3-2-1-83-16 · Riigikohus

Riigikohtunike Ants Kulli ja Tambet Tampuu eriarvamus Riigikohtu määruse kohta tsiviilasjas

nr 3-2-1-83-16

1. Me ei nõustu kolleegiumi määruse p-ga 16, millega kolleegium muudab Riigikohtu 4. novembril

2015 tsiviilasjas nr 3-2-1-121-15 tehtud määruse p-s 12 toodud seisukohta, mille kohaselt tähendab

tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 381 lg 2 järgi hagi tagamise taotluses nõude põhistamine

üksnes hagi õiguslikku põhistamist. Kolleegiumi uue seisukoha järgi peab kohus hagi tagamisel

tulenevalt TsMS § 381 lg-st 2 kontrollima ka seda, kas hageja on nõude ja selle tagamise aluseks

olevaid faktilisi asjaolusid põhistanud TsMS § 235 mõttes.

See seisukoht toob kaasa olukorra, kus iga hagi tagamise taotluse korral peab kohus TsMS §-s 325

sätestatu kohaselt hindama seaduses lubatud tõendite ja muude tõendamisvahendite abil, kas hageja

väited hagi aluseks olevate asjaolude kohta on usutavad. Selline hinnang peab TsMS § 384 lg-st 1,

§ 442 lg-st 8 ja § 463 lg-st 2 tulenevalt olema kirjas põhjendustena kohtumääruses, millega kohus

hagi tagamise taotluse kas rahuldab või jätab rahuldamata. Leiame, et sellised nõuded hagi tagamise

aluste kohta ei tulene TsMS § 381 lg 2 mõttest.

2. Jääb selgusetuks, kas hagi tagamise määruse või hagi tagamise määruse tühistamise määruse

vaidlustamise menetluses on Riigikohtul õigus hinnata, kas hageja on oma nõude aluseks olevaid

asjaolusid põhistanud TsMS § 235 mõttes. Leiame, et TsMS § 688 lg 5 analoogia alusel saab

Riigikohus hagi tagamisel lisaks § 377 lg-tes 1-3 sätestatud eeldustele hinnata üksnes nõude

õiguslikku põhjendatust.

3. Me ei nõustu ka kolleegiumi määruse p-des 17 ja 19 toodud seisukohaga, mille järgi võib

sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi tagamisel olla TsMS § 381 lg-s 2 nimetatud haginõude

põhistatuse standard erinev sõltuvalt sellest, kas täitedokumendiks on notariaalselt tõestatud leping

või kohtulahend. Nimelt leiab kolleegium, et kui täitedokumendiks on kohtulahend, siis peab kohus

täitemenetluse seadustiku (TMS) §-s 221 sätestatud hagi tagamisel hageja nõude põhistatust hindama

ulatuslikumalt, võrreldes olukorraga, kus täitedokumendiks on notariaalselt tõestatud leping. Samas

jääb arusaamatuks, mida kolleegium mõistab hagi tagamisel hageja nõude põhistatuse ulatuslikuma

hindamise all. Segadust tekitab ka see, et kolleegium märgib oma määruse p-s 19, et eeltoodud

seisukoht ei tähenda, et sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi tagamise taotluse lahendamisel

oleks kohtul laiemad õigused või kohustused kui teiste hagi tagamise taotluste lahendamisel.

Määruse p-des 17 ja 19 toodud viited kolleegiumi varasemale praktikale ei ole meie arvates

asjakohased, sest kolleegium on määruse p-s 16 muutnud oma senist (vt ka Riigikohtu 13. jaanuari

2016. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-161-15, p 9) ja kohtupraktikas tunnustatud seisukohta, et

vaatamata TsMS § 381 lg-s 2 sätestatule, ei pea hageja hagi tagamise taotluse esitamisel TsMS § 325

mõttes põhistama hagi aluseks olevaid asjaolusid ning kohus ei pea hagi aluseks olevate asjaolude

põhistatust hindama.

4. Ühtse kohtupraktika kujundamiseks olnuks vajalik kolleegiumi määruses täpsemalt selgitada,

missugused on hagi tagamise erisused juhul, kui täitedokumendiks on notariaalselt tõestatud leping,

mille vastu on esitatud sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi. Leiame, et hageja, kes nõuab

täitedokumendiks oleva notariaalselt tõestatud lepingu sundtäitmise lubamatuks tunnistamist ja

taotleb hagi tagamist, ei pea põhistama hagi tagamise taotluses hagi aluseks olevaid faktilisi

asjaolusid juhul, kui ta vaidlustab hagis asjaolusid, mis tulenevad vaidlusalusest lepingulisest suhtest.

Küll aga peab hageja ka sellisel juhul põhistama hagi tagamise aluseks olevaid asjaolusid

(TsMS § 377), tema hagiavaldus peab vastama TsMS § 363 lg 1 p-des 1-3 sätestatud nõuetele ning

hageja nõue peab olema õiguslikult põhjendatud.

Muudel juhtudel, sh juhtudel, kus täitedokumendiks on kohtulahend või kus hageja tugineb

täitedokumendiks olevast notariaalselt tõestatud lepingust (väidetavalt) tuleneva nõude vaidlustamisel

nõuete tasaarvestamisele (mille kohta ei ole TMS § 221 lg-st 2 tulenevalt kohtulahendis võetud

seisukohta), ei saa loogiliselt võttes olla hagi aluseks olevate faktiliste asjaolude ja hagi tagamise

aluseks olevate asjaolude põhistamise, hagi õigusliku põhjendatuse ning TsMS § 363 lg 1 p-des 1-3

sätestatud nõuete järgimise standardis mingit erisust ükskõik millise muu hagi tagamisega võrreldes

(vt ka eriarvamuse p 3).

5. Nõustuda ei saa ka kolleegiumi seisukohaga, et hageja taotluses välja toodud asjaoludest sõltub,

kas kohus kohaldab hagi tagamisel TsMS § 377 lg-t 1 või 2 (määruse p 15). Leiame, et sundtäitmise

lubamatuks tunnistamise hagi tagamiseks saab täitemenetluse peatada üksnes TsMS § 377 lg 1 ja

TsMS § 378 lg 1 p 6 alusel. Viimati nimetatud säte näebki erisättena hagi tagamise abinõuna ette

täitemenetluse peatamise.

Kolleegiumi enamuse seisukoht tähendab seda, et kohus võib sundtäitmise lubamatuks tunnistamise

hagi korral peatada täitemenetluse TsMS § 377 lg 2 alusel ka olukorras, kus hageja ei ole põhistanud

TsMS § 377 lg 1 esimeses lauses sätestatud eeldust, et hagi tagamata jätmine võib raskendada

kohtuotsuse täitmist või selle võimatuks teha. Meie arvates ei tulene selline võimalus seadusest.

Kolleegiumi viide oma varasemale lahendile (Riigikohtu 15. juuni 2016. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-

1-66-16) ei ole asjakohane, sest viidatud lahend ei käinud sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi

tagamise kohta.

Pealegi on TsMS § 377 lg 2 kohaldatav üksnes hagi korral, mille esemeks ei ole rahaline nõue.

Praegusel juhul on tegemist olukorraga, kus kostja taotlusel algatati täitemenetlus hageja vastu

rahalise nõude maksmapanemiseks ning hageja tugineb sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagis

nõuete tasaarvestamisele. Seetõttu on hageja nõue meie arvates rahaline nõue kostja vastu ning

TsMS § 377 lg 2 kohaldamine on välistatud.

Ants Kull, Tambet Tampuu