3-2-1-80-16 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

TSIVIILKOLLEEGIUM

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-2-1-80-16

Otsuse kuupäev

Tartu, 26. jaanuar 2017

Kohtukoosseis

Eesistuja Villu Kõve, liikmed Peeter Jerofejev, Henn Jõks,

Ants Kull, Jaak Luik, Malle Seppik ja Tambet Tampuu

Kohtuasi

Jevgeni Grišini (Grišin) hagi Osaühingu EUROPARK

ESTONIA vastu alusetult saadu tagastamiseks ja

kahjuhüvitise saamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Ringkonnakohtu 5. veebruari 2016. a otsus

tsiviilasjas nr 2-15-5775

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Osaühingu EUROPARK ESTONIA kassatsioonkaebus

Tsiviilasja hind Riigikohtus

465 eurot

Menetlusosalised ja nende

esindajad Riigikohtus

Hageja Jevgeni Grišin, esindaja vandeadvokaat Liina Linsi

Kostja Osaühing EUROPARK ESTONIA, esindaja

vandeadvokaat Arne Ots

Asja läbivaatamise kuupäev

28. november 2016. a, kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu 5. veebruari 2016. a otsus tsiviilasjas nr 2-15-5775 osas,

millega ringkonnakohus jättis muutmata Harju Maakohtu 12. oktoobri 2015. a otsuse samas

tsiviilasjas osas, millega maakohus rahuldas Jevgeni Grišini hagi Osaühingu EUROPARK

ESTONIA vastu ja mõistis Osaühingult EUROPARK ESTONIA Jevgeni Grišini kasuks välja

105 euro suuruse teisaldamiskulu ning 360 euro suuruse kahjuhüvitise. Samuti tuleb

ringkonnakohtu otsus tühistada menetluskulude jaotuse osas.

2. Saata asi tühistatud osas uueks läbivaatamiseks samale ringkonnakohtule.

3. Maakohtu otsus on jõustunud osas, millega Jevgeni Grišini hagi Osaühingu EUROPARK

ESTONIA vastu jäi 475 euro 20 sendi suuruse kahju hüvitamise nõude osas rahuldamata.

4. Kassatsioonkaebus rahuldada.

5. Tagastada kassatsioonkaebuselt tasutud kautsjon Osaühingu EUROPARK ESTONIA

kontole.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Jevgeni Grišin (hageja) esitas 16. aprillil 2015 Harju Maakohtule hagiavalduse, millega palus

kohustada Osaühingut EUROPARK ESTONIA (kostja) tagastama alusetult saadud 105 eurot ja

hüvitama varalise kahju 835 eurot 20 senti. Menetluskulud palus hageja jätta kostja kanda.

Hagiavalduse kohaselt parkis sõiduauto numbrimärgiga 243 BHZ (auto) 7. märtsil 2015 Tallinnas

Vana-Viru 15 asuvas nn Vanalinna parklas (parkla), mida haldab kostja. Kuna auto parkimise eest oli

väidetavalt jäetud tasumata, lasi kostja auto teisaldada kinnisesse parklasse. Seejärel esitas kostja

hagejale auto teisaldamise akti ja 105 euro suuruse arve teisaldamise eest. Kuna kostja keeldus auto

valdust enne arve tasumist hagejale tagastamast, siis maksis hageja arve ära. 25. märtsil 2015 saatis

hageja kostjale kirja, milles nõudis alusetult tasutud 105 euro tagastamist ja 835 euro 20 sendi

suuruse kahju (kohtueelsete õigusabikulude) hüvitamist. Kostja vastas 30. märtsil 2015, et nõue on

põhjendamatu.

Kostjal ei olnud õigust autot teisaldada ega nõuda hagejalt teisaldamisega seotud kulude hüvitamist.

