3-2-1-145-16 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

TSIVIILKOLLEEGIUM

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-2-1-145-16

Otsuse kuupäev

Tartu, 1. märts 2017

Kohtukoosseis

Eesistuja Malle Seppik, liikmed Jaak Luik ja Tambet Tampuu

Kohtuasi

Osaühingu STANEK (pankrotis) pankrotihalduri Küllike

Miti hagi Keiti Mürkhaini vastu tagasivõitmise korras

kehtetu kinkelepingu alusel saadu hüvitamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Ringkonnakohtu 21. märtsi 2016. a otsus tsiviilasjas

nr 2-12-46735

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Osaühingu STANEK (pankrotis) pankrotihalduri Küllike Miti

kassatsioonkaebus

Tsiviilasja hind Riigikohtus

116 319 eurot 20 senti

Menetlusosalised ja nende

esindajad Riigikohtus

Hageja Osaühingu STANEK (pankrotis) pankrotihaldur

Küllike Mitt, esindaja vandeadvokaat Aarne Akerberg

Kostja Keiti Mürkhain, esindaja vandeadvokaat Margus

Lentsius

Asja läbivaatamise kuupäev

9. jaanuar 2017. a, kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Tartu Ringkonnakohtu 21. märtsi 2016. a otsus tsiviilasjas nr 2-12-46735 ja Tartu

Maakohtu 19. oktoobri 2015. a otsus samas tsiviilasjas. Saata asi uueks arutamiseks Tartu

Maakohtule.

2. Kassatsioonkaebus rahuldada osaliselt.

3. Tagastada kassatsioonkaebuselt tasutud kautsjon.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Osaühingu STANEK (pankrotis; võlgnik) pankrotihaldur Küllike Mitt (hageja) esitas

14. novembril 2012 Tartu Maakohtule hagi Maanus Mürkhaini ja Keiti Mürkhaini (kostja) vastu.

Hageja palus tunnistada tagasivõitmise korras kehtetuks võlgniku ning M. Mürkhaini ja kostja vahel

25. oktoobril 2007 sõlmitud kinkeleping, millega kostja ja M. Mürkhain omandasid 1 820 000 krooni

(116 319 eurot 20 senti), ja mõista M. Mürkhainilt ning kostjalt võlgniku kasuks välja kinkelepingu

alusel saadud 116 319 eurot 20 senti.

Hagiavalduse kohaselt tegi võlgnik 25. oktoobril 2007 Swedbank AS-le (endine AS Hansapank)

1 820 000 krooni (116 319 euro 20 sendi) suuruse pangaülekande selgitusega „Keiti Mürkhain ja

Maanus Mürkhain laenulepingu nr 05-072378-EL lõpetamine". Tartu Maakohus nimetas

7. detsembri 2011. a määrusega tsiviilasjas nr 2-11-50166 võlgnikule ajutise pankrotihalduri.

5. novembril 2012 kuulutati välja võlgniku pankrot ning määrati talle pankrotihaldur. Ajutine haldur

ei tuvastanud, et võlgnikul oleks laenulepingu nr 05-072378-EL lõpetamisega seotud kohustusi

Swedbank AS vastu. Seega tegi võlgnik Swedbank AS-le ülekande, olemata selleks õigustatud või

kohustatud. Ajutise pankrotihalduri aruande kohaselt pole tuvastatud, et kostja ja M. Mürkhain oleks

teinud võlgnikule 1 820 000 kroonise vastusoorituse. Seega omandasid kostja ja M. Mürkhain

võlgnikult suulise kinkelepinguga 1 820 000 krooni (116 319 eurot 20 senti). Kostja ja M. Mürkhain

on abielus ja olid seda ka tagasivõidetava kinkelepingu sõlmimise ajal. M. Mürkhain oli

tagasivõidetava kinkelepingu sõlmimise ajal võlgniku juhatuse ainuliige.

