3-1-1-112-16 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

KRIMINAALKOLLEEGIUM

KOHTUMÄÄRUS

Kohtuasja number

3-1-1-112-16

Määruse kuupäev

23. veebruar 2017

Kohtukoosseis

Eesistuja Saale Laos, liikmed Eerik Kergandberg ja Paavo

Randma

Kohtuasi

R. P. suhtes jälitustoiminguks loa andmise ja pikendamise

vaidlustamine

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Ringkonnakohtu 10. oktoobri 2016. a määrus

kriminaalasjas nr 1-16-7850

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

R. P. kaitsja vandeadvokaat Martin Lepp, määruskaebus

Teised

määruskaebemenetluse

pooled

Prokuratuur,

esindaja

Lääne

Ringkonnaprokuratuuri

ringkonnaprokurör Kaido Tuulemäe

Asja läbivaatamise kuupäev ja

viis

25. jaanuar 2017, kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu 10. oktoobri 2016. a määrus.

2. Tunnistada õigusvastaseks Pärnu Maakohtu 15. veebruari 2016. a ja 15. aprilli 2016. a

määrus osas, millega lubati teha jälitustoiminguid R. P. suhtes.

3. Määruskaebus rahuldada.

4. Mõista Eesti Vabariigilt R. P. kasuks välja 2016 (kaks tuhat kuusteist) eurot valitud

kaitsjale makstud tasu katteks, sh 1638 eurot ringkonnakohtus ja 378 eurot Riigikohtus

toimunud määruskaebemenetluses osutatud õigusabi eest.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

Jälitustoiminguks loa andmine

1. Pärnu Maakohtu 15. veebruari 2016. a määrusega nr KM 738/2016 anti prokuratuuri taotlusel

luba kuulata ja vaadata salaja pealt ning salvestada R. P. kasutuses olevate telefoninumbrite kaudu

edastatavaid sõnumeid. See luba anti ajavahemikuks 15. veebruarist kuni 15. aprillini 2016. Sama

kohtumäärusega lubas maakohus teha jälitustoiminguid ka E. S-i suhtes (vt Riigikohtu

kriminaalkolleegiumi 23. veebruari 2017. a määrus asjas nr 3-1-1-113-16).

2. Maakohtu määruse põhiosas kajastati esmalt prokuratuuri taotluse sisu, mille kohaselt

toimetatakse karistusseadustiku (KarS) § 3891 lg-te 1 ja 3 tunnustel kriminaalmenetlust seoses

kahtlusega, et OÜ P 2015. a juuli-, augusti- ja oktoobrikuu käibedeklaratsioonides esitati

maksuhaldurile

valeandmeid.

Kahtlustuse

järgi

kajastati

osaühingu

raamatupidamises

tegelikkusele mittevastavaid arveid, mille kohaselt on äriühing soetanud kaupa osaühingutelt K ja

A. Samas on alust arvata, et OÜ-del K ja A ei ole majandustegevust ja nende väljastatud arved ei

kajasta tegelikke majandustehinguid, mistõttu poleks OÜ P tohtinud kõnealuste arvete alusel

sisendkäibemaksu maha arvata. Pärast OÜ-de K ja A kustutamist käibemaksukohustuslaste

registrist on OÜ P uueks tehingupartneriks saanud OÜ S. OÜ P juhatuse liige on R. P., samuti on

äriühingu tegevusega seotud E. S. Mõlemat isikut on põhjust kahtlustada maksupettuse

toimepanemises ja selle jätkamises.

3. Jälitustoimingute tegemise vajalikkust põhjendas prokuratuur järgmiselt (kirjapilt muutmata):

"Maksupettuse puhul koostatakse dokumente, mille sisu kohta isikud ise tegelikkusele vastavat

teavet ei avalikusta. Seega toimub maksupettuse toimepanemine varjatult ning olles ise teadlikud

oma kuritegelikust käitumisest, kasutatakse kuritegelikes skeemides erinevaid dokumente,

eesmärgiga minimaliseerida kuriteo ilmsikstulekut ja võimalikku vastutust. Samuti väljendub

isikute konspireeritud tegevus variisikute kaasamises ning läbi nende näiliste tehingute osas

müügiahelate loomises tegelike tehingute varjamiseks. Kuivõrd aga reeglina on sellistel juhtudel

isikud omavahel seotud, pole kriminaalmenetlust kahjustamata võimalik nende isikute kohene

ülekuulamine kas kahtlustatavatena või tunnistajatena, mis aga kinnitab jälitustoimingute

teostamise vajalikkust, mille käigus on võimalik koguda objektiivseid kohtukõlbulikke tõendeid

isikute omavahelise suhtluse ja antavate korralduste kohta, misläbi on võimalik tuvastada

maksukuriteo skeem, kuid ka tuvastada selles osalevad juriidilised ja füüsilised isikud ning nende

osaluse ulatus. Tuginedes eeltoodule ning käesolevas taotluses kriminaaltoimikus ja

jälitustoimikus asuva teabe põhjal kirjeldatud asjaoludele, ning eesmärgile välja selgitada täielik

tõde KarS § 3891 lg 1 ja 3 kuritegude toimepanemise osas, sh koguda objektiivseid tõendeid koos

kuriteo toimepanijate kinnipidamisega, on käesoleva kriminaalasja raames planeeritud

menetlustoimingute läbiviimine koos mitmeid jälitustoiminguid hõlmavate tegevustega.

Käesoleval hetkel on põhjust asuda seisukohale, et üksnes tavapäraste uurimistoimingute käigus

pole võimalik hankida piisavalt kohtukõlblikke tõendeid märgitud isikute poolt juba toime

pandud ning jätkuvalt korraldavate kuritegude paljastamiseks. Seega arvestades kriminaalasja

ning jälitustoimiku raames seni kogutud informatsiooni, mille kohaselt toimub maksupettuse

toimepanemine kõrgendatud konspiratiivsusega, ning juhindudes asjaolust, et taotletavat

kriminaalmenetluse eesmärki pole võimalik saavutada isiku põhiõigusi vähem riivaval viisil ning

tõendite kogumine muude menetlustoimingutega on käesoleval hetkel raskendatud, on vajalik

isikute

ebaseadusliku

tegevuse

tõendamiseks

ning

nende

kinnipidamiseks

teostada

jälitustoiminguid."