Parkimistingimused ei ole liiklussituatsioonis piisavalt nähtavad, mistõttu need ei ole muutunud

lepingu osaks. Parkimistingimuste p 10, mis näeb ette võimaluse auto parkimistingimuste mis tahes

rikkumise korral teisaldada, on tühine tüüptingimus. Auto valduse äravõtmine on

ebaproportsionaalne meede VÕS § 42 lg 1 ja lg 3 p 22 mõttes. Ka auto kinnipidamist võimaldav

tüüptingimus on tühine. Kostjal ei olnud õigust autot teisaldada ega kinni pidada ka üürileandja

pandiõigust kasutades, kuna tal ei olnud piisavalt suurt (auto väärtusele vastavat) rahalist nõuet

hageja vastu. Varasematel parkimiskordadel ei ole tähendust, sest auto mitmes eri parklas parkimine

ei ole kestusleping.

Kuna nii auto teisaldamine kui ka kinnipidamine olid alusetud, peab kostja VÕS § 1028 lg 1 järgi

tagastama teisaldamiskuluna hagejalt saadud 105 eurot. Lisaks peab kostja tasuma hagejale enne

kohtumenetlust kantud õigusabikulud 835 eurot 20 senti kui kahjuhüvitise.

2. Kostja ei tunnistanud hagi ja palus jätta selle rahuldamata ning menetluskulud hageja kanda.

Parkimistingimused on parklas paigaldatud nähtavale kohale ja nendega on võimalik enne parkimist

tutvuda, seega on need lepingu osa. Hageja autot oli juba enne viimast parkimiskorda neljas erinevas

kostja parklas pargitud kaheksa korda ilma selle eest tasumata. Ka viimasel korral oli parkimise eest

jäetud tasumata. Hageja on auto vastutav kasutaja, mistõttu tuleb eeldada, et tema sõlmis

parkimislepingu kõigil üheksal korral, mille eest kostja võis nõuda leppetrahvi tasumist.

Parkimistingimustes on sätestatud, et lepingu rikkumisel on kostjal õigus kohaldada

õiguskaitsevahendina auto teisaldamist ning jätta teisaldamisega seotud kulud auto kasutaja kanda.

Hageja on leppetrahvid tasunud ja pole neid vaidlustanud ega tagasi nõudnud. Parkimistingimused ei

ole tühised tüüptingimused. Kostja ei saa oma õiguste tõhusaks kaitseks kasutada teist poolt vähem

piiravaid õiguskaitsevahendeid. Auto teisaldamine ei ole ebaproportsionaalne, sest auto kasutaja

rikkus lepingut korduvalt ja kostja hoiatas teda enne auto teisaldamist. Üürileandja pandiõigust ei saa

teostada väiksemas mahus, sest auto on tervik. Kohtueelses menetluses kantud õigusabikulude

hüvitamise nõude esitamise eeldused ei ole täidetud, sest teisaldamine oli õiguspärane.

3. Harju Maakohus rahuldas 12. oktoobri 2015. a otsusega hagi osaliselt ja mõistis kostjalt hageja

kasuks välja 465 eurot (105 euro suuruse teisaldamistasu ja 360 euro suuruse kahjuhüvitise).

Maakohus jättis hagi 475 euro 20 sendi suuruse kahjuhüvitise osas rahuldamata. Menetluskulud jättis

maakohus poolte endi kanda.

Maakohtu otsuse põhjenduste kohaselt ei vaidle pooled selle üle, et hageja on auto vastutav kasutaja

ja et ta parkis auto 7. märtsil 2015 kostja hallatavasse parklasse. Seega sõlmiti hageja ja kostja vahel

parkimiskoha üürileping võlaõigusseaduse (VÕS) § 271 mõttes. Põhjendamatu on hageja väide, et

parkimistingimusi oli raske märgata, mistõttu need ei muutunud lepingu osaks. Parkla sissekäigu

juures asuval sildil on parklasse sisenejale nähtav teavitus, et parkimistingimused on välja toodud

märgi tagaküljel. Parkimistingimused on esitatud piisavalt suures kirjas ja on ka eemalt loetavad.