2. Kostja vaidles hagile vastu. Kostja vastuse kohaselt ei saa võlgniku 1 820 000 krooni tasumist

käsitada kinkena, kuna võlgnik sai vastusoorituse. 22. oktoobri 2007. a hüpoteegi üleandmise

lepingu, hüpoteegi seadmise lepingu muutmise lepingu, hüpoteegi seadmise lepingu ja

asjaõiguslepingutega võttis kostja kohustuse tagada talle kuuluva kinnistuga võlgniku kohustusi

AS DnB Nord Bank vastu 9 700 000 krooni ulatuses. 7. juuli 2008. a hüpoteekide kustutamise

avalduse, kinnistu müügilepingu ja asjaõiguslepinguga lepiti mh kokku eelnevalt viidatud summas

AS DnB Nord Bank kasuks seatud hüpoteekide kustutamises tingimusel, et kostja tasub võlgniku

5 833 906 krooni suuruse kohustuse AS-le DnB Nord Bank, märkides selgituseks „Stanek OÜ

laenuleping nr 98/07K33 ennetähtaegne lõpetamine". Kostja täitis võlgniku kohustusi AS DnB Nord

Bank vastu suuremas summas kui võlgniku kantud summa. 7. juuli 2008. a võla tasumise kokkuleppe

järgi tunnistas võlgnik, et AS-le DnB Nord Bank võlgniku laenukohustuse tasumise tõttu võlgneb ta

kostjale 5 833 906 krooni. 7. juulil 2008 tegi kostja võlgnikule avalduse võla osaliseks

tasaarvestamiseks, kuna võlgnik tasus 25. oktoobril 2007 kostja 1 820 000 kroonise laenukohustuse.

Kostja palus jätta hagi rahuldamata, kuna pooled ei sõlminud kinkelepingut, mida oleks võimalik

tagasivõitmise korras kehtetuks tunnistada. Kinkelepingu olemasolu tuvastamisel palus kostja jätta

hagi rahuldamata, kuna tagasivõitmise eeldused ei olnud täidetud. Võlgnik oli 25. oktoobri 2007

seisuga maksejõuline ega muutunud samal päeval tehtud makse tõttu maksejõuetuks.

3. Tartu Maakohus kuulutas 11. juuni 2013. a määrusega välja M. Mürkhaini pankroti ning jättis

16. aprilli 2014. a määrusega praeguses asjas hagi M. Mürkhaini vastu läbi vaatamata

tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 423 lg 3 ja pankrotiseaduse (PankrS) § 43 lg 2 järgi.

Maakohtu 16. aprilli 2014. a määrust ei vaidlustatud.

4. Hageja täpsustas 1. juunil 2015 oma nõuet ja palus maakohtul tunnistada tagasivõitmise korras

kehtetuks 25. oktoobri 2007. a kinkeleping, millega võlgnik kinkis ja kostja omandas

1 820 000 krooni (116 319 eurot 20 senti), ja mõista kostjalt võlgniku kasuks välja kinkelepingu

alusel saadud 116 319 eurot 20 senti. Menetluskulud palus hageja jätta kostja kanda.

5. Tartu Maakohus rahuldas 19. oktoobri 2015. a otsusega hageja hagi kostja vastu, tunnistas

tagasivõitmise korras kehtetuks võlgniku ja kostja vahel 25. oktoobril 2007 sõlmitud suulise

kinkelepingu, mille alusel võlgnik tegi kostja kasuks 1 820 000 krooni (116 319 euro 20 sendi)

suuruse ülekande, ning mõistis kostjalt võlgniku pankrotivarasse välja 116 319 eurot 20 senti.

Maakohus jättis kohtuotsuse täitmise tagamiseks kehtima Tartu Maakohtu 15. novembri 2012. a

määrusega hagi tagamiseks kostja kinnistule seatud kohtuliku hüpoteegi. Maakohus jättis

menetluskulud kostja kanda, mõistis kostjalt menetluskuludena välja 3120 eurot 72 senti ning viivise.

Maakohtu otsuse põhjenduste kohaselt on 25. oktoobril 2007 kehtinud PankrS § 109 lg 1 ja § 111 lg 1

p 2 järgi praeguses tsiviilasjas lepingu tagasivõitmise eeldused järgmised: 1) tegemist on

kinkelepinguga, 2) leping on sõlmitud viie aasta jooksul enne pankrotimenetluse algatamist, 3) tehing

kahjustab võlausaldajate huve, 4) kingisaaja oli võlgniku lähikondne ja 5) kingisaaja või võlgnik ei

tõenda, et võlgnik oli kinkimise ajal maksejõuline ega muutunud maksejõuetuks kinkimise tõttu.

