhjendamata on kostja väide, et 29. mail 2013 taastus

koostööpartnerite omand kaubale, kuna kostja ostis kaubad OSAÜHINGULT SURVISOR tagasi.

Omandiõiguse kaotuse tõttu puudub alus kostja väitel, et hageja ei saa VÕS § 115 lg-te 2 ja 3 järgi

kahju hüvitamise nõuet maksma panna ja ta peaks esmajoones nõudma asjade väljaandmist AÕS § 80

alusel. Samal põhjusel puudus hagejal vajadus anda kostjale kahju hüvitamise eeldusena VÕS § 114

järgi täiendav tähtaeg asjade väljaandmiseks, samuti selle tõendamiseks, et tähtaja määramine kahju

hüvitamiseks VÕS § 115 lg 3 kohaselt ei ole erandina vajalik. Omandi kaotuse tõttu puudub samuti

vajadus analüüsida, kas hageja võib olla kaotanud huvi kaupade ja poe sisustuse tagastamise vastu.

Põhjendatud on kohene kahju hüvitamine. Seega on põhjendamatu ka kostja väide, et kahjuhüvitist

tuleks vähendada seetõttu, et kostja on valmis asjad tagastama. Kostja ei saa juba kujunenud

õiguslikku olukorda muuta tagantjärele olematuks vara tagasiostmise kaudu. Juba tekkinud kahju

hüvitamise kohustus ja sellele vastav kahju hüvitamise nõue saavad lõppeda eelkõige kohase

täitmisega (VÕS § 76 lg 3). Asjade tagastamine ei ole juba tekkinud ja sissenõutavaks muutunud

kahju (rahalise) hüvitamise kohustuse kohane täitmine. Kahjunõuete tekkimisega lõppesid hageja

koostööpartnerite vindikatsiooninõuded, mistõttu puudub alus kostja kartusel, et pärast kahju

hüvitamist võivad koostööpartnerid nõuda kostjalt veel ka asju välja ja sellega alusetult rikastuda.

TsÜS § 144 järgi aegub koos põhikohustusega ka kõrvalkohustusest tulenev nõue. Hageja põhinõe ei

ole aegunud, seega ei ole aegunud ka viivisenõue.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

7. Kostja esitas ringkonnakohtu otsuse peale kassatsioonkaebuse, milles palub maakohtu otsuse hagi

rahuldavas osas ja ringkonnakohtu otsuse täies ulatuses tühistada ning teha asjas uue otsuse, millega

jätta hagi täies ulatuses rahuldamata, või saata asi tühistatud osas lahendamiseks maakohtule. Kostja

leiab, et kohtud kohaldasid ebaõigesti materiaalõigust, kohtute otsused on olulises ulatuses

põhjendamata ja ringkonnakohus jättis kõrvaldamata maakohtu menetlusnormide rikkumised.

Hageja nõue on aegunud, sest hagi esitati 16. oktoobril 2015. Koostööpartneritele tekitati kahju

asjade kinnipidamisega, s.o 7. septembril 2012, kui kostja asus teostama üürileandja pandiõigust.

Koostööpartnerid pidid sellest teada saama hiljemalt 2012. a septembrikuu jooksul. TsÜS § 150 lg 1

järgi algas aegumistähtaeg hiljemalt 1. oktoobril 2012 ning nõuded aegusid hiljemalt 1. oktoobril

2015.

OSAÜHING SURVISOR ei saanud kauba omanikuks, sest ta ei saanud kostjalt, kes teostas

üürileandja pandiõigust omavoliliselt, kaupa heauskselt omandada. TsÜS § 6 lg-te 3 ja 4 koostoimes

AÕS §-ga 95 kohaselt tuleb eristada kohustus- ja käsutustehingu kehtivust ning kohaldada heauskse

omandamise regulatsiooni. Müügilepingu kokkulepe omandiõiguse üleandmise kohta ei ole tähtis,

sest AÕS § 95 imperatiivsest regulatsioonist ei saa pooled kokkuleppel kõrvale kalduda. OSAÜHING