4. Maakohus märkis määruse alaosas "Kohtuniku seisukoht", et nõustub prokuratuuri taotlusega.

Kohtu hinnangul on kriminaalmenetluses kindlaks tehtu põhjal tuvastatud, et osaühingutel K ja A

puudub majandustegevus. Olematute tehingute (kaupade soetamine) kajastamise tulemusena on

OÜ P vähendanud oma käibemaksukohustust. On põhjendatud kahtlus, et OÜ-d P juhtivad isikud

R. P. ja E. S. on pannud toime maksupettuse ja võivad ka selle toimepanemist jätkata.

5. Samuti jagas kohus prokuratuuri seisukohta jälitustoimingute tegemise vajalikkuse kohta,

märkides järgmist:

"Kohus nõustub prokuröri seisukohaga, mille kohaselt on maksupettuse puhul tegemist nn.

peitkuriteoga, mille toimepanemine toimub varjatult ning konspireeritult varisikute kaasamise

ning näilike tehingute teostamise teel. Kuivõrd selles osalevad isikud on omavahel tihedalt seotud

ja on huvitatud oma tegevuse varjamisest, ei ole neid koheselt võimalik ei kahtlustatavatena või

tunnistajatena üle kuulata, kuivõrd see võib takistada kriminaalmenetlust ning tõendite kogumist.

Kuivõrd kuriteo toimepanekul toimub selles osalejate tihe suhtlus ning kokkuleppimine telefonide

teel, on kuriteo toimepanemises osalevate isikute ringi, kuriteo skeemi ning tõendite

tuvastamiseks vajalik läbi viia KrMS § 1267 ettenähtud jälitustoiminguid, s.o. kuulata pealt

isikute valduses olevate mobiiltelefonide abonentnumbreid, vaadelda ning pealt kuulata

telefoniabonentide kaudu edastatavaid sõnumeid ning muud teavet. KrMS § 1262 lg 2 kohaselt on

jälitustoimingute läbiviimine lubatud KarS § 3891 ettenähtud kuriteo puhul. Kohus on veendunud,

et antud juhul on nn. ultima ratio korras vajalik kasutada jälitustoiminguid, kuna eelnimetatud

kriminaalasja menetluses on tõendite kogumine muude menetlustoimingutega oluliselt

raskendatud või võimatu."

Jälitustoimingu loa pikendamine

6. Pärnu Maakohtu 15. aprilli 2016. a määrusega nr KM 1131/2016 pikendati prokuratuuri taotlusel

luba kuulata ja vaadata salaja pealt ning salvestada R. P. kasutuses olevate telefoninumbrite kaudu

edastatavaid

sõnumeid.

See

luba

anti

kohtumääruse

resolutsiooni

kohaselt

ajavahemikuks 15. aprillist kuni 15. juunini 2016. Sama kohtumäärusega pikendas maakohus

jälitustoimingu loa kehtivust ka E. S-i suhtes.

7. Kõigepealt korrati maakohtu määruse põhiosas prokuratuuri taotluse sisu. Selles refereeriti

salajase pealtkuulamise ja varjatud jälgimise käigus kogutud teavet ja leiti, et kinnitust on saanud

kuriteokahtlus, mille kohaselt ei vasta OÜ P raamatupidamises kajastatavad OÜ S arved

tegelikkusele. R. P., E. S. ja A. S. tellivad Poolast ja Leedust sadulveokeid DAF ning Volvo,

näidates dokumentides, et veokite ostja on OÜ S, ehkki tegelik ostja on OÜ P. Nii toimitakse

selleks, et OÜ-l P tekiks sisendkäibemaksu mahaarvamise õigus. OÜ P kasutab

käibedeklaratsioonides sisendkäibemaksu alusetuks deklareerimiseks nn variühinguid, mida

mingi perioodi järel vahetatakse. Kuna OÜ-d K ja A ei ole enam käibemaksukohustuslased, on

uueks tehingupartneriks OÜ S.

8. Seejärel korrati prokuratuuri taotluses käesoleva määruse punktis 3 osundatud põhjendust

jälitustoimingute vajalikkuse kohta ja märgiti, et selgitamaks välja täielikku tõde KarS §-s 3891

sätestatud kuritegude kohta, on planeeritud jätkata R. P. ja E. S-i telefonide salajast

pealtkuulamist.

9. Maakohus nõustus prokuratuuri taotlusega, leides, et jälitustegevusega kogutud teave kinnitab

kahtlust, mille kohaselt paneb R. P. koos E. S-iga toime käibemaksupettusi, mis on seotud

sadulveokite ostmisega Poolast ja Leedust. Uurimisversiooni kohaselt kasutab OÜ P

käibemaksukohustusest vabanemiseks puhverettevõttena OÜ-d S. On alust arvata, et OÜ S

tegevust juhivad R. P., E. S. ja A. S. Jälitustegevusega kogutud informatsioon annab aluse arvata,

et osaühingute P ja S vahelised sadulveokite soetamise tehingud on fiktiivsed. Seega pole OÜ-l P

õigust nendelt tehingutelt arvestatud sisendkäibemaksu maha arvata. OÜ P on kasutanud

sisendkäibemaksu alusetuks mahaarvamiseks veel teisigi variettevõtteid (osaühinguid K ja A).

10. Jälitustoimingute tegemise jätkuva vajalikkuse kohta märkis maakohus järgmist:

"Kohtunik nõustub prokuröri seisukohaga, mille kohaselt toimub maksupettuse toimepanek

varjatult, erinevaid kuritegelikke skeeme ja tegelikkusele mittevastavaid dokumente kasutades.

Isikute eesmärk on oma tegevuse varjamine ning selle ilmsikstuleku vältimine. Käesoleva

kriminaalasja raames on tuvastatud nii fiktiivsete, tegelikkusele mittevastavate dokumentide

kasutamine kui ka variisikute kaasamine luues nende abil tegelikkusele mittevastava ettekujutuse

tehingute toimumisest. Isikud, kes seda toime panevad, on omavahel seotud, mistõttu ei ole nad

huvitatud andma ülekuulamistel end või oma kaasosalisi süüstavaid tõeseid ütlusi. Seega,

kogumaks tõendeid kuriteoga seotud isikute omavahelise suhtluse ja korralduste kohta ja

tuvastamaks sellega maksukuriteo skeem ning lõplik selles osalevate isikute ring, on antud juhul

nn. ultima ratio korras vaja jätkata jälitustoimingute läbiviimist. Arvestades käesoleva

kriminaalasja

olemust

ja

eripära,

ei

ole

tõendite

kogumine

üksnes

tavapäraste

menetlustoimingutega antud juhul võimalik."

11. Kohus märkis, et ta nõustub seetõttu jälitustoimingute pikendamisega ühe kuu võrra, s.o 15. maini

2016.

Jälitustoimingu loa vaidlustamine

12. 9. septembril 2016 esitas R. P. kaitsja vandeadvokaat Martin Lepp kaks määruskaebust, millest

esimeses vaidlustas Pärnu Maakohtu 15. veebruari 2016. a määruse jälitustoimingu loa andmise

kohta ja teises sama kohtu 15. aprilli 2016. a määruse loa pikendamise kohta. Mõlemas

määruskaebuses taotleti vaidlustatud määruse tühistamist ja selle alusel R. P. suhtes tehtud

jälitustoimingute õigusvastaseks tunnistamist ning R. P. menetluskulude hüvitamist (kummaski

taotluses 819 eurot). Nendes määruskaebustes esitatud kaitsja seisukohad olid kokkuvõtlikult

järgmised.

