3-3-1-66-16 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

HALDUSKOLLEEGIUM

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-3-1-66-16

Otsuse kuupäev

9. märts 2017

Kohtukoosseis

Eesistuja Ivo Pilving, liikmed Indrek Koolmeister ja Jüri Põld

Kohtuasi

Feodora Akimova, Viktor Balašovi, Vjatšeslav Boitsovi,

Ljudmilla Bojajeva, Valentina Droždova, Maria

Dubikovskaja, Galina Habalaineni, Viktor Joutsi, Aleksander

Kajanderi, Vassili Koretski, Nikolai Karsukovi, Gennadi

Kostini, Pavel Kotolikovi, Igor Kukolevi, Vello Kusmini,

Vladimir Kuzini, Gennadi Kvitkovski, Inna Külaotsa, Boriss

Maissarovi, Urve Mikkeri, Valentina Noorlinnu, Vladimir

Novitski, Nikolai Orlovi, Sergei Pastuškovi, Vladimir Pestovi,

Veera Plutalova, Sarik Pogosjani, Valentina Potapenko,

Vladimir Prudnikovi, Valeri Pugoneni, Nikolai Pästi, Natalja

Raami, Viktor Romanovi, Aleksander Samarkanovi, Niina

Sokolova, Nadežda Surovtseva, Sergei Tumanovi, Lehte

Türbsali, Ljudmilla Variksoo, Taimo Vassiljevi, Vjatšeslav

Villo ja Anatoli Vähejausi kaebus Sotsiaalkindlustusameti

23. märtsi 2015. a vastuse nr 6-9/2628 tühistamiseks ning

Sotsiaalkindlustusameti kohustamiseks kaebajate taotluste

uuesti lahendamiseks ja kaebajate pensionide

ümberarvutamiseks

Menetlusosalised

Kassaatorid Feodora Akimova, Viktor Balašov, Vjatšeslav

Boitsov, Ljudmilla Bojajeva, Valentina Droždova, Maria

Dubikovskaja, Galina Habalainen, Viktor Jouts, Aleksander

Kajander, Vassili Koretsk, Nikolai Karsukov, Gennadi Kostin,

Pavel Kotolikov, Igor Kukolev, Vello Kusmin, Vladimir

Kuzin, Gennadi Kvitkovski, Inna Külaots, Boriss Maissarov,

Urve Mikker, Valentina Noorlind, Vladimir Novitski, Nikolai

Orlov, Sergei Pastuškov, Vladimir Pestov, Veera Plutalova,

Sarik Pogosjan, Valentina Potapenko, Vladimir Prudnikov,

Valeri Pugonen, Nikolai Päst, Natalja Raam, Viktor Romanov,

Aleksander Samarkanov, Niina Sokolova, Nadežda

Surovtseva, Sergei Tumanov, Lehte Türbsal, Ljudmilla

Variksoo, Taimo Vassiljev, Vjatšeslav Villo ja Anatoli

Vähejaus

Vastustaja Sotsiaalkindlustusamet

Kaasatud haldusorgan Siseministeerium

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Ringkonnakohtu 18. mai 2016. a otsus haldusasjas

nr 3-15-1047

Menetluse alus Riigikohtus

Feodora Akimova, Viktor Balašovi, Vjatšeslav Boitsovi,

Ljudmilla Bojajeva, Valentina Droždova, Maria

Dubikovskaja, Galina Habalaineni, Viktor Joutsi, Aleksander

Kajanderi, Vassili Koretski, Nikolai Karsukovi, Gennadi

Kostini, Pavel Kotolikovi, Igor Kukolevi, Vello Kusmini,

Vladimir Kuzini, Gennadi Kvitkovski, Inna Külaotsa, Boriss

Maissarovi, Urve Mikkeri, Valentina Noorlinnu, Vladimir

Novitski, Nikolai Orlovi, Sergei Pastuškovi, Vladimir Pestovi,

Veera Plutalova, Sarik Pogosjani, Valentina Potapenko,

Vladimir Prudnikovi, Valeri Pugoneni, Nikolai Pästi, Natalja

Raami, Viktor Romanovi, Aleksander Samarkanovi, Niina

Sokolova, Nadežda Surovtseva, Sergei Tumanovi, Lehte

Türbsali, Ljudmilla Variksoo, Taimo Vassiljevi, Vjatšeslav

Villo ja Anatoli Vähejausi kassatsioonkaebus

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Jätta kassatsioonkaebus rahuldamata ja Tallinna Ringkonnakohtu 18. mai 2016. a otsus

haldusasjas nr 3-15-1047 muutmata.

2. Jätta kassatsiooniastme menetluskulud menetlusosaliste enda kanda.

3. Arvata kautsjonid riigituludesse.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Feodora Akimova esitas enda ja Viktor Balašovi, Vjatšeslav Boitsovi, Ljudmilla Bojajeva,

Valentina Droždova, Maria Dubikovskaja, Galina Habalaineni, Viktor Joutsi, Aleksander Kajanderi,

Vassili Koretski, Nikolai Karsukovi, Gennadi Kostini, Pavel Kotolikovi, Igor Kukolevi, Vello

Kusmini, Vladimir Kuzini, Gennadi Kvitkovski, Inna Külaotsa, Boriss Maissarovi, Urve Mikkeri,

Valentina Noorlinnu, Vladimir Novitski, Nikolai Orlovi, Sergei Pastuškovi, Vladimir Pestovi, Veera

Plutalova, Sarik Pogosjani, Valentina Potapenko, Vladimir Prudnikovi, Valeri Pugoneni, Nikolai

Pästi, Natalja Raami, Viktor Romanovi, Aleksander Samarkanovi, Niina Sokolova, Nadežda

Surovtseva, Sergei Tumanovi, Lehte Türbsali, Ljudmilla Variksoo, Taimo Vassiljevi, Vjatšeslav Villo

ja Anatoli Vähejausi (kaebajad) nimel 18. veebruaril 2015 Sotsiaalkindlustusametile (SKA) ühis-

pöördumise, milles palus neile enne 1. jaanuari 2010 määratud politseiametniku pension ümber

arvutada 1. jaanuarist 2013 taastatud politseiametnike ametipalkade alusel ja indekseerimisel lähtuda

ümberarvutatud pensionist.

2. Sotsiaalkindlustusamet selgitas 23. märtsi 2015. a vastuses, et Riigikohtu otsus asjas nr 3-4-1-

18-14 võimaldab 2013. a muutunud palkade alusel ümber arvutada ainult nende isikute pensione,

kellele on pension määratud 1. jaanuarist 2010 kuni 31. detsembrini 2012. Otsus ei laiene isikutele,

kellele pension määrati enne 1. jaanuari 2010. Politsei ja piirivalve seaduses (PPVS) puudub õiguslik

alus pensionide ümberarvutamiseks 1. jaanuarist 2013 muutunud ametipalkade alusel neile isikutele,

kellele politseipension määrati enne 1. jaanuari 2010.

3. Kaebajad esitasid 23. aprillil 2015 Tallinna Halduskohtule ühise kaebuse SKA 23. märtsi 2015. a

vastuse tühistamiseks ja SKA kohustamiseks lahendama nende taotlus uuesti ja arvutama nende

pensionid ümber lähtuvalt Vabariigi Valitsuse 10. jaanuari 2013. a määrusega nr 7 kehtestatud

palgaastmestikust. Kaebajad palusid tunnistada põhiseaduse (PS) §-dega 32 ja 12 vastuolus olevaks

ja jätta kohaldamata PPVS § 117 lg 7 osas, mis ei võimalda kaebajate, kes pensioneerusid enne

1. jaanuari 2010, pensione ümber arvutada lähtuvalt sarnast tööd tegevate politseiametnike

ametipalkadest alates 1. jaanuarist 2013. Kaebajad väitsid järgmist:

1) kaebajad asusid politseiteenistusse 1. märtsil 1991 ja jäid pensionile aastatel 2002 kuni 2009.

Kaebajatele pensionide määramisel võeti aluseks 2009. a majanduskriisi tõttu langetatud

politseiametnike ametipalgad. Riik lõpetas 1. jaanuarist 2010 kaebajate pensionide ümberarvutamise

ja sidus nende pensionid alatiseks kriisi ajal langetatud palgamääradega. Kaebajatega samasugust

tööd teinud, kuid pärast 1. jaanuari 2010 pensioneerunud politseiametnike pensioni ümberarvutamine

tagati 31. detsembrini 2012. Riik tõstis politseiametnike palgad 1. jaanuarist 2013 kriisieelsele

tasemele. Politseiametnikele, kes jäid pensionile pärast 1. jaanuari 2010, määratakse pension ja see

indekseeritakse lähtuvalt kõrgemast ametipalgast. Kuna politseiametnikele, kes pensioneerusid enne

1. jaanuari 2010, ja politseiametnikele, kes pensioneerusid pärast 1. jaanuari 2010, määrati pension

samasuguse staažinõude ja suurusega ning nad tegid sama tööd, on pensioneerumise kuupäeva alusel

erineva suurusega pensionide maksmine nendes gruppides olevate isikute ebavõrdne kohtlemine;

2) kaebajate pensionid on kuni 10% väiksemad kui politseiametnikel, kes jäid või jäävad pensionile

pärast 1. jaanuari 2010. See on põhjendamatu. Kaebajate pensionid tuleb ümber arvutada ja

indekseerida nagu politseiametnikel, kes tegid sarnast tööd, kuid jäid pensionile 1. jaanuarist 2010

kuni 31. detsembrini 2012 või pärast 1. jaanuari 2013. Kaebajate pensionide ümberarvutamisest

keeldumise aluseks olev PPVS § 117 lg 7 on vastuolus PS §-dega 32 ja 12 ja tuleb tunnistada

kehtetuks 1. jaanuarist 2010;

3) Riigikohtu üldkogu pidas meelevaldseks ja sõnamurdlikuks kohtunike ja politseinike ametipalkade

vähendamist enne indekseerimisele üleminekut (Riigikohtu 26. juuni 2014. a otsus asjas nr 3-4-1-1-

14, p 128; ja 6. jaanuari 2015. a otsus asjas nr 3-4-1-18-14, p 66);

4) kaebajatel on õiguspärane ootus, et pärast palkade ajutist vähendamist arvutatakse nende pensionid

politseiametnike palkade tõstmisel ümber. Õiguspärase ootuse riive intensiivsust võimendab see, et

pensionide ümberarvutamise süsteem kehtis alates 2002. a-st ja kaebajad ei saanud enam oma

varasemaid ameti- ja pensionivalikuid muuta, sh panustada pensionisammastesse.

