3-1-1-111-16 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

KRIMINAALKOLLEEGIUM

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-1-1-111-16

Otsuse kuupäev

9. veebruar 2017

Kohtukoosseis

Eesistuja Eerik Kergandberg, liikmed Hannes Kiris ja Paavo

Randma

Kohtuasi

Kriminaalasi Leo Lombi (Lomp) süüdistuses KarS § 118 lg 1

p 1 - § 25 lg 2 järgi

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu

Ringkonnakohtu

29. augusti

2016.

a

otsus

kriminaalasjas nr 1-15-7561

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Prokuratuur, Viru Ringkonnaprokuratuuri ringkonnaprokurör

Sigrid Nurm, kassatsioon

Teised kassatsioonimenetluse

pooled

Leo Lombi kaitsja vandeadvokaat Argo Küünemäe

Asja läbivaatamise kuupäev ja

viis

18. jaanuar 2017, kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Tartu Ringkonnakohtu 29. augusti 2016. a otsus Leo Lombi süüditunnistamises ja

karistamises KarS § 121 lg 2 järgi.

2. Saata kriminaalasi uueks arutamiseks Tartu Ringkonnakohtule teises kohtukoosseisus.

3. Kassatsioon rahuldada osaliselt.

4. Määrata OÜ-le Advokaadibüroo Küünemäe & Partnerid makstava riigi õigusabi tasu

suuruseks Leo Lombile kassatsioonimenetluses osutatud riigi õigusabi eest 120 (ükssada

kakskümmend) eurot, sh käibemaks 20 (kakskümmend) eurot. Jätta see menetluskulu Eesti

Vabariigi kanda.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Leo Lomp anti kohtu alla süüdistatuna selles, et ta lõi 3. aprillil 2015 kella 15.40 paiku Lääne-

Virumaal Xxxxxx xxxxx Xxxxx X asuvas korteris vähemalt ühel korral A. L-ile noaga

kaelapiirkonda ja tõmbas seejärel noaga üle kannatanu kaela, tekitades sinna 10 cm pikkuse

lõikehaava. Süüdistuse kohaselt põhjustas L. Lomp kirjeldatud teoga A. L-ile tervisekahjustuse, mis

ei olnud eluohtlik, kuid teo toimepanemise asjaolusid arvestades oli tema tahtlus suunatud raske

tervisekahjustuse tekitamisele. Seega pani L. Lomp toime karistusseadustiku (KarS) § 118 lg 1 p 1 - §

25 lg 2 järgi kvalifitseeritava raske tervisekahjustuse tekitamise katse.

2. Viru Maakohtu 25. aprilli 2016. a otsusega tunnistati L. Lomp süüdi KarS § 118 lg 1 p 1 - § 25

lg 2 järgi ja talle mõisteti karistuseks 7 aastat vangistust. Kohtu seisukohad olid kokkuvõtlikult

järgmised.

2.1. KarS § 118 lg 1 p 1 mõttes on oht elule põhjustatud sellise tervisekahjustusega, millega kaasneks

tavaliselt ilma meditsiinilise abita kannatanu surm. Tunnistaja L. F-H. ütluste, kiirabikaardi ja Põhja-

Eesti Regionaalhaigla väljavõttega haigusloost on tuvastatud, et A. L-i seisund haiglasse jõudmisel

oli üliraske ja ta oleks ilma kiirabi tegutsemiseta verekaotuse tagajärjel surnud. Samas ei hinnanud

kohtuekspert ekspertiisiaktist nr 15E-LÕI0054 tulenevalt kannatanule tekitatud lõikehaava

eluohtlikuks vigastuseks. Seega ei põhjustanud L. Lombi tegu A. L-ile rasket tervisekahjustust, mis ei

välista siiski seda, et süüdistatav pani toime raske tervisekahjustuse tekitamise katse. L. Lombi

käitumine süüdistuses kirjeldatud viisil oli vähemalt kaudse tahtlusega suunatud eluohtliku

tervisekahjustuse tekitamisele. Rünnates kannatanut küllaltki suure noaga kõripiirkonda, kus asuvad

suured veresooned, ja tekitades sinna 10 cm pikkuse lõikehaava, pidi L. Lomp aru saama, et ta võib

põhjustada ohu A. L-i elule.

2.2. L. Lombi ütlused selle kohta, et ta pidi ennast kaitsma A. L-i eest, ei ole usutavad. Seega ei ole

tõendatud, et süüdistatav tegutses kannatanut noaga rünnates hädakaitseseisundis.

