3-3-1-69-16 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

HALDUSKOLLEEGIUM

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-3-1-69-16

Otsuse kuupäev

31. jaanuar 2017

Kohtukoosseis

Eesistuja Ivo Pilving, liikmed Indrek Koolmeister ja Nele

Parrest

Kohtuasi

Menetlusosalised

Siiri Reiljani kaebused Valga Linnavalitsuse linnamajandus-

ameti 25. veebruari 2013. a korralduse nr 175 ja Valga

Linnavalitsuse 25. veebruari 2013. a ehitusloa nr 5-13

tühistamiseks, alternatiivselt haldusakti õigusvastasuse

tuvastamiseks ning Valga Linnavalitsuse 4. juuni 2013. a

korralduse nr 166 ja Valga Linnavalitsuse 7. juuni 2013. a

kasutusloa ehitise laiendamisel nr 11-13 tühistamiseks

Kaebaja Siiri Reiljan, esindaja Janno Reiljan

Vastustaja Valga Linnavalitsus, esindaja advokaat Janar Kuus

Kolmas isik Aare Järve, esindaja vandeadvokaat Kalju Kutsar

Kaasatud haldusorgan Päästeamet

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Ringkonnakohtu 27. aprilli 2016. a otsus haldusasjas

nr 3-13-628

Menetluse alus Riigikohtus

Valga Linnavalitsuse kassatsioonkaebus

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Rahuldada Valga Linnavalitsuse kassatsioonkaebus.

2. Tühistada Tartu Halduskohtu 27. oktoobri 2014. a otsus ja Tartu Ringkonnakohtu 27. aprilli

2016. a otsus haldusasjas nr 3-13-628.

3. Jätta Siiri Reiljani kaebus rahuldamata.

4. Jätta menetluskulud menetlusosaliste endi kanda.

5. Tagastada kautsjon.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Kungla 46 ning Karja 6 on kõrvuti asetsevad kinnistud Valga linnas. Kinnistu aadressil Karja 6

kuulub kaebajale ning kinnistu aadressil Kungla 46 kolmandale isikule.

2. Valga Linnavalitsus väljastas 9. mail 2003 kolmandale isikule ehitusloa nr 13 Kungla 46 kinnistule

69 m2 ehitisealuse pinnaga kahekorruselise, 6 m kõrguse ja 240 m3 mahuga kõrvalhoone-sauna

püstitamiseks.

3. Kaebaja esitas 25. septembril 2008 ehitusloa nr 13 õigusvastasuse kindlakstegemise kaebuse

(haldusasi nr 3-08-1902). Tartu Halduskohus lõpetas 16. detsembri 2008. a määrusega selle

menetluse kaebuse mittetähtaegsuse tõttu.

4. 2008. aastal tuvastas vastustaja kõrvalekalded Kungla 46 kinnistul kõrvalhoone ehitamisel ning

tegi 30. septembril 2008 kolmandale isikule ettekirjutuse, millega kohustas teda esitama uue

mõõdistusprojekti ja kooskõlastama tuleohutusnõuded Päästeametiga. Ettekirjutuse põhjenduse

kohaselt oli hoone ehitatud lubatust kõrgemaks ja paiknes naaberkinnistul asuvast hoonest 4,2 meetri

kaugusel.

5. Kolmas isik esitas 9. detsembril 2008 vastustajale kasutusloa taotluse koos elamu mõõdistus-

projektiga.

6. Vastustaja kehtestas 2. septembri 2009. a korraldusega nr 266 Kungla 46 ja selle lähiümbruse

detailplaneeringu. Detailplaneeringu kohaselt paikneb Kungla 46 krundil lisaks ühe- ja kahe-

korruselisele elamule Karja tn 6 poolses küljes kahekorruseline ehitusjärgus kõrvalhoone-saun

ehitusaluse pinnaga 74 m2. Kaebaja vaidlustas 2. septembri 2009. a korralduse halduskohtus. Tartu

Ringkonnakohus jättis haldusasjas nr 3-08-1902 nimetatud korralduse tühistamise nõude rahuldamata

(jõust. 24. märtsil 2011).

7. Kolmas isik võttis 24. novembril 2009 kasutusloa saamise taotluse tagasi, sest soovis kasutusluba

elamule ja elamu kasutusloa saamiseks puudus elektripaigaldise nõuetekohane tunnistus.

8. Kolmas isik esitas 27. juulil 2011 vastustajale kasutusloa taotluse ehitusloas märgitud kasutus-

otstarbe järgi (saun). 14. septembril 2011 esitas kolmas isik vastustajale avalduse, milles loobus

kasutusloa taotlusest, kuna ehitatud hoone kõrgus ei vastanud ehitusloa aluseks olnud ehitus-

projektile. 20. septembri 2011. a kirjaga teavitas vastustaja kolmandat isikut Kungla 46 kinnistul

asuva hoone kasutusloa taotluse menetlemise lõpetamisest ning selgitas, et uue ehitusloa saamiseks

tuleb vastustajale esitada taotlus projekteerimistingimuste väljastamiseks, mis oleks uue koostatava

ehitusprojekti aluseks.

9. Kolmas isik esitas 4. oktoobril 2011 vastustajale projekteerimistingimuste taotluse Kungla 46

kinnistul sauna laiendamiseks, mille kohaselt ehitatakse olemasolev saunahoone ca 1,5 m kõrgemaks.

Vastustaja määras 2. detsembri 2011. a korraldusega nr 63 projekteerimistingimused Kungla 46 sauna

laiendamiseks. Kaebaja vaidlustas 2. detsembri 2011. a korralduse nr 63 halduskohtus ning

halduskohus tühistas 23. aprilli 2012. a otsusega haldusasjas nr 3-12-42 nimetatud korralduse (jõust.

20. juunil 2014).

10. Kolmas isik esitas 22. novembril 2012 ehitusloa taotluse ja ehitusprojekti sauna laiendamiseks.

11. Vastustaja väljastas 25. veebruari 2013. a korraldusega nr 175 ehitusloa kinnistu Kungla 46

kõrvalhoone laiendamiseks ning andis selle korralduse alusel samal päeval ehitusloa ehitise

laiendamiseks.

Korralduse nr 175 kohaselt ei vasta küll Kungla 46 saunahoone mõõtmed projektile ning ehitise

omanikul ei olnud õigust ilma kooskõlastamiseta ehitusloa aluseks olnud projektist kõrvale kalduda,

kuid vastustajale on tagantjärele (27. juulil 2011 ja 22. novembril 2012) esitatud uus projekt ja

krundil on kehtiv detailplaneering. Kuna hoone ise ei ole vastuolus ei kehtiva detailplaneeringu,

Valga linna üldplaneeringu ega muude õigusaktidega, on linnavalitsuse hinnangul võimalik väljastada

ehitusluba saunahoone laiendamiseks. Võrreldes algse ehitusprojektiga muutub hoone kõrgus ja

ruumala ning mansardkorruse mahtu suurendatakse ruumi parema ärakasutamise eesmärgil.

12. Kaebaja esitas 25. veebruari 2013. a korralduse nr 175 peale vaide, mille vastustaja jättis

18. märtsi 2013. a korraldusega nr 202 rahuldamata.

13. Kaebaja esitas 19. märtsil 2013 Tartu Halduskohtule kaebuse ehitusloa väljastamise korralduse ja

ehitusloa tühistamiseks. Tartu Halduskohus võttis kaebuse haldusasjana nr 3-13-628 halduskohtu

menetlusse.

14. Kolmas isik esitas 3. mail 2013 vastustajale Kungla 46 kinnistul asuva sauna kasutusloa taotluse.

8. mail 2013 vaatas vastustaja valminud ehitise üle, kaasates Päästeameti Lõuna Päästekeskuse

insenertehnilise büroo. Viimane väljastas 22. mail 2013 ehitise kasutusloa teatise, millega kiitis heaks

Kungla 46 kinnistul asuva sauna kasutusloa tuleohutuse osa, kinnitades, et ehitis vastab

tuleohutusnõuetele ja seda võib ette nähtud otstarbel kasutada. Kaebaja vaidlustas nimetatud teatise

halduskohtus (haldusasi nr 3-13-1552), kuid halduskohus tagastas kaebuse kaebajal ilmselgelt

kaebeõiguse puudumise tõttu.

