3-2-1-155-16 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

TSIVIILKOLLEEGIUM

KOHTUMÄÄRUS

Kohtuasja number

3-2-1-155-16

Määruse kuupäev

Tartu, 8. veebruar 2017

Kohtukoosseis

Eesistuja Jaak Luik, liikmed Peeter Jerofejev ja Ants Kull

Kohtuasi

Mark Annuki pankrotimenetlus

Lõpparuande kinnitamine, pankrotimenetluse lõpetamine

ja võlgniku kohustustest vabastamise menetluse

algatamine

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Ringkonnakohtu 18. augusti 2016. a määrus

tsiviilasjas nr 2-12-46175

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Mark Annuki määruskaebus

Inessa Kovaljova määruskaebus

Menetlusosalised ja nende

esindajad Riigikohtus

Võlgnik Mark Annuk, esindaja vandeadvokaat Indrek Västrik

Võlausaldaja Inessa Kovaljova, esindaja vandeadvokaat

Indrek Västrik

Võlausaldaja OÜ Port One, esindaja vandeadvokaat Kalle-

Kaspar Sepper

Pankrotihaldur Kalle Mõtsnik

Asja läbivaatamise kuupäev

23. jaanuar 2017. a, kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Jätta Tallinna Ringkonnakohtu 18. augusti 2016. a määrus tsiviilasjas nr 2-12-46175

muutmata.

2. Jätta Mark Annuki ja Inessa Kovaljova määruskaebused rahuldamata.

3. Mark Annuki määruskaebuse menetlemisega seotud menetluskulud Riigikohtus jätta Mark

Annuki kanda.

4. Inessa Kovaljova määruskaebuse menetlemisega seotud menetluskulud Riigikohtus jätta

Inessa Kovaljova kanda.

5. Arvata määruskaebustelt tasutud kautsjon riigituludesse.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Harju Maakohus kuulutas 15. veebruari 2013. a määrusega välja Mark Annuki (võlgnik) pankroti

ning nimetati pankrotihalduriks Kalle Mõtsniku. Pankrotihaldur esitas 15. märtsil 2016. a kohtule

kinnitamiseks lõpparuande, mida täpsustas 11. aprillil 2016. a, ning palus pankrotimenetluse

lõpetada. Lisaks palus pankrotihaldur määrata oma tasuks 12 310 eurot 31 senti, millele lisandub

käibemaks 20% (2462 eurot 6 senti). Koos lõpparuande kinnitamisega menetletakse võlgniku

avaldust tema kohustustest vabastamise menetluse algatamiseks.

2. Lõpparuandele esitas 18. märtsil 2016. a vastuväite võlausaldaja Inessa Kovaljova, kelle seisukohti

pankrotihalduri tasu kohta toetas võlgnik. Vastuväite kohaselt on halduri taotletav tasu

põhjendamatult suur ja selle võrra on võlausaldajatele makstavad summad väiksemad. Lõpparuande

järgi on halduri tasu, sellelt makstava käibemaksu ning menetluse lõpetamise kulude katteks

reserveeritud (võlausaldajatele välja maksmata) 14 774 eurot. Vastuväites viidati Riigikohtu

4. novembri 2015. a määrusele tsiviilasjas nr 3-2-1-34-15, mille punktis 29 käsitles Riigikohus

pankrotihaldurile makstava tasu kindlaksmääramise põhimõtteid ning leidis, et kui haldurile

soovitakse määrata suurem tasu kui 1% pankrotivarast, peab kohus põhjendustes analüüsima ja

hindama nii halduri töö mahtu kui ka seda, kas haldur kasutas õigusabi. I. Kovaljova arvates ei olnud

pankrotihalduri töö praeguses asjas mahukas ega keerukas. Pankrotimenetlusse laekunud summasid

mõjutas eelkõige see, et kohus rahuldas hagi võlgnikule kuulunud Harjumaal Viimsi vallas

Metsakasti külas Uuesauna tee 5 asuva kinnisasja 1/2 mõttelise osa tagasivõitmiseks.

Kohtumenetluses haldur isiklikult ei osalenud ning kinnisasja müügi korraldas I. Kovaljova, kellele

kuulus ülejäänud kinnisasi. Seetõttu on põhjendatud määrata pankrotihalduri tasuks 1275 eurot

62 senti ehk 1% pankrotivarast, millele lisandub käibemaks 20% (255 eurot). Ülejäänud halduri tasu

katteks reserveeritud summa arvel peaks suurendama võlausaldajatele tehtavaid väljamakseid.

