3-2-1-160-16 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

TSIVIILKOLLEEGIUM

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-2-1-160-16

Otsuse kuupäev

Tartu, 22. veebruar 2017

Kohtukoosseis

Eesistuja Henn Jõks, liikmed Peeter Jerofejev ja Malle Seppik

Kohtuasi

AS-i SEB Pank hagi Arlet Martinsoni ja Jüri Ollino vastu

256 000 euro saamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Ringkonnakohtu 30. juuni 2016. a otsus tsiviilasjas

nr 2-13-45573

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

AS-i SEB Pank kassatsioonkaebus

Tsiviilasja hind Riigikohtus

198 279 eurot 66 senti

Menetlusosalised ja nende

esindajad Riigikohtus

Hageja AS SEB Pank, esindaja vandeadvokaat Indrek Leppik

Kostja Arlet Martinson, esindaja vandeadvokaat Indrek

Västrik

Kostja Jüri Ollino

Asja läbivaatamise kuupäev

23. jaanuar 2017. a, kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu 30. juuni 2016. a otsus tsiviilasjas nr 2-13-45573 osas,

millega ringkonnakohus jättis muutmata Pärnu Maakohtu 10. juuni 2015. a otsuse samas

tsiviilasjas osas, millega Pärnu Maakohus jättis rahuldamata AS-i SEB Pank hagi Arlet

Martinsoni vastu 28 860 eurot 17 senti ületavas osas ja Jüri Ollino vastu 28 860 eurot 17 senti

ületavas osas, samuti menetluskulude jaotuse osas. Saata asi tühistatud osas uueks

läbivaatamiseks samale ringkonnakohtule.

2. Pärnu Maakohtu 10. juuni 2015. a otsus on jõustunud osas, millega maakohus mõistis AS-i

SEB Pank kasuks Arlet Martinsonilt välja 28 860 eurot 17 senti ja Jüri Ollinolt 28 860 eurot

17 senti.

3. Kassatsioonkaebus osaliselt rahuldada.

4. Tagastada kassatsioonkaebuselt tasutud kautsjon.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. AS SEB Pank (hageja) esitas 30. septembril 2013 Pärnu Maakohtule Arlet Martinsoni (kostja I) ja

Jüri Ollino (kostja II) vastu hagi, milles palus kostjatelt välja mõista 256 000 eurot, millest põhiosa

on 153 803 eurot 1 senti, intress 3114 eurot 83 senti ja viivis 99 082 eurot 16 senti, arvestades, et

kummagi kostja vastutus ei ole suurem kui 128 000 eurot.

Hageja ja Abalakah OÜ (endise nimega Visorek Transport OÜ) sõlmisid 17. septembril 2009

laenulepingu, mille kohaselt hageja andis osaühingule laenu 227 566 eurot. Tegelikult raha välja ei

antud, tegemist oli Visorek OÜ varasemate, 2007. a laenulepingute refinantseerimisega. Samal päeval

sõlmiti kostjatega I ja II käenduslepingud, mille kohaselt kummagi käendaja vastutuse piirmäär on

128 000 eurot. Nii laenu- kui ka käenduslepingute tähtaegu pikendati 2010. ja 2011. a korduvalt.

19. mail 2011 saatis hageja laenusaajale ja kostjatest käendajatele teatise võlgnevuse tasumise kohta.

Laenulepingu laenumaksete aruandest on näha, et võlga ettenähtud kuupäevaks ei tasutud.

Laenulepingu lõpptähtpäev saabus 15. juunil 2011. Laenulepingu p 10.5 järgi on hagejal õigus laenu

tagasimaksete mittetähtaegsel tegemisel nõuda kostjatelt viivist 0,5% tähtaegselt tasumata makse

summast iga viivitatud päeva eest. Abalakah OÜ laenulepingust tulenev võlgnevus on 30. septembri

2013. a seisuga kokku 890 849 eurot 12 senti.

Laenulepingus on laenu tagatisena märgitud käendused eraldi, p-s 5.1.2 kostja II käendus ning

p-s 5.1.3 kostja I käendus. On ilmne, et kui pooled oleksid soovinud, et kostjad vastutaksid hageja

ees solidaarselt kokku 128 000 euro ulatuses, ei oleks hageja sõlminud kummagi kostjaga eraldi

käenduslepingut. Kostjatega sõlmitud käenduslepingute p 4.4 sätestab, et käendaja vastutab hageja

ees täies ulatuses solidaarselt põhivõlgnikuga. Seega ei tulene käenduslepingutest, et üks käendaja

vastutaks solidaarselt teise käendajaga. Kostjad pidid käenduslepingu sõlmimisel arvestama, et iga

kostja vastutab tema suhtes kehtiva vastutuse piirmäära ulatuses hageja ees solidaarselt

põhivõlgnikuga.

Vastutustundliku laenamise põhimõte kaitseb eelkõige tarbijat, kellel võib valdkonna spetsiifika tõttu

olla raskusi oma maksevõime hindamisega. Praegu oli krediidisaajaks äriühing ja käendajateks

äritegevuses olulise kogemusega isikud, sh oli kostja II nii laenusaaja juhatuse liige kui ka osanik.

Seega tuleb kostjatele omistada keskmisest kõrgem arusaamisvõime.

2. Kostja I vaidles hagile vastu ja palus jätta selle rahuldamata. kostja I ei olnud seotud Abalakah

OÜ-ga ja tegutses käenduslepingu sõlmimisel tarbijana. Kostjad on kaaskäendajad ja nende

solidaarvastutuse maksimaalmäär on 128 000 eurot.

