3-2-1-95-16 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

TSIVIILKOLLEEGIUM

KOHTUMÄÄRUS

Kohtuasja number

3-2-1-95-16

Määruse kuupäev

Tartu, 15. märts 2017

Kohtukoosseis

Eesistuja Villu Kõve, liikmed Peeter Jerofejev, Henn Jõks,

Ants Kull, Viive Ligi, Jaak Luik, Malle Seppik ja Tambet

Tampuu

Kohtuasi

OÜ Agenor hagi Andres Hermeti vastu kahju

hüvitamiseks. OÜ Agenor menetlusabi ja riigi õigusabi

taotlus

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Ringkonnakohtu 11. märtsi 2016. a määrus

tsiviilasjas nr 2-15-3686

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

OÜ Agenor määruskaebus

Menetlusosalised ja nende

esindajad Riigikohtus

Hageja OÜ Agenor, esindaja juhatuse liige Ülar Teppo

Kostja: Andres Hermet, esindaja vandeadvokaat Madis Saar

Asja läbivaatamise kuupäev

13. veebruar 2017. a, kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu 11. märtsi 2016. a määrus tsiviilasjas nr 2-15-3686 osas,

millega jäeti rahuldamata OÜ Agenor taotlus saada riigilõivu tasumiseks menetlusabi ja

kohustati OÜ-d Agenor tasuma apellatsioonkaebuse esitamise eest riigilõivu 2700 eurot

15 päeva jooksul ringkonnakohtu määruse jõustumisest. Muus osas jätta ringkonnakohtu

määrus muutmata. Saata asi tühistatud osas samale ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks.

2. Määruskaebus rahuldada osaliselt.

3. Tagastada määruskaebuselt tasutud kautsjon.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. OÜ Agenor (hageja) esitas 9. märtsil 2015 Andres Hermeti (kostja) vastu hagi, milles palus mõista

kostjalt välja kahjuhüvitise 290 484 eurot. 27. mail 2015 täiendas hageja hagi ning palus kostjalt välja

mõista ka viivise võlaõigusseaduse (VÕS) § 113 lg-s 1 sätestatud määras. 25. septembril 2015

esitatud koondhagis palus hageja kostjalt välja mõista kahjuhüvitise 317 994 eurot või alternatiivselt

hüvitise kohtu äranägemisel VÕS § 127 lg 6 alusel, kui on kindlaks tehtud, et kostja tekitas kahju,

kuid selle täpset suurust ei ole võimalik kindlaks teha.

Kostja vaidles hagile vastu.

Harju Maakohus jättis 21. detsembri 2015. a otsusega hagi rahuldamata, menetluskulud hageja kanda

ning mõistis hagejalt kostja kasuks välja menetluskuludena 6856 eurot 80 senti ja viivise.

2. Hageja esitas maakohtu otsuse peale 20. jaanuaril 2016 apellatsioonkaebuse ning taotluse saada

riigi õigusabi ja riigilõivu (2700 eurot) tasumiseks menetlusabi. Taotluse kohaselt on hageja

taasalustav ettevõte, mis ei ole saanud ettevõtlusega jätkata, sest on pidanud tasuma menetluskulusid,

et saada hüvitatud talle tekitatud kahju. 9. veebruaril 2016 ringkonnakohtule esitatud täiendavate

andmete järgi kuulub hagejale kinnistu asukohaga Rae vallas Kelgumäe 31, mille turuväärtus on

700 eurot. Lisaks kuulub hagejale katkine kaubik Ford turuväärtusega 100 eurot. Hageja kohustuste

suuruseks on 11 700 eurot. Arvelduskontodel hagejal raha ei ole. Kinnistusraamatu andmetel

kuuluvad hagejale mõttelised osad Harju maakonnas Rae vallas Kelgumäe 39 ja Kelgumäe 33

asuvatest kinnistutest. Mõlemale mõttelisele osale on kinnistusraamatusse kantud keelumärge.

Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused

3. Tallinna Ringkonnakohus jättis 11. märtsi 2016. a määrusega rahuldamata hageja taotluse saada

menetlusabi ja riigi õigusabi ja ringkonnakohus jättis apellatsioonkaebuse käiguta ning kohustas

hagejat 15 päeva jooksul määruse jõustumisest tasuma apellatsioonkaebuse esitamise eest riigilõivu

2700 eurot ja esitama samaks ajaks kohtule riigilõivu tasumist tõendav dokument või makse tasumise

kontrollimist võimaldavad andmed.