15. Vastustaja kohustas 4. juuni 2013. a korraldusega nr 166 linnamajandusametit väljastama kasutus-

loa Kungla 46 kinnistul asuvale saunale. Kasutusluba nr 11-13 väljastati 7. juunil 2013.

16. Kaebaja esitas 14. augustil 2013 Tartu Halduskohtule kaebuse vastustaja 4. juuni 2013. a kasutus-

loa andmise korralduse ja 7. juuni 2013. a kasutusloa nr 11-13 tühistamiseks. Halduskohus võttis

kaebuse menetlusse haldusasjana nr 3-13-1732 ning liitis 28. augusti 2013. a määrusega haldusasjas

nr 3-13-1732 asjad nr 3-13-628 ja nr 3-13-1732 ühte menetlusse, jättes haldusasja numbriks 3-13-

628. Kaebaja põhjendas kaebust sellega, et püstitatud kõrvalhoone-sauna kõrgus ületab

detailplaneeringus, ehitusloas ja ehitusprojektis fikseeritud kõrgust vähemalt 1,5 m, samuti ehitusloas

fikseeritud korruselisuse piirangut (kahe asemel kolm korrust), ehitusalune pind on 82 m2 lubatud

74 m2 asemel ning katusekalde nurk on 56° lubatud 10-45° asemel. Kaebaja kinnistu väärtust

vähendab oluliselt arhitektuurselt sobimatu ja tuleohtliku hoone püstitamine kaebaja hoonete

tuleohutuskujasse, ning hoone mittesihipärasest kasutamisest tulenev suurem kasutusintensiivsus,

võrreldes ehituslubade ja detailplaneeringuga määratud olukorraga. Põhjendatud huvina tõi kaebaja

tuvastamisnõude esitamisel välja preventiivse huvi, mis seisneb selles, et ehitusloa tühistamise

kaebuse esitamine pärast kasutusloa tühistamist kohtu poolt oleks samadel alustel õiguslikult

lubamatu. Seetõttu puuduks kaebajal tulevikus õiguslik alus sama ehitusloa vaidlustamiseks.

Tuvastamisnõue aitab kaasa kaebaja õiguste kaitsele, kuna õigusvastaseks tunnistatud ehitusloa korral

ei oleks kohalikul omavalitsusel enam õiguslikku alust väljastada uut kasutusluba.

17. Vastustaja palus jätta kaebus täies ulatuses rahuldamata. Ka kolmas isik ja Päästeamet leidsid

kaebusele esitatud seisukohtades, et kaebus tuleb jätta rahuldamata.

18. Tartu Halduskohus rahuldas 27. oktoobri 2014. a otsusega täielikult haldusaktide tühistamis-

kaebused ning jättis rahuldamata alternatiivselt esitatud ehitusloa õigusvastasuse kindlakstegemise

nõude seoses põhinõude rahuldamisega.

Halduskohus leidis, et kaebaja õiguste riive sisuline alus seisneb nii ehitus- kui ka kasutusloa puhul

naabrusõigusest tulenevalt selles, et vaidlusalune hoone on ehitatud kaebaja krundil asuva hoone

tuleohutuskujasse. Seetõttu tuli vastustajal vaidlusaluses haldusmenetluses hoone tuleohutuskujasse

ehitamisest tulenev kaebaja õiguste riive üle kasvamine õiguste rikkumiseks välistada ehitusjärele-

valve meetmete õige kohaldamisega. Kuna nii ehitus- kui ka kasutusloa väljastamine on ehitus-

järelevalve meetmeks, siis on nende haldusaktide õigusvastase väljastamise korral rikutud kaebaja

õigusi.

Ehitusluba on õigusvastane, kuna see on vastuolus vastustaja poolt asjas faktiliste asjaolude suhtes

kohaldatud õiguslike alustega. Vastustajal oli üle poole aasta enne detailplaneeringu linna poolt

kehtestamist teadmine, et vaidlusaluse hoone puhul on tegemist tegelikult elamuga. Asjaolu, et

tegemist ei ole saunana kasutatava kõrvalhoone, vaid elamuga, on tuvastanud ka Tehnilise Järelevalve

Amet (TJA). Vastustaja ei ole vaidlustatud korralduses ega muudes asjas kogutud tõendites esitanud

kaalutlusi, milliste sisuliste tunnuste alusel loeb ta hoone kõrvalhooneks. Vaidlustatud ehitusloast

esitatud põhjendustest saab järeldada, et juba 2008. aastal Kungla 46 kinnistul tehtud

ehitusjärelevalve toimingu käigus esinesid vastustajal piisavad alused tuvastamaks, et hoone puhul,

mille ehitamiseks oli väljastatud küll ehitusluba ehitise kasutusotstarbest lähtudes sauna ehitamiseks,

oli tegelikult tegemist elamuks ehitatud ja elamuna kasutatava hoonega. Kohtule esitatud

elektripaigaldise situatsioonijooniste sisu ja pealkiri viitavad pigem sellele, et need on koostatud

elamu kohta. Asjaolu, et tegemist ei ole nn kõrvalhooneks oleva sauna, vaid elamuga, on tõendatud

ka jõustunud Tartu Halduskohtu 23. aprilli 2012. a otsusega haldusasjas nr 3-12-42 ning Tartu

Halduskohtu 23. märtsi 2012. a otsusega haldusasjas nr 3-11-2347. Vastustajal puudus võimalus

ehitise laiendamiseks ehitusloa väljastamiseks.

Kuna kohtumenetluses on tõendatud, et saunaks projekteeritud hoonet kasutatakse tegelikult

elamuna, siis peab ka tuleohutuse nõuete alane kaalumine ehitise laiendamiseks antud ehitusloas

olema toimunud elamu, mitte aga üksikelamu kõrvalhooneks oleva sauna aspektist. Kuna vastavat

halduspraktikat on vastustaja järginud ka kasutusloa menetluses, on tegemist olulise rikkumisega, mis

on viinud ebaõigete haldusaktide andmiseni.

Kuna Päästeamet ei ole haldusmenetluses kogutud tõenditega ega ka kohtumenetluses tõendanud,

milliste ehitustehniliste abinõudega on tagatud tulepüsivusnõude EI 30 saavutamine kogu hoone osas,

siis esineb alus vaidlustatud haldusaktide tühistamiseks.

19. Tartu Ringkonnakohus rahuldas 27. aprilli 2016. a otsusega vastustaja apellatsioonkaebuse

osaliselt, vähendades vastustajalt kaebaja kasuks välja mõistetud summat 425 euro 25 sendini.

Ülejäänud osas jättis ringkonnakohus apellatsioonkaebuse rahuldamata ja halduskohtu otsuse

resolutsiooni muutmata, muutes halduskohtu otsuse põhjendusi.

Ringkonnakohus kontrollis vaidlusalusele ehitisele väljastatud ehitus- ja kasutusloa õiguspärasust

niivõrd, kuivõrd see puudutab ehitise tuleohutust. Kaebaja subjektiivseid õigusi rikub see, et

kaebajale kuuluvatest ehitistest 4,2 m kaugusele tuleohutuskujasse on püstitatud ehitis, mis ei arvesta

liiga väikesest vahemaast tulenevaid kõrgendatud tuleohutusnõudeid. Vastustaja ja Päästeameti

põhjendused on vastuolulised. Vaidlusaluse ehitise tuleohtlikkust mõjutavaks teguriks on ka ehitise

suurenenud maht võrreldes kehtiva ehitusloaga.

Päästeameti kooskõlastus on formaalselt menetlustoiming ehitusloa väljastamise menetluses.