Laenulepingu p-st 5 nähtub, et laenu tagatiseks on Pärnumaal asuvale kinnistule seatav hüpoteek

suurusega 5 100 000 krooni ehk 325 949 eurot 41 senti. Kinnistu müüs kohtutäitur ning

enampakkumisakti alusel laekus kinnistu müügist 64 700 eurot. Selline ca viiekordne hinnavahe

tekitab kahtluse, et kinnistu müüdi alla turuhinna, see on käsitatav tagatise vähenemisena ja vastavas

ulatuses peaks vähenema käendaja vastutus.

3. Kostja II vaidles hagile vastu ja palus jätta selle rahuldamata. Laenulepingu p-st 6.1 tulenevalt

hindas tagatisvara väärtust hageja või hageja aktsepteeritud hindaja. Seejuures leppisid pooled

laenulepingu p-s 6.2 kokku, et kohustuse (s.t kõigi pandiga tagatud kohustuste) suhe tagatise

väärtusesse ei tohtinud suureneda, võrreldes laenulepingu sõlmimise hetke seisuga, v.a juhul, kui

suurenemise tulemusena kohustuste suhe tagatise väärtusesse ei ületa 70%. Arvestades eeltoodut ja

seda, et tagatisvara väärtust hindas hageja või tema aktsepteeritud hindaja, tekkis kostjal arusaamine,

et laenulepingust tulenevate kohustuste täitmine peab igal ajal olema täies ulatuses tagatud eelkõige

tagatisvaraga.

Lisaks laenuanalüüsi koostamise kohustusele oli hageja kohustatud hindama ka kostja II kui

laenulepingu käendaja krediidivõimelisust. Juhul, kui hageja nõutavas korras laenuanalüüsi ei

koostanud, tekib kostjal II õigus nõuda hagejalt usalduskahju hüvitamist ning tasaarvestuse korras

selles ulatuses täitmisest keelduda.

4. Järgnevas menetluses esitasid kostjad tasaarvestusavaldused, milles kumbki tasaarvestas oma

128 000 euro suuruse kahju hüvitamise nõude hageja vastu (mis tekkis teavitamiskohustuse

rikkumise tõttu) hageja nõudega.

Hageja kohtule esitatud 2009. a juuli laenuanalüüsist nähtub, et kinnistu väärtus, millele laenu

tagatiseks oli seatud hüpoteek, oli laenu andmise ajaga võrreldes vähenenud ca neli korda. Tagatise

väärtuse vähenemisest ja asjaolust, et laenukahju vältimiseks oleks vajalik kinnistu kohe müüa,

hageja kostjaid ei teavitanud, rikkudes oma teavitamiskohustust. Kui kostjad oleksid teadnud, et

kinnistu turuväärtus on kahe aastaga ca neli korda vähenenud ja selle väärtus on ligikaudu võrdne

väljastatava investeerimislaenu suurusega (3,55 miljonit krooni), ei oleks nad uut käendust andnud

(ka varasemale laenulepingule olid kostjad andnud käendused samas summas). Varasemad

laenulepingud olid lõppenud, kinnistu oleks tulnud müüa ja saadud rahast oleks saanud võlgnevuse

katta. Aja möödudes vähenes kinnistu väärtus veelgi.

5. Hageja leidis, et kostjate tasaarvestusavaldused on ainetud. Kostjate tahe oli nii laenu tagatiseks

oleva kinnistu sundtäitmist kui ka kostjate käenduskohustuste sissenõudmismenetlust vältida.

Ebaloogiline on väide, et kostjad ei oleks kinnistu turuväärtust teades uusi käenduslepinguid

sõlminud. Hageja ei saanud ise ega kinnisvaraasjatundja vahendusel tõsikindlalt teada kinnisasjade

täpseid turuhindu ega hinnamuutuste suundumusi. 2007. a majanduskriis tõestas vastupidist.

Ainuüksi käenduslepingute sõlmimisega pidid kostjad aru saama, et hüpoteek üksi ei pruugi olla

piisav tagatis. Vaatamata üldisele teatamiskohustusele on ka lepingupoolel endal kohustus teavet

hankida, et oma huve kaitsta. Hagejal ei ole kohustust teavitada kõigest, mida teine pool otsuse

tegemiseks võiks vajada. Nt ei pea lepingupool andma teavet oma huvide kohta, mis ei lange kokku

teise poole huvidega. Kinnistu väärtus 2009. a seisuga ja lepingueelsete läbirääkimiste sisu ei ole

olulised.

6. Pärnu Maakohus rahuldas 10. juuni 2015. a otsusega hagi osaliselt ja mõistis kummaltki kostjalt

välja 28 860 eurot 17 senti hageja kasuks. Menetluskulud jättis maakohus poolte endi kanda.

Maakohtu otsuse põhjenduste kohaselt jäid analüütiku 29. juuli 2009. a raporti lk 2 tagatiste osa ja

laenulepingu enda p 5 järgi 17. septembri 2009 laenulepingu sõlmimisel sisuliselt kehtima kõik

varasemate laenude tagatised - 5,1 miljoni krooni suurune hüpoteek Pärnumaal asuvale kinnistule

ning kummagi kostja käendused (vormistati uued käenduslepingud) 2 miljoni krooni ulatuses.

Kuna pooled sõlmisid nii varasemate kui ka kõnealuse laenulepingu tagamiseks eraldi

käenduslepingud, milles märgitud piirsumma ei taga eraldivõetuna ei varasemaid ega uue

laenulepingu järgseid kohustusi täies mahus, jäädes pigem just poole laenusumma lähedastesse

piiridesse, on tegemist osavastutusel põhinevate käendustega, s.t kumbki kostja vastutab solidaarselt

põhivõlgnikuga eraldi piirmääraga kuni 128 000 eurot.

Maakohus leidis, et kostjate väited käendajate krediidivõimekuse kontrollimise vajaduse kohta ei ole

põhjendatud. Hagejale ei saa ette heita krediiditaotleja krediidivõimekuse analüüsimata jätmist.