13. Maakohus rikkus menetlusnõudeid esmalt sellega, et andis jälitustoimingu loa korraga kahe isiku

– R. P. ja E. S-i – suhtes, analüüsimata jälitustegevuse lubamise eelduste olemasolu nende osas

eraldi. Tegemist on kohtulahendi põhistamise kohustuse rikkumisega, sest pole selge, millised

põhjendused puudutavad R. P-d ja millised E. S-i. Kuriteokahtluse põhjendatust ega ultima ratio-

nõude täidetust ei saa hinnata mitme isiku suhtes korraga.

14. Maakohus ei ole jälitustoiminguks luba andes nõuetekohaselt põhjendanud kuriteokahtluse

olemasolu. Kohtumäärusest ei nähtu, millistele asjaoludele ja tõenditele tuginevalt tekkis kohtul

veendumus, et R. P. ja E. S. on pannud toime kuriteo ja võivad selle toimepanemist jätkata.

Kuriteokahtlust R. P. ja E. S-i suhtes on maakohus põhjendanud vaid üldsõnaliselt, viidates

äriühingute tegevusele, seostamata seda R. P. ja E. S-iga.

15. Maakohus piirdus kriminaalmenetluse seadustiku (KrMS) § 1261 lg-st 2 tuleneva ultima ratio-

nõude täidetuse kontrollimisel üksnes formaalsete lausungitega, korrates prokuratuuri taotluses

märgitut. Kohus ise ei ole kriminaalasja materjalidele tuginevalt analüüsinud, millisel eesmärgil

jälitustoiminguid teha soovitakse ja miks pole teavet võimalik koguda R. P. põhiõigusi vähem

riivavate

menetlustoimingutega.

Lubamatult

üldsõnaline,

abstraktne

ja

konkreetse

kriminaalasjaga seostamata on kohtu väide, et maksupettuse puhul on tegemist nn peitkuriteoga,

mis pannakse toime konspireeritult ja mille toimepanijaid ei ole võimalik kriminaalmenetlust

kahjustamata üle kuulata. Pelgalt teoreetiline võimalus, et isik ei pruugi ütlusi anda, ei õigusta

telefonide pealtkuulamist. Kohus ei analüüsinud teisi alternatiivseid tõendite kogumise võimalusi

peale ütluste andmise. Arusaamatuks jääb, millel põhineb kohtu seisukoht, et kuriteo

toimepanemisel toimub selles osalejate tihe suhtlus ja kokkulepete sõlmimine telefoni teel. Kohus

pole osutanud ühelegi tõendile ega asjaolule, millest nähtuks, et R. P. ja E. S. sõlmivad

kokkuleppeid just telefonitsi. Alusetu on ka maakohtu põhjendus, et telefonide pealtkuulamine on

vajalik kuriteo toimepanijate ringi ja kuriteo skeemi tuvastamiseks. Nähtuvalt prokuratuuri

taotlusest olid need asjaolud kohtumääruse tegemise ajal juba teada. Ühtlasi ei nimetanud kohus,

millist tõendusteavet sooviti jälitustoimingutega saada.

16. Jälitustoimingu luba 15. aprillil 2016 pikendades tugines maakohus tõendusteabele, mis oli

saadud 15. veebruari 2016. a määruse alusel tehtud jälitustoimingutega. Seega toob

maakohtu 15. veebruari 2016. a määruse ebaseaduslikkus kaasa ka sama kohtu 15. aprilli 2016. a

määruse ebaseaduslikkuse. Jälitustoimingu luba pikendades oleks maakohus pidanud ka

kontrollima, kas senise pealtkuulamise käigus oli soovitud tõendusteavet saadud, ja põhjendama,

millise tõendusteabe saamiseks on vaja telefonide pealtkuulamist jätkata.

Ringkonnakohtu määrus

17. Tallinna Ringkonnakohtu 10. oktoobri 2016. a määrusega jäeti Pärnu Maakohtu 15. veebruari

2016. a määrus muutmata, kuid tühistati Pärnu Maakohtu 15. aprilli 2016. a määrus osas, milles

sellega lubati teha jälitustoiminguid ajavahemikus 16. maist 15. juunini 2016. Ringkonnakohus

tunnistas maakohtu 15. aprilli 2016. a määruse alusel 16. maist kuni 15. juunini 2016 tehtud

jälitustoimingud õigusvastaseks. Määruskaebused jättis ringkonnakohus rahuldamata. R. P. poolt

määruskaebemenetluses valitud kaitsjale makstud tasu arvas ringkonnakohus 819 euro ulatuses

menetluskulu hulka. Lisaks otsustas ringkonnakohus "[m]äärata Pärnu Maakohtu 15.04.2016. a

määruse vaidlustamisel OÜ-le Advokaadibüroo Arvisto & Partnerid makstava mõistliku tasu

suuruseks 252 eurot (sh käibemaks 42 eurot) ning jätta nimetatud menetluskulu Eesti Vabariigi

kanda."

18. Ringkonnakohus märkis, et kohtu põhistamiskohustus on KrMS § 1261 lg-s 2 sätestatud eelduste

tuvastamisel piiratum kui isiku süüküsimust lahendades ja seega ei pea kohtu põhjendused olema

sama ulatuslikud, kui kohtuotsuse tegemisel. Käesolevas asjas on eeluurimiskohtuniku põhjendus

jälitustoimingu loa andmise kohta lakooniline, kuid kohus ei ole siiski rikkunud

põhistamiskohustust. Argumendid, miks kohus annab loa jälitustoimingu tegemiseks, on

määruses esitatud ja need on üldjoontes jälgitavad ning asjakohased. See, et määruses korratakse

prokuröri seisukohti, on mõistetav, sest kohus on nendega nõustunud.

19. Põhjendades kuriteokahtluse olemasolu, on maakohus oma 15. veebruari 2016. a määruses

viidanud kriminaalmenetluse käigus kogutud informatsioonile ning Maksu- ja Tolliameti

andmetele. Kõik tõendid ja kahtlustuse sisu nähtuvad prokuröri kirjalikust taotlusest, milles

märgitut pidas kohus põhjendatuks. Kuna R. P. ja E. S. tegutsesid kooskõlastatult, polnuks kohtul

mõistlik neid n-ö mehhaaniliselt eristada, korrates tuvastatud asjaolusid kummagi isiku osas

eraldi. Määrustes on selgelt välja toodud, et OÜ P juhtimisega ja valeandmete esitamisega

seostatakse nii R. P-d kui ka E. S-i.