Ringkonnakohtu määruse põhjenduste järgi võib tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 181 lg 1,

§ 183 lg 1 ja Riigikohtu üldkogu 12. aprilli 2011. a otsuse tsiviilasjas nr 3-2-1-62-10 kohaselt

juriidilisele isikule anda apellatsioonkaebuselt riigilõivu tasumisest täielikult või osaliselt

vabastamiseks menetlusabi, kui taotleja ei suuda eeldatavasti menetluskulusid oma vara arvel katta

või suudab neid tasuda üksnes osaliselt või osamaksetena ning on piisav alus eeldada, et kavandatav

menetluses osalemine on edukas. TsMS § 182 lg 2 järgi menetlusabi ei anta, kui menetlusabi taotleja

saab menetluskulud kanda oma olemasoleva ja suuremate raskusteta müüdava vara arvel, millele saab

seaduse kohaselt pöörata sissenõude. Riigikohus on viidatud lahendis asunud seisukohale, et

eraõigusliku juriidilise isiku puhul on analoogia alusel võimalik kohaldada osaliselt ka TsMS § 183

lg-t 2. See tähendab, et juriidiline isik saab menetlusabi taotleda vaid juhul, kui ei saa eeldada, et

riigilõivu kannaksid asja suhtes varalist huvi omavad isikud, nagu juriidilise isiku osanikud ja

aktsionärid. Ringkonnakohtu hinnangul tuleb menetlusabi andmisel võtta arvesse hageja osaniku

rahalist suutlikkust ja võimalust saada kokku riigilõivuks vajalik summa. Tõendamata on hageja

väide, et menetluskulusid ei ole võimalik tasuda asja suhtes varalist huvi omaval hageja ainuosanikul

ja juhatuse liikmel (vt Riigikohtu 9. aprilli 2008. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-18-08, p 17). Hageja

ainuosanikule ja juhatuse liikmele kuuluvad liiklusregistri andmetel muuhulgas sõidukid Audi 100,

Mercedes-Benz V230 ja BMW 320i, mille arvel oleks võimalik menetluskulusid kanda. Kui hagejal

ei ole vajalikke rahalisi vahendeid, et kogu riigilõivu tasuda, on alus eeldada, et menetluskulud

kannab hageja ainuosanik, kellel on asjas ilmselge varaline huvi. Arvestades eeltoodut, ei ole

võimalik hagejat riigilõivu tasumisest vabastada. Ringkonnakohus jättis rahuldamata ka hageja

taotluse saada riigi õigusabi. Täitmata on riigi õigusabi seaduse (RÕS) § 6 lg-s 3 sätestatud eeldused,

kuna hageja ei vasta selles sätestatud tingimustele.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

4. Hageja esitas 28. märtsil 2016 ringkonnakohtu määruse peale määruskaebuse, milles palub

tühistada ringkonnakohtu määrus osas, milles ringkonnakohus jättis rahuldamata hageja taotluse

saada riigi õigusabi ning riigilõivu tasumiseks menetlusabi. Hageja palub saata asi uueks

läbivaatamiseks Harju Maakohtule.

Määruskaebuse põhjenduste kohaselt on ringkonnakohus jätnud olulised asjaolud hindamata ja

tõendid analüüsimata ning järeldanud alusetult, et hageja ei kvalifitseeru menetlusabi saajaks.

Ringkonnakohus jättis tähelepanuta, et hageja ainuosanikul ja juhatuse liikmel ei ole arvelduskontol

raha riigilõivu tasumiseks (konto saldo on 62 eurot 83 senti, kontol on inkassonõue), ta on töötu ning

tema ülalpidamisel on invaliidist poeg. Ringkonnakohus jättis hindamata sõidukite vanuse ja

seisukorra ning sellest tuleneva turuväärtuse: 1991. a Audi 100 ei ole sõidukorras, puudub kindlustus

ja ülevaatus, hind alla 100 euro; BMW-d 320 tegelikult ei ole, sest see on 2015. a müüdud

varuosadeks; Mercedes Benz V230 on ainus liiklusvahend peres ning on vajalik invaliidist poja

transportimiseks, selle sisu ja elektroonika on varastatud, ülevaatus praegu puudub, väärtus 600 eurot.

Kiirmüügi korral saaks autode eest ca 400 eurot, mis ei kata isegi riigilõivu. Hageja ainuosanik ja

juhatuse liige ei ole suuteline kandma hageja eest hagi esitamisel riigilõivu ja õigusabi kulusid.

