3-2-1-151-16 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

TSIVIILKOLLEEGIUM

KOHTUMÄÄRUS

Kohtuasja number

3-2-1-151-16

Otsuse kuupäev

Tartu, 13. veebruar 2017

Kohtukoosseis

Eesistuja Malle Seppik, liikmed Villu Kõve ja Jaak Luik

Kohtuasi

Viljandi Vallavalitsuse avaldus J. H kinnisesse asutusse

paigutamise tähtaja pikendamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Ringkonnakohtu 11. juuli 2016. a määrus tsiviilasjas

nr 2-08-13848

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

J. H määruskaebus

Menetlusosalised ja nende

esindajad Riigikohtus

Avaldaja Viljandi Vallavalitsus, esindaja vallasekretär Reet

Pramann

Puudutatud isik J. H, esindaja vandeadvokaat Argo

Küünemäe

Asja läbivaatamise kuupäev

23. jaanuar 2017, kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu 11. juuli 2016. a määrus tsiviilasjas nr 2-08-13848 ning

saata asi samale ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks.

2. Määruskaebus rahuldada osaliselt.

3. Määrata Advokaadibüroo Küünemäe & Partnerid OÜ vandeadvokaadi Argo Küünemäe

tasu ja kulude suuruseks Riigikohtus osutatud riigi õigusabi eest 72 eurot (sh käibemaks).

Saata määrus selles osas täitmiseks Eesti Advokatuurile.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Viljandi Vallavalitsus (avaldaja) esitas 9. mail 2016 Harju Maakohtule avalduse J. H (puudutatud

isik) kinnisesse hoolekandeasutusse ööpäevaringsele erihooldusteenusele paigutamise tähtaja

pikendamiseks.

Avalduse järgi on Harju Maakohus pikendanud 12. mai 2015. a määrusega puudutatud isiku

kinnisesse asutusse paigutamise tähtaega 12. maini 2016, kuid psühhiaater Kai Konsapi 8. märtsi

2016. a tõendist selgub, et puudutatud isiku psüühiline seisund ei ole stabiilne. Seega vajab

puudutatud isik regulaarset ravi, ööpäevaringset juhendamist ja suunamist ning kinnises asutuses

viibimine on jätkuvalt vajalik.

2. Puudutatud isiku enda sõnul saab ta hakkama, tal ei ole probleeme ning ta ei soovi enam alkoholi

tarvitada.

Puudutatud isiku esindaja palus jätta avalduse rahuldamata.

3. Harju Maakohus kohaldas 11. mail 2016 avaldaja taotlusel esialgset õiguskaitset ja pikendas

puudutatud isiku ööpäevaringse tugevdatud järelevalvega kinnisesse asutusse paigutamise tähtaega

asjas menetlust lõpetava lahendi jõustumiseni, kuid mitte kauem kui 20. juunini 2016.

4. Harju Maakohus jättis 20. juuni 2016. a määrusega avalduse rahuldamata. Riigi õigusabi tasu ja

kulud ning kohtupsühhiaatrilise ekspertiisi tasu jättis maakohus Eesti Vabariigi kanda, muud

menetluskulud menetlusosaliste endi kanda.

Määruse põhjenduste järgi veendus maakohus nii vahetu mulje põhjal kui ka puudutatud isiku

tervislikku seisundit iseloomustavaid tõendeid uurides, et täidetud ei ole kõik sotsiaalhoolekande

seaduse (SHS) § 105 lg-s 1 loetletud tingimused isiku kinnisesse asutusse paigutamiseks. Ei ole alust

arvata, et puudutatud isik võiks olla kinnisesse asutusse paigutamata jätmise korral praegu või

lähemas tulevikus ohtlik endale või teistele. Tõendatud ei ole tema pigem kindlat ohtlikkust

lähitulevikus, see on esile toodud vaid üldiselt lähimineviku sündmustele tuginedes isiku

22. veebruari 2016. a iseloomustuses ja 8. märtsi 2016. a arstitõendis. Tegevusjuhendaja leidis, et

puudutatud isik ei ole olnud viimastel aastatel agressiivne, saab eneseteenindusega hakkama, teeb

pisitehinguid ja järgib raviplaani. Samuti ei toeta avalduse rahuldamist puudutatud isikule määratud

esindaja. Ainuüksi asjaolu, et puudutatud isikul esineb psüühikahäire, ei ole aluseks tema

paigutamiseks kinnisesse asutusse.