3. Pankrotihaldur ei nõustunud I. Kovaljova ja võlgniku seisukohtadega halduri tasu kohta ning

leidis, et viidatud Riigikohtu lahend puudutas üksnes õigusabi kasutamise arvestamist haldurile tasu

määramisel. Praeguses pankrotimenetluses kasutas haldur õigusabi osaliselt tagasivõitmise asjas

(hagi koostas ja esitas haldur ise), teistes kohtuasjades haldur õigusabi ei kasutanud ning

pankrotivarast ei ole õigusabikulude katteks raha välja makstud. Seega ei mõjutanud õigusabi

kasutamine võlausaldajatele tehtavaid väljamakseid ning halduri tasu vähendamine õigusabi

kasutamise tõttu ei ole põhjendatud. Haldurile määratakse tasu kogu tema töö eest, mistõttu ühes

kohtuasjas osaliselt õigusabi kasutamine ei saa kaasa tuua tasu määramist alla alammäära.

Tegelikkusele ei vasta väide, et haldur kinnisasja müügiga ei tegelenud. Kinnisasi müüdi toimus

halduri initsiatiivil kohtutäituri vahendusel, millega hoiti ära kaasomandi lõpetamise

kohtumenetlusega seotud kulu. Samuti kooskõlastas haldur enne tehingu vormistamist notariga

tehingu tingimusi. Halduri töö maht ja vastutus ei olnud tavapärasest väiksemad ning haldur taotles

tasu määramist alammääras. Seejuures oli menetluslik olukord tavapärasest keerulisem, sest

võlausaldajate üldkoosolekutel oli häälteenamus võlgnikuga lähedalt seotud isikutel.

4. Võlgniku avaldusele tema kohustustest vabastamise menetluse algatamiseks esitas 7. aprillil

2016. a vastuväite võlausaldaja OÜ Port One, kes palus kohtul jätta võlgniku taotlus rahuldamata,

sest võlgnik oli viimase aasta jooksul enne ajutise halduri nimetamist takistanud võlausaldajate

nõuete rahuldamist ja raisanud oma vara. Vastuväite kohaselt kinkis võlgnik kaks kuud enne ajutise

halduri määramist ära 1/2 mõttelise osa kinnisasjast koos selle oluliste osade ja päraldistega. Tegemist

oli tahtliku ja eesmärgipärase tegevusega võlausaldajate huvide kahjustamiseks. Mõjuva põhjuseta

vara kinkimine olukorras, kus isik on maksejõuetu, on vara raiskamine.

5. Võlgnik vaidles OÜ Port One vastuväitele vastu ning selgitas, et kinnistut koormas hüpoteek, mis

tagas AS SEB Pank nõuet 153 000 euro maksmiseks. Kinnisasja turuhind oli 2012. a septembris, kui

kinkeleping sõlmiti, 173 000 eurot ehk samas suurusjärgus tagatud nõudega. Arvestades

pankrotimenetluse kulusid, ei oleks pärast panga nõude rahuldamist teise järgu nõuete katmiseks raha

jätkunud. Seega ei saa väita, et tehinguga kahjustati selle tegemise hetkel võlausaldajate huve.

Lõpparuande kohaselt on teise järgu võlausaldajatele välja makstud 32 581 eurot. Võlausaldaja

I. Kovaljova teise rahuldamisjärgu jaotise protsent oli seejuures 72,36%, s.o 23 575 eurot 61 senti.

I. Kovaljova nõue võlgniku vastu tulenes sellest, et ta oli saanud võlgnikule edasilaenamiseks laenu

oma emalt Inese Kovalovalt, kes oli tagasivõidetud tehingu teine pool. Kinnisasja müügist saadud

raha kandis I. Kovaljova pärast kulude kandmist Inese Kovalovale võla katteks tagasi. Ka juhul, kui

kinnistut ei oleks tagasi võidetud ja see oleks müüdud 2015. aastal, oleks tulemus sisuliselt sama

pankrotimenetluse tulemusega. I. Kovaljova kinnitab, et tema huve tehinguga ei kahjustatud. Asjaolu,

et teistele teise järgu võlausaldajatele tasuti kinnistu müügist saadud raha arvel 9005 eurot, oli

tingitud sellest, et müügitehing õnnestus teha soodsalt. Arvestama peab ka seda, et teise järgu

võlausaldajatele tasutud 9000 eurot moodustas 7% võlgniku mõttelise osa müügihinnast ja

eksperdiarvamustes on tehingute tegemise hinna varieeruvus suurem. Seega ei saa öelda, et võlgnik

kahjustas kinnisasja võõrandamise tehinguga tahtlikult või raskest hooletusest võlausaldajate huve.

