3-2-1-176-16 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

TSIVIILKOLLEEGIUM

KOHTUMÄÄRUS

Kohtuasja number

3-2-1-176-16

Määruse kuupäev

Tartu, 15. märts 2017

Kohtukoosseis

Eesistuja Malle Seppik, liikmed Peeter Jerofejev ja Villu Kõve

Kohtuasi

U. G. S taotlus lapse tagastamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Ringkonnakohtu 29. septembri 2016. a määrus

tsiviilasjas nr 2-15-15167

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

M. S määruskaebus

U. G. S määruskaebus

Menetlusosalised ja nende

esindajad Riigikohtus

Avaldaja U. G. S, esindaja vandeadvokaat Tanel Pürn

Puudutatud isik M. S, esindaja vandeadvokaat Henn Koduvere

Puudutatud isik M. S, esindajad vandeadvokaadid Eeva Mägi

ja Maria Mägi-Rohtmets

Tallinna Linnavalitsus Lasnamäe Linnaosa Valitsuse kaudu,

esindaja Tatjana Martens

Asja läbivaatamise kuupäev

20. veebruar 2017. a, kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Jätta Tallinna Ringkonnakohtu 29. septembri 2016. a määrus tsiviilasjas nr 2-15-15167

muutmata.

2. Jätta nii M. S-i kui ka U. G. S-i määruskaebus rahuldamata.

3. Jätta M. S-i ja U. G. S-i kassatsiooniastme menetluskulud kummagi menetlusosalise enda

kanda.

4. Arvata M. S-i määruskaebuselt tasutud kautsjon 50 (viiskümmend) eurot riigituludesse.

5. Arvata U. G. S-i määruskaebuselt tasutud kautsjon 50 (viiskümmend) eurot riigituludesse.

6. Tagastada U. G. S-i määruskaebuselt 5. oktoobril 2016 enammakstud kautsjon

50 (viiskümmend) eurot.

7. Määrata OÜ Advokaadibüroo Lillo & Partnerid vandeadvokaadi Henn Koduvere tasu

suuruseks Riigikohtus osutatud riigi õigusabi eest 72 eurot (sh käibemaks). Saata määrus selles

osas täitmiseks Eesti Advokatuurile ja teadmiseks OÜ-le Advokaadibüroo Lillo & Partnerid.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Justiitsministeerium edastas 12. oktoobril 2015 Harju Maakohtule U. G. S (avaldaja, lapse isa)

taotluse lapse M. S (laps, puudutatud isik I) tagastamiseks Haagi 25. oktoobri 1980. a lapseröövi

suhtes tsiviilõiguse kohaldamise rahvusvahelise konventsiooni (konventsioon) ning Euroopa Nõukogu

määruse nr 2201/2003 alusel, mis käsitleb kohtualluvust ning kohtuotsuste tunnustamist ja täitmist

kohtuasjades, mis on seotud abieluasjade ja vanemliku vastutusega, ning millega tunnistatakse

kehtetuks määrus nr 1347/2000 (Brüsseli II a määrus). Avaldaja on esitanud kohtule taotluse tagastada

laps tema hariliku viibimiskoha riiki ehk Ungari Vabariiki. Taotluse kohaselt sõitis M. S (puudutatud

isik II, lapse ema) lapse isa nõusolekul 2015. aasta augustis lapsega Eestisse, kuid jättis lapse tema

harilikku viibimiskohta, Ungarisse, tagasi toomata. Lapse Eestisse jäämist ei ole vanemad arutanud ja

avaldaja ei ole lapse emale selleks nõusolekut andnud. Laps elab praegu Tallinnas.