Ringkonnakohus viitas õigusvastasele seadussättele (RÕS § 6 lg 3). Sarnane regulatsioon sisaldus ka

TsMS § 183 lg-s 1, mille Riigikohus tunnistas 12. aprillil 2011 tsiviilasjas nr 3-2-1-62-10 tehtud

otsuse resolutsiooni p-s 2 põhiseadusega vastuolus olevaks ja kehtetuks osas, mis välistab

menetlusabi andmise selles sättes märgitud kriteeriumitele mittevastavatele eraõiguslikele

juriidilistele isikutele apellatsioonkaebuselt riigilõivu tasumisest täielikult või osaliselt

vabastamiseks. Kui regulatsioon on tunnistatud õigusvastaseks ja kehtetuks, siis on see nii, sõltumata

sellest, millises seaduses regulatsioon sisaldub.

5. Kostja palub jätta määruskaebuse rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

6. Kolleegium leiab, et TsMS § 701 lg 3 esimese ja teise lause alusel tuleb ringkonnakohtu määrus

tühistada osas, milles jäeti rahuldamata hageja taotlus saada riigilõivu tasumiseks menetlusabi ja

kohustati hagejat tasuma apellatsioonkaebuse esitamise eest riigilõivu 2700 eurot 15 päeva jooksul

ringkonnakohtu määruse jõustumisest, ning saata asi tühistatud osas samale ringkonnakohtule uueks

läbivaatamiseks. Ringkonnakohtu määrus tuleb jätta muutmata osas, milles jäeti rahuldamata hageja

taotlus saada riigi õigusabi. Määruskaebus rahuldatakse osaliselt.

7. Esmalt käsitleb kolleegium hageja menetlusabi taotlust, mis puudutab riigilõivu tasumist (I) ja

seejärel hageja riigi õigusabi taotlust, sh RÕS § 6 lg-s 3 sisalduva juriidilistele isikutele riigi õigusabi

andmist piirava regulatsiooni põhiseaduspärasust (II) ning viimasena teeb menetluslikud

otsustused (III).

I

8. Ringkonnakohus on määruses õigesti märkinud, et TsMS § 181 lg 1, § 183 lg 1 ja Riigikohtu

üldkogu 12. aprillil 2011 tsiviilasjas nr 3-2-1-62-10 tehtud otsuse kohaselt võib juriidilisele isikule

anda apellatsioonkaebuselt riigilõivu tasumisest täielikult või osaliselt vabastamiseks menetlusabi,

kui taotleja ei suuda eeldatavasti menetluskulusid oma vara arvel katta või suudab neid tasuda üksnes

osaliselt või osamaksetena ning on piisav alus eeldada, et kavandatav menetluses osalemine on

edukas. Eraõigusliku juriidilise isiku puhul tuleb menetlusabi andmisest keeldumise alusena kõne alla

muuhulgas TsMS § 182 lg 2 p-s 2 sätestatu, mille järgi ei anta menetlusabi, kui taotleja saab

menetluskulud kanda oma olemasoleva ja suuremate raskusteta müüdava vara arvel, millele saab

seaduse kohaselt pöörata sissenõude (Riigikohtu 12. aprilli 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-62-10,

p 62.2). Ringkonnakohus on õigesti viidanud, et eraõigusliku juriidilise isiku puhul on analoogia

alusel võimalik kohaldada osaliselt ka TsMS § 183 lg-t 2 ning juriidiline isik saab menetlusabi

taotleda vaid juhul, kui ei saa eeldada, et riigilõivu kannaksid asja suhtes varalist huvi omavad isikud,

nagu juriidilise isiku osanikud ja aktsionärid (Riigikohtu 12. aprilli 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-

62-10, p 62.2). Seega leidis ringkonnakohus põhjendatult, et menetlusabi andmisel tuli võtta arvesse

asja suhtes varalist huvi omava hageja ainuosaniku rahalist suutlikkust ja tema võimalust tasuda

riigilõiv.

9. Ringkonnakohus tuvastas, et hageja ainuosanikule kuuluvad liiklusregistri andmetel muuhulgas

sõidukid Audi 100, Mercedes-Benz V230 ja BMW 320i, mille arvel oleks võimalik menetluskulusid

kanda.

Kolleegium leiab, et ringkonnakohus jättis hindamata, kas praegusel juhul saab eeldada, et riigilõivu

kannaks varalist huvi omav isik (hageja ainuosanik), st kas tegemist on olukorraga, kus eraõiguslikule

juriidilisele isikule menetlusabi andmine on TsMS § 183 lg 2 järgi välistatud. Jättes taotlejale

menetlusabi andmata põhjusel, et saab eeldada, et menetluskulud kannab asjas ilmselget varalist huvi

omav hageja ainuosanik talle kuuluvate sõidukite arvel, tuleb ringkonnakohtul hinnata, kas

konkreetne vara on menetluse seisu arvestades menetluskulude kandmiseks võõrandatav mõistliku

aja jooksul ning kas vara müügist saadud tulemi arvel on võimalik ka vajalikud menetluskulud kanda.