Maakohus leidis, et PankrS § 109 lg-s 1 ja § 111 lg 1 p-s 2 sätestatud eeldused on täidetud. Maakohus

tuvastas, et vaidlusalune tehing toimus võlgniku lähikondsega viie aasta jooksul enne

pankrotimenetluse algatamist (ajutise halduri nimetamist). 25. oktoobri 2007. a tehing oli

võlaõigusseaduse (VÕS) § 261 lg 2 järgi suuliselt sõlmitud kinkeleping, millega võlgnik tasus ilma

vastusoorituseta kostja ja M. Mürkhaini laenulepingu nr 05-072378-EL ennetähtaegseks

tagastamiseks 1 820 000 krooni (116 319 eurot 20 senti). Võlgnik rikastas kostjat ega saanud

vastusooritust. Maakohus tuvastas, et 19. oktoobri 2007. a laenulepingu nr 98/07K33 tegelik sisu oli

kostja ja M. Mürkhaini varasema laenulepingu nr 05-072378-EL refinantseerimine ning

laenuleping nr 98/07K33 sõlmiti kostja ja M. Mürkhaini, mitte võlgniku huvides. 22. oktoobri 2007. a

lepingu p 2.2.1 järgi tagas hüpoteek laenulepingust nr 98/07K33 ja selle võimalikest lisadest

tulenevaid nõudeid. 22. oktoobri 2007. a lepingu p 2.3 kohaselt kohustus kostja tasuma

1 820 000 krooni Swedbank AS kontole selgitusega „Keiti Mürkhain ja Maanus Mürkhain LL nr 05-

072378-EL ennetähtaegne tagastamine". Vastava ülekande tegi kostja asemel võlgnik. Maakohus

jättis 7. juuli 2008. a võla tasumise kokkuleppe ja sama kuupäeva avalduse võla osaliseks

tasaarvestamiseks tähelepanuta, kuna kahtles dokumentide usaldusväärsuses (esitatud dokumendid

erinesid sisult pankrotimenetluses esitatud samadest dokumentidest ning ekspertiisi käigus ei olnud

võimalik tuvastada, millal kohtule esitatud dokumendid allkirjastati). Eelnevast tulenevalt ei olnud

maakohtu arvates tõendatud, et kostja 7. juuli 2008. a makset laenulepingu nr 98/07/K33

ennetähtaegseks lõpetamiseks saaks lugeda vastusoorituseks võlgniku 25. oktoobri 2007. a maksele.

Maakohtu hinnangul ei tõendanud kostja, et võlgnik oli kinke ajal maksejõuline ega muutunud

maksejõuetuks kinkimise tõttu. Võttes arvesse ka kinke suurust, ei olnud maakohtu arvates kahtlust,

et see kahjustas võlgniku majandustegevust ning seeläbi ka võlausaldajate huve.

6. Kostja esitas maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles palus tühistada maakohtu otsuse

ning teha uus otsus, millega jätta hagi täies ulatuses rahuldamata ning menetluskulud nii maa- kui ka

ringkonnakohtus täies ulatuses hageja kanda.

7. Hageja vaidles apellatsioonkaebusele vastu, palus jätta see rahuldamata ja menetluskulud kostja

kanda.

Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused

8. Tartu Ringkonnakohus rahuldas 21. märtsi 2016. a otsusega kostja apellatsioonkaebuse, tühistas

maakohtu otsuse ning tegi asjas uue otsuse, millega jättis hageja hagi kostja vastu tagasivõitmise

korras kehtetu kinkelepingu alusel saadu hüvitamiseks rahuldamata. Ringkonnakohus jättis

menetluskulud maa- ja ringkonnakohtus võlgniku kanda, mõistis võlgnikult kostja kasuks

menetluskuluna maakohtus välja 1620 eurot (sh km) ning ringkonnakohtus 2592 eurot (sh km) ja

viivise. Ringkonnakohus tühistas kohtuotsuse jõustumisest alates hagi tagamiseks kostja kinnistule

Tartu Maakohtu 15. novembri 2012. a määrusega seatud kohtuliku hüpoteegi.

