3-1-1-119-16 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

KRIMINAALKOLLEEGIUM

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-1-1-119-16

Otsuse kuupäev

7. märts 2017

Kohtukoosseis

Eesistuja Saale Laos, liikmed Hannes Kiris ja Paavo Randma

Kohtuasi

N.E (N.E) väärteoasi liiklusseaduse § 223 lg 1 järgi

Vaidlustatud kohtulahend

Harju Maakohtu 14. juuli 2016. a otsus väärteoasjas

nr 4‑16‑3482

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Menetlusaluse isiku N.E kaitsja vandeadvokaat Helvia Räägel,

kassatsioon

Teised kassatsioonimenetluse

pooled

Kohtuväline menetleja Politsei- ja Piirivalveamet

Asja läbivaatamise kuupäev ja

viis

8. veebruar 2017, kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Harju Maakohtu 14. juuli 2016. a otsus ja saata väärteoasi uueks arutamiseks Harju Maakohtule

teises kohtukoosseisus.

2. Kassatsioon rahuldada.

3. Mõista Eesti Vabariigilt N.E kasuks välja 336 (kolmsada kolmkümmend kuus) eurot, sealhulgas käibemaks 56

(viiskümmend kuus) eurot, valitud kaitsjale kassatsioonimenetluses makstud tasu katteks.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Politsei- ja Piirivalveameti (PPA) sisekontrollibüroo menetleja koostas 14. märtsil 2016 väärteoprotokolli selle kohta, et

27. jaanuaril 2016 kell 8.13 juhtis N.E mootorsõidukit Subaru Legacy ja sõitis Tallinnas Kiive ning Väike-Paala tänava

ristmikul vastassuunavööndisse, veendumata selle ohutuses, ega hoidunud kõigest, mis võiks kahjustada teiste vara. Selle

tagajärjel sõitis N.E otsa sõidukile Mazda 626, millega põhjustas liiklusõnnetuse ja S. M-ile varalise kahju (Mazda esiosa

purunemine) ning tervisekahjustuse (rindkere põrutus). Kirjeldatud tegevusega rikkus N.E liiklusseaduse (LS) § 14 lg 1 ja §

16 lg 1 nõudeid ning pani toime LS § 223 lg 1 järgi kvalifitseeritava väärteo.

2. PPA sisekontrollibüroo 11. aprilli 2016. a otsusega karistati N.E LS § 223 lg 1 alusel rahatrahviga 100 trahviühikut, s.o

summas 400 eurot.

3. Kohtuvälise menetleja otsuse peale esitas kaebuse menetlusalune isik N.E.

4. Harju Maakohtu 14. juuli 2016. a otsusega rahuldati N.E kaebus osaliselt, PPA sisekontrollibüroo otsus tühistati ja tehti

uus otsus. N.E mõisteti süüdi LS § 223 lg 1 järgi ja karistati 100 trahviühiku suuruse rahatrahviga ehk 400 euroga.

KarS § 66 alusel määrati rahatrahv tasumisele ositi 8 kuu jooksul. Maakohus leidis, et väärteo toimepanemine on tõendatud

Mazdat juhtinud S. M-i ütlustega, mis riimuvad väärteoasjas kogutud kirjalike tõenditega. S. M. selgitas, et talle vastu sõitev

isik ei olnud adekvaatne ja sõitis tema sõidukile otsa. Asjaolu, et kokkupõrge toimus Mazda suunavööndis, nähtub ka

kohtuistungil avaldatud N.E kohtuvälises menetluses tunnistajana antud ütlustest, mille kohaselt põikas ta oma sõidurajalt

osaliselt vastassuunavööndisse. Seda kinnitavad ka menetlusaluse isiku kohtuistungil antud ütlused, et ta soovis takistusest

mööda põigata. Kohtul puuduvad tõendid, et S. M. oleks rikkunud liiklusseaduse nõudeid. Kui N.E oleks olnud hoolikas ja

hoidnud enda sõiduritta, ei oleks liiklusõnnetust toimunud.

KASSATSIOONIMENETLUSE POOLTE SEISUKOHAD

5. Maakohtu otsuse peale esitas kassatsiooni N.E kaitsja vandeadvokaat Helvia Räägel, kes taotleb maakohtu otsuse

tühistamist ja väärteoasja saatmist uueks arutamiseks maakohtule teises kohtukoosseisus. Kassaatori väited on lühidalt

järgmised.

