3-2-1-146-16 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

TSIVIILKOLLEEGIUM

KOHTUMÄÄRUS

Kohtuasja number

3-2-1-146-16

Määruse kuupäev

Tartu, 1. veebruar 2017

Kohtukoosseis

Eesistuja Jaak Luik, liikmed Ants Kull ja Malle Seppik

Kohtuasi

Uno Kasevälja hagi AbeStock AS-i, Viimsi

Kaubanduskeskus OÜ ja ABC Vara AS-i vastu

solidaarselt võla ja viivise saamiseks ning kostjate

kohustamiseks võtta vastu Rae vallas asuv Pihelga

kinnistu (registriosa nr 2721802)

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Ringkonnakohtu 15. juuli 2016. a määrus tsiviilasjas

nr 2-16-6608

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Uno Kasevälja määruskaebus

Menetlusosalised ja nende

esindajad Riigikohtus

Hageja Uno Kaseväli, lepinguline esindaja vandeadvokaat

Andrus Lillo

Kostjad AbeStock AS, Viimsi Kaubanduskeskus OÜ ja ABC

Vara AS, ühine lepinguline esindaja vandeadvokaat Britta

Oltjer

Asja läbivaatamise kuupäev

9. jaanuar 2017. a, kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Jätta Tallinna Ringkonnakohtu 15. juuli 2016. a määruse resolutsioon tsiviilasjas

nr 2-16-6608 muutmata, kuid muuta määruse õiguslikke põhjendusi.

2. Jätta määruskaebus rahuldamata.

3. Jätta kassatsiooniastme menetluskulud Uno Kasevälja kanda. Mõista Uno Kaseväljalt

AbeStock AS-i, Viimsi Kaubanduskeskus OÜ ja ABC Vara AS-i kasuks kassatsiooniastme

menetluskuluna solidaarselt välja 600 eurot. Hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt tuleb

tasuda viivist võlaõigusseaduse § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses alates lahendi

jõustumisest kuni täitmiseni.

4. Arvata määruskaebuselt tasutud kautsjon riigituludesse.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Uno Kaseväli (hageja) esitas 26. aprillil 2016 Harju Maakohtule hagi AbeStock AS-i (kostja I),

Viimsi Kaubanduskeskus OÜ (kostja II) ja ABC Vara AS-i (kostja III) vastu, milles palus mõista

kostjatelt solidaarselt hageja kasuks välja 4 658 360 eurot 25 senti ja viivise 4 658 360 eurot 25 senti

ning kohustada kostjaid vastu võtma Rae vallas asuva Pihlega kinnistu valdus.

Hagiavalduse kohaselt sõlmisid hageja ja tema abikaasa L. Kaseväli kui müüjad ning Tungren AS kui

ostja 14. märtsil 2007 Pihelga kinnistu võlaõigusliku müügilepingu hinnaga 85 750 000 krooni

(5 480 423 eurot 86 senti), millest ostja tasus hagejale 15%, s.o 12 862 500 krooni (822 063 eurot

58 senti), ja lepingu p 2.6 alusel 3 658 355 krooni (233 811 eurot 50 senti) intressi. Kokku tasus ostja

müüjatele müügilepingu alusel 16 520 855 krooni ehk 1 055 875 eurot. Ülejäänud summa pidi ostja

tasuma hiljemalt 14. juunil 2008.

4. juuni 2008 avaldusega taganes ostja müügilepingust. Tsiviilasjas nr 2-08-23901 jõustunud

kohtuotsusega tuvastati, et ostjal ei olnud õigust müügilepingust taganeda ja müügileping on kehtiv.

Kuivõrd Tungren AS-i ettevõte on detsembris 2009 kostjatele üle läinud (võlaõigusseaduse

(VÕS) § 180 lg 2, § 182 lg 2), tuleb kostjatel täita 14. märtsi 2007. a tehingust tulenevad ostja

kohustused, st tasuda Pihelga kinnistu ostuhind ja ostuhinna tasumisega viivitamisest tulenev viivis

ning võtta vastu Pihelga kinnistu valdus.