Samas leidis kinnitust, et hageja ei ole põhivõlgnikku ega käendajaid teavitanud nii varasemate kui ka

17. septembril 2009 sõlmitud laenulepingu peamiseks tagatiseks oleva kinnistu väärtuse olulisest

vähenemisest. Seda asjaolu on kostjad kinnitanud vande all kohtuistungil ja hageja ei ole sellele

selgeid sisulisi vastuväiteid esitanud. Pooled ei vaidle selle üle, et 2007. a hinnati kinnistu väärtuseks

16 miljonit krooni, esitatud on ka vastav hindamisakt. Hagejale oli analüütiku 2009. a raportist teada,

et kinnistu väärtus on kinnisvarabüroo suulisel hinnangul 10-15 krooni ruutmeetri kohta, ning hageja

on ise oma raportis pidanud õigemaks just seda madalamat hinnapiiri ehk kinnistu väärtust

2 902 000 krooni. See on ka mõistlik, arvestades sel ajal olnud majanduskriisi, millega kaasnes

kinnisvarahindade järsk langus. Lisaks on oluline nimetatud 2009. a raportist esile tuua, et kõnealune

hüpoteek tagas ka kostja I enda laenu, mille suurus oli 1 845 099 krooni, ja et analüütik on selgelt

märkinud, et kohesel tagatise sundvõõrandamisel on panga kahjum ca 2,76 miljonit krooni.

Vaatamata sellisele teabele on 17. septembri 2009 laenulepingus p 6 „Kohustuste suhe tagatise

väärtusesse" koos alapunktidega 6.1 ja 6.2, mille tõlgendamisel nõustus maakohus täielikult kostja II

väidetega - kui tagatisvara väärtust hindab hageja või hageja aktsepteeritud hindaja ja kohustuse suhe

tagatise väärtusesse ei tohi suureneda võrreldes laenulepingu sõlmimise hetke seisuga 70%, siis pidi

mõistlikul isikul tekkima arusaamine, et laenulepingust tulenevate kohustuste täitmine peab igal ajal

olema täies ulatuses tegelikkuses tagatud eelkõige tagatisvaraga. Seda seisukohta kinnitab ka panga

enda üldtingimuste (mis on lepingu osaks) p 12.2.1.1, mis eeldab põhivõlgnikult panga nõudel

täiendava tagatise andmist puhuks, kui kohustuse suhe tagatise väärtusesse ületab kokkulepitud

määra 70%. kostja II on laenulepingu allkirjastajana (Visorek Transport OÜ nimel) selgitanud, et

ühtegi laenulepingu punkti eraldi allkirjastamisel läbi ei räägitud ja tegemist oli hageja

ettevalmistatud tekstiga.

Maakohus leidis, et hageja on 17. septembri 2009 käenduslepingute sõlmimisel käitunud hea usu

põhimõtte vastaselt, jättes käendajad informeerimata asjaolust, et sisuliselt ei ole laenulepingu

tagatiseks oleva hüpoteegiga koormatud kinnistu enam sellise väärtusega, mis võimaldaks tasuda

põhivõlgniku kogu olemasoleva võlgnevuse eest, ja käendajate vastutuse rakendamine on täiesti

reaalne. Arvestades laenulepingu p 6.1 sisu (tagatisvara väärtust hindab hageja või tema

aktsepteeritud isik), ei saa käendajaile või põhivõlgnikule ette heita, et nad oleksid pidanud ise

kinnistu väärtuse kohta teavet hankima. Sisuliselt lükkas hageja laenulepingu ja käenduslepingute

sõlmimisega oma kahju võimaliku tekkimise edasi (tehes seda hiljem veel neljal korral laenu- ja

käenduslepingute tähtaegu pikendades), valmistades ise ette ka vastavad lepingud. Maakohus mõistis

hageja käitumist majanduslikus mõttes, kuivõrd hageja ilmselt lootis Visorek Transport OÜ

majandustegevuse elavnemisele ja laenumaksete korrektsele laekumisele, kuid leidis, et see ei väära

kohtu eelnevat järeldust teavitamiskohustuse rikkumise kohta. Tagatiseks oleva kinnistu väärtuse

kohta olemasoleva teabe avaldamisel käendajaile ei oleks mõistlik isik enam uusi käenduslepinguid

sõlminud. Seega ei oleks panga enda reegleid (laenulepingu p 5.1 ja p 6.2) arvestades sõlmitud ka uut

laenulepingut ning tagatiseks olnud kinnistul lasuv hüpoteek oleks tulnud realiseerida. Arvestades sel

ajal panga analüüsis märgitud kinnistu väärtust, oleks laenuvõlast kaetud oluliselt suurem summa kui

hilisemas täitemenetluses saadud 64 700 eurot. Seega on panga teavitamiskohustuse rikkumise tõttu

käendajail tekkinud kahju.

