3-2-1-177-16 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

TSIVIILKOLLEEGIUM

KOHTUMÄÄRUS

Kohtuasja number

3-2-1-177-16

Määruse kuupäev

Tartu, 8. märts 2017

Kohtukoosseis

Eesistuja Tambet Tampuu, liikmed Henn Jõks ja Ants Kull

Kohtuasi

R. V hagi M. R vastu sundtäitmise osaliselt lubamatuks

tunnistamiseks täiteasjas nr 031/2016/954.

Hagi menetlusse võtmisest keeldumine

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Ringkonnakohtu 6. oktoobri 2016. a määrus

tsiviilasjas nr 2-16-13306

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

R. V määruskaebus

Menetlusosalised ja nende

esindajad Riigikohtus

Hageja R. V, esindaja vandeadvokaat Eva Tibar

Kostja M. R

Asja läbivaatamise kuupäev

20. veebruar 2017. a, kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu 6. oktoobri 2016. a määrus ja Harju Maakohtu

5. septembri 2016. a määrus tsiviilasjas nr 2-16-13306. Saata asi samale maakohtule hagi

menetlusse võtmise otsustamiseks.

2. Määruskaebus rahuldada.

3. Tagastada määruskaebuselt tasutud kautsjon K.V pangakontole.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. R. V (hageja) esitas 5. septembril 2016. a Harju Maakohtule hagiavalduse M. R (kostja) vastu

sundtäitmise osaliselt lubamatuks tunnistamiseks täiteasjas nr 031/2016/954. Ühtlasi esitas hageja

hagi tagamise avalduse, milles palus täitemenetluse osaliselt peatada. Hagiavalduse kohaselt on

hageja tsiviilasjas nr 2-07-20300 tehtud Harju Maakohtu 30. jaanuari 2008. a määruse järgi

kohustatud tasuma kostjale iga kuu elatist 115 eurot 4 senti nende alaealise lapse ülalpidamiseks kuni

lapse 18-aastaseks saamiseni (s.o kuni 2. veebruarini 2019. a). Hageja maksis elatist perioodil

1. veebruar 2008. a kuni 1. juuli 2010. a. Pärast seda kolis laps hageja juurde ning hageja lõpetas

alates 1. augustist 2010. a elatise maksmise. Kostja sõitis 27. septembril 2010. a Ameerika

Ühendriikidesse ja hageja kasvatas last üksinda alates 2010. a juulist kuni 6. juunini 2014. a

(s.o 47 kuud). Alates 7. juunist 2014. a elab laps kostjaga Ameerika Ühendriikides.

2. Hageja saatis elatise maksmise lõpetamise kohta teate kohtutäiturile. Kohtutäitur esitas kostjale

elatise nõude kohta päringu ning kostja kinnitas, et nõuet hageja vastu ei ole. Kohtutäitur lõpetas

19. novembril 2013. a kostja avalduse alusel täitemenetluse. Praeguseks on kostja avalduse alusel

algatatud hageja vastu elatise väljamõistmiseks uus täitemenetlus täiteasjas nr 031/2016/954. Hageja

leiab, et sundtäitmine on osaliselt lubamatu, kuna kostjal puudub õigus nõuda elatist perioodi 1. juuli

2010. a kuni 6. juuni 2014. a eest.

3. Harju Maakohus keeldus 5. septembri 2016. a määrusega hagi menetlusse võtmisest

tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 371 lg 2 alusel. Maakohtu hinnangul ei ole hagis taotletud

eesmärgi saavutamine võimalik, sest hageja soovib sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi

esitamisega vabaneda jõustunud kohtulahendi alusel tasumisele kuuluva elatise maksmise

kohustusest perioodil 1. juuli 2010. a kuni 6. juuni 2014. a. Kohtulahendiga väljamõistetud

elatisenõude aluseks olevate asjaolude muutumine ei ole seaduses sätestatud elatist maksma

kohustava kohtulahendi täidetavust kõrvaldava asjaoluna. Riigikohus on 13. detsembri 2011. a

otsuses tsiviilasjas nr 3-2-1-125-11 asunud seisukohale, et jõustunud kohtuotsusega väljamõistetud

elatise suuruse muutmise aluseks ei saa olla ainuüksi asjaolu, et laste elukoht on muutunud. Hageja ei

ole esitanud kohtule hagiavaldust Harju Maakohtu 30. jaanuari 2008. a määrusega tsiviilasjas nr 2-