Vabariigi Valitsuse 27. oktoobri 2004. a määrus nr 315 "Ehitisele ja selle osale esitatavad tuleohutus-

nõuded" (edaspidi määrus nr 315) annab kooskõlastuse väljastamisel Päästeametile aga

kaalutlusruumi. Kohus leidis, et kuna tegemist on kaalutlusõiguse alusel antava kooskõlastusega,

millel on välismõju, peab see vastama haldusmenetluse seaduse (HMS) § 56 nõuetele. Kooskõlastus

ei sisalda õiguslikku ega faktilist alust, millest Päästeamet on lähtunud, kaalutlusi, miks on

Päästeamet pidanud projekti tuleohutuse osa seaduse nõuetele vastavaks, ega ka viidet dokumendile,

kus põhjendused võiksid leiduda. Seetõttu on kooskõlastus juba ainuüksi vormiliste puudujääkide

tõttu õigusvastane. Peale selle on Päästeameti kooskõlastus formaalses vastuolus ka PäästeS § 5 lg 1

p-ga 8, tuleohutuse seaduse (TuOS) § 5 lg-ga 1 ja PäästeS § 5 lg 1 p-ga 3. Ühestki dokumendist ei

ole võimalik järeldada, et Päästeamet oleks kolmanda isiku poolt 2012. aastal esitatud projekti

tuleohutuse aspektist sisuliselt hinnanud ja andnud sellele TuOS § 5 lg 1 nõuetele vastava kirjaliku

heakskiidu.

Päästeameti kooskõlastus on ka materiaalselt õigusvastane. Päästeamet on vääralt kohaldanud

määruse nr 315 §-i 19 ja § 4 lg-t 1, mille järgi ehitise või selle osa tuleohutuse määravad ehitise

kasutamise otstarve, korruste arv ja pindala, ehitise kõrgus, tuletõkkesektsiooni pindala, kasutajate

arv, põlemiskoormus ja ehitises toimuva tegevuse tuleohtlikkus. Oma seisukohtades on Päästeamet

viidanud ehitusstandardile. Selle standardi on aga välja töötanud Eesti Standardikeskus, mis on

mittetulundusühing, ning viidatud standardit on võimalik omandada ainult tasu eest. Seetõttu ei ole

sellel antud kontekstis õiguslikku tähendust. Standardit saab käsitleda ainult kui orientiiri, kuid viide

standardile ei saa asendada sisulist kaalumist konkreetsel juhul.

Kungla 46 asuv vaidlusalune ehitis on formaalselt illegaalne ehitis, kuna see on rajatud vastuolus

ehitusseaduse (EhS) v.r. § 29 lg 1 p-ga 3 ja § 23 lg-ga 81. Kolmas isik on ehitades kõrvale kaldunud

2003. a ehitusloast ega ole enne kõrvalekaldumist taotlenud uut ehitusluba. Vaidlusalusel ehitisel ei

olnud ega saanudki eelnevast tulenevalt olla kehtivat kasutusluba (kasutusloaga antakse nõusolek, et

ehitis või selle osa vastab ehitusloa või kirjaliku nõusoleku taotlemisel esitatud ehitusprojektile).

Seetõttu ei olnud vastustajal õiguslikult võimalik ka väljastada kolmandale isikule ehitusluba ehitise

laiendamiseks. EhS v.r. § 2 lg 7 järgi eeldab ehitise laiendamine olemasolevat ehitist, mis käesoleval

juhul juriidilises mõttes aga puudub. Kuni hoonele kasutusluba väljastatud ei ole, ei ole hoone

ehitusprotsess juriidilises mõttes lõppenud.

2012. a projekt on vastuolus 2009. aastal kehtestatud detailplaneeringuga vaidlusaluse hoone ehitus-

aluse pinna osas. Detailplaneeringus on uue hoone lubatud ehitusaluseks pinnaks 74 m2, projektis on

aga ehitisealune pindala 82 m2. Ehitusluba on õigusvastane ka põhjusel, et vastustaja ei ole kohtule

esitanud nõuetele vastavat Päästeameti kirjalikku heakskiitu 2012. a projektile ja on alust arvata, et

Päästeamet ei ole sellist vastustajale andnud. Vastustaja on rikkunud TuOS § 5 lg-t 1. Kui ehitus-

projekt ei ole kooskõlas detailplaneeringuga, on sellele väljastatud ehitusluba õigusvastane. Ehitus-

luba väljastades tegutses vastustaja õigusvastaselt ning pani sellega ühtlasi toime ehitise tuleohutus-

kujas asuva naaberehitise omaniku subjektiivsete õiguste rikkumise.

Kasutusluba on õigusvastane juba seetõttu, et see ei vasta 2003. aastal väljastatud kehtiva ehitusloa

taotlemisel esitatud ehitusprojektile. Kuna Päästeamet ei ole andnud 2012. a ehitusprojektile nõuete-

kohast kirjalikku nõusolekut, ei oleks tohtinud selle projekti alusel kasutusluba väljastada.

Ringkonnakohus leidis, et kaebajal on subjektiivne õigus sellele, et tema tuleohutuskujas asuvale

ehitusprojektiga mittekooskõlas olevale ehitisele ei väljastataks kasutusluba. Teiseks on kasutusluba

õigusvastane seetõttu, et kohtule esitatud materjalide põhjal ei ole kohtul võimalus veenduda, et

vaidlusalune hoone on rajatud määruse nr 315 § 4 lg 1 koosmõjus § 19 lg-ga 2 nõudeid järgides.

Päästeamet ei ole sisuliselt hinnanud 2012. aastal esitatud projekti vastavust tuleohutusnõuetele.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

20. Vastustaja taotleb kassatsioonkaebuses ringkonnakohtu 27. aprilli 2016. a otsuse tühistamist ja

uue otsuse tegemist, millega jätta kaebus rahuldamata.

Võrreldes 2003. a ehitusprojektiga on vaidlusalune ehitusprojekt muutunud üksnes katusekalde ja

hoone mahuga seonduvalt. Hoone maht oli tingitud katusekalde muutumisest, kuid hoone välised

parameetrid jäid samaks. Järelikult ei saanud vaidlustatud ehitusluba rikkuda kolmanda isiku

subjektiivseid õigusi tuleohutuse küsimuses. Ringkonnakohus ei põhjendanud, kuidas saab hoone

maht kaebaja õigusi rikkuda ilma, et muutuksid hoone laius ja pikkus.

Ka ehitamine tuleohutuskujasse ei saanud rikkuda kaebaja subjektiivseid õigusi. Ehitise asukoht ei

ole võrreldes varem kehtinud ehitusloa alusel ettenähtuga muutunud. Seda, kas juba valminud ehitis

vastab tuleohutusnõuetele, kontrollitakse kasutusloa väljastamise menetluses ja see küsimus ei

seondu enam kuidagi ehitusloaga.

Ringkonnakohus on ebaõigesti kohaldanud EhS v.r. § 23 lg-t 8, sest sättest tuleneb, et kui ehitus-

projekt vastab sellele esitatud nõuetele, siis tuleb kohalikul omavalitsusel ehitusluba väljastada. Seda,

kas ehitis on ehitatud vastavalt ehitusprojektile, kontrollitakse kasutusloa väljastamise menetluses ja

selle käigus koostab Päästeamet paikvaatlusakti. Seega, isegi juhul, kui esineb praegu alus kasutusloa

tühistamiseks, ei saanud see olla automaatselt aluseks ehitusloa tühistamiseks.

Päästeameti kooskõlastuse motiveerimata jätmine ei saanud olla ehitusloa tühistamise aluseks (HMS

§ 58). Seda eriti olukorras, kus muudatusi tuleohutusnõuetes võrreldes varem kehtinud ehitusloaga ei

esinenud. Päästeametil polnud asjaolusid, mida kooskõlastuse andmisel täiendavalt kaaluda.

Päästeamet on menetluse kestel pidevalt kinnitanud, et ehitusprojekt vastab tuleohutusnõuete osas

kehtestatud nõuetele.