4. Tallinna Halduskohus jättis kaebuse rahuldamata ja menetluskulud menetlusosaliste endi kanda.

5. Kaebajad esitasid apellatsioonkaebuse, milles palusid halduskohtu otsus tühistada ja teha uus

otsus, millega kaebus rahuldada ning jätta menetluskulud vastustaja kanda.

6. Tallinna Ringkonnakohus jättis apellatsioonkaebuse rahuldamata ja kaebajate menetluskulud

nende endi kanda. Ringkonnakohus nõustus halduskohtu otsuse põhjendustega, järgis neid ega

pidanud vajalikuks neid täies mahus korrata.

Ringkonnakohus leidis, et kaebajatel ei ole õiguspärast ootust, et nende pension arvutataks ümber.

Kohus põhjendas oma seisukohta järgmiselt:

1) kaebajaid ei saa kohelda nagu Riigikohtu lahendis asjas nr 3-4-1-18-14 nimetatud

politseiametnikke, sest seadusandja ei andnud neile selget lubadust, et nende pensionid arvutatakse

pärast PPVS-i jõustumist 1. jaanuaril 2010 ümber;

2) kaebajad jäid pensionile aastatel 2002 kuni 2009 politseiteenistuse seaduse (PolTS) alusel.

1. jaanuarist 2002 kehtinud PolTS § 211 lg 5 järgi arvutati pension ümber selle arvestamise aluseks

oleva ametikoha ametipalga muutumisel. 1. juulist 2009 vähendati majanduskriisi tõttu

politseiametnike palku 8%. PolTS-i alusel vähenesid ka kaebajate pensionid 8%. 1. jaanuarist 2010

jõustunud PPVS-iga asendati politseiametnike pensionide ümberarvutamine indekseerimisega.

Kaebajate pensionide puhul võeti aluseks enne 1. jaanuari 2010 PolTS-i alusel vähendatud pension.

Pärast 1. jaanuari 2010 muutub kaebajate pension üksnes lähtuvalt Vabariigi Valitsuse kinnitatud

pensioniindeksist (PPVS § 117 lg 7 ja riikliku pensionikindlustuse seaduse (RPKS) § 26).

1. jaanuarist 2013 tõsteti politseiametnike ametipalku ametikohast sõltuvalt ca 7–9%. Seega taastati

1. jaanuarist 2013 majanduskriisi tõttu langetatud ametipalgad. Kaebajate pensione PPVS § 117 lg 7

tõttu majanduskriisieelsele tasemele ümber ei arvutatud;

3) pensionide ümberarvutamise asendamine indekseerimisega 1. jaanuaril 2010 halvendab kaebajate

olukorda. Õiguspärase ootuse tekkimise järeldamiseks on vaja vastata küsimusele, kas kaebajad said

loota, et ametipalkade tõus 1. jaanuaril 2013 toob kaasa nende pensioni tõusu;

4) Vabariigi Valitsuse 30. detsembri 2008. a määrusega nr 188 kehtestati 1. jaanuarist 2009

politseiametnike palgaastmetele vastavad kuupalgamäärad. Vabariigi Valitsuse 20. juuli 2009. a

määrusega nr 127 muudeti määrust nr 188 ja vähendati politseiametnike palgaastmetele vastavaid

kuupalgamäärasid. Määruse nr 127 kohaselt rakendati vähendamist 1. juulist 2009. Politseiametnike

ametipalk vähenes ja kaebajatele arvutati pensioneid vähendatud ametipalga alusel;

5) kõigi politseinike pensione arvutati PolTS § 211 lg 5 alusel ümber 31. detsembrini 2009. PPVS

§ 117 lg 7 nägi ette indekseerida üksnes enne 1. jaanuari 2010 pensioneerunud politseiametnike

pensione. 1. jaanuarist 2010 pensioneeruvate politseinike pensione arvutati endiselt ümber

(31. detsembrini 2012 kehtinud PPVS § 106 lg 1 redaktsioon). 1. jaanuarist 2010 loodi kaks

politseinike gruppi: 31. detsembrini 2009 pensioneerunud isikud, kelle pension indekseeriti, ja

1. jaanuarist 2010 pensioneeruvad isikud, kelle pension arvutatakse ümber. 1. jaanuarist 2010

pensioneeruvate politseinike pensione otsustati ümber arvutada kuni ka teiste ametikandjate

pensionite ümberarvutamine asendatakse indekseerimisega;

6) kaebajate pensioneerumise ajal sätestati, et nende pension suureneb koos ametipalgaga.

Seadusandja andis PPVS-i jõustamisega 1. jaanuarist 2010 pensioneeruvatele politseinikele, kelle

ametipalku oli 2009. a vähendatud, selge lubaduse, et nende pensione arvutatakse ümber. Enne

1. jaanuari 2010 pensioneerunud politseinikele seadusandja sellist lubadust ei andnud;

7) Riigikohus leidis asjas nr 3-4-1-1-15 tehtud otsuse p-s 59, et ametipalkade vähendamine oli

ajutine üksnes kohtunike, mitte politseiametnike puhul. Kohtunike jaoks ajutise regulatsiooni

kehtestamine nähtus Eesti keskmise palgaga seotud ametipalkade maksmise ajutise korralduse

seaduse pealkirjast ja §-st 1 (Riigikohtu otsus asjas nr 3-4-1-1-14, p 125). Riigikohus tuletas selles

asjas õiguspärase ootuse põhimõtte rikkumise just ametipalga vähendamise ajutisusest (otsuse p-d 99

ja 126). Politseiametnike pensioni asjas nr 3-4-1-18-14 ei leidnud Riigikohus sellist rikkumist. Asja

nr 3-4-1-18-14 tehtud otsuse p-s 56.4 leidis Riigikohus, et 1. jaanuarist 2010 kuni 31. detsembrini

2012 pensioneerunud politseinikud võisid õigustatult loota, et kui ümberarvutamise süsteem

asendatakse indekseerimise süsteemiga ja samal ajal tõstetakse ametipalku, suurenevad ka nende

pensionid. Selles asjas oli kaebajaks ametnik, kelle jaoks kehtis regulatsioon, mis säilitas

ümberarvutamise vaid ühele enne 1. jaanuari 2013 pensioneerunud politseiametnike grupile. Nemad

said seadusandjalt lubaduse, et ametipalga tõstmine mõjutab nende pensioni suurust (otsus asjas nr 3-

4-1-18-14, p 56). Lubadus anti vahetult pärast palkade vähendamist (p 62). Kaebajatele ei antud

sellist lubadust;

8) majandus- ja sotsiaalpoliitika ning eelarve kujundamine on seadusandja pädevuses (Riigikohtu

otsus asjas nr 3-4-1-1-14, p 127). Seadusandjal on politseiteenistuse ja ametipensionide reformimisel

avar otsustusruum. Pensioni määramisest võib tekkida õiguspärane ootus, et pensioni ei võeta ära ja

pensioni ostujõud püsib üldjoontes selle määramise aja tasemel. Ei ole aga õiguspärast ootust, et

pensioni arvutamise põhimõtted jäävad samaks. Riigikohus märkis 2. detsembril 2004 asjas nr 3-4-1-

20-04 tehtud otsuse p-s 14, et õiguspärase ootuse põhimõte ei tähenda, et õiguste piiramine või

soodustuste lõpetamine on üldse lubamatu. Õiguspärase ootuse põhimõte ei nõua kehtiva

regulatsiooni kivistamist – seadusandja võib õigussuhteid vastavalt muutunud oludele ümber

kujundada ja sellega paratamatult halvendada mõnede ühiskonnaliikmete olukorda.