Riigikohus märkis asjas nr 3-2-1-136-12 tehtud lahendis, et vastutustundliku laenamise põhimõtte

järgimise või teavitamiskohustuse rikkumisel võib krediidisaaja mh nõuda sellega tekitatud kahju

hüvitamist võlaõigusseaduse (VÕS) § 14 ja § 115 lg 1 alusel. Kuna tegemist on lepingueelse

kohustuse rikkumisega, on kahju hüvitamise eesmärgiks VÕS § 127 lg 1 järgi kahjustatud isiku

asetamine olukorda, milles ta oleks olnud, kui ta ei oleks lepingut sõlminud, ehk nn negatiivse huvi

või usalduskahju hüvitamine. Kooskõlas kohustuse eesmärgiga (VÕS § 127 lg 2) tähendab see kõigi

krediidist tekkinud negatiivsete tagajärgede (nt viivis, leppetrahv, vara vähenemine) rahalist

hüvitamist. Selle kahju hüvitamise nõude saab tasaarvestada võlausaldaja krediidi tagastamise

nõudega ja on võimalik, et lepingueelsete kohustuste rikkumise tõttu ei peagi krediidisaaja krediiti

vähemalt osaliselt (kahju ulatuses) tagastama. Kirjeldatu kohaldub praegusel juhul ka käendajaile

tekkinud kahju kohta, mistõttu tuleb järgnevalt vaadata tekkinud kahju suurust, s.t olukorda, kui

17. septembri 2009. a lepinguid ei oleks sõlmitud. Vastava menetlusliku tasaarvestusavalduse on

kostjad esitanud. Tasaarvestuse tulemusena lõpevad poolte nõuded kattuvas ulatuses ajast, mil neid

võis tasaarvestada (VÕS § 197 lg 2).

Kuivõrd hageja on ise hinnanud majanduskriisi kontekstis kinnistu väärtust kinnisvarabüroost saadud

hinnangu alusel 2 902 000 kroonile ehk 185 471 eurole 60 sendile ning muid tõendeid esitatud ei ole,

lähtus maakohus eeldusest, et nimetatud summa võrra oleks saanud Visorek OÜ võlgu vähendada.

Koguvõlg oli 2009. a suvel kahe varasema laenulepingu järgi 3 805 127 krooni ning seega oleks

tagatise realiseerimisel jäänud katmata 903 127 krooni ehk 57 720 eurot 34 senti. Selle eest oleksid

käendajad vastutanud ka varasemate käenduslepingute alusel ning selle summani tuleb hageja nõuet

tasaarvestuse korras vähendada. Kuna hageja soovib mõlemalt käendajalt võrdset vastutust, tuleb

võlg jagada kahega ning rahuldada hagi osaliselt, s.t kummagi kostja vastu 28 860 euro 17 sendi

ulatuses. Kuivõrd valdavas osas (üle 90%) koosnes hageja nõue varasemate laenulepingute alusel

juba 2009. aastal põhivõlast, on tegemist just selle nõudega ja viivise määra või suuruse kohta (ka

põhivõla tegeliku suuruse kohta lähtuvalt laenumaksete aruandest ja tarbijakäenduse kohta) tõstatatud

küsimuste analüüs otsuses ei ole vajalik.

Pooled on esitanud ka menetluskulude nimekirjad. Hageja menetluskuluks on riigilõiv 2500 eurot,

kostja I menetluskuludeks on õigusabikulud 600 eurot, kostja II menetluskuludeks on õigusabikulud

546 eurot, vastaspoole menetluskuludele ei ole vastuväiteid esitatud. Menetluskulud on vajalikud ja

põhjendatud, jäädes mõistlikesse piiresse. Arvestades hagi rahuldamise ulatust (ca 22,5%) ja

menetluskulude suurust, on õige nende jätmine poolte endi kanda, sest kulude proportsionaalne

väljamõistmine ja vastav tasaarvestamine annaks sarnase tulemuse.

7. Hageja esitas apellatsioonkaebuse, milles palus maakohtu otsuse osaliselt tühistada ja uue otsusega

hagi täielikult rahuldada.

8. Kostjad palusid jätta apellatsioonkaebuse rahuldamata.

Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused

9. Tallinna Ringkonnakohus jättis 30. juuni 2016. a otsusega apellatsioonkaebuse rahuldamata ja

maakohtu otsuse muutmata. Ringkonnakohtu menetluskulud jäid hageja kanda.

Maakohtu otsust ei ole vaidlustatud osas, millega kohus mõistis kummaltki kostjalt hageja kasuks

osavastutuse põhimõttel välja 28 860 eurot 17 senti. Seega on otsus selles osas jõustunud.

Ringkonnakohus nõustus maakohtu otsuse põhjendustega ega pidanud vajalikuks neid korrata.

Maakohtu lahend vastab Riigikohtu kohtupraktika seisukohtadele, mis on kokkuvõtlikult esitatud

Riigikohtu lahendis asjas nr 3-2-1-30-16. Nimetatud otsuses on Riigikohus selgitanud, et laenuandja

suhtes käendajaga vastutustundliku laenamise põhimõte käenduslepingule ei kohaldu. Käendaja

nõuded võivad tuleneda üksnes VÕS §-st 14 ja eelkõige juhul, kui krediidiasutus ei ole

lepingueelseid läbirääkimisi pidades avaldanud käendajale käenduslepingu sõlmimisel olulist teavet

võlgniku majandusliku seisundi kohta. Hea usu põhimõttest tuleneva võlausaldaja

teavitamiskohustuse rikkumine ei anna käendajale iseenesest õigust keelduda käenduskohustuse

täitmisest, kuid käendajal võib olla VÕS § 14 lg-st 2 ja § 115 lg-st 1 tulenev kahju hüvitamise nõue.

Kui laenuandja ei teavitanud käendajat käenduslepingu sõlmimisel olulistest asjaoludest ja käendajale

tekkis teavitamiskohustuse rikkumise tõttu kahju, siis on tal õigus esitada võlausaldaja vastu kahju

hüvitamise nõue, mida ta saab kasutada võlausaldaja nõude tasaarvestamiseks VÕS § 197 järgi.

Nõuete tasaarvestamiseks ei pea käendaja esitama vastuhagi ja tasaarvestuse avalduse võib esitada ka

kohtumenetluse ajal.

