3-2-1-142-16 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

TSIVIILKOLLEEGIUM

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-2-1-142-16

Otsuse kuupäev

Tartu, 1. veebruar 2017

Kohtukoosseis

Eesistuja Tambet Tampuu, liikmed Henn Jõks ja Ants Kull

Kohtuasi

I. Z hagi Osaühingu Hanval Metall vastu kutsehaigusega

tekitatud varalise ja mittevaralise kahju hüvitamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Ringkonnakohtu 17. juuni 2016. a otsus tsiviilasjas nr 2-

13-35580

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

I. Z kassatsioonkaebus

Osaühingu Hanval Metall vastukassatsioonkaebus

Tsiviilasja hind Riigikohtus

Kassatsioonkaebuse hind on 1615 eurot 61 senti

Vastukassatsioonkaebuse hind on 949 eurot 84 senti

Menetlusosalised ja nende

esindajad Riigikohtus

Hageja I. Z, esindaja vandeadvokaat Tarmo Pilv

Kostja Osaühing Hanval Metall, esindaja vandeadvokaat Rait

Sarjas

Asja läbivaatamise kuupäev

9. jaanuar 2017. a, kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Jätta Tartu Ringkonnakohtu 17. juuni 2016. a otsus tsiviilasjas nr 2-13-35580 muutmata ning

kassatsioonkaebus ja vastukassatsioonkaebus rahuldamata.

2. Jätta kassatsiooniastme menetluskulud poolte endi kanda.

3. Arvata kassatsioonkaebuselt ja vastukassatsioonkaebuselt tasutud kautsjonid riigituludesse.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. I. Z (hageja) esitas 30. juulil 2013 Osaühingu Hanval Metall (kostja) vastu hagi kutsehaigusega

tekitatud varalise ja mittevaralise kahju hüvitamiseks. Hagi 21. aprilli 2015 täpsustuses palus hageja

mõista kostjalt hageja kasuks välja 31. märtsi 2015. a seisuga kutsehaiguse tõttu saamata jäänud tulu

7252 eurot 92 senti ja alusetu rikastumisega saadud 191 eurot 73 senti, otsese varalise kahju hüvitis

170 eurot 94 senti ning mittevaralise kahju hüvitis kohtu äranägemisel ning jätta menetluskulud

kostja kanda. Lisaks palus hageja mõista kostjalt välja alates 1. aprillist 2015 perioodilise hüvitise,

võttes selle arvutamise aluseks hageja kaotatud sissetulek 38 eurot 14 senti päevas, mida tuleb igal

aastal indekseerida Statistikaameti avaldatava metalltoodete tootmise tegevusalal keskmise

brutokuupalga juurdekasvutempoga, indekseerida hüvitis hiljemalt 1. augustiks, arvutada

indekseerimisel hüvitis ümber ja hüvitada vähem tasutud hüvitis ühekordse maksena. Hageja palus

arvutada indekseeritud kalendripäevatasust hüvitise baasmääraks hageja kutseala püsiva

töövõimekaotuse määr 50%, millest tuleb maha arvata hageja saadud töövõimetuspension, ning

jagada töövõimetuspensioni mahaarvamise järel saadav summa, jättes sellest kostja kanda 43,61%.

Samuti palus hageja kohustada ennast teavitama kostjat püsiva kutsealase töövõimekaotuse määra ja

töövõimetuspensioni suuruse muutumisest ning kostjat maksma hüvitise hagejale selle saamise kuu

kolme esimese tööpäeva jooksul.

Hagiavalduse kohaselt töötas hageja alates 6. augustist 2001 kostja juures treialina. Hagejal

diagnoositi 12. novembril 2010 kutsehaigus, mis oli välja kujunenud ajavahemikel 1983-1997 ja

2001-2010. Tervisekahjustuse põhjuseks on sundasendis töötamine ning käte ja õlgade korduvad

liigutused. 20. detsembril 2010 tuvastati hagejal 40%-line püsiv kutsealase töövõime kaotus, alates

12. novembrist 2012 on hageja töövõime kaotus 50%. Kostja ütles hagejaga sõlmitud töölepingu

hageja terviseseisundi tõttu alates 14. märtsist 2011 üles. Sotsiaalkindlustusameti 30. mai 2011 otsuse

alusel makstakse hagejale alates 15. märtsist 2011 enne kostjat hageja tööandjateks olnud, nüüdseks

likvideeritud ettevõtete eest kutsehaigusega tekitatud kahju hüvitisest 56,39%. Kuna hageja

kutsehaigus tekkis mh kostja juures töötades, peab kostja hüvitama hagejale tema tööstaaži järgi

43,61% tekkinud kahjust. Kostja rikkus kohustust juhendada hagejat tervisekaitsealaselt, ei

tutvustanud talle töötervishoiu ja tööohutuse nõudeid ja tööajakorraldust. Kostja ruumides ei olnud

nõuetekohast ventilatsiooni, siseruumide temperatuur langes külma ilmaga alla 14 kraadi, ruumides

oli tuuletõmbus ja ülemäärane müra, kostja ei taganud hagejale abivahendeid ja isikukaitsevahendeid.