SURVISOR ei saanud kauba omanikuks AÕS § 95 lg 3 tõttu, sest kostja tegutses omavoliliselt,

pealegi ei olnud OSAÜHING SURVISOR heauskne omandaja AÕS § 95 lg-te 1 ja 2 mõttes. Isegi

juhul, kui OSAÜHING SURVISOR oleks saanud kauba omanikuks ja kaubad heauskselt

18. oktoobril 2012 sõlmitud müügilepinguga omandanud, taastus koostööpartnerite omandiõigus

29. mail 2013, kui kostja OSAÜHINGULT SURVISOR kauba tagasi ostis. Kuna koostööpartnerid ei

jäänud oma kaubast ilma, ei saa rääkida kahju hüvitamisest omandiõiguse kaotamise tõttu. Omanikud

peavad nõudma esmajoones asjade väljaandmist AÕS § 80 alusel. Hagejal tuli tõendada, et

valdusesse võeti just üüripinnal asunud koostööpartnerite kaubad, st kaubad tuli identifitseerida.

Kohtud lugesid hageja tõendamiskoormise täidetuks, kuigi iga üksiku eseme olemasolu ja kuuluvus

ei olnud tõendatud. Sellega jätsid kohtud kauba identifitseerimata. Kahjuhüvitist ei saa välja mõista

abstraktse varakogumi eest. Kahju suuruse arvestamise aluseks on kohtud võtnud VÕS § 132 lg 1

järgi uue samaväärse asja soetamise maksumuse, kuid kohtud ei ole põhjendanud, millest lähtudes

nad leidsid, et uue samaväärse asja soetamise kulud on just 101 000 eurot. Ringkonnakohus tõlgendas

kahju vähendamise sätteid liiga kitsalt, leides, et kahju hüvitamise kohustuse kohane täitmine on

kahju hüvitamine, mitte asjade tagastamine. Kostja on koostööpartnerite asjad tagasi ostnud ja tahab

need hagejale tagasi anda. Kohtud oleksid pidanud kas võimaldama kostjal asjad tagastada ja seetõttu

kahjuhüvitist VÕS § 139 ja § 140 alusel nullini vähendama või vähendama kahjuhüvitist seetõttu, et

hageja on asjade vastuvõtmisest keeldunud.

8. Hageja vaidleb kostja kassatsioonkaebusele vastu, palub jätta selle rahuldamata ja menetluskulud

kostja kanda.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

9. Kolleegium leiab, et ringkonnakohtu otsus tuleb TsMS § 691 lg 1 p 2 alusel tühistada

materiaalõiguse väära kohaldamise ja menetlusnormi olulise rikkumise tõttu TsMS § 692 lg 1 p-de 1

ja 2 mõttes osas, milles ringkonnakohus jättis muutmata maakohtu otsuse osas, milles maakohus hagi

rahuldas, samuti menetluskulude jaotuse ja kindlaksmääramise osas. Asi tuleb saata tühistatud osas

uueks läbivaatamiseks samale ringkonnakohtule. Kassatsioonkaebus rahuldatakse osaliselt.

10. Kostja on kogu menetluse kestel väitnud, et koostööpartnerid, kellelt hageja oma nõuded

omandas, ei kaotanud vaidlusaluse kauba omandit selle tõttu, et kostja teostas üürileandja pandiõigust

õigusvastaselt, võttis asjade valduse ära omavoliliselt ning müüs asjad OSAÜHINGULE SURVISOR

käsutusõigust omamata. Ringkonnakohus leidis maakohtuga nõustudes, et hageja koostööpartnerid

jäid kaupade omandist ilma ning AÕS § 95 lg 3 ei ole asjakohane, sest kostja teostas oma oletatavat

pandiõigust ja müüs pandiesemeks olevad asjad. Ringkonnakohus põhjendas oma järeldust vaid

sellega, et AÕS § 292 lg 1 järgi toimub pandipidaja nõude rahuldamine panditud asja müügiga ja

VÕS § 208 järgi loob müük koos asja valduse üleandmisega õigusliku aluse müüdava asja

omandiõiguse üleminekuks.

