3-2-1-161-16 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

TSIVIILKOLLEEGIUM

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-2-1-161-16

Otsuse kuupäev

Tartu, 15. märts 2017

Kohtukoosseis

Eesistuja Jaak Luik, liikmed Henn Jõks ja Villu Kõve

Kohtuasi

Heino Üürikese ja Milvi Üürikese hagi Hendrik

Villemsoni vastu varalise ja mittevaralise kahju

hüvitamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Ringkonnakohtu 30. juuni 2016. a otsus tsiviilasjas

nr 2-14-60814

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Heino Üürikese ja Milvi Üürikese kassatsioonkaebus

Tsiviilasja hind Riigikohtus

60 000 eurot

Menetlusosalised ja nende

esindajad Riigikohtus

Hageja Heino Üürike

Hageja Milvi Üürike

Hagejate esindaja vandeadvokaat Brigitta Mõttus

Kostja Hendrik Villemson, esindaja vandeadvokaat Aadu

Luberg

Asja läbivaatamise kuupäev

13. veebruar 2017, kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Jätta Pärnu Maakohtu 7. märtsi 2016. a ja Tallinna Ringkonnakohtu 30. juuni 2016. a otsus

tsiviilasjas nr 2-14-60814 muutmata osas, milles Heino Üürikese ja Milvi Üürikese hagi

mittevaralise kahju hüvitamiseks ja ravikulude, sõidukulude ja lõhutud riiete tõttu tekkinud

varalise kahju hüvitamiseks jäeti rahuldamata.

2. Tühistada maa- ja ringkonnakohtu otsus osas, milles kohtud jätsid rahuldamata Heino

Üürikese töövõime vähenemisest tuleneva kahju hüvitamise nõude, ning ringkonnakohtu otsuse

resolutsiooni p-d 2, 3, 4.2–4.5, 5–10. Saata asi tühistatud osas maakohtule uueks

läbivaatamiseks.

3. Kassatsioonkaebus rahuldada osaliselt.

4. Vabastada Heino Üürike ja Milvi Üürike kassatsiooniastme menetluskulude riigituludesse

tasumise kohustusest.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Heino Üürike (hageja I) ja Milvi Üürike (hageja II) (hagejad) esitasid 13. novembril 2014 Pärnu

Maakohtule hagi Hendrik Villemsoni (kostja) vastu 10 350 euro suuruse varalise kahju ja 49 650 euro

suuruse mittevaralise kahju eest hüvitise saamiseks.

Hagiavalduse põhjenduste kohaselt tuli kostja 11. detsembril 2009 loata nende elukohta, tungis

kallale hagejale II, põhjustas talle füüsilist valu ja tekitas tervisekahjustusi. Kostja lõi hagejale II appi

tulnud hageja I keha korduvalt raudkangiga ja ühel korral pea piirkonda, mille tagajärjel kaotas

hageja I hetkeks teadvuse. Juhtunu kohta algatati kriminaalasi nr 09270000697

karistusseadustiku § 121 alusel, kuid see lõpetati kuriteokoosseisu puudumise tõttu.

Kostja käitumine oli õigusvastane võlaõigusseaduse (VÕS) § 1043 ja § 1045 lg 1 p-de 2, 4, 5 ja 8

mõttes, tekkinud kahju põhjustasid kostja tekitatud tervisekahjustused, normi eesmärk on ära hoida

kahju, mida kostja tekitas, ta oleks pidanud lahkuma kohe, kui hageja II temalt seda palus. Kostja süü

VÕS § 1050 lg 1 mõttes on tõendatud kriminaalasja materjalidega.

Hagejal I tekkisid kroonilised peavalud, püsivad valud roiete piirkonnas ja depressioon, hageja II sai

läbielatu tõttu infarkti, kohe arsti poole ei pöördunud, kuid sai infarktist teada hiljem. Hagi ei ole

aegunud, sest hageja I sai tervisekahjustusest teada neuroloogi 7. novembri 2013. a diagnoosist ja

hageja II sai teada infarktist alles 15. jaanuaril 2014. Hagejatele tekkinud kahju moodustavad

ravikulud, sõidukulud, asjade kahjustamise kulud, saamata jäänud töötasu ja sissetulekute

vähenemine, kokku 10 350 eurot. Hagejatele tekkis mittevaraline kahju 49 650 eurot.