20. Maakohtu 15. veebruari 2016. a määruse põhjendustest nähtub, et kohtunik on kaalunud

jälitustoimingute tegemise lubatavust ultima ratio-põhimõttest lähtuvalt. Jälitustegevuse

lubatavuse põhjendamisel võib tugineda mh kriminoloogilistele teadmistele. Maksukuritegusid on

tavaliselt raske avastada ja oma olemuselt on need peitkuriteod, millel puudub selge kannatanu.

Sellele kuriteole on iseloomulik väljakujunenud käitumismuster ja rollijaotus, variisikute osavõtt,

tavalisest kõrgem konspireeritus ja kurjategijate intellektuaalne tase. Maksukuriteost osavõtjad ei

ole huvitatud oma tegude avalikuks tulemisest. Maakohus on läbivalt osutanud, et skeemis

osalenud isikud on huvitatud oma tegevuse varjamisest ning omavaheline suhtlus on olnud väga

konspiratiivne, mistõttu on selle kohta tõendite kogumine ilma jälitustoiminguteta keeruline.

Seega on maakohus maksualaste kuritegude laia levikut silmas pidades ja kaaludes vajadust

tõkestada maksupettusi, lugenud õigustatult võimalikuks jälitustegevusele allutatud isikute eraelu

puutumatuse riive. Ka jälitustoimingu loa pikendamise määrusest nähtub, miks on vaja

jälitustegevusega jätkata, miks ei ole saadud andmed piisavad ja mida on vahepeal tuvastatud.

Ringkonnakohus nõustus nende seisukohtadega.

21. Maakohtu 15. aprilli 2016. a määruse põhiosast nähtub kohtuniku tahe pikendada

jälitustoimingute tegemist üheks kuuks ehk 15. maini 2016. Samas on kohtumääruse

resolutsioonis jälitustoimingute luba pikendatud kaheks kuuks ehk 15. juunini 2016. Tegemist ei

ole veaga, mille parandamine oleks võimalik KrMS § 306 lg-s 5 sätestatud korras. Seetõttu tuleb

maakohtu 15. aprilli 2016. a määrus perioodi 16. maist kuni 15. juunini 2016 osas tühistada.

MÄÄRUSKAEBEMENETLUSE POOLTE SEISUKOHAD

Määruskaebus

22. Tallinna Ringkonnakohtu määruse peale esitas määruskaebuse R. P. kaitsja vandeadvokaat

M. Lepp, kes taotleb ringkonnakohtu määruse tühistamist osas, milles ringkonnakohus jättis

maakohtu vaidlustatud määrused tühistamata, ja palub tühistada maakohtu 15. veebruari ja

15. aprilli 2016. a määruse täies ulatuses ning tunnistada nende alusel R. P. suhtes tehtud

jälitustoimingud õigusvastaseks. Samuti palub kaitsja mõista riigilt R. P. kasuks välja viimase

menetluskulu – valitud kaitsjale makstud tasu summas 2016 eurot.

23. Kaitsja märgib, et ringkonnakohtu määruse resolutiivosa on vastuoluline, kuna selle ühe punktiga

tühistatakse osaliselt maakohtu 15. aprilli 2016. a määrus, kuid teise punktiga jäetakse sama

määruse peale esitatud määruskaebus rahuldamata. Ühtlasi poleks ringkonnakohus tohtinud

määrata R. P. makstud õigusabikulu summas 252 eurot advokaadibüroole, vaid oleks pidanud

selle riigilt R. P. kasuks välja mõistma.

24. Ringkonnakohus eksis maakohtu määrustele hinnangu andmisel. Asjaolu, et isikud tegutsesid

kooskõlastatult, ei tähenda, et kohus võiks nende suhtes jälitustoimingute tegemise lubatavust

põhjendada nii, et ta isikuid ei erista. Väär on ka ringkonnakohtu seisukoht, et maakohus tohtis

jälitustoimingute lubatavuse eeldusi kontrollides piirduda prokuratuuri seisukohtade kordamisega.

25. Ringkonnakohus on ultima ratio-põhimõtte järgimise kontrollimisel piirdunud samasuguste

üldsõnaliste ja formaalsete lausungitega nagu maakohus. Asjaolu, et mingi kuriteoliik on levinud

ja riik peab vajalikuks seda tõkestada, ei saa iseenesest õigustada telefonide pealtkuulamist.

Vastasel

korral

oleks

telefonide

pealtkuulamine

lubatud

piiranguteta,

sest

sellisele

argumentatsioonile saab alati tugineda.

Vastus määruskaebusele

26. Prokuratuur leiab, et ringkonnakohtu määrus on seaduslik ja selle tühistamiseks alust ei ole.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

27. Kolleegium leiab, et Pärnu Maakohtu 15. veebruari ja 15. aprilli 2016. a määruse alusel R. P.

suhtes tehtud jälitustoimingud on õigusvastased, sest jälitustoimingu lubade põhjendused ultima

ratio- ehk viimase abinõu põhimõtte järgimise kohta ei vasta kohtupraktikas omaks võetud

nõuetele.

28. Jälitustoiminguks loa andmise määrus peab KrMS § 145 lg 1 p 1 kohaselt olema kirjalikult

vormistatud ja põhistatud menetlusotsustus (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 30. juuni 2014. a

otsus asjas nr 3-1-1-14-14, p 770). Jälitustoimingut lubava kohtumääruse põhjenduses peab

sisalduma kohtu selge ja arusaadav argumentatsioon mh ka jälitustoimingu vajalikkuse ehk KrMS

§ 1261 lg-s 2 (enne 1. jaanuari 2013 KrMS § 110 lg 1) sätestatud jälitustoimingu tegemise

eelduste kohta (vt ka otsus asjas nr 3-1-1-14-14, p 771).

29. KrMS § 1261 lg 2 kohaselt on jälitustoiming samas seadustikus sätestatud alustel lubatud, kui

andmete kogumine muude toimingutega või tõendite kogumine muude menetlustoimingutega ei

ole võimalik, ei ole õigel ajal võimalik või on oluliselt raskendatud või kui see võib kahjustada

kriminaalmenetluse huve.

30. Ehkki kohtud ei ole käesolevas asjas otsesõnu tuginenud osundatud lõike viimasele alternatiivile

"või kui see võib kahjustada kriminaalmenetluse huve", oleneb vaidlusaluste jälitustoimingute

lubade õiguspärasusele antav hinnang mh sellest, kuidas mõista selle sätteosa sisu. Seetõttu

selgitab

Riigikohus

sissejuhatavalt,

et

KrMS

§

1261

lg

viimast

alternatiivi,

mida 31. detsembrini 2012 kehtinud KrMS § 110 lg 1 ette ei näinud, tuleb tõlgendada kitsalt.