2. Lapse ema palus jätta avalduse rahuldamata. Tema ja avaldaja ühine tütar sündis 5. veebruaril 2005

Ungaris. Kuigi pooled elasid lapsega koos Budapestis, kasvatas ema enamiku ajast last üksi, sest

avaldaja viibis töö tõttu väga tihti kodust eemal. Avaldajal on viis last kahest eelnevast abielust ja ta

veedab suurema osa ajast välisriikides, mitte Ungaris. 2014. a alguses kolis avaldaja poolte ühisest

kodust välja oma uue elukaaslase juurde Sofiasse. 2014. a esimesel poolel ei kohtunud avaldaja

lapsega kordagi. 2014. a teisel poolel hakkas avaldaja aeg-ajalt lapsega suhtlema. 2015. a veebruaris

kolis avaldaja koos uue elukaaslasega tagasi Budapesti ja pärast seda on avaldaja ja laps kohtunud

umbes kaks korda kuus. Pärast poolte lahkuminekut on laps elanud koos emaga. Samuti on alates

lapse sünnist lapse eest iga päev hoolitsenud ema.

1. juulil 2015 lõppes ema tööleping ja lähetus Budapestis, praegu töötab ta Eestis. Avaldaja ei ole

täitnud elatise maksmise kokkulepet. Samuti on avaldaja jätnud tasumata Budapesti kooli õppemaksu.

Ema ja lapse elukoht Budapestis on välja üüritud ja kinnisvaraportaalis on avaldatud korteri

müügikuulutus. Avaldajal on väidetavalt makseraskused. Alates 2015. a septembrist õpib laps Tallinna

Balletikoolis. Lapsel ei ole Ungaris ühtegi teist sugulast peale avaldaja, kes viibib suurema osa ajast

välisreisidel. Laps saab x. xxxxxxxxxx 2016 11-aastaseks. Ta on võimeline oma soovidest aru saama

ja neid selgelt väljendama, mistõttu tuleb ennekõike lähtuda lapse soovist ja huvidest. Laps on nii

emale kui ka oma esindajale avaldanud, et soovib jääda emaga Eestisse. Lapse tagasiviimine

Budapesti oleks vastuolus lapse huvidega ja riivaks oluliselt lapse põhiõigusi.

3. Lapsele määratud esindaja leidis, et lapse Ungarisse tagastamise avaldus tuleks rahuldada.

4. Tallinna Linnavalitsuse (Lasnamäe Linnaosa Valitsuse kaudu, edaspidi eestkosteasutus) seisukoha

järgi on täidetud konventsioonis sätestatud eeldused lapse tagastamiseks tema hariliku viibimiskoha

riiki, Ungari Vabariiki.

5. Eestkosteasutus edastas 13. novembri 2015. a kohtuistungil lapse avaldatu, et lapsele meeldib

Eestis rohkem kui Ungaris. Lapsel on siin lähisugulased ja ta on mitu korda suvel Eestis olnud. Laps

on kogu aeg elanud koos emaga, ema kasvatas tütart ka Ungaris üksinda, kuna isa reisis töö tõttu väga

palju. Laps on harjunud elama koos emaga.

23. novembril 2015 Harju Maakohtus ärakuulamisel avaldatu kohaselt kinnitas laps, et ta käib Eestis

koolis ja et ta soovib elada koos emaga. Kui ta peaks minema tagasi Ungarisse, siis tahab ta ka seal

elada koos emaga, kuigi tagasi ta minna ei soovi. Isa Ungaris nende juures ei elanud.

6. Harju Maakohus jättis 7. detsembri 2015. a määrusega lapse tagastamise taotluse rahuldamata ja

menetluskulud konventsiooni art 26 alusel Eesti Vabariigi kanda.

7. Avaldaja esitas maakohtu määruse peale määruskaebuse, millega palus maakohtu määruse tühistada

ja rahuldada avaldaja taotlus lapse tagastamiseks Ungari Vabariiki.

Puudutatud isik II vaidles määruskaebusele vastu ja palus jätta selle rahuldamata.

8. Tallinna Ringkonnakohus rahuldas 2. märtsi 2016. a määrusega avaldaja määruskaebuse osaliselt,

tühistas maakohtu määruse ja saatis asja uueks läbivaatamiseks maakohtule.

9. Avaldaja esitas ringkonnakohtu määruse peale määruskaebuse, leides, et ringkonnakohus tühistas

küll õigesti maakohtu määruse, kuid jättis asja alusetult ise lahendamata.