3. Maakohtu otsuse peale esitas apellatsiooni L. Lombi kaitsja vandeadvokaat Argo Küünemäe,

kes taotles kohtuotsuse tühistamist ja süüdistatava õigeksmõistmist. Alternatiivselt taotles kaitsja

süüdistatava teo ümberkvalifitseerimist KarS § 121 lg 2 järgi või kergema karistuse mõistmist.

4. Tartu Ringkonnakohtu 29. augusti 2016. a otsusega tühistati maakohtu otsus L. Lombi

süüditunnistamises ja karistamises KarS § 118 lg 1 p 1 - § 25 lg 2 järgi. Ringkonnakohus tegi uue

otsuse, millega tunnistas L. Lombi süüdi KarS § 121 lg 2 järgi ja mõistis talle karistuseks vangistuse

3 aastat 6 kuud. Kohus oli seejuures järgmistel seisukohtadel.

4.1. Süüdistusaktis esitatud teokirjeldus on eksitav ega ole kooskõlas eksperdiarvamusega. Ekspert

tuvastas kannatanul üksnes ühe lõikehaava kaelal, mis võidi tekitada süüdistuses märgitud ajal ja

viisil. Seega on tõendatud vaid see, et L. Lomp tõmbas noaga üle A. L-i kaela, tekitades sinna 10 cm

pikkuse haava. Kuna ekspert ei ole kannatanul tuvastanud rohkem noahaavu, ei saa järeldada, et

lisaks noaga üle kannatanu kõri tõmbamisele süüdistatav ka lõi kannatanut noaga. Seega on

L. Lombile esitatud süüdistus tõendatud üksnes osaliselt.

4.2. Ekspertiisiakti kohaselt ei ulatunud A. L-ile tekitatud lõikehaav neelu, hinge- ega söögitorusse,

samuti ei vigastanud see suuremaid veresooni. Sellest tulenevalt ei olnud kannatanu elu ohus. Lisaks

juhtis ringkonnakohus tähelepanu sellele, et pärast A. L-il noaga üle kõri tõmbamist ei rünnanud L.

Lomp teda rohkem ega veendunud kannatanu elu ohustamises, vaid peitis noa. Seega ei soovinud

süüdistatav kannatanu elu ohustada.

4.3. Ehkki kriminaalasjas tõenditena avaldatud meditsiinidokumentidest tulenevalt viidi A. L.

haiglasse üliraskes seisundis, ei saa ainult neile tõenditele tuginevalt anda kannatanu vigastuste

ohtlikkusele karistusõiguslikku hinnangut. Kõnealused dokumendid annavad teavet selle kohta,

millistel asjaoludel osutati kannatanule meditsiinilist abi ja milline oli meditsiinitöötajate hinnang

kannatanu terviseseisundile. Süüteo kvalifitseerimisel tuleb aga lähtuda kannatanu vigastuste kohta

koostatud ekspertiisiaktist. Kuna eksperdi arvamuse kohaselt ei olnud A. L-ile tekitatud vigastus

eluohtlik ja sellest paranemine ei kesta rohkem kui 4 kuud, tuleb L. Lombi tegu kvalifitseerida

KarS § 121 lg 2 järgi kehalise väärkohtlemisena.

KASSATSIOONIMENETLUSE POOLTE SEISUKOHAD

5. Tartu Ringkonnakohtu otsuse kasseeris Viru Ringkonnaprokuratuuri ringkonnaprokurör Sigrid

Nurm, kes taotleb kohtulahendi tühistamist ja maakohtu otsuse jõustamist. Kassatsioonis esitatud

väited kõlavad kokkuvõtlikult järgmiselt.

5.1. Ringkonnakohus ei ole nõuetekohaselt analüüsinud L. Lombi teo subjektiivset külge.

Süüteokatse puhul ei ole määrav see, milline oli kannatanule tekitatud vigastus ja mida süüdistatav

selle põhjustamiseks pidi tegema. Süüteokatse puhul on tagajärjest olulisem L. Lombi tahtlus teo

toimepanemise ajal, mis oli kassaatori hinnangul suunatud raske tervisekahjustuse tekitamisele.

5.2. Arstiabi osutamine kannatanule katkestas teo toimepanemisega alanud kausaalahela kulgemise.

Kiirabi saabumine ei saa aga mõjutada isiku esialgsele teole antavat karistusõiguslikku hinnangut ega

peagi tõendama kehavigastuse raskust, kuna L. Lombile süüksarvatav tegu jäi katsestaadiumisse.