5.1. Maakohus rikkus oluliselt väärteomenetlusõigust väärteomenetluse seadustiku (VTMS) § 150 lg 1 p-de 7 ja 8

tähenduses ning ei järginud VTMS § 123 lg-s 2 sätestatud kohustust arutada väärteoasja täies ulatuses. Otsuses ei ole

tõendeid analüüsitud. Maakohtule esitatud kaebusele lisas menetlusalune isik e-toimiku kaudu salvestise liiklusõnnetuse

toimumisest. Kohtuistungil seda videosalvestist uuriti. Salvestiselt nähtuvalt ei ole tõesed S. M-i ütlused, et ta võttis enne

liiklusõnnetust paremale ja peatus. Samuti kinnitab salvestis N.E ütluseid, et Mazdal ei põlenud esituled. Seda väidet

maakohus ei käsitlenud ega andnud hinnangut, kas ja kuivõrd see fakt võib olla liiklusõnnetuse põhjuseks. Salvestiselt on

näha, et sõidukid liikusid alles kokkupõrke tagajärjel Mazda sõiduvööndisse. Jääb arusaamatuks, millele tuginedes on

kohus asunud seisukohale, et S. M-i ütlused on usaldusväärsed ja riimuvad teiste tõenditega.

5.2. Järelduse N.E sõiduki kaldumise kohta vastassuunavööndisse tegi maakohus N.E kohtuvälises menetluses tunnistajana

antud ütlustele tuginedes. Nendele ütlustele tõendusväärtuse omistamine ja nende kasutamine N.E vastu ei ole lubatud ning

muudab sisutuks enese mittesüüstamise privileegi.

6. Kohtuväline menetleja esitas kassatsioonile vastuse, milles palub jätta maakohtu otsuse muutmata või teha sellesse

täpsustusi. Kohtuväline menetleja möönab, et maakohus ei ole otsuses käsitlenud videosalvestist, kuid leiab, et see ei anna

alust kohtuotsuse tühistamiseks. Videosalvestist uuriti kohtuistungil ja sellest nähtuv ühtib muude väärteomenetluses

kogutud tõenditega. Salvestis kinnitab N.E väärteo toimepanemist. Liiklusõnnetuse põhjuseks oli N.E sõiduki liikumine

vastassuunavööndisse.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

7. Kolleegium nõustub kassaatoriga, et maakohus ei ole tõendite hindamisel järginud seaduses sätestatud ja kohtupraktikas

omaksvõetud põhimõtteid.

8. N.E lisas maakohtule esitatud kaebusele e-toimiku ja kohtute infosüsteemi vahendusel videosalvestise, mis kaebuse

kohaselt pärineb sündmuskoha vahetus läheduses asuva autoremonditöökoja seinal asuvast seadmest ja millest kaebaja

väitel nähtub väärteomenetluse esemeks oleva liiklusõnnetuse toimumine. Osutatud videosalvestise esitas N.E maakohtule

ka istungil ja kohtuistungi protokolli kohaselt seda kohtus uuriti. Protokollist ei nähtu, et kohus oleks pidanud tõendit

lubamatuks või keeldunud muul põhjusel tõendi vastuvõtmisest, millega võiks põhjendada selle kõrvalejätmist. Samas ei

ole maakohus videosalvestist kohtuotsuses käsitlenud. Teisisõnu ei ole maakohus tunnistanud osutatud videosalvestist

lubamatuks, ebausaldusväärseks ega muul moel seda hinnanud.

9. VTMS §-st 2 tulenevalt kohaldatakse väärteomenetluses kriminaalmenetluse sätteid, arvestades väärteomenetluse erisusi.

Sama põhimõtet kordab VTMS § 31 lg 1 ka tõendamise ja tõendite kogumise osas. Kriminaalmenetluse seadustiku

(KrMS) § 61 lg 2 järgi hindab kohus tõendeid nende kogumis oma siseveendumuse kohaselt. Jättes andmata hinnangu N.E

esitatud videosalvestisele, on maakohus hinnanud tõendeid valikuliselt ja põhjendamatult kitsendanud tõendikogumit. Ei

ole välistatud, et seda tõendit arvestades oleks kohus jõudnud teistsugusele tulemusele. Seetõttu on tegemist

väärteomenetlusõiguse olulise rikkumisega VTMS § 150 lg 2 tähenduses, mis tingib maakohtu otsuse tühistamise.