Kolleegium leiab, et ringkonnakohus rikkus maakohtu otsusega nõustudes otsuse põhjendamise

kohustust (TsMS § 669 lg 1 p 5, § 654 lg 5, § 442 lg 8), kuna ta ei ole võtnud otsuses põhjendatud

seisukohta kostja kõigi esitatud faktiliste ja õiguslike väidete kohta, mis puudutavad vaidlusaluste

asjade (kauba) omandit. Samuti on ringkonnakohus kohaldanud vääralt materiaalõigust, jättes

ammendavalt välja toomata kauba omandi ülemineku materiaalõiguslikud eeldused ja nõuetekohaselt

hindamata, kes on kauba omanik. Selgitamata välja, kes on kauba omanik, ei saa hinnata ka seda, kas

hageja peaks enne VÕS § 115 lg-te 2 ja 3 alusel hüvitise nõudmist esmajoones nõudma asjade

väljaandmist AÕS § 80 alusel ning kas VÕS § 115 lg-te 2 ja 3 kohaldamise eeldused on täidetud.

11. Kolleegium selgitab, et vallasomandi ülemineku eeldusi reguleerib AÕS § 92 lg 1, mille järgi on

vallasomandi ülemineku üldised eeldused asjaõiguskokkulepe omandi ülemineku kohta võõrandaja ja

omandaja vahel, asja valduse üleandmine ning võõrandaja käsutusõigus ehk võõrandaja õigus

vallasasja omand üle anda.

Üürileandjal on seadusjärgne pandiõigus VÕS § 305 lg 1 mõttes, millele kohaldatakse

võlaõigusseadusega reguleerimata osas vallaspandi sätteid. AÕS § 292 lg-te 1 ja 2 järgi toimub

pandipidaja nõude rahuldamine panditud asja müügiga ning müügiõigus tekib pandipidajal siis, kui

pandiga tagatud nõue ei ole selle nõude kohaselt täidetud. Pandipidajal tekib seaduse alusel eraldi

panditud asja käsutusõigus, mis tähendab, et õiguspäraselt panditud asja saab omandada samamoodi

nagu panditud asja omanikult.

Kui pandipidaja müüb asja nii, et tal asja müügiõigust tekkinud ei olnud, puudub pandipidajal

käsutusõigus ning omandaja saab asja omandada üksnes juhul, kui on täidetud vallasasja heauskse

omandamise eeldused ning puuduvad heauskset omandamist välistavad tingimused (AÕS § 95).

Heauskselt ei saa vallasasja mh omandada siis, kui asi on omaniku tahte vastaselt tema valdusest

välja läinud. Kui asja omanik oli kaudne valdaja, ei saa heauskselt mh omandada asja, mis on otsese

valdaja tahte vastaselt tema valdusest välja läinud (AÕS § 95 lg 3). Erandina on võimalik asja

heauskselt omandada, kui käsutusõigust omav isik annab asja käsutamiseks õigustamatule

võõrandajale omandi üleandmiseks eelneva nõusoleku või kiidab omandi ülemineku tagantjärele

heaks (TsÜS § 114). Samuti ei kohaldu AÕS § 95 lg-s 3 sätestatud piirang erandina sama lõike

kolmanda lause järgi asja omandamisel enampakkumisel. AÕS § 294 lg 1 kohaselt müüakse panditud

asi avalikul enampakkumisel, mil leping loetakse sõlmituks parimale pakkumisele nõustumuse

andmisega (VÕS § 10 lg 1). Kui panditud asja ei müüda enampakkumisel ja kolmandal isikul on

panditud asjale õigus, on müügi viisi muutmiseks vaja ka kolmanda isiku nõusolekut, nõusoleku

puudumisel müügi viisi muutmiseks vastutab pandipidaja sellest tekkinud kahju eest (AÕS § 294 lg-

d 4 ja 5).

Kolleegium leiab, et kord tahte vastaselt omaniku valdusest välja läinud asjade heauskne

omandamine on jäädavalt välistatud. Seega kui AÕS § 95 lg 3 rakendamist välistavad erandid ei

kohaldu, ei saa kord omaniku tahte vastaselt tema valdusest välja läinud asja omandiõigus ka

heauskse omandamise kaudu kehtivalt üle minna. Seda sõltumata asjaolust, kaua aega tagasi omanik

valduse kaotas või kui mitu korda asja vahepealse aja jooksul heausksetele isikutele edasi võõrandati.