Lisaks ei järginud kostja töö tegemise aja piiranguid ega täitnud kohustust kontrollida hageja tervist,

korraldada töötervishoiuteenust ja kanda selle kulud. Kostja tööohutusnormide rikkumised on

tuvastatud tööinspektsiooni 12. novembri 2010. a kutsehaiguse uurimiskokkuvõttega.

Kostja rikkumiste tõttu kaotas hageja oma sissetuleku ning tal tekkis kutsehaiguse diagnoosimise,

retseptiravimite ja taastusravis käimise kulu. Tervisekahjustuse tagajärjel tekkis hagejal ka

mittevaraline kahju. Hageja on viibinud korduvalt uuringutel ja haiglaravil, tervisekahjustused

tekitavad talle iga päev füüsilist ja hingelist valu ning tema elukvaliteet on langenud. Kostja

töötingimused halvendasid hageja psüühilist tervist, sest kostja kohtles hagejat teiste töötajatega

võrreldes ebavõrdselt ning lubas oma töötajal hagejat kiusata.

Kostja rikkumised ja hagejal tekkinud kahju on põhjuslikus seoses. Kostja on õigusvastase teo

pannud toime vähemalt hooletusest. Kuna kostja oli võtnud endale töölepinguga kohustuse tagada

hagejale seadusega kooskõlas ohutud töötingimused, on kostja õigusvastane tegevus käsitatav lepingu

rikkumisena. Alternatiivselt peab kostja hüvitama hagejale kahju võlaõigusseaduse (VÕS) § 1044

lg 3 alusel.

2. Kostja vaidles hagile vastu ja palus jätta selle rahuldamata.

Kostja juures töötamine ei tekitanud hagejal kutsehaigust. Hageja varaline ja mittevaraline kahju ei

ole tõendatud ning kahjunõue on ebamõistlikult suur. Hageja väidetav kahju ei ole põhjuslikus seoses

kostja tegevusega ja kostja ei ole hagejale kahju tekitamises süüdi. Hagejal tekkis kutsehaigus

täielikult või vähemalt osaliselt enda süül. Hageja ei töötaks treialina erialase hariduse puudumise või

üldhaigestumise tõttu ka juhul, kui tal ei oleks kutsehaigust diagnoositud. Hageja töötas ajavahemikul

1976-2000 erinevatel töökohtadel ning juba kostja juurde tööle asudes oli tal terviseseisund, mis

diagnoositi hiljem kutsehaigusena. Hageja varjas kostja eest oma terviseprobleeme.

3. Tartu Maakohus rahuldas 16. septembri 2015. a otsusega hagi osaliselt, mõistis kostjalt hageja

kasuks välja kutsehaigusega tekitatud saamata jäänud tulu 16. septembri 2015. a seisuga 3215 eurot

54 senti ning alates 17. septembrist 2015 perioodilise hüvitise, mille arvutamise aluseks on

16. septembri 2015. a seisuga hageja kaotatud kalendripäevasissetulek 39 eurot 59 senti, mida tuleb

igal aastal indekseerida Eesti Vabariigi kõigi tegevusalade keskmise brutokuupalga

juurdekasvutempoga, võrreldes eelmise perioodiga. Hüvitist tuleb indekseerida Statistikaameti

andmete avaldamise järel hiljemalt iga aasta 1. augustiks ning indekseerimisel arvutatakse alates

indekseerimise aasta algusest tasutud hüvitis ümber ja vähem tasutud osa makstakse ühekordselt.

Indekseeritud kalendripäevatasust arvatakse kutsehaigusest tingitud hüvitise baasmääraks 40%,

millest tuleb maha arvata hageja töövõimetuspension. Sellest jääb kostja kanda 21,81%. Hageja on

kohustatud kohe teavitama kostjat kutsehaigusest tingitud töövõimekaotuse määra vähenemisest ja

töövõimetuspensioni suuruse muutumisest. Kostja on kohustatud maksma hagejale perioodilist

hüvitist selle saamise kuu seitsme esimese tööpäeva jooksul. Lisaks mõistis maakohus kostjalt hageja

kasuks välja otsese varalise kahju hüvitise 58 eurot 46 senti ja alusetu rikastumise teel saadud

191 eurot 73 senti. Maakohus jättis hageja ülejäänud saamata jäänud tulu ja otsese varalise kahju

hüvitamise nõude ning kogu mittevaralise kahju hüvitamise nõude rahuldamata. Menetluskulud jäid

poolte endi kanda.