2. Kostja oli seisukohal, et hagejate varalise ja mittevaralise kahju hüvitamise nõuded on aegunud, ja

taotles sellekohase vaheotsuse tegemist.

Hagejatele tekitati tervisekahjustused 11. detsembril 2009, sel ajal said nad ka tekkinud kahjust teada

ja kulgema hakkas kahju õigusvastasest tekitamisest tuleneva nõude kolmeaastane aegumise tähtaeg

tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 150. Ka juhul kui lugeda nõude aegumistähtaja alguseks

17. august 2010, mil hagejate kaebus kriminaalasja lõpetamise määruse peale neile tagastati, on

nõuded aegunud, sest hagi esitati 13. novembril 2014.

3. Pärnu Maakohus tegi 7. märtsil 2016 lõppotsuse, millega jättis hagi rahuldamata, sest hagejate

nõuded on aegunud. Hagejate menetluskulud jättis maakohus nende endi kanda ja kostja

menetluskuludest 1/3 tema enda kanda ja 2/3 hagejate kanda. Maakohus mõistis hagejatelt

solidaarselt kostja kasuks välja 789 eurot 12 senti.

Maakohtu otsuse põhjenduste kohaselt algatati juhtunu uurimiseks kriminaalasi, kuid see lõpetati

kriminaalmenetluse seadustiku § 202 lg-te 1 ja 7 alusel, sest isiku süü ei olnud suur ja kriminaalasja

jätkamiseks puudus avalik menetlushuvi. On tõendatud, et hagejatele on õigusvastaselt VÕS § 1045

lg 1 p 2 mõttes kahju tekitatud. Kostja ei ole tõendanud, et ta ei oleks kahju tekitamises VÕS § 1050

lg 1 mõttes süüdi, kriminaalmenetlus lõpetati avaliku menetlushuvi puudumise tõttu, sest kostja süü

ei olnud suur.

On arusaamatu, miks oodati hagi esitamisega viis aastat. Hageja I peavaluhood ja hageja II võimalik

südamekahjustus ilmnesid hagi kohaselt vahetult pärast konflikti, samuti hakkasid hagejad arsti

juures käima kohe pärast toimunut. Varalise kahju hüvitamise nõude aluseks olevad asjaolud said

hagejatele teatavaks mõne päeva või kuu jooksul 11. detsembri 2009. a sündmust, mittevaralisest

kahjust said hagejad teada 11. detsembril 2009. On raskesti tõendatav, et hagejatele 2013. ja

2015. aastal pandud diagnoosid ja hageja I töötuks jäämine on otseses põhjuslikus seoses 2009. aastal

toimunuga. Mittevaralise kahju hüvitamise nõude olemasolu sai kostjatele teatavaks 11. detsembril

2009. Hagi on esitatud aegumistähtaega oluliselt ületades.

4. Hagejad esitasid maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles palusid maakohtu otsuse

tühistada ja teha asjas uus otsus, millega hagi rahuldada. Alternatiivselt palusid hagejad maakohtu

otsuse tühistada ja saata asi teise ringkonnakohtusse arutamiseks. Menetluskulud palusid hagejad

jätta kostja kanda.

5. Kostja leidis, et apellatsioonkaebus on ebaõigesti ringkonnakohtu menetlusse võetud ja palus jätta

selle läbi vaatamata. Alternatiivselt palus kostja jätta apellatsioonkaebuse rahuldamata, maakohtu

otsuse muutmata ja menetluskulud hagejate kanda.

Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused

6. Tallinna Ringkonnakohus jättis 30. juuni 2016. a otsusega apellatsioonkaebuse ja kostja

apellatsioonkaebuse läbi vaatamata jätmise taotluse rahuldamata. Ringkonnakohus tühistas maakohtu

otsuse menetluskulude väljamõistmise osas ja tegi selles osas uue otsuse, muus osas jättis

ringkonnakohus kohtuotsuse resolutsiooni muutmata, kuid muutis maakohtu otsuse põhjendusi ja

sõnastas otsuse tervikresolutsiooni. Ringkonnakohus jättis hagejate menetluskulud mõlemas

kohtuastmes nende endi kanda. Kostja menetluskuludest jäeti maakohtus 1/3 tema enda ja 2/3

hagejate kanda. Ringkonnakohus mõistis kummaltki hagejalt kostja kasuks välja maakohtus kantud

menetluskulude eest 394 eurot 56 senti ja apellatsioonimenetluses kantud menetluskulude eest

408 eurot. Kummaltki hagejalt mõisteti riigituludesse apellatsioonimenetluse riigilõiv 550 eurot ja

sellelt viivis seadusjärgses määras VÕS § 113 lg 1 teise lause mõttes.

