3-2-1-163-16 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

TSIVIILKOLLEEGIUM

KOHTUMÄÄRUS

Kohtuasja number

3-2-1-163-16

Määruse kuupäev

Tartu, 22. veebruar 2017

Kohtukoosseis

Eesistuja Malle Seppik, liikmed Ants Kull ja Villu Kõve

Kohtuasi

SOPE JA KVE TT OÜ (pankrotis) avaldus

OÜ EHITAME MAJA (pankrotis) pankroti

väljakuulutamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Ringkonnakohtu 13. juuli 2016. a määrus tsiviilasjas

nr 2-16-1246

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

OÜ EHITAME MAJA (pankrotis) määruskaebus

Menetlusosalised ja nende

esindajad Riigikohtus

Võlausaldaja SOPE JA KVE TT OÜ (pankrotis), esindaja

vandeadvokaat Madis Saar

Võlgnik OÜ EHITAME MAJA (pankrotis), esindaja

vandeadvokaat Helmeri Indela

Võlgniku pankrotihaldur Kristo Teder

Asja läbivaatamise kuupäev

6. veebruar 2017. a, kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu 13. juuli 2016. a määrus tsiviilasjas nr 2-16-1246 ja

saata asi uueks lahendamiseks samale ringkonnakohtule.

2. Määruskaebus rahuldada osaliselt.

3. Tagastada määruskaebuselt tasutud kautsjon Advokaadibüroo INDELA OÜ-le.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. SOPE JA KVE TT OÜ (pankrotis) (võlausaldaja) esitas 25. jaanuaril 2016 Harju Maakohtule

OÜ EHITAME MAJA (pankrotis) (võlgnik) vastu pankrotiavalduse.

Avalduse kohaselt sõlmisid võlgnik ja võlausaldaja 1. mail 2010 üürilepingu, mille alusel

võlausaldaja andis võlgnikule üürile Tallinnas Tartu mnt 44 asuvad äriruumid koos varjualuste ja

panipaikadega ning parkimiseks osa Tartu mnt 46 ja 48 kinnistutest (üürileping). Üürilepingu p 2.4

järgi on võlgnikul õigus anda kinnistud ja seal asuvad ehitised allüürile. 30. juulil 2010 sõlmis

võlausaldaja Inkasso Center OÜ-ga kinnistu müügilepingu. 5. augustil 2010 sõlmisid võlausaldaja,

Inkasso Center OÜ ja võlgnik üürilepingu lisa, milles võlausaldajat nimetatakse üürileandjaks,

Inkasso Center OÜ-d uueks üürileandjaks ja võlgnikku üürnikuks. Üürilepingu lisas lepiti kokku üüri

alandamises ja võlgniku hiljemalt 1. jaanuariks 2015 tehtavas 50 000 euro suuruses

remondiinvesteeringus. Samuti lepiti kokku, et võlgnik annab uuele üürileandjale üürileandja

nõusolekul üle äriruumid ja panipaigad ning parkimisala vähendatakse. Üürilepingu lisa järgi jäid

võlgniku kasutusse äriruumid (276,5 m2), hoovid (250 m2) koos varjualustega ning parkimisala

(200 m2). 20. detsembril 2010 sõlmisid võlausaldaja, Inkasso Center OÜ ja võlgnik üürilepingu uue

lisa, milles tasaarvestati ajavahemiku 1. jaanuar 2011 kuni 31. detsember 2013 üür võlgniku tehtud

15 300 euro suuruse investeeringuga. Samas lepiti kokku, et võlgnik teeb 1. jaanuariks 2015

investeeringuid kokku 60 000 euro väärtuses ning üürileandja annab võlgnikule lisaks üle äriruumid

(89 m2).

Harju Maakohus kuulutas 11. veebruaril 2011 tsiviilasjas nr 2-10-60512 välja võlausaldaja pankroti

ja nimetas pankrotihalduri. Tsiviilasjas nr 2-11-48196 rahuldas Harju Maakohus 8. novembri 2013. a

otsusega võlausaldaja pankrotihalduri tagasivõitmise hagi, tunnistas kinnistu 30. juuli 2010. a

müügilepingu kehtetuks ning kohustas Inkasso Center OÜ-d andma Tartu mnt 48, 46 ja 44 asuvate

kinnistute valduse koos viljade ja muu kasuga üle võlausaldajale, tuvastas Inkasso Center OÜ

kohustuse anda nõusolek kinnistusraamatusse kantud eelmärgete kustutamiseks ja asendas nõusoleku

kohtuotsusega. Tallinna Ringkonnakohus jättis 15. aprilli 2014. a otsusega maakohtu otsuse

resolutsiooni muutmata. Ringkonnakohtu otsus jõustus 10. septembril 2014.