Maakohtu otsuse kohaselt süvendas kostja süüline õigusvastane tegevusetus ajavahemikul 2001-2010

hagejal kutsehaiguse väljakujunemist. On tõendatud, et hageja pidi käte abil tõstma iga päev

erimõõtmelisi esemeid ning tegema ühetaolisi liigutusi. Hagejal tuvastati kutsehaiguse tõttu

15. novembril 2010 püsiv töövõime kaotus 40% ning 9. aprillil 2013 alates 15. augustist 2012 püsiv

töövõimetus 70%, mille põhjuseks on 50% kutsehaigus. Kostja ei vastuta hageja kutsehaigusest

tingitud tervisekahju suurenemise eest pärast kostja juures töötamise lõppemist. Kostja rikkus seitse

aastat töötervishoiukohustusi ja tööohutusnõudeid. Kuigi hageja asus kostja juures tööle

19. septembril 2001, on ta ohutusjuhenditega tutvunud alles 4. detsembril 2007. Ajavahemikul 2001-

2007 oli kostja raskelt hooletu, jättes mh hageja nõuetekohaselt juhendamata ja riskianalüüsid

tegemata. Kostja oleks pidanud tagama hagejale seadmetega töötamise ohutusjuhendis nimetatud

ettevalmistuse ning veenduma, et hageja tunneb neid seadmeid ja ohutuid töövõtteid. Seega on kostja

jätnud käibes vajaliku hoole järgimata ka pärast ohutusjuhendite kehtestamist ajavahemikul 2008-

2010. Ka sel perioodil tekitas kostja hagejale tervisekahju süüliselt.

Hagejale on 1998. ja 1999. a-l tehtud mitu karpaalkanali operatsiooni ning juba 2002. a-l on ta

rääkinud arstile käte nõrkusest ja suremisest. Hageja pidi juba 2007. a-l teadma, et ta ei või raskusi

tõsta, kuid jätkas kostja juures töötamist. Mõistlik ja hea usu põhimõttega kooskõlas oleks olnud, et

hageja oleks teavitanud kostjat oma kätega seotud terviseprobleemidest. Hageja ei ole tõendanud, et

ta on alati avaldanud töötervishoiuarstile kõik soovitud andmed ega ole neid kellegi eest varjanud.

Kuna hageja varjas oma terviseprobleeme, on ta ise osaliselt kutsehaiguse süvenemises süüdi ja

kahjuhüvitist tuleb 50% võrra vähendada. Kostja vastutab hagejal kutsehaigusega tekkinud kahju eest

43,61% ulatuses, hageja enda osa arvestades on kostja vastutuse ulatus 21,81%.

Kuna hageja töövõime on osaliselt säilinud ja ta oleks võinud ülekoormushaigusega mittefüüsilist

tööd tehes teenida Eesti Vabariigi keskmist palka, tuleb hüvitise indekseerimisel lähtuda hagejale

makstud viimasest keskmisest palgast ja indekseerida seda keskmise palga juurdekasvuga. Kuivõrd

hageja kutsehaigusest tingitud tervisekahju ulatus on 40%, jäi hagejal 16. septembri 2015. a seisuga

saamata 23 113 eurot 58 senti. Sellest tuleb VÕS § 127 lg 5 alusel arvata maha hagejale makstud

töövõimetuspension ning kostjal seejärel hüvitada hagejale ajavahemikul 15. märtsist 2011 kuni

16. septembrini 2015 tekkinud kahju 3215 eurot 54 senti. Alates 17. septembrist 2015 tuleb

perioodilise hüvitise väljamõistmise aluseks võtta kalendripäevatasu 39 eurot 59 senti, indekseerides

seda igal aastal Statistikaameti avaldatava Eesti Vabariigi kõigi tegevusalade keskmise brutokuupalga

juurdekasvutempoga. Indekseeritud kalendripäevatasust arvestatakse kutsehaigusest tingitud hüvitise

baasmääraks 40%, millest tuleb maha arvata hageja töövõimetuspension ning seejärel jääb kostja

kanda 21,81%.

Kostja peab töötervishoiu ja tööohutuse seaduse (TTOS) § 13 lg 1 p 62, § 19 lg 2 p 2 ja § 23 lg 5 ning

VÕS § 1041 alusel hüvitama hagejale kutsehaiguse diagnostika kulu 191 eurot 73 senti ning oma osa

arvestades VÕS § 130 lg 1 alusel ka kutsehaigusega seotud lisakulud (sh ortoosid, taastusravi ning

ravimid) 58 eurot 46 senti.