07-20300 väljamõistetud elatise suuruse muutmiseks TsMS § 459 lg 1 alusel, st kohtulahendiga

väljamõistetud elatise tasumise kohustusest osaliseks vabanemiseks. Samuti ei ole hageja esitanud

kohtule andmeid, et nõue oleks rahuldatud, ajatatud või tasaarvestatud.

4. Hageja esitas maakohtu määruse peale määruskaebuse. Kaebuse põhjenduste kohaselt on

maakohtu viide TsMS §-le 459 asjakohatu, sest hageja ei soovi jõustunud kohtulahendiga

väljamõistetud elatise suuruse muutmist tagantjärele ega tulevikus. Hageja esitas sundtäitmise

lubamatuks tunnistamise nõude seetõttu, et perioodil 1. juuli 2010. a kuni 6. juuni 2014. a täitis

hageja kokkuleppel kostjaga lapse ülalpidamise kohustust vabatahtlikult. Hageja ei pidanud esitama

hagi elatisenõude muutmiseks, sest pooled olid kokku leppinud ülalpidamiskohustuse täitmises

teistsugusel viisil. Sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagis saab tugineda muuhulgas väitele, et

võlgnik on täitedokumendis nimetatud kohustuse (osaliselt või täielikult) juba täitnud.

5. Kostja palus jätta määruskaebuse rahuldamata ja hagiavalduse menetlusse võtmata.

Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused

6. Tallinna Ringkonnakohus jättis 6. oktoobri 2016. a määrusega määruskaebuse rahuldamata ja

maakohtu määruse muutmata. Ringkonnakohtu määruse põhjenduste kohaselt on arusaamatu

määruskaebuse väide, et kuna hageja täitis kokkuleppel kostjaga oma kohustuse vabatahtlikult, ei ole

tegemist elatisenõude suuruse vaidlusega, vaid võlgnevuse suuruse vaidlusega. Ringkonnakohus

leidis, et sisuliselt vaidleb hageja vastu kohtulahendiga väljamõistetud elatise suurusele, kuna leiab, et

see on mingi perioodi osas põhjendamatu. Seega oli maakohtu viide TsMS §-le 459 asjakohane. Ka

muus osas pidas ringkonnakohus maakohtu määrust põhjendatuks.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

7. Hageja esitas määruskaebuse, milles palub maa- ja ringkonnakohtu määrused tühistada. Kaebuse

põhjenduste kohaselt jätsid kohtud valesti kohaldamata täitemenetluse seadustiku (TMS) § 221 ja

kohaldasid alusetult TsMS § 459. Hageja on esitanud vastuväite elatisenõude sundtäitmisele põhjusel,

et perioodil 1. juuli 2010. a kuni 6. juuni 2014. a on ta oma kohustuse täitnud. Hageja ei ole esitanud

nõuet elatise suuruse vähendamiseks ega suurendamiseks. Muu hulgas märkis hageja, et kostja nõue

võib olla osaliselt aegunud. Seetõttu asusid kohtud hageja hinnangul ekslikult seisukohale, et hageja

nõue on sisuliselt perspektiivitu. Lisaks on kohtud rikkunud menetlusõigust.

8. Kostja vaidleb määruskaebusele vastu.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

9. Kolleegium leiab, et määruskaebus tuleb TsMS § 701 lg 3 alusel rahuldada, maa- ja

ringkonnakohtu määrused tühistada ning saata asi samale maakohtule hagi menetlusse võtmise

otsustamiseks.