Menetlusabi andmise eelduste kindlakstegemiseks saab analoogia korras kohaldada TsMS § 186 lg-

t 5 ning varalist huvi omava isiku vara väärtuse ja võõrandatavuse hindamiseks küsida varalist huvi

omavalt isikult lisaandmeid ja selgitusi. Samuti on kolleegiumi hinnangul analoogia korras

kohaldatav ka TsMS § 186 lg 2. Hinnates varalist huvi omava isiku võimet menetluskulusid kanda, ei

arvestata varalist huvi omavale isikule kuuluvaid ning tema ja temaga koos elavate

perekonnaliikmete jaoks vajalikke sõiduvahendeid, kui nende arv ja väärtus on õiglases suhtes

perekonna suuruse, sõiduvajaduse ja sissetulekuga (vt ka Riigikohtu 1. juuni 2016. a määrus

tsiviilasjas nr 3-2-1-41-16, p 10).

Ringkonnakohus peab asja uuel läbivaatamisel hindama, kas sõidukite eest saadava raha arvel on

võimalik menetluskulud kanda ning kas tegemist on sõiduvahenditega, mis ei vasta TsMS § 186 lg-

s 2 sätestatud tingimustele.

10. Kolleegium on seisukohal, et isegi kui kohtu hinnangul on varalist huvi omaval isikul suuremate

raskusteta müüdav vara ning saab eeldada selle arvel riigilõivu tasumist, tuleb riigilõivu tasumiseks

anda mõistlik tähtaeg. Tehes taotluse läbivaatamisel selgeks, millise vara ja millisel viisil peab

varalist huvi omav isik võõrandama, peab kohus sellest lähtudes tagama vara müümiseks mõistliku

võimaluse ning andma TsMS § 187 lg 6 teise lause järgi pärast menetlusabi andmise taotluse

lahendamist riigilõivu tasumiseks mõistliku tähtaja (vt ka Riigikohtu 1. juuni 2016. a määrus

tsiviilasjas nr 3-2-1-41-16, p 12). Kolleegium leiab, et sõidukite müügist saadava raha arvel

2700 euro suuruse riigilõivu tasumiseks ringkonnakohtu antud 15-päevast tähtaega ei saa pidada

mõistlikuks, sest nii lühike tähtaeg võib tingida sõidukite võõrandamise oluliselt alla turuhinna.

II

11. Ringkonnakohus viitas kolleegiumi hinnangul põhjendatult, et riigi õigusabi saamiseks olid

täitmata RÕS § 6 lg-s 3 sätestatud eeldused. RÕS § 6 lg 3 järgi võib riigi õigusabi riigi õigusabi

seaduses ettenähtud alustel ja korras oma põhikirjaliste eesmärkide saavutamiseks saada

tulumaksusoodustusega mittetulundusühingute ja sihtasutuste nimekirja kantud või sellega

võrdsustatud ning maksejõuetu mittetulundusühing või sihtasutus, kes taotleb riigi õigusabi

keskkonnakaitse või tarbijakaitse valdkonnas või riigi õigusabi andmiseks esineb muu ülekaalukas

avalik huvi paljude inimeste seadusega kaitstud õiguste võimaliku kahjustamise vältimiseks.

12. Kolleegiumi hinnangul ei ole RÕS § 6 lg 3 põhiseadusega vastuolus. Kolleegium põhjendab oma

seisukohta järgmiselt. Üksnes asjaolust, et Riigikohtu üldkogu tunnistas 12. aprillil 2011 tsiviilasjas

nr 3-2-1-62-10 tehtud otsuse resolutsiooni p-s 2 TsMS § 183 lg 1 esimese lause põhiseadusega

vastuolus olevaks ja kehtetuks osas, mis välistab menetlusabi andmise selles sättes märgitud

kriteeriumitele mittevastavatele eraõiguslikele juriidilistele isikutele apellatsioonkaebuselt riigilõivu

tasumisest täielikult või osaliselt vabastamiseks, ei saa järeldada, et RÕS § 6 lg-s 3 sisalduv sarnane

juriidilistele isikutele riigi õigusabi andmist piirav regulatsioon on põhiseadusega vastuolus.