Võlausaldaja pankrotihaldur esitas 29. oktoobril 2014 võlgnikule kinnistute valduse üleandmise ja

teabe nõude, paludes selgitada, kas ja kellega ning millistel tingimustel on võlgnik ajavahemikus

1. mai 2010 kuni 28. oktoober 2014 sõlminud allüürilepinguid, ja esitada allüürilepingute ja lisade

koopiad. Samuti palus pankrotihaldur selgitada, millised investeeringud on võlgnik üürilepingu

esemetele teinud, esitada investeeringute loetelu koos maksumuse ja investeeringute tegemise

tõenditega. 28. jaanuaril 2015 esitas pankrotihaldur võlgnikule kasu väljaandmise nõude ja

pankrotihoiatuse, selgitades, et kinnistu võlaõigusliku müügilepingu kehtetuks tunnistamisega lõppes

Inkasso Center OÜ ja kõigi teiste isikute õigus kinnistuid vallata, ning tegi võlgnikule ettepaneku

anda hiljemalt 2. veebruaril 2015 võlausaldajale vabatahtlikult üle kinnistute valdus ja 9. veebruaril

2015 kinnistute kasutamisest saadud kasu, sh üüritulu ja kasutuseelised, kokku 10 000 eurot.

Pankrotihaldur teatas, et jätkab hüvitise nõudmist kuni kinnistute valduse vabastamiseni koos

õigusega nõuet suurendada ning hoiatas võlgnikku pankrotiavalduse esitamisest, kui viimane ei

maksa määratud tähtpäevaks hüvitist. 2. juulil 2015 tegi pankrotihaldur võlgnikule ettepaneku anda

kinnistute valdus võlausaldajale vabatahtlikult üle 16. juuliks 2015 ja esitada samaks ajaks

pankrotihaldurile varem nõutud selgitused ja tõendid.

Võlgnik on selgitanud võlausaldaja pankrotihaldurile, et ta kasutab kinnistuid 1. mail 2010 sõlmitud

üürilepingu alusel, ega ole pankrotihaldurit takistanud ehitistesse ja ruumidesse pääsemast, kuid

viimane peab arvestama asjaoluga, et võlgnik on kaudne valdaja ja allüürilepingute alusel on

kinnistute otsene valdaja Fresh Pub OÜ. Võlgnik leidis, et kinnistute kasutamisest saadava kasu nõue

on alusetu, kuid ta ei ole selgitanud ega tõendanud, millisel õiguslikul alusel ta võlausaldaja

kinnistuid valdab. Samuti ei ole ta tõendanud üürilepingu lisas kokkulepitud 60 000 euro suuruse

investeerimiskohustuse täitmist. Arvestades võla suurust (sh üüri maksmise või investeerimise

kohustuse täitmata jätmine 60 000 eurot ja kahjuhüvitis kinnistute õigusliku aluseta valdamise eest

40 000 eurot), võlgniku soovimatust oma kohustusi täita ning võlgniku varalise seisundi ja

majandustegevuse kohta usaldusväärsete andmete puudumist, ei ole võlgnikul vara oma kohustuste

täitmiseks ja selline seisund ei ole ajutine.

2. Võlgnik palus jätta pankrotiavalduse rahuldamata ja menetluskulud võlausaldaja kanda.

Võlausaldaja nõue on alusetu ja võlgnik ei ole püsivalt maksejõuetu. Võlgnik on vaidlusaluse

üürilepingu alusel üksnes osa Tartu mnt 44 asuvate äriruumide ja parklaala kaudne valdaja.

Võlgnikule ei ole teada, kes valdab ülejäänud osa Tartu mnt 44 kinnistul asuvast parklaalast ning

Tartu mnt 46 ja 48 kinnistuid. Üürileping ei ole kehtetu ega tühine. Tsiviilasjas nr 2-11-48196 tehtud

kohtuotsusega kohustati Inkasso Center OÜ-d andma võlausaldajale üle kinnistute valdus koos

kasuga. See kohtuotsus ei mõjuta võlgnikuga sõlmitud üürilepingu kehtivust. Võlgnik on teinud

kinnistutel parendusi kokku 63 492 euro väärtuses ning on selle võlausaldaja üürinõudega

üürilepingu p 3.10 alusel tasaarvestanud. Kui tasaarvestus siiski eeldab avalduse tegemist, siis on

võlgnik esitanud võlausaldajale tasaarvestuse avalduse oma 3. mai 2016 seisukohtades võlausaldaja

vastusele. Arvestades seda, et võlausaldajal on üürilepingu ja selle lisa alusel võlgniku vastu

23 400 euro suurune üürinõue ja võlgnikul on võlausaldaja vastu üürilepingu alusel tehtud

investeeringute kulutuste nõue 48 192 eurot, tasaarvestab võlgnik oma nõude võlausaldaja

üürinõudega. Tasaarvestuse tulemusena on võlgniku nõude jääk 24 792 eurot. Võlgniku

investeeringud on tõendatud riiklikult tunnustatud eksperdi aruande ja fotodega. Ajutise halduri

järeldused ei ole õiged, mh on võlgniku kohustusena valesti arvestatud laenukohustust, mis ei ole

veel sissenõutavaks muutunud, aga ka võlausaldaja väidetavat nõuet, millele võlgnik on esitanud

vastuväite.