12. Ringkonnakohus peab eeltoodut arvestades asja uuel lahendamisel välja selgitama, kas hageja

koostööpartneritele kuulunud kauba omandiõigus sai kehtivalt OSAÜHINGULE SURVISOR üle

minna, ning tehtud järeldusi põhjendama. Asja uuel lahendamisel saab ringkonnakohus vastata ka

asjade omandiõigust puudutavatele poolte väidetele.

Selleks peab ringkonnakohus andma eelkõige hinnangu kostja käsutusõigusele ja kostja ning

OSAÜHINGU SURVISOR vahel 18. oktoobril 2012 sõlmitud müügilepingule, mis sõlmiti pärast

enampakkumise nurjunuks tunnistamist kokkuleppelise hinnaga (II kd, tl 115-117).

13. Kolleegium lisab, et pärast asjade omandile hinnangu andmist on võimalik võtta seisukoht asjade

väärtuse hüvitamise nõude kohta. Kolleegium jääb varem väljendatud seisukoha juurde, et kui

hagejal on võimalik kostjalt välja nõuda talle loovutatud nõuete alusel vaidlusalused asjad, saab ta

nõuda asjade asemel kahju hüvitamist nende väärtuse hüvitamise näol üksnes VÕS § 115 lg-tes 2 ja 3

sätestatud tingimustel (vt Riigikohtu 11. märtsi 2008. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-8-08, p 21).

Kahjuhüvitise suurust asja kaotsimineku korral reguleerib VÕS § 132 lg 1, millest tulenevalt peab

hüvitis olema nii suur, et kannatanul oleks kahju hüvitamise ajal võimalik soetada samaväärne asi.

Seega tuleb kohtul kahjuhüvitise suurust kindlaks määrates lähtuda samaväärse asja soetamise

kuludest võimalikult kohtuotsuse tegemise aja seisuga (vt ka Riigikohtu 6. mai 2015. a otsus

tsiviilasjas nr 3-2-1-39-15, p 12). Kolleegium märgib, et Riigikohtu 11. märtsi 2008. a otsuses

tsiviilasjas nr 3-2-1-8-08 ei ole asutud seisukohale, et kahjuhüvitise suuruse kindlaksmääramisel tuleb

lähtuda asjade väärtusest nende üürileandja poolt kinnipidamise ajal, nagu ekslikult leidis

ringkonnakohus. Eelviidatud lahendi p-s 16 on kolleegium selgitanud, et üürileandja võib üüritud

ruumis olevaid asju oma valdusse võtta üksnes ulatuses, mis on vajalik tema nõuete täitmise

tagamiseks, kusjuures üürileandja valdusse võetavate asjade väärtust tuleb hinnata asjade üürileandja

valdusse võtmise aja seisuga. Ringkonnakohus peab, lähtudes asjade omandiõiguslikust kuuluvusest,

menetlusosaliste nõuded välja selgitama ning jaotama tõendamiskoormise (TsMS § 348 lg 1),

vajadusel saab ringkonnakohus teha pooltele ettepaneku esitada lisatõendeid (TsMS § 230 lg 2).

Vastuseks kassatsioonkaebusele peab kolleegium vajalikuks veel märkida, et kohtud on hagi aegumist

käsitledes iseenesest põhjendatult leidnud, et hagi on esitatud omandi rikkumisega tekitatud kahju

hüvitamiseks.

14. Kuivõrd ringkonnakohtu otsus tühistatakse ja asi saadetakse samale ringkonnakohtule uueks

läbivaatamiseks, jääb menetluskulude jaotus TsMS § 173 lg 3 teise lause järgi ringkonnakohtu

otsustada.

15. Kassatsioonkaebuse rahuldamise tõttu tuleb TsMS § 149 lg 4 esimese lause alusel tasutud

kassatsioonikautsjon tagastada. TsMS § 149 lg 8 alusel tagastatakse kautsjon menetlusosalisele, kes

selle tasus või kelle eest see tasuti.

Jaak Luik, Ants Kull, Malle Seppik