Ringkonnakohus leidis, et võrdsuspõhiõigust pole rikutud, ja põhjendas oma seisukohta järgmiselt:

1) PPVS-i jõustamisega indekseeriti üksnes nende politseiametnike pensione, kes olid jäänud

pensionile enne 1. jaanuari 2010. Kuna 1. jaanuarist 2010 pensionile jäävatele politseinikele otsustas

seaduseandja kohaldada pensionite suurendamisel endiselt ümberarvutamist (1. jaanuarist 2010 kuni

31. detsembrini 2012 kehtinud PPVS § 106 lg 1 redaktsioon), siis lõi seadusandja kaks politseinike

gruppi: 31. detsembrini 2009 pensionile jäänud politseinikud, kelle pension indekseeriti, ja

1. jaanuarist 2010 pensionile jäävad politseinikud, kelle pension arvutati ümber. Võrreldavateks

gruppideks on isikud, kellele määrati politseiametniku pension enne 1. jaanuari 2010 PolTS-i alusel,

ja isikud, kellele määrati pension pärast 1. jaanuari 2010 PPVS-i alusel;

2) kui seadusandjal on küsimuse lahendamisel avar otsustusruum, on ebavõrdne kohtlemine

meelevaldne, kui see on ilmselgelt asjakohatu (Riigikohtu otsus asjas nr 3-4-1-7-03, p 37);

3) 1. jaanuarist 2013 muutusid oluliselt politseiametnike töötasustamise põhimõtted. Tegemist oli

palgasüsteemi ja töökorralduse olulise ja sisulise reformiga, nagu on kajastanud Riigikohus asjas

nr 3-4-1-18-14 tehtud lahendi p-s 32. Mindi üle ametikohtade hindamisel põhinevale palgasüsteemile

(sh tõusid palgamäärad ja vähenesid teenistusastmetasud). Kõik politseiametnikud viidi üle põhitööle

vastavale palgaastmele. Ühtedel põhitöödel võisid palgaastmed alaneda, teistel tõusta. Senist tööd

jätkavale isikule, kelle ametipalk oleks madalamale palgaastmele üleviimisel vähenenud, säilitati

senine ametipalk. Kõigile põhitöödele kehtestati kindlad palgaastmed ja suurendati oluliselt

palgaastmetele vastavaid palgamäärasid. Põhitööd muutusid võrreldavaks ja oli võimalik välja

selgitada konkreetsele tööle määratud palgaaste. Sellise palgasüsteemi reformi üheks eelduseks oli

seniste pensionide indekseerimine ja nende lahti sidumine senistest palgaastmetest. Kui seniseid

pensione poleks indekseeritud, siis poleks olnud võimalik põhitöödele (ja vastavatele ametikohtadele)

üheselt vastavatele palgaastmetele üle minna ja palgaastmeid muuta, sest tulnuks tagada palgaastmete

võrreldavus pensioni ümberarvutamise alusena. Siit tuleneb omakorda, et kui ei oleks olnud võimalik

ulatuslik palgaastmete muutmine, siis ei oleks ka palgamäärad saanud 2013. aastal nii palju tõusta.

2013. aastal suurenes Politsei- ja Piirivalveameti palgafond 6,97%. Rahaliselt ei olnud võimalik

säilitada samu palgaastmeid ja nii palju suurendada neile vastavaid palgamäärasid. Sellele eelnes

PPVS-i 5. ptk 3. jao uue redaktsiooni jõustumine 1. jaanuarist 2012, millega tehti ulatuslikke

muudatusi ametikohtade ja teenistusastmete õiguslikus regulatsioonis;

4) määrav ei ole, et asjas nr 3-4-1-1-15 kaebajate pensione 2009. aastal ei vähendatud. Erinevatel

eriteenistuse liikidel on eripärad ja olukorrad pole igas aspektis üksüheselt võrreldavad. Riigikohtu

otsusest asjas nr 3-4-1-1-15 ei saa järeldada, et kui Riigikontrolli ametnike palku ja pensione oleks

enne indekseerimisele üleminekut vähendatud, siis tulnuks nende kaebused rahuldada. Tegemist oli

ühe kaalutlusega paljude hulgast, mida Riigikohus arvestas võrdse kohtlemise analüüsimisel;

5) PPVS-i 5. ptk 3. jao jõustumisel 1. jaanuaril 2012 toimusid politseiametnike ametikohtade ja

teenistusastmete ning 5. jaos sätestatud palgakorralduses olulised muudatused, mis muutsid palga ja

sellest tulenevalt ka pensioni arvestust. Ringkonnakohus viitab seaduseelnõu 326 SE II seletuskirjale,

milles põhjendatakse enne 2010. aastat määratud pensionide ümberarvutamise lõpetamist seoses

üleminekuga uuele teenistuse- ja palgakorraldusele sellega, et ligi 1300 isiku puhul poleks olnud

võimalik nende põhitööd kindlaks teha. Samuti oleks pensionide ümberarvutamisel ühtede isikute

pension suurenenud, teistel vähenenud. See oleks tekitanud pensionäride põhjendamatu ebavõrdse

kohtlemise ja pensionide põhjendamatu suurenemise. Ringkonnakohus leidis, et seega ei vasta tõele

kaebajate väide, et tegemist oli üksnes muudatustega palgaarvestuses. Palgakorralduse muudatus tõi

kaasa olukorra, kus paljude politseiametnike kogupalgas kasvas ametipalga osakaal. Muudatus

palgaarvestuses ja palgaastmestikus tõi kaasa erinevate ametipositsioonide erineva väärtustamise

palga kaudu, ehkki tööülesannete sisu ei pruukinud oluliselt muutuda. PPVS-i kehtestamisega hakati

sama tööd väärtustama teistel alustel, mis seadusandja avarat kaalutlusruumi silmas pidades on

seadusandja õigus. Seega ei olnud vahetegu kahe politseiametnike grupi vahel meelevaldne.

Politseiametnike erinevat kohtlemist õigustas politsei ja piirivalve reform, mis seisnes PPVS-i

jõustumisega politsei ja piirivalve ühendamises, uue struktuuri ja ametikohtade loomises ning

ametipalga arvestamise aluste muutmises (sama töö erinevas väärtustamises). Kuna kaebajad ei olnud

PPVS-i kehtimise ajal ametis, ei saanud nad ka loota sellest seadusest tulenevatele hüvedele.

Riigil on õigus tõsta ametnike palka, ilma et tal tekiks varalisi kohustusi varem sama tööd teinud

ametnike vastu. Kaebajate olukorda pole kuidagi halvendatud, sest nende õiguspärast ootust pole

rikutud ja neil säilis väljateenitud pension.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

7. Kaebajad esitasid kassatsioonkaebuse, milles paluvad tühistada ringkonnakohtu otsus ja teha uus

otsus ning jätta menetluskulud vastustaja kanda.

Kassaatorite väitel on neil õiguspärane ootus, et pension arvutataks ümber, järgmistel põhjustel:

1) ringkonnakohtu hinnangul ei ole kaebajatel õiguspärast ootust, et pensionid tõstetakse enne

indekseerimise alustamist kehtinud 2009. aasta eelsele baastasemele. Palkade ja seeläbi ka pensionide

langetamise ajutisus ei tulenenud seadusest. Kaebajatele ei antud lubadust, et pärast PPVS-i

jõustumist arvutatakse nende pension ümber. 1. jaanuarist 2013 muudeti oluliselt politseiametnike

töötasustamise põhimõtteid. Kaebajad ei olnud ametis PPVS-i kehtimise ajal ja nad ei saa loota

sellest seadusest tulenevatele hüvedele. Kaebajatel ei saa tekkida õiguspärast ootust, et pensioni

arvutamise põhimõtted jäävad alatiseks samaks;

2) ringkonnakohus eirab Riigikohtu praktikat. Riigikohus oli asjas nr 3-4-1-1-14 (kohtunike

pensioniasi) seisukohal, et kohtunike õiguspärane ootus pensionide taastatud palkadega samale

tasemele tõstmiseks enne indekseerima asumist tulenes eelkõige sellest, et pensionilubadus oli

süsteemi loomisest muutumatu ja pikaajaline (otsuse p-d 89–98). Riigikohus arvestas õiguspärase

ootuse tekkimisel ka kohtunike keeluga teenida töötasu muudest ametitest (otsuse p 97). Riigikohus

ei sidunud õiguspärase ootuse tekkimist sellega, et seadusandja lubas arvutada pensionid enne

indekseerimist ümber tõstetud palkadest lähtuvalt. Riigikohus arvestas lisaargumendina, et kohtunike

palkade vähendamine oli seadusest tulenevalt ajutine, kuid ei tuvastanud, et seadusandja andis

samasuguse lubaduse (hiljem pensionide tõstmise kohta) pensionäridele. Kogumis tuletas Riigikohus

kohtunike pensioniasjas kaebajate õiguspärase ootuse ja seadusandja lubaduse ajutise regulatsiooni

üldisest mõttest. Riigikohus pidas ebaõiglaseks, et tegevkohtunike palgad tõstetakse vastavalt

lubadusele varasemale tasemele, kuid selline lubadus ei kehti pensionäridele. Praeguses asjas on

samasugune olukord. Seadusandja lubadus arvutada pensionid ümber kehtis ca 8 aastat. Kaebajate

ametialased valikud olid teenistuse ajal piiratud. Politseinike palkade alandamine oli ajutine,

sisaldades seega lubadust, et ametipalgad ja pensionid taastatakse tulevikus. Ringkonnakohus

pidanuks Riigikohtu praktikat arvesse võtma ja tuletama kaebajate õiguspärase ootuse ja seadusandja

lubaduse regulatsiooni üldisest mõttest;

3) ringkonnakohtu arvates ei ole, erinevalt pärast 1. jaanuari 2010 pensioneerunud politseiametnikest,

kaebajate jaoks õigusnormi, mis näeks ette, et 2009. a-l vähendati politseiametnike palku ajutiselt.

