3-2-1-148-16 · Riigikohus

Riigikohtunik Tambet Tampuu eriarvamus Riigikohtu otsuse kohta tsiviilasjas

nr 3-2-1-148-16

Leian erinevalt kolleegiumi enamusest, et hageja kassatsioonkaebus oleks tulnud jätta rahuldamata ja

ringkonnakohtu otsus muutmata alljärgnevatelt põhjustel.

1. Kassatsiooniastmes vaidlevad pooled selle üle, kas hagejal on õigus nõuda kostjalt OÜ Actual

Group (OÜ) ja kostja vahel 17. juunil 2015 sõlmitud kompromisskokkuleppe (kokkulepe) p 9.1 alusel

15 000 eurot hüvitist ning 5000 eurot leppetrahvi. Hageja tugineb sellele, et OÜ kui talle nõude

loovutanud isik on kokkuleppe p-st 7 tuleneva kohustuse täitnud (s.t loobunud tsiviilasjas

nr 2-15-7518 kostja vastu esitatud hagist) ning maakohus on tsiviilasjas nr 2-15-7518 menetluse

lõpetanud.

Ringkonnakohus leidis, et OÜ 18. juunil 2015 maakohtule tsiviilasjas nr 2-15-7518 esitatud hagist

loobumise avaldus vastas kõikidele kokkuleppe p-s 7 sätestatud tingimustele, s.t OÜ ei rikkunud

kokkuleppe p 7. Samas asus ringkonnakohus seisukohale, et OÜ tegevusetus viis olukorrani, kus

maakohus ei võtnud tsiviilasjas nr 2-15-7518 hagist loobumist vastu, vaid keeldus hagi menetlusse

võtmisest. Seetõttu leidis ringkonnakohus, et kostjal ei ole kokkuleppe p 10 teise alternatiivi kohaselt

kohustust maksta hagejale hüvitist ega leppetrahvi.

Minu arvates järgis ringkonnakohus kokkuleppe p 10 tõlgendamisel menetlusõiguse norme.

Kokkuleppe p 10 on sõnastatud järgmiselt: „Kui Üürnik rikub kokkuleppe p. 7 võetud kohustust või

kui kohus ei kinnita hagist loobumist kokkuleppe p. 7 nimetatud tingimustel või kui Üürnik

vaidlustab (esitab määruskaebuse) kohtumäärusele, millega kinnitatakse Üürniku hagist loobumine

kokkuleppe p. 7 nimetatud tingimustel, siis ei ole Üürileandjal kohustust maksta kokkuleppe p. 9.1

nimetatud summat Üürnikule ja samuti ei ole Üürileandja kohustatud loobuma nõuetest üürniku

vastu."

Praeguses asjas on kohtud tuvastanud, et tsiviilasjas nr 2-15-7518 hagist loobumise avalduse

esitamise ajal ei olnud hagi maakohtu menetlusse võetud, vaid maakohus oli selle jätnud puuduste

tõttu käiguta. Sellises olukorras ei saanud OÜ hagejana eeldada, et maakohus võtab hagist loobumise

vastu. Maakohus ei lõpetanud menetlust tsiviilasjas nr 2-15-7518 hagist loobumise tõttu, vaid

keeldus hagi menetlusse võtmisest. Kui OÜ oleks enne hagist loobumist hagiavalduses esinenud

puudused maakohtu määratud tähtaja jooksul kõrvaldanud, oleks maakohtul olnud võimalik hagi

menetlusse võtta ja seejärel lõpetada tsiviilasjas nr 2-15-7518 menetlus hagist loobumise tõttu.

Sellega oleks saabunud kokkuleppe p-s 10 sätestatud tingimus, millega kokkuleppe pooled (kostja ja

OÜ) seostasid kostja kohustuse tasuda OÜ-le kokkuleppes kokkulepitud rahasumma.

2. Erinevalt kolleegiumi enamusest (vt otsuse p-d 15 ja 16) leian, et kostja tuginemine kokkuleppe

p-le 10 ei saa kohtute tuvastatud asjaolusid ning seaduses sätestatut arvesse võttes olla hea usu

põhimõtte vastane. Kokkuleppe p 10 viitab sellele, et kokkulepe oli tsiviilseadustiku üldosa

seaduse § 102 lg 2 mõttes tingimuslik tehing, mille jõustumine sõltus kokkuleppe samas punktis

nimetatud tagajärje - tsiviilasjas nr 2-15-7518 menetluse lõpetamine hagist loobumise tõttu -

saabumisest. Kokkulepet kui lepingut tõlgendades võib seega asuda seisukohale, et p-s 10 nimetatud

tingimuse saabumata jätmise tõttu ei jõustunud kokkulepe kui tehing, mistõttu ei olnu OÜ-l õigust

kostjalt nõuda kokkuleppes nimetatud rahasummat selle kokkuleppe alusel ega loovutada

kokkuleppest tulenevat rahanõuet hagejale. Kuna eelviidatud tingimus jäi saabumata OÜ

tegevusetuse tõttu (ta ei kõrvaldanud hagiavalduse puudusi maakohtu määratud tähtaja jooksul) ja

kostja saab võlaõigusseaduse § 171 lg 1 järgi esitada nõude loovutamisega nõude saanud isiku vastu

kõik vastuväited, mis tal olid nõude loovutamise ajal OÜ kui nõude loovutanud isiku vastu, siis võib

minu arvates hageja tuginemine kokkuleppe teistele punktidele, mille alusel ta arvab endal olevat

rahalise nõude kostja vastu, olla hea usu põhimõtte vastane.