10. Kolleegiumi arvates jättis maakohus ekslikult TsMS § 371 lg 2 alusel hagiavalduse menetlusse

võtmata. Riigikohus on selgitanud, et jättes hagi TsMS § 371 lg 2 p 1 või 2 alusel menetlusse

võtmata, on kohtul kõrgendatud põhjendamis- ja kaalumiskohustus ning hagi menetlusse võtmisest

võib keelduda üksnes juhul, kui hagis esitatud asjaoludel ei oleks hageja nõuet võimalik rahuldada

ühelgi materiaalõiguslikul alusel (vt nt Riigikohtu 11. detsembri 2013. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-

139-13, p 14; 3. märtsi 2014. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-193-13, p 12). Praegusel juhul esitas

hageja hagi kohtumäärusega kinnitatud elatisekokkuleppe (kohtulahendi) sundtäitmise lubamatuks

tunnistamiseks TMS § 221 alusel, tuginedes sellele, et on täitedokumendist tuleneva nõude täitnud,

sest laps elas vaidlusalusel perioodil täielikult hageja ülalpidamisel ning hageja täitis

ülalpidamiskohustust vabatahtlikult. Kuna sundtäitmise lubamatuks tunnistamise aluseks on

TMS § 221 lg 1 esimese lause järgi muu hulgas see, et sundtäidetav nõue on rahuldatud, ei oleks

maakohus tohtinud hagiavalduses esitatud asjaolude õigsust eeldades hagi menetlusse võtmisest

keelduda. Ringkonnakohus jättis maakohtu määruse muutmata, mistõttu tuleb tühistada nii maa- kui

ka ringkonnakohtu määrus.

11. Kolleegium selgitab, et olukorras, kus hagejalt on kohtulahendiga välja mõistetud elatis alaealise

lapse kasuks, ei ole välistatud ülalpidamiskohustuse täitmine muul viisil kui kohtulahendis märgitud

igakuise elatise maksmisega. Elatise maksmise kohustus on lapsevanemal perekonnaseaduse

(PKS) § 100 lg 2 esimesest lausest tulenevalt juhul, kui ta ei täida lapse ülalpidamise kohustust

vahetult, s.o lapse kasvatamises osalemisega. Üldjuhul tuleb juba elatise väljamõistmisel arvestada

seda, kui suure osa ajast viibib laps lahuselava vanema juures, ning vastavalt elatise suurust

vähendada või üldse elatis välja mõistmata jätta (vt Riigikohtu 8. jaanuari 2014. a otsus tsiviilasjas

nr 3-2-1-165-13, p 12). Kui aga asjaolud pärast kohtulahendi tegemist muutuvad ning elatist maksma

kohustatud lapsevanem hakkab lapsega koos elama või muul viisil rohkem tema kasvatamises

osalema, võib täies ulatuses elatise sissenõudmine täitemenetluses olla alusetu, sest vanem täidab

ülalpidamiskohustust vabatahtlikult. Osas, milles elatise sissenõudmine on alusetu, saab kohtulahendi

täitmist takistada sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi esitamisega, isegi kui ei ole esitatud

TsMS § 459 järgset hagi kohtulahendi muutmiseks (vt käesoleva määruse p 14).

12. Praegusel juhul on täitedokumendiks tsiviilasjas nr 2-07-20300 tehtud Harju Maakohtu

30. jaanuari 2008. a määrus, millega kinnitati poolte kokkulepe ning hageja kohustus tasuma kostjale

iga kuu elatist 115 eurot 4 senti nende alaealise lapse ülalpidamiseks kuni lapse 18-aastaseks

saamiseni. Hagiavalduse kohaselt elas laps kokkuleppe kinnitamisest kuni 1. juulini 2010. a koos

kostjaga. Pärast seda kolis laps hageja juurde ning hageja lõpetas elatise maksmise, kuni laps 7. juunil