Ringkonnakohus on ebaõigesti kohaldanud TuOS § 5 lg-t 1 ja päästeseaduse (PäästeS) § 5 lg 1 p 8,

mis nõuavad Päästeameti kooskõlastust ehitusprojektile. Päästeameti antud kooskõlastus 2012. a

ehitusprojektile nähtub ka Päästeameti 4. märtsi 2013. a vastusest kaebaja teabenõudele, milles

juhitakse tähelepanu Päästeameti heakskiidule nr H-MU/30. Lisaks on Päästeamet andnud 22. mail

2013 ehitise kasutusloa teatise, millest nähtub samuti, et Päästeamet kiidab ehitusprojekti tuleohutuse

osa heaks. Ka on Päästeamet ehitusprojektile pitsatiga kandnud heakskiidu. Päästeameti kooskõlastus

oli nii formaalselt kui ka materiaalselt õiguspärane.

Ringkonnakohus on ebaõigesti käsitlenud ka tõendamisega seonduvat. Kaebajal on halduskohtu-

menetluse seadustiku (HKMS) § 59 lg 1 järgi kohustus tõendada neid asjaolusid, millele tuginevad

tema väited. Samas ei ole kaebaja tõendanud seda, et vaidlusalune ehitis ei vasta tuleohutusnõuetele.

Ringkonnakohus ei ole põhjendanud, miks ta peab kaalukamaks tõendiks Ain Luhse poolt koostatud

erapoolikuid dokumente vastustaja ja Päästeameti dokumentidest.

21. Kaebaja vaidleb kassatsioonkaebusele ja kaasatud haldusorgani seisukohtadele vastu.

Vastustaja on vaidlustatud õigusaktidega soovinud ebaseadusliku ehitustegevusega põhjustatud

ehitusõiguslikke rikkumisi tagantjärele seadustada. Kuna hoone ehitisealune pind on võrreldes

2003. a ehitusloas lubatud 69 m2-ga võrreldes suurenenud 82 m2-ni, on hoone asukoht muutunud ja

see on nihkunud kaebaja hoonetele lähemale. Terrassi ei saa ehitisealuse ega ehitusaluse pindala

arvestusest välja jätta, sest see on ehitatud vundamendile ja selle kohal on sammastel hoone teine

korrus. Hoone mahu suurendamise tõttu ligi poolteist korda ja hoone kolmekorruseliseks ehitamise

tulemusena suurenes oluliselt kaebaja vara ja elu ähvardav tuleoht.

Erilise tähtsusega on tuleohutusnõuete kontroll naabri hoonete tuleohutuskujasse ehitatavale hoonele

ehitusloa andmisel, sest tuleohutusnõuded nõuavad sel juhul omandiõiguse kaitseks spetsiaalse

ehituskonstruktsiooni (tulemüüri) kasutamist. Nii 2003. a-l kui ka 2013. a-l kolmandale isikule

väljastatud ehitusload rikkusid kaebaja subjektiivseid õigusi, sest nende aluseks olevas ehitusprojektis

puudus vähendatud tuleohutuskuja tõttu nõutav tulemüür. Küsimus, kas tuleohutusnõuetele

mittevastavus ja kaebaja subjektiivsete õiguste rikkumine on 2003. a ehitusloa alusena esitatud

ehitusprojektiga võrreldes suurenenud või vähenenud, ei oma sellistes tingimustes vähimatki

õiguslikku tähendust.

Päästeameti kehtestatud juhendmaterjalid kinnitavad EI-60 taseme tulemüüri ehitamise nõuet. Ka

kohtuistungil osalenud päästeametnik leidis, et väiksema kui 8 m laiuse tuleohutuskuja puhul näevad

kehtivad tuleohutusnõuded ette tulemüüri ehitamise (ringkonnakohtu otsuse p 37). Päästeamet on

veel 2008. a kirjalikus seisukohas kolmanda isiku hoonete kohta leidnud, et vastavuse

tuleohutusnõuetele tagab üksnes tulemüüri ehitamine. Päästeamet ei ole oma kooskõlastust

motiveerinud, kuigi tema varasemates seisukohtades nõutavaks tunnistatud tulemüür on ehitamata.

Ringkonnakohus leidis õigesti, et ehitis on õiguslikus tähenduses valmis alles siis, kui tal on

jõustunud kasutusluba. Kohtuvaidluste jätkumise tõttu puudub vaidlusalusel hoonel selline kasutus-

luba. Seetõttu on endiselt tegemist ehitusjärgus hoonega, mida kolmas isik oli kohustatud ehitama

2003. a ehitusloa aluseks oleva ehitusprojekti kohaselt.

A. Luhse ei teinud vaidlusaluse ehitise paikvaatlust üksi, vaid koos TJA spetsialistiga riikliku järele-

valvemenetluse käigus. Kohtule esitatud TJA järelevalvemenetluse ja A. Luhse ekspertarvamuse

vahel puuduvad vastuolud – A. Luhse ekspertarvamus on vaid põhjalikumalt põhistatud ja tõendavate

fotodega varustatud. Vastustaja ei selgita, miks peaks usaldusväärseks tunnistama tema palgal olevad

nõutava kvalifikatsioonita ametnikud ja tunnistama ebausaldusväärseks neutraalse tunnustatud

kohtueksperdi.

22. Kaasatud haldusorgan (Päästeamet) nõustub vastustaja kassatsioonkaebusega ja leiab, et haldus-

ja ringkonnakohus on kohaldanud valesti materiaalõigust ning asjal on põhimõtteline tähendus

õiguskindluse tagamiseks. Ringkonnakohtu otsus ei ole kooskõlas seniste Riigikohtu lahenditega

menetlustoimingute kohta. Samuti mõjutavad ringkonnakohtu otsuses esitatud põhjendused oluliselt

Päästeameti senist kooskõlastamistega seotud praktikat, mis on mitmel korral hinnatud õiguspäraseks

senistes kohtulahendites.

Ringkonnakohus ei ole eristanud kaebaja subjektiivseid õigusi ehitusloa väljastamise menetluses ja

kasutusloa väljastamise menetluses. Vähemalt ehitusluba ei saa enam rikkuda kaebaja subjektiivseid

õigusi. Kehtiv on 9. mail 2013 väljastatud ehitusluba ja seega ei saa käesoleva vaidluse raames enam

rikkuda kaebaja õigusi asjaolu, et ehitis on ehitatud tuleohutuskujasse, sest ehitise asukoht ei ole

võrreldes varem kehtinud 2003. a ehitusloaga muutunud. Vastustaja on sellest õigesti järeldanud, et

seda, kas juba valminud ehitis vastab kehtivatele tuleohutusnõuetele, kontrollitakse kasutusloa

väljastamise menetluses ja need küsimused ei seondu enam ehitusloaga.

Ehitise vastavust ehitusprojektile, sh vastavust ehitusprojektis esitatud tuleohutusnõuetele,

kontrollitakse kohaliku omavalitsuse üksuse poolt kasutusloa väljastamise menetluses. Ehitusluba

annab õiguse üksnes ehitamiseks, mitte ehitise kasutuselevõtmiseks või selles majandustegevuse

alustamiseks. Alus kasutusloa tühistamiseks ei anna alust ehitusloa tühistamiseks.