Hagejal oli võimalik lepingu sõlmimisel parkimistingimustega tutvuda ja seega muutusid need

parkimislepingu osaks.

Kostja parkimistingimuste p 10 näeb mh ette, et kui auto parkimisel on rikutud parkimistingimustes

sätestatud korda, võib auto juhi vastutusel ja kulul teisaldada. Hageja ja kostja ei vaidle selle üle, et

parkimistingimused on tüüptingimused VÕS § 35 lg 1 tähenduses. VÕS § 42 lg 1 kohaselt on

tüüptingimus tühine, kui see lepingu olemust, sisu, sõlmimise viisi, lepingupoolte huvisid ja teisi

olulisi asjaolusid arvestades kahjustab teist lepingupoolt ebamõistlikult, eelkõige siis, kui

tüüptingimusega on lepingust tulenevate õiguste ja kohustuste tasakaalu teise lepingupoole kahjuks

oluliselt rikutud. Ebamõistlikku kahjustamist eeldatakse mh juhul, kui tüüptingimusega kaldutakse

kõrvale seaduse olulisest põhimõttest.

Auto teisaldamist, mis on seotud parkimisega, reguleerivad liiklusseaduse (LS) § 92 lg 2 ja § 186

lg 2, millest viimane näeb ette, et liiklust häirivalt või ohustavalt pargitud sõiduki võib parkimist

korraldav teeomanik või teehoiu eest vastutav isik lasta ümber paigutada valvega hoiukohta sama

seaduse §-s 92 sätestatud tingimustel ja korras. LS § 92 lg 6 piirab oluliselt sõiduki teisaldamise

võimalusi, sätestades, et sõidukit võib teisaldada ainult siis, kui sõiduki juures ei ole juhti või

omanikku, valdajat või tema esindajat või sõidukis ei viibi sõitjat või kui asjaosalised ei ole

võimelised või keelduvad valesti pargitud sõidukiga tekitatud takistuse või ohu kõrvaldamisest.

Kostja parkimistingimuste p 10 selliseid eeldusi ei sisalda ja kaldub seega kõrvale seaduse olulisest

põhimõttest. Kostja ei ole väitnud, et auto oleks teisaldatud LS § 186 lg-s 2 nimetatud asjaolude tõttu

või et autojuht oleks keeldunud autot parklast eemaldamast, vaid on leidnud, et parkimistingimuste

p 10 eesmärk on kutsuda korrale juhte, kes ei maksa süstemaatiliselt parkimistasu. Niisugune

teisaldamiskokkulepe kaldub kõrvale seaduse olulisest põhimõttest ja seega on parkimistingimuste

p 10 tühine tüüptingimus. Tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 84 lg 1 esimene lause sätestab,

et tühisel tehingul ei ole algusest peale õiguslikke tagajärgi. Tehingu ühe osa tühisus ei too TsÜS § 85

järgi kaasa teiste osade tühisust, kui tehing on osadeks jagatav ja võib eeldada, et tehing oleks tehtud

ka tühise osata. Parkimistingimuste p 10 on selline osa lepingust, mille võib ülejäänud lepingust

eraldada, ja lepingu saab lugeda sõlmituks ka ilma selle osata.

Kostja ei võinud autot teisaldada ega kinni pidada ka üürileandja pandiõigusele (VÕS § 305 lg 1

ja § 307 lg 1) tuginedes. Ta võinuks seda teha vaid juhul, kui tasumata parkimistasu nõue oleks olnud

samas suurusjärgus auto väärtusega. Auto väärtus on oluliselt suurem kui kostja nõue, seega ei ole

auto kinnipidamine proportsionaalne abinõu. Tähendust ei ole kostja väitel, et hageja pargib oma

autot kostja parklates süstemaatiliselt ja jätab selle eest pidevalt tasumata, sest praeguse asja raames

lahendab kohus üksnes 7. märtsil 2015 sõlmitud parkimislepingust tulenevat vaidlust. Iga kord, kui

parkija parklasse siseneb, sõlmib ta kostjaga uue üürilepingu ja parklast lahkudes see leping lõpeb.