Küll aga saab meditsiinidokumentide alusel teha järeldusi, milline oli vigastuse iseloom, kui

kannatanu haiglasse saabus, ja seeläbi hinnata ka süüdistatava tahtlust teo toimepanemise ajal.

Verekaotusest tingitud raskema tagajärje etteheitmine süüdistatavale ei ole välistatud. Kassaator leiab,

et kannatanut noaga rünnates tegutses L. Lomp kavatsetult.

5.3. Arusaamatuks jääb ringkonnakohtu väide, et L. Lomp ei veendunud noalöögi järel kannatanu

elu ohustamises. Sellisele seisukohale asudes ei olegi võimalik rääkida raske tervisekahjustuse

tekitamise katsest, sest kui raske tagajärg jääb saabumata ja puudub nimetatud vigastusi kinnitav

eksperdiarvamus, tuleb isiku tegu väidetavalt alati kvalifitseerida KarS § 121 järgi.

6. Kassatsioonivastuses märgib L. Lombi kaitsja, et prokurör on kriminaalmenetluse vältel

muutnud teo toimepanemise asjaoludele antavat hinnangut. Seejuures ei olnud süüdistuses kajastatud

kõiki

L. Lombile

süüdimõistmisel

süüks

arvatud

teo

üksikasju.

Nimelt

tegutses

ta

hädakaitseseisundis. A. L. ründas teda vahetult enne noahoopi. L. Lomp kaitses ennast ja tegi üksnes

ühe vehkiva liigutuse kannatanu suunas, mille tagajärjel tekkis pindmine lõikehaav.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

7. Kolleegiumi hinnangul väärivad kassatsioonis esitatud väited tähelepanu ning ringkonnakohtu

otsus tuleb materiaal- ja menetlusõiguslike oluliste rikkumiste tõttu tühistada.

8. L. Lombile on esitatud süüdistus raske tervisekahjustuse tekitamise katses KarS § 118 lg 1 p 1 -

§ 25 lg 2 järgi. KarS § 25 lg 1 sätestab, et süüteokatse on tahtlik tegu, mis on suunatud süüteo

toimepanemisele. Sama paragrahvi teise lõike kohaselt algab süüteokatse hetkest, mil isik vastavalt

oma ettekujutusele teost vahetult alustab süüteo toimepanemist. Eelnevast tulenevalt saab isikut

süüteokatse eest karistada vaid juhul, kui tal on süüteo toimepanemise tahtlus (vt ka Riigikohtu

kriminaalkolleegiumi 8. oktoobri 2012. a otsus asjas nr 3-1-1-68-12, p 11) ning ta on selle tahtluse

realiseerimist vahetult ka alustanud. Samuti iseloomustab tagajärjedeliktide puhul katsetegu see, et

isiku poolt soovitud koosseisupärane tagajärg tegelikkuses ei saabu. Süüteokatse koosseisu

tuvastamist alustatakse just viimasena nimetatust johtuvalt süüteokoosseisu subjektiivse külje

kindlakstegemisest, kuivõrd süüteokoosseisu objektiivsesse külge kuuluv koosseisupärane tagajärg,

mida toimepanijale omistada, lihtsalt puudub.

9. Nii maa- kui ka ringkonnakohus on tuvastanud, et L. Lomp tõmbas noaga üle A. L-i kõri,

tekitades sellega 10 cm pikkuse lõikehaava, mis oli osalt pindmisem ja osalt sügavam. Lisaks

tuvastas maakohus, et A. L-il tekkis noahoobi tagajärjel massiivne verejooks ja sellest tulenevalt

pidas kiirabi tema seisundit haiglasse saabumisel üliraskeks. Vaatamata eeltoodule ei lugenud

ringkonnakohus erinevalt maakohtust tuvastatuks L. Lombi tahtlust tekitada A. L-ile eluohtlik

tervisekahjustus. Seega seisneb praeguse kriminaalasja keskne küsimus selles, kas L. Lomp tegutses

eluohtliku seisundi kui tagajärje suhtes vähemalt kaudse tahtlusega KarS § 16 lg 4 tähenduses.