3. Harju Maakohus määras 4. märtsi 2016. a määrusega võlgniku ajutiseks pankrotihalduriks Kristo

Tedre.

4. Harju Maakohus rahuldas 12. mai 2016. a määrusega võlausaldaja pankrotiavalduse, kuulutas välja

võlgniku pankroti, nimetas pankrotihalduriks Kristo Tedre, määras ajutise halduri tasu ja tegi

menetluslikud korraldused. Maakohus jättis menetluskulud võlgniku kanda, mõistes temalt

võlausaldaja kasuks välja 1410 eurot ja viivise.

Maakohtu määruse kohaselt peab võlausaldaja pankrotiseaduse (PankrS) § 10 lg 2 p 1 järgi võlgniku

maksejõuetuse põhistamiseks tuginema sellele, et võlgnik ei ole täitnud kohustust 30 päeva jooksul

pärast kohustuse sissenõutavaks muutumist ja võlausaldaja on teda kirjalikult hoiatanud kavatsusest

esitada pankrotiavaldus (pankrotihoiatus) ning võlgnik ei ole seejärel kohustust täitnud 10 päeva

jooksul. Võlgnik sai võlausaldaja pankrotihoiatuse kätte ja vastas sellele, kuid ei täitnud kohustust.

Samuti on võlgnikule kätte toimetatud kohtukutse ja pankrotiavaldus.

Müügilepingu eseme valduse üleandmises said võlausaldaja ja Inkasso Center OÜ kokku leppida siis,

kui samal ajal lõpetati üürileping või lepiti kokku üürilepingu üleminekus. On tõendatud, et võlgnik

pidas üürileandjaks Inkasso Center OÜ-d. Maakohtu otsusega tsiviilasjas nr 2-11-48196, millega

tunnistati kinnistu ja selle mõtteliste osade võlaõiguslik müügileping kehtetuks ja Inkasso Center OÜ

kaotas õiguse kinnistuid vallata, lõppes võlaõigusseaduse (VÕS) § 288 lg 6 kohaselt ka võlgniku

õigus kinnistuid kasutada (müügilepingu p-d 2.7 ja 1.2.3). Kuivõrd võlgnik on kinnistuid kasutanud

ilma õigusliku aluseta, on võlausaldajal asjaõigusseaduse § 85 lg 1 järgi õigus nõuda temalt

VÕS §-de 1037-1040 alusel kasu väljaandmist või hüvitamist. Võlausaldaja teenis enne vaidlusaluse

müügilepingu sõlmimist kinnistute kasutada andmisest iga kuu tulu 2500 eurot, mistõttu on

võlausaldaja nõue võlgniku vastu ajavahemiku 10. september 2014 kuni 20. aprill 2016 eest

47 500 eurot.

Võlgnik tunnistab üürilepingust tulenevat kohustust 23 400 euro ulatuses, kuid tema arvates on tal

õigus tasaarvestada investeeringute tegemisest tulenev 48 192 euro suurune nõue võlausaldaja

nõudega. Investeerimiskohustuse täitmist ei tõenda võlgniku juhatuse liikme vastuolulised seletused.

Kuna juhatuse liikmele ei ole ehitustööde protokolli sõlmimise asjaolud teada, ei saa ka eksperdi

arvamust, mis on mõjutatud juhatuse liikme hinnangutest, pidada usaldusväärseks tõendiks. Seega ei

ole VÕS § 197 lg-s 1 sätestatud tasaarvestuse õiguse tekkimise eeldused täidetud.