Ringkonnakohtu otsuse põhjenduste kohaselt ei olnud õiguslikult põhjendatud maakohtu seisukoht, et

võlgniku 25. oktoobri 2007. a 1 820 000 krooni suurune ülekanne kui kinkeleping on kehtetu tehing.

Hageja ei tõendanud, et 25. oktoobri 2007. a 1 820 000 krooni suurune ülekanne kostja kohustuste

täitmiseks on tehing, mille puhul on täidetud PankrS §-st 109 tulenev võlausaldajate huvide

kahjustamise eeldus. Ringkonnakohus nõustus hagejaga, et kinkelepingu tagasivõitmiseks

PankrS § 111 järgi pole vaja tuvastada, et võlgnik on võlausaldajate huve teadlikult kahjustanud, kuid

selgitas, et tagasi saab võita üksnes tehingut, mis kahjustab võlausaldajate huve (PankrS § 109 lg 1).

Ringkonnakohus leidis, et ainuüksi see, et majandustegevuses osalev äriühing kannab raha üle

kolmanda isiku kohustuse täimiseks, ei tõenda võlausaldajate huvide kahjustamist. Kostja kohustuse

täitmisel ei ole tähtis, et võlgnik tegi ülekande laenulepingu nr 98/07/K33 alusel saadu arvel. Pooled

ei vaidle, et võlgnik täitis kostja kohustuse, laenulepingu nr 98/07/K33 eesmärgiks oli ka eraisiku

laenu refinantseerimine ning laenulepingust nr 05-072378-EL tuleneva laenu tagasimakse kohustus

oli kostjal, mitte võlgnikul. Ringkonnakohus leidis, et iseenesest saab asjaolu, kui hilisem

pankrotivõlgnik täidab kolmanda isiku kohustuse, pidada tema võlausaldajate huve kahjustavaks

(Riigikohtu 15. jaanuari 2014. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-149-13, p 41). Praeguses asjas väitis kostja

kogu menetluse jooksul, et võlgnik ja kostja sõlmisid kokkuleppe, et kostja tagastab võlgnikule

ülekantud raha (I kd, tl 152; kostja kinnitas nimetatut ka ringkonnakohtu istungil). Hageja ei esitanud

viidatud kokkuleppe kohta vastuväiteid. Ringkonnakohus leidis, et võlgniku pangakontode

väljavõtetest selgub, et kostja ja M. Mürkhain on võlgniku pangakontodelt võtnud sularahas välja ja

kandnud enda pangakontodele arvestatava rahasumma, kuid samal ajal teinud ka võlgniku

pangakontodele ülekandeid ja sularaha sissemakseid. Hageja ei täpsustanud, kuidas mõjutab

vaidlusalust ülekannet see, et kostja ja M. Mürkhain on võtnud võlgniku pangakontodelt välja suuri

summasid. Hageja ei esitanud konkreetset tõendit, et kostja ja M. Mürkhain täitsid kohustuse

võlgnikule kuuluvatest vahenditest. Pooled ei vaidle, et ülekande tegemise ajal oli pankrotivõlgnik

tegutsev äriühing. Ringkonnakohtu arvates ei tulenenud hageja esitatud dokumentidest, et just

vaidlusalune ülekanne kahjustas võlausaldajate huve.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

9. Hageja esitas ringkonnakohtu otsuse peale kassatsioonkaebuse, milles palub ringkonnakohtu

otsuse tühistada ja jätta jõusse maakohtu otsus. Hageja palub menetluskulud jätta kostja kanda.

Kassatsioonkaebuse põhjenduste kohaselt tühistas ringkonnakohus maakohtu otsuse sisuliselt vaid

seetõttu, et kinkeleping iseenesest ei kahjusta võlausaldajate huve ning hageja ei ole võlausaldajate

huvide kahjustamist eraldi tõendanud. Kuivõrd maakohus tuvastas kinkimise ja ringkonnakohus ei

asunud teistsugusele seisukohale, oli tuvastatud ka võlausaldajate huvide kahjustamine. Ka muud

tagasivõitmise eeldused olid täidetud. Ringkonnakohus rikkus TsMS § 442 lg 8 ja § 436 lg-te 1 ja 2

nõudeid, kui leidis, et kinkelepingu korral ei ole võlausaldajate huvid kahjustatud ja hageja peab

võlausaldajate huvide kahjustamist eraldi tõendama. Lisaks rikkus ringkonnakohus TsMS § 436 lg 4

esimest lauset, kui tugines üllatuslikult võlgniku ja kostja väidetavale kokkuleppele, mida pole

menetluses varem käsitletud ning mida pole ka ringkonnakohtu viidatud menetlusdokumendis (I kd,

tl 152 on kostja vastus hagile). Ühtki tõendit väidetava kokkuleppe kohta ei ole esitatud ning

ringkonnakohus ei märkinud, millisel tõendil rajaneb järeldus väidetava kokkuleppe kohta.