10. Riigikohus jättis 25. aprilli 2016. a määrusega avaldaja määruskaebuse menetlusse võtmata.

11. Harju Maakohus jättis asja uuel läbivaatamisel 28. juuni 2016. a määrusega lapse tagastamise

taotluse rahuldamata. Maakohus jättis enne apellatsioonimenetlust maakohtus ja

apellatsioonimenetluses kantud menetluskulud avaldaja ja puudutatud isiku II enda kanda.

Kassatsiooniastmes ja maakohtus asja uuel läbivaatamisel tekkinud menetluskulud jättis kohus

avaldaja kanda. Lapsele riigi õigusabi korras määratud esindaja kulud, tõlkekulud ja psühholoogile

tasutud kulud jäid riigi kanda. Maakohus ei määranud tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 174

lg-te 2 ja 4 alusel kindlaks menetluskulude rahalist suurust.

Maakohtu määruse põhjenduste kohaselt oli lapse harilik viibimiskoht Ungari Vabariik. Mõlemal

vanemal on hooldusõigus nii Ungari kui ka Eesti õiguse kohaselt. Asjas ei ole tuvastatud, et vanemad

oleksid hooldusõiguses kokku leppinud. On täidetud konventsiooni art 3 eeldused ja laps on Ungari

Vabariigist ära viidud õigusvastaselt, sest lapse isa ei andnud lapse emale 2015. a sügisel nõusolekut

jääda Eestisse. Avaldaja esitas lapse tagastamise taotluse 27. augustil 2015. Seega on täidetud lapse

viivitamatu tagastamise eeldused konventsiooni art 12 lg 1 alusel.

Lisaks tuleb tagastamisavalduse lahendamisel kontrollida, kas esinevad konventsioonis sätestatud

lapse tagastamist välistavad asjaolud. Brüsseli II a määruse art 55 kohaselt peab kohus selgitama välja

lapse huvid ja kõik lapse tagastamise otsustamiseks olulised asjaolud. Lapse tagastamisest keeldumise

alused on ammendavalt sätestatud konventsiooni artiklites 13 ja 20. Konventsiooni art 13 lg 2 järgi

võib kohus keelduda lapse tagastamist nõudmast, kui laps on jõudnud vanusesse ja küpsusesse, kus on

õige tema arvamusega arvestada, ning ta ei soovi tagasi tulla. Sellele sättele on kaudselt viidanud ka

lapse ema ja neid asjaolusid peab kohus kontrollima omal algatusel. Praegusel juhul on kohus lapsega

kohtunud ja palunud ka psühholoogi arvamust lapse seisukoha kohta.

Konventsiooni art 13 sätteid kaaludes peab kohus sama artikli viimase lõike järgi arvestama ka lapse

sotsiaalset tausta käsitletavat infot, mille on andnud lapse hariliku viibimiskoha keskasutus. Ungari

pädeva asutuse seisukohast nähtub, et lapse naasmine Ungarisse ei kujuta ohtu lapse tervisele ega

heaolule ning lapse naasmine ei põhjusta talle füüsilist ega psüühilist koormust. Kuid lisaks Ungari

pädeva asutuse arvamusele tuleb arvestada ka teisi asjas väljaselgitatud asjaolusid. Ungari pädev

asutus on oma seisukoha andnud lapsega kohtumata ja vestlemata ja see seisukoht ei saa olla

ainumäärav, sest asja lahendades tuleb kohtul lähtuda lapse parimatest huvidest.

Konventsiooni art 13 lg 2 järgi on kohtul diskretsiooniõigus jätta laps hariliku viibimiskoha riiki

tagastamata, kui on tuvastatud, et laps on tagastamisele vastu ja tema seisukohaga tuleks tema vanuse

ja küpsuse tõttu arvestada. Lapse vastuseis peab olema põhjendatud ja tuginema objektiivsetele

asjaoludele ning olema suhteliselt sõltumatu, st kujunenud vanemate mõjutusteta. Sõltumatu

seisukoha kujunemiseks peab laps olema saavutanud piisava vanuse ja küpsusastme. Kuna

konventsioon ei sätesta vanust, millest alates võib kohus lapse tagastamist otsustades arvestada lapse

vastuseisuga, tuleb igal konkreetsel juhul hinnata lapse vanust ja küpsusastet ning selgitada välja, kas