Kuna tsiviilkoodeks ei võimaldanud tervisekahju tekitamise korral mittevaralise kahju eest hüvitist

nõuda, saab hageja nõuda mittevaralise kahju eest hüvitist alates 1. juulist 2002 kuni kahju tekkinud

õigusvastase teo toimumise lõppemiseni. Hageja mittevaralise kahju nõue ei ole õiglane ega

põhjendatud. Kostja ei vastuta hageja ja teiste töötajate vaheliste probleemide eest. Oluline on hageja

enda osaline süü kutsehaiguse süvenemisel. Kutsehaigus tekkis hagejal enne kostja juurde tööle

asumist, kostja juures töötades see üksnes süvenes. Hagejat häirivad seisundid võivad olla

põhjustatud tema üldhaigestumisest, mistõttu ei ole hageja väidetud mittevaraline kahju ja kostja

tegevusetus piisavas põhjuslikus seoses.

4. Hageja esitas maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles palus maakohtu otsuse osaliselt

tühistada, jätta maakohtu menetluskuludest 99,41% kostja ja 0,59% hageja kanda ning

apellatsiooniastme menetluskulud kostja kanda.

5. Kostja vaidles apellatsioonkaebusele vastu, palus jätta selle rahuldamata ja apellatsiooniastme

menetluskulud hageja kanda. Lisaks esitas kostja ringkonnakohtule tõendite kogumise taotluse.

6. Tartu Ringkonnakohus rahuldas 27. novembri 2015. a määrusega kostja tõendite kogumise taotluse

ning nõudis Maramaa Kliinik OÜ-lt välja hageja 2004., 2007. ja 2010. a tervisekontrolli kaardid.

Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused

7. Tartu Ringkonnakohus tühistas 17. juuni 2016. a otsusega maakohtu otsuse hageja püsiva

töövõime kaotuse kutsehaiguse protsendi suuruse kindlaksmääramise ja mittevaralise kahju

hüvitamise nõude rahuldamata jätmise osas. Ringkonnakohus tegi tühistatud osas uue otsuse, lugedes

hageja kutsehaigusest tingitud hüvitise baasmääraks 50% ja mõistes kostjalt hageja kasuks välja

mittevaralise kahju tekitamise eest hüvitise 700 eurot. Ülejäänud osas jäi maakohtu otsuse

resolutsioon muutmata, kuid muudeti maakohtu põhjendusi. Menetluskulud jäid poolte endi kanda.

Ringkonnakohtu otsuse kohaselt võttis maakohus alates 12. novembrist 2012 tekkinud saamata

jäänud tulu hüvitise arvutamise aluseks valesti hageja 40%-lise töövõime kaotuse. Hagejal tuvastati

9. aprillil 2013 alates 15. augustist 2012 püsiv töövõimetus 70%, mille põhjuseks on 50% ulatuses

kutsehaigus. Kutsehaiguse põhjustamisega seotud varaline kahju, eelkõige kahju, mis väljendub

saamata jäänud tulus (sissetuleku kaotus), võib tekkida ka hiljem. Kostja ei ole tõendanud, et hageja

kutsehaigusest tingitud töövõime kaotuse osa oleks ajavahemikul 15. november 2010 kuni 9. aprill

2013 muutunud muu asjaolu tõttu. Seega tuleb alates 12. novembrist 2012 saamata jäänud tulu

arvutamisel korrutada hageja indekseeritud keskmine töötasu töövõime 50%-lise kaotusega.

Maakohus on põhjendatult vähendanud VÕS § 139 lg-te 1 ja 3 alusel hageja kahjuhüvitist 50% võrra.

Hageja on oma varasematest terviseprobleemidest teavitamata jätmisega käitunud raskelt hooletult.

Sellega, et hageja ei avaldanud enda terviseprobleeme ning varjas seda töötervishoiuteenust osutava

arsti eest ja jätkas töötamist, suurendas hageja oma terviseprobleeme teadlikult. Asjaolu, et hageja

perearst ja erialaarstid ei saatnud teda töötervishoiuarsti juurde kutsehaiguse kahtlusega, ei tähenda,

et hageja ei oleks pidanud oma terviseprobleemidest kostjat või töötervishoiuarsti teavitama. Töötaja

on TTOS § 14 lg 1 p 6 järgi kohustatud teatama tööandjale või tema esindajale ja

töökeskkonnavolinikule mh töötamist takistavast tervisehäirest ja kõikidest kaitsesüsteemide

puudustest. Olukorras, kus hagejale olid talle tehtud operatsioonid teada, oli tema tavapärane

hoolsuskohustus teavitada arsti sellest tervise kontrollimisel. Kostja teavitamata jätmine olulistest

terviseprobleemidest, mis vahetult mõjutasid tööülesannete täitmist, on kahjuhüvitise vähendamise

aluseks. Ei ole eluliselt usutav, et hiljuti opereeritud kätega sundasendis töötamise korral ei saanud

hageja aru tööga seotud terviseriskidest.