Võlausaldaja on põhistanud võlgniku maksejõuetuse ning tõendanud nõude olemasolu, esitades

maakohtu otsuse tsiviilasjas nr 2-11-48196, üürilepingu ja selle lisad, võlausaldaja pankrotihalduri

nõudekirja ja pankrotihoiatuse (PankrS § 10 lg 4). Ajutine haldur on tuvastanud, et võlgnikul on

likviidset vara 5706 eurot 83 senti ning tema kohustuste maht on 102 500 eurot, sh 47 500 eurot

pankrotiavalduse esitanud võlausaldaja ning võlgniku nimetatud 55 000 eurot RKMT

Investments OÜ vastu. Seega ei suudaks võlgnik täita ka võlausaldaja 23 400 euro suurust üüritasu

nõuet, mida ta on tunnistanud. Sellega on tõendatud, et võlgnik ei suuda rahuldada võlausaldajate

nõudeid ja see suutmatus ei ole võlgniku majanduslikust olukorrast tulenevalt ajutine, mistõttu tuleb

pidada võlgnikku maksejõuetuks. Maksejõuetuse tekkimise aeg, põhjused ja kohustuste täpne maht

tuvastatakse pankrotimenetluses, kus täpsustatakse ka võlgniku juhatuse liikme tegevust ja seaduses

sätestatud kohustuste täitmata jätmise asjaolusid. Praeguses menetlusstaadiumis on võlgniku

maksejõuetuse põhjuseks muu asjaolu PankrS § 22 lg 5 mõttes.

5. Võlgnik esitas määruskaebuse, milles palus pankrotimääruse tühistada ja teha uue määruse,

millega jätta pankrotiavaldus rahuldamata. Võlgnik palus jätta menetluskulud võlausaldaja kanda

ning mõista temalt võlgniku kasuks välja menetluskulud.

Maakohus rikkus PankrS § 31 lg-d 1 ja 2 ning tuvastas võlgniku maksejõuetuse valesti. Ajutise

pankrotihalduri aruandest nähtuvalt ei ole võlgnikul peale võlausaldaja ees väidetavalt olemasoleva

kohustuse muid sissenõutavaks muutunud kohustusi. Kuna võlgnik vaidles pankrotiavalduse esitanud

võlausaldaja nõudele vastu, ei võinud maakohus võlgniku maksejõulisuse hindamisel vaidlusalust

nõuet arvestada. Maakohus leidis valesti, et kinnistu ja selle mõtteliste osade võlaõigusliku

müügilepingu kehtetuks tunnistamisega lõppes ka võlgnikuga sõlmitud üürileping ning tema valdus

muutus ebaseaduslikuks. Kinnistute üürilepingu üleminek Inkasso Center OÜ-le või üürilepingu

lõppemine ega tühisus ei ole tõendatud. Maakohus leidis ekslikult, et üürinõude tasaarvestuse kohta

ei ole andmeid. Pooled leppisid tasaarvestuses kokku üürilepingus ja selle lisas. Võlgnik ei ole

tunnistanud 23 400 euro suurust üürivõlga. Võlgnik on üksnes lähtunud sellest, et võlausaldaja see

nõue on tasaarvestatud võlgniku investeeringutega. Maakohus leidis valesti, et investeeringute

tegemine ei ole tõendatud, ega põhjendanud, miks ta leiab, et eksperdi arvamus ei ole usaldusväärne.

Kuna maakohtu viidatud 55 000 euro suurune nõue muutub sissenõutavaks alles 31. detsembril 2020,

ei võinud kohus ka sellega arvestada. Maakohus ei arvestanud võlgniku maksejõuetuse hindamisel

sellega, et võlgnik saab allüürilepingu alusel iga kuu üüritulu, mille arvel on võimalik võlausaldaja

väidetav nõue rahuldada. Maakohus rikkus PankrS § 15 lg 3 p 4 ja § 10 lg 2 p 1, sest võlausaldaja ei

teinud pankrotihoiatust kogu nõude kohta.

6. Võlgniku pankrotihaldur ja võlausaldaja palusid jätta määruskaebuse rahuldamata ning maakohtu

määruse muutmata. Võlausaldaja palus jätta määruskaebuse menetlemisega seotud menetluskulud

võlgniku kanda.

Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused

7. Tallinna Ringkonnakohus jättis 13. juuli 2016. a määrusega maakohtu määruse muutmata ja

määruskaebuse rahuldamata. Ringkonnakohtus kantud menetluskulud jäid võlgniku kanda, kellelt

mõisteti võlausaldaja kasuks välja menetluskulu 458 eurot ja viivis. Nõustudes maakohtu

põhjendustega, ei pidanud ringkonnakohus vajalikuks neid tsiviilkohtumenetluse seadustiku

(TsMS) § 654 lg 6 kohaselt korrata.

Ringkonnakohtu määruse kohaselt on võlgniku varalise seisundi ja maksejõulisuse hindamine

PankrS § 22 lg 2 p 2 järgi ajutise halduri ülesanne. Ajutine haldur on leidnud, et võlgnik on püsivalt

maksejõuetu. Maakohus leidis, et võlausaldajal on võlgniku vastu selge nõue. Võlgnik tunnistab, et

võlausaldajal on kinnistu kasutamisest tulenev nõue, kuid leiab, et see on tasaarvestatud

investeerimiskohustuse täitmisega. Asjas ei vaielda selle üle, et võlgnikul on vähemalt 55 000 euro

suurune kohustus RKMT Investments OÜ vastu. Määruskaebuses ei ole võlgnik vaidlustanud

maakohtu järeldust, mille kohaselt on tal vara üksnes 5706 euro 83 sendi väärtuses. Seega ületab

võlgniku kohustuste väärtus tema teadaoleva vara väärtust ligikaudu kümme korda. Seejuures ei ole

oluline, et RKMT Investments OÜ väidetav nõue muutub sissenõutavaks alles 31. detsembril 2020.

