3-2-1-148-16 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

TSIVIILKOLLEEGIUM

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-2-1-148-16

Otsuse kuupäev

Tartu, 10. veebruar 2017

Kohtukoosseis

Eesistuja Tambet Tampuu, liikmed Peeter Jerofejev ja Henn

Jõks

Kohtuasi

OÜ Gand Enterprise hagi OÜ Musvild vastu võlgnevuse

ja leppetrahvi väljamõistmiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Ringkonnakohtu 7. juuli 2016 otsus tsiviilasjas

nr 2-15-13138

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

OÜ Gand Enterprise kassatsioonkaebus

Tsiviilasja hind Riigikohtus

20 000 eurot

Menetlusosalised ja nende

esindajad Riigikohtus

Hageja OÜ Gand Enterprise, esindaja vandeadvokaat Tiina

Mare Hiob

Kostja OÜ Musvild, esindaja vandeadvokaat Toomas Kõiv

Asja läbivaatamise kuupäev

12. detsember 2016, kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu 7. juuli 2016 otsus tsiviilasjas nr 2-15-13138 ja saata

asi uueks läbivaatamiseks samale ringkonnakohtule.

2. Kassatsioonkaebus rahuldada.

3. Tagastada kassatsioonkaebuselt tasutud kautsjon.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. OÜ Gand Enterprise (hageja) esitas 4. septembril 2015 Harju Maakohtule OÜ Musvild (kostja)

vastu hagi, milles palus mõista kostjalt enda kasuks välja 20 000 eurot, millest 15 000 eurot on

võlgnevus ja 5000 eurot leppetrahv. Menetluskulud palus hageja jätta kostja kanda. Lisaks esitas

hageja hagi tagamise taotluse.

Hagiavalduse kohaselt sõlmisid OÜ Actual Group (Actual, üürnik) ja kostja (üürileandja) 17. juunil

2015 lepingu objekti üleandmise akti ja kompromisskokkuleppe (kokkulepe). Kokkuleppe kohaselt

kohustus Actual loobuma tsiviilasjas nr 2-15-7518 kostja vastu esitatud hagist ja kostja tasuma

Actualile hüvitist 15 000 eurot kolme tööpäeva jooksul alates menetluse lõpetamise määruse

jõustumisest. Hüvitise tasumata jätmise korral oli Actualil õigus nõuda leppetrahvi 5000 eurot ja

viivist.

Kookõlas kokkuleppe p-ga 7 esitas Actual 18. juunil 2015 kohtule hagist loobumise avalduse. Kohus

lõpetas menetluse 22. juuni 2015 määrusega. Kostja ei tasunud hüvitist. Actual esitas 30. juulil 2015

kostjale leppetrahvi nõude. Actual loovutas 17. augustil 2015 oma nõuded hagejale.

2. Kostja ei tunnistanud hagi ja palus jätta selle rahuldamata ning menetluskulud hageja kanda.

Kostja oli sunnitud allkirjastama kokkuleppe Actuali esitatud tingimustel. Kokkuleppe p 9 on

vastuolus heade kommetega ja seega tühine. Lisaks sellele on Actual rikkunud kokkuleppega võetud

kohustusi. Esiteks ei edastanud Actual hagist loobumise avaldust kohtule ja kostjale samal ajal.

Teiseks jättis Actual kohtu osutatud puudused tähtaegselt kõrvaldamata, mistõttu kohtul ei olnud

võimalik lõpetada menetlust määrusega, mis vastaks kokkuleppe tingimustele. Kokkuleppe p 10

kohaselt ei ole kostjal kohustust hüvitist maksta. Nõude loovutamine hagejale on vastuolus heade

kommetega ja näilik ning seega tühine.

3. Harju Maakohus rahuldas 11. septembri 2015 määrusega hagi tagamise taotluse, seades hageja

kasuks kostja kinnistule kohtuliku hüpoteegi summas 20 000 eurot.

4. Harju Maakohus jättis 8. aprilli 2015 otsusega hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda.

Kohus mõistis hagejalt kostja kasuks välja menetluskulud 856 eurot 80 senti.