Ringkonnakohus rikkus TsMS § 442 lg 8 ning § 436 lg-te 1 ja 2 nõudeid. Ringkonnakohus kohaldas

valesti PankrS § 111 lg 1 p 2. Viidatud säte pani kostjale tõendamiskoormise, kostja ei täitnud seda

ning seega heitis ringkonnakohus hagejale põhjendamatult ette võlausaldajate huvide kahjustamise

tõendamata jätmist. Lisaks märkis hageja, et kostja vastuväited hagile on vastuolulised (kas

vastusoorituseks on see, et 22. oktoobri 2007. a lepingu kohaselt jäi hüpoteek summas

2 600 000 krooni tagama kõiki laenulepingust nr 98/07K33 ja selle võimalikest lisadest tulenevaid

AS DnB Nord Bank nõudeid võlgniku vastu, või see, et 7. juulil 2008 tasus kostja võlgniku

laenukohustuse katteks AS-le DnB Nord Bank 5 833 906 krooni). Kuna ringkonnakohus tühistas

maakohtu otsuse ja tegi uue otsuse, oleks ringkonnakohus pidanud võtma seisukoha poolte maakohtu

menetluses esitatud kõikide väidete ja vastuväidete kohta. Ringkonnakohus kohaldas vääralt

PankrS § 110 lg 1 p 3 ning ringkonnakohtu seisukoht, et kinkelepingu korral ei saa eeldada

võlausaldajate huvide kahjustamist ja seda tuleb eraldi tõendada, on vastuolus senise kohtupraktikaga

(vt Riigikohtu 21. mai 2012. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-62-12, p 10; Riigikohtu 15. jaanuari 2014. a

otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-149-13, p 41). Võlgniku vara vähenes kinkimise tõttu väga suures ulatuses

ning võlgnik ei suuda võlausaldajate nõudeid rahuldada. Kinke tegemiseks laenu võtmine viitab

selgelt, et tehing ei ole äriühingule jõukohane ning on võlausaldajatele kahjulik.

10. Kostja vaidles kassatsioonkaebusele vastu ning palus jätta kassatsioonkaebuse rahuldamata ja

ringkonnakohtu otsuse muutmata.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

11. Kolleegium leiab, et kohtute otsused tuleb TsMS § 691 p 4 ja § 692 lg 1 p 2 alusel tühistada

menetlusõiguse normi olulise rikkumise tõttu ning saata asi Tartu Maakohtule uueks läbivaatamiseks.

Hageja kassatsioonkaebus rahuldatakse osaliselt.

12. TsMS § 438 lg 1 järgi peab kohus asja lahendamisel otsustama, mis asjaolud on tuvastatud ja

millist õigusakti tuleb kohaldada. TsMS § 436 lg 7 kohaselt ei ole kohus otsust tehes seotud poolte

esitatud õiguslike väidetega. Seega ei ole kohus seotud menetlusosaliste seisukohtadega seaduse

kohaldamisel, vaid kvalifitseerib esitatud asjaolude alusel õigussuhte ise ja kohaldab TsMS § 436 lg 7

ja § 438 lg 1 esimese lause alusel ka ise seadust. Kaebuse õiguslike põhjendustega ei ole seotud

ringkonnakohus (TsMS § 652 lg 8) ega Riigikohus (TsMS § 688 lg 2) (vt ka nt 9. veebruari 2011. a

otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-138-10, p 23).