Teisisõnu välistab ringkonnakohtu arvates sellise normi puudumine kaebajatele selge lubaduse

andmise, et politseiametniku palku suurendatakse ja pensioneid arvutatakse uutest palkadest lähtuvalt

ümber enne pensionide indekseerimisele üleminekut (otsuse p 17). Ringkonnakohtu järeldus on

vastuolus Riigikohtu otsusega politseinike pensioniasjas. Ka pärast 1. jaanuari 2010 pensioneerunud

politseiametnike jaoks ei olnud õigusnormi, mis väljendaks 2009. a-l vähendatud politseiametnike

palkade vähendamise ajutisust. 1. jaanuarist 2010 kehtima hakanud PPVS nägi ette ümberarvutamise

süsteemi kehtivuse ajutisuse, mitte palkade vähendamise ajutisuse. Riigikohus tuletas ka politseinike

pensioniasjas seadusandja lubaduse ja kaebajate õiguspärase ootuse regulatsiooni kontekstist ja

asjaolust, et palkade ja seega ka pensionide vähendamise ajal kehtis pensionide ümberarvutamise

süsteem, mille ringkonnakohus on praegusel juhul jätnud arvesse võtmata. Erinevalt

ringkonnakohtust ei pidanud Riigikohus oluliseks, et palkade või pensioni langetamise ajutisus

väljenduks sõnaselgelt seaduses või nähtuks selgelt õigusakti pealkirjast. Õiguspärane ootus saab

tekkida ka võimukandja avalikult antud lubadusest. Palkade vähendamise eesmärgist ja kontekstist

nähtub, et palkade vähendamine oli ette nähtud ajutise abinõuna, et reageerida majanduslangusele.

Ainuüksi määruse tekstist ei ole võimalik järeldada, kas majandusolude paranemisel võib oodata

ametipalkade taastamist või kas palkade langetamine on põhimõttelist laadi ja pikaajalise mõjuga

otsus. Arvestades, et miinimumpalga 8%-lise vähendamise üle saavutati kokkulepe Politsei

Teenistujate Ametiühingu ja Riigi- ja Omavalitsustöötajate Ametiühingute Liiduga, et vältida

koondamisi, ja et pärast majanduskriisi möödumist ei saanud 2009. aastal langetatud ametipalk kõigi

eelduste kohaselt olla enam konkurentsivõimeline, oli palkade langetamine kahtlemata ajutine.

Ajutisus väljendub selgelt ka selles, et pärast majanduskriisi tõsteti palgad täpselt samale tasemele:

2009. aastal langetati palku 8% ja pärast majanduskriisi tõsteti neid 7–9%. Õiguspärase ootuse

tekkimise sidumine sellega, et lubadus peab tulenema seadusest või nähtuma selgelt õigusakti

pealkirjast, ei ole kooskõlas PS §-ga 10. Lubaduse sidumine konkreetse vorminõudega võimaldab

lubaduse pidamisest mööda hiilida või seda ilma tagajärgedeta rikkuda. Seega oleks seadusandjal ja

avaliku võimu kandjatel võimalik anda lubadusi nii, et isikutel puuduks õigus neile loota. See oleks

vastuolus PS §-ga 10, mille eesmärk on tagada usalduse kaitse sisuliselt. Täpselt nii, nagu Riigikohus

on ka kohtunike ja politseinike asjas leidnud. Kuna ringkonnakohus tegi kaebajate õiguspärase ootuse

sõltuvaks lubaduse andmise vormist, siis ei ole ringkonnakohtu hinnang kaebajatel õiguspärase

ootuse puudumise kohta õige. Ringkonnakohus pidanuks Riigikohtu praktikat järgides tuletama

pensionide taastamise lubaduse regulatsiooni andmise eesmärgist ja palkade langetamise kontekstist.

Ringkonnakohus muutis palkade langetamise ajutisuse sõltuvaks ajutisust sätestava õigusnormi

olemasolust. Ringkonnakohus on muutnud Riigikohtu praktikat;

4) Riigikohus rõhutas kohtunike pensioniasjas (otsuse p 90) ja politseinike pensioniasjas (otsuse

p 55), et riigi sõnamurdmisega on tegemist siis, kui isik on oma tegevusega täitnud eeldused, millest

tulenevalt tal on tulevikus õigus enda suhtes soodsa regulatsiooni kohaldamisele, kuid riik kehtestab

sellest hoolimata uue, vähem soodsa regulatsiooni. Praegusel juhul on täidetud järgmised sõna-

murdliku kohtlemise eeldused: politseiametnike palku vähendati lühikest aega enne ümberarvutamise

süsteemilt indekseerimise süsteemile üleminekut, pensioni määramise aluseks võeti vähendatud

ametipalk ja pärast indekseerimise süsteemile üleminekut tõsteti ametipalku. Kaebajatele määrati

pension enne 1. jaanuari 2010 ja nad said lähtuda sellest, et hakkavad pensioni saama teenistuse ajal

kehtestatud tingimustel. Seadusandja oli ligi 8 aastat lubanud, et kui teenid politseinikuna ettenähtud

arvu aastaid, siis on pension 30% samal ametikohal oleva politseiniku ametipalgast. Riik täitis

lubadust 1. jaanuarini 2013, mil seadusandja otsustas tagasiulatuvalt rakendada enne 1. jaanuari 2010

pensioneerunud politseinike pensioni arvutamiseks indekseerimise süsteemi. 2013. aastal tõusid

politseinike palgad hüppeliselt, kuid enne 1. jaanuari 2010 pensioneerunud politseinike pensionide

indekseerimise aluseks võeti 2009. aastal vähendatud palk. Kaebajad võisid õigustatult loota, et kui

2013. aastal tõsteti politseinike palka, siis see toob kaasa ka nende pensioni suurendamise. Siit

järeldub, et kaebajate omandipõhiõigust koosmõjus õiguspärase ootuse põhimõttega on riivatud.

Riigikohus rõhutas politseinike pensioniasjas (otsuse p 64), et sõnamurdlikku kohtlemist kinnitab ka

see, et ümberarvutamise süsteem kehtis alates 2002. aastast ja kaebajad ei saanud enam oma

varasemaid ameti- ja pensionivalikuid muuta, sh panustada pensionisammastesse. Ka praeguses asjas

on kaebajaid samal viisil sõnamurdlikult koheldud. Vähem tähtis ei ole, et eripensioni eesmärk on

hüvitada politseiniku ametikohustustega kaasnenud tegevuspiirangud, millest kaebajad on oma

valikute tegemisel lähtunud.

Kassaatorite väitel on rikutud võrdsuspõhiõigust ja nad põhjendavad oma seisukohta järgmiselt:

1) ringkonnakohus kohtleb võrreldavaid gruppe meelevaldselt. Ringkonnakohus tõdeb (otsuse p 23),

et PolTS-i ja PPVS-i kehtivuse ajal töötavate politseinike tööülesanded ei pruukinud oluliselt

muutuda. Samas jõudis kohus ebaõigele järeldusele, et võrdlusgruppe ei ole koheldud põhjendamatult

ebavõrdselt. Kohus tugines sellele, et kaebajad ja hiljem pensioneerunud politseinikud töötasid

erinevate seaduste kehtivuse ajal, 1. jaanuarist 2013 muutusid oluliselt kõigi politseiametnike

töötasustamise põhimõtted. Kaebajate ja teiste politseinike ametipalku ei ole võimalik tehniliselt

võrrelda, rahaliselt ei olnud võimalik säilitada samu palgaastmeid ning suurendada samal ajal neile

vastavaid palgamäärasid nii palju. Riigikohus on politseinike pensionide asjas rõhutanud, et võrdse

kohtlemise tuvastamiseks tuleb kindlaks teha, kas võrdlusgrupid on teinud sarnast tööd. Teisisõnu on

vaja välja selgitada, kas ühepäevase vahega pensioneerunud isikute tööülesanded olid sisult erinevad.

Kui võrdlusgruppide tööülesanded olid samad, on tegemist meelevaldselt erineva kohtlemisega

lähtuvalt pensionile jäämise ajast. Riigikohus tuletas politseinike pensioniasjas võrdsuspõhiõiguse

riive sellest, et mõlemad grupid on täitnud vanaduspensioni saamise tingimused, kuid tulenevalt

pensionile jäämise ajast indekseeritakse ühel grupil pensioni, mis määrati vähendatud ametipalga

alusel, kuid teisel grupil pensioni, mis määrati tõstetud ametipalga alusel. Ringkonnakohus ja

halduskohus ei ole esitanud mõistlikke ja asjakohaseid põhjendusi, miks esimese grupi pension, mille

aluseks võetakse ametipalk, peab olema oluliselt väiksem teise grupi pensionist, mille aluseks on

põhipalk. Ringkonnakohus ei ole tuvastanud võrdlusgruppide olukordi sisuliselt, vaid on lähtunud

formaalsetest ja vormilistest eeldustest. Ebavõrdset kohtlemist ei õigusta, et kaebajad ja hiljem

pensioneerunud politseinikud töötasid erinevate seaduste kehtivusaegadel. Võrdlusgrupid ei erine

sisuliselt. Ka kohtunike tegevust reguleerisid erinevad seadused (kohtuniku staatuse seadus ja kohtute

seadus). Ebaõige on järeldus, et pelgalt seaduse nimetuse muutumine õigustaks kohtunike ebavõrdset

kohtlemist. See on vastuolus Riigikohtu järjepideva praktikaga, kuna ringkonnakohus möönis, et

võrdlusgruppide töö sisu oli sama, kuid leidis sellele vaatamata, et neid ei koheldud ebavõrdselt;

2) töötasustamise põhimõtted ei ole oluliselt muutunud. Ringkonnakohtu otsuse p 21 kohaselt

muutusid 1. jaanuarist 2013 politseiametnike töötasustamise põhimõtted oluliselt. Ringkonnakohtu

hinnangul tõi muudatus palgaarvestuses ja palgaastmestikus kaasa erinevate ametipositsioonide

erineva väärtustamise palga kaudu, ehkki tööülesanded ei pruukinud oluliselt muutuda ja see erines

PolTS-i kehtivuse ajal kehtinud n-ö väärtussüsteemist (p 23). Sisuliselt on kohus õigustanud

kaebajate ja pärast 1. jaanuari 2010 pensioneerunud politseinike ebavõrdset kohtlemist ainult

pensionile jäämise ajaga. See seisukoht on ebaõige. Riigikohus ei pidanud kohtunike palgakorralduse

muutust ebavõrdset kohtlemist õigustavaks asjaoluks. Ringkonnakohtu ja halduskohtu seisukoha järgi

pidanuks ka toonane kohtunike palgakorralduse muutus kvalifitseeruma oluliseks muutuseks, mis

poleks võimaldanud kaebust rahuldada. Kohtuniku palk koosnes varem ametipalgast ja staažitasust.

