3-1-2-4-16 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

KRIMINAALKOLLEEGIUM

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-1-2-4-16

Otsuse kuupäev

28. veebruar 2017

Kohtukoosseis

Eesistuja Saale Laos, liikmed Eerik Kergandberg ja Lea Kivi

Kohtuasi

Norra Kuningriigi Hålogalandi Apellatsioonikohtu 16.

jaanuari 2015. a otsuse täitmise lubatavaks tunnistamine ja

Eesti Vabariigis täidetava karistuse kindlaksmääramine

Vaidlustatud kohtulahend

Harju Maakohtu 29. märtsi 2016. a määrus kriminaalasjas nr

1-16-2244

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Meelis Uuseni kaitsja vandeadvokaadi vanemabi Eve Laine,

teistmisavaldus

Teised teistmismenetluse pooled

Riigiprokuratuur, riigiprokurör Eve Olesk

Asja läbivaatamise kuupäev ja

viis

1. veebruar 2017, kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Jätta Meelis Uuseni kaitsja teistmisavaldus rahuldamata.

2. Mõista Eesti Vabariigilt Meelis Uuseni kasuks välja teistmismenetluses valitud kaitsjale

makstud

tasu,

s.o

(nelisada

kaheksakümmend)

eurot,

sh

käibemaks

(kaheksakümmend) eurot.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Norra Kuningriigi Salteni Ringkonnakohtu 13. juuni 2014. a otsusega tunnistati Meelis Uusen

süüdi Norra karistusseadustiku § 192 lg 1 punktide a ja c ning lg 2 punkti a, § 219 lg 1 ja § 292

järgi vägistamises, lähisuhtes toime pandud korduvas kehalises väärkohtlemises ning vara

tahtlikus hävitamises ja rikkumises. Teda karistati 6-aastase vangistusega. Norra Kuningriigi

Hålogalandi Apellatsioonikohtu 16. jaanuari 2015. a otsusega suurendati mõistetud karistust ja M.

Uusenit karistati 6 aasta ning 6 kuu pikkuse vangistusega. Eelvangistuses viibitud aeg, s.o 26

päeva, arvati karistusaja hulka.

2. 17. märtsil 2016 edastas Justiitsministeerium kriminaalmenetluse seadustiku (KrMS) § 478 lg 1

alusel

Harju

Maakohtule

Norra

Kuningriigi

Vanglate

Ameti

taotluse

Hålogalandi

Apellatsioonikohtu 16. jaanuari 2015. a otsuse tunnustamiseks ja M. Uusenile mõistetud karistuse

täitmise ülevõtmiseks.

3. Harju Maakohtu 29. märtsi 2016. a määrusega tunnistati Hålogalandi Apellatsioonikohtu 16.

jaanuari 2015. a otsuse täitmine Eesti Vabariigis lubatavaks. M. Uuseni toimepandud kuriteod

kvalifitseeriti karistusseadustiku (KarS) § 141 lg 1, § 121 lg 2 p-de 2 ja 3 ning § 203 lg 1 järgi. M.

Uusenit karistati KarS § 141 lg 1 järgi 5-aastase vangistusega, KarS § 121 lg 2 p-de 2 ja 3 järgi

samuti 5-aastase vangistusega ning § 203 lg 1 järgi 1-aastase vangistusega. KarS § 64 lg 1 alusel

mõisteti liitkaristuseks 6 aastat vangistust. KrMS § 485 lg 2 kohaselt määrati Eestis täidetavaks

karistuseks 6 aastat vangistust. Ärakantud karistusaeg, s.o 1 aasta, 11 kuud ja 2 päeva vangistust,

arvati karistuse kandmise aja hulka. Ärakantavaks karistuseks loeti 4 aastat ja 28 päeva

vangistust. Karistuse kandmise aja alguseks loeti 27. aprill 2014. Määrus jõustus edasi

kaebamata.

TEISTMISMENETLUSE POOLTE SEISUKOHAD

4. 25. novembril 2016 esitas M. Uuseni kaitsja vandeadvokaadi vanemabi Eve Laine

teistmisavalduse, taotledes Harju Maakohtu 29. märtsi 2016. a määruse tühistamist osas, millega

M. Uusenile mõisteti KarS § 64 lg 1 alusel liitkaristuseks 6 aastat vangistust ja määrati Eestis

täidetavaks karistuseks 6-aastane vangistus. Ta palub viia mõistetava karistuse seadusega

kooskõlasse või alternatiivselt saata kriminaalasja uueks arutamiseks Harju Maakohtule. Kaitsja

põhiseisukohad on järgmised.