2. Kostjad vaidlesid hagile vastu ja taotlesid selle menetlusse võtmata jätmist. Harju Maakohus

kuulutas 10. veebruari 2011. a määrusega tsiviilasjas nr 2-10-62166 välja Tungren AS-i pankroti ja

nimetas pankrotihalduriks vandeadvokaat Maire Armi. 16. märtsil 2011 esitas pankrotihaldur

müüjatele avalduse, mille kohaselt võlgnik loobub Pihelga kinnistu müügilepingust tulenevate

lepinguliste kohustuste täitmisest ja 17. novembril 2011 nõudekirja müügilepingu alusel tasutud

summade tagastamiseks pankrotiseaduse (PankrS) § 46 lg 1 alusel.

Tsiviilasjas nr 2-12-2420 jõustunud kohtuotsustega mõisteti Luule Kaseväljalt ja Uno Kaseväljalt

solidaarselt Tungren AS-i (pankrotis) pankrotihalduri Maire Armi kasuks Tungren AS-i (pankrotis)

pankrotivarasse arvamiseks välja müügilepingu alusel ülekantud summad.

Hagejal puudub Tungren AS-i (pankrotis) vastu täitmisnõue. Sellest tulenevalt ei saa olla hagejal

täitmisnõuet kostjate vastu ka võimaliku ettevõtte ülemineku korral.

3. Harju Maakohus jättis 20. mai 2016. a määrusega hagi menetlusse võtmata ning menetluskulud

hageja kanda. Maakohus mõistis hagejalt kostjate kasuks välja menetluskulu 1200 eurot. Maakohus

määras, et hagejal tuleb välja mõistetud menetluskuludelt tasuda kostjatele viivist VÕS § 113 lg 1

teises lauses sätestatud määras alates määruse jõustumisest kuni täitmiseni.

Maakohus nõustus kostjatega selles, et hagejal puudub õigus nõuda Pihelga kinnistu müügilepingu

täitmist, sest Riigikohtu otsusega asjas nr 3-2-1-47-15 (p-d 11 ja 12) on tuvastatud Pihelga kinnistu

müügilepingu lõppemine pankrotihalduri esitatud kohustuse täitmisest loobumise avalduse alusel.

Jõustunud kohtuotsustega mõisteti solidaarselt Luule Kaseväljalt ja Uno Kaseväljalt Tungren AS-i

(pankrotis) pankrotihalduri Maire Armi kasuks Tungren AS-i pankrotivarasse arvamiseks välja

1 055 875 eurot müügihinna tagastamiseks ja intress ning viivis.

Kuivõrd 14. märtsi 2007. a võlaõiguslikust müügilepingust tulenev täitmisnõue on lõppenud, ei saa

olla hagejal täitmisnõuet kostjate vastu ka võimaliku ettevõtte ülemineku korral. Seega ei ole hageja

täitmisnõude rahuldamine hagi alusena toodud faktilistele asjaoludele tuginedes võimalik ning hagi

menetlusse võtmisest tuleb keelduda tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 371 lg 2 p 1 alusel.

Samuti ei ole võimalik hagiga saavutada hageja eesmärki - kohustada kostjaid võtma vastu Pihelga

kinnistu valdus -, mistõttu tuleb hagi jätta menetlusse võtmata ka TsMS § 371 lg 2 p 2 alusel. Omandi

vastuvõtmise nõue saab tuleneda üksnes poolte vahel kehtivast (asjaõigus)lepingust. Kuivõrd

14. märtsi 2007. a võlaõiguslikust müügilepingust tulenev täitmisnõue on lõppenud ning hageja ja

Tungren AS-i (pankrotis) vahel ei ole kehtivat lepingulist suhet, siis puudub nõudel alus.

Maakohus ei hinnanud hagi menetlusse võtmisel kostja esitatud aegumise vastuväidet, kuna

TsMS § 371 ei võimalda jätta hagi menetlusse võtmata sellel põhjusel.

4. Määruskaebuses palus hageja tühistada maakohtu määruse ja saata asja maakohtule menetluse

jätkamiseks.

Kostjad leidsid, et määruskaebus tuleb jätta rahuldamata.

Harju Maakohus võttis määruskaebuse menetlusse, jättis selle rahuldamata ja saatis TsMS § 663 lg 5

alusel lahendamiseks Tallinna Ringkonnakohtule.

Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused

5. Tallinna Ringkonnakohus jättis 15. juuli 2016. a määrusega maakohtu määruse muutmata.

Menetluskulud ringkonnakohtus jättis kohus hageja kanda ja mõistis hagejalt solidaarselt kostjate

kasuks välja 700 eurot ringkonnakohtu menetluskulude hüvitamiseks. Ringkonnakohus määras, et

hagejal tuleb välja mõistetud menetluskuludelt tasuda kostjatele viivist VÕS § 113 lg 1 teises lauses

sätestatud määras alates määruse jõustumisest kuni täitmiseni.

Ebaõige on hageja väide, et maakohus keeldus hagi menetlusse võtmisest üksnes TsMS § 371 lg 2 p 2

alusel põhjendusel, et hagiga ei ole võimalik hageja taotletavat eesmärki saavutada. Maakohus

keeldus hagiavaldust menetlusse võtmast ka TsMS § 371 lg 2 p 1 alusel, see on, eeldades

hagiavalduses märgitud faktiliste asjaolude õigsust, ei ole hagiavalduses esitatud nõude rahuldamine

objektiivselt võimalik.

Maakohus ei jätnud hagi menetlusse võtmata tõendite sisulise analüüsi põhjal, nagu hageja ekslikult

arvab. Maakohus tugines hagis toodud faktilistele asjaoludele ning hindas hagi õiguslikku

perspektiivikust.

Hageja nõuab kostjatelt Pihelga kinnistu müügilepingu täitmist. TsMS § 457 lg 1 kohaselt on

jõustunud kohtuotsus menetlusosalistele kohustuslik osas, milles lahendatakse hagi või vastuhagiga

esitatud nõue hagi aluseks olevatel asjaoludel. Tallinna Ringkonnakohtu jõustunud otsusega

tsiviilasjas nr 2-12-2420 on tuvastatud Pihelga kinnistu müügilepingu lõppemine ning mõistetud

hagejalt Tungren AS-i pankrotihalduri kasuks välja lepingu alusel ettemaksena tasutud summad. See

otsus on hagejale täitmiseks kohustuslik.

PankrS § 46 lg 1 annab haldurile võimaluse võlasuhte lõpetamiseks tulenevalt pankrotimenetluse

eripärast. PankrS § 46 lg 1 annab seega pankrotihaldurile eraldi aluse lepingu lõpetamiseks

VÕS § 186 p 9 mõttes (võlasuhte lõppemine muul seaduses ettenähtud alusel; Riigikohtu otsus asjas

nr 3-2-1-47-15, p 11). VÕS § 188 lg 2 ja § 189 lg 1 kohaselt ei ole võlasuhte lõppemise korral

võimalik esitada täitmisnõuet.

Eeltoodust tulenevalt asus maakohus õigesti seisukohale, et kuivõrd võlaõiguslikust müügilepingust

tulenev täitmisnõue on lõppenud, ei saa hagejal olla täitmisnõuet kostjate vastu ka võimaliku

ettevõtte ülemineku korral ning hageja täitmisnõude rahuldamine ei ole hagi alusena toodud

faktilistele asjaoludele tuginedes võimalik.

Hageja määruskaebuses esitatud käsitlus müügilepingu lõppemisest müügihinna tähtajaks tasumata

jätmise tõttu on meelevaldne, vastuoluline ja asjakohatu.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

6. Hageja palub määruskaebuses tühistada ringkonnakohtu ja maakohtu määrused ning võtta hagi

menetlusse või alternatiivselt saata asi maakohtule hagi menetlusse võtmise otsustamiseks.

Hagi ei ole perspektiivitu. Täitmisnõude lõppemine ühe solidaarvõlgniku suhtes ei tähenda

automaatselt selle lõppemist ka teiste solidaarvõlgnike suhtes. Kohtud ei ole viidanud ühelegi

õigusnormile, mille kohaselt puudub hagejal täitmisnõue AS-i Tungren (pankrotis) ettevõtte

omandajate vastu. Kohtud on jätnud tähelepanuta, et 14. detsembril 2009 läks kinnistu müügileping

ettevõtte ülemineku tõttu üle kostjatele I ja III. AS Tungren (pankrotis) ning kostjad I ja III on

VÕS § 183 lg 1 järgi solidaarvõlgnikud. Pankrotihalduril ei olnud seega võimalust lepingust

taganeda.