Abinõud tuleohutuse tagamiseks on määratud standardi EVS 812-7 peatükis 12. Ringkonnakohus on

valesti leidnud, et sellel standardil ei ole õiguslikku tähendust. Tule levik ühelt hoonelt teisele ei ole

välistatud ka 8 m laia ohutuskuja korral. Tuleohutusnõuete eesmärgiks ei saagi olla tule leviku

absoluutne välistamine, vaid välistamine teatava ajaühiku jooksul. Käesoleval juhul on selliseks

ajaühikuks 30 minutit ja üldiseks eelduseks, et selle aja jooksul saabub päästemeeskond ning edasine

tule levik on tõkestatud kustutusveega. Ehitusprojekti kooskõlastamisel ei vali Päästeamet, milliseid

konkreetseid abinõusid tuleb kasutada tuleohutuse tagamiseks, vaid selle valiku teevad projekteerija

ja tellija. Sõltumata projekteerija ja ehitaja valitud ehituslikust lahendusest on teada või võimalik

arvutustega teada saada, millisest materjalist või kui paks peaks sein olema, et saavutada nõutav

tulepüsivus. Ehitusmaterjalide kohta on olemas tootja vastavusdeklaratsioonid, mis tõendavad nende

tulepüsivust. Päästeamet ei saa otsustada ehituslike lahenduste üle. Oluline on, et valitud lahendus

takistab tule leviku ühelt hoonelt teisele nõutava aja jooksul.

Mõeldamatu ja menetlusele sätestatud kiiruse ja lihtsuse nõudega vastuolus oleks teistsugune

lahendus, s.o kooskõlastuse eraldi dokumendina vormistamine ja kõikide ehitusprojektis esitatud

tuleohutusalaste nõuetekohaste lahenduste uuesti üle kordamine menetlustoimingu kohta koostatavas

dokumendis. Tulenevalt töömahust ei ole mõeldav menetlustoimingu keeruline ja aeganõudev

vormistus. Menetlustoimingu motiveerimise nõue on tagatud, sest kõik tingimused, millistel

kooskõlastus anti, on ehitusprojekti tuleohutuse osas või teistel viseeritud lehekülgedel olemas.

Praegusel juhul oli tegemist olukorraga, kus ehitusprojekt vastas tuleohutusnõuete puhul kehtivale

õigusele ja hoonele on varem antud kehtiv ehitusluba, mistõttu Päästeametil puudus vajadus

kooskõlastamisel täiendavaid märkusi teha.

23. Kolmas isik nõustub täielikult kassatsioonkaebuses avaldatud seisukohtadega, palub kassatsioon-

kaebuse rahuldada ja teha uus otsus, millega jätta kaebaja kaebus täielikult rahuldamata.

Riigikohtu praktika kohaselt ei saa kohus õiguste rikkumise motiivil esitatud kaebust lahendades

kontrollida haldusakti vastavust õigusnormidele, mis ei seondu kaebaja subjektiivsete õigustega.

Kaebuse rahuldamiseks tulnuks ringkonnakohtul leida mitte seda, et hoone erineb 2003. a-l

väljastatud ehitusloas sätestatust, vaid eelkõige seda, et hoone ei vasta tuleohutusnõuetele.

Ringkonnakohtu järgi rikub kaebaja subjektiivseid õigusi see, et kaebajale kuuluvatest ehitistest

4,2 m kaugusele tuleohutuskujasse on püstitatud ehitis, mis ei arvesta liiga väikesest vahemaast

tulenevaid kõrgendatud tuleohutusnõudeid. Samas ei nähtu lahendist, millised väidetavalt liiga

väikesest vahemaast tulenevad kõrgendatud tuleohutusnõuded on jäetud arvestamata. Väide, et

tuleohtlikkust suurendab eelkõige hoone maht, ei tugine asjakohastele tõenditele. Seost hoone mahu

ja selle tuleohtlikkuse vahel ei ole ilmselt võimalik hinnata ilma eriteadmisi omamata.

Olukord, kus ehitusalune pind on suurenenud maksimaalselt 8 m2 võrra ning katusekalle (ja sellest

tulenevalt ka hoone maht) erineb minimaalsel määral esialgsest, ei saa põhjustada naabri

subjektiivsete õiguste riivet ehitise tuleohtlikkuse kaudu. Ringkonnakohus on ebaõigesti käsitlenud

ehitusaluse ja ehitisealuse pinna mõisteid ning see on toonud kaasa ebaõigeid järeldusi. Isegi kui

eeldada, et hoone ehitusalune pind või maht on suurenenud, ei mõjuta see ehitise tuleohutust.

Riigikohtu varasemas praktikas on kooskõlastusi käsitletud menetlustoiminguna, mis võib olla

aluseks haldusakti andmisele. Seega ei ole asjakohased Päästeametile esitatud etteheited

kooskõlastuse motiveerimata jätmise kohta. Kolmandal isikul puudub põhjus kahelda Päästeameti

töötajate teadmistes. Kui vastava ettevalmistuse ning töökogemusega ametiisikud asusid seisukohale,

et vaidlusalune ehitis vastab tuleohutusnõuetele, siis ei piisa A. Luhse poolt hoone mahu ja

ehitusaluse pinna kohta esitatud arutlustest selleks, et tuvastada ehitisest lähtuv tuleoht naabri

hoonetele.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

24. Kolleegium hindab esmalt kaebaja õiguste riivet ja kohtuliku kontrolli ulatust (I). Teiseks käsitleb

vaidlusaluse ehitusloa materiaalset õiguspärasust (II). Seejärel kujundab kolleegium seisukoha

ehitusloa formaalse õiguspärasuse kohta (III) ja vaidlustatud kasutusloa tühistamisnõude kohta (IV).

Lõpuks lahendab kolleegium kassatsioonkaebuse ja jaotab menetluskulud (V).

I

25. Vaidlusaluse hoone ja kaebaja ehitise vaheline tuleohutuskuja on 4,2 m. Mida lähemal paiknevad

ehitised teineteisele, seda suurem on tõenäosus, et tuli levib ühelt ehitiselt teisele ja ohustab inimeste

turvalisust ning põhjustab varale olulist kahju. Tuleohutusnõuded peavad tagama, et võimaliku

tulekahju puhkemise korral on tule levik ehitisest naaberehitisele takistatud (määruse nr 315 § 2 lg 1

p 4). Kui ehitus- ja kasutusloa väljastamisel on eksitud tuleohutusnõuete vastu, ohustab see kaebaja

turvalisust ja tema vara.

26. Kolleegium hindab lisaks seda, kas vaidlusaluse hoone ehitamisel erinevalt detailplaneeringus

sätestatud ehitise tehnilistest andmetest rikuti kaebaja selliseid subjektiivseid õigusi, mis võrsusid

detailplaneeringust. Detailplaneeringus ehitise tehniliste andmete sätestamisega lahendatakse naaber-

kinnisasjade omanike vahelisi ehituslikke huvikonflikte. Kohtumenetluses naabri huve kaitsvale

planeeringu sättele tuginemiseks ei pea isik ära näitama omandiõiguse või muu põhiõiguse riivet.

Selline planeeringu säte loob iseseisva subjektiivse õiguse, mille riive võib anda isikule kohtuliku

kaebeõiguse (vt halduskolleegiumi 16. detsembri 2016. a määrus asjas nr 3-3-1-87-16, p 10; 13. juuni

2003. a otsus asjas nr 3-3-1-42-03, p 19).

27. Kaebaja taotleb vaidlusalusele hoonele väljastatud ehitusloa ja kasutusloa tühistamist või

ehitusloa osas alternatiivselt selle õigusvastasuse tuvastamist. Vaidlustatud korraldusi ühelt poolt ja

nendega antud ehitus- ja kasutusluba teiselt poolt tuleb vaadelda lahutamatu tervikuna, st tegemist on

praeguse vaidluse seisukohast mitte nelja, vaid kahe haldusaktiga (vt nt halduskolleegiumi 14. mai

2002. a otsus haldusasjas nr 3-3-1-25-02, p 11).

II

28. Kuna vaidlustatud haldusaktid (s.o ehitise laiendamise ehitusluba ja kasutusluba) anti pärast

2004. a määruse nr 315 vastu võtmist, tuleb nende õiguspärasust hinnata selles määruses sätestatud

ehitisele esitatavate tuleohutusnõuete alusel. Ringkonnakohtu hinnangul rikub kaebaja subjektiivseid

õigusi asjaolu, et kaebajale kuuluvatest ehitistest 4,2 m kaugusele tuleohutuskujasse on püstitatud

ehitis, mis ei vasta tuleohutusnõuetele. Kolleegium leiab, et selline seisukoht on ekslik.