4.1 Teistmise aluseks on põhiseaduse (PS) §-s 20 sätestatud vabaduspõhiõiguse rikkumine.

KrMS § 366 sellist teistmisalust ei sätesta, kuid lähtuda saab Riigikohtu kriminaalkolleegiumi

otsusest asjas nr 3-1-2-1-10. Osutatud lahendi kohaselt ei saa Riigikohus tulenevalt üldkogu

otsuses asjas nr 3-1-3-10-02 märgitust erandina keelduda avalduse või kaebuse menetlemisest

pelgalt viitega korralise kohtukaebevõimaluse või teistmisvõimaluse puudumisele juhul, kui

kaebusest või avaldusest nähtub isiku põhiõiguste, eriti PS §-s 20 sätestatud vabaduspõhiõiguse

võimalik rikkumine.

4.2 M. Uusen sai teistmise aluseks olevatest asjaoludest teada 2016. a oktoobris, mil ta toimetati

karistuse kandmise jätkamiseks Eestisse ja paigutati Tartu Vanglasse. Vangla õiendiga teavitati

süüdimõistetut mh ennetähtaegse vabastamise taotlemise tähtajast. M. Uusen soovis sellega

seoses konsulteerida kaitsjaga. Pärast kriminaalasja materjaliga tutvumist teatas kaitsja M.

Uusenile, et välisriigi kohtuotsus tunnistati Eestis täidetavaks ühe aasta võrra pikemas ulatuses,

kui kohtulikult karistatud isikute üleandmise Euroopa konventsioon (konventsioon) ja riigisisene

õigus võimaldavad.

4.3 M. Uusen soovis Eestisse ületoomist vaidlustada ja pärast maakohtu määruse kättesaamist lubati

tal üks kord helistada Eestis viibivale kaitsjale. Kaitsja selgitas, et määruse vaidlustamisega ei saa

Eestisse toomist vältida. Süüdimõistetu aga ei teadnud, et Eestis ärakantava karistuse määr ei tohi

ületada viit aastat. Asja menetlenud kohus, prokurör ja kaitsja jätsid selle tähelepanuta ning

kuivõrd kohtumäärust ei vaidlustatud, jõustus see kaebetähtaja möödumisel.

4.4 Teistetav kohtumäärus rikub M. Uuseni vabaduspõhiõigust, kuna sellega mõisteti talle teise astme

kuritegude kogumi eest liitkaristuseks 6-aastane vangistus ja määrati Eestis täidetavaks

karistuseks 6 aastat vangistust. Vangistuse määr on ühe aasta võrra pikem kui teise astme kuriteo

eest mõistetava võimaliku karistuse ülemmäär. Maakohus eiras konventsiooni artikli 10 lõiget 2 ja

kohaldas ebaõigesti kriminaalmenetluse seadustiku sätteid, mille kohaselt ei tohi täpsustatud

karistus ületada Eesti karistusseadustiku vastava paragrahvi sanktsioonis ettenähtud ülemmäära

(KrMS § 484 lg 2).

4.5 Kuna M. Uusenile mõistetud liitkaristus ja Eestis täidetav karistus ei tohi ületada 5-aastast

vangistust ja Hålogalandi Apellatsioonikohtu otsusega karistati teda 6-aastase vangistusega, oleks

tulnud karistust vähendada viiele aastale. Maakohus seda ei teinud. Tekkinud on lubamatu

olukord, kus M. Uusen peab ebaseadusliku kohtumääruse alusel kandma reaalset vangistust ühe

aasta võrra rohkem, kui seda võimaldab seadus. Seega on teistmine kohtu vea parandamiseks

ainuke võimalus.

5. Riigiprokurör Eve Olesk leiab, et teistmisavaldus on põhjendatud, märkides kokkuvõtlikult

järgmist.

5.1 M. Uuseni kuriteod vastavad KarS § 141 lg-le 1, § 121 lg 2 p-dele 2 ja 3 ning § 203 lg-le 1.

Nende kuritegude eest nähakse karistusseadustikus raskeima karistusena ette 5 aastat vangistust.

Maakohus määras M. Uusenile Eestis ärakantavaks karistuseks 6-aastase vangistuse.