1. juulist 2013 kohtute seadus staažitasu enam ette ei näinud. Seega oli kohtunike ametipalk enne ja

pärast 1. juulit 2013 sama võrreldav kui praegusel juhul politseinike ameti- ja põhipalk. Muudatused

kohtunike palgakorralduses puudutasid samu komponente, millest koosnes kohtunike palk.

Võrdlusgruppide olukord tuleb tuvastada sisuliselt, mitte võrreldes formaalseid ja vormilisi eeldusi.

Enne 1. jaanuari 2013 koosnes politseiametniku palk ametipalgast, perioodilistest ja ühekordsetest

lisatasudest. 1. jaanuarist 2013 koosneb politseiametniku palk põhipalgast, muutuvpalgast (mida

makstakse lisatasuna) ja lisatasudest. Saab nõustuda, et ametipalk ja põhipalk võivad kujuneda

mõneti erinevalt. Ometi ei erine ametipalk põhipalgast nii suurel määral, et see välistaks kaebajate

pensioni arvutamise viimasest. Kui enne 1. jaanuari 2013 koosnes ametipalk muutumatust ja

muutuvast osast, siis nii on ka praegu. Võrreldavalt muutusid ka kohtunike palga komponendid, mida

Riigikohus kohtunike pensioniasjas ei pidanud oluliseks. Ringkonnakohus tuvastas võrdlusgruppide

olukorrad üksnes formaalseid ja vormilisi eelduseid võrreldes. Kui pensioni saamise sisulised

eeldused on samad (nt ei ole töö sisu ega vastutuse ulatus märkimisväärselt muutunud), siis ainuüksi

erinev pensionile jäämise aeg ei õigusta võrdlusgruppide erinevat kohtlemist;

3) ringkonnakohus õigustab ebavõrdset kohtlemist tehniliste raskuste ja ressursside kokku-

hoidmisega. Riigikohtu järjekindla praktika kohaselt on ebavõrdne kohtlemine administratiivsete ja

tehnilist laadi raskuste tõttu keelatud (Riigikohtu otsused asjades nr 3-4-1-7-03 ja 3-4-1-33-05).

Ringkonnakohus on seisukohal, et kui seniseid pensione poleks indekseeritud, ei oleks olnu võimalik

põhitöödele (ja vastavatele ametikohtadele) üheselt vastavatele palgaastmetele üle minna ja politsei-

ametnike palgaastmeid muuta, sest tulnuks tagada palgaastmete võrreldavus pensioni ümber-

arvutamise alusena. Samuti ei olnud rahaliselt võimalik säilitada samu palgaastmeid, suurendades

samal ajal nii suurel määral neile vastavaid palgamäärasid (otsuse p 21). Ringkonnakohus on

vastuolus Riigikohtu praktikaga teinud kaebajate ja võrdlusgrupi erineva kohtlemise sõltuvaks

palgakorralduse tehnilisest ülesehitusest ja ressursside kokkuhoiu eesmärgist. Samuti järeldub kohtu

seisukohast, et regulatsiooni ainus eesmärk oli taganeda varem antud lubadusest. Riigikohus on

varasemates eripensioni asjades just kontekstist lähtuvalt sisulised asjaolud kindlaks määranud,

välistamaks üksnes formaalsetest muudatustest tingitud ebavõrdset kohtlemist. Kuna Politsei- ja

Piirivalveameti ühinemisel ei muutunud konkreetsete politseiametnike tööülesanded, pidanuks

ringkonnakohus järeldama, et võrdlusgrupid ei erine sisuliselt, mistõttu on ebavõrdne kohtlemine

meelevaldne. Liikluspolitseinikud ei asunud piiri valvama ja piirivalvurid täitma liikluspolitseinike

ülesandeid. Kui nõustuda ringkonnakohtuga, et palgakorralduse muudatus ja kaebajate pensionide

ümberarvutamise võimatus kui tehniline raskus õigustavad ebavõrdset kohtlemist ning ühe grupi

suhtes vähemalt 8 aastat kestnud lubaduse murdmist, annab selline tõlgendus riigile võimaluse

tehniliste nüansside (nt palgaarvestuse andmete lisamise) kaudu muuta õiguspäraseks igasugune

ebavõrdne kohtlemine. Selline seisukoht on vastuolus nii PS § 12 varasema tõlgenduspraktika kui ka

Riigikohtu otsustega varasemates eripensionide asjades, mistõttu ei saa ringkonnakohtu otsus olla

seaduslik. Ainus sisuline erinevus palgakomponentides on see, et kui enne 1. jaanuari 2013 oli

palgaastmeid 10, siis alates 1. jaanuarist 2013 on neid 17. Sama palgasumma erinev tükeldamine ei

muuda palga suurust ega sisu. Seega on kõnealune küsimus tehniline ja lahendatav. Seadusandja

saanuks struktuurireformi elluviimisel pensionide indekseerimisega seotud tehnilisi raskusi vältida,

kehtestades näiteks PPVS-i rakendussätetega palgaastmete vastavustabeli. Kuna ringkonnakohus

õigustab kaebajate võrdse kohtlemise riive puudumist tehniliste asjaoludega, siis muudab

ringkonnakohtu selline käsitlus PS § 12 rakendamise sisutühjaks. Ringkonnakohus peab lubatavaks,

et kui riik teeb lubaduse pidamise vältimiseks tehnilisi ümberkorraldusi, siis lähtutakse võrdse

kohtlemise sisulise kontrolli asemel üksnes formaalsetest eeldustest. Võrdsuspõhiõiguse riivet ei saa

õigustada ka väitega, et kaebajate ebavõrdse kohtlemisega hoitakse kokku riigi ressursse. PPVS § 100

lg 1 järgi määratakse ka täna politseinikele eripensioneid. Seega ei ole kaebajate eripensioni osa

võrreldes pärast 1. jaanuari 2010 pensioneeruvatele politseinikele makstavate eripensionidega

märkimisväärne (vt ka Riigikohtu otsus asjas nr 3-4-1-21-15, p 63). Kaebajaid koheldakse

ebavõrdselt selleks, et teisi politseipensionäre kohelda võrdselt. Sellist lähenemist ei ole Riigikohus

pidanud lubatavaks (Riigikohtu otsus asjas nr 3-4-1-21-15, p 45). Kaebajate ja üks päev hiljem

(1. jaanuaril 2010) pensioneerunud politseinike ebavõrdne kohtlemine on meelevaldne, sest sõltub

palgakomponendi tehnilisest määratlusest, mille materiaalne sisu on aga sama. Kaebajad ja

1. jaanuaril 2010 pensioneerunud politseinikud täitsid samu tööülesandeid, mistõttu tuleb neid

kohelda võrdselt ka pensioni suuruse määramisel.

Riigikohtule esitatud täiendavas seisukohas väidavad kassaatorid, et seadusandja pole muutnud

politseipensioni määramise põhimõtteid. Väite kinnitamiseks viitavad kassaatorid Riigikohtu üldkogu

otsuse asjas nr 3-4-1-18-14 p-le 47 ja rõhutavad, et Riigikohtu halduskolleegium ei saa revideerida

üldkogu seda seisukohta.

8. Siseministeerium on seisukohal, et kassatsioonkaebus tuleb jätta rahuldamata.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

I

9. Kaebajad väidavad omandipõhiõiguse (PS § 32) rikkumist koostoimes õiguspärase ootuse

rikkumisega, samuti võrdsuspõhiõiguse (PS § 12) rikkumist. Kaebajate väitel seisneb rikkumine

selles, et neile politseiteenistuse seaduse alusel määratud pensione ei arvutatud ümber 1. jaanuarist

2013 kehtima hakanud ametipalkadest lähtuvalt.

10. Kolleegium juhib tähelepanu menetluslikule puudusele. Asja materjalide hulgas ei ole andmeid

selle kohta, millal igale kaebajale pension määrati ning millest lähtuvalt iga kaebaja pension arvutati.

Teada on vaid see, et kaebajatele määrati pension politseiteenistuse seaduse alusel enne aastat 2010.

Pensionivaidluse lahendamiseks on need andmed vajalikud. Kuna aga kaebust ei saa rahuldada

allpool esitatavatel põhjustel, siis ei takista nende andmete puudumine praeguse vaidluse

lahendamist.