5. Avaldaja palus määruskaebuses puudutatud isiku kinnisesse asutusse paigutamise tähtaega

pikendada.

Puudutatud isik (esindaja kaudu) palus jätta määruskaebuse rahuldamata.

Harju Maakohus määruskaebust ei rahuldanud ja saatis selle lahendamiseks Tallinna

Ringkonnakohtule. Samuti jättis maakohus 30. juuni 2016. a määrusega rahuldamata avaldaja

taotluse paigutada puudutatud isik esialgse õiguskaitse korras kinnisesse asutusse lõpliku

kohtulahendi tegemiseni.

Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused

6. Tallinna Ringkonnakohus rahuldas 11. juuli 2016. a määrusega määruskaebuse ning tühistas

maakohtu määruse ja pikendas puudutatud isiku ööpäevaringse tugevdatud järelevalvega kinnisesse

asutusse paigutamise tähtaega 12. maini 2017. Riigi õigusabi kulud ja tasu jättis ringkonnakohus

Eesti Vabariigi kanda, muud menetluskulud menetlusosaliste endi kanda.

Ringkonnakohus leidis, et puudutatud isiku kinnisesse asutusse paigutamise tähtaja pikendamine on

õigustatud. Maakohtu määruses toodud järeldused ei ole kooskõlas asjas kogutud materjalidega:

puudutatud isikul on kroonilise kuluga psüühikahäire, paranoidne skisofreenia, ning psüühilisest

seisundist tulenevalt võib ta käituda ettearvamatult ja agressiivselt, olles ohtlik nii endale kui ka

teistele. Puudutatud isiku tervislikku seisundit iseloomustavatest tõenditest nähtuvalt ei tule isik

väljaspool kinnist asutust toime, sest ravita jäämisel võib tema käitumine muutuda ohtlikuks nii

endale kui ka teistele. Isik on jätkuvalt ebastabiilne ja tema psüühiline seisund ei ole muutunud

selliselt, et kinnitada maakohtu järeldust, et isik ei vaja enam järelevalvet ja regulaarset ravi.

Psühhiaatri tõendist nähtub, et puudutatud isik võtab ravimeid üksnes siis, kui seda kontrollida, ise ta

ravivajadusest aru ei saa ja peab end terveks. Eksperdiarvamuse järgi lõpetaks puudutatud isik suure

tõenäosusega järelevalveta olles ravimite võtmise, tema psüühiline seisund halveneks oluliselt ja

kasvaks tema ühiskonnaohtlikkus. Isikul puudub siiani arusaam ja kriitiline hoiak oma üliraske

inkrimineeriva teo kohta ning ta vajab psüühika- ja käitumishäirete ja kognitiivse defitsiidi tõttu

pidevat psühhiaatrilist ravi. See ei võimalda tal iseseisvalt toime tulla. Kuna puudutatud isik on ravi

katkemise korral ohtlik iseendale ja teistele ning muu psühhiaatrilise abi andmine ei ole tema

psüühilise seisundi tõttu võimalik, on täidetud kõik tingimused tema kinnisesse asutusse paigutamise

tähtaja pikendamiseks.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

7. Puudutatud isik (esindaja kaudu) palub määruskaebuses Riigikohtule tühistada ringkonnakohtu

määruse ja jätta muutmata maakohtu määrus.

Kaebuse kohaselt ei ole ringkonnakohus tuvastanud eeldusi puudutatud isiku paigutamiseks

kinnisesse asutusse. Ringkonnakohus ei põhjendanud, millele tuginedes ta leiab, et puudutatud isik on

ohtlik iseendale või teistele. Ainuüksi asjaolu, et puudutatud isikul esineb psüühikahäire või ta on

varem õigusvastaselt käitunud, ei anna kinnisesse asutusse paigutamiseks alust. Riik ei saa ega tohi

isikut kinnisesse asutusse paigutada üksnes selleks, et ravimite manustamist kontrollida.

Ringkonnakohus ei ole põhjendanud, miks ei ole puudutatud isiku ohtlikkust endale või teistele

isikutele võimalik vältida muul viisil.

8. Avaldaja palub jätta määruskaebuse rahuldamata ja ringkonnakohtu määruse muutmata.

9. Puudutatud isiku esindaja palub määrata kindlaks osutatud riigi õigusabi eest tasu 72 eurot

(sh käibemaks).