5.2 Riigikohus on asjas nr 3-1-1-25-14 tehtud lahendis selgitanud, et tunnustamismäärust tegev Eesti

kohus ei karista isikut, kuna karistuse on juba mõistnud välisriigi kohus. Samuti ei ole Eesti

kohtul alust välisriigis toime pandud tegu kvalifitseerida Eesti karistusseadustiku järgi. Maakohus

ei oleks tohtinud mõista M. Uusenile karistust ega liitkaristust, vaid oleks pidanud kindlaks

määrama Eestis täidetava karistuse. Samuti on süüdimõistetu teod alusetult kvalifitseeritud Eesti

karistusseadustiku järgi.

5.3 Kuna teistetavas kriminaalasjas pole vaja tuvastada uusi asjaolusid, võib Riigikohus teha

KrMS § 373 lg 3 alusel uue otsuse, tühistada maakohtu määruse osaliselt ja määrata Eestis

ärakantavaks karistuseks 5 aastat vangistust. Kohtumäärusest tuleb välja jätta tekst, millega

kvalifitseeriti M. Uuseni kuriteod Eesti karistusseaduse järgi ja mõisteti talle karistus ning

liitkaristus.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

6. Teistmismenetluse pooled leiavad põhjendatult, et maakohus on Eestis täidetava karistuse

kindlaksmääramisel eiranud konventsiooni artikli 10 lg-s 2, KrMS § 484 lg-s 2 ja KarS § 64 lg-s

3 sätestatud põhimõtteid. Osutatud normide kohaselt ei tohi täideviidav karistus ületada isiku

elukohariigi seaduse ning Eesti karistusseadustikuga ette nähtud karistuse ülemmäära. Teistetava

kohtumääruse kohaselt tuleb M. Uusenil ära kanda 6 aastat vangistust. KarS § 141 lg 1, § 121 lg 2

ja § 203 lg 1 võimaldavad aga isikut karistada maksimaalselt 5 aasta pikkuse vangistusega.

KarS § 64 lg 3 kohaselt ei tohi liitkaristus ületada mõistetud üksikkaristuste summat ega

karistusseadustiku eriosa vastavas paragrahvis sätestatud raskeima karistuse ülemäära. Järelikult

peab M. Uusen jõustunud kohtumääruse järgi kandma ühe aasta võrra pikemat vangistust, kui see

on lubatav konventsiooni, kriminaalmenetluse seadustiku ja Eesti karistusseaduse kohaselt.

7. Prokurör osutab õigesti, et maakohus on eiranud ka seisukohta, mille järgi ei mõista

tunnustamismäärust tegev kohus karistust, vaid määrab kindlaks Eestis täidetava karistuse.

Samuti puudub maakohtul alus süüdimõistetu tegude ümberkvalifitseerimiseks Eesti

karistusseadustiku järgi (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi otsus asjas nr 3-1-1-25-14, p 13).

Maakohus kvalifitseeris M. Uuseni käitumise KarS § 141 lg 1, § 121 lg 2 p-de 2 ja 3 ning § 203

lg 1 järgi, karistas teda nende tegude eest vangistusega ning mõistis ühtlasi liitkaristuse.

Kooskõlas KrMS § 484 lg-s 1 ja § 485 lg-s 2 märgituga pidanuks ta aga üksnes kontrollima,

missugustele karistusseadustiku eriosa paragrahvidele süüdimõistetu teod vastavad ning määrama

kindlaks Eestis täidetava karistuse.

8. Käesoleva kohtuasja põhiküsimusena tuleb otsustada, kas on alus jõustunud kohtumääruse

teistmiseks või kas teistmisaluse puudumisele vaatamata tuleb kaitsja esitatud avaldust M. Uuseni

vabaduspõhiõiguse rikkumise kõrvaldamiseks siiski menetleda.

9. Teistmise alused on loetletud ammendavalt KrMS § 366 p-des 1–10. Teistmisavalduses ei osutata

ühelegi neist. Samuti ei nähtu teistmise alust teistmisavalduses kirjeldatud asjaoludest. Prokurör

leiab, et teistmisavaldus on põhjendatud ja et Riigikohus saab teha KrMS § 373 lg 3 alusel uue

otsuse. Nii nagu kaitsja, ei nimeta ka prokurör, missugusel KrMS §-s 366 nimetatud alusel

Riigikohus maakohtu jõustunud määruse teista saaks. Ka kriminaalkolleegiumi hinnangul

puuduvad maakohtu määruse teistmiseks KrMS §-s 366 sätestatud alused.