II

11. PolTS § 211 lg-s 5 sätestati: "Kui muutub politseiametniku pensioni arvestamise aluseks oleva

ametikoha ametipalk, arvutatakse pension ümber. Sel juhul makstakse pensioni muutunud suuruses,

alates ametipalga muutumisele järgneva kuu esimesest kuupäevast."

12. Politseiteenistuse seadus asendati 1. jaanuarist 2010 politsei ja piirivalve seadusega.

PPVS § 106 lg 1 sätestas 1. jaanuarist 2010 kuni 1. jaanuarini 2013 kehtinud redaktsioonis järgmist:

"Politseiametniku pensioni arvutamise aluseks olnud palgamäära, teenistusastmetasu või töövõime

kaotuse protsendi muutumisel arvutatakse pension ümber, välja arvatud § 100 lõikes 2, § 114 lõigetes

7 ja 8 ning § 117 lõigetes 7 ja 8 nimetatud pension."

PPVS § 106 lg 1 sätestas 1. jaanuarist 2013 jõustunud redaktsioonis järgmist: "Politseiametniku

väljateenitud aastate pension, välja arvatud jooksva aasta palgamäära ja teenistusastmetasu suuruse

alusel arvutatud pension, indekseeritakse iga aasta 1. aprilliks riikliku pensionikindlustuse seaduse

§ 26 alusel Vabariigi Valitsuse määrusega kinnitatud pensioniindeksiga." PPVS § 106 lg 1 selle

redaktsiooni tunnistas Riigikohtu üldkogu 6. jaanuari 2015. a otsusega asjas nr 3-4-1-18-14 vastuolu

tõttu põhiseadusega osaliselt kehtetuks.

PPVS § 117 lg-s 7 sätestatakse: "Politseiametniku pension, mis on määratud politseiteenistuse

seaduse alusel, ei kuulu ümberarvutamisele politsei ja piirivalve seaduse alusel. Politseiteenistuse

seaduse alusel määratud politseiametnike pensionid kuuluvad alates 2010. aastast indekseerimisele

iga kalendriaasta 1. aprilliks riikliku pensionikindlustuse seaduse § 26 alusel Vabariigi Valitsuse poolt

kinnitatud pensioniindeksiga." PPVS § 117 lg-t 7 ei ole muudetud.

III

13. Riigikohtu üldkogu hindas asjas nr 3-4-1-18-14 PPVS § 106 lg 1 ning politsei ja piirivalve

seaduse muutmise seaduse § 1 p 4 põhiseaduspärasust osas, milles need ei võimaldanud

politseinikele, kes pensioneerusid 1. jaanuarist 2010 kuni 1. jaanuarini 2013, määratud

vanaduspensione tõsta lähtuvalt sarnast tööd tegevate politseinike ametipalkadest 1. jaanuaril 2013.

Üldkogu võrdles nimetatud politseiametnikke politseiametnikega, kes pensioneerusid pärast

1. jaanuari 2013 politsei ja piirivalve seaduse alusel.

Kaebajatele määrati pension politseiteenistuse seaduse alusel enne 1. jaanuari 2010. Seega laieneb

neile PPVS § 117 lg 7, mille põhiseaduspärasust Riigikohtu üldkogu asjas nr 3-4-1-18-14 ei

hinnanud.

Isikule, kes on vabastatud politseiteenistusest enne politsei ja piirivalve seaduse jõustumist ning kellel

teenistusest vabastamise päevaks oli tekkinud politseiteenistuse seaduse alusel õigus saada

politseiametniku pensioni, kuid kellele on pension veel määramata, määratakse politseiametniku

pension teenistusest vabastamise päeval kehtinud politseiteenistuse seaduse alusel.

14. PPVS § 117 lg-s 7 kasutatakse formuleeringut "politseiametniku pension, mis on määratud

politseiteenistuse seaduse alusel". Kolleegium on seisukohal, et selle formuleeringuga peetakse

seaduses silmas mitte ainult politseiteenistuse seaduse alusel nii arvutatud kui ka määratud pensione,

vaid ka pensione, mis on küll määratud politsei ja piirivalve seaduse alusel, kuid mille arvutamisel

kohaldati PPVS § 100 lg 2 kohaselt politseiteenistuse seadust. PPVS § 100 lg 2 järgi tuli pension

arvutada politseiteenistuse seaduse viimase kehtinud redaktsiooni järgi, kui PPVS § 100 lg 1 p 1

kohaselt valitud ametikoha soodsaim palgamäär jäi ajavahemikku enne politsei ja piirivalve seaduse

jõustumist. Teistsugune, PPVS § 117 lg 7 grammatiline tõlgendus tähendaks seda, et seadusandja

välistas PPVS § 117 lg 7 kehtestamisel PPVS § 100 lg 2 alusel arvutatud pensioni puhul mitte ainult

selle ümberarvutamise, vaid ka selle indekseerimise. Kolleegiumi tõlgenduse kasuks räägib ka see, et

PPVS § 117 pealkirjas ei ole nimetatud mitte ainult pensioni ümberarvutamist reguleeriv PPVS

§ 106, vaid ka pensioni arvutamist reguleeriv PPVS § 100.

Kolleegium märgib, et lisaks PPVS § 100 lg-s 2 sätestatud erandile on ka teine erand, mis praeguses

asjas mõjutab võrdlusgruppide moodustamist. PPVS § 117 lg-st 8 tulenevalt tuleb pension nii

arvutada kui ka määrata politseiteenistuse seaduse alusel isikule, kes on vabastatud

politseiteenistusest enne politsei ja piirivalve seaduse jõustumist ning kellel teenistusest vabastamise

päevaks oli tekkinud politseiteenistuse seaduse alusel õigus politseiametniku pensionile, kuid kellele

on pension veel määramata.

15. Kuna vaieldakse selle üle, kas kaebajate pension tuleb aastal 2013 kehtima hakanud

politseiametnike palkade alusel ümber arvutada, siis peab kolleegium eeltoodut arvesse võttes

võrreldavateks gruppideks politseiametnikke, kellele määrati pension enne 1. jaanuari 2010 kehtinud

palgast lähtuvalt (esimene grupp), ja politseiametnikke, kellele määrati pension 1. jaanuaril 2010 ja

hiljem kehtinud palgast lähtuvalt (teine grupp). Teise gruppi kuuluvad isikud langevad valdavas osas

kokku isikutega, kes kuuluvad asjas nr 3-4-1-18-14 moodustatud gruppidesse.

Nende gruppide õiguslik seisund erineb selle poolest, et PPVS § 117 lg 7 välistab esimese grupi

pensioni ümberarvutamise ja näeb ette selle indekseerimise. Teise grupi puhul tuleb aga üldkogu

otsuse kohaselt pension ümber arvutada 1. jaanuaril 2013 kehtima hakanud ametipalga alusel.

IV

16. Üldkogu tuletas asjas nr 3-4-1-18-14 kaebajate õiguspärase ootuse tekkimise sellest, et

seadusandja andis PPVS § 106 lg-ga 1 politseiametnikele, kes pensioneeruvad 1. jaanuarist 2010,

selge lubaduse, et nendele määratud pensionid on endiselt seotud ümberarvutamise süsteemiga, kuid

asendas selle süsteemi pensionide indekseerimise süsteemiga just siis, kui 1. jaanuaril 2013 tõsteti

politseiametnike ametipalku (p-d 56.3 ja 56.4).

Praeguses asjas on kaebajate olukord teistsugune – neile ei antud politsei ja piirivalve seaduse

jõustumisega pensioni ümberarvutamise lubadust.

17. On tõsi, et kaebajate pensioneerumise ajal kehtinud PolTS § 211 lg 5 andis selle seaduse alusel

pensioneerunud politseiametnikele õiguspärase ootuse, et nende pension arvutatakse ümber, kui

muutub pensioni arvutamise alus. Kuid 2010. aasta 1. jaanuaril jõustunud PPVS § 117 lg 7 võttis

enne 2010. aastat pensioneerunud politseiametnikelt õiguspärase ootuse, et pension arvutatakse

ümber, asendades selle õiguspärase ootusega, et pension indekseeritakse RPKS § 26 alusel kinnitatud

pensioniindeksiga iga kalendriaasta 1. aprilliks. Kaebajate pensioni indekseeriti aastatel 2010, 2011,

2012, 2013, 2014 ja 2015. Kaebajad pöördusid pensionide ümberarvutamiseks 18. veebruaril 2015

Sotsiaalkindlustusametisse ja 23. aprillil 2015 kaebusega halduskohtusse. Kaebus on esitatud

eesmärgiga kohustada Sotsiaalkindlustusametit kaebajate pensioni ümber arvutama lähtuvalt

politseiametnike ametipalkadest, mis hakkasid kehtima 1. jaanuarist 2013. Ajal, mil kaebajad

nähtavasti pidasid pensioni indekseerimisest selle ümberarvutamisest soodsamaks, nad pensioni

ümberarvutamist ei taotlenud. Kaebuse väidetest nähtuvalt on nad seisukohal, et 2009. aastal

vähendatud palga suurus taastati 1. jaanuarist 2013.

18. Kolleegium on seisukohal, et sellises olukorras ei saa kaebajad, kes kasutasid mitu aastat neile

PPVS § 117 lg-ga 7 antud hüve – pensioni indekseerimist –, enam tugineda PolTS § 211 lg-ga 5

antud õiguspärasele ootusele, et nende pension tuleb ümber arvutada. Seepärast pole rikutud

kaebajate õiguspärast ootust, et pension arvutatakse ümber. Kaebajad on kasutanud neile PPVS § 117

lg-ga 7 antud hüve. Seetõttu ei ole PPVTS § 117 lg 7 vastuolus omandipõhiõigusega koostoimes

õiguspärase ootuse põhimõttega isikute puhul, kellele määrati politseiametniku pension enne

1. jaanuari 2010.