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

10. Kolleegium leiab, et ringkonnakohtu määrus tuleb tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 701

lg 3 esimese ja teise lause järgi tühistada ning asi saata uueks läbivaatamiseks samale

ringkonnakohtule. Määruskaebus rahuldatakse osaliselt.

11. Kolleegium juhib esmalt tähelepanu, et ringkonnakohus kohaldas vääralt materiaalõigust, viidates

kinnisesse asutusse paigutamise eeldustena varem kehtinud SHS §-le 19, mis on praeguseks

kehtetuks tunnistatud. 2016. aasta 1. jaanuaril jõustus uus SHS, kus isiku nõusolekuta

hoolekandeasutusse paigutamise eelduseid reguleerib SHS § 105.

12. SHS § 105 lg 1 kohaselt paigutatakse isik hoolekandeasutusse ööpäevaringset erihooldusteenust

saama tema nõusolekuta, kui esinevad kõik järgmised asjaolud:

· isikul on raske psüühikahäire, mis piirab tema võimet oma käitumisest aru saada või seda

juhtida (p 1);

· hoolekandeasutusse ööpäevaringsele erihooldusteenusele paigutamata jätmise korral on ta

endale või teistele ohtlik (p 2);

· varasemate abimeetmete rakendamine ei ole osutunud küllaldaseks või muude abimeetmete

kasutamine ei ole võimalik (p 3).

Kohus peab isiku kinnisesse asutusse paigutamiseks või paigutamise pikendamiseks tuvastama kõik

eeltoodud asjaolud. Isiku võib tema nõusolekuta paigutada hoolekandeasutusse hooldamisele kuni

üheks aastaks kohtumääruse tegemisest arvates ning hooldamise tähtaega võib pikendada aasta

kaupa, kui eeldused ei ole ära langenud (SHS § 105 lg 5) (vt ka Riigikohtu 30. aprilli 2013. a määrus

tsiviilasjas nr 3-2-1-44-13, p 11).

13. Käesolevas asjas ei vaielda, et puudutatud isikul on tuvastatud raske psüühikahäire, mis piirab

tema võimet oma käitumisest aru saada või seda juhtida. Isiku kinnisesse asutusse paigutamiseks aga

ainuüksi sellest ei piisa. Tuleb tuvastada, et täidetud on ka SHS § 105 lg 1 p-des 2 ja 3 sätestatud

eeldused.

Ringkonnakohus leidis erinevalt maakohtust, et puudutatud isik on ohtlik iseendale või teistele, kuna

isikul puudub haiguskriitika, mistõttu ta iseseisvalt ravi ei jätkaks. Samuti puudub tal ringkonnakohtu

arvates seni kriitiline hoiak oma üliraske inkrimineeriva teo suhtes. Veel leidis ringkonnakohus, et

puudutatud isikul ei ole häirest tulenevalt võimalik iseseisva eluga toime tulla.

Kolleegium leiab, et ringkonnakohus jättis puudutatud isiku ohtlikkuse hindamise aluseks olevad

konkreetsed asjaolud tuvastamata ja lahendi selles osas põhjendamata (TsMS § 442 lg 8, § 463 lg 2).

14. Asjaolu, et isik ei tule enda elu korraldamisega iseseisvalt toime ning ei võtaks ravimeid, mistõttu

ta võib muutuda ebastabiilseks, ei ole ainuüksi piisav, et lugeda isiku ohtlikkus iseendale või teistele

tuvastatuks (vt Riigikohtu 30. aprilli 2013. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-44-13, p-d 14, 16).

Riigikohus on varasemas praktikas rõhutanud, et kuna kinnisesse asutusse paigutamisel piiratakse

oluliselt isiku põhiõigusi, eeldab paigutamine, et isik võib olla tegelikult ohtlik endale või teistele.

Isiku ohtlikkus saab väljenduda eelkõige füüsilises ohus tema enda või teiste isikute elule või

tervisele, mh kalduvuses vägivallale või suitsiidile (vt nt Riigikohtu 2. märtsi 2007. a määrus

tsiviilasjas nr 3-2-1-145-06, p 19). Isiku ohtlikkust enda või teiste elule, tervisele või julgeolekule

tuleb hinnata pigem kõrgendatud standardite kohaselt ning tuvastada tuleb ohtlikkus lähituleviku

mõttes väga piiratud ajalise distantsiga (vt Riigikohtu 3. oktoobri 2007. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-

83-07, p 13; 30. aprilli 2013. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-44-13, p 14).