Seega ei ole käendaja VÕS § 14 lg 2 rikkumisest tuleneva laenuandja vastu suunatud iseseisva kahju

hüvitamise nõude (VÕS 115 lg 1) puhul küsimus mitte selles, kas laenuandja on laenusaaja suhtes

täitnud vastutustundliku laenamise põhimõttest tulenevat kohustust kontrollida laenusaaja

krediidivõimet, vaid selles, kas laenuandja on nõuetekohaselt täitnud teavitamiskohustuse. Tuleb

hinnata, kas laenuandja on käendajat teavitanud olulistest asjaoludest, sh laenusaaja majanduslikust

olukorrast.

VÕS § 14 lg 2 ja § 115 lg 1 alusel esitatava nõude puhul on käendaja tõendada, et ta ei oleks

käenduslepingut sõlminud, kui laenuandja oleks käendajat laenusaaja majanduslikust olukorrast

kohaselt teavitanud. Seevastu ei ole käendajal iseseisvat kahju hüvitamise nõuet, kui laenuandja

tõendab, et ta on teavitamiskohustust täitnud, ja käendaja oli või pidi olema laenusaaja

majanduslikust olukorrast teadlik.

Laenuandjal (otsuses ekslikult laenusaajal) on käenduslepingu sõlmimisel üldine VÕS § 14 lg-st 2

tulenev kohustus teavitada käendajat olulistest asjaoludest, sh võlgniku majanduslikust seisundist.

Erinevalt VÕS § 146 lg-st 3, mis kohaldub lepingu täitmise kestel põhivõlgniku kohustuse täitmise

suhtes, on laenuandjal käenduslepingu sõlmimisel teavitamiskohustus sõltumata sellest, kas käendaja

teavet nõuab.

Nagu maakohus kostjate vande all antud seletustega tuvastas, ei teavitanud hageja käenduslepingute

sõlmimisel kostjaid laenukomitee kinnisvarabüroo andmetel põhinevast hinnangust seniste laenude

tagatiseks olnud kinnistu turuväärtuse kohta ja selle olulisest langusest, võrreldes nimetatud tagatise

seadmise ajaga (hinnangu kohaselt oli kinnistu turuväärtus 16 000 000 kroonilt langenud

2 902 000 kroonini). Seega ei selgitanud hageja kostjatele käendusega seotud riske ehk seda, et

käendajate vastutus võib olla reaalne, kuivõrd kinnistu väärtus ei taga enam refinantseeritavat laenu.

Hageja ei ole esitanud tõendeid selle kohta, nagu oleks ta kostjaid kinnistu väärtuse olulisest

langusest teavitanud ja sellega seotud riske selgitanud. Apellatsioonkaebuses toodud väide, mille

kohaselt kostjate väide on paljasõnaline, ei ole õige. Muuseas märgib hageja, et tal ei ole võimalik

vastupidiseid tõendid esitada.

Nimetatud teave oli käendajate jaoks oluline, et adekvaatselt hinnata käendusega seotud riske ja

otsustada uue käenduse andmise üle, olgugi et see puudutas esemelise tagatise väärtust ega olnud

otseselt seotud teabega laenusaaja majandusliku olukorra kohta. Nagu Riigikohus viidatud lahendis

on selgitanud, peab laenuandja selgitama käendusega seotud riske ja sellega seotud olulised asjaolud

peab laenuandja käendajaile teatavaks tegema ise, s.o sõltumata käendajate vastavast taotlusest.

Seetõttu ei ole arvestatav hageja väide, mille kohaselt pidid kostjad ise teadma kinnistu väärtuse

olulisest vähenemisest ja hagejal ei olnudki kohustust käendajaid tagatise väärtuse kohta antud

hinnangust teavitada. Maakohus on õigesti märkinud, et kuna laenulepingu kohaselt pidi tagatise

väärtust hindama laenuandja või tema aktsepteeritud isik, siis ei saa käendajatele või laenusaajale ette

heita, nagu oleksid nad pidanud ise kinnistu väärtuse kohta teavet hankima.

Esitatud laenuanalüüsist nähtub selgelt, et lähtutud on konkreetse kinnisvarabüroo (KVE) antud

hinnangust. Tegemist on tõendiga ja maakohus lähtus kahju suuruse hindamisel sellest põhjendatult,

kuivõrd teisi tõendeid pooled ei esitanud. Maakohtu eelistungi protokollist nähtuvalt vaidles hageja

esindaja vastu kostja I esindaja ettepanekule määrata ekspertiis kinnistu turuväärtuse hindamiseks

refinantseerimislepingu sõlmimise aja seisuga (toimiku II kd, tl 151) ja kordas oma vastuseisu

sellisele ekspertiisile 3. veebruari 2015. a menetlusdokumendis, leides, et tagatiseks olnud kinnistu

väärtuse tuvastamisel ei ole praeguse vaidluse kontekstis tähtsust. Ka apellatsioonkaebuses ei ole

hageja esitanud taotlust, et kinnistu turuväärtus lepingute sõlmimise aja seisuga määrataks ekspertiisi

või asjatundja arvamusega.

Puuduvad tõendid, et kostja I oleks olnud laenusaaja tegevuses „aktiivselt osalev isik". Paljasõnalised

on hageja väited, et kostjad soovisid laenukohustust iga hinna eest refinantseerida ning soovisid

käendust anda vaid seetõttu, et vältida laenu tagatiseks olnud kinnistu sundvõõrandamist ja

käenduskohustuse sissenõudmist. Nagu nähtub kostjate vande all antud seletustest, soovis hageja

senise võlgniku jagunemise tõttu laenukohustuse üle kanda eralduvale äriühingule kui käibelt

suuremale, kusjuures hageja tingimuste kohaselt pidid laenu tagatised jääma samaks.