Hageja nõuab kostjalt alusetult makstud teisaldamiskulu 105 eurot. Kuna parkimistingimuste p 10,

mille alusel hageja selle summa kostjale tasus, on tühine tüüptingimus, siis tuleb 105 eurot kostjalt

hageja kasuks välja mõista. Samuti nõuab hageja kostjalt 835 euro 20 sendi suuruse kahju

(kohtueelsete õigusabikulude) hüvitamist. Kuna hageja esindaja töötundide põhjendatud ja vajalik

maht oli 2 tundi ja 30 minutit ning töötunni hind (ilma käibemaksuta) 120 eurot, siis on hageja

esindaja põhjendatud kohtueelsed õigusabikulud ilma käibemaksuta 300 eurot ning koos

käibemaksuga 360 eurot ja see summa tuleb kostjalt kahjuhüvitisena välja mõista.

4. Kostja esitas maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles palus maakohtu otsuse tühistada ja

teha uue otsuse, millega jätta hagi rahuldamata. Alternatiivselt palus kostja saata asja uueks

lahendamiseks maakohtule. Menetluskulud palus kostja jätta hageja kanda. Kostja ei esitanud

menetluskulude nimekirja.

5. Hageja esitas maakohtu otsuse peale vastuapellatsioonkaebuse, milles palus maakohtu otsuse

tühistada osas, millega maakohus ei rahuldanud hageja kohtueelsete õigusabikulude hüvitamise nõuet

täies ulatuses, ja osas, millega maakohus jättis menetluskulud poolte endi kanda. Menetluskulud

palus hageja jätta kostja kanda. Hageja palus ringkonnakohtul teha uue otsuse, millega rahuldada

hageja kohtueelsete õigusabikulude hüvitamise nõue 835 euro 20 sendi ulatuses ja jätta

menetluskulud kostja kanda.

6. Pooled vaidlesid teineteise apellatsioonkaebusele vastu ja palusid jätta selle rahuldamata.

Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused

7. Tallinna Ringkonnakohus jättis 5. veebruari 2016. a otsusega maakohtu otsuse resolutsiooni

muutmata, kuid muutis osaliselt maakohtu otsuse põhjendusi. Apellatsioonkaebuse ja

vastuapellatsioonkaebuse jättis ringkonnakohus rahuldamata. Apellatsiooniastmes kantud

menetluskulud jättis ringkonnakohus poolte endi kanda.

Ringkonnakohtu otsuse põhjenduste kohaselt tugines maakohus ebaõigesti LS-ile. LS § 92 lg 2

ja § 186 lg 2 reguleerivad auto teisaldamist olukorras, kus on rikutud LS-is sätestatud

parkimisreegleid. Praegusel juhul ei teisaldanud kostja autot mitte LS-i rikkumise tõttu, vaid seetõttu,

et hageja rikkus üürilepingut, kuna ei tasunud parkimise eest. LS ei reguleeri üürisuhtest tulenevaid

õiguskaitsevahendeid. Kuna auto teisaldati seetõttu, et hageja jättis parkimistasu maksmata, tuleb

vaidluse lahendamiseks kontrollida parkimistingimuste p 10 kehtivust osas, milles see annab

võimaluse auto parkimistasu maksmata jätmise tõttu teisaldada.

VÕS § 42 lg 3 p 22 kohaselt on lepingus, mille teiseks pooleks on tarbija, ebamõistlikult kahjustav

eelkõige tüüptingimus, millega antakse tingimuse kasutajale õigus nõuda ebamõistlikult suurt

tagatist. VÕS § 44 sätestab, et kui VÕS § 42 lg-s 3 nimetatud tüüptingimust kasutatakse lepingus,

mille teiseks pooleks on isik, kes sõlmis lepingu oma majandus- või kutsetegevuses, siis eeldatakse,

et see tingimus on ebamõistlikult kahjustav. Seega tuleb VÕS § 42 lg 3 p-le 22 vastava tüüptingimuse

tühisust igal juhul eeldada.