Grammatiliselt

võimaldaks

see

teha

jälitustoiminguid

sisuliselt

lisapiiranguteta,

sest

kriminaalmenetluse huvides on kõigi efektiivsete tõendusteabe kogumise viiside kasutamine ja

jälitustoimingutest loobumine võib seega peaaegu alati kahjustada kriminaalmenetluse huve.

Selline tõlgendus muudaks aga KrMS § 1261 lg 2 tervikuna sisutühjaks, mis oleks ilmses

vastuolus seadusandja tahtega sätte kehtestamisel. Ka KrMS § 1261 lg 2 ette näinud seaduse

eelnõu (175 SE – Riigikogu XII koosseis) seletuskirjas on ühemõtteliselt kinnitatud ultima ratio-

põhimõtte säilimist, märkides mh järgmist: "[K]ataloogi kuulumine ei anna automaatselt õigust

jälitustoimingute tegemiseks. Kehtima jäävad ka kõik senised tingimused, eelkõige ultima ratio

[..]." Kriminaalmenetluse huvide kahjustamisega KrMS § 1261 lg 2 mõttes võib kolleegiumi

hinnangul olla tegemist eeskätt siis, kui tõendusteabe õigeaegne kogumine jälitustoiminguid

kasutamata ei ole küll võimatu ega oluliselt raskendatud, kuid erakordselt suur avalik

menetlushuvi kuriteo avastamise vastu (nt inimohvritega terrorikuriteo puhul) muudab

jälitustoimingutest loobumisega kaasneva tõendite kogumise ebaõnnestumise riski ühiskondlikus

plaanis talumatuks. KarS § 3891 tunnustel toimuvas kriminaalmenetluses võib jälitustoimingu

vajalikkuse põhjendamine KrMS § 1261 lg 2 viimasele alternatiivile tuginedes tulla kõne alla vaid

väga erandlikul juhul, millega käesolevas asjas – kuriteokahtluse sisu arvestades – ilmselgelt

tegemist ei ole.

31. Eeltoodust lähtuvalt pidi Pärnu Maakohus jälitustoiminguks luba andes ja seda pikendades

esitama selge ja arusaadava argumentatsiooni mh selle kohta, miks ei ole käesolevas

kriminaalasjas tõendite kogumine muude menetlustoimingutega võimalik, ei ole õigel ajal

võimalik või on oluliselt raskendatud. Seejuures tuli maakohtul arvestada kohtupraktikas

väljendatud seisukohaga, et jälitustoimingu eelduste olemasolu põhistamisel ei saa piirduda

jälitustoimingu vajalikkuse deklaratiivset laadi tõdemisega. Kohtu järeldused peavad olema

seostatud olemasoleva tõendusliku baasiga. (Vt otsus asjas nr 3-1-1-14-14, p 772.) Järeldamaks,

et tõendite õigeaegne kogumine jälitustoiminguid kasutamata on välistatud või oluliselt

raskendatud, võib tõepoolest tugineda mh kriminoloogilistele teadmistele. Kuid ka selliste

argumentide puhul ei saa piirduda üldsõnaliste lausungitega. Jälitustoimingu vajalikkuse

tuvastamisel kehtib küll lihtsustatud põhjendamisstandard, samuti ei pea jälitustoiminguks loa

andmisel näitama, et teiste tõendikogumisviiside kasutamine on tõsikindlalt välistatud. See ei

tähenda aga seda, et jälitustoimingu lubade põhistus võiks rajaneda standardsetel ja

deklaratiivsetel formuleeringutel. Kohtumäärusest peavad nähtuma konkreetsed – kriminaalasja

tehioludest ja uurimise senisest käigust lähtuvad – põhjendused selle kohta, millised asjaolud

välistavad tõendite kogumise muude menetlustoimingutega või raskendavad seda oluliselt. (Vt

lähemalt otsus asjas nr 3-1-1-14-14, p-d 772–775.) Teisisõnu peavad kohtumääruse põhjendused

kõnealuses küsimuses olema seotud faktiliste asjaoludega (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi

16. detsembri 2014. a määrus asjas nr 3-1-1-68-14, p 22.3) ja kohtumäärusest peab nähtuma, miks

just selles kriminaalasjas pole tõendite õigeaegne kogumine jälitustoiminguid kasutamata

võimalik või on oluliselt raskendatud (vt ka Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 6. aprilli 2015. a

otsus asjas nr 3-1-1-3-15, p 11).

32. Ühtlasi leiab kolleegium, et ultima ratio-põhimõtte järgimise nõuetekohasel põhjendamisel on

oluline roll prokuratuuri taotluse kvaliteedil. Prokuratuuri kui kohtueelse menetluse juhi ülesanne

on selgitada oma taotluses kohtule faktipõhiselt ja arusaadavalt, miks on konkreetses asjas

vältimatult vaja koguda tõendeid jälitustoimingutega. Selline selgitus ei pea olema kuigivõrd

mahukas, keeruliselt sõnastatud ega sisaldama mingeid kindlaid väljendeid, vaid selles tuleb

kajastada faktidel rajanevaid põhjusi selle kohta, miks ei ole konkreetses kriminaalasjas

jälitustoiminguid tegemata võimalik oluliste raskusteta või õigel ajal tõendeid koguda. Seejuures

leiab kolleegium, et kohtu põhjendus jälitustoimingu vajalikkuse kohta võib mh tugineda ka

prokuratuuri taotluse asjakohastel argumentidel, kui need kajastuvad kohtumääruse tekstis.

33. Käesolevas asjas ei ole prokuratuur jälitustoimingu luba taotledes ega maakohus seda luba andes

ja pikendades eeltoodud nõudeid järginud. Nii mõlema kohtumääruse kirjeldavas osas kajastuvad

prokuratuuri argumendid, millega kohus täielikult nõustus, kui ka määruste alaosas "Kohtuniku

seisukoht" jälitustoimingute vajalikkuse kohta täiendavalt märgitu (vt käesoleva määruse

punktid 3, 5, 8 ja 10) on kriminaalmenetluse asjaoludega seostamata. Määrustest ei nähtu,

millised konkreetsed faktid andsid kohtule alust arvata, et just praeguses kriminaalasjas on

tõendusteabe õigeaegne kogumine jälitustoiminguid kasutamata võimatu või oluliselt

raskendatud. Selle asemel on esitatud mitmeid umbmääraseid ja deklaratiivseid väiteid, mis

keskenduvad maksupettuse kui kuriteoliigi kirjeldamisele. Prokuratuuri ja kohtu põhjendus

jälitustoimingute vajalikkuse kohta on sedavõrd abstraktne, et selle saaks sisuliselt muutmata

kujul üle kanda ükskõik millises maksukuriteo asjas antavasse jälitustoimingu loa teksti. Juhul,

kui lugeda selline põhjendus nõuetekohaseks, viiks see tulemuseni, kus KarS § 3891 tunnustel

menetletavates kriminaalasjades tuleks jälitustoimingute vajalikkust vähemalt eeldada. See oleks

aga vastuolus KrMS § 1261 lg 2 mõttega.