Kohtud on lubamatult hinnanud hagi menetlusse võtmata jätmisel tõendeid, tuginedes oma määrustes

üksnes Riigikohtu lahendile asjas nr 3-2-1-47-15, millega tuvastati kinnistu müügilepingu lõppemine.

Kinnistu müügilepingu lõppemist ja Riigikohtu lahendit kui tõendit (TsMS § 272 lg-te 1 ja 2 alusel)

tuleb analüüsida hagi sisulise lahendamise käigus. Riigikohus ei arvestanud ettevõtte üleminekuga.

Ringkonnakohus jättis tähelepanuta, et hageja esitas 14. juulil 2016 hagi täiendusena alternatiivse

viivisenõude VÕS § 188 lg 2 alusel. Ringkonnakohus oleks pidanud ootama ära maakohtu lahendi

alternatiivse nõude menetlusse võtmise kohta ning alles seejärel tegema määruse hageja

määruskaebuse kohta.

7. Kostjad leiavad, et ringkonnakohtu määrus on seaduslik ja põhjendatud. Kostjad paluvad mõista

hagejalt kassatsiooniastme menetluskuluna välja 959 eurot ja viivise sellelt.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

8. Kolleegium leiab, et määruskaebuse väited ei anna alust ringkonnakohtu määrust tühistada.

Määruskaebus tuleb jätta TsMS § 691 p 1 ja § 695 alusel rahuldamata ning ringkonnakohtu määruse

resolutsioon muutmata, muutes määruse õiguslikke põhjendusi.

9. Kolleegium nõustub määruskaebuses esitatud seisukohaga, et kohtud on hinnanud hagi menetlusse

võtmata jätmisel tõendeid, mis ei ole kooskõlas TsMS § 371 lg-ga 2 ega Riigikohtu senise

praktikaga.

Riigikohus on korduvalt leidnud, et TsMS § 371 lg 2 p-de 1 ja 2 alusel asja menetlusse võtmise üle

otsustamisel ei saa kohtud hinnata tõendeid ja lahendada asja sisuliselt, vaid lähtuda tuleb

hagiavalduses esitatust (vt nt Riigikohtu 11. veebruari 2015. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-151-14,

p 14, ja seal esitatud varasemaid viiteid).

Riigikohus on selgitanud, et eespool väljatoodud tõendite hindamise keeld tähendab mh ka seda, et

TsMS § 371 lg-s 2 nimetatud alustel hagi menetlusse võtmisest keeldumise otsustamisel ei saa

lähtuda TsMS § 457 lg-st 1, kui hageja ei ole vastavaid asjaolusid hagis välja toonud. Kui kohtud

põhjendavad hagi menetlusse võtmisest keeldumist üksnes teises tsiviilasjas kohtulahendiga

tuvastatud asjaoludega, tähendab see varasema asja lahendi kui dokumentaalse tõendi

(TsMS § 272 jj) sisu hindamist (vt Riigikohtu 13. novembri 2013. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-121-

13, p 8).

10. Mõlema astme kohtud on praeguses asjas tuginenud hagi menetlusse võtmata jätmisel peamiselt

sellele, et hageja 14. märtsi 2007. a võlaõiguslikust müügilepingust tulenev täitmisnõue on lõppenud.

Nõustuda ei saa ringkonnakohtu järeldusega, et maakohus ei jätnud hagi menetlusse võtmata tõendite

sisulise analüüsi põhjal. Maakohus tuvastas täitmisnõude lõppemise just (kostja viidatud) tõendite

põhjal, sest hagiavalduses ei olnud seda asjaolu kirjeldatud ega esitatud viidet varasemale

tsiviilasjale. Mõlema astme kohtud on viidanud Riigikohtu lahendile tsiviilasjas nr 3-2-1-47-15,

milles leiti, et Tungren AS-i (pankrotis) pankrotihalduri PankrS § 46 lg 1 järgne tahteavaldus

Tungren AS-i ja hageja ning L. Kasevälja vahelisest 14. märtsi 2007. a lepingust tuleneva

müügihinna tasumise kohustuse täitmisest loobumise kohta lõpetas poolte võlasuhte. Maakohus on

viidanud Riigikohtu lahendile punkti täpsusega. Ka Riigikohtu lahend võib olla tõend TsMS § 272 jj

tähenduses.