Maakohus võttis õigesti hageja perioodilise hüvitise indekseerimise aluseks iga-aastase

Statistikaameti avaldatava Eesti Vabariigi kõigi tegevusalade keskmise brutokuupalga juurdekasvu,

kuid lähtus ekslikult hageja sissetulekust. Hageja saadava hüvitise arvutamisel tuleb lähtuda

Statistikaameti avaldatava Eesti Vabariigi kõigi tegevusalade keskmise brutokuupalga juurdekasvust.

Hagejal jäi kutsehaiguse tõttu 31. mai 2016 seisuga saamata 32 259 eurot 82 senti, millest tuleb

VÕS § 127 lg 5 alusel arvata maha hagejale makstud töövõimetuspension. Seega peab kostja

hüvitama hagejale ajavahemiku 15. märts 2011 kuni 31. mai 2016 eest 4821 eurot 60 senti. Alates

1. juunist 2016 tuleb perioodilise hüvitise väljamõistmisel võtta aluseks kalendripäeva tasu 41 eurot

96 senti, indekseerides seda igal aastal Statistikaameti avaldatava Eesti Vabariigi kõigi tegevusalade

keskmise brutokuupalga juurdekasvuga.

Maakohus jättis põhjendamatult rahuldamata hageja mittevaralise kahju hüvitamise nõude.

Mittevaralise kahju tekkimist tuleb eeldada ning hüvitise määramisel arvestatakse VÕS § 134 lg 5

kohaselt rikkumise raskust ja ulatust, samuti kahju tekitaja käitumist ja suhtumist kannatanusse pärast

rikkumist. Põhjendamata ja vastuoluline on maakohtu seisukoht, et kutsehaigus tekkis hagejal enne

kostja juurde tööle asumist ja kostja juures see vaid süvenes. Kostja ei ole hagejale vabatahtlikult

kahju hüvitanud ning on leidnud, et süüdi on eelkõige hageja ise. Hageja väitel ei ole ta endiselt tööd

leidnud ning sellega on ka tema sissetulek oluliselt vähenenud. Eeltoodut ja kostja osa hageja

kutsehaigusest tingitud töövõime kaotuses arvestades on õiglane ja mõistlik mõista kostjalt hageja

kasuks välja mittevaralise kahju hüvitis 700 eurot.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

8. Hageja esitas kassatsioonkaebuse, milles palub tühistada ringkonnakohtu otsuse osas, millega

vähendati hagejale väljamõistetud kahjuhüvitist 50% võrra, ning teha selles osas uue otsuse või saata

asja tühistatud osas ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks. Hageja palub jätta maa- ja

ringkonnakohtus kantud menetluskuludest 90% kostja ja 10% hageja kanda ning kassatsiooniastme

menetluskulud kostja kanda, kellelt mõista välja hageja kassatsiooniastme menetluskulu 2520 eurot.

Ringkonnakohus kohaldas valesti VÕS § 139 lg-d 1 ja 3, sest nende kohaldamise eeldused ei ole

täidetud. Hageja ei ole oma terviseseisundit varjanud ega ole seega kutsehaiguse tekkimises ise süüdi.

Hageja täitis oma tervisedeklaratsioonid õigesti ja piisavalt põhjalikult, märkides mh

terviseprobleemide seotuse töökeskkonnaga ja selle, et tal on liigese- ja närvipõletik, viidates

seejuures oma haigusloole. Õigusaktidest ei tulene, et töötaja on kohustatud avaldama

tervisedeklaratsioonis varasemad haigused või operatsioonid. Kohtud ei tuvastanud, et hageja

suurendas teadlikult oma terviseprobleeme. Hageja vastas kõigile töötervishoiuarsti küsimustele ning

on täitnud TTOS § 14 lg 1 p-s 6 sätestatud teavitamiskohustuse. Kohtud jätsid valesti tõenditega

arvestamata. Kohtud ei tuvastanud, et hagejal esines mõni viidatud sättes märgitud juhtumitest.

Hageja juhtis kostja tähelepanu töökeskkonna probleemidele. Kostja rikkus õigusnorme, mille

eesmärk oli kaitsta hagejat kutsehaiguse tekkimise eest, ning kohtutel ei olnud alust hüvitist

VÕS § 139 lg-te 1 ja 3 alusel vähendada.