Ringkonnakohus leidis, et hagejate esindaja tõendas enda esindusõigust, mistõttu puudus alus jätta

apellatsioonkaebus läbi vaatamata, ning märkis, et asjaolu, et maakohtu kohtunik oli kriminaalasjas

eeluurimiskohtunik, ei anna alust pidada teda erapoolikuks, asja ei pidanud arutama teine kohus.

Maakohus hindas vääralt aegumist TsÜS § 150 alusel, jättes tähelepanuta, et kehavigastuse

tekitamisest ja tervise kahjustamisest tuleneva nõude aegumist reguleerib TsÜS § 153 lg 1. See ei

viinud aga asja lahendamisel ebaõige tulemuseni, sest mõlemad sätestavad kolmeaastase tähtaja.

TsÜS § 153 lg-s 1 sätestatud aegumistähtaja algus sõltub sellest, millal isik sai teada või pidi teada

saama kahjust ja kohustatud isikust.

Ringkonnakohus nõustus maakohtuga, et hagi on aegunud, sest hagejatel tekkisid terviseprobleemid,

ravimite ostmise ja arsti juurde sõitmise kulud 11. detsembril 2009. Samuti said siis kahjustada riided

ja tekkis mittevaraline kahju: hirm kostja ees, depressioon, kehalised ja psüühilised häired. Hagi

aegumise algusajaks ei saa lugeda hagejatel haiguste diagnoosimise aega 2013. ja 2014. aastal, vaid

kehavigastusest ja tervisekahjustusest tuleneva kahju tekkimisest teadasaamise aega.

TsÜS § 154 kehavigastuse ja tervise kahjustamise nõude aegumisele ei kohaldu ning nõue ei aegu

ositi. Kui kahju tekib tulevikus või on korduv, tuleb lähtuda kahju ühtsuse printsiibist: kohe kui osa

kahjuhüvitisest muutub sissenõutavaks, hakkab aeguma ka kogu edaspidi tekkida võiv kahju

hüvitamise nõue. Mõlema hageja varalise kahju hüvitamise nõude aegumise alguseks saab lugeda

hiljemalt 1. jaanuari 2010 ning mittevaralise nõude aegumise alguseks 11. detsembrit 2009, seega on

hagejate nõuded aegunud.

Hagejad ei ole menetluskulude hüvitamise suhtes solidaarvõlgnikud, mistõttu tuleb menetluskulud

välja mõista kummaltki hagejalt eraldi.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

7. Hagejad esitasid ringkonnakohtu otsuse peale kassatsioonkaebuse, milles paluvad maa- ja

ringkonnakohtu otsuse tühistada ja saata asja läbivaatamiseks maakohtule. Kõik menetluskulud

paluvad hagejad jätta kostja kanda ja vabastada hagejad kassatsioonkautsjoni tasumisest, sest hageja I

on töövõimetu ja töötu ning hageja II on pensionär.

Kassatsioonkaebuse põhjenduste järgi on ringkonnakohus kohaldanud vääralt materiaalõigust ja

rikkunud menetlusõiguse norme, mis tingis ebaõige kohtuotsuse. Kaebuse lahendamisel on

põhimõtteline tähendus õiguskindluse tagamisel. Vaidlust ei ole selles, et hagejatele tekitati

11. detsembril 2009 õigusvastaselt kahju. Kostja ei ole tõendanud, et ta ei ole kahju tekitamises

VÕS § 1050 lg 1 mõttes süüdi ja kriminaalasja ei lõpetatud kuriteokoosseisu puudumise tõttu, vaid

oportuniteedi alusel.