Seega tuleb ringkonnakohtu lahendist välja jätta põhjendused hagejal täitmisnõude puudumise kohta.

Siiski ei ole eespool kirjeldatud rikkumine praegu alama astme kohtute lahendite tühistamise alus.

Kolleegium põhjendab seda järgmiselt.

11. TsMS § 371 lg 2 p 1 kohaselt võib kohus jätta hagiavalduse menetlusse võtmata, kui hageja

õiguste rikkumine ei ole hagi alusena toodud faktilistele asjaoludele tuginedes üldse võimalik,

eeldades hageja esitatud faktiliste väidete õigsust. Kolleegiumi hinnangul ei ole hagi menetlemiseks

alust, kuna hageja, nõudes müügilepingu täitmist, ei ole hagiavalduses tuginenud faktilistele

asjaoludele, mis võiksid anda alust järeldusele, et vaidlusalune võlaõiguslik müügileping on üle

läinud kostjatele.

Tsiviilseadustiku üldosa seaduse § 661 järgi on ettevõte majandusüksus, mille kaudu isik tegutseb.

VÕS § 180 lg 2 järgi kuuluvad ettevõttesse ettevõtte majandamisega seotud ja selle majandamist

teenivad asjad, õigused ja kohustused, muu hulgas ettevõttega seotud lepingud. Ettevõtte

üleminekuga on tegemist juhul, kui üle läheb majandusüksus, mis säilitab oma identiteedi (vt ka

Riigikohtu 20. oktoobri 2010. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-82-10, p 16). Hagiavalduses ei ole piisavaid

faktilisi asjaolusid, millest nähtuks, et kostjatele (või kellelegi neist) oleks üle läinud Tungren AS-i

iseseisev majandusüksus, mis ülemineku järel oleks säilitanud oma struktuuri ja identiteedi. Hageja

on hagiavalduses tuginenud Tungren AS-i kinnistute müügile kostjatele, kuid ei ole esitanud

faktiväiteid, millest võiks järeldada, et koos kinnistutega läks kostjatele (või kellelegi neist) üle ka

senine struktureeritud majandustegevus (ressursside organiseeritud grupeering, mille eesmärgiks on

tegelda majandustegevusega) ja selle hulgas ka vaidlusalune leping (ülemineku võimaluse kohta vt ka

käesoleva määruse p 12). Selliselt ei ole hageja õiguste rikkumine võimalik, kuna ei saa eeldada,

nagu oleksid kostjad vaidlusaluse 14. märtsi 2007. a lepingu pooled, millest saaks tekkida nende

solidaarvastutus, sh koos Tungren AS-iga. Seetõttu on õige kohtute lõppjäreldus, mille järgi jääb hagi

menetlusse võtmata. Lisaks ei ole vajalik käsitleda seda, kas hagi oleks võinud jätta menetlusse

võtmata ka TsMS § 371 lg 2 p 2 alusel.

12. Vastuseks määruskaebuse väidetele täitmisnõude kohta märgib kolleegium, et määruskaebuse

käsitlus täitmisnõude ülemineku kohta ei ole õiguslikult korrektne. Hageja näib lähtuvat arusaamast,

et 2007. a võlaõiguslik leping sai enne pankrotihalduri PankrS § 46 kohast avaldust kehtida korraga

nii Tungren AS-i kui ka praeguse asja kostjate suhtes (kes olid kõik selle lepingu kohustatud pooled).

Selline õiguslik käsitlus ei ole aga õige, sest võlaõiguslik müügileping sai kehtida kas ainult

Tungren AS-i suhtes või ainult kostjate suhtes. Viimast vaid juhul, kui müügileping läks ettevõtte

ülemineku korras Tungren AS-ilt kostjatele üle.