Seega ei pidanud kohtud ka praeguses asjas arvestama, et hagiavalduses on hageja leidnud, et nõue

tuleks kvalifitseerida PankrS § 111 lg 1 p 2 ja § 109 lg 1 järgi, kui hagi alusena esitatud asjaolud seda

ei võimaldanud. Seda eriti olukorras, kus kostja on menetluses läbivalt väitnud, et vaidlusalusel

ülekandel ei olnud kinke iseloomu, kuna võlgnik sai vastusoorituse. Kohtud pidid selgitama,

missugustele faktilistele asjaoludele hageja soovib tugineda, ja juhtima poolte tähelepanu õigussuhte

võimalikule õiguslikule kvalifikatsioonile. Kolleegium leiab, et kohtud on valesti kohaldanud

materiaalõiguse norme, kui on kvalifitseerinud hageja nõude kinkelepingu tagasivõitmise hagina

PankrS § 111 lg 1 p 2 järgi, kuigi ei ole tuvastanud, kas hageja esile toodud asjaoludel on nõude

põhjendatust võimalik kontrollida viidatud sätte alusel ehk kas 25. oktoobri 2007. a rahalise

kohustuse täitmine saab olla kinkelepinguks.

Kolleegium kordab varasemat seisukohta, et kohtu antav õiguslik hinnang ei tohi tulla pooltele

üllatuslikult, st kohus peab võimaluse korral juhtima poolte tähelepanu õigussuhte võimalikule

kvalifikatsioonile ja võimaldama neil avaldada selle kohta arvamust (vt nt TsMS § 348 lg 1, § 351,

§ 392 lg 1 p 3, § 400 lg 5, § 401 lg 1). Kohus peab eelnimetatud kvalifitseerimis- ja selgituskohustust

täitma ja pooled peavad avaldama oma seisukohad üldjuhul eelmenetluses (vt TsMS § 329).

Vajadusel teeb kohus selle kohustuse täitmiseks pooltele ettepaneku esitada täiendavaid tõendeid

(TsMS § 230 lg 2 teine lause). Juhul kui maakohus on kvalifitseerimis- ja selgituskohustust rikkunud,

võib ringkonnakohus võimaluse korral selle rikkumise kõrvaldada (TsMS § 656 lg 2 teine lause),

andes pooltele vajadusel võimaluse esitada apellatsioonimenetluses ka uusi tõendeid (vt TsMS § 230

lg 2 teine lause, § 639 lg 1, § 652 lg 1 p 2 ja lg 3 p 2 ning lg 9). Sellisel juhul ei piira TsMS § 652 lg-

s 4 sätestatu uute tõendite vastuvõtmist (vt ka 9. märtsi 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-169-10,

p 11).

13. VÕS § 259 lg 1 kohaselt kohustub kinkelepinguga üks isik (kinkija) tasuta teisele isikule

(kingisaaja) üle andma talle kuuluva eseme ja tegema võimalikuks omandi ülemineku kingisaajale

või tasuta varalisest õigusest kingisaaja kasuks loobuma või muul viisil kingisaajat rikastama.

13.1. Ringkonnakohtu otsuse põhjendustest ei selgu, kas ringkonnakohtu arvates oli praegusel juhul

tegemist kinkelepinguga VÕS § 259 lg 1 mõttes. Ringkonnakohtu otsuse põhjendused on

vastuolulised. Üheltpoolt viitas ringkonnakohus PankrS §-le 111 ning leidis, et võlgnik täitis

kolmanda isiku kohustuse, mis iseenesest võib olla võlausaldajate huve kahjustav. Samas tuvastas

ringkonnakohus, et võlgnik ja kostja sõlmisid kokkuleppe, et kostja tagastab võlgnikule ülekantud

raha (I kd, tl 152; kostja kinnitas nimetatut ka ringkonnakohtu istungil). Seejuures nõustub

kolleegium hageja seisukohaga, et ringkonnakohus on rikkunud TsMS § 442 lg-s 8 ning § 436 lg-

tes 1 ja 2 sätestatud nõudeid, kuna ei ole viidanud, millisel tõendil rajaneb järeldus viidatud

kokkuleppe olemasolust. Kolleegium leiab, et ka maakohtu tuvastatud asjaolust, et võlgnik rikastas

kostja ja M. Mürkhaini laenulepingu nr 05-072378-EL ennetähtaegseks tagastamiseks

1 820 000 krooni (116 319 eurot 20 senti) tasudes kostjat ega saanud vastusooritust, ei saa järeldada,

et 25. oktoobri 2007. a kostja ja M. Mürkhaini kohustuse täitmine oli VÕS § 261 lg 2 järgi suuliselt

sõlmitud kinkeleping.