VÕS § 14 lg-st 2 tuleneva kohustuse rikkumise kontekstis on asjakohatu hageja väide, mille kohaselt

pidid käendajad käenduslepingute sõlmimisest järeldama, et laen ei ole kinnistagatisega piisavalt

tagatud, samuti see, et kostjad ei saanudki olla teadlikud laenulepingu tüüptingimuse p-st 6, mille

kohaselt kohustuste suhe tagatise väärtusesse ei tohi suureneda, võrreldes lepingu sõlmimise aja

seisuga, välja arvatud juhul, kui suurenemise tulemusena kohustuste suhe tagatise väärtusesse ei

ületa 70%.

VÕS § 14 lg-s 2 sätestatud kohustuste eesmärgiks on kaitsta lepingupoolt kohustuse rikkumisega

tekitatud kahju eest (VÕS § 127 lg 2). Nende kohustuste oluline rikkumine kujutab endast vähemalt

rasket hooletust (VÕS § 127 lg 3).

Seega jääb apellatsioonkaebus rahuldamata ja menetlusosaliste apellatsiooniastmega seotud

menetluskulud hageja kanda. Tulenevalt tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 174 lg-st 4

määrab need kindlaks maakohus pärast kohtuotsuse jõustumist.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

10. Hageja esitas kassatsioonkaebuse, milles palub ringkonnakohtu otsuse tühistada ja saata asja

samale ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks. Hageja esitas ka menetluskulude

kindlaksmääramise avalduse, mille kohaselt on tema kassatsiooniastme menetluskulud 3971 eurot

75 senti. Hageja palub kulud ja seadusjärgse viivise kuludelt kostjatelt välja mõista.

Kassatsioonkaebuse kohaselt on kohtud ebaõigesti kohaldanud VÕS § 14 lg-t 2. Riigikohtu asjas

nr 3-2-1-156-15 tehtud lahendi põhjal võib asuda seisukohale, et krediidiandjal ei ole üldist kohustust

teavitada käendajaid tagatise väärtusest ja selle võimalikust vähenemisest. Riigikohus on viidatud

lahendis leidnud, et käendajat ei pea teavitama sellest, et lisaks käendusele olemas olnud muud

tagatised on lõppenud.

Samuti kohaldasid kohtud VÕS § 14 lg-t 2 valesti, kui leidsid, et hageja on rikkunud

teavitamiskohustust. Kostjad olid või pidid olema teadlikud tagatiseks oleva kinnisasja väärtuse

langusest. kostja I oli vaidlusaluse kinnistu omanik alates esimese laenu- ja käenduslepingu

sõlmimisest kuni 23. aprillini 2009 ehk vaid paar kuud enne refinantseerimistaotluse esitamist ning

neli kuud enne uue käenduslepingu sõlmimist. Samuti oli kostja I mõlema käenduslepingu sõlmimise

ajal Visorek OÜ tegevdirektor. Lisaks tagas kinnistule seatud hüpoteek ka kostja I kui eraisiku võetud

laenu. kostja II oli esimese käenduslepingu sõlmimise ajal Visorek OÜ ainuosanik ja juhatuse liige

ning uue käenduslepingu sõlmimise ajal (17. septembril 2009) ka Visorek Transport OÜ ainuosanik

ja juhatuse liige. Samuti oli kostja II kinnistu omanik alates 13. juulist 2009 ehk enne uue

käenduslepingu sõlmimist. Kinnistu osteti kinnisvaraarenduse eesmärgil ning seega pidid

kinnisvaraturu hinnatõusud- ja langused olema kostjatele teada. Kinnisvaraturu hinnalangus

vaidlusalusel ajal (2007-2009) on üldtuntud asjaolu (selle on tuvastanud ka kohtud) ning see mõjutas

ka konkreetse kinnistu hinda.

Samuti puudub väidetava kahju ja hageja käitumise vahel põhjuslik seos. Kostjad oleksid Visorek OÜ

tolleaegset majandustegevust arvestades sõlminud uued käenduslepingud sõltumata

teavitamiskohustuse täitmisest.

Kohtud on rikkunud menetlusõiguse norme, kui on valesti tuvastanud, et kostja I ei ole seotud

laenusaaja Visorek OÜ tegevusega. Seotuse analüüsimisel on jäetud hindamata analüütiku 29. juuli

2009. a raport. Arvestamata on jäetud tõendiga (kinnistu registriosa väljavõte), et mõlemad kostjad

olid uute käenduslepingute sõlmimise ajal või vahetult enne seda kinnistu omanikud. Kohtulahendid

on vastuolulised. Ühelt poolt on tuvastatud, et kinnisvaraturu hindade langus on üldteada asjaolu,

kuid teisalt leitud, et hageja oleks pidanud sellest kostjaid teavitama. Kohtud tuginesid ebaõigesti

ainult vande all antud seletustele selle kohta, et hageja ei teavitanud kostjaid kinnistu väärtuse

vähenemisest. Seletusi ei ole kõrvutatud dokumentaalsete tõenditega.

11. kostja I vaidles kassatsioonkaebusele vastu ja palus jätta selle rahuldamata ning ringkonnakohtu

otsuse muutmata. Puuduvad tõendid, et kostja I oleks seotud Visorek OÜ jagunemisel tekkinud

Visorek Transport OÜ-ga, mille omandisse läks vaidlusalune kinnistu. Samuti ei ole asja

lahendamisel olulist tähtsust kostja I varasemal isiklikul seotusel kinnistuga.

kostja II ei ole kassatsioonkaebusele vastanud.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

12. Kolleegium leiab, et ringkonnakohtu otsus tuleb materiaalõiguse normi väära kohaldamise ja

menetlusõiguse normi rikkumise tõttu TsMS § 692 lg 1 p-de 1 ja 2 alusel tühistada osas, millega

ringkonnakohus jättis muutmata maakohtu otsuse samas tsiviilasjas osas, millega maakohus jättis

rahuldamata hageja haginõude kostja I vastu 28 860 eurot 17 senti ületavas osas ja kostja II vastu

28 860 eurot 17 senti ületavas osas, samuti menetluskulude jaotuse osas. Asi tuleb saata tühistatud

osas TsMS § 691 p 2 järgi uueks läbivaatamiseks samale ringkonnakohtule. Kassatsioonkaebus

rahuldatakse osaliselt.