VÕS § 182 lg 1 esimese lause järgi antakse ettevõttesse kuuluvad asjad omandajale üle vastavate

asjade üleandmise sätete järgi ja õigused vastavate õiguste üleandmise sätete järgi, lepingud aga

lepingute ülevõtmise sätete järgi. VÕS § 179 lg 2 järgi loetakse lepingu ülevõtmisega, et kõik

lepingust tulenevad õigused ja kohustused on lepingu ülevõtjale üle läinud. Seega said ettevõtte

ülemineku käigus 2007. a lepingust tulenevad lepingulised kohustused kostjatele üle minna ainult

koos üle läinud lepingu(te)ga (üldjuhul saavad selliselt üle minna vaid kestuslepingud, milleks

kinnistu müügileping tavajuhul ei ole). Kui leping oleks kostjatele üle läinud, oleks Tungren AS

jäänud lepinguliste kohustuste täitmise eest solidaarselt vastutavaks VÕS § 183 lg 1 esimese lause

järgi, kuid ei oleks saanud jääda lepingupooleks. Kolleegium märgib, et solidaarvastutuse eeldus on

see, et leping pole lõppenud.

13. Kolleegium leiab, et ringkonnakohus ei pidanud ootama maakohtu lahendit hageja alternatiivse

viivisenõude menetlusse võtmise kohta. Hageja esitas kohtulahendite infosüsteemi andmete kohaselt

oma täiendava nõude mitu kuud pärast maakohtu määrust hagi menetlusse võtmata jätmise kohta

ning kümme päeva pärast seda, kui maakohus oli jätnud TsMS § 663 lg 5 järgi rahuldamata hageja

määruskaebuse ja edastanud selle ringkonnakohtule. Sellises menetluslikus olukorras ei oleks

ringkonnakohtul olnud põhjendatud ära oodata maakohtu seisukohta hagiavalduse täienduse kohta

(pealegi oli tsiviilasja paberkandjal toimik maakohtust edasi antud ringkonnakohtule). Maakohtul on

võimalik hageja nõude kohta seisukoht võtta pärast praeguse lahendi jõustumist, käsitledes seda

eraldi hagina, kui hageja ei pea vajalikuks hagist loobuda.

14. Kassatsiooniastme menetluskulud jäävad TsMS § 171 lg 1 alusel hageja kanda. Kuna alama astme

kohtud on lisaks menetluskulude jaotusele kindlaks määranud ka menetluskulude rahalise suuruse,

määrab nende suuruse kassatsiooniastmes TsMS § 174 lg 3 kohaselt kindlaks ka Riigikohus.

Riigikohtule esitatud menetluskulude kindlaksmääramise avalduses on kostjad märkinud oma

kassatsiooniastme menetluskulude suuruseks 959 eurot ja palunud selle välja mõista hagejalt, samuti

seadusjärgse viivise menetluskuludelt. Menetluskulud koosnevad õigusabikuludest. Kostjate esindaja

on märkinud tasustatavateks ajakuludeks hageja määruskaebusega ja alternatiivse viivisenõudega

tutvumise (56 min) ja määruskaebusele vastuse koostamise (5 t 55 min). Kolleegium peab

TsMS § 175 lg 1 alusel põhjendatud ja vajalikuks kuluks 600 eurot, arvestades eelkõige sellega, et

määruskaebuse vastuses ei ole olnud vajalik esitada oluliselt erinevaid seisukohti, kui on esitatud juba

hagivastuses ja vastuses ringkonnakohtule esitatud määruskaebusele. Seega ei ole peaaegu kuue tunni

pikkune ajakulu määruskaebuse vastuse koostamiseks täies ulatuses põhjendatud.

Rahuldada tuleb kostjate taotlus menetluskuludelt VÕS § 113 lg 1 teise lause alusel viivise

väljamõistmiseks alates lahendi jõustumisest kuni menetluskulude tasumiseni.

15. Määruskaebuse rahuldamata jätmise tõttu tuleb TsMS § 149 lg 4 teise lause alusel arvata

määruskaebuselt tasutud kautsjon riigituludesse.

Jaak Luik, Ants Kull, Malle Seppik