34. Lisaks eelmärgitule on mitmed maakohtu argumendid sellised, millele tuginedes pole võimalik

jälitustoimingu vajalikkust argumenteerida. Üksikasjades osutab kolleegium järgnevale.

35. Esmalt põhjendasid prokuratuur ja maakohus ultima ratio-nõude täidetust sellega, et

maksupettuse puhul koostatakse dokumente, mille sisu kohta isikud ise tegelikkusele vastavat

teavet ei avalikusta ja seega toimub maksupettuse toimepanemine varjatult. Olles ise teadlikud

oma kuritegelikust käitumisest, kasutatakse kuritegelikes skeemides erinevaid dokumente

eesmärgiga minimaliseerida kuriteo ilmsikstulekut ja võimalikku vastutust. Kohus lisas, et

käesolevas kriminaalasjas on tuvastatud tegelikkusele mittevastavate dokumentide kasutamine,

täpsustamata küll seda, milliseid dokumente ta seejuures silmas peab.

36. Kolleegium märgib, et tüüpiliselt varjavadki toimepanijad enda kuritegu, püüdes vähendada selle

ilmsikstuleku ja karistuse riski. Vähe on kurjategijaid, kes oleksid huvitatud enda teo

paljastamisest või suhtuksid sellesse ükskõikselt ega võtaks ette ühtki sammu kuriteo

varjamiseks. Seega argumendil, et kuritegu on pandud toime varjatult, pole sedavõrd üldisel kujul

esitatuna jälitustoimingu vajalikkuse üle otsustamisel kaalu. Ühtlasi eeldab maksuhaldurile

valeandmete esitamine KarS § 3891 mõttes alati ebaõige sisuga dokumendi (maksudeklaratsiooni)

koostamist, millega enamasti kaasneb ka muude raamatupidamisdokumentide (nt arvete)

võltsimine. Maksupettuse korral põhinevad maksudeklaratsioonis esitatavad valeandmed harva

millelgi muul kui tehingute toimumist või selle üksikasju puudutaval õigusnäivusel.

Jälitustoimingu vajalikkuse põhjendus ei saa aga rajaneda üksnes või eelkõige asjaoludel, mis

iseloomustavad kas kõiki või mõnd konkreetset liiki kuritegusid väga üldiselt.

37. Järgnevalt tugines maakohus prokuratuuri argumendile, et isikute konspireeritud tegevus

väljendub ka variisikute kaasamises ning nende abil tegelike tehingute varjamiseks näilike

tehingute müügiahelate loomises. Isikute omavaheline tihe seotus ja huvi oma tegevust varjata ei

võimalda neid aga kahtlustatavate või tunnistajatena üle kuulata, sest nad ei ole huvitatud andma

end või oma kaasosalisi süüstavaid tõeseid ütlusi. Kohus leidis, et kriminaalasjas on tuvastatud

variisikute kaasamine ja nende abil on loodud tegelikkusele mittevastav ettekujutus tehingute

toimumisest.

38. Riigikohus märgib kõigepealt, et osutatud põhjendusest ei nähtu, milliseid variisikuid millisel

moel kaasati ja kuidas see muutis võimatuks või raskendas tõendite kogumist muude

menetlustoimingutega. Nii variisikute kaasamine kui ka näilike tehingute (maksukorralduse

seaduse § 83 lg 4) kasutamine on maksupettuste puhul üldlevinud võtted. Tegemist pole selliste

eritunnustega, mis lubaks aprioorselt jaatada jälitustoimingute vajalikkust. Viimast tuleb

konkreetsetele faktidele tuginedes põhjendada.

39. Samuti on tavapärane, et kuriteo toimepanijad ei ole huvitatud andma ennast ja oma kaasosalisi

süüstavaid ütlusi. Jääb arusaamatuks, milles seisnes praegusel juhul maakohtu arvates isikute

omavaheline "tihe seotus" ja kuidas see eriliselt takistas tõendusteabe kogumist muul viisil kui

jälitustoimingutega. Kuriteo toimepanijad (täideviijad ja osavõtjad) on peaaegu alati omavahel

mingil moel seotud ja eelduslikult vahetavad ka üksteisega teavet. Puudub alus väita, et

maksukuritegude korral on toimepanijate omavaheline seotus või nende seotus võimalike

tunnistajatega kuidagi eriliselt tihe, mis võiks eelduslikult õigustada jälitustoimingute tegemist

suurema tõenäosusega kui teiste KrMS § 1262 lg-s 2 loetletud kuritegude puhul. Isikutevahelisest

seotusest tulenevat jälitustoimingute tegemise vajadust peab ka maksukuriteo kahtluse uurimisel

põhjendama konkreetsetele faktidele tuginevalt. Praeguses asjas maakohus seda ei teinud. Ühtlasi

jättis kohus tähelepanuta, et ülekuulamine, mille isikute omavaheline seotus väidetavalt välistas,

ei ole ainukene alternatiiv tõendusteabe kogumisele jälitustoimingutega.

40. Kohus leidis prokuratuuriga nõustuvalt sedagi, et jälitustoimingute käigus on võimalik koguda

"objektiivseid kohtukõlbulikke tõendeid isikute omavahelise suhtluse ja antavate korralduste

kohta, misläbi on võimalik tuvastada maksukuriteo skeem, kuid ka tuvastada selles osalevad

juriidilised ja füüsilised isikud ning nende osaluse ulatus." Kolleegium nõustub, et üldjuhul on

jälitustoimingud tõhus viis tõendite kogumiseks. Sellest ei saa aga järeldada, et tõendite

õigeaegne kogumine muul viisil on KrMS § 1261 lg 2 mõttes võimatu või oluliselt raskendatud.

Ühtlasi on äärmiselt üldsõnaline ja ebamäärane kohtu viide vajadusele koguda jälitustoimingutega

tõendeid "isikute omavahelise suhtluse ja antavate korralduste kohta" ning "tuvastada

maksukuriteo skeem". Jälitustoimingute tegemise aluseks olnud kuriteokahtluse kohaselt seisnes

väidetav maksupettus (kuriteo skeem) selles, et OÜ P deklareeris ettevõtluseks tarvilike kaupade

soetamist Eesti äriühingutelt (OÜ-d K, A ja S), ehkki tegelikult oli tegemist kauba ühendusesisese

soetamisega (käibemaksuseaduse § 8), millelt tulnuks pöördmaksustamise korras käivet

deklareerida. Järelikult oli arvatava kuriteo toimepanemise viis menetlejale üldjoontes teada juba

jälitustoimingu luba taotlema asudes (vt ka käesoleva määruse punkt 2).