need on piisavad selleks, et lapsel oleks kujunenud välja iseseisev tahe. Praegusel juhul on laps oma

arengutasemelt piisavalt küps, et väljendada selget tahet ja ta on kahtlemata võimeline oma elu

puudutavates küsimustes kaasa rääkima. Laps on korduvalt väljendanud kohtule, oma esindajale ja

lastepsühholoogile, et ta ei soovi naasta Ungarisse. Laps on oma seisukohta põhjendanud ja ei nähtu,

et see oleks kujunenud ema mõjutusel. Seega ei ole lapse huvides naasta Ungari Vabariiki. Eeltoodust

tulenevalt tuleb laps jätta tagastamata.

Konventsiooniga ühinemise seaduse § 2 lg 3 järgi ei võta Eesti Vabariik konventsiooni art 42 ja art 26

lg 3 alusel endale kohustusi seoses art 26 lg-s 2 nimetatud kuludega, mis tulenevad advokaadi või

õigusnõustaja osalemisest või kohtumenetlusest, v.a juhul, kui kulutusi võib katta riigi õigusabi

süsteemi kaudu. Asjas on õiglane jätta enne apellatsioonimenetlust maakohtu menetluses ja

apellatsioonimenetluses kantud menetluskulud avaldaja ja lapse ema enda kanda. Avaldaja esitas

põhjendatud taotluse lapse tagastamiseks selleks ettenähtud aja jooksul ja seetõttu ei ole õiglane jätta

nimetatud kohtumenetlustes tekkinud kulusid üksnes avaldaja kanda. Küll aga tuleb

kassatsiooniastmes ja maakohtus asja uuel läbivaatamisel tekkinud menetluskulud jätta avaldaja

kanda. See, et avaldaja esitas olukorras, kus ringkonnakohus saatis asja maakohtule uueks

läbivaatamiseks, Riigikohtusse määruskaebuse, ei aidanud kaasa asja lahendamisele.

Maakohtus asja uuel läbivaatamisel tekkinud menetluskulud jättis kohus täielikult avaldaja kanda,

kuna see on asjaolusid arvestades õiglane. Pooled on korduvalt pidanud kompromissiläbirääkimisi,

kuid kompromissi ei saavutatud avaldajast tulenevatel põhjustel.

12. Avaldaja esitas määruskaebuse, milles palus maakohtu määruse tühistada ja teha uue määruse,

millega rahuldada lapse tagastamise taotlus. Avaldaja arvates oli menetluskulude jaotus vastuolus nii

konventsiooni art-ga 26 kui ka riigisisese õigusega.

13. Puudutatud isik II esitas samuti määruskaebuse, milles palus maakohtu määruse tühistada osas,

millega maakohus jättis enne apellatsioonimenetlust maakohtu menetluses ja apellatsioonimenetluses

kantud menetluskulud avaldaja ja puudutatud isiku II enda kanda, ja teha selles osas uue määruse,

millega jätta kõik puudutatud isiku II menetluskulud avaldaja kanda.

Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused

14. Tallinna Ringkonnakohus jättis 29. septembri 2016. a määrusega maakohtu määruse muutmata ja

mõlemad määruskaebused rahuldamata. Määruskaebuste menetlemisega seotud kulud jättis

ringkonnakohus menetlusosaliste endi kanda, välja arvatud lapsele määratud esindaja kulud, mis jäid

riigi kanda.

Ringkonnakohtu määruse põhjenduste kohaselt on konventsiooni art 13 lg 2 alusel lapse tagastamisest

keeldumine kohtu kaalutlusotsus, millesse kõrgema astme kohus sekkub juhul, kui alama astme kohus

on ületanud diskretsiooni piire või rikkunud oluliselt menetlusõiguse norme. Maakohtu määruses neid

puudusi ei esine. Maakohus põhjendas veenvalt, miks tuleb lapse arvamusega arvestada, ja asja

materjalid kinnitavad maakohtu veendumust. Samuti on maakohus veenvalt põhjendanud, miks ei saa

asja lahendamisel olla ainumäärav Ungari pädeva asutuse arvamus. See on vaid üks tõend maakohtu

kogutud tõendite hulgas. Kohus on asja lahendamisel võtnud arvesse kõiki kohtu ette toodud ja kohtu

enda väljaselgitatud asjaolusid, seades esikohale lapse parimad huvid. Konventsiooni art-s 1

sätestatud eesmärki tuleb tõlgendada koostoimes lapse parimate huvide ülimuslikkuse põhimõttega,

millest maakohus asja lahendamisel ka lähtus.