10. Kolleegium nõustub kassaatoriga, et ringkonnakohus on L. Lombi tahtluse tuvastamisel

keskendunud põhjendamatult eksperdiarvamusele ja teo tegelikule tagajärjele. Kuna L. Lompi

süüdistatakse raske tervisekahjustuse tekitamise katses, on asjakohatu ringkonnakohtu arutelu selle

üle, et KarS § 118 lg 1 p-s 1 nimetatud koosseisupärane tagajärg – oht elule – ei ole realiseerunud.

Süüdistusest nähtuvalt ei ole L. Lombile eluohtliku tervisekahjustuse tekitamist ka ette heidetud.

Süüteokatse korral tuleb esmajoones hinnata, millise teo toimepanemisele oli isiku tahtlus suunatud.

Saabunud tagajärg võib olla küll üheks tahtluse hindamise kriteeriumiks, kuid sellel ei saa olla

määravat tähendust süüteo kvalifitseerimisel. Eelnevast johtuvalt ei jaga kolleegium ka

ringkonnakohtu seisukohta, et L. Lombi tahtluse hindamisel prevaleerib ekspertiisiakt muude

kriminaalasjas kogutud tõendite ees. Subjektiivse külje tuvastamisse peavad olema kaasatud kõik

kriminaalasja

menetlemisel

tuvastatud

asjasse

puutuvad

asjaolud

(vt

ka

Riigikohtu

kriminaalkolleegiumi 1. märtsi 2006. a otsus asjas nr 3-1-1-142-05, p 21), mitte ainult teo

toimepanemisega tegelikkuses saabunud tagajärg.

11. L. Lombi teotahtlust käsitledes pidas ringkonnakohus kaalukaks ka asjaolu, et kuna pärast A. L-

il noaga üle kõri tõmbamist ei rünnanud L. Lomp teda uuesti ega veendunud kannatanu elu

ohustamises, vaid peitis kohe noa ära, siis ei soovinud süüdistatav kannatanu elu ohustada.

Kolleegiumi hinnangul on ringkonnakohus pööranud põhjendamatult suurt tähelepanu L. Lombi

teojärgsele käitumisele ega ole samas piisavalt arvestanud tema teo objektiivset avaldumist.

Kriminaalkolleegium meenutab siinkohal, et isiku teotahtlus tuleb tuvastada rangelt teo

toimepanemise hetke seisuga (vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 30. aprilli 2012. a otsus asjas nr

3-1-1-34-12, p 12.2). Ehkki isiku teojärgne käitumine võib teatud juhtudel tõepoolest anda teavet ka

süüteokoosseisu subjektiivse külje kohta (vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 28. oktoobri 2015. a

otsus asjas nr 3-1-1-79-15, p 8), on see eeskätt siiski abipakkuv kriteerium, mis aitab tahtlust siduda

isiku suhtumisega teosse ja tagajärge vahetult teo toimepanemise ajal (vt ka Riigikohtu

kriminaalkolleegiumi 1. märtsi 2006. a otsus asjas nr 3-1-1-142-05, p 20).

12. Ainuüksi ekspertiisiaktis märgitu põhjal ei saa teha lõplikke järeldusi L. Lombi teo objektiivse

ohtlikkuse kohta. Ekspertiisiaktist tulenevalt ei hinnanud ekspert, milline oli A. L-i seisund kiirabi

saabumisel ja tema haiglasse toimetamisel. Küll aga on tunnistaja L. F-H. andnud ütlusi A. L-i

tervisliku

seisundi

kohta

teojärgselt

ja

hinnanud

seda

raskeks.

Sama

kinnitavad

ka

meditsiinidokumendid (nt kiirabikaart). Ühtlasi tuleb silmas pidada, et ekspertiisi tulemusel koostatud

ekspertiisiakt on vaid üks KrMS § 63 lg-s 1 loetletud tõendiliik. Tõendite vaba hindamise põhimõttest

tulenevalt ei ole ühelgi tõendil kindlaksmääratud jõudu ning kohus peab tõendeid hindama kogumis

oma siseveendumuse kohaselt (KrMS § 61 lõiked 1 ja 2). (Vt ka Riigikohtu kriminaalkolleegiumi

7. novembri 2016. a otsus asjas nr 3-1-1-82-16, p 16).