29. Tuleohutuskujaks tuleb pidada tule leviku tõkestamiseks kehtestatud minimaalset ehitistevahelist

kaugust (vt siseministri määruse nr 55 "Tuleohutuse üldnõuded" v.r. § 2 p 12, nüüd planeerimis-

seaduse (PlanS) § 6 p 6). Määruse nr 315 § 19 lg 2 sätestab, et hoonetevaheline kuja peab takistama

tule levikut teistele hoonetele, kusjuures juhul, kui hoonetevahelise kuja laius on alla 8 m, tuleb tule

leviku piiramine tagada ehituslike või muude abinõudega. Nimetatud sättest ei tulene, et

tuleohutuskuja peab olema vähemalt 8 meetrit lai ja et kui ehitis paikneb teisele ehitisele lähemal kui

8 meetrit, on see tuleohutuskujas. Vastupidi, määruse nr 315 § 19 lg-s 2 on sõnaselgelt sätestatud, et

tuleohutuskuja võib muude abinõude rakendamisel olla väiksem kui 8 meetrit. Selliste abinõude

piisavuse üle teeb järelevalvet Päästeamet (EhS v.r. § 62 lg 4).

30. Kolleegium ei nõustu kaebaja väitega, et tema hoonete ja vaidlusaluse hoone vahele tuli

kolmandal isikul ehitada tulemüür, mille tulepüsivuseks on 60 minutit (EI-60). Sellist nõuet ei ole ette

nähtud õigusaktides ega 2009. a-l kehtestatud detailplaneeringus.

31. Määruse nr 315 lisa 4 järgi pidi vaidlusaluse hoone kui tuldkartva hoone (TP3) tuletõkke-

konstruktsiooni tulepüsivus olema 30 minutit. Sama määruse § 13 järgi võib tuletõkke-

konstruktsioonis asuva avatäite tulepüsivus olla 15 minutit. Määruse nr 315 § 2 lg 3 järgi loetakse

ehitise ja selle osa vastavus olulistele tuleohutusnõuetele tõendatuks ka juhul, kui need vastavad

asjakohasele standardile. Päästeamet on kinnitanud, et hoone tuletõkkekonstruktsioonid vastavad nii

määruses nr 315 sätestatud nõuetele kui ka asjakohasele standardile, mille järgimine tagab oluliste

tuleohutusnõuete täitmise.

32. Määruse nr 315 § 12 lg 1 järgi on tuletõkkekonstruktsioon mh tuletõkkesein. Detailplaneeringu

seletuskirjas on leitud, et kuna tuleohutuskuja on vähem kui 8 m lai, võib tule leviku piiramiseks

ehitada ühesuguse tulepüsivusega kuni kahekorruseliste tuldkartvate hoonete korral 30-minuti

pikkuse tulepüsivusega (EI-30) tuletõkkeseina (I kd asjas 3-13-1732, tl 65). Detailplaneeringus

nõutud tule leviku piiramise tagamine ehituslike meetmetega on õiguslikult siduv tingimus (PlanS v.r.

§ 2 lg 1), mis on kolmandal isikul võimalik täita eelnimetatud tuletõkkeseina püstitamisega.

33. Nimetatud tuletõkkeseina püstitamise vajaduse sätestamisel on detailplaneeringus tuginetud ka

asjassepuutuva standardi EVS 812-7:2008 p-le 12.2.5. Kuna detailplaneeringus on viidatud ühele

kindlale standardile ja selle vastuvõtmise aastale, on tegemist konkreetse ja dateeritud viitega, mille

järgimine on detailplaneeringu järgi aga soovituslik (nähtub "võib" sõnakasutusest). Määruse nr 315

§ 2 lg 3 ei sisalda viidet ühelegi konkreetsele standardile ega selle vastuvõtmise aastale, vaid üldisel

moel tuleohutuse alastele standarditele, mistõttu on selles õigusnormis tegemist dateerimata,

soovitusliku ja üldise viitega asjakohastele standarditele. Ei määruse nr 315 § 2 lg-s 3 ega detail-

planeeringus ole kohustatud kolmandat isikut järgima ühtki standardiorganisatsiooni poolt välja

antavat tuleohutusnõuete alast standardit.

34. Eeltoodu ei tähenda siiski, et asjassepuutuval standardil ei ole õiguslikku tähendust. Ringkonna-

kohus leidis vastupidist põhjusel, et detailplaneeringus viidatud standardi on välja töötanud mitte-

tulundusühing (Eesti Standardikeskus) ning seda on võimalik omandada ainult tasu eest (ringkonna-

kohtu otsuse p 38). Need asjaolud võiksid potentsiaalselt olla põhiseaduses õigusaktile laienevate

nõuete (eriti põhiseaduse § 3 lg 2) seisukohast probleemsed juhul, kui tegemist oleks kohustusliku

standardiga. Praegusel juhul on tegemist soovitusliku standardiga. Ka soovitusliku iseloomuga

standardile vastavus loob eelduse, et ehitamisel on järgitud head tava ja ehitis vastab nõuetele (vt ka

kriminaalkolleegiumi 17. märtsi 2010. a otsus asjas nr 3-1-1-7-10, p 7.2). Päästeameti kinnitus

vaidlusaluse hoone (sh tuletõkkeseina) tuleohutuse vastavusest standardile EVS 812-7:2008

"Ehitisele esitatava põhinõude, tuleohutusnõude tagamine projekteerimise ja ehitamise käigus" loob

tugeva eelduse, et tuleohutusnõudeid on järgitud.

35. Vaidlust ei ole selles, et kolmandale isikule kuuluval hoonel on selline naaberkrundi hoonete

poolne tuletõkkesein, mille tulepüsivus on 30 minutit (vt kd VI asjas 3-13-628, tl 117). Sellega on

vaidluse all oleva kaebaja krundi poolse hoone seina puhul järgitud määruses nr 315 ja

asjassepuutuvas standardis määratud tulepüsivuse nõuet, mis tagab detailplaneeringus nõutud määral

tule võimaliku leviku piiramise. Halduskohus ja ringkonnakohus, jõudes vastupidisele järeldusele, on

kohaldanud valesti materiaalõiguse norme.

36. Vaidlustatud ehitusloa materiaalse õiguspärasuse hindamisel tuleb täiendavalt silmas pidada, et

kolmanda isiku hoone on ehitatud suuremates mõõtmetes kui nägi ette 2003. a ehitusluba. EhS v.r.

§ 23 lg 81 järgi pidi ehitusloa omanik taotlema uue ehitusloa, kui ehitusloa taotlemise aluseks olnud

ehitusprojekti muudeti selliselt, et muutusid ehitise olulised tingimused, nagu näiteks tuleohutus,

energiatõhusus, ehitise kasutusotstarve, mõjuvad koormused (kandevõime) või ehitusloa taotluses

näidatud muud olulised tehnilised näitajad. Ehitisele väljastatigi 2013. a-l kolmanda isiku taotlusel

uus (vaidlustatud) ehitusluba, mis nägi ette hoone laiendamise selliselt, et varasema ehitusloaga

vastuolus ehitatud hoone oleks kooskõlas ehitusloa tingimustega. Ringkonnakohus leidis viitega EhS

v.r. § 2 lg-le 7, et vastustajal ei olnud lubatud sellist ehitusluba väljastada, mistõttu on ehitis

formaalselt õigusvastane. EhS v.r. § 2 lg 7 (kehtiva EhS § 4 lg 2) järgi on ehitise laiendamine

olemasolevale ehitisele juurde- (külge-), peale- või allaehitamine. Ringkonnakohus leidis, et kuni

ehitisele ei ole veel kasutusluba väljastatud, ei saa rääkida olemasoleva ehitise laiendamisest. Ehitis

on juriidiliselt olemas alles siis, kui sellele väljastatud kasutusluba on jõustunud – kuna praeguses

asjas käib vaidlus mh kasutusloa kehtivuse üle, ei ole ehitisel veel jõustunud kasutusluba (ringkonna-

kohtu otsuse p 45).