3. Kolleegiumi otsuse põhjendused selle kohta, et kokkuleppe tõlgendamise teel võib selguda, et OÜ-

l ei ole kostja vastu rohkem nõudeid kui kokkuleppe järgi (vt otsuse p-d 13 ja 14), ei puutu minu

meelest asjasse. Kohtud ei saanud ega saa, arvestades TsMS § 457 lg-s 1 sätestatut, praeguses asjas

anda OÜ jaoks kohustuslikku hinnangut selle kohta, kas vaatamata kokkuleppe p-s 10 sätestatud

tingimuse saabumata jäämisele on OÜ kaotanud kostja vastu tsiviilasjas nr 2-15-7518 esitatud

nõude kokkuleppes kokkulepitust suuremas ulatuses või mitte. Seega isegi siis, kui ringkonnakohus

praeguse asja uuel läbivaaamisel asub seisukohale, et kokkulepe välistab OÜ täiendava rahalise

nõude kostja vastu, ei välistaks see seda, et OÜ võiks kostja vastu esitada hagi ning et kohus võiks

selle hagi (vaatamata käesolevas asjas tehtavale ringkonnakohtu lahendile ja selle põhjendustele)

rahuldada.

Nõustun kohtutega, et kostja huvi hagist loobumise ja tsiviilasjas nr 2-15-7518 menetluse

lõpetamise vastu seisnes kindluse saamises, et OÜ ei saa enam tema vastu samast õigussuhtest

(üürisuhe) tuleneva rahalise nõudega kohtusse pöörduda. Praegusel juhul keeldus maakohus hagi

menetlusse võtmisest, mistõttu TsMS § 372 lg 6 järgi loetakse, et hagiavaldust ei ole esitatud ja hagi

ei ole kohtu menetluses olnud. Seega puudub kostjal kindlus, et vaatamata sellele, et OÜ loovutas osa

oma tsiviilasjas nr 2-15-7518 väidetud nõudest hagejale, ei esita OÜ kostja vastu uut hagi nõude

loovutamisest ülejäänud rahasumma saamiseks. Selline kindlus oleks kostjal TsMS § 371 lg 1 p-s 4

sätestatust tulenevalt juhul, kui maakohus oleks tsiviilasjas nr 2-15-7518 menetluse lõpetanud hagist

loobumise tõttu.

4. Asjatu on minu meelest ka kolleegiumi enamuse kartus (vt otsuse p 15), et ringkonnakohtu otsuse

jõustumise tagajärjel saab tekkida olukord, kus OÜ-l kui üürnikul puuduvad üürilepingust tulenevad

mistahes nõuded kostja kui üürileandja vastu ning OÜ-l puudus ja hagejal puudub ka lepingust

tulenev 15 000 euro suuruse hüvitise nõue. Juhul kui kokkulepe kui tingimuslik tehing ei jõustunud

kokkuleppe p-s 10 nimetatud tingimuse saabumata jäämise tõttu (vt eriarvamuse p 2), siis ei saa OÜ

küll kokkuleppele tugineda, kuid ta saab esitada kostja vastu sama nõude, mida ta esitas tsiviilasjas

nr 2-15-7518, kusjuures tema nõude suurus ei ole siis enam selle kokkuleppega piiratud. Seetõttu ei

saa sellisel juhul kokkuleppele tugineda ka kostja ning ta peab arvestama võimalusega, et OÜ (või

isik, kellele OÜ oma nõude loovutab) nõuab temalt suuremat summat kui 15 000 eurot (nagu

tsiviilasjas nr 2-15-7518).

5. Juhin tähelepanu, et kokkuleppe kehtivaks lugemine vaatamata kokkuleppe p-s 10 sätestatud

tingimuse saabumata jäämisele ei too vääramatult kaasa hagi rahuldamist. Lähtudes ringkonnakohtu

tuvastatust, et kokkuleppe p-s 9.1 koosmõjus p-ga 10 sisaldub tingimuslik deklaratiivne

võlatunnistus, millega kinnitatakse kostja üürilepingust tulenevat kohustust OÜ vastu, saab kostja

esitada hageja nõudele ka üürisuhtest tulenevad vastuväited, sh need vastuväited, mida ta esitas

tsiviilasjas nr 2-15-7518 OÜ hagile vastu vaieldes.

Tambet Tampuu