Vaidluse all on, millest alates tuleb hakata lugema nõude aegumise tähtaega. Mõlemad kohtuastmed

leidsid, et aegumistähtaeg hakkas kulgema alates kallaletungist 2009. aastal, kuid mitte hiljem kui

kriminaalasja lõpetamisel 2010. aastal. Hagejad selle seisukohaga ei nõustu, sest siis ei võinud

kumbki hageja ette näha krooniliste haiguste tekkimist 2014. aastal. Kohtusse saab pöörduda siis, kui

on teada, et kahju on tekkinud ja see on tõendatav, kahju on põhjuslikus seoses ning kahju ei ole

mööduv, juhuslik või muu asjaoluga seotud.

Hageja I nõue hakkas aeguma 7. novembril 2013, kuid mitte hiljem kui 7. novembril 2014 ja

hageja II nõue hakkas aeguma 15. jaanuaril 2014, seega ei ole nõuded aegunud. Varalise kahju

hüvitamise nõue ei saanud hakata aeguma 2010. aastal kriminaalmenetluse lõpetamisel, sest see ei ole

käsitatav tervisekahjust teadasaamise ajana. Mittevaraline kahju tekkis siis, kui hagejad said teada, et

kahjustused on eluaegsed ja neist ei parane. Seadus ei kohusta hagejaid ette nägema kahju tekkimist

tulevikus, sellest ka 30 aastane aegumistähtaeg.

Aegumist ei tule hakata lugema teost ja välisest kahju tekitamisest teadasaamisest, vaid arvesse tuleb

võtta teadasaamist tervisekahjustusest tulenevatest kahjudest, sealjuures hilisematest varjatud

kahjudest, mis tekivad püsivate tervisekahjustustena. See seisukoht ilmneb ka Riigikohtu 30. jaanuari

2013. a otsusest tsiviilasjas nr 3-2-1-177-12. Õigusvastane tegu ei olnud kahju tekkimise alus vaid

põhjustaja. Hagejad ei saa prognoosida enda tervisekahju tekkimise ulatust ja kroonilisi haigusi

tulevikus. Hagejad said teada kahjust, kui arstid, kes on oma ala spetsialistid otsused tegid.

Ringkonnakohus jättis pea kõik menetluskulud hagejate kanda. Menetluskulud ei peaks jääma

hagejate kanda, sest hagejad on kannatanud ja nende maksejõuetuse on tinginud kostja käitumine.

8. Kostja leiab, et hagejate nõuded on aegunud, ja palub jätta kassatsioonkaebuse rahuldamata.

Aegumistähtaega tuleb arvestada TsÜS § 153 alusel. Aegumistähtaeg hakkab kulgema ajast, mil

õigustatud isik sai kahjust ja kahju hüvitama kohustatud isikust teada või pidi teada saama.

Kannatanu ei pea teadma kõiki kahju tekitamise ja kahjuga seotud asjaolusid, vaid kahju tekitanud

isiku andmeid ja asjaolusid, mis annavad aluse piisava edulootusega nõude koostamiseks. Kahjust

teadmist tuleb tõlgendada kui kahju tekitamise aluseks olevatest asjaoludest teadmist. Mittevaralise

kahju puhul saab vähemalt üldjuhul eeldada, et kannatanu saab sellest teadlikuks kohe. Asjaolu, et

terviseseisundi täpsustatud diagnoosi said hagejad 2013. ja 2014. a, ei anna alust TsÜS § 153 lg 3

tähtaja kohaldamiseks.

Kahju tekitav sündmus, mille järel ilmnesid tervisekahjud, toimus 11. detsembril 2009, kahju

põhjustanud isik oli hagejatele teada, seega on hagejate nõue aegunud. Riigikohus on rõhutanud, et

kahju tekib, muutub sissenõutavaks ja hakkab aeguma kogu tulevikus tekkiva kahju osas. Juba

tekkinud kahju hüvitamise nõudega kohtusse pöördudes saab nõuda ka tulevikus tekkiva kahju

hüvitamist. Lähtuda tuleb kahju ühtsuse printsiibist: kui kahju mingit osa saab sisse nõuda, muutub

sissenõutavaks ja hakkab aeguma kogu edaspidi tekkida võiv kahju hüvitamise nõue (vt Riigikohtu

30. jaanuari 2013. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-177-12, p-d 11 ja 12).