Pankrotiseadusest ei tulene, et võlgniku maksejõulisuse hindamisel tuleks arvestada üksnes

sissenõutavaks muutunud kohustusi (PankrS § 42).

Võlausaldaja kinnistute kasutamisest saadud kasu väljaandmise nõuet käsitledes tuvastas maakohus

õigesti, et võlausaldaja andis üürilepingust tulenevad üürileandja õigused ja kohustused võlgniku

nõusolekul müügilepingu sõlmimisel üle Inkasso Center OÜ-le. Seega muutus võlgnikuga sõlmitud

üürileping müügilepingu sõlmimise ajast allüürilepinguks. Samuti tuvastas maakohus õigesti, et

kuivõrd maakohtu otsusega tsiviilasjas nr 2-11-48196 kaotas Inkasso Center OÜ õiguse kinnistuid

vallata, lõppes VÕS § 288 lg 6 järgi ka võlgniku õigus kinnistut kasutada. Seega peab võlgnik

kinnistu kasutamisest saadud kasu võlausaldajale välja andma. Maakohus on üürilepingu ülemineku

asjaolusid ja seda kinnitavaid tõendeid põhjalikult käsitlenud ning tuvastanud üürilepingu ülemineku.

Maakohus on võlgniku kõiki vastuväiteid ja tõendeid hinnanud. Maakohus leidis õigesti, et võlgniku

esitatud asjatundja arvamus ei ole usaldusväärne ega tõenda investeerimiskohustuse täitmist. Võlgnik

ei ole esitanud ühtegi investeeringut kajastavat raamatupidamise algdokumenti.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

8. Võlgnik esitas määruskaebuse, milles palub nii maa- kui ka ringkonnakohtu määruse tühistada ja

teha uue määruse, millega jätta pankrotiavaldus rahuldamata. Menetluskulud palub võlgnik jätta

võlausaldaja kanda, kellelt mõista võlgniku kasuks välja lepingulise esindaja kulu 880 eurot ja viivis.

Määruskaebuse kohaselt nõudis võlausaldaja temalt pankrotihoiatuses üksnes 10 000 euro tasumist,

mistõttu ei ole võlausaldaja põhistanud võlgniku maksejõuetust 37 500 euro ulatuses. Kohtud

hindasid võlgniku maksejõuetust koos võlausaldaja nõudega vaatamata sellele, et võlgnik on selle

nõude menetluses vaidlustanud. Nõude selgust ei saa hinnata pankroti väljakuulutamise otsustamise

staadiumis. Kohtud ei võinud võlgniku maksejõuetuse hindamisel arvestada alles 31. detsembril 2020

sissenõutavaks muutuva 55 000 euro suuruse nõudega. Võlgniku maksevõimet saab hinnata pankroti

väljakuulutamise otsustamise aja seisuga, arvestades üksnes sissenõutavaks muutunud õigusi ja

kohustusi. Kohtud ei arvestanud asjaoluga, et võlgnik on tegutsev ettevõte ja saab 1. mail 2014

sõlmitud allüürilepingu järgi alates 1. jaanuarist 2016 üüritulu 1750 eurot kuus, alates 1. jaanuarist

2017 on üüritulu suurus 3500 eurot kuus ja alates 1. jaanuarist 2018 on see 5000 eurot kuus.

9. Võlausaldaja palub jätta kohtumäärused muutmata ja määruskaebuse rahuldamata. Menetluskulud

palub võlausaldaja jätta võlgniku kanda, kellelt mõista välja võlausaldaja lepingulise esindaja kulu

526 eurot ja viivis.

Kohtud arvestasid võlgniku püsivat maksejõuetust tuvastades põhjendatult nii võlausaldaja nõudega

kui ka nõudega, mis ei olnud pankrotimääruse tegemise ajaks sissenõutavaks muutunud. Võlgnik ei

ole vaidlustanud seda, et tal on vara ainult 5706 euro 83 sendi väärtuses. Kohtud ei rikkunud

pankrotihoiatusse ja pankrotiavaldusse märgitud nõude suurust käsitledes PankrS § 15 lg 3 p 4 ega

§ 10 lg 2 p 1.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

10. Kolleegium leiab, et ringkonnakohtu määrus tuleb TsMS § 695 ja § 692 lg-te 1 ja 2 alusel

tühistada materiaalõiguse normi vale kohaldamise ja menetlusõiguse normi olulise rikkumise tõttu

ning asi saata TsMS § 701 lg 3 teise lause järgi uueks lahendamiseks ringkonnakohtule.