37. Kolleegium ei nõustu ringkonnakohtu seisukohaga, et uut ehitusluba ehitise laiendamiseks võib

anda üksnes sellisele ehitisele, millele on väljastatud kasutusluba. Kasutusluba tuvastab juriidilise

fakti, et ehitis on valminud (halduskolleegiumi 30. novembri 2010. a otsus asjas nr 3-3-1-63-10,

p 19). Ringkonnakohtu viidatud EhS v.r. § 2 lg-s 7 (vt ka kehtiva EhS § 4 lg 2) kasutatud mõiste

"olemasolev ehitis" erineb nii keeleliselt kui ka sisuliselt terminist "valminud ehitis". Ka

ehitamisjärgus (mittevalminud) ehitis on olemas. Ebamõistlikuks tuleb pidada lahendust, kus ehitise

laiendamiseks tuleb ehitamisjärgus ehitis esmalt algse ehitusloa järgselt lõpuni valmis ehitada ja

saada sellele kasutusluba enne, kui on võimalik alustada selle laiendamist. Kuna ehitise laiendamine

eeldab sageli ka valminud ehitise osalist lammutamist, oleks ringkonnakohtu tõlgendus isikute suhtes

põhjendamatult koormav. Ehitise laiendamiseks uue ehitusloa taotlemine ehitamise kestel tagab

ehitamisel eluliselt vajalikku paindlikkust, ei ole vastuolus ühegi normiga ega kahjusta ühtegi

ehitusõiguse eesmärki.

38. Ringkonnakohus leidis, et vaidlusaluse hoone tuleohtlikkust mõjutavaks teguriks on selle

suurenenud maht võrreldes algse ehitusloaga (ringkonnakohtu otsuse p 46). Määruse nr 315 § 4 lg 1

järgi määravad ehitise tuleohutusnõuded selle kasutamise otstarve, korruste arv ja pindala, ehitise

kõrgus, tuletõkkesektsiooni pindala, kasutajate arv, põlemiskoormus ja ehitises toimuva tegevuse

tuleohtlikkus. Kolleegium leiab, et nimetatud näitajad määravad küll ehitise tuleohutusnõuded, kuid

nende näitajate muutumisel ei tulnud praegusel juhul kohaldada rangemaid tuleohutusnõudeid.

39. Haldus- ja ringkonnakohtu hinnangul kasutatakse ehitist lubatud eesmärgi "kõrvalhoone-saun"

asemel tegelikult elamuna. Väidetav tegelik kasutus ei puutu ehitus- ega kasutusloa õiguspärasuse

hindamisel asjasse. Kolmas isik peab hoonet kasutama kasutusloale vastavalt. Ehitus- ja kasutusloa

õiguspärasust hindab kohus loa andmise hetke seisuga (HKMS § 158 lg 2 teine lause). Seepärast

tuleb ehitus- ja kasutusloa kontrollimisel asjakohaste ehituslike nõuete kindlakstegemisel lähtuda

loataotluses märgitud, mitte hilisemast faktilisest kasutusotstarbest. Eeltoodust lähtuvalt nõustub

kolleegium ringkonnakohtuga, et ehitise kasutuseesmärgi muutumisest tingitud võimalik rikkumine ei

põhjusta iseenesest kasutusloa õigusvastasust. Kohaliku omavalitsuse üksusel on EhS § 130 lg 2 p 5

alusel aga kohustus teostada riiklikku järelevalvet selle üle, et ehitist kasutatakse selle kasutamis-

otstarbest lähtuvalt nõuetele vastavalt.

40. Lisaks tuleb arvestada, et määrus nr 315 ei sätesta selle lisa 2 järgi ka piiranguid elamute või

nende juurde kuuluvate saunade suhtes kasutajate arvule. Piirangud on sätestatud praeguse hoone

klassi ja kasutusviisi kategooria puhul korruselisusele (kuni kaks korrust), kõrgusele (kuni 9 m) ja

korruste kogupindalale (kuni 1200 m2). Need tuleohutusnõuded on vaidlusaluse hoone puhul

täidetud. Ringkonnakohus on tõendeid hinnates leidnud, et vaidlusalune hoone on kahekorruseline.

Korruste kogupindala on ka kordades väiksem ja hoone kõrgus (7,5 m) oluliselt väiksem määruses

nr 315 lubatust. Kolleegium märgib ka, et kuna määruse nr 315 lisa 1 "Ehitiste tuleohutusest tulenev

ehitiste liigitus" järgi kuuluvad nii elamud ja eluruumid kui ka saunad samasse kasutusviisi

kategooriasse, ei põhjustaks kasutamisotstarbe faktiline muutus igal juhul erisusi tuleohutusnõuete

osas.

41. Poolte vahel ei ole siiski vaidlust selles, et vaidlustatud 2013. a ehitusluba ei vasta 2009. a

detailplaneeringus sätestatud nõuetele vaidlusaluse hoone tehniliste andmete kohta. Hoone kõrgus on

detailplaneeringus lubatud 6 meetri asemel 7,5 meetrit ja katusekalde nurk lubatud 10–45° asemel

56°. Samuti on detailplaneeringus ettenähtud ehitusaluse pinna 74 m2 asemel hoone tegelik

ehitisealune pindala 82 m2. Hoone ehitisealune pindala hõlmab põhikorrusel asuvat terrassi

(15,9 m2). Arvestamata terrassi hoone ehitusaluse pinna sisse, täidaks hoone ehitusalune pind detail-

planeeringus sätestatud 74 m2 nõuet. Kolleegium nõustub ringkonnakohtuga, et terrassi pindala tuleb

praegusel juhul siiski arvestada detailplaneeringus sätestatud ehitusaluse pinna sisse, sest hoone teine

korrus on ehitatud sammastele toetudes terrassi kohale. Selle tõttu moodustavad terrass ja hoone

põhiosa ehitusaluse pinna mõttes lahutamatu terviku (vrd halduskolleegiumi 4. juuni 2014. a otsus

asjas nr 3-3-1-59-13). Detailplaneeringus ettenähtud ehitusaluse pinna piirmäära on seega 8 m2 võrra

ületatud.

42. EhS v.r. § 24 lg 1 p 1 ja PlanS v.r. § 9 lg 9 järgi oleks vastustaja pidanud vaidlustatud ehitusloa

väljastamisest keelduma vastuolu tõttu detailplaneeringuga. See asjaolu ei ole aga ehitusloa

tühistamise nõude osas määrav, sest kasutusloa andmisega kaotas ehitusluba kehtivuse ning seda

tühistada ei ole kohtul ega haldusorganil enam võimalik isegi juhul, kui ehitusluba tõi kaasa kaebaja

õiguste rikkumise (vt ka halduskolleegiumi 30. novembri 2010. a otsus asjas nr 3-3-1-63-10, p 19).

Võimalik on ehitusloa õigusvastasuse tuvastamise nõude rahuldamine, milleks peab kaebaja olema

ära näidanud põhjendatud huvi olemasolu.

43. Kaebaja märkis tuvastamiskaebuse osas põhjendatud huviks preventiivse huvi, et ehitusloa

õigusvastasuse tuvastamisel ei oleks kohaliku omavalitsuse üksusel enam õiguslikku alust väljastada

uut kasutusluba. Kolleegium leiab, et selline preventiivne huvi ei ole põhjendatud, sest kasutusloa

võib kohaliku omavalitsuse üksus vaidlusaluse hoone suhtes anda ka ehitusloa õigusvastasuse korral

(halduskolleegiumi 11. oktoobri 2016. a otsus asjas nr 3-3-1-15-16, p 32; 30. novembri 2010. a otsus

asjas nr 3-3-1-63-10, p 20). Seetõttu jääb ehitusloa õigusvastasuse tuvastamise nõue rahuldamata.