Maakohtu otsus on TsMS § 456 lg 4 teise lause alusel jõustunud osas, millega maakohus mõistis

kummaltki kostjalt hageja kasuks välja 28 860 eurot 17 senti.

13. Kassatsiooniastmes lahendatav peamine õiguslik küsimus seisneb selles, kas kohtud on õigesti

kohaldanud VÕS § 14 lg-t 2. Kolleegium rõhutab esmalt seda, et VÕS § 14 lg 2 koosneb kahest

lausest, mis suhestuvad kui üldreegel (esimene lause) ja erand sellest (teine lause). VÕS § 14 lg 2

esimese lause kohaselt peab lepingueelseid läbirääkimisi pidav või muul viisil lepingu sõlmimist

ettevalmistav isik teisele poolele teatama kõigist asjaoludest, mille vastu teisel poolel on lepingu

eesmärki arvestades äratuntav oluline huvi. VÕS § 14 lg 2 teise lause kohaselt ei pea teatama neist

asjaoludest, mille teatamist teine pool ei saa mõistlikult oodata.

14. Riigikohus on varasemas praktikas leidnud, et laenuandjal on käenduslepingu sõlmimisel üldine

VÕS § 14 lg-st 2 (täpsemalt esimesest lausest) tulenev kohustus teavitada käendajat olulistest

asjaoludest, sh võlgniku majanduslikust seisundist. Laenuandjal on käenduslepingu sõlmimisel

teavitamiskohustus sõltumata sellest, kas käendaja teavet nõuab (vt Riigikohtu 26. mai 2016. a otsus

tsiviilasjas nr 3-2-1-30-16, p 12).

15. Käendajal on kolm õiguslikku võimalust oma õiguste kaitsmiseks. Esiteks saab ta VÕS § 149

lg-te 1 ja 3 järgi kasutada laenuandja vastu samu vastuväiteid nagu põhivõlgnikust laenusaaja,

mh tasaarvestada võlgniku kahju hüvitamise nõude, mis tuleneb vastutustundliku laenamise

põhimõtte rikkumisest, laenuandja nõudega. Teiseks saab käendajal olla VÕS § 14 lg 2 esimese lause

alusel teavitamiskohustuse rikkumisest tulenev kahju hüvitamise nõue (mida saab samuti

tasaarvestada). Kolmandaks võib tal olla õigus käendusleping eksimuse või pettuse tõttu tühistada

(vt Riigikohtu 26. mai 2016. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-30-16, p 11 ja seal viidatud varasem

praktika).

16. Praegusel juhul on kostjatest käendajad maksma pannud teavitamiskohustuse rikkumisest

tuleneva kahju hüvitamise nõude, esitades kohtumenetluse käigus ka tasaarvestusavalduse. Kohtud

on selle tasaarvestusnõude suuremas osas rahuldanud, jättes hagejast laenuandja kostjatega sõlmitud

käenduslepingutel põhineva nõude osaliselt rahuldamata ja põhjendades seda asjaoluga, et hageja on

rikkunud VÕS § 14 lg 2 esimesest lausest (kohtud ei ole otsustes esimest ja teist lauset samas

piisavalt selgelt eristanud) tulenevat teavitamiskohustust.

Kolleegium leiab, et kohtud on ekslikult jätnud sisuliselt analüüsimata VÕS § 14 lg 2 teise lause

kohaldamise eeldused. Ekslik on ringkonnakohtu seisukoht, et maakohus on täielikult järginud

Riigikohtu tsiviilasjas nr 3-2-1-30-16 tehtud otsuses esitatud seisukohti. Kohtutel on jäänud

tähelepanuta, et viidatud lahendis ei ole pärast VÕS § 14 lg 2 esimesest lausest lähtuva üldreegli

sõnastamist välistatud, et kostjast käendaja pidi laenusaaja majanduslikust olukorrast olema ise

teadlik osaluse kaudu äriühingus, kellele omakorda kuulus osalus laenusaajas (vt viidatud otsuse

p 13). Sisuliselt on viidatud VÕS § 14 lg 2 teisele lausele ja selle kontrollimise vajadusele.

17. Praeguses asjas on hageja maakohtu menetluses esitanud mh väite, et käendajateks on

äritegevuses olulise kogemusega isikud, kellele tuleb omistada keskmisest suurem arusaamisvõime,

ja et kostja II oli nii laenusaaja juhatuse liige kui ka osanik (II kd, tl 26). Hageja on allajoonituna

esitanud ka VÕS § 14 lg 2 teise lause teksti (II kd, tl 161), kuid ei ole maakohtu menetluses esitanud

rohkem konkreetseid väiteid ja tõendeid selle kohta, et kostjad oleksid pidanud nt kinnistu omanikena

või muul põhjusel olema ise teadlikud kinnistu väärtuse olulisest langusest, s.o laenusaaja

majanduslikust seisundist. Apellatsioonkaebuses on hageja täiendavalt mh viidanud sellele, et 2009. a

valitses kinnisvarasektoris üldteada asjaoluna kõige tõsisem langus ning et kostja I oli laenusaaja OÜ

tegevdirektor (III kd, tl 3). Alles kassatsioonkaebuses on hageja kostjate kinnistu väärtuse

vähenemisest teadma pidamist põhjalikumalt kirjeldanud.