Määruskaebus rahuldatakse osaliselt.

11. Võlausaldaja peab PankrS § 10 lg 1 järgi pankrotiavalduses põhistama võlgniku maksejõuetuse.

Võlausaldaja tugines võlgniku maksejõuetuse põhistamiseks PankrS § 10 lg 2 p-le 1, mille kohaselt

ei ole võlgnik täitnud kohustust 30 päeva jooksul pärast kohustuse sissenõutavaks muutumist,

võlausaldaja hoiatas teda kirjalikult pankrotiavalduse esitamise kavatsusest ning võlgnik ei täitnud

seejärel kohustust 10 päeva jooksul. Kolleegium ei nõustu võlgnikuga, et võlausaldaja

pankrotiavalduses esitatud kogu nõuet ei saa pidada viidatud sättega kooskõlas põhistatuks

põhjendusel, et ta nõudis pankrotihoiatuses võlgnikult 10 000 euro tasumist ja hoiatas teda üksnes

selle summa tasumata jätmise tagajärje eest.

Kolleegium selgitab, et PankrS § 1 lg-test 2 ja 3, § 10 lg-test 1, 2 ja 4 ega § 31 lg-st 1 ei tulene, et

pankrotihoiatus peab kajastama võlausaldaja kogu nõuet, millele ta pankrotiavalduses tugineb.

Samuti ei tulene nendest sätetest, et maksejõuetuse hindamisel arvestab kohus võlausaldaja nõudega

üksnes pankrotihoiatuses märgitud ulatuses. Arvestades pankrotihoiatuse eesmärki valmistada ette

võimalus esitada pankrotiavaldus tulevikus (Riigikohtu 6. veebruari 2012. a määrus tsiviilasjas nr 3-

2-1-162-11, p 14) ja asjaolu, et võlausaldaja nõue võis pärast pankrotihoiatuse tegemist suureneda, ei

ole iseenesest välistatud arvestada pankrotiavalduse rahuldamise üle otsustamisel kogu nõudega

(lugeda pankrotihoiatus tehtuks kogu nõude osas).

12. Kolleegium nõustub võlgnikuga, et ringkonnakohus ei ole kooskõlas TsMS § 465 lg 2 p-s 8,

§ 667 lg-s 1 ning § 659 ja § 654 lg-tes 4-6 sätestatuga põhjendanud seisukohta, et võlgnik on

püsivalt maksejõuetu. Kuigi TsMS § 654 lg 6 koosmõjus §-ga 659 annab ringkonnakohtule

võimaluse jätta maakohtu põhjendustega nõustumise korral määrus põhjendamata, peab

ringkonnakohus ka sellisel juhul hindama määruskaebuse väiteid tõendite ebaõige hindamise ja

materiaalõiguse tõlgendamise kohta (vt ka Riigikohtu 15. juuni 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-41-

11, p 13).

13. PankrS § 31 lg 1 kohaselt kuulutab kohus pankroti välja, kui võlgnik on maksejõuetu. PankrS § 1

lg-te 2 ja 3 järgi on võlgnik maksejõuetu, kui ta ei suuda rahuldada võlausaldaja nõudeid ja see

suutmatus ei ole võlgniku majanduslikust olukorrast tulenevalt ajutine. Juriidilisest isikust võlgnik on

maksejõuetu ka siis, kui võlgniku vara ei kata tema kohustusi ja selline seisund ei ole tema

majanduslikust olukorrast tulenevalt ajutine.

Kolleegium on varem korduvalt leidnud, et kuigi juriidilisest isikust võlgniku puhul hinnatakse

võlausaldaja nõude tõendatust ja selgust üksnes ajutise halduri määramisel (PankrS § 15 p-d 1 ja 4)

ning nõude olemasolu või kuuluvus vaieldakse selgeks nõuete kaitsmisel ja tunnustamisel

(PankrS §-d 100-107), ei ole võlausaldaja nõude olemasolu ning selle kuuluvus ja selgus pankroti

väljakuulutamise üle otsustamisel siiski tähtsusetud. Kolleegium on selgitanud, et olukorras, kus

võlausaldaja on esitanud juriidilisest isikust võlgniku vastu pankrotiavalduse ning võlgnik vaidleb

nõudele vastu ja ajutine haldur leiab, et võlgnik on maksejõuetu PankrS § 1 lg-te 2 või 3 tähenduses,

peab kohus hindama võlgniku maksejõulisust vaidlusaluse nõudeta. Kui võlgniku vara ei kata tema

kohustusi ka vaidlusalust nõuet arvestamata või kui võlgnik ei suuda võlausaldajate nõudeid

rahuldada ka juhul, kui vaidlusalune nõue kõrvale jätta, on võlgnik maksejõuetu (PankrS § 1 lg 2

või 3 kohaldamise esimene eeldus) ning seejärel tuleb hinnata ka seda, kas maksejõuetus on püsiv

(PankrS § 1 lg 2 või 3 teine eeldus) (Riigikohtu 10. juuni 2014. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-57-14,

p-d 17 ja 19; 10. juuni 2014. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-60-14, p-d 16 ja 18). Kolleegium jääb

nende seisukohtade juurde ka praeguses asjas.