Nii avaldaja kui ka puudutatud isik II on vaidlustanud menetluskulude jaotuse - puudutatud isik II

osas, millega enne apellatsioonimenetlust maakohtu menetluses ja apellatsiooniastmes kantud

menetluskulud jäid avaldaja ja puudutatud isiku II enda kanda, ning avaldaja osas, millega

kassatsiooniastmes ja maakohtus asja uuel läbivaatamisel tekkinud kulud jäid avaldaja kanda.

Avaldaja leiab, et menetluskulude jaotus on vastuolus konventsiooni art-ga 26, mille kohaselt ei või

avaldajalt nõuda mingeid menetluskulusid, sh teiste osaliste menetluskulusid. Samuti leiab avaldaja, et

menetluskulude isegi osaline tema kanda jätmine ei ole õigustatud ka riigisisese õiguse kohaselt.

Ringkonnakohus ei nõustunud avaldaja seisukohaga, et tema kanda ei või jätta teiste osaliste

menetluskulusid. Selline seisukoht ei tulene konventsioonist ega kohtupraktikast. Eesti Vabariik on

konventsiooniga ühinedes teinud konventsiooni art 26 lg-s 3 nimetatud reservatsiooni, mille kohaselt

ei võta riik endale kohustusi seoses art 26 lg-s 2 nimetatud kuludega, mis tulenevad advokaadi või

õigusnõustaja osalemisest või kohtumenetlusest, v.a juhul, kui kulutusi võib katta riigi õigusabi

süsteemi kaudu. Samuti ei ole õige avaldaja seisukoht, et menetluskulude isegi osaline väljamõistmine

ei ole õigustatud ka riigisisese õiguse kohaselt.

Puudutatud isiku II hinnangul on maakohus teinud menetluskulude jaotuse kohta lahendi, mis ei ole

TsMS § 172 lg 1 järgi õiglane, sest asja lahendamise tulemus on sarnane sellele, mida on puudutatud

isik II korduvalt avaldajale kompromissi korras pakkunud, ja seega tuleb menetluskulud jätta täies

ulatuses avaldaja kanda. Menetluskulude jaotus TsMS § 172 lg 1 teise lause järgi on kohtu

diskretsiooniotsus. Maakohus on menetluskulude jaotust kohaselt põhjendanud ega ole diskretsiooni

piire ületanud.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

15. Avaldaja palub määruskaebuses tühistada nii maa- kui ka ringkonnakohtu määruse ja rahuldada

avaldaja taotluse tagastada laps tema hariliku viibimiskoha riiki, Ungari Vabariiki.

Avaldaja määruskaebuse põhjenduste kohaselt on ringkonnakohus maakohtu määrust kontrollinud

ainult osas, kas lapse seisukoht on väljendatud järjekindlalt. Asjas pole tuvastatud ega kohtumäärustes

põhjendatud, et lapse tagastamata jätmine oleks lapse huvides hädavajalik. Kohtud ei ole lapse huve

kaalunud ja on alusetult samastanud lapse hetkesoovi tema huvidega.

Menetluskulude jaotus on vastuolus konventsiooni art-ga 26. Konventsioon lubab teha vaid kindla

sisuga reservatsiooni - keelduda kulude riigi kanda võtmisest väljaspool riigi õigusabi andmist.

Konventsiooni art 42 ei luba teha muid reservatsioone. Praegusel juhul ei vaielda kulude riigi kanda

jätmise üle ja seega on viide reservatsioonile asjakohatu.