2014. a taas kostja juurde kolis. Sellest olid teadlikud nii hageja kui ka kostja, st mõlemad

kohtumäärusega kinnitatud kokkuleppe pooled. Järelikult on võimalik, et kohtumäärusest nähtuv

elatisenõue on vaidlusaluse perioodi osas rahuldatud, sest hageja ja kostja leppisid kokku (ajutiselt)

ülalpidamiskohustuse täitmises teistsugusel viisil (vt ka Riigikohtu 26. novembri 2014. a otsus

tsiviilasjas nr 3-2-1-120-14, p 13). Alternatiivselt on poolte käitumist võimalik mõista nii, et hageja

asendas ülalpidamiskohustuse täitmisel võlaõigusseaduse (VÕS) § 89 lg 1 järgi elatise maksmise

lapse kasvatamises vahetult osalemisega ning kostja kui kokkuleppe teine pool võttis täitmise vastu.

Ka sellisel juhul oleks kohtumäärusest nähtuv elatisenõue vaidlusaluse perioodi osas TMS § 221 lg 1

esimese lause mõttes rahuldatud. Lisaks on Riigikohus leidnud, et erandjuhul saab sundtäitmise

lubamatuks tunnistada TMS § 221 lg-s 1 nimetamata asjaoludel (Riigikohtu 26. oktoobri 2011. a

määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-78-11, p 11).

13. Arvestades eeltoodut, peab maakohus pärast hagi menetlusse võtmise otsustamist tuvastama, kas

pooled on leppinud kokku ülalpidamiskohustuse täitmises teistsugusel viisil, kui see nähtub Harju

Maakohtu 30. jaanuari 2008. a määrusest tsiviilasjas nr 2-07-20300, või on hageja kohustuse täitmise

asendanud ja kostja sellega nõustunud. Poolte tahteavaldused võisid seejuures olla konkludentsed

ning vajadusel tuleb poolte käitumist tõlgendada, lähtudes tsiviilseadustiku üldosa seaduse §-st 75 ja

VÕS §-st 29. Isegi kui elatisenõuet ei saa vaidlusaluse perioodi osas täidetuks lugeda, peab kohus

kontrollima, kas sundtäitmise lubamatuks tunnistamist võiks õigustada muu erandlik asjaolu.

14. Kolleegium märgib, et sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi esitamist ei välista asjaolu, et

kohtulahendiga väljamõistetud elatise maksmise kohustusest vabanemiseks oleks võinud esitada hagi

TsMS § 459 järgi ja nõuda jõustunud kohtulahendi muutmist korduvate kohustuste osas.

Kohtulahendi, millega on välja mõistetud lapse elatis, muutmist saab TsMS § 459 lg 2 järgi nõuda

alates vastava hagi esitamisest, mitte tagasiulatuvalt (vt Riigikohtu 17. mai 2011. a otsus tsiviilasjas

nr 3-2-1-33-11, p 26). Kuna hageja taotleb sundtäitmise lubamatuks tunnistamist möödunud perioodi

osas, ei oleks tal TsMS § 459 järgse hagi esitamisega võimalik taotletavat eesmärki saavutada. Lisaks

on sellise hagi esitamine elatist maksma kohustatud isiku õigus, mitte kohustus. Seetõttu ei saa

elatiselahendi muutmise hagi õigel ajal esitamata jätmine välistada hageja õigust kasutada muid

õiguskaitsevahendeid, sh nõuda sundtäitmise lubamatuks tunnistamist, kui vastavad eeldused on

täidetud.

15. Määruskaebuse rahuldamise tõttu tuleb määruskaebuselt tasutud kautsjon TsMS § 149 lg 4

esimese lause alusel tagastada. Menetluskulude jaotus jääb TsMS § 173 lg 3 teise lause järgi

maakohtu otsustada.

Tambet Tampuu, Henn Jõks, Ants Kull