17.1. Riigikohus on leidnud, et laenuandjal tuleb käendaja VÕS § 14 lg 2 (teise lause) alusel

teavitamise kohustuse rikkumisest tuleneva kahju hüvitamise tasaarvestusnõude maksmapanemise

vältimiseks tõendada, et ta kas teavitas käendajat laenusaaja majanduslikust olukorrast või ei olnud

kohustatud käendajat sellest teavitama (vt Riigikohtu 26. mai 2016. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-30-

16, p 13, 14).

17.2. Kolleegiumi hinnangul on maakohus jätnud otsuses TsMS § 442 lg-t 8 rikkudes vastamata

hageja maakohtus esitatud väidetele selle kohta, et käendajad on äritegevuses olulise kogemusega

isikud ja et kostja II oli nii laenusaaja juhatuse liige kui ka osanik. Neile väidetele ei ole TsMS § 654

lg 5 esimest lauset rikkudes hinnangut andnud ka ringkonnakohus, mis võis kokkuvõttes viia ebaõige

lahendini.

17.3. Kolleegiumi hinnangul ei välista VÕS § 14 lg 2 teise lause kohaldamist asjaolu, et kohtute

tuvastatu kohaselt oli laenulepingutes pandud tagatise väärtuse hindamine laenuandjale või tema

aktsepteeritud isikule (mistõttu ei saavat käendajatele ette heita, et nemad pidanuks ise kinnistu

väärtuse kohta teavet hankima). Samuti on ekslik ringkonnakohtu seisukoht, et kuna laenuandja peab

sõltumata käendaja taotlusest selgitama käendusega seotud riske ning teatavaks tegema laenusaajaga

seotud olulised asjaolud, siis ei olegi arvestatavad hageja väited selle kohta, et kostjad pidid ise

teadma kinnistu väärtuse olulisest vähenemisest. Laenuandjale VÕS § 14 lg 2 esimesest lausest

tulenev selgitamiskohustus ei välista seda, et käendaja võib olla või peaks olema vastavatest

asjaoludest teadlik ning sellest tulenevalt ei vaja selgitamiskohustus täitmist (lg 2 teine lause).

18. Otsuse p-des 16 ja 17 kirjeldatud rikkumiste tõttu tuleb ringkonnakohtu lahend tühistada. Asja

uuel läbivaatamisel tuleb ringkonnakohtul hinnata hageja maakohtus esitatud väiteid, et ta ei olnud

kohustatud kostjaid tagatise väärtuse vähenemisest teavitama, vaid need olid või pidid olema sellest

ise teadlikud, kuna olid äritegevuses kogenud isikud ja kostja II oli laenusaaja juhatuse liige ja

osanik. Kolleegium märgib, et mitme käendaja korral ei ole iseenesest välistatud ka olukord, mil

ainult üks neist oli või ei olnud olulistest asjaoludest teadlik. Samuti märgib kolleegium, et kui

laenuandja oleks refinantseerimisel teavitanud juriidilisest isikust laenusaajat kinnistu väärtuse

vähenemisest ning laenusaaja juhatuse liige on samas ka käendaja, siis ei ole laenuandjal enam

kohustust käendajat eraldi teavitada kinnistu väärtuse vähenemisest. Samas on maakohus praeguses

asjas tuvastanud ja ringkonnakohus sellega nõustunud, et laenuandja ei teavitanud laenusaajat

kinnistu väärtuse vähenemisest. Kassatsioonkaebuse väited ei anna alust järeldada, et kohtud oleksid

selle asjaolu tuvastamisel menetlusnorme oluliselt rikkunud. Kolleegium lisab, et asja uuel

läbivaatamisel ei saa hinnata hageja väiteid, mida ta faktiliste asjaoludena esitas alles apellatsioon- ja

kassatsioonkaebuses, isegi kui nende väidete õigsuse korral ei pruugiks iseenesest olla välistatud

VÕS § 14 lg 2 teise lause kohaldamine.

19. Kui asja uuel läbivaatamisel peaks selguma, et kostjad ei olnud ega pidanud olema tagatise

väärtuse vähenemisest teadlikud, peab kohus võtma seisukoha ka küsimuses, kas kostjate väidetava

kahju ja hageja käitumise vahel on põhjuslik seos VÕS § 127 lg 4 tähenduses. Riigikohus on leidnud,

et VÕS § 14 lg 2 esimese lause ja § 115 lg 1 alusel esitatava nõude puhul on käendaja tõendada, et ta

ei oleks käenduslepingut sõlminud, kui laenuandja oleks käendajat laenusaaja majanduslikust

olukorrast kohaselt teavitanud (vt Riigikohtu 26. mai 2016. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-30-16, p 13).

20. Vastuseks kassatsioonkaebuse väidetele, mis puudutavad Riigikohtu 13. jaanuari 2016. a otsust

tsiviilasjas nr 3-2-1-156-15, märgib kolleegium, et selles tsiviilasjas ei olnud tuginetud kinnistu

väärtuse vähenemisest teatamata jätmisele (nagu praeguses asjas), vaid varasema tagatise lõppemisest

teatamata jätmisele, ning need ei ole üheselt võrreldavad olukorrad. Viidatud tsiviilasjas nõustus

Riigikohus alama astme kohtutega selles, et käendaja pidi olema ise teadlik varasema tagatise

lõppemisest.

21. Kuivõrd ringkonnakohtu otsus tühistatakse ja asi saadetakse tühistatud osas samale

ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks, jääb menetluskulude jaotus TsMS § 173 lg 3 teise lause

järgi ringkonnakohtu otsustada.

22. Kassatsioonkaebuse osalise rahuldamise tõttu tuleb tasutud kassatsioonikautsjon TsMS § 149 lg 4

esimese lause alusel tagastada.

Henn Jõks, Peeter Jerofejev, Malle Seppik