Eeltoodust tulenevalt ei tohi avaldajalt nõuda mingeid menetluskulusid, sh riigilõivu ega teiste osaliste

menetluskulusid. Reservatsiooni kohaselt ei saa avaldaja nõuda riigilt enda õigusabikulude hüvitamist,

kuid need kulud saab art 26 lg 3 kohaselt jätta lapse ema kanda. Samuti ei ole menetluskulude isegi

osaline avaldaja kanda jätmine õigustatud riigisisese õiguse järgi.

16. Puudutatud isik II palub määruskaebuses tühistada ringkonnakohtu määruse osas, millega

ringkonnakohus jättis puudutatud isiku II määruskaebuse rahuldamata ja maakohtu määruse tsiviilasjas

muutmata osas, millega maakohus jättis enne apellatsioonimenetlust maakohtu menetluses ja

apellatsioonimenetluses kantud menetluskulud avaldaja ja puudutatud isiku II enda kanda, ning teha

selles osas uus määrus, millega jätta kõik puudutatud isiku II menetluskulud avaldaja kanda.

Puudutatud isiku II määruskaebuse kohaselt on praeguses asjas pidevalt üritatud saavutada

kompromissi, kuid kõik kompromissiläbirääkimised on katkenud avaldajast tulenevatel põhjustel.

Lähtuvalt asja lahendamise tulemusest ja asjaolusid arvestades oleks väga ebaõiglane jätta

menetluskulud kas või osaliselt puudutatud isiku II kanda.

17. Avaldaja ja puudutatud isik II vaidlevad teineteise määruskaebusele vastu ning paluvad jätta selle

rahuldamata.

18. Lapse esindaja leiab avaldaja määruskaebusele vastates, et ringkonnakohtu määrus tuleb jätta

muutmata. Lapse esindaja ei ole avaldanud arvamust puudutatud isiku II määruskaebuse kohta. Lapse

esindaja palub riigi õigusabi tasuna välja mõista tasu pooleteise tunni eest ehk 60 eurot, millele

lisandub käibemaks, kokku 72 eurot.

19. Eestkosteasutus leiab, et ringkonnakohtu määruse tühistamiseks ei ole põhjust ja lahend on

kooskõlas lapse huvidega.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

20. Kolleegium leiab, et avaldaja ega ka puudutatud isiku II määruskaebuste väited ei anna alust

ringkonnakohtu määruse tühistamiseks. Määruskaebused tuleb TsMS § 691 p 1 ja § 695 alusel jätta

rahuldamata ning ringkonnakohtu määrus muutmata.

21. Kassatsiooniastmes vaidlevad menetlusosalised esiteks selle üle, kas kohtud jätsid lapse õigesti

Ungarisse tagastamata, ja teiseks selle üle, kas kohtud jaotasid menetluskulud õigesti.

22. Kolleegium märgib esmalt, et õige on ringkonnakohtu seisukoht, et konventsiooni art 13 lg 2

alusel lapse tagastamisest keeldumine on kohtu kaalutlusotsus, millesse kõrgema astme kohus sekkub

vaid juhul, kui alama astme kohus on ületanud diskretsiooni piire või rikkunud oluliselt

menetlusõiguse norme. Maakohus ei ole diskretsiooni piire ületanud, materiaalõigust on kohaldatud

õigesti ja menetlusõiguse norme ei ole rikutud. Kohus on asja lahendamisel võtnud arvesse kõiki

kohtu ette toodud ja kohtu enda väljaselgitatud asjaolusid, seades esikohale lapse parimad huvid.

Maakohus on piisava põhjalikkusega ja veenvalt põhjendanud, miks tuleb lapse arvamusega

arvestada. Samuti on ringkonnakohus piisavalt põhjendanud maakohtu määruse jõusse jätmist.

Avaldaja määruskaebuse väited ei anna alust kummagi kohtulahendi õigsuses kahelda ja seega tuleb

ringkonnakohtu määrus jätta muutmata osas, millega ringkonnakohus jättis muutmata maakohtu

määruse osas, millega maakohus jättis lapse Ungarisse tagastamata.