6. Harju Maakohus kinnitas 3. mai 2016. a määrusega lõpparuande ja lõpetas pankrotimenetluse.

Maakohus vabastas Kalle Mõtsniku pankrotihalduri kohustustest ja määras haldurile tasu

12 310 eurot 31 senti, millele lisandub käibemaks 2462 eurot 6 senti. Võlgniku avalduse algatada

tema kohustustest vabastamise menetlus jättis maakohus rahuldamata.

Maakohus oli seisukohal, et võlausaldaja I. Kovaljova vastuväide lõpparuande kinnitamisele ei ole

põhjendatud, sest pankrotihaldur palus määrata halduri tasu seaduses sätestatud alammääras ning

puudus alus haldurile makstavat tasu vähendada. Maakohtu põhjenduste kohaselt on

pankrotimenetlus kestnud üle kolme aasta, pankrotihaldur on pankrotimenetluse käigus teinud kõik

vajalikud toimingud, esitanud kohtusse hagi võlgniku lähikondsele kingitud kinnisasja 1/2 mõttelise

osa kinkelepingu tagasivõitmiseks ja korraldanud selle müügi. Maakohus nõustus halduri

seisukohaga, et halduri töö maht ja vastutus ei olnud tavapärasest väiksemad, mistõttu ei ole

põhjendatud pankrotiseaduse (PankrS) § 65 lg 5 järgi haldurile alammäärast väiksema tasu

määramine.

Maakohus jättis rahuldamata võlgniku avalduse algatada tema kohustustest vabastamise menetlus.

Maakohtu hinnangul vähendas võlgnik teadlikult ja tahtlikult pankrotivara sellega, et sõlmis pärast

pankrotihoiatuse saamist kinkelepingu oma ainsa väärtusliku vara võõrandamiseks enda lähikondsele.

Selline tegevus on käsitatav tahtliku võlausaldajate nõuete rahuldamise takistamisena PankrS § 171

lg 2 p 4 mõttes. Pankrotiavalduse kohaselt edastas OÜ Port One esindaja võlgnikule 18. juulil 2012. a

pankrotihoiatuse ning 14. septembril 2012. a korduva pankrotihoiatuse. Võlgnik sõlmis

24. septembril 2012. a oma elukaaslase I. Kovaljova ema Inese Kovalovaga kinkelepingu ja

asjaõiguslepingu, millega kinkis Inese Kovalovale 1/2 mõttelist osa kinnisasjast koos selle oluliste

osade ja päraldistega. OÜ Port One esitas 12. novembril 2012. a maakohtule avalduse võlgniku

pankroti väljakuulutamiseks, kohus nimetas 19. detsembril 2012. a võlgnikule ajutise pankrotihalduri

ning kuulutas 15. veebruaril 2013. a välja võlgniku pankroti. Pankrotihalduri esitatud lõpparuande

kohaselt oli pankroti väljakuulutamisel võlgniku pangakontodel 34 eurot 13 senti, muud väärtuslikku

vara ei olnud. Pankrotivarasse laekus kokku 127 567 eurot 74 senti, sellest enamik (127 562 eurot

53 senti) kinnisasja kinkelepingu tagasivõitmise ja müügi tulemusena. Eeltoodust tulenevalt kinkis

võlgnik vähem kui kaks kuud enne ajutise pankrotihalduri määramist ja vähem kui viis kuud enne

tema pankroti väljakuulutamist ainsa talle kuuluva väärtusliku vara oma lähikondsele. Maakohus ei

pidanud oluliseks seda, milline oli kinnisasja turuhind vara võõrandamise ajal, kui suur oli kinnisasja

koormav hüpoteek või millise hinnaga kinnisasi hiljem pankrotimenetluses müüdi (seda enam, et

kinnisasja müügist saadud raha arvel sai osaliselt siiski rahuldada ka teise järgu nõudeid).

7. Maakohtu määruse peale esitasid määruskaebuse võlausaldaja I. Kovaljova ja võlgnik.

I. Kovaljova palus ringkonnakohtul tühistada maakohtu määrus pankrotihalduri tasu suuruse osas ja

kinnitada pankrotihalduri tasuks 1% pankrotivarast. Võlgnik vaidlustas nii haldurile määratud tasu

suuruse kui ka kohustustest vabastamise menetluse algatamata jätmise.

Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused

8. Tallinna Ringkonnakohus jättis 18. augusti 2016. a määrusega maakohtu määruse muutmata ja

määruskaebused rahuldamata.

Vastuseks määruskaebustele märkis ringkonnakohus, et maakohus määras PankrS § 65 lg-st 5

ja § 651 lg-st 1 lähtudes haldurile tasu alammääras ning võttis aluseks halduri tasu taotluses

esiletoodud toimingud. Asja materjalidest nähtub, et haldur oli kaasatud kolme kohtumenetlusse.

Õigusabi kasutamine tagasivõitmise asjas ei anna alust halduri tasu vähendamiseks, kuna haldur

kinnitas, et pankrotivara arvel ei ole õigusabikulusid kantud ja vastupidist ei saa järeldada ka

tsiviilasja materjalidest. Samuti ei saa teha järeldust, et kinnistu müük tervikvarana toimus kuidagi

teistmoodi kui halduri ja kohtutäituri koostöös. I. Kovaljova määruskaebusele lisatud kirjavahetusest

nähtub, et haldur tegi kohtutäiturile ettepaneku kaaluda kinnistu kui terviku enampakkumisel müüki,

sest see on võlausaldajale ja sissenõudjale soodsam. Kuna kinnistu müüdi kohtutäituri kontrolli all

tervikvarana, oligi võimalik müügist saada 260 000 eurot, s.o oluliselt enam esialgu plaanitust.

Tähtsust ei ole sellel, kes kinnistule ostja leidis. Põhjendamatu on ka kaebuste esitajate seisukohad, et

halduri tasu tuleb hinnata õigusabi osutamise kontekstis. Pankrotihaldurile tasu määramine on

reguleeritud pankrotiseaduses ning analoogia kohaldamine ei ole vajalik ega asjakohane.

Kohustustest vabastamise menetluse algatamata jätmise kohta märkis ringkonnakohus, et kohtul on

PankrS § 171 lg 2 alusel kaalutlusõigus, mille teostamiseks peab kohus kontrollima, kas esinevad

menetluse algatamata jätmise eeldused, st kas võlgniku isik või tema käitumine vastab PankrS § 171

lg 2 p-des 1-5 sätestatud asjaoludele, samuti hindama, kas esinevad asjaolud, mis õigustaksid

kohustustest vabastamise menetluse algatamist (Riigikohtu 17. aprilli 2013. a määrus tsiviilasjas nr 3-

2-1-46-13). Ringkonnakohus leidis, et maakohus ei ole võlgniku kohustustest vabastamise menetluse

algatamisest keeldumisel diskretsiooni piire ületanud, samuti ei ole maakohus asjaolude tuvastamisel

ja tõendite hindamisel rikkunud menetlusõiguse norme. PankrS § 171 lg 2 p 4 järgi võib kohus jätta

võlgniku kohustustest vabastamise menetluse algatamata, kui võlgnik on viimase aasta jooksul enne

ajutise halduri nimetamist või pärast seda tahtlikult või raske hooletuse tõttu takistanud

võlausaldajate nõuete rahuldamist. Võlausaldajate huvide kahjustamiseks loetakse mh vara

raiskamist. Seega asus maakohus õigesti seisukohale, et sõlmides peale pankrotihoiatuse saamist

kinkelepingu oma ainsa väärtusliku vara võõrandamiseks enda lähikondsele, vähendas võlgnik

teadlikult ja tahtlikult pankrotivara, mille arvel võlausaldajate nõudeid pankrotimenetluses rahuldada,

ning selline tegevus on käsitatav tahtliku võlausaldajate nõuete rahuldamise takistamisena. Tähtsust

ei ole kinnistu turuhinnal kinkimise ajal või kinnistu hilisemal müügihinnal või seda koormanud

hüpoteekide suurusel.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

9. Võlausaldaja I. Kovaljova esitas ringkonnakohtu määruse peale määruskaebuse, milles palub maa-

ja ringkonnakohtu määrused tühistada ning kinnitada pankrotihalduri tasuks 1% pankrotivarast.

Määruskaebuse põhjenduste kohaselt ei ole ringkonnakohtu seisukohad pankrotihalduri tasu suuruse

kohta piisavalt põhjendatud. Ringkonnakohus tugines sellele, et haldur oli kaasatud kolme

kohtumenetlusse, jättes sisuliselt hindamata, milline oli halduri osa menetlustes. Ringkonnakohus

tugines ka sellele, et võlgnikule kuulunud kinnisasja 1/2 mõtteline osa võõrandati halduri initsiatiivil

kohtutäituri vahendusel, kuid ei ole andnud hinnangut halduri töö mahule tasu suuruse kontekstis.