Maakohus leidis, et Actual on rikkunud poolte kokkuleppe p 7, mistõttu on kostjal võlaõigusseaduse

(VÕS) § 101 lg 1 p 2 alusel õigus oma võlgnetava kohustuse täitmisest keelduda. Vaatamata

asjaolule, et Actual esitas 18. juunil 2015 tsiviilasjas nr 2-15-7518 kohtule hagist loobumise

avalduse, ei olnud kohtul võimalik seda vastu võtta, kuna asi ei olnud selleks ajaks hagiavalduses

esinenud puuduste tõttu menetlusse võetud.

Kuna maakohus tegi 22. juunil 2015 menetlusse võtmisest keeldumise määruse, ei kohaldu

tsiviilasjas menetluse lõpetamisele tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) §-s 432 sätestatud

tagajärjed ja hageja ei ole kaotanud õigust esitada hagi kostja vastus samal alusel ja sama nõudega.

Kostja huviks hagist loobumise vastu seisneski selles, et ta pidi saama kindluse, et Actual loobub

nõuetest ja kaotab aluse edaspidi kostja vastu sama nõudega kohtusse pöörduda. Actual oli teadlik

hagist loobumisega kaasnevatest tagajärgedest. Määruses oli kohus märkinud, et ei pea hagist

loobumise vastuvõtmist võimalikuks, mistõttu oli Actual teadlik ka asjaolust, et ta ei ole kokkulepet

täitnud.

5. Hageja esitas maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles palus maakohtu otsuse tühistada

ja saata asi uueks läbivaatamiseks maakohtule, kui ringkonnakohus ei saa ise asja lahendada.

6. Kostja vaidles apellatsioonkaebusele vastu ja palus jätta selle rahuldamata.

Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused

7. Tallinna Ringkonnakohus jättis 7. juuli 2016 otsusega maakohtu otsuse resolutsiooni muutmata,

muutes aga osaliselt otsuse põhjendusi. Kohus jättis apellatsioonimenetluse kulud hageja kanda ja

määras hageja hüvitatavate menetluskulude suuruseks 0 eurot.

Ringkonnakohtu otsuse põhjenduste kohaselt sisaldub kokkuleppe p-s 9.1 koosmõjus p-ga 10

tingimuslik deklaratiivne võlatunnistus, millega kinnitatakse kostja üürilepingust tulenevat kohustust

Actuali vastu. Ringkonnakohus ei nõustu maakohtuga selles, et Actual rikkus kokkuleppe p 7

tingimusi, mistõttu kostjal on VÕS § 101 lg 1 p 2 alusel õigus oma kohustuse täitmisest keelduda.

Actuali 18. juunil 2015 maakohtule esitatud avaldus vastab kõikidele p-s 7 sätestatud tingimustele,

s.t Actual ei ole rikkunud lepingu p 7 tingimusi.

Iseenesest on õige, et maakohtul ei olnud võimalik enne hagi menetlusse võtmist hagist loobumist

vastu võtta. Kompromissilepingu täitmise saavutamiseks ja tulenevalt hea usu põhimõttest oleks

Actual pidanud vaidlustama maakohtu 22. juuni 2015 määruse, millega kohus keeldus tema hagi

TsMS § 371 lg 1 p 1 alusel menetlusse võtmast. Menetlusse võtmisest keeldumise määruse

vaidlustamine oleks ilmselt olnud edukas, sest üürilepingutest tulenevate vaidluste lahendamine

kuulub kohtu pädevusse. Kui Actual oleks seejärel kõrvaldanud puudused, mis takistasid hagi

menetlusse võtmist, oleks kohus saanud hagi menetlusse võtta ja seejärel võtta vastu hagist

loobumise. Actuali tegevusetus viis olukorrani, kus kohus ei võtnud hagist loobumist vastu.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

8. Hageja esitas kassatsioonkaebuse, milles palus maa- ja ringkonnakohtu otsuse tühistada ja saata asi

uueks läbivaatamiseks maakohtule.

Kassatsioonkaebuse põhjenduste kohaselt ei ole kohtud arvestanud hageja selgituste ja

põhjendustega, võttes arvesse vaid kostja paljasõnalisi ning tõendamata väiteid. Kohus on üllatavalt

märkinud kostja väitena, et kokkulepe oli sõlmitud hageja väljapressimise tulemusena. Hageja ei

saanud olla kokkulepet mõjutanud pool, kuna kokkulepe sõlmiti kostja ja Actuali vahel. Jääb

arusaamatuks, miks pidi Actual nõustuma 15 000 euro suuruse hüvitise ning kinnitusega nõuete

puudumise kohta, arvestades seda, et ta oli tähtaegselt vaidlustanud üürilepingu lõpetamise ning

kostja kohustus hüvitama Actualile üüripinna parendustööd enam kui 43 000 euro väärtuses.