Kuna ringkonnakohus vähendas kostja vastutuse määra alusetult 50% võrra, on selles ulatuses valesti

vähendatud ka hageja lisakulutuste eest väljamõistetud hüvitist ja mittevaralise kahju hüvitist. Kostja

peab hüvitama hagejale otsese varalise kahju 116 eurot 89 senti ning mittevaralise kahju 1400 eurot.

9. Kostja esitas vastukassatsioonkaebuse, milles palub ringkonnakohtu otsuse tühistada ja jätta jõusse

maakohtu otsuse. Kostja palub jätta menetluskulud hageja kanda, mõistes viimaselt välja kostja

kassatsiooniastme menetluskulu 975 eurot.

Ringkonnakohus mõistis kostjalt välja mittevaralise kahju hüvitise, põhjendamata, milliseid

asjaolusid on selle hüvitise väljamõistmisel arvestatud. Kuna hageja kutsehaigus tekkis enne kostja

juures tööle asumist ja hageja on selles ise osaliselt süüdi, ei ole õiglane kohustada ainult kostjat seda

hüvitama. Lisaks kohaldas ringkonnakohus valesti VÕS § 127 lg-t 4, sest suurendas alusetult

kutsehaigusest tingitud hüvitise baasmäära. Hageja kaotas kutsehaiguse tõttu 40% töövõimest.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

10. Kolleegium leiab, et ringkonnakohtu otsus tuleb jätta tsiviilkohtumenetluse seadustiku

(TsMS) § 691 p 1 alusel muutmata ning nii hageja kassatsioonkaebus kui ka kostja

vastukassatsioonkaebus rahuldamata. Kassatsiooniastme menetluskulud jäävad poolte endi kanda.

11. Hageja palus mõista kostjalt välja kutsehaigusega tekitatud tervisekahjustuse tõttu saamata jäänud

tulu ühekordse ja perioodilise maksena ning hüvitise lisakulude ja alusetu rikastumisega saadu eest,

samuti mittevaralise kahju eest õiglase hüvitise kohtu äranägemisel. Maakohus leidis, et hageja on

oma kutsehaiguse ja seega ka varalise kahju tekkimises ka ise süüdi ja rahuldas hageja varalise kahju

hüvitamise nõude osaliselt. Mittevaralise kahju hüvitamise nõude jättis maakohus rahuldamata

põhjendusega, et see ei ole õiglane. Maakohtu otsuse kohaselt tuleb hagejale makstava hüvitise

arvutamise aluseks võtta enne kostjaga töösuhte lõppemist tuvastatud töövõime kaotuse ulatus 40%.

Hageja vaidlustas maakohtu otsuse hagi rahuldamata jätmise osas osaliselt, kostja ei esitanud

apellatsioonkaebust. Ringkonnakohus nõustus maakohtuga, et kostjalt väljamõistetavat varalise kahju

hüvitist tuleb vähendada hageja enda osa tõttu kahju tekkimisel, kuid muutis maakohtu otsust varalise

kahju hüvitise arvutamise aluseks võetava töövõimekaotuse ulatuse ja mittevaralise kahju hüvitise

osas, määrates hüvitise arvutamise aluseks võetavaks hageja töövõimekaotuseks 50% ja mõistes

kostjalt hageja kasuks välja mittevaralise kahju hüvitise 700 eurot.

12. Poolte kaebusi arvestades kontrollib kolleegium ringkonnakohtu otsust varalise kahju hüvitise

arvutamise aluseks võetava töövõimekaotuse ulatuse ja selle hüvitise vähendamise ning mittevaralise

kahju hüvitise väljamõistmise osas (TsMS § 688 lg 1). Kuna kostja ei vaidlustanud maakohtu otsust,

ei käsitle kolleegium maakohtu otsusega tuvastatud hagejal kahju tekkimist, kostja rikkumisi,

põhjuslikku seost hageja kahju ja kostja rikkumiste vahel ning kostja süüd.

Kuna Riigikohus jätab ringkonnakohtu otsuse muutmata ja järgib ringkonnakohtu otsuse põhjendusi,

ei pea kolleegium TsMS § 689 lg 5 kohaselt oma otsust põhjendama. Riigikohus peab sel juhul

märkima, et järgib ringkonnakohtu otsuse põhjendust. Vastuseks kassatsioonkaebuse ja

vastukassatsioonkaebuse väidetele märgib kolleegium järgmist.

13. Ringkonnakohus kohaldas õigesti VÕS § 127 lg-t 4, kui leidis, et alates 12. novembrist 2012

saamata jäänud tulu hüvitise arvutamise aluseks tuleb võtta hagejal pärast poolte töösuhte lõppemist

tuvastatud töövõime kaotuse ulatus 50%.