Teisaldades auto parkimistasu maksmata jätmise tõttu, kasutas kostja auto teisaldamist tagatisena. On

üldteada, et auto väärtus ületab üldjuhul suurel määral parkimistasu võlgnevuse. Seega annab

parkimistingimuste p 10 kostjale õiguse nõuda ebamõistlikult suurt tagatist. Seda ei muuda ka kostja

väide, et hageja on jätnud parkimise eest korduvalt maksmata. Parkimistingimuste p 10 järgi on

kostjal õigus teisaldada auto ka juhul, kui hageja on jätnud parkimistasu vaid üks kord maksmata.

Seega on parkimistingimuste p 10 tühine osas, milles see võimaldab auto teisaldada parkimistasu

maksmata jätmise tõttu. Samuti ei võinud kostja teisaldada autot üürileandja pandiõigusele tuginedes,

sest pandiõiguse teostamiseks võib asja küll kinni pidada, kuid mitte teisaldada. Samuti ei või

üürileandja pandiõigust kasutada, kui asja väärtus ületab oluliselt üürileandja nõuet. Maakohus leidis

lõppastmes õigesti, et kostjal tuleb hagejale teisaldamise eest tasutud 105 eurot VÕS § 1028 lg 1

alusel tagastada. Samuti on maakohtu otsus põhjendatud osas, millega kohus mõistis kostjalt

kahjuhüvitisena välja kohtueelsed õigusabikulud 360 euro ulatuses, mitte kogu nõutud summa.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

8. Kostja palub kassatsioonkaebuses ringkonnakohtu otsuse tühistada ja saata asja ringkonnakohtule

uueks läbivaatamiseks. Menetluskulud palub kostja jätta hageja kanda.

Kassatsioonkaebuse põhjenduste kohaselt võis kostja auto teisaldada nii lepingu kui ka seaduse järgi,

mistõttu ei saa hageja makstud teisaldamise kulu pidada alusetuks makseks ja hageja kantud

õigusabikulu kahjuks. Kuna teisaldamine oli seaduslik, oleksid kohtud pidanud jätma hagi

rahuldamata. Ringkonnakohus kohaldas ebaõigesti VÕS § 42 lg-t 1 ja lg 3 p 22, kui leidis, et

parkimistingimuste rikkumisel auto teisaldamist võimaldav lepingutingimus on ebamõistlikult

kahjustav ja tühine. VÕS § 42 lg 3 p 22 ei ole asjakohane säte, sest auto ei ole tagatis. Samuti

kohaldas ringkonnakohus valesti VÕS § 307 lg-t 1, kui asus seisukohale, et seadusest tulenev

üürileandja pandiõigus ei võimalda üürileandjal asja oma valdusesse võtta ning et üürileandja

pandiõigust ei saa kasutada olukorras, kus asja väärtus ületab oluliselt üürileandja nõuet.

9. Hageja vaidleb kostja kassatsioonkaebusele vastu ja palub jätta selle rahuldamata ning

menetluskulud kostja kanda.

10. Riigikohtus asja lahendanud kolmeliikmeline kohtukoosseis andis 13. septembri 2016. a

määrusega asja lahendamiseks üle tsiviilkolleegiumi kogu koosseisule.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

11. Kolleegium leiab, et ringkonnakohtu otsus tuleb tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 692

lg 1 p 1 alusel tühistada materiaalõiguse normi väära tõlgendamise ja kohaldamise tõttu osas, millega

ringkonnakohus jättis muutmata maakohtu otsuse osas, millega maakohus rahuldas hagi ja mõistis

kostjalt hageja kasuks välja 105 euro suuruse teisaldamistasu ning 360 euro suuruse kahjuhüvitise.