Kohtud on ebaõigesti leidnud, et kostja ei olnud kohtuasja sisust ega staadiumist teadlik. Kokkuleppe

teksti koostas kostja ja sellisel juhul kokkuleppe sõlmimine oli kostja kavandatud tahtlik pettus

eesmärgiga vabaneda oma kohustustest.

Hageja ei vastuta selle eest, et kohus tagastas hagi seda menetlusse võtmata, mitte ei lõpetanud

menetlust hagist loobumise tõttu. Kohtud on ekslikult leidnud, et hagi tagastamisega ei ole kostja

õiguskindlus tagatud. Kohtud on jätnud tähelepanuta, et kokkuleppega loobus Actual oma nõuetest

kostja vastu. Samuti on üürisuhte vaidlustamise tähtajast möödas enam kui aasta. Ei saa nõustuda

kohtutega, et kokkuleppele vaatamata oleks Actual pidanud maksma täiendavalt riigilõivu 1000 eurot

õiguskindluse tagamiseks ning õigusrahu saavutamiseks. Ringkonnakohus on oluliselt rikkunud

menetlusõiguse norme, jättes käsitlemata hageja väited nõude loovutamise kohta.

9. Kostja vaidles kassatsioonkaebusele vastu ja palus jätta selle rahuldamata.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

10. Kolleegium leiab, et ringkonnakohtu otsus tuleb TsMS § 691 p 2 ning § 692 lg 1 p-de 1 ja 2

alusel tühistada menetlusõiguse normi olulise rikkumise ja materiaalõiguse normi väära kohaldamise

tõttu. Asi tuleb saata uueks läbivaatamiseks samale ringkonnakohtule. Kassatsioonkaebus

rahuldatakse.

11. Kassatsiooniastmes vaidlevad pooled selle üle, kas hagejal on õigus nõuda kostjalt kokkuleppe

p 9.1 kohaselt hüvitise 15 000 eurot ning leppetrahvi 5000 eurot tasumist. Hageja tugineb sellele, et

Actual (esialgne nõude omanik) on kokkuleppe p-st 7 tulenevat kohustust täitnud (s.o loobunud

tsiviilasjas nr 2-15-7518 kostja vastu esitatud hagist) ning kohus on tsiviilasja nr 2-15-7518

menetluse lõpetanud.

12. Maa- ja ringkonnakohtu keskne argument hagi rahuldamata jätmisel on see, et hagejale

kokkuleppest tuleneva nõude loovutanud Actuali hagis kostja vastu üürilepingu ülesütlemise tühisuse

tuvastamiseks ja üüritud asjale tehtud parenduste eest 46 265 euro hüvitise saamiseks ei võtnud kohus

vastu hagist loobumist ega lõpetanud seetõttu menetlust. Kohus keeldus hagi menetlusse võtmisest ja

üürnik ei esitanud selle peale määruskaebust. Lepingu p 10 kohaselt ei ole seega kostjal kohustust

maksta hagejale 15 000 eurot hüvitist ja 5000 eurot leppetrahvi, sest kohus ei lõpetanud menetlust

hagist loobumise tõttu. Seega ei ole välistatud, et hageja saab sama nõudega uuesti kohtusse

pöörduda. Kohtute arvates seisnes kostja selgituse (vt maakohtu otsuse p 10) kohaselt kostja huvi

nimelt selles, et välistada samade nõuetega kohtusse pöördumise võimalus TsMS § 432 alusel.

13. Kolleegium leiab, et kohtud on jätnud käsitlemata kokkuleppe kui terviku ning pole tegelenud

selle eesmärgiga. Kohtud on keskendunud kokkuleppe p-dele 7 ja 10, arvestamata lepingu olemust

(VÕS § 578), eesmärki ning selle kõiki teisi tingimusi.