Kolleegium selgitab, et kinkelepingu põhitunnusteks on kokkulepe, millega kinkija kohustub mingit

hüve üle andma, kohustuse võtmise vabatahtlikkus ning tahe teist lepingupoolt tasuta rikastada.

Kolleegium rõhutab, et otsustamaks, kas tegemist on kinkelepinguga VÕS § 259 lg 1 mõttes, on mh

oluline tuvastada, kas kinkijal oli tahe kingisaajat tasuta rikastada. Üksnes põhjendamatu makse

tegemisest ei saa järeldada, et sõlmitud on kinkeleping.

13.2. Hageja esitas 14. novembril 2012 kinkelepingu tagasivõitmise hagi kostja ja M. Mürkhaini

vastu. Kolleegium leiab, et maakohus jättis valesti 16. aprilli 2014. a määrusega praeguses asjas hagi

M. Mürkhaini vastu TsMS § 423 lg 3 ja PankrS § 43 lg 2 järgi läbi vaatamata.

PankrS § 43 lg 2 järgi jätab kohus nõude hagimenetluses läbi vaatamata, kui enne pankroti

väljakuulutamist alanud kohtumenetluses on varaline nõue võlgniku vastu, mille kohta ei ole veel

otsust tehtud. PankrS § 43 lg 2 eesmärk on tagada võlausaldajate võrdne kohtlemine ja nõuete

rahuldamine kollektiivses menetluses. Viidatud sätte alusel tuleb jätta läbi vaatamata võlgniku vastu

esitatud varalised nõuded, mille võlausaldajad saavad esitada ning mis rahuldatakse võlgniku

pankrotimenetluses. PankrS § 118 lg 1 järgi toimub tagasivõitmine halduri poolt hagi esitamisega

kohtule. Seega ei ole tehingu või muu toimingu tagasivõitmise nõuet võimalik esitada võlgniku

pankrotimenetluses nõuete tunnustamiseks ettenähtud korras, vaid üksnes kohtule.

Lisaks leiab kolleegium, et kostja ja M. Mürkhain olid kinkelepingu tagasivõitmise hagi puhul

vältimatud kaaskostjad TsMS § 207 lg 3 mõttes. Üksnes ühe kingisaaja suhtes ei ole võimalik

kinkelepingu tagasivõitmise hagi rahuldada (st kinkelepingut PankrS § 111 järgi kehtetuks

tunnistada).

14. Asja uuel läbivaatamisel peab maakohus hindama, milline õiguslik alus vastab hageja esiletoodud

asjaoludele. Maakohus peab kontrollima, kas hageja nõuet on võimalik kvalifitseerida kinkelepingu

tagasivõitmise hagina PankrS § 111 lg 1 p 2 alusel. Selleks peab hageja olema esile toonud ja

tõendanud asjaolud, millest nähtuks, et tegemist on kinkelepinguga VÕS § 259 lg 1 mõttes. Kui

hageja ei tõenda kinkelepingu sõlmimist, peab maakohus hindama, kas hageja esiletoodud ja

tõendatud asjaoludel saab hageja nõuet kvalifitseerida mõnel muul alusel, mh kas tagasivõitmine on

võimalik PankrS § 113 järgi (rahalise kohustuse täitmise tagasivõitmine).

15. Kuivõrd ringkonnakohtu ja maakohtu otsused tühistatakse ja asi saadetakse maakohtule uueks

läbivaatamiseks, jääb menetluskulude jaotus TsMS § 173 lg 3 teise lause järgi maakohtu otsustada.

16. Hageja vabastati TsMS § 183 lg 2 alusel osaliselt (1063 eurot 19 senti) kautsjoni tasumisest.

Kassatsioonkaebuse osalise rahuldamise tõttu tuleb TsMS § 149 lg 4 esimese lause alusel tasutud

kassatsioonikautsjon tagastada. TsMS § 149 lg 8 alusel tagastatakse kautsjon avalduse lahendanud

kohtu määruse alusel menetlusosalisele, kes selle tasus või kelle eest see tasuti.

Malle Seppik, Jaak Luik, Tambet Tampuu