Samuti tuleb ringkonnakohtu otsus tühistada menetluskulude jaotuse osas. Asi tuleb TsMS § 691 p 2

alusel saata tühistatud osas uueks läbivaatamiseks samale ringkonnakohtule. Osas, millega

ringkonnakohus jättis muutmata maakohtu otsuse osas, millega maakohus jättis hageja 475 euro

20 sendi suuruse kahju hüvitamise nõude rahuldamata, on otsus jõustunud (vt käesoleva otsuse p 14).

Kassatsioonkaebus rahuldatakse.

12. Kolleegium käsitleb esmalt vaidluse eset kassatsiooniastmes ja asja lahendamise seisukohast

olulisi asjaolusid (I). Seejärel analüüsib kolleegium hageja nõuet tagastada talle teisaldamiskuluna

kostjale tasutud 105 eurot (II) ja hageja kahju hüvitamise nõuet (III). Lõpetuseks teeb kolleegium

menetluslikud otsustused (IV).

I

13. Hageja nõuab kostjalt viimasele alusetult makstud teisaldamiskulu tagastamist ja kahjuhüvitist,

mis vastab kohtueelsetele õigusabikuludele, mida hageja pidi kandma selleks, et saada tagasi parklast

teisaldatud auto valdus.

14. Maakohus rahuldas hagi osaliselt ja mõistis välja kogu teisaldamiskulu ning enne kohtuvaidlust

kantud õigusabikuludest 360 eurot. Ringkonnakohus jättis maakohtu otsuse resolutsiooni muutmata.

Kuigi kostja on kassatsioonkaebuses märkinud, et ta vaidlustab ringkonnakohtu otsuse tervikuna, ei

ole tal õigustatud huvi, et vaidlustada seda osa kohtulahendist, mis on tehtud tema kasuks, ehk seda

osa ringkonnakohtu otsusest, millega ringkonnakohus jättis muutmata maakohtu otsuse osas, millega

maakohus jättis hagi rahuldamata. Seega on kohtuotsus TsMS § 456 lg 4 teise lause järgi jõustunud

osas, millega kohtud jätsid hagi 475 euro 20 sendi suuruse kahjuhüvitise osas rahuldamata.

15. Pooled ei vaidle järgmiste asja lahendamise seisukohast oluliste asjaolude üle:

auto on liisinguandja omandis ja hageja on auto vastutav kasutaja;

hageja parkis auto 7. märtsil 2015 Tallinnas Vana-Viru 15 asuvas parklas, milles kostja osutas tasulise

parkimise teenust;

hageja ei tasunud parkimise eest;

kostja teisaldas auto ja paigutas selle kinnisesse parklasse ning keeldus autot välja andmast enne

teisaldamiskulu kohta hagejale esitatud 105 euro suuruse arve tasumist;

hageja tasus arve, et saada auto valdus tagasi;

parkimistingimused on tüüptingimused VÕS § 35 lg 1 tähenduses;

parkla sissepääsu juurde paigaldatud parkimistingimuste p-s 10 oli mh sätestatud, et kostja võib

parkimistingimuste rikkumise korral auto juhi kulul ja vastutusel teisaldada.

II

16. Kolleegium käsitleb esmalt hageja esimest nõuet ehk kostja esitatud arve alusel väidetavalt

alusetult tasutud teisaldamiskulu nõuet. Selle nõude aluseks on VÕS § 1028 lg 1. Viidatud sätte

kohaselt võib üleandja saadu saajalt tagasi nõuda, kui saaja on üleandjalt midagi saanud olemasoleva

või tulevase kohustuse täitmisena, kuid kohustust ei ole olemas, kohustust ei teki või kui kohustus

langeb hiljem ära. Kui hageja väidab, et ta maksis kostjale väidetava teisaldamiskulu 105 eurot

parkimislepingus sisalduva tühise tüüptingimuse alusel, kohaldub ka TsÜS § 84 lg 1 teine lause, mille

kohaselt tagastatakse tühise tehingu alusel saadu vastavalt alusetu rikastumise sätetele, kui seaduses

ei ole sätestatud teisiti.