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

9. Kolleegium leiab, et maa- ja ringkonnakohtu otsus tuleb menetlusõiguse normi olulise rikkumise

tõttu tühistada osas, milles hageja I töövõime kaotusest ja töötuks jäämisest tulenev kahju hüvitamise

nõue jäeti aegumise tõttu rahuldamata. Asi tuleb selles osas saata tsiviilkohtumenetluse seadustiku

(TsMS) § 691 p 4 ja § 692 lg 1 p-de 1 ja 2 ning lg 5 alusel uueks läbivaatamiseks maakohtule.

Ringkonnakohtu otsus tuleb tühistada ka maa- ja ringkonnakohtus menetluskulude jaotuse ja

kindlaksmääramise osas ning osas, millega hagejatelt mõisteti riigituludesse välja

apellatsioonimenetluse riigilõiv ja viivis sellelt.

Maa- ja ringkonnakohtu otsused tuleb jätta muutmata osas, milles hagejate hagi mittevaralise kahju

hüvitamiseks ning ravikulude, sõidukulude ja lõhutud riiete tõttu tekkinud varalise kahju

hüvitamiseks jäeti rahuldamata. Hagejad ei vaidlustanud kassatsioonkaebuses ringkonnakohtu otsuse

resolutsiooni p 1, millega jäeti rahuldamata kostja taotlus apellatsioonkaebuse läbi vaatamata

jätmiseks. Seega on ringkonnakohtu otsus selles osas jõustunud.

10. Kolleegium jääb varem väljendatud seisukoha juurde, et tervisekahjustusest tuleneva nõude

aegumist ei arvestata ositi ning TsÜS § 154 ei kohaldu. Kui kahju tekib ka tulevikus või selle

tagajärjed edaspidi korduvad, tuleb lähtuda kahju ühtsuse printsiibist. See tähendab, et kohe, kui osa

kahjuhüvitisest saab sisse nõuda, muutub sissenõutavaks ja hakkab aeguma ka edaspidi tekkida võiva

kahju hüvitamise nõue (vt Riigikohtu 3. mai 2016. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-20-16, p 29;

30. jaanuari 2013. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-177-12, p 12; 10. märtsi 2014. a otsus tsiviilasjas nr 3-

2-1-199-13, p 12).

Seega hakkab ka tervisekahjustusest tulenevate ravikulude, sõidukulude ja lõhutud riiete eest nõutava

kahju hüvitamise nõue aeguma ühtselt ajast, mil osa kahjuhüvitisest saab sisse nõuda. Tulevikus

tekkiv kahju saab eraldi aeguma hakata üksnes erandlikel juhtudel, kui ilmnevad ootamatud ja täiesti

uued asjaolud, mille tekkimist tulevikus ei olnud kahju hüvitamise nõude sissenõutavaks muutumise

ajal võimalik mõistlikult ette näha.

Kolleegium selgitab, et ravikulude suurenemine tulevikus on ettenähtav ning isikute kaitse on tagatud

VÕS § 136 lg 4 ja TsMS § 459 koostoimes, mis võimaldavad hüvitise suurust hiljem edasiulatuvalt

muuta, kui hüvitis osutub ebaproportsionaalselt väikeseks või suureks (vt Riigikohtu 20. aprilli

2016. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-15-16, p 46; vt ka Riigikohtu 25. novembri 2015. a otsus tsiviilasjas

nr 3-2-1-134-15, p 13).

11. Eelnevast tuleb eristada hageja I töövõime vähenemisest tulenevat saamata jäänud tulu nõuet.

Kolleegium leiab, et maakohus on kohaldanud vääralt materiaalõigust ja rikkunud TsMS § 438 lg-s 1

ja § 442 lg-s 8 sätestatut, jättes tuvastamata, millal hageja I sissetulek vähenes ehk millal kahju tekkis

ning millal hageja I töövõime vähenemisest tulenevast kahjust teada sai või pidi TsÜS § 153 lg 1

mõttes teada saama. Seda tuvastamata ei ole võimalik hinnata, kas hageja I sissetuleku vähenemisest

tulenev nõue on aegunud.