23. Järgmiseks käsitleb kolleegium menetluskulude jaotust.

Konventsiooni art 26 lg 2 näeb mh ette, et konventsiooniosalise keskasutus ja muu asjaomane

ametiasutus ei tohi kehtestada konventsiooni alusel esitatava avalduse kohta lõivu või nõuda taotluse

esitajalt menetluskulude või advokaadi või õigusnõustaja osavõtust tulenevate kulude hüvitamiseks

muud tasu ning et nimetatud asutused võivad nõuda ainult lapse tagasitoomisega seotud kulude

hüvitamist. Konventsiooni art 26 lg 3 kohaselt võib konventsiooniosaline art 42 alusel tehtava

reservatsiooniga deklareerida, et ta võtab endale advokaadi või õigusnõustaja osalemisest või

kohtumenetlusest tingitud kuludega seotud kohustuse üksnes siis, kui ta võib kulud hüvitada selle riigi

õigusabisüsteemi kaudu.

Konventsiooni art 42 lg 1 kohaselt võib riik hiljemalt konventsiooni ratifitseerides, vastu võttes või

kinnitades või sellega ühinedes teha art 26 lg-s 3 nimetatud reservatsiooni. Muid reservatsioone teha

ei tohi. Eesti ongi konventsiooniga ühinedes teinud eelnimetatud reservatsiooni ja lapseröövi suhtes

tsiviilõiguse kohaldamise rahvusvahelise konventsiooniga ühinemise seaduse § 2 p 3 sätestab, et

konventsiooni art 42 ja art 26 lg 3 alusel ei võta Eesti Vabariik endale kohustusi seoses art 26 lg-s 2

nimetatud kuludega, mis tulenevad advokaadi või õigusnõustaja osalemisest või kohtumenetlusest,

välja arvatud juhul, kui kulutusi võib katta riigi õigusabi ja õigusnõustamise süsteemi kaudu.

24. Avaldaja leiab, et menetluskulude jaotus on vastuolus konventsiooni art-ga 26 ja et kohtud on

jätnud tähelepanuta, et konventsioon lubab teha vaid kindla sisuga reservatsiooni ehk keelduda kulude

riigi kanda võtmisest väljaspool riigi õigusabi andmist. Avaldaja leiab, et konventsiooni art 26

kohaselt ja sõltumata Eesti Vabariigi tehtud reservatsioonist ei või tema kanda jätta mistahes

menetluskulusid ja need kulud, mis on praegu jäetud tema kanda, peab kandma lapse ema.

25. Kolleegium märgib, et konventsiooni art-s 26 sätestatud menetluskulude kandmise põhimõtete

eesmärk on lihtsustada lapse tagastamist taotleval vanemal kohtu poole pöördumist, ja selgitab, et

olukorras, kus riik on teinud konventsiooni art 26 kohaldamise kohta art-s 42 sätestatud reservatsiooni

ning sätestanud, et Eesti Vabariik ei võta art-s 26 nimetatud kulude kandmisel muid kohustusi kui

neid, mida kantakse riigi õigusabi süsteemi kaudu, kohaldub menetluskulude jaotuse otsustamisel

tavapärane riigisisene kord. Konventsioon ei anna avaldajale muid soodustusi kui see, et ta ei pea

tasuma avalduselt riigilõivu ja kui isik vastab riigi õigusabi saamiseks kehtestatud tingimustele,

võimaldatakse talle õigusabi riigi kulul.

Kuna tegu on hagita menetlusega, siis kohaldub menetluskulude jaotuse otsustamisel TsMS § 172

lg 1, mille kohaselt hagita menetluses kannab menetluskulud isik, kelle huvides lahend tehakse, ja kui

hagita menetluses osaleb mitu isikut, võib kohus otsustada, et menetluskulud kannab täielikult või

osaliselt mõni menetlusosaline, kui see on asjaolusid arvestades õiglane.

26. Avaldaja leiab, et menetluskulude isegi osaline tema kanda jätmine ei ole õige ka riigisisese õiguse

järgi. Puudutatud isik II omakorda on seisukohal, et tema menetluskulud tulnuks jätta avaldaja kanda,

kuna menetlusosalised on üritanud saavutada kompromissi, kuid ei ole seda saavutanud avaldajast

tulenevatel põhjustel.