17. VÕS § 1028 lg 1 kohaldamise eeldusena peab kostja olema hagejalt saanud midagi ilma õigusliku

aluseta. Hageja leiab, et ta on auto teisaldamise eest esitatud arves märgitud 105 eurot maksnud

kostjale õigusliku aluseta. Õigusliku aluse puudumist põhjendab hageja sellega, et kuigi ta sõlmis

auto parkimiseks kostja parklas parklakoha üürilepingu, ei olnud parkimistingimused nähtavad ega

muutunud lepingu osaks ja isegi kui need muutusid lepingu osaks, ei tulenenud parkimislepingu

tingimustest auto teisaldamise õigust, sest seda sätestav tüüptingimus oli VÕS § 42 lg 1 ja lg 3 p 22

alusel tühine.

Kostja vastuväidete kohaselt võis ta hagejalt auto teisaldamise kulu nõuda, kuna parkimislepingu

tüüptingimused, sh p-s 10 sisalduv teisaldamisõigust ettenägev tüüptingimus, olid muutunud lepingu

osaks ja parkimistingimused ei ole tühised tüüptingimused. Samuti tugineb kostja sellele, et ta võis

auto teisaldada üürileandja pandiõiguse alusel, täpsustamata siiski, millest võiks tuleneda tema kui

üürileandja õigus nõuda hagejalt auto teisaldamise kulu.

18. Kolleegiumi arvates sõltub teisaldamiskulu nõude õigusliku aluse olemasolu esiteks sellest, kas

kostjal oli õigus auto teisaldada, ja kui tal oli õigus auto teisaldada, siis ka sellest, kas kostja võis

hagejalt nõuda teisaldamiskulu tasumist.

19. Kolleegium nõustub kohtutega, et parkimiseks tasulisel parkimisalal sõlmitud leping vastab

üürilepingu tunnustele VÕS § 271 mõttes. Nimelt võimaldab tasulise parkimise korraldaja

(üürileandja) parkimist vajava auto juhil (üürnik) kasutada tasu eest parkimisala. Kohtud on

tuvastanud, et parklakoha üürilepingu järgi oli üürnik hageja.

Kostja õigus autot teisaldada (oma valdusse võtta) võib kolleegiumi arvates praegusel juhul tuleneda

üürileandja pandiõigusest (VÕS § 305 lg 1 ja § 307 lg 1) või parkimislepingu poolte (hageja ja

kostja) vahelisest kokkuleppest.

20. Kolleegium käsitleb esmalt kostja võimalust tugineda üürileandja pandiõigusele. Üürileandja

pandiõiguse õigusliku olemuse kohta vt Riigikohtu 25. jaanuari 2017. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-68-

16, p 39.

Maakohus leidis üürileandja pandiõigust kui auto teisaldamise võimalikku alust käsitledes, et

tasumata parkimistasu nõue on võrreldes auto väärtusega liiga väike ja seetõttu ei saa kostja auto

suhtes üürileandja pandiõigust teostada, mis tähendab ühtlasi ka seda, et kostjal ei olnud õigust autot

teisaldada. Ringkonnakohus nõustus maakohtuga ja märkis lisaks, et üürileandja pandiõigus ei anna

kostjale kui üürileandjale õigust autot parklast teisaldada.

Kolleegium jääb oma seisukoha juurde, mille kohaselt on üürileandjal omaabi korras põhimõtteliselt

õigus takistada pandiõigusega koormatud pargitud auto äraviimist, nt rataste lukustamisega või ka

auto teisaldamisega (vt Riigikohtu 25. jaanuari 2017. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-68-16, p 42.3).