13. Kolleegium möönab, et kohtupraktikas on peetud tahtluse tuvastamist võimalikuks ka üksnes

välise teopildi alusel (vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 2. juuni 2015. a otsus asjas nr 3-1-1-46-

15, p 9 ja 8. detsembri 2016. a otsus asjas nr 3-1-1-102-16, p 17). Välisele teopildile saab eluohtliku

tervisekahjustuse tahtluse tuvastamisel tugineda iseäranis siis, kui toimepanija tegu ei ole ühekordne,

vaid koosneb mitmest isiku elu ohustada võivast teost (nt korduvad löögid pähe); aga ka ühekordse

teo ohtlikkuse (nt noalöök elutähtsasse kehapiirkonda) korral. (Vrd Riigikohtu kriminaalkolleegiumi

16. aprilli 2007. a otsus asjas nr 3-1-1-128-06, p 7). Nimetatud juhtudel võib süüdistataval olla juba

üldise elukogemuse põhjal alust pidada võimalikuks, et tema vallandatud kausaalahela katkematu

kulgemine võib päädida raske tervisekahjustuse koosseisupärase tagajärjega (nt ohuga elule).

Arutatavas asjas ei ole ringkonnakohus sellele tähelepanu pööranud ega arvestanud L. Lombi teo

subjektiivse külje hindamisel selle toimepanemise asjaolusid, eeskätt seda, et süüdistatav ründas

kannatanut küllaltki suure noaga ja tõmbas sellega üle tema kõri, tekitades 10 cm pikkuse lõikehaava,

mis oli osalt ka sügavam. Samuti ei arvestanud kohus A. L-i seisundit kiirabi saabumisel ja haiglasse

viimisel. Seejuures ei ole ringkonnakohus jälgitavalt põhjendanud, miks ei mõjuta nimetatud asjaolud

kuriteokoosseisu subjektiivsele küljele hinnangu andmist ning miks annab selle kohta rohkemat

teavet L. Lombi teojärgne käitumine.

14. Ekspertiisiakti alusel leidis ringkonnakohus sedagi, et süüdistus on tõendatud üksnes osaliselt.

Nimelt märkis kohus, et ekspert tuvastas ühe noahaava kannatanu kaelal, mistõttu ei ole tuvastatud

asjaolu, nagu oleks L. Lomp enne noatõmmet üle A. L-i kõri teda ka löönud noaga. Siingi ei ole

ringkonnakohus käsitlenud kolleegiumi hinnangul tõendeid nende kogumis ega arvestanud

kriminaalasjas kogutud teisi tõendeid. Kuigi ekspertiisiaktis ei ole peale lõikehaava muid vigastusi

ära näidatud, ei võimalda see teha lõplikke järeldusi teo toimepanemise objektiivsete asjaolude

esinemise või puudumise kohta. Näiteks on süüdistatav L. Lomp ka ise väitnud sündmustikku

kirjeldades, et noaga üle kõri tõmbamisele eelnes ka mitu noalööki kannatanu suunas. Löökide

korduvust ei ole välistanud enda ütlustes ka kannatanu A. L. Sellele pööras küll tähelepanu ka

ringkonnakohus, kuid leidis siiski, et ekspertiisiakt koos selles sisalduva eksperdiarvamusega on

suurema tõendusjõuga kui süüdistatava ja kannatanu ütlused. Seega omistas ringkonnakohus

põhjendamatult

kõnealusele

ekspertiisiaktile

eelisseisundi

kuriteo

tehiolude

tuvastamisel.

Ringkonnakohtu kõnealune seisukoht on seejuures ka sisult ebaloogiline. Kuivõrd vaidlusalune

väidetavalt aset leidnud noaga löömine jäi täielikult tagajärjetuks, s.o ei tabanud kannatanut sootuks,

ei saanud ekspertiis selle toimumist või mittetoimumist mingilgi määral ka tuvastada. Eelnevast

tulenevalt ei ole ringkonnakohus järginud kriminaalmenetlusõigust ka süüdistuse osaliselt tõendatuks

lugemisel.

15. Eelmistes punktides märgitut arvestades leiab kolleegium, et ringkonnakohus on hinnanud

tõendeid

ühekülgselt

ja

valikuliselt,

ei

ole

faktiliste

asjaolude

tuvastamisel

järginud

kriminaalmenetlusõigust ega ole kohtuotsust nõuetekohaselt põhjendanud. Need vead on

kriminaalmenetlusõiguse oluliseks rikkumiseks KrMS § 339 lg 2 mõttes, mis toob kaasa

ringkonnakohtu otsuse tühistamise.

16. Väljaspool kassatsiooni piire juhib kolleegium tähelepanu ka järgnevale. Ringkonnakohus

mõistis L. Lombi süüdi KarS § 121 lg 2 järgi, viitamata seejuures kõnealuse lõike ühelegi punktile.