10. Kaitsja leiab, et teistmine on M. Uuseni vabaduspõhiõiguse rikkumise ärahoidmise ainuke

võimalus. Sellist arvamust põhjendab ta Riigikohtu kriminaalkolleegiumi otsusega asjas nr 3-1-2-

1-10, mille punktis 7.1 märgiti järgmist: “Riigikohtu üldkogu kohtuotsuses nr 3-1-3-10-02

märgitust lähtuvalt ei saa Riigikohus teatud erandjuhtudel keelduda menetlemisest pelgalt vaid

viitega korralise kohtukaebevõimaluse või teistmisaluse puudumisele. Selliste erandjuhtudega on

tegemist siis, kui Riigikohtule esitatavast kaebusest või avaldusest nähtub isiku põhiõiguste

võimalik rikkumine. Kui sellises olukorras puuduvad muud menetluslikud võimalused

põhiõiguste rikkumise kõrvaldamiseks, on Riigikohus põhiõiguste tagamiseks seda kaebust või

avaldust siiski ise kohustatud menetlema. Riigikohtu üldkogu eelnimetatud otsuses toonitatakse

eriti Riigikohtu kõnealust kohustust juhtudel, mil võib tegemist olla PS §-s 20 sätestatud

vabaduspõhiõiguse rikkumisega.”

11. PS §-dest 13, 14 ja 15 ning Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni

kohaldamispraktikast tuletatud individuaalkaebuse esitamise õigust on Riigikohus tunnustanud

tingimusel, et isikul ei ole ühtegi muud tõhusat kohtuliku kaitse võimalust. Kui aga mingi

kohtuliku kaitse õigus on isikule siiski tagatud, on tema individuaalkaebus lubamatu olenemata

sellest, kas individuaalkaebuse esitamise ajaks on isik olemasolevat kohtuliku kaitse võimalust

kasutanud või mitte. Individuaalkaebuse esitamise õigust ei teki ka olukorras, mil kohtuliku kaitse

võimalus jäeti õigel ajal kasutamata. (Vt Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi

määrus asjas nr 3-4-1-18-10, p 9).

12. Eespool välistas kolleegium võimaluse, et maakohtu määruse saaks tühistada mõnel KrMS §-s

366 sätestatud alusel. Teistmisavalduses esitatud karistuse vähendamise taotlust pole võimalik

lahendada ka KrMS § 431 kohaselt, kuna tegemist ei ole KrMS §-des 424–4281 ja 430

reguleerimata küsimuse või mõne muu kohtulahendi täitmisel ilmnenud kahtluse või

ebaselgusega ega ka KarS § 5 lg-st 2 tuleneva kergema karistusseaduse tagasiulatuva

kohaldamisega. Samuti ei saa M. Uuseni vabaduspõhiõiguse rikkumist vältida tema

ennetähtaegse vabastamisega KarS § 76 alusel. Ka sel juhul säilib sama paragrahvi 7. ja 8. lõike

kohaselt võimalus, et süüdimõistetul tuleb Eestis täidetavaks määratud 6-aastane vangistus täies

ulatuses ära kanda. Järelikult ei nähta karistusseadustiku üldosas ega kriminaalmenetluse

seadustiku teistmist ja kohtulahendi täitmist puudutavates sätetes ette võimalust, mida kasutades

saaks M. Uuseni vabaduspõhiõiguse rikkumist vältida. Öeldu aga ei tähenda veel, et

teistmisavaldust tuleks käsitada lubatava individuaalkaebusena ja et süüdimõistetul puuduks ning

oleks puudunud muu tõhus võimalus taotleda kohtult kaitset põhiõiguste rikkumise eest.

13. KrMS § 485 lg 4 näeb sõnaselgelt ette süüdistatava, kaitsja, kolmanda isiku ning prokuratuuri

õiguse vaidlustada kohtumäärust, millega kohus otsustab välisriigi kohtuotsuse täpsustamise.

Järelikult said nii M. Uusen kui ka tema kaitsja korralises edasikaebemenetluses vaidlustada

maakohtu määrust, millest ebaseaduslik vabaduspõhiõiguse riive tuleneb. Seda võimalust nad aga

seaduses ette nähtud tähtaja jooksul ei kasutanud. Sellises olukorras puudub alus väita, et isik ei

ole saanud oma õiguste ja vabaduste rikkumise kaitseks pöörduda kohtusse ja et sellest lähtudes

on tal tekkinud individuaalkaebuse esitamise õigus.