Käesolevat tsiviilasja on kõigis kolmes kohtuastmes menetletud kaks korda (Riigikohtus toimus

esimene menetlus siiski vaid eelmenetluse staadiumis). Kõik lapsele riigi õigusabi korras määratud

esindaja kulud, tõlkekulud ja psühholoogile tasutud kulud jättis maakohus lahendiga, millega

menetluskulude jaotus kindlaks määrati ja mille ringkonnakohus jättis muutmata, riigi kanda. Sama

lahendiga jättis maakohus esimese kassatsioonimenetluse ja teise maakohtu menetluse kulud avaldaja

kanda. Esimese maakohtu ja mõlema apellatsiooniastme kulud on jäetud avaldaja ja puudutatud

isiku II enda kanda. Seega on avaldaja kanda jäetud kõik tema enda lepingulise esindaja kulud ja lapse

ema lepingulise esindaja kulud, mis võisid tekkida esimesel korral kassatsiooniastmes ja teisel korral

maakohtu menetluses.

Asja materjalidest ei nähtu, et avaldaja oleks asjas tasunud riigilõivu. Lapse ema on maakohtu teise

määruse ehk 28. juuni 2016. määruse peale ringkonnakohtusse kaevates tasunud 50 euro suuruse

riigilõivu, kuid ringkonnakohtu 29. septembri 2016. a määrusega otsustatud apellatsiooniastme

menetluskulude jaotuse järgi jääb see praegu lapse ema enda kanda. Seega ei ole kohus avaldajalt

riigilõivu tasumist nõudnud ega jätnud riigilõivu avaldaja kanda.

27. TsMS § 172 lg 1 teise lause kohaldamine on kohtu diskretsiooniotsus ja kõrgema astme kohus

saab sellesse sekkuda vaid juhul, kui diskretsiooni piire on ületatud. Kolleegium leiab, et kohtud on

menetluskulude jaotuse üle otsustades õigesti kohaldanud kaalutlusõigust ega ole selle piire ületanud.

Nii maakohtul kui ka ringkonnakohtul oli õigus otsustada menetluskulude jaotus, lähtudes õigluse

põhimõttest. Maakohus on põhjendanud, miks ta jättis esimese kassatsioonimenetluse ja teise

maakohtu menetluse kulud avaldaja kanda ning esimese maakohtu ja esimese apellatsioonikohtu

menetluse kulud menetlusosaliste endi kanda. Samuti on ringkonnakohus põhjendanud, miks ta jättis

teise apellatsioonimenetluse kulud menetlusosaliste endi kanda. Kohtud ei ole eelnimetatud otsustusi

tehes menetlusõiguse norme rikkunud.

Eeltoodust tulenevalt tuleb ringkonnakohtu määrus jätta muutmata ka osas, millega ringkonnakohus

jättis muutmata maakohtu määruse menetluskulude jaotuse osas, samuti osas, millega ringkonnakohus

jättis apellatsiooniastme menetluskulud menetlusosaliste endi kanda. Nii avaldaja kui ka puudutatud

isiku II määruskaebus jääb rahuldamata.

28. Avaldaja ja puudutatud isiku II kassatsiooniastme menetluskulud tuleb TsMS § 172 lg 1 teise lause

alusel jätta kummagi menetlusosalise enda kanda.

Lapsele riigi õigusabi korras määratud esindaja taotlus määrata riigi õigusabi tasu suuruseks 72 eurot

(sh käibemaks) on põhjendatud ja tuleb rahuldada, lähtudes riigi õigusabi seaduse §-dest 22 ja 23.

29. Kuna nii avaldaja kui ka puudutatud isiku II määruskaebus jääb rahuldamata, tuleb mõlemalt

määruskaebuselt tasutud kautsjonid TsMS § 149 lg 4 teise lause alusel arvata riigituludesse.

TsMS § 149 lg 7 kohaselt tagastatakse kautsjon enam tasutud osas, kui kautsjoni on tasutud

ettenähtust rohkem. Lähtudes eeltoodust ning tulenevalt TsMS § 149 lõikest 8 tuleb U. G. S-i

määruskaebuselt 5. oktoobril 2016 enammakstud kautsjon 50 (viiskümmend) eurot tagastada.

Malle Seppik, Peeter Jerofejev, Villu Kõve