Kolleegiumi hinnangul ei saa isiku sellist süüdimõistmist pidada korrektseks. KrMS § 306 lg 1 p 3

kohaselt tuleb kohtuotsuse tegemisel vastata muu hulgas küsimusele, millise paragrahvi, lõike ja

punkti järgi karistusseadustikus tuleb süüdistatavale inkrimineeritav tegu kvalifitseerida. Sellest

tulenevalt peab kohus isiku süüditunnistamisel näitama võimalikult täpselt ära temale omistatava teo

karistusõigusliku kvalifikatsiooni. Eelnevale lisaks märgib kolleegium, et KarS § 121 lg 2 p-des 1–3

on sätestatud kehalise väärkohtlemise enamohtlik koosseis, milles sisalduvate tunnuste tuvastamine

isiku käitumises eeldab kohtu kontrolli, kas süüdistuses kirjeldatud teo asjaolud vastavad kõnealuse

kuriteokoosseisu tunnustele. Selleks et omistada süüdistatavale KarS § 121 lg 2 järgi kvalifitseeritava

kuriteo toimepanemist, peab kohus lisaks kehalise väärkohtlemise põhikoosseisu (KarS § 121 lg 1)

tunnustele tuvastama ka vähemalt ühe nimetatud koosseisu kvalifitseerivatest tunnustest (KarS § 121

lg 2 p-d 1–3). Seda aga ringkonnakohus teinud ei ole.

17. Eeltoodud põhjustel ja juhindudes KrMS § 361 lg 1 p-st 6 ja lg-st 2, § 362 p-dest 1 ja 2, § 341

lg-st 3 ja § 339 lg-st 2, tühistab Riigikohtu kriminaalkolleegium Tartu Ringkonnakohtu 29. augusti

2016. a otsuse ja saadab kriminaalasja uueks arutamiseks samale ringkonnakohtule teises

kohtukoosseisus. Kassatsiooni rahuldab kolleegium osaliselt. Riigikohus ei nõustu prokuratuuri

taotlusega jõustada KrMS § 361 lg 1 p 5 alusel maakohtu süüdimõistev otsus. Maa- ja

ringkonnakohtu hinnang tõendikogumile on erinev. Riigikohus leidis eelnevalt küll seda, et

ringkonnakohus rikkus faktiliste asjaolude tuvastamisel kriminaalmenetlusõigust, samas ei anna see

alust järeldada, et nende rikkumisteta oleks ringkonnakohus tuvastanud tõendamiseseme asjaolud

samasugusel kujul, nagu seda tegi maakohus. Nii toimides läheks kolleegium vastuollu KrMS § 363

lg-s 5 sätestatud faktiliste asjaolude tuvastamise keeluga (vt ka Riigikohtu kriminaalkolleegiumi

6. oktoobri 2016. a otsus asjas nr 3-1-1-58-16, p 46). Seepärast saadab Riigikohus kriminaalasja

uueks arutamiseks kohtule, kellel on faktiliste asjaolude tuvastamise pädevus.

18. L. Lombi kaitsja on esitanud Riigikohtule taotluse riigi õigusabi tasu kindlaksmääramiseks

120 euro suuruses summas, sh käibemaks 20 eurot. Taotluse kohaselt on kassatsiooniga tutvumiseks,

kaitsealusega nõupidamiseks ja kassatsioonile vastuse koostamiseks kulutatud aega 5 pooltundi.

Kolleegiumi hinnangul on taotluses märgitud toimingud riigi õigusabi osutamiseks vajalikud ja nende

tegemisele kulunud aeg põhjendatud. Juhindudes riigi õigusabi seaduse § 23 lg-st 1 ja § 21 lg-st 3

ning justiitsministri 26. juuli 2016. a määruse nr 16 „Riigi õigusabi osutamise eest makstava tasu

arvestamise alused, maksmise kord, tasumäärad, riigi õigusabi osutamisega kaasnevate kulude

hüvitamise ulatus ja kord ning taotluse esitamise tingimused“ § 1 lg-st 10 ja § 6 lg-st 3, määrab

kolleegium riigi õigusabi tasu suuruseks 120 eurot, sh käibemaks 20 eurot. See menetluskulu jääb

KrMS § 186 lg 1 alusel riigi kanda.

(allkirjastatud digitaalselt)

Eerik Kergandberg, Hannes Kiris, Paavo Randma