14. Vaatamata eespool märgitule leiab kriminaalkolleegium, et süüdimõistetu vabaduspõhiõiguse

rikkumise võimalus tuleb välistada. Selleks tuleb M. Uusenil või tema kaitsjal esitada KrMS 15.

peatükis sätestatud korda järgides maakohtu määruse peale määruskaebus ringkonnakohtule ja

taotleda määruskaebuse esitamise tähtaja ennistamist. Vastavasisulise määruskaebuse ja tähtaja

ennistamise taotluse saamisel tuleb ringkonnakohtul kaebuse esitamise tähtaeg ennistada, sest

tähtaja möödalaskmine on tingitud mõjuvast põhjusest.

15. Viimati märgitud seisukoht lähtub kolleegiumi senisest praktikast, kus on mitmel juhul leitud, et

riigi poolt määratud kaitsja kohustusi rikkuv tegevus annab aluse kaebuse esitamise tähtaja

ennistamiseks (vt otsused asjades nr 3-1-2-3-13, p-d 15–17 ja 3-1-2-2-12, p 7.2). Ka praeguses

kohtuasjas osales maakohtu istungil M. Uusenile riigi poolt määratud kaitsja, kes nõustus

kohtuistungi protokollist nähtuvalt nii välisriigi kohtuotsuse tunnustamisega kui ka sellega, et

Eestis täidetava karistuse pikkus on 6 aastat. Vähimatki tähelepanu ei pööranud kaitsja tõsiasjale,

et Eestis täidetava ja ärakantava liitkaristuse tähtaeg pole kooskõlas konventsiooni,

kriminaalmenetluse seadustiku ning karistusseadustiku nõuetega. Teistmisavalduse kohaselt

soovis M. Uusen maakohtu määrust vaidlustada, kuid loobus kaebuse esitamisest pärast kaitsjaga

konsulteerimist. Nende asjaolude põhjal võib järeldada, et riigi poolt määratud kaitsja ei ole talle

pandud kohustusi täitnud piisava hoolsusega, vältimaks kaitsealuse õigusi rikkuva kohtulahendi

tegemist. Samas pole kõnealuste vigade tähelepanuta jätmine etteheidetav ainuüksi kaitsjale, sest

nendele ei ole osutanud ka prokurör ega maakohus.

16. Kuivõrd on vähetõenäoline, et määruskaebuse lahendamise ajaks on M. Uusen kogu talle

mõistetud ja Eestis täideviimisele määratud karistuse ära kandnud, ei saa väita, et see korraline

kaebetee ei ole süüdimõistetu vabaduspõhiõiguse rikkumise kõrvaldamiseks tõhus. Järelikult ei

oleks M. Uuseni individuaalkaebus lubatav ka ebatõhusa kohtuliku kaitse argumendil (vt eespool

p 11).

17. Lähtudes eeltoodust ja juhindudes KrMS § 373 lg-st 1, jätab Riigikohtu kriminaalkolleegium M.

Uuseni kaitsja teistmisavalduse rahuldamata.

18. Kaitsja

on

esitanud

Riigikohtule

taotluse,

milles

palub

süüdimõistetule

hüvitada

teistmismenetluses valitud kaitsjale makstud tasu 480 eurot, sh käibemaks 80 eurot. Taotluse

kohaselt on teistmisavalduse koostamiseks ja selle kooskõlastamiseks kaitsealusega kulutatud

aega neli tundi. Advokaadi ühe töötunni hind on 100 eurot, millele lisandub käibemaks.

19. Kriminaalmenetluse seadustik ei reguleeri täpsemalt seda, kuidas toimub menetluskulude

hüvitamine teistmismenetluses, kuid KrMS § 186 lg-s 3 märgitu kohaselt võib teistmisavalduse

rahuldamata jätmise korral menetluskulude hüvitamise panna avaldajale. Kuna teistmisavaldus ei

jää tagajärjetuks avalduses esitatud argumentide põhjendamatuse tõttu, ei ole põhjendatud jätta

valitud kaitsjale makstud tasu süüdistatava kanda. Kaitsja taotletud summa puhul on tegemist

mõistliku suurusega tasuga KrMS § 175 lg 1 p 1 mõttes, mis tuleb KrMS § 186 lg 3 alusel riigilt

M. Uuseni kasuks välja mõista.

(allkirjastatud digitaalselt)