Tegelikkuses müüdi kinnistu täituri kontrolli all I. Kovaljova initsiatiivil, halduri osa piirdus

nõusolekute andmise ja müügilepingu allkirjastamisega. Kohtud ei põhjendanud piisavalt halduri tasu

suuruse vastavust halduri töö mahule ja keerukusele ning jätsid põhjendamatult tasu vähendamata.

10. Võlgnik esitas määruskaebuse, milles vaidlustas nii pankrotihalduri tasu suuruse kui ka

kohustustest vabastamise menetluse algatamata jätmise. Pankrotihalduri tasu osas on võlgniku

seisukohad samad, mis võlausaldaja I. Kovaljoval. Kohustustest vabastamise menetluse algatamata

jätmist käsitledes on ringkonnakohus võlgniku arvates valesti kohaldanud PankrS § 171 lg 2 p 4 ning

asunud põhjendamatult seisukohale, et kohustustest vabastamise menetluse algatamist kaaludes ei pea

hindama tehingu, mis võiks välistada kohustustest vabastamise menetluse algatamise, asjaolusid.

Kinnistu võõrandamise üheks põhjuseks oli võimetus teenindada AS-lt SEB Pank saadud

eluasemelaenu (laenuvõtjateks olid kinnistu kaasomanikud I. Kovaljova ja võlgnik). Tehingu

tegemise ajal oli kinnistu väärtus sisuliselt null - kinnistut koormava hüpoteegiga tagatud laenu jääk

vastas kinnistu hinnale. Täpne kinnistu müügihind sõltub ka juhusest, seega on põhjendamatu

järeldus, et võlgnik vähendas teadlikult ja tahtlikult pankrotivara.

11. Võlausaldaja I. Kovaljova ja võlgniku määruskaebustele esitas vastuse pankrotihaldur, kes palub

jätta määruskaebused rahuldamata. Halduri arvates ei olnud vaja halduri tasu suurust rohkem

põhjendada, sest tasu taotleti ja määrati seadusega ettenähtud alammääras. Tegelikult oli

pankrotimenetlus tavapärasest töömahukam ja keerulisem ning seda järgmistel põhjustel: toimus

kolm kohtuvaidlust; haldur korraldas kuus võlausaldajate üldkoosolekut; haldur saavutas võlgniku

nõude tunnustamise Trans Europe Baltic OÜ pankrotimenetluses; otsused võeti vastu

üldkoosolekutel, kus häälteenamus oli võlgniku lähikondsetel; haldur pidi taotlema võlgniku

kinnisasjale keelumärke seadmist; pankrotihalduri ettepanekul müüdi tagasivõidetud kinnisasi

koostöös kohtutäituriga; pankrotimenetlus kestis üle kolme aasta.

Kohustustest vabastamise menetluse algatamata jätmise kohta arvas pankrotihaldur, et võlgniku

määruskaebus tuleb jätta rahuldamata, sest kinnisasja 1/2 mõttelise osa kinkimisega muutus võlgnik

varatuks ning tegi sellega teadlikult ja tahtlikult võimatuks võlausaldajate nõuete rahuldamise.

12. Võlausaldaja I. Kovaljova määruskaebusele esitas vastuse ka võlausaldaja OÜ Port One, kelle

arvates ei ole määruskaebuse rahuldamiseks alust. Võlgniku määruskaebusele OÜ Port One vastust ei

esitanud.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

13. Kolleegium leiab, et määruskaebuste väited ei anna alust vaidlustatud määruste tühistamiseks.

Määruskaebused tuleb jätta TsMS § 691 p 1 ja § 695 alusel rahuldamata ja ringkonnakohtu määrus

muutmata.