Kassatsioonis seataksegi kahtluse alla maakohtu tuvastatud faktilised asjaolud ning seal esitatud väited põhinevad

videosalvestisel. Kuivõrd Riigikohus ei või VTMS §‑st 2 ja KrMS § 363 lg-st 5 tulenevalt tuvastada faktilisi asjaolusid,

tuleb väärteoasi saata maakohtule uueks arutamiseks.

10. Kolleegium märgib sedagi, et maakohus on kohtuistungil avaldanud N.E kohtuvälises menetluses tunnistajana antud

ütlused ja tuginenud neile kohtuotsuses tõendamiseseme asjaolude tuvastamisel. Sedasi toimides on maakohus eksinud.

Väärteotoimikust nähtuvalt on N.E kohtuvälises menetluses üle kuulatud kolmel korral: esimest korda tunnistajana ja kahel

korral menetlusaluse isikuna. Kuigi ka tunnistajale selgitatakse õigust keelduda ütluste andmisest, kui ütlused võivad

süüstada teda ennast (KrMS § 71 lg 2), on tunnistaja ja menetlusaluse isiku menetlusgarantiid erinevad. Vähemalt

neljateistaastast tunnistajat hoiatatakse, et teadvalt valeütluste andmine ning seadusliku aluseta ütluste andmisest keeldumine

on kriminaalkorras karistatav (KrMS § 68 lg 2). Menetlusalusel isikul on aga õigus kaitsja abile (VTMS § 19 lg 1 p 2) ning

tema kriminaalvastutus ütluste andmisest keeldumise ning valeütluste andmise eest on välistatud. Kolleegium on seisukohal,

et menetlusaluse isiku ütluseid, mis on saadud talle seadusega ettenähtud õiguseid tagamata, ei tohi kasutada väärteo

asjaolude tõendamisel. Seda kinnitab ka Riigikohtu praktikas sedastatu, et enese mittesüüstamise privileegi põhimõtet ei saa

lugeda järgituks, kui isik tunnistatakse süüdi, tuginedes tema poolt varem tunnistajana antud ütlustele (Riigikohtu

kriminaalkolleegiumi 20. märtsi 2002. a otsus kriminaalasjas nr 3‑1‑1‑25‑02, p 15).

11. Eeltoodu alusel ja juhindudes VTMS § 174 p-st 7, § 175 p-st 2 ja § 150 lg-st 2, tühistab Riigikohtu

kriminaalkolleegium Harju Maakohtu 14. juuli 2016. a otsuse N.E väärteoasjas LS § 223 lg 1 järgi ja saadab väärteoasja

uueks arutamiseks samale kohtule teises kohtukoosseisus. N.E kaitsja kassatsioon tuleb rahuldada.

12. VTMS § 38 lg-st 1 tuleneb, et kassatsioonimenetluse kulude hüvitamiseks kohustatud isiku kindlaksmääramisel tuleb

ka väärteomenetluses juhinduda kriminaalmenetluse sätetest. Juhul, kui Riigikohus teeb VTMS § 174 p-s 7 nimetatud

otsuse, mis on olemuslikult võrreldav KrMS § 361 lg 1 p-s 6 nimetatud otsusega, peab kassatsioonimenetluse kulud

KrMS § 186 lg 1 kohaselt kandma riik. KrMS § 175 lg 1 p 1 järgi kuulub menetluskulude hulka ka valitud kaitsjale

makstud mõistliku suurusega tasu (vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 20. aprilli 2015. a otsus väärteoasjas

nr 3‑1‑1‑23‑15, p 75). N.E kaitsja esitas Riigikohtule taotluse hüvitada N.E-le seoses väärteoasjas kassatsiooni

koostamisega kaitsjale makstud tasu 336 eurot (sh käibemaks). Kolleegiumi hinnangul on taotletav summa mõistliku

suurusega. Kuna Riigikohus tühistab maakohtu otsuse ja saadab väärteoasja Harju Maakohtule uueks arutamiseks, tuleb

valitud kaitsjale makstav tasu KrMS § 186 lg 1 alusel Eesti Vabariigilt N.E kasuks välja mõista.

(allkirjastatud digitaalselt)