19. Kolleegium märgib, et Riigikohtu üldkogu ei ole asjades nr 3-4-1-1-14 ja 3-4-1-18-14 kaebajate

pensioni indekseerimist käsitlenud ega pidanudki seda tegema. Asjas nr 3-4-1-1-14 avanes pensioni

ümberarvutamisest keeldumise vaidlustamise võimalus 1. juulil 2013, mil tõsteti kohtunike palku.

Asjas nr 3-4-1-18-14 oli vaidlustatud 2013. aasta 1. aprillil toimunud politseiametniku pensioni

indekseerimist ja kaebus halduskohtule esitati samal aastal. Praegune asi ei ole analoogiline nende

kohtuasjadega. Praegune asi ei ole analoogiline asjaga nr 3-4-1-18-14 ka selle poolest, et asjas nr 3-4-

1-18-14 vaieldi politsei ja piirivalve seaduse alusel määratud pensionide indekseerimise üle.

Praeguses asjas vaieldakse politseiteenistuse seaduse alusel määratud pensionide indekseerimise üle.

20. Pärast tõdemust, et seadusandja ei andnud kaebajatele 1. jaanuaril 2010 jõustunud PPVS § 106

lg-ga 1 õiguspärast ootust, et pension arvutatakse ümber, ei ole vaja vastata küsimusele, kas

muudatused politseiametnike palgakorralduses, mis toimusid pärast 1. jaanuari 2010, avaldasid mõju

kaebajate õiguspärasele ootusele, et nende pension arvutatakse pensioni arvutamise aluse muutumisel

ümber. Palgakorralduses tehtud muudatusi on vaja käsitleda, kui lahendatakse vaidlust ebavõrdse

kohtlemise üle.

21. Kolleegium ei käsitle ka küsimust, kas kaebajatel oli õiguspärane ootus, et pensioni suurus

taastatakse tasemeni, milline see oli enne politseiametnike palkade vähendamist aastal 2009. Seda

nõuet ei ole kohtule esitatud. Samuti eeldaks sellise nõude üle otsustamine teistsuguste küsimuste

lahendamist. Vastata tuleks näiteks küsimustele, kas ja millal tekkis riigil võimalus pensione selliselt

ümber arvutada ning kas pensioni suurus ja selle vähendamise ulatus tingivad vajaduse taastada

pensioni suurus.

V

22. On tõsi, et kaebajaid, kes jäid politseipensionile enne 1. jaanuari 2010, koheldakse teisiti kui

politsei ja piirivalve seaduse alusel pensionile läinud isikuid, kelle kasuks tehti kohtuotsus asjas nr 3-

4-1-18-14.

Kolleegium on seisukohal, et kaebajate erinevat kohtlemist võrreldes teise võrdlusgrupiga (vt

käesoleva otsuse punkt 15) õigustab juba see, et kaebajatelt võeti juba 2010. aastast õiguspärane

ootus, et pensioni arvutatakse ümber, ning nende pensione hakati indekseerima. Teise võrdlusgruppi

kuuluvate isikute pensione aga 1. jaanuarist 2010 ei indekseeritud. Teise võrdlusgruppi kuuluvatel

isikutel säilis õiguspärane ootus, et pension arvutatakse ümber ka 1. jaanuaril 2010.

Kaebajate erinevat kohtlemist õigustavad ka politsei ja piirivalve seaduse jõustumisega

politseiametnike teenistuse korralduses ja palgakorralduses ning pensioni arvutamise aluses tehtud

muudatused. Erinevalt kaebajatest on kolleegium seisukohal, et need muudatused on põhimõttelist

laadi.

2010. aastast jõustunud politsei ja piirivalve seadusega tehtud muudatuste olulisuse tõttu ei ole

praegune asi analoogiline asjaga nr 3-4-1-18-14, mida lahendas Riigikohtu üldkogu. Üldkogu

lahendatud asjas võrreldi isikuid, kes olid pensionile jäänud politsei ja piirivalve seaduse alusel enne

1. jaanuari 2013, ja isikuid, kes olid sama seaduse alusel pensionile jäänud 1. jaanuaril 2013 või

hiljem. Üldkogu võrdles isikuid, kes läksid pensionile küll erineval ajal, kuid sarnase õigusliku

regulatsiooni kehtimise ajal. Politsei ja piirivalve seadust on pärast selle jõustumist politseiametnike

palga- ja teenistuskorralduse osas muudetud. Muudatused jõustusid 1. jaanuarist 2012 (§ 70). Kuid

need muudatused ei olnud põhimõttelist laadi. Muudatused ei puudutanud teenistuse korralduse ja

palgasüsteemi põhimõttelisi aluseid ning pensioni arvutamise alust.

23. Politsei ja piirivalve seaduse kehtima hakkamisel tehtud muudatused pensionikorralduses

tuginesid muudatustele teenistuse korralduses ja palgakorralduses. Aastal 2010 ühendati Politseiamet

ja Piirivalveamet Politsei- ja Piirivalveametiks ning ühtlustati politseinike ja piirivalvurite palga-

korraldust.

24. Politseiteenistuse seaduse kehtimise ajal oli sätestatud 10-astmeline palgaastmestik, mille järgi

iga palgaaste on jäigalt seotud konkreetse palgamääraga ning iga palgaaste politseiametniku

konkreetse ametiastmega ja iga ametiaste konkreetse ametinimetusega (PolTS § 5 lg 1 ja § 6).

Näiteks vastasid kuuendale ametiastmele vanemkomissari ametinimetus ja neljandale ametiastmele

politseijuhtivinspektori ja juhtivkonstaabli ametinimetused. PolTS § 5 lg-st 1 nähtuvalt ei olnud

ametinimetused ja seega ka palgaastmed paljudel juhtudel selgelt seostatavad tööülesannetega.

Politseiametnike ametinimetused olid esitatud PolTS § 5 lg-s 1 10-punktilise loeteluna, kusjuures

kuues punktis oli sätestatud rohkem kui üks ametinimetus.

25. Seda süsteemi muudeti juba aastast 2010, mil jõustus politsei ja piirivalve seadus. Uues süsteemis

tehti muudatusi 23. veebruaril 2012 vastu võetud ja 1. jaanuaril 2012 jõustunud avaliku teabe seaduse

ning politsei ja piirivalve seaduse muutmise seadusega. Need muudatused ei ole kolleegiumi arvates

aga põhimõttelised. Kolleegium ei käsitle otsuse jälgitavuse huvides aastatel 2010 kuni 2013

kehtinud regulatsioonide kõiki erisusi.

26. 1. jaanuarist 2010 jõustunud muudatused olid üldjoontes järgmised.

PPVS § 35 lg 2 nägi ette juhi ametikohad ja spetsialisti ametikohad. Viimased jagunesid juhtiv-,

vanem- ja nooremspetsialisti ametikohtadeks. Ka sätestati, et politseiametniku ametikoht on asutuse

teenistujate koosseisus ettenähtud ametikoht, millele on kinnitatud teenistusaste ja kutse-

kvalifikatsiooni tase ning määratud palgaaste (PPVS § 35 lg 1).

Ametinimetustest loobuti. Kehtestati teenistusastmed, mille arv oli ametinimetuste arvust erinev.

Teenistusastmete nimetused kattusid osalt varasemate ametinimetustega. Kuid kehtestati 7 teenistus-

astet, millele ametinimetuste hulgas vastet ei olnud (politseileitnant, politseikapten, politseimajor,

politseikolonelleitnant, politseikolonel, politseikindralinspektor ja politseikindral). Teenistusastmed

jagunesid juhi ja spetsialisti teenistusastmeteks (§-d 49 ja 50). 2010. aastal olid juhi ja spetsialisti

teenistusastmed selgelt eristatavad. 1. jaanuarist 2013 see nii enam ei olnud. Näiteks võis

vanemkomissari teenistusastmega isik olla nii vanemspetsialisti, juhtivspetsialisti, peaspetsialisti või

juhi ametikohal ning politseikapten juhtivspetsialisti, vanemspetsialisti või juhi ametikohal (§-d 49 ja

50). 1. jaanuari 2013. a seisuga oli sätestatud 13 teenistusastet.

Senise 10 palgaastme asemel kehtestati 17 palgaastet ning palgaastmed ametikohtade kaupa,

kusjuures enamasti sai konkreetsele isikule palgaastme määrata teatavas vahemikus (PPVS § 70 lg 3).

Näiteks oli juhtivspetsialistide jaoks kehtestatud 9. kuni 14. palgaaste, vanemspetsialistide jaoks 5.

kuni 9. palgaaste ja nooremspetsialistide jaoks 1. kuni 5. palgaaste. Tekkis selgem seos tööülesannete

ja palgaastmete ning seega ka palgamäärade vahel.

1. jaanuarist 2010 hakati maksma teenistusastmetasu vastavalt politseiametniku teenistusastmele

(PPVS § 70 lg 4). Teenistusastmetasu maksmine nähti ette lisaks palgaastmestikus ette nähtud palga

määra (astmepalga) maksmisele. Politseiteenistuse seadusega sätestatud ametinimetuse eest mingit

eraldi tasu lisaks ametinimetusega seotud palgaastmele vastavale palgamäärale ette ei nähtud.