14. Esmalt käsitleb kolleegium võlausaldaja I. Kovaljova määruskaebust ja võlgniku määruskaebust

osas, mis puudutab pankrotihaldurile määratud tasu suurust. Kolleegium ei nõustu määruskaebustes

väljendatud seisukohaga, et pankrotihalduri tasu ei tohiks praegusel juhul olla suurem kui 1%

pankrotivarast. Tulenevalt PankrS § 65 lg 5 esimesest lausest määrab kohus üldjuhul

pankrotihaldurile tasu PankrS § 651 lg-s 1 sätestatud alammääras. Alammäärast väiksema tasu saab

kohus PankrS § 65 lg 5 kolmanda lause järgi pankrotihaldurile määrata juhul, kui alammääras tasu

suurus ei vasta halduri tehtud töö mahule ja vastutusele. Seega peab kohus haldurile alammäärast

väiksema tasu määramiseks olema tuvastanud, et halduri ülesanded pankrotimenetluses olid

tavapärasest lihtsamad või esineb muu eriline asjaolu, mis seab kahtluse alla halduri õiguse saada

alammääras tasu (vt nt Riigikohtu 23. märtsi 2016. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-12-16, p 11). Kui

kohus peab vajalikuks pankrotihalduri tasu vähendada, ei tohi halduri tasu PankrS § 651 lg 4 järgi

siiski olla väiksem kui 1% pankrotivara müügist ja tagasivõitmisest ning halduri muu tegevuse

tulemusena pankrotivarasse laekunud ja pankrotivara hulka arvatud rahast.

15. Praegusel juhul määras maakohus pankrotihaldurile tasu PankrS § 651 lg 1 tabeli järgses

alammääras ning ringkonnakohus jättis maakohtu määruse muutmata. Kolleegiumi hinnangul on

kohtud piisavalt põhjendanud oma seisukohta, et pankrotihalduri töö maht ja keerukus vastas tasu

suurusele. Halduri tasu vähendamiseks ei anna alust üksnes asjaolu, et pankrotivarasse kuulunud 1/2

mõttelist osa kinnisasjast müüdi koostöös kohtutäituriga ning sellest tulenevalt oli halduri vastutus

müügi korraldamisel väiksem. Muid halduri tasu vähendamist põhjendavaid asjaolusid ei ole

võlausaldaja I. Kovaljova ja võlgnik esile toonud. Seetõttu tuleb nende määruskaebused jätta

rahuldamata. Teistsugusele seisukohale asumiseks ei anna põhjust ka Riigikohtu 4. novembri 2015. a

määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-34-15 (p-d 27-30), kus erinevalt praegusest asjast oli pankrotihaldurile

põhjendamatult määratud alammäärast märksa suurem tasu.

16. Järgmiseks käsitleb kolleegium võlgniku määruskaebust tema kohustustest vabastamise

menetluse algatamisest keeldumise peale. Kohtul on PankrS § 171 lg 2 alusel kaalutlusõigus, et

otsustada, kas kohustustest vabastamise menetlus algatada või mitte (vt Riigikohtu 17. aprilli 2013. a

määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-46-13, p-d 10-11). See tähendab, et kui esineb mõni PankrS § 171 lg 2

p-des 1-5 sätestatud menetluse algatamata jätmise alus, võib kohus võlgniku kohustustest

vabastamise menetluse algatamisest keelduda. Praegusel juhul on maakohus tuvastanud, et esinesid

PankrS § 171 lg 2 p 4 kohaldamise eeldused, ning otsustanud jätta võlgniku kohustustest vabastamise

menetluse algatamata. Ringkonnakohus kontrollis maakohtu tuvastatud asjaolusid ja maakohtu

määruse põhjendusi ning otsustas jätta maakohtu määruse muutmata. Kolleegiumi hinnangul ei

ületanud kohtud seejuures kaalutlusõiguse piire ega rikkunud muul viisil menetlus- või

materiaalõigust. Seega tuleb võlgniku määruskaebus jätta rahuldamata.

17. Kuna võlgniku määruskaebus jääb rahuldamata ja ringkonnakohtu määrus muutmata, tuleb

määruskaebusega seotud menetluskulud Riigikohtus jätta TsMS § 171 lg 1 alusel võlgniku kanda.

Samal põhjusel tuleb võlausaldaja I. Kovaljova määruskaebusega seotud menetluskulud Riigikohtus

jätta I. Kovaljova kanda. Ringkonnakohus jättis menetluskulud võrdselt võlgniku ja I. Kovaljova

kanda, kuid menetluskulusid rahaliselt kindlaks ei määranud. Seega määrab menetluskulud kindlaks

maakohus TsMS § 174 lg 4 ja § 177 lg 2 järgi.

18. Määruskaebuste rahuldamata jätmise tõttu tuleb tasutud kautsjon TsMS § 149 lg 4 teise lause

alusel arvata riigituludesse.

Jaak Luik, Peeter Jerofejev, Ants Kull