Kolleegium nõustub ringkonnakohtuga, et kutsehaigusega põhjustatud varaline kahju võib tekkida ka

pärast töölt lahkumist. Kutsehaigus tekib ja kujuneb pika aja jooksul ning sellest tingitud püsiv

töövõime kaotus ja sellega kaasnev sissetuleku kaotus võib tekkida või suureneda ka olukorras, kus

isik ei puutu enam kutsehaiguse põhjustanud ohuteguritega kokku. Kuna pooled ei vaidle selle üle, et

hagejal tuvastati 9. aprillil 2013 alates 15. augustist 2012 püsiv töövõime kaotus 70%, mille

põhjuseks on 50% ulatuses kutsehaigus, võttis ringkonnakohus õigesti hüvitise arvutamise aluseks

töövõime kaotuse ulatuse 50%.

14. Kuna kohtud leidsid, et hageja on kutsehaigusega põhjustatud varalise kahju tekkimises osaliselt

ise süüdi, kohaldasid nad põhjendatult VÕS § 139 lg-d 1-3.

Kui kahju tekkis osaliselt kahjustatud isikust tulenevatel asjaoludel või ohu tagajärjel, mille eest

kahjustatud isik vastutab, vähendatakse kahjuhüvitist VÕS § 139 lg 1 kohaselt ulatuses, milles need

asjaolud või oht soodustasid kahju tekkimist. Seda sätet kohaldatakse VÕS § 139 lg 2 järgi ka juhul,

kui kahjustatud isik jättis kahju tekitaja tähelepanu juhtimata ebatavaliselt suurele kahju tekkimise

ohule või jättis kahju tekkimise ohu tõrjumata või jättis tegemata toimingu, mis oleks tekkinud kahju

vähendanud, kui kahjustatud isikult võis seda mõistlikult oodata. Isiku tervise kahjustamise korral

võib kahjuhüvitist VÕS § 139 lg 3 kohaselt vähendada sama paragrahvi esimeses lõikes nimetatud

alusel üksnes juhul, kui kahju tekitamisele aitas kaasa kahjustatud isiku tahtlus või raske hooletus.

Kolleegiumi varasema seisukoha järgi reguleerib VÕS § 139 (samuti § 140) üksnes varalise kahju

eest mõistetava hüvitise vähendamist ega kohaldu mittevaralise kahju hüvitamise korral

(Riigikohtu 22. oktoobri 2008. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-85-08, p 14). Seega võimaldavad

eeltoodud sätted isiku tervise kahjustamise korral vähendada varalise kahju tekitamise eest

väljamõistetavat hüvitist, kui kahju tekitamisele aitas kaasa kahjustatud isiku tahtlus või raske

hooletus.

Kohtud tuvastasid, et kuigi hageja teadis juba enne kostjaga töölepingu sõlmimist oma töötamist

mõjutavast terviseprobleemist, ei teavitanud ta sellest kostjat ning töötas edasi. Kooskõlas

TsMS § 688 lg-tes 3 ja 4 sätestatuga arvestab kolleegium kassatsiooninõude põhjendatuse

kontrollimisel üksnes maa- ja ringkonnakohtu tuvastatud faktilisi asjaolusid. Hageja ei ole varasemas

menetluses väitnud, et ta avaldas oma terviseseisundi kohta kostjale teavet. Samuti ei ole hageja

kassatsioonkaebuses väitnud, et kohtud on kostja teavitamata jätmise valesti tuvastanud. Hageja

tugineb sellele, et ta teavitas oma terviseprobleemist töötervishoiuarsti. Kolleegium nõustub

kohtutega, et töötamisega seotud terviseprobleemist pidanuks hageja teavitama kostjat.

TTOS § 14 lg 1 p 6 järgi on töötaja kohustatud kohe teatama tööandjale või tema esindajale ja

töökeskkonnavolinikule õnnetusjuhtumist või selle tekkimise ohust, tööõnnetusest või tööülesande

täitmist takistavast tervisehäirest ning kõikidest kaitsesüsteemide puudustest. Töötaja kohustus

teavitada tööandjat töötamisega seotud olulistest asjaoludest (sh töötamisega seotud

terviseprobleemidest) ning hoiduda oma tervise kahjustamisest tuleneb ka töölepingu seadusest

(TLS § 15 lg 1 ja lg 2 p 5). Kolleegium on varem kutsehaigusega tekitatud varalise kahju hüvitamise

vaidluse lahendamisel leidnud, et kahjuhüvitise suuruse määramisel peab kohus mh analüüsima, kas

töötaja pole enda kutsehaigust ja terviseprobleeme tööandaja eest varjanud ning on jätkanud töö

tegemist, millega teadlikult suurendas talle tekkinud terviseprobleeme (Riigikohtu 13. jaanuari

2010. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-145-09, p 15). Seega peab töötaja ka Riigikohtu varasema

seisukoha järgi teavitama tööandjat enda töötamisega seotud terviseprobleemidest või

tervisekahjustusest.