Kokkulepet tervikuna vaadeldes saab selle eesmärk olla vähemalt teksti järgi muuta õiguslikult

vaieldav õigussuhe vaieldamatuks vastastikuste järeleandmiste teel (kokkuleppe p 4), lõpetada

kokkuleppel üürileping ning leppida kokku, et pooltel ei ole üürilepingu lõpetamisega seotud

vastastikuseid nõudeid (kokkuleppe p 6). Kokkuleppe p-s 7 sisalduvad nõuded, millele peab vastama

üürniku kohtule esitatav hagist loobumise avaldus, ja p 10 kohaselt ei ole üürileandjal kohustust

maksta üürnikule 15 000 eurot hüvitist ning üürileandja ei ole kohustatud loobuma oma nõuetest

üürniku vastu, kui üürnik rikub lepingu p-s 7 võetud kohustust või kui kohus ei kinnita hagist

loobumist p-s 7 toodud tingimustel.

Ringkonnakohus tuvastas, et Actuali 18. juunil 2015 maakohtule esitatud avaldus vastas kõikidele

kokkuleppe p-s 7 sätestatud tingimustele, kuid Actuali tegevusetus (menetlusse võtmisest

keeldumise määruse vaidlustamata jätmine ning hagiavalduses esinenud puuduste kõrvaldamata

jätmine) viis olukorrani, kus kohus ei võtnud hagist loobumist vastu.

14. Kui VÕS § 578 lg 2 loob vaid eelduse, et lepingupooled on oma senistest nõuetest loobunud, siis

praegusel juhul on hindamata mh lepingu p-s 6 kokku lepitud võlasuhte lõpetamine ja üürniku

lepingu p-s 7.2 sisalduv kinnitus, et üürilepingust tulenevad nõuded üürileandja vastu puuduvad.

Seega võivad üürniku üürilepingust tulenevad nõuded olla lõppenud VÕS § 186 p 4 ja VÕS § 207

lg 1 alusel. Sellega võib olla saavutatud ka üürileandja jaoks peamine eesmärk, lõpetada üürisuhe ja

välistada sellest tulenenud üürniku nõuded. Kui üürnikul säilib ainult menetluslik võimalus pöörduda

kohtusse nõuetega, millest ta on kokkuleppes loobunud, siis see ei võiks takistada teda maksma

panemast nõuet, mille ta omandas kokkuleppega.

15. Kokkuleppe ja praeguse ringkonnakohtu otsuse jõustumise tagajärjel oleks võinud tekkida

olukord, kus üürnikul puuduvad üürilepingust tulenevad mistahes nõuded kostjast üürileandja vastu

ning üürnikul puudus ja hagejal puudub ka lepingust tulenev 15 000 euro suurune hüvitise nõue.

Iseenesest pole küll välistatud üürniku võimalus alustada kohtumenetlust üürilepingu alusel, kuid

seda nõuetega, mis võivad loobumise tõttu olla lõppenud. Küll aga säilivad lepingu p 10 kohaselt

kostjast üürileandja üürilepingust tulenevad nõuded üürniku vastu.

VÕS § 6 lg 2 kohaselt ei kohaldata võlasuhtele seadusest, tavast või tehingust tulenevat, kui see oleks

hea usu põhimõttest lähtuvalt vastuvõtmatu. Kohtud oleks pidanud vähemalt käsitlema lepingut

tervikuna ja kaaluma ka VÕS § 6 lg 2 kohaldamist. Lepingu kui terviku käsitlemise vajadus tulenes

ka hageja apellatsioonkaebusest. Hea usu põhimõtte kohaldamine on õiguse kohaldamise küsimus,

mida Riigikohtu praktika kohaselt saavad kõik kohtud teha sõltumata poolte õiguslikest väidetest

(vt Riigikohtu 22. aprilli 2015 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-28-15, p 13).

16. Eeltoodust tulenevalt leiab kolleegium, et kohtud jätsid hindamata, kas hageja esitatud asjaoludel

võib kostja tuginemine kokkuleppe p-le 10 olla vastuolus hea usu põhimõttega. Asja uuel

läbivaatamisel peab ringkonnakohus seda hindama, andes menetlusosalistele võimaluse avaldada

selles küsimuses oma seisukoht. Seejuures tuleb ringkonnakohtul käsitleda kokkulepet tervikuna ning

arvestada selle olemust ning eesmärki.

17. Menetluskulud jaotatakse TsMS § 173 lg 3 teise lause alusel ja määratakse TsMS § 174 lg 6

alusel kindlaks asja uuel läbivaatamisel.

18. Hageja kassatsioonkaebuse rahuldamise tõttu tuleb talle TsMS § 149 lg 4 esimese lause alusel

tagastada kautsjon.

Tambet Tampuu, Peeter Jerofejev, Henn Jõks