41. Kohtu väidet, et maksupettus pannakse toime suurema konspiratiivsusega, pole kriminaalasja

asjaoludega seostatud. Maakohus leidis sedagi, et maksupettuse puhul on tegemist nn

peitkuriteoga. Kolleegiumi arvates tuleb sellise hinnangu puhul KrMS § 1261 lg 2 kontekstis

silmas pidada, et maksuhaldurile valeandmete esitamine leiab aset konkreetse (isikuliselt

tuvastatava) maksumaksja ning Maksu- ja Tolliameti vahelise suhtluse käigus. Maksumenetluses

on kasutusel erinevad abinõud maksudeklaratsioonides esitatavate andmete õigsuse kontrolliks.

Seetõttu ei ole maksuhaldurile valeandmete esitamine tüüpilisel juhul latentsuse astmelt võrreldav

näiteks altkäemaksu andmise ja võtmisega.

42. Maakohus õigustas jälitustoimingute vajalikkust ka sellega, et "kuriteo toimepanekul toimub

selles osalejate tihe suhtlus ning kokkuleppimine telefonide teel". Osutatud väide on samal ajal nii

paljasõnaline kui ka ebamäärane. Lisaks ei ütle see midagi tõendite kogumise võimatuse kohta

muul viisil kui jälitustoimingutega.

43. Jälitustoimingu vajalikkuse põhjendamisel on ainetu viidata üldiselt kriminaaltoimikus ja

jälitustoimikus asuvale teabele, nagu maakohus seda käesolevas asjas muu hulgas tegi. Kohtu

siseveendumuse kujunemine peab olema jälgitav kohtumääruse teksti põhjal, kriminaal- ja

jälitustoimikuga eraldi tutvumata. Ka maakohtu viidatud eesmärk tuvastada arvatava kuriteo

kohta tõde ei õigusta iseenesest jälitustoimingute tegemist, sest kriminaalmenetlus on alati

sellisest eesmärgist kantud.

44. Riigikohus on varem selgitanud sedagi, et õigusnormi dispositsiooni ümberkirjutamist

kohtulahendisse ei saa pidada sisuliseks põhjenduseks (vt otsus asjas nr 3-1-1-14-14, p 775). Just

selliselt on aga maakohus käesolevas asjas muu hulgas toiminud, deklareerides korduvalt veidi

varieeruvas sõnastuses, et tõendite kogumine muude menetlustoimingutega on oluliselt

raskendatud või võimatu (kohtumäärusest ei selgu, kummast KrMS § 1261 lg 2 nimetatud

alternatiivist kohus praeguses asjas lähtus). Sellised seaduse teksti kordamisel põhinevad

seisukohavõtud moodustavad arvestatava osa kohtumäärustes jälitustoimingu vajalikkuse kohta

märgitust. Samavõrd deklaratiivsed on ka kohtu üldsõnalised viited kriminaalasja olemusele ja

eripärale, mis väidetavalt muutsid võimatuks tõendite kogumise üksnes tavapäraste

menetlustoimingutega.

45. Lisaks osutab kolleegium sellele, et maakohtu määruste kirjeldavas osas kajastuv ning kohtu

poolt omaks võetud prokuratuuri põhjendus jälitustoimingute vajalikkuse kohta on nii

jälitustoimingu loa andmisel kui ka selle pikendamisel kaks kuud hiljem sõna-sõnalt kattuv (vt

käesoleva määruse punktid 3 ja 8). Maakohtu täiendav põhjendus samas küsimuses

on 15. veebruari ja 15. aprilli 2016. a määruses sõnastuslikult mõnevõrra erinev, kuid sisu poolest

sama (vt käesoleva määruse punktid 5 ja 10). Seda, et kohus suhtus jälitustoimingu lubamisse

pealiskaudselt, kinnitab kaudselt ka ringkonnakohtu tuvastatud vastuolu maakohtu 15. aprilli

2016. a määruse resolutiiv- ja põhiosa vahel (vt käesoleva määruse punkt 21).

46. Eelnevale tuginedes asubki kolleegium seisukohale, et maakohus rikkus nii oma 15. veebruari

2016. a määruses jälitustoimingu luba andes kui ka 15. aprilli 2016. a määruses seda pikendades

KrMS § 145 lg 1 p-st 1 ja § 3051 lg-st 1 tulenevat kohtulahendi põhistamise kohustust. Samuti

iseloomustab ringkonnakohtu põhjendusi ultima ratio-põhimõtte järgimise kohta maakohtuga

sarnane abstraktne ja deklaratiivne käsitlus (vt käesoleva määruse punkt 20).

47. Määruskaebuse esitaja leiab, et ringkonnakohus pidanuks Pärnu Maakohtu 15. veebruari 2016. a

ja 15. aprilli 2016. a määruse tühistama, taotledes ühtlasi nende määruste tühistamist Riigikohtult.

Kolleegium märgib, et Pärnu Maakohtu määrustega jälitustoimingute tegemiseks ette nähtud

tähtaeg on praeguseks möödunud, s.t määruste kehtivus on lõppenud. Olukorras, kus kehtivuse

kaotanud kohtulahend ei vasta seadusele, pole edasikaebust lahendaval kohtul võimalik seda

kohtulahendit tühistada, vaid tal tuleb piirduda vaidlustatud kohtulahendi õigusvastasuse

tuvastamisega. Seejuures hõlmab kõrgema astme kohtu pädevus kohtumäärus tühistada ka

pädevust teha kindlaks vaidlustatud määruse õigusvastasus. (Vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi

15. juuni 2015. a määrus asjas nr 3-1-1-52-15, p 39.) Järelikult on ka käesolevas asjas võimalik

vaid sedastada, et maakohtu määrused ei vastanud nende tegemise ajal seadusest tulenevatele

nõuetele, s.t olid õigusvastased. Seetõttu on ka ebakorrektne ringkonnakohtu otsustus osas, milles

Pärnu Maakohtu 15. aprilli 2016. a määrus osaliselt tühistati.

48. Eeltoodud põhjustel ja juhindudes KrMS § 390 lg-st 1, § 361 lg 1 p-st 7 ja § 362 p-st 2, tühistab

Riigikohtu kriminaalkolleegium Tallinna Ringkonnakohtu 10. oktoobri 2016. a määruse

maakohtu määrustele antud hinnangu osas ja tunnistab Pärnu Maakohtu 15. veebruari 2016. a

ning 15. aprilli 2016. a määruse R. P-d puudutavas osas õigusvastaseks. 1. jaanuarist 2013 kehtiva

KrMS § 1261 lg 4 kohaselt tähendab seaduse nõuete eelnevalt kirjeldatud rikkumine

jälitustoimingu loa andmisel ühtlasi seda, et käesolevas asjas vaidlustatud – nõuetekohaselt

põhistamata – lubade alusel tehtud jälitustoimingud olid õigusvastased. Ka kohtulik järelkontroll

ei saa enam kõrvaldada puudulikult põhjendatud jälitustoimingu loa alusel saadud tõendi

lubamatust. (Vt ka Riigikohtu otsus asjas nr 3-1-1-14-14, p 780 ja 24. mai 2016. a määrus asjas

nr 3-1-1-42-16, p 9.) Seega tuleneb jälitustoimingu lubade õigusvastasusest automaatselt nende

alusel tehtud jälitustoimingute õigusvastasus. Järelikult puudub käesolevas asjas vajadus

tunnistada Riigikohtu määruse resolutiivosas maakohtu määrustest eraldi õigusvastaseks ka nende

määruste alusel tehtud jälitustoimingud, nagu kaitsja seda taotleb.