15. Ringkonnakohus tõi välja, et isikul puudub seni arusaam ja kriitiline hoiak enda üliraske

inkrimineeriva teo sooritamise suhtes, kuid ei põhjendanud, miks see asjaolu näitab, et isik on endale

või teistele ohtlik, esmajoones kas ja mis põhjusel võiks arvata sellise teo kordumist. Riigikohus on

leidnud, et isiku kinnises asutuses viibimise perioodiline kontroll ja pikendamise otsustamine kaotaks

mõtte, kui iga kord võetaks arvesse üksnes kaugemas minevikus toimunud samu sündmusi ega

hinnataks üldse vahepeal toimunut ja isiku enda suhtumise võimalikku muutumist (vt Riigikohtu

30. aprilli 2013. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-44-13, p 16).

Olukorras, mil avaldusest ei nähtu, kas isiku kinnisesse asutusse paigutamise pikendamine on vajalik

ning millest järeldub, et isik võib olla lähitulevikus ohtlik, peab kohus hagita asjas ise asjaolud

selgitama (TsMS § 5 lg 3). Sealjuures saab kohus vajadusel nõuda avaldajalt tõendite esitamist

(TsMS § 477 lg 7 teine lause). Asjas kogutud tõendeid tuleb ka hinnata. Kui eksperdiarvamusest ei

nähtu, millel asjatundja järeldus põhineb, võib kohus lasta vajadusel arvamust täpsustada ja

täiendavalt põhjendada.

16. Lisaks ei ole ringkonnakohus põhjendanud, miks ei ole puudutatud isiku ohtlikkust endale või

teistele võimalik vältida muul viisil kui hoolekandeasutuses ööpäevaringse tugevdatud järelevalvega

erihooldusega SHS § 105 lg 1 p 3 mõttes. Riigikohus on varasemas praktikas leidnud, et muude

abinõude kasutamise võimatus tähendab seda, et muid abinõusid ei ole võimalik kasutada isikust

endast tulenevate põhjuste tõttu (vt Riigikohtu 2. märtsi 2007. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-145-06,

p 20). Isiku nõusolekuta tema erihooldusteenusele paigutamisele lisaks on SHS-s loetletud hulk teisi

meetmeid (nt majutamine, abistamine, toetamine, nõustamine), mille kohaldamist tuleb

erihooldusteenusele paigutamise kõrval kaaluda.

Sealjuures jääb kolleegium varem väljendatud seisukoha juurde, et väär on seisukoht, et isiku suhtes

saab kohaldada üksnes kas täielikku järelevalvet või ei saa tema suhtes üldse mingit järelevalvet

rakendada. Näiteks on TsMS §-s 540 ettenähtud võimalus peatada isiku kinnisesse asutusse

paigutamine, võimaldamaks tal tõestada, et ta suudab ettenähtud režiimi järgida ning olla endale ja

teistele ohutu. Kohus võib TsMS § 540 lg 1 teise lause järgi seada isikule selleks kohustusi, mh ette

näha perioodilise kontrolli või ravimite tarbimise (vt Riigikohtu 30. aprilli 2013. a määrus tsiviilasjas

nr 3-2-1-44-13, p 17).

17. Asja uuel läbivaatamisel peab ringkonnakohus eeltoodust lähtudes hindama, kas esinevad kõik

SHS §-s 105 sätestatud eeldused: sh kas puudutatud isik on endale või teistele ohtlik ja vajab seetõttu

jätkuvalt kinnises asutuses hoidmist taotletud viisil ning kas puudutatud isikul on võimalik saada

muid sotsiaalteenuseid, mis väldiksid tema erihooldekodus hoidmise tähtaja pikendamist.

18. Kuivõrd ringkonnakohtu määrus tühistatakse ja asi saadetakse samale ringkonnakohtule uueks

läbivaatamiseks, jääb menetluskulude jaotus TsMS § 173 lg 3 teise lause järgi ringkonnakohtu

otsustada.

19. Kolleegium leiab, et puudutatud isiku esindaja avaldus määrata riigi õigusabi tasu suuruseks

72 eurot (sh käibemaks) on põhjendatud ja tuleb rahuldada, lähtudes riigi õigusabi seaduse §-dest 22

ja 23.

Malle Seppik, Villu Kõve, Jaak Luik