Kohtud on tuvastanud, et hageja ei teavitanud kostjat oma varasematest terviseprobleemidest, ning

leidnud, et hageja käitus raskelt hooletult. Ringkonnakohtu otsuse kohaselt koormas hageja töö kostja

juures tema käsi ning hageja teadis nii oma töökohustusi kui ka kätega seotud haigusi. Kuna

ringkonnakohus ei ole nende asjaolude tuvastamisel menetlusõiguse norme oluliselt rikkunud, on

kolleegium seotud ja arvestab kassatsiooninõude põhjendatuse kontrollimisel üksnes maa- ja

ringkonnakohtu otsusega tuvastatud faktilisi asjaolusid (TsMS § 688 lg-d 3 ja 4).

15. Ringkonnakohus leidis õigesti, et lisaks kutsehaigusega põhjustatud varalisele kahjule peab kostja

hüvitama hagejale VÕS § 134 lg 2 alusel ka mittevaralise kahju.

Isiku tervise kahjustamisest tekkinud kahju hüvitamise kohustuse olemasolu korral tuleb VÕS § 134

lg 2 kohaselt maksta kahjustatud isikule mittevaralise kahju hüvitiseks mõistlik rahasumma.

Kolleegium on seda sätet varem kohaldades rõhutanud, et kahju õigusvastase tekitamise korral tervise

kahjustamisega tuleb mittevaralise kahju hüvitisena VÕS § 134 lg 2 järgi alati maksta kahjustatud

isikule mõistlik rahasumma (nt Riigikohtu 15. detsembri 2016. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-127-16,

p 19). Kui kahju tekitamine on kindlaks tehtud, kuid kahju täpset suurust ei saa kindlaks teha, mh

mittevaralise kahju tekitamise korral, otsustab hüvitise suuruse kooskõlas VÕS § 127 lg 6 esimeses

lauses, VÕS § 134 lg-s 5 ja TsMS § 233 lg-s 1 sätestatuga kohus, arvestades kõiki asjaolusid, millega

arvestamata jätmine võiks tuua kaasa ebaõiglase hüvitise määramise (Riigikohtu 15. detsembri

2016. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-127-16, p 19; 22. oktoobri 2008. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-85-08,

p 14). Kolleegium jääb oma varasema seisukoha juurde, et kuna mittevaralise kahju täpse suuruse

tõendamine ei ole võimalik, on mittevaralise kahju hüvitamiseks üldjuhul piisav nende asjaolude

tõendamine, mille esinemisega seob seadus mittevaralise kahju hüvitamise nõude. Kuna hageja on

palunud mõista välja õiglase hüvitise kohtu äranägemisel ja väljamõistetud hüvitis ei ole sümboolse

suurusega, siis ei saa hageja kohtuotsuse vaidlustamisel nõuda hüvitise suurendamist (vt Riigikohtu

9. aprilli 2008. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-19-08, p 13). Hagejal on kolleegiumi varasema seisukoha

järgi õigus vaidlustada maakohtu otsus hüvitise ebaõiglasele suurusele tuginedes juhul, kui kohus on

hüvitise määramisel oluliselt rikkunud menetlusõiguse norme, sh näiteks juhul, kui kohus on selgelt

rikkunud diskretsiooni piire ja mõistnud välja ilmselgelt sümboolse hüvitise (Riigikohtu 26. juuni

2013. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-18-13, p 22).

Ringkonnakohus on eeltoodut arvestades õigesti mõistnud kostjalt hageja kasuks mittevaralise kahju

hüvitise välja ning on kooskõlas VÕS § 127 lg-s 6, § 134 lg-s 5 ja TsMS § 233 lg-s 1 sätestatuga

arvestanud hüvitise määramisel nii kostja rikkumise raskust ja ulatust kui ka tema käitumist ja

suhtumist hagejasse. Ringkonnakohus ei ole hüvitise määramisel menetlusõiguse norme rikkunud.

Ekslik on hageja arusaam, et ringkonnakohus on mittevaralise kahju hüvitise väljamõistmisel

kahjuhüvitist VÕS § 139 lg-te 1 ja 3 alusel vähendanud. Ringkonnakohus ei ole mittevaralise kahju

hüvitise väljamõistmisel neid sätteid kohaldanud.

16. Kaebuste rahuldamata jätmise tõttu jäävad kassatsiooniastme menetluskulud TsMS § 171 lg 1

alusel poolte endi kanda. Samal põhjusel arvatakse kaebustelt tasutud kautsjonid TsMS § 149 lg 4

teise lause järgi riigituludesse.

Tambet Tampuu, Henn Jõks, Ants Kull