49. Pärnu Maakohtu määruste tühistamise asemel nende õigusvastaseks tunnistamine, samuti nende

määruste alusel tehtud jälitustoimingute eraldi õigusvastaseks tunnistamata jätmine ei muuda

seda, et sisuliselt saavutab kaitsja oma määruskaebusega taotletava lõppeesmärgi täies ulatuses.

Seetõttu tuleb määruskaebus rahuldada.

50. Kuna kaitsja vaidlustatud jälitustoimingu load osutusid eeltoodud põhjustel õigusvastaseks, ei pea

Riigikohus vajalikuks käsitleda kaitsja kõiki väiteid, sh kriitikat kuriteokahtluse põhjendamise

kohta. Siiski märgib kolleegium, et olukorras, kus kohus peab otsustama jälitustoimingu loa

andmise üle mitme sellise isiku suhtes, keda kahtlustatakse sama kuriteo ühises toimepanemises,

ei pruugi alati olla võimalik ega vajalik hinnata kuriteokahtluse põhjendatust ja ultima ratio-

nõude järgimist iga toimepanija osas eraldi.

51. Arvestades seda, et Riigikohus tühistab ringkonnakohtu määruse maakohtu määrustele antud

hinnangu osas ja rahuldab kaitsja määruskaebuse, tuleb kolleegiumil teha uus kriminaalmenetluse

kulude hüvitamise otsustus, tühistades ringkonnakohtu määruse ka kriminaalmenetluse kulude

otsustust puudutavas osas.

52. KrMS § 187 lg 1 sätestab, et määruskaebuse lahendamise menetluses kohtumääruse tühistamise

korral kannab menetluskulud riik. KrMS § 175 lg 1 p 1 kohaselt kuulub menetluskulude hulka ka

valitud kaitsjale makstud mõistliku suurusega tasu.

53. Kuna käesoleva määrusega tunnistab kolleegium lisaks ringkonnakohtu määruse tühistamisele

õigusvastaseks ka maakohtu määrused, mida tulnuks teha juba ringkonnakohtul, jääb riigi kanda

nii teise kui ka kolmanda astme kohtus toimunud määruskaebemenetluse kulu. Ringkonnakohtu

viga seaduse kohaldamisel ei saa panna isikule kohustust menetluskulu kandmiseks (vt ka nt

Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 23. märtsi 2011. a otsus asjas nr 3-1-1-6-11, p 21).

54. R. P. kaitsja esitas Tallinna Ringkonnakohtule kaks määruskaebust – ühe Pärnu Maakohtu

15. veebruari 2016. a ja teise 15. aprilli 2016. a määruse peale –, paludes kummaski kaebuses

mõista riigilt süüdistatava kasuks välja 819 eurot valitud kaitsjale makstud tasu katteks.

Määruskaebustele oli lisatud advokaadibüroo pidaja arve summas 1638 eurot ja spetsifikatsioon,

mille kohaselt kulus kaitsjal jälitustoimingu loa andmise ja pikendamise määrusega ning nende

aluseks olevate prokuratuuri taotlustega tutvumiseks ja analüüsiks kokku 2 tundi ning

määruskaebuste koostamiseks, selle lisade komplekteerimiseks ja kliendiga suhtlemiseks kokku

11 tundi. Õigusteenuse hind oli 105 €/h, millele lisandus käibemaks.

55. Ringkonnakohus, võttes arvesse vaid ühe määruskaebuse osalist rahuldamist, luges KrMS § 175

lg 1 p 1 mõttes mõistliku suurusega kaitsjatasuks 252 eurot. Kolleegium, tuginedes mh

järeldusele, et ringkonnakohtule esitatud määruskaebus tulnuks rahuldada täielikult, loeb

kaitsjatasu 1638 eurot, mille süüdistatav teise astme kohtu menetluses kaitsjale maksis, tervikuna

KrMS § 175 lg 1 p 1 mõttes mõistlikuks. Seega tuleb see summa KrMS § 187 lg 1 alusel riigilt

R. P. kasuks välja mõista.

56. Sõltumata eeltoodust nõustub kolleegium kaitsjaga, et ringkonnakohus eksis menetluskulude

hüvitamise otsustuse (vt käesoleva määruse punkt 17) formuleerimisel. Valitud kaitsjale makstud

tasu kui KrMS § 175 lg 1 p-s 1 nimetatud menetluskulu saab tekkida üksnes kaitsealusel ja tuleb

hüvitada kaitsealusele, mitte advokaadibüroo pidajale, nagu ringkonnakohus seda ekslikult tegi

(vt ka Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 12. veebruari 2007. a otsus asjas nr 3-1-1-94-06, p 10.4).

Ebakorrektne on ka ringkonnakohtu sõnakasutus "jätta kahtlustatava poolt valitud kaitsjale

makstud tasu riigi kanda". Menetluskulu saab jätta isiku kanda, kui see kulu on tekkinud tal endal.

Valitud kaitsjale makstud tasu kui menetluskulu ei teki riigil, vaid kaitsealusel. Kui menetluskulu

hüvitamise kohustus lasub isikul, kellel endal seda kulu ei tekkinud, tuleb kulu temalt õigustatud

isiku kasuks välja mõista.

57. Määruskaebuses palutakse R. P-le hüvitada ka 378 eurot, mille viimane maksis valitud kaitsjale

Riigikohtu menetluses osutatud õigusabi eest. Kaebusele lisatud arve ja spetsifikatsiooni kohaselt

kulus kaitsjal ringkonnakohtu määrusega tutvumiseks, selle analüüsimiseks, kliendiga

suhtlemiseks ja määruskaebuse koostamiseks kokku 3 tundi. Õigusteenust osutati hinnaga 105

€/h, millele lisandus käibemaks. Kolleegium leiab, et selline kaitsjatasu summa on praeguses

asjas mõistliku suurusega ja tuleb seega KrMS § 187 lg 1 alusel R. P-le hüvitada.

Saale Laos, Eerik Kergandberg, Paavo Randma

(allkirjastatud digitaalselt)