14. Pankrotihoiatuses pidas võlausaldaja oma nõude suuruseks 10 000 eurot. Pankrotiavalduse

kohaselt on võlausaldajal võlgniku vastu 1. mail 2010 sõlmitud üürilepingu lõppemise tõttu kinnistu

ebaseaduslikust valdamisest tulenev vähemalt 40 000 euro suurune kahjuhüvitise nõue või

üürilepingu kehtivuse korral vähemalt 60 000 euro suurune üüri või investeerimiskohustuse

hüvitamise nõue. Ringkonnakohtu määruse kohaselt on võlausaldajal võlgniku vastu vähemalt

47 500 euro suurune nõue, kuid määrusest ei selgu võlausaldaja nõude koosseis ja suuruse

kujunemine. Maakohtu viidatud ajutise halduri aruandes on võlausaldaja nõude koosseis ja suurus

esitatud alternatiivselt (I kd, tl 187).

Võlgnik vaidleb võlausaldaja kahjuhüvitise nõudele vastu põhjendusega, et tal on õigus kasutada

kinnistut 1. mail 2010 sõlmitud üürilepingu alusel. Ringkonnakohus nõustus maakohtuga, et võlgniku

õigus kinnistut kasutada lõppes tsiviilasjas nr 2-11-48196 tehtud kohtuotsuse alusel VÕS § 288 lg 6

järgi, mis reguleerib allkasutaja kasutusõigust pärast üürilepingu lõppemist. Kolleegiumi hinnangul ei

ole maa- ega ringkonnakohtu määrusest jälgitav, millest tulenevalt leidsid kohtud, et võlgnik on

kinnistu allkasutaja VÕS § 288 tähenduses. Kohtud ei ole põhjendanud seisukohta, et 30. juulil 2010

sõlmitud kinnistu müügilepingu eseme valduse üleandmises said võlausaldaja ja Inkasso Center OÜ

leppida kokku 1. mail 2010 sõlmitud üürilepingu lõpetamise või ülemineku korral ning et

müügilepingu sõlmimisel muutus üürileping allüürilepinguks. Ainuüksi asjaolu, et müügileping on

tunnistatud tsiviilasjas nr 2-11-48196 tagasivõitmise korras kehtetuks, ei tähenda, et ühes sellega

muutus kehtetuks ka poolte sõlmitud üürileping.

Võlgniku vastuväite kohaselt ei ole võlausaldajal ka üüri- või investeerimiskohustuse täitmata

jätmisest tulenevat nõuet, kuna ta on üürilepingus kokkulepitud investeerimiskohustuse täitnud ja

selle võlausaldaja üürinõudega tasaarvestanud. Võlgnik on esitanud oma vastuväite tõendamiseks

mitmeid tõendeid, mh ehitustööde 10. oktoobri 2012. a protokolli (I kd, tl 161-163) ja eksperdi

arvamuse (II kd, tl 14-23). Kohtud ei ole nõuetekohaselt põhjendanud, miks ei tõenda need

dokumendid võlgniku investeeringuid, sh miks ei ole eksperdi arvamus usaldusväärne. Ainuüksi

asjaolu, et võlgniku juhatuse liikmele ei ole eespool viidatud protokolli sõlmimise asjaolud teada, ei

anna alust pidada eksperdi arvamust ebausaldusväärseks.

15. Ringkonnakohus märkis, et maakohtu määruse kohaselt ei ole võlgnik vaidlustanud maakohtu

järeldust, et tema vara väärtus on 5706 eurot 83 senti. Samas ei selgu maa- ega ringkonnakohtu

määrusest, kas võlgniku varana on mh arvestatud tema iga kuu saadavat üüritulu. Samuti ei ole

ringkonnakohus vastanud võlgniku määruskaebuse väitele, et tema saadav üüritulu suureneb

allüürilepingus kokkulepitud kuupäevadel. Kolleegiumi hinnangul võib võlgniku vara suurenemine

lähitulevikus anda aluse järeldada, et võlgnik ei ole püsivalt maksejõuetu.