12.1. Viidatud lahendis tunnistati TsMS § 183 lg 1 esimeses lauses sisalduv regulatsioon osaliselt

põhiseadusvastaseks Eesti Vabariigi põhiseaduse (PS) § 24 lg 5 (edasikaebeõigus) rikkumise tõttu.

Riigikohtu üldkogu leidis, et seadusandja peab tagama ka eraõiguslikele juriidilistele isikutele

tegeliku võimaluse kasutada PS § 24 lg-s 5 sätestatud edasikaebeõigust. Ka eraõiguslike juriidiliste

isikute (sh äriühingute) puhul tuleb pidada väga kõrgete riigilõivu määrade puhul otsustavaks

tegelikku võimatust edasikaebeõigust realiseerida. Kuigi äriühingu õigussubjektsus on seotud piisava

vara olemasoluga (asutamis- ja kapitalinõuded, pankrotiregulatsioon), tuleb tema

edasikaebevõimalusi hinnates silmas pidada, et äriühingu normaalne toimimine ja majandustegevus

on moonutatud, kui oma õiguste kaitsmiseks kohtus tuleb enne vaidluse sisulist arutamist müüa

ulatuslikult vara, võtta suurt laenu või riskida majandusraskustesse sattumisega (Riigikohtu 12. aprilli

2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-62-10, p-d 57.2 ja 57.3).

12.2. Kolleegiumi arvates on oluline, et viidatud lahendis leidis Riigikohtu üldkogu, et eraõiguslikule

juriidilisele isikule oma majandushuvide realiseerimiseks apellatsioonkaebuselt riigilõivu tasumiseks

menetlusabi andmise välistamine on mõõdukas edasikaebeõiguse riive, kui hinnata seda riigilõivu

määradest eraldi. Riigikohtu üldkogu selgitas, et vähemalt äriühingu õigussubjektsus on seotud

piisava vara olemasoluga, nii et õiguskorras tunnustatakse äriühingu olemasolu põhimõtteliselt

üksnes juhul, kui ta on suuteline oma eesmärke ja ülesandeid täitma omal jõul, mistõttu juriidiline

isik peab teatavas mõttes võtma enda peale oma tegevusega seotud majandusriski, mis jääb ainuüksi

tema enda kanda, sh ka kohtumenetluses. Samuti leidis Riigikohtu üldkogu, et TsMS § 183 lg 1 kohtu

kaalutlusõiguseta piirang on vajalik ressursi piiratuse tõttu, mis seab seadusandja paratamatult

valikute ette ega võimalda kõigile isikutele menetlusabi anda. Seega leidis Riigikohtu üldkogu, et

iseenesest ei ole riigil kohustust anda majandustegevusega tegelevatele eraõiguslikele juriidilistele

isikutele kohtusse pöördumiseks menetlusabi (Riigikohtu 12. aprilli 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-

1-62-10, p 57.1). Eeltoodust nähtuvalt tunnistas Riigikohtu üldkogu TsMS § 183 lg 1 esimeses lauses

sisalduva regulatsiooni osaliselt põhiseadusvastaseks ja kehtetuks, kuna see rikkus kõrgete

riigilõivumäärade kontekstis eraõiguslike juriidiliste isikute edasikaebeõigust.

13. Lisaks leiab kolleegium, et riigi õigusabi taotlemise võimaluse puudumine, erinevalt riigilõivu

tasumiseks menetlusabi taotlemise võimaluse puudumisest, ei piira põhiseadusvastaselt

edasikaebeõiguse teostamist. Apellatsioonkaebuselt riigilõivu tasumata jätmisel ei võta kohus

TsMS § 637 lg 1 p 3 järgi apellatsioonkaebust menetlusse, st riigilõivu tasumiseks menetlusabi

taotlemise võimaluse puudumine võib tähendada, et isik ei suuda riigilõivu tasuda ning talle ei ole

tagatud edasikaebeõigust. Riigi õigusabi taotlemise võimaluse puudumine ei riku hageja

edasikaebeõigust, kuivõrd tal on võimalik ringkonnakohtu menetluses osaleda oma seadusliku

esindaja kaudu, mh esitada apellatsioonkaebus (TsMS § 217 lg 3, tsiviilseadustiku üldosa seadus § 34

lg 1).

III

14. Määruskaebuse osalise rahuldamise tõttu tuleb tasutud kautsjon TsMS § 149 lg 4 esimese lause

alusel tagastada.

15. Määruskaebuse menetlemise kulusid TsMS § 191 lg 3 alusel ei hüvitata.

Villu Kõve, Peeter Jerofejev, Henn Jõks, Ants Kull, Viive Ligi, Jaak Luik, Malle Seppik, Tambet

Tampuu