III

44. Kohtupraktika ühtlustamiseks peab kolleegium vajalikuks selgitada veel järgmist. Ringkonna-

kohus leidis, et Päästeamet ei ole andnud vaidlustatud ehitusloa väljastamise aluseks olnud 2012. a

ehitusprojektile nõuetekohaselt põhjendatud kirjalikku heakskiitu, mistõttu on 2013. a ehitusluba ka

sel alusel õigusvastane. Kolleegium sellise seisukohaga ei nõustu.

45. Nõuded 2012. a ehitusprojektile on sätestatud majandus- ja kommunikatsiooniministri

17. septembri 2010. a määruses nr 67 "Nõuded ehitusprojektile", mille §-s 17 on sätestatud ehitus-

projekti tuleohutuse osale esitatavad miinimumnõuded. Sellest määrusest lähtuvalt andis Päästeameti

Lõuna Päästekeskus oma kooskõlastuse 2012. a ehitusprojektile (vt kd II asjas 3-13-1732, tl 110–111,

118–124), nagu nähtub mh sellesisulisest templist projekti lehekülgedel ("Heaks kiidetud Päästeameti

Lõuna Päästekeskuse insenertehniline büroo" koos kuupäevaga 20. veebruar 2012, numbriga

(loetamatu), juhtivinspektori allkirja ning käsikirjalise viitega viseeringutele; kd II asjas 3-13-1732, tl

118).

46. Kolleegiumi väljakujunenud praktika järgi on ehitusprojektile antavad asutustevahelised koos-

kõlastused mitte iseseisvad haldusaktid, vaid menetlustoimingud ehitusloa andmise menetluses (vt nt

halduskolleegiumi 21. detsembri 2001. a määrus asjas nr 3-3-1-67-01, p 4; 24. aprilli 2014. a otsus

asjas nr 3-3-1-15-14, p 14). Sellest tulenevalt ei kohaldu Päästeameti kooskõlastusele kui

menetlustoimingu motiveerimisele HMS §-s 56 sätestatud haldusakti põhjendamisnõuded (vt

halduskolleegiumi 14. jaanuari 2009. a otsus asjas nr 3-3-1-62-08, p 10). PäästeS v.r. § 5 lg 1 p 8 järgi

tuleb Päästeametil anda ehitusprojektile kooskõlastus või sellest keelduda 10 päeva jooksul (vt ka

kehtiva EhS § 42 lg 9 ja § 54 lg 8). Seetõttu ei saaks sellist põhjendamiskohustust adressaadi suhtes

soodustava haldusakti andmiseni viiva menetlustoimingu puhul ka mõistlikult eeldada (vt ka

halduskolleegiumi 14. jaanuari 2009. a otsus asjas nr 3-3-1-62-08, p 10). Päästeameti kooskõlastus

näitab ühemõtteliselt, et ehitusprojekt vastab tuleohutusnõuetele. Päästeamet on kaebajale ka

selgitanud oma järelevalvemenetlust vaidlusaluse hoone tuleohutusnõuete täitmise osas (kd II asjas

nr 3-13-1732, tl 41–42). Kolleegium leiab eeltoodust lähtuvalt, et kirjalike põhjenduste puudumine

Päästeameti kooskõlastuses ei põhjusta 2013. a ehitusloa formaalset õigusvastasust. Põhjendusi saab

toimingu puhul nõuda ka tagantjärele.

IV

47. Ringkonnakohus leidis, et vaidlustatud kasutusluba on õigusvastane, sest see ei vasta 2003. a

ehitusloa aluseks olnud ehitusprojektile ja esitatud materjalide põhjal ei ole kohtul võimalik veenduda

selles, et vaidlusalune hoone rajati kooskõlas määruse nr 315 § 4 lg-s 1 (koosmõjus § 19 lg-ga 2)

sätestatud tuleohutusnõuetega. Päästeamet ei ole ringkonnakohtu hinnangul kõrvaldanud kaalukaid

kahtlusi vaidlustatud hoone vastavusest tuleohutusnõuetele ja see välistab kasutusloa kooskõla

seaduse nõuetega. Lisaks ei ole Päästeamet andnud 2012. a ehitusprojektile nõuetekohast kirjalikku

nõusolekut, mistõttu ei oleks tohtinud selle ehitusprojekti alusel kasutusluba väljastada.

48. Kolleegium ei nõustu ringkonnakohtu seisukohaga kasutusloa õigusvastasusest. EhS v.r. § 32

lg 11 järgi annab kohaliku omavalitsuse üksus kasutusloa väljastamisega nõusoleku, et valminud

ehitis või selle osa vastab ehitusloa või kirjaliku nõusoleku taotlemisel esitatud ehitusprojektile.

Vaidlust ei ole, et kolmandale isikule kuuluv hoone ei vastanud 2003. a-l esitatud algse ehitusprojekti

tehnilistele andmetele ehitisealuse pinna, kõrguse, mahu ja katusekalde nurga osas, kuid on kooskõlas

hoone laiendamiseks esitatud 2012. a ehitusprojekti vastavate tingimustega. Kuna see ehitusprojekt

oli omakorda tuleohutusnõuetega kooskõlas, ei saa ka kasutusloale tuleohutuse seisukohast midagi

ette heita.

49. Samuti ei saa vastuolud hoone tegelike tehniliste andmete ja sellele detailplaneeringus sätestatud

nõuete vahel kõrguse, katusekalde nurga ja ehitusaluse pinna osas põhjustada kaebaja detail-

planeeringust võrsunud subjektiivsete õiguste riivet sellisel määral, mis tooks kaasa kasutusloa

tühistamise. Halduskohus on tuvastanud, et vaidlusalune hoone asub kaebaja kinnistu suhtes põhja-

suunas ega varja seega päikesevalgust. Kasutusloa tühistamine ehitusaluse pinna piirmäära ületamise

tõttu (8 m2 võrra) oleks praegusel juhul ilmselgelt ebaproportsionaalne. Vaidlusalune hoone ei piirne

kaebaja elamuga, vaid neid lahutavad kaebaja kinnistul asuvad kuurid, mistõttu ei saa hoone

ehitusaluse pinna piirmäära mõningasest ületamisest tulenevad väheldased muutused miljöös

kolleegiumi hinnangul kaebajat olulisel määral puudutada. Eelnevast tulenevalt puudub alus

kasutusloa tühistamisnõude rahuldamiseks.

V

50. Eeltoodud põhjustel tühistab kolleegium Tartu Halduskohtu 27. oktoobri 2014. a otsuse ja Tartu

Ringkonnakohtu 27. aprilli 2016. a otsuse haldusasjas nr 3-13-628. Kolleegium teeb asjas uue otsuse,

millega jätab kaebuse rahuldamata.

51. HKMS § 109 lg 4 sätestab, et kui kõrgema astme kohus muudab alama astme kohtu lahendit või

teeb lahendi asja uueks arutamiseks saatmata, muudab ta kohtukulude jaotust. HKMS § 108 lg 1

esimese lause kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. HKMS § 109 lg 1 järgi

esitatakse menetluskulude väljamõistmiseks kohtule enne kohtuvaidlusi menetluskulude nimekiri ja

kuludokumendid. Kirjalikus menetluses esitatakse menetluskulude nimekiri ja kuludokumendid

kohtu määratud tähtaja jooksul. Kuludokumentide ja menetluskulude nimekirja esitamata jätmise

korral menetluskulusid välja ei mõisteta.

Praeguses asjas tehti otsus kaebaja kahjuks. Vastustaja ja menetlusse kaasatud kolmas isik ning

Päästeamet ei ole menetluskulude hüvitamise taotlusi haldus- ega ringkonnakohtule esitanud. Kuna

nimetatud menetlusosalised ei esitanud ka Riigikohtule menetluskulude nimekirja ega kulu-

dokumente, jäävad menetluskulud menetlusosaliste endi kanda.

52. Kautsjon tuleb HKMS § 107 lg 4 esimese lause alusel tagastada.

(allkirjastatud digitaalselt)