16. Ringkonnakohus ei ole põhjendanud oma seisukohta, et võlgniku maksejõulisuse hindamisel

tuleb PankrS § 42 alusel arvestada võlgniku 55 000 euro suuruse kohustusega, mis muutub

sissenõutavaks alles 31. detsembril 2020.

PankrS § 42 järgi muutuvad kõik nõuded sissenõutavaks pankroti väljakuulutamisega, andes

võlausaldajatele alates sellest ajast õiguse nõuda võlgnikult kohustuse täitmist. Nimetatud sättest ega

ka selle sätte koostoimest PankrS teiste normidega ei saa aga tuletada, et võlgniku maksejõulisuse

hindamisel PankrS § 1 lg 2 või 3 järgi arvestab kohus alati ka võlgniku kohustustega, mille täitmise

tähtpäev saabub alles pankroti väljakuulutamisega. PankrS § 10 lg 3 esimese lause järgi võib

PankrS § 10 lg 2 p 1 alusel esitada pankrotiavalduse üksnes see võlausaldaja, kelle nõue on muutunud

sissenõutavaks, tõendades mh nõude täitmise tähtaja (PankrS § 10 lg 4). PankrS § 31 ei näe ette, et

kohus kuulutab võlausaldaja pankrotiavalduse alusel pankroti välja ka juhul, kui maksejõuetuse

tekkimine tulevikus on tõenäoline. Nendest sätetest tulenevalt saab kohus võlausaldaja

pankrotiavalduse alusel võlgniku maksejõulisuse hindamisel PankrS § 1 lg 2 või 3 järgi arvestada

eelkõige võlgniku juba sissenõutavaks muutunud kohustustega. Vastupidise tõlgenduse korral ei oleks

välistatud pankrotiavalduse esitamine ja pankroti väljakuulutamine üksnes kohustuse täitmise

tähtpäeva saabumise saavutamiseks. See ei ole aga kooskõlas PankrS mõtte ega pankrotimenetluse

eesmärkidega, milleks on mh kuulutada välja üksnes püsivalt maksejõuetu võlgniku pankrot.

Kolleegium selgitab, et võlgniku kohustusi, mille täitmise tähtpäev ei ole pankrotiavalduse esitamise

ajaks saabunud, saab kohus arvestada võlgniku maksejõulisuse hindamisel siis, kui need muutuvad

ettenähtavas lähemas tulevikus kindlasti sissenõutavaks. Seejuures, kui kohus kuulutab pankroti välja

tulevikus sissenõutavaks muutuvaid kohustusi arvestades, peab kohus mh põhjendama, milliste

asjaolude alusel ta leiab, et sissenõutavaid kohustusi arvestades ei ole võlgnik tulevikuks

kokkulepitud täitmise tähtpäeva saabudes võimeline ka neid nõudeid rahuldama. Maa- ega

ringkonnakohtu määrusest sellekohaseid põhjendusi ei nähtu. Seejuures ei ole ringkonnakohus

käsitlenud võlgniku määruskaebuse väidet, et 55 000 euro suurune kohustus, mille täitmise tähtpäev

on 31. detsembril 2020, tuleneb võlgniku ainuosanikuga sõlmitud laenulepingust ning ainuosanik ei

hakka võlgniku pankroti väljakuulutamist ilmselt nõudma.

17. Asja uuel lahendamisel peab ringkonnakohus võtma põhjendatud seisukoha võlausaldaja

pankrotiavalduse rahuldamise või rahuldamata jätmise kohta. Selleks peab ringkonnakohus

eeltooduga arvestades tegema esmalt kindlaks, kas võlgnik on maksejõuetu, ning seejärel ka selle,

kas maksejõuetus on püsiv. Võlgniku maksejõulisuse hindamisel peab ringkonnakohus mh võtma

põhjendatud seisukoha võlgniku üürilepingus kokkulepitud investeerimiskohustuse täitmise

tõendatuse kohta. Juhul, kui ringkonnakohus leiab, et võlgnik vaidleb võlausaldaja nõudele

põhjendatult vastu, tuleb võlgniku maksejõulisust hinnata võlausaldaja väidetava nõudeta. Kui

võlgnik on maksejõuetu ka ilma vaidlusalust nõuet arvestamata, tuleb hinnata, kas võlgniku

maksejõuetus on püsiv.

18. Menetluskulude jaotus ja rahaline kindlaksmääramine jääb TsMS § 173 lg 3 teise lause ja § 174

lg 6 alusel ringkonnakohtu otsustada.

19. Määruskaebuse osalise rahuldamise tõttu tuleb kautsjon TsMS § 149 lg 4 esimese lause ja lg 8

esimese lause alusel tagastada kautsjoni tasunud isikule.

Malle Seppik, Ants Kull, Villu Kõve