PolTS § 191 lg-s 1 sätestatud lisatasu teenistusaastate eest (5 kuni 20% ametipalgast) politsei ja

piirivalveseadus enam ette ei näinud. Eelduslikult hakkas varasema lisatasu suurus mingil viisil

kajastuma ametipalga teistes komponentides.

Politseiteenistuse seaduse ning politsei ja piirivalve seadusega sätestatud palgasüsteemide olulist

erinevust ja võrreldamatust süvendab Vabariigi Valitsuse seadusega antud vaba voli määrata kindlaks

palgamäärade ja teenistusastmetasude vahekord ametipalgas. Vabariigi Valitsusele anti pädevus

kehtestada igaks järgmiseks kalendriaastaks palgamäärad ja teenistusastmetasud (PPVS § 70 lg 6).

Vabariigi Valitsus on seda vaba voli ka kasutanud. Nii oli teenistusastmetasu osakaal 2010. aasta

ametipalgas kordades suurem kui 2013. aasta ametipalgas (vrd Vabariigi Valitsuse 29. detsembri

2009. a määruse nr 223 "Politseiametnike töötasustamine 2010. aastal" lisad 1 ja 2 ning Vabariigi

Valitsuse 10. jaanuari 2013. a määrus nr 7 "Politseiametnike töötasustamine 2013. aastal" lisad 1 ja

2). Ametipalka defineeriti kui astmepalga (ametikoha palgaastmele vastava palgamäära) ja teenistus-

astmetasu summat (PPVS § 70 lg-d 2 ja 3).

27. Koos palgakorralduse olulise muutmisega muudeti 2010. aastast oluliselt ka politseiametnike

pensioni arvutamise alust.

PolTS § 211 lg 1 järgi oli politseiametniku pensioni arvutamise aluseks ametipalk.

PPVS § 100 lg 1 järgi on aastast 2010 politseiteenistuse seaduse alusel arvutatava pensioni puhul

pensioni suuruse arvutamise aluseks ametikoha palgaastmele vastava palgamäära ja varem puudunud

teenistusastmetasu summa. PPVS § 100 lg 1 nimetab seda summat pensioni arvutamise ametipalgaks.

28. Kassatsioonkaebusest ja halduskohtule esitatud kaebusest nähtuvalt ei pööra kaebajad erinevalt

halduskohtust ja ringkonnakohtust pensioni suuruse arvutamise aluse sisu muutumisele üldse

tähelepanu. Kaebajad kõnelevad ametipalgast ega maini teenistusastmeid, mida neil ei ole kunagi

olnud, ega teenistusastmetasu, mida nad ei ole kunagi saanud.

29. Vastavalt politseiametnike teenistuse ja palgakorralduse ning pensioni suuruse arvutamise aluse

sisu muutumisele kehtestati politsei ja piirivalve seadusega politseipensioni ümberarvutamiseks

teistsugused reeglid, kui olid kehtestatud politseiteenistuse seadusega.

PPVS § 106 lg 1 nägi pensioni ümberarvutamise ette, kui muudetakse kas palgamäära või

teenistusastmetasu või mõlemat koos (§ 106 lg 1). PolTS § 211 lg 4 järgi tuli pension ümber arvutada,

kui muudeti (suurendati või vähendati) ametipalka, mille hulka ei kuulunud teenistusastmetasu.

30. Kolleegium on seisukohal, et pensioni ümberarvutamisel ei ole võimalik võtta pensioni

arvutamise alusest üks element (palgamäär) ja ignoreerida seda, et ümber soovitakse arvutada

pensioni, mille määramisel ei rakendatud pensioni arvutamise aluse teist elementi

(teenistusastmetasu), mida kaebajad ei ole kunagi saanud.

31. Kolleegium on seisukohal, et PPVS § 106 lg-ga 1 sätestatud pensioni ümberarvutamist ei ole

võimalik praktikas kohaldada pensionide suhtes, mis olid arvutatud ametipalgast, mille hulka ei

kuulunud teenistusastmetasu.

Kolleegium möönab, et täie kindlusega ei saa välistada sellise võrdlustabeli koostamist, mis

võimaldaks võrrelda kaebajate tööülesandeid politseiametnike tööülesannetega 2010. või

1013. aastal. Kuid erinevatel aegadel kehtinud teenistuse korralduse, ametiülesannete, palga-

süsteemide, haridus- ja kvalifikatsiooninõuete erinevused ning esimesse võrdlusgruppi kuuluvate

isikute suur arv (väidetavalt 1300 enne 2009. aastat pensionile läinud isikut) teevad pensioni ümber-

arvutamiseks kasutatava võrdlustabeli koostamise äärmiselt keerukaks ja suurt ressurssi nõudvaks

ning praktikas võib olla isegi võimatuks. Kaebajad ei näita, kuidas oleks mõistlikul viisil ja mõistlike

jõupingutustega võimalik teha rakendamiskõlblikku võrdlustabelit, mis arvestaks kõigi erinevatel

aegadel teenistuse korralduses ja palgakorralduses tehtud muudatustega.

Kaebajad väidavad, et Riigikohtu järjekindla praktika kohaselt on isikute ebavõrdne kohtlemine

administratiivsete ja tehnilist laadi raskuste tõttu keelatud (Riigikohtu otsused asjades nr 3-4-1-7-03

ja 3-4-1-33-05). Riigikohus on asjades nr 3-4-1-7-03 (otsuse p 39) ja 3-4-1-33-05 (otsuse p-d 30 ja

31) tõepoolest seda probleemi käsitlenud. Kaebajate hinnangul on Riigikohus seisukohal, et keeld on

absoluutne. See pole aga õige. Põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium leidis nendes asjades

järgmist: "Ebavõrdset kohtlemist ei saa õigustada pelgalt administratiivsete ja tehnilist laadi

raskustega."

Kolleegium on seisukohal, et administratiivsed raskused võiva olla kaalukas argument teiste

argumentide hulgas. Välistada ei saa ka, et vahel võib reformi tagajärjel tekkivat ebavõrdsust

põhjendada ka ainult administratiivsete raskustega. Jäik keeld põhjendada reformi tagajärjel tekkiva

ebavõrdse kohtlemise lubatavust üksnes suurte administratiivsete raskustega tooks kaasa olukorra,

kus täitevvõim ja seadusandja põrkuvad reformi ees tagasi just nende raskuste tõttu.

Praegusel juhul ei ole erinevat kohtlemist põhjendatud pelgalt administratiivsete raskustega. Kaasatud

haldusorgan (Siseministeerium) on erinevat kohtlemist põhjendanud ka sellega, et 2010. aastal

elluviidud politsei- ja piirivalveteenistuse ning palgakorralduse reform oli juba sisu poolest väga

ulatuslik, luues tegelikult võrreldamatud grupid, kuhu kuulus palju isikuid, nii et rahalistel põhjustel

ei oleks olnud võimalik pensionide ümberarvutamist kohaldada ka enne 2010. aastat pensionile

läinud politseiametnike suhtes. Siseministeerium on kohtumenetluses väitnud, et kaebajate soovitud

viisil pensionide ümberarvutamine tooks teatud juhtudel kaasa politseiteenistuse seaduse alusel

määratud pensioni suuruse vähenemise.

32. Kolleegium nõustub kaebajatega, et PolTS §-ga 33 sätestatud politseiteenistusega seotud

piirangud on ulatuselt võrreldavad kohtunike jaoks kehtestatud kõrvaltegevuse piirangutega, mida

Riigikohtu üldkogu võttis asjas nr 3-4-1-1-14 arvesse, kui tunnustas kohtunike õigust eeldada, et

nende pensionid arvutatakse ümber 1. juulist 2013 jõustunud ametipalkade alusel. Tegemist oli siiski

ühe asjaoluga, millest üldkogu otsuse tegemisel lähtus. Praegune asi erineb üldkogu lahendatud asjast

selle poolest, et politseiametnike uus teenistus- ja palgakorraldus ning 2010. aastal jõustunud

pensioni arvutamise ja ümberarvutamise reeglid erinevad varem kehtinutest väga oluliselt ning need

asjaolud ei ole erineva kohtlemise õigustamiseks asjakohatud. Asjas nr 3-4-1-1-14 ei olnud tegemist

nii suurte muudatustega. Praeguse asja ja asja nr 3-4-1-1-14 võrdlemisel ei saa lähtuda üksnes sellest,

et nii kohtunike kui ka politseiametnike puhul lõpetati lisatasu maksmine teenistusaastate eest.

VI

33. Kolleegium ei algata vaidlusaluse regulatsiooni suhtes põhiseaduslikkuse järelevalve kohtu-

menetlust, sest peab eeltoodud põhjendustel selle kohaldamist kaebajate suhtes põhiseaduspäraseks.

34. Kuna kaebajate puhul ei ole rikutud omandipõhiõigust koostoimes õiguspärase ootusega ning

võrdsuspõhiõigust, siis jääb kassatsioonkaebus rahuldamata ja ringkonnakohtu otsus muutmata.

35. Kuna kassatsioonkaebus jääb rahuldamata, jäävad kaebajate menetluskulud halduskohtu-

menetluse seadustiku (HKMS) § 108 lg 1 alusel nende endi kanda. Kautsjonid arvatakse riigi-

tuludesse (HKMS § 107 lg 4). Vastustaja ei ole menetluskulude väljamõistmist taotlenud.

(allkirjastatud digitaalselt)