Maakohtu otsuse põhjenduste kohaselt on praegu raskesti tõendatav, et hageja I töötuks jäämine

2015. aastal on otseses põhjuslikus seoses 2009. aastal toimunuga. Kolleegium märgib, et maakohus

eksis, jättes hageja I saamata jäänud tulu nõude aegumise tõttu rahuldamata eeltoodud põhjusel.

Ringkonnakohus ei ole maakohtu rikkumist kõrvaldanud.

Kolleegium jääb varem väljendatud seisukoha juurde, et ka ainuüksi aegumise küsimust lahendades

ei saa kohus lähtuda hageja esitatust, vaid tuleb hinnata ka asjaolusid ja tõendeid. Hageja peab

hüvitist nõudes selgitama, milles tema varaline kahju seisnes ja millal see kahju tekkis. Aegumise

sätteid ei saa kohaldada, selgitamata välja, millal algas aegumistähtaja kulgemine (vt Riigikohtu

3. mai 2016. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-20-16, p 30; 30. jaanuari 2013. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-

177-12, p 10).

Asja uuel läbivaatamisel peab maakohus tuvastama, millal hageja I sissetulek vähenes ehk millal

kahju tekkis ja millal hageja I kahjust teada sai või teada saama pidi. Sellest oleneb, millal algas selle

nõude osas aegumistähtaja kulgemine ning kas hageja I töövõime vähenemisest tulenev saamata

jäänud tulu nõue on aegunud. Kui nõue pole aegunud, siis saab käsitleda põhjuslikku seost kostja

käitumise ja hagejal I väidetavalt tekkinud kahju vahel.

12. Muud kassatsioonkaebuse väited ei anna alust maa- ja ringkonnakohtu otsuseid muuta ja selles

osas tuleb jätta kassatsioonkaebus rahuldamata. Riigikohus järgib selles osas ringkonnakohtu otsuse

põhjendusi ja TsMS § 689 lg 5 alusel neid ei korda.

13. Hagejad märgivad kassatsioonkaebuses, et on ebaõiglane jätta mistahes osa menetluskuludest

nende kanda, sest nad on asjas kannatanud kostja käitumise tagajärjel ja ka hagejate maksejõuetus on

tingitud eelkõige kostja käitumisest. Hagejad paluvad jätta menetluskulud kostja kanda. Arvestades,

et kahju hüvitamise nõude aluseks oleva kostja õigusvastase käitumise tõttu oli algatatud kriminaalasi

ja kostja käitumine võib olla mõjutanud hagejate majanduslikku seisundit, võib kostja kulude

hagejate kanda jätmine olla äärmiselt ebaõiglane TsMS § 162 lg 4 mõttes.

Seetõttu tuleb menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine maa- ja ringkonnakohtus tühistada. Kuna

hageja I saamata jäänud tulu nõude osas saadetakse asi uueks läbivaatamiseks maakohtusse, ei saa

Riigikohus hagejate menetluskulusid jaotada ega kindlaks määrata. Menetluskulude jaotus kõigis

kohtuastmetes jääb TsMS § 173 lg 3 teise lause järgi maakohtu otsustada. TsMS § 174 lg 6 järgi

määrab ka menetluskulude rahalise suuruse kindlaks maakohus. Menetluskulude jaotamisel ja

kindlaksmääramisel saab maakohus anda hinnangu ka hagejate menetluskuludega seotud väidetele.

14. Hagejatele anti maa-, ringkonna- ja Riigikohtus menetlusabi ja vabastati nad riigilõivu tasumise

kohustusest. Kolleegium leiab, et arvestades käesoleva kohtuasja aluseks olevaid asjaolusid ja

hagejate majanduslikku seisundit, on põhjendatud vabastada hagejad TsMS § 190 lg-le 7 tuginedes

kassatsiooniastme menetluskulude riigituludesse tasumise kohustusest. Samal põhjusel tühistab

Riigikohus ringkonnakohtu otsuse apellatsiooniastmes antud menetlusabi osas. Hagejate maa- ja

ringkonnakohtus antud menetlusabiga seotud küsimused saab lahendada maakohus asja tühistatud

osas uuel läbivaatamisel.

Jaak Luik, Henn Jõks, Villu Kõve