21. Auto kui pandieseme teisaldamist võib kolleegiumi arvates õigustada eelkõige vajadus takistada

auto kui pandieseme äraviimist (või ka sellise äraviimise oht) (Riigikohtu 25. jaanuari 2017. a otsus

tsiviilasjas nr 3-2-1-68-16, p-d 42.3 ja 42.5), aga ka vajadus autot kui pandieset säilitada pärast seda,

kui üürileandja on auto pandiõiguse teostamiseks oma valdusse võtnud (vt Riigikohtu 25. jaanuari

2017. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-68-16, p 41.4).

VÕS § 305 lg 4 ja asjaõigusseaduse (AÕS) § 281 lg 2 järgi kohaldatakse üürileandja pandiõigusele

asjaõigusseaduses vallaspandi (käsipandi) kohta käivaid sätteid, kui seadusest ei tulene teisiti.

AÕS § 287 lg 1 p 1 kohaselt on pandipidaja mh kohustatud panditud asja säilitama ja korras hoidma

ning AÕS § 287 lg 2 järgi kannab asja säilitamise ja korrashoiu kulutused eelduslikult pantija. Seega

tuleb auto suhtes pandiõiguse teostamisel hinnata, kas auto parkimisalal valvamine ja säilitamine

oleks üürileandjale ebamõistlikult koormav ning kui oleks, siis kas teisaldamiseks tehtud kulutusi

saab pidada vajalikeks.

22. Kui teisaldamine ei ole vajalik auto valvamiseks ja säilitamiseks, on autot pandiõiguse

teostamisel lubatud teisaldada vaid juhul, kui muud vahendid on auto äraviimise takistamiseks

ilmselgelt ebapiisavad (vt Riigikohtu 11. märtsi 2008. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-8-08, p 15).

Kolleegiumi arvates võib seda eeldada, kui sama auto on varem viidud tasu maksmata üürileandja

parkimisalalt ära, iseäranis kui seda on tehtud üürileandja tahte vastaselt, mh lukustust või tõket

kõrvaldades vms viisil. Selline oht tuleneb kolleegiumi arvates otseselt tasulise parkimise teenuse

olemusest ja eelkõige just sellistes parklates, mis ei ole tõkkepuuga vms viisil suletud (vt ka

Riigikohtu 25. jaanuari 2017. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-68-16, p 42.5).

23. Kohtud pidasid auto teisaldamist parkimistasu maksmata jätmise korral igal juhul

ebaproportsionaalseks. Kolleegium selle seisukohaga ei nõustu ja märgib, et hinnates üürileandja

pandiõiguse teostamise proportsionaalsust olukorras, kus pandiesemeks on parklas asuv auto, tuleb

mh arvestada sellega, et auto ei ole osadeks jagatav (erinevalt näiteks üüritud ruumi sisustusest või

laos olevatest kaupadest kui asjade kogumist) (vt Riigikohtu 25. jaanuari 2017. a otsus tsiviilasjas

nr 3-2-1-68-16, p 42.4). Seetõttu tuleb auto teisaldamist ja selle kinnipidamist üürileandja

pandiõiguse teostamiseks pandiõiguse teostamise muude eelduste täidetuse korral iseenesest pidada

lubatavaks ka olukorras, kus üürileandja nõue on märkimisväärselt väiksem kui auto väärtus (vt ka

Riigikohtu 23. märtsi 2016. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-3-16, p 13).

24. Eeltoodust tulenevalt kohaldasid kohtud valesti üürileandja pandiõigust reguleerivaid sätteid,

millel on asja lahendamisel tähtsus, ja ringkonnakohtu otsus tuleb tühistada osas, millega

ringkonnakohus jättis muutmata maakohtu otsuse osas, millega maakohus rahuldas 105 euro suuruse

teisaldamiskulu kui kostjale alusetult tasutud summa tagastamise nõude.

Asja uuel läbivaatamisel tuleb ringkonnakohtul hinnata, kas pandiõiguse teostamise eeldused olid

praegusel juhul täidetud ja kas pandiõigus andis kostjale õiguse hageja auto parklast teisaldada ning

kinnisesse parklasse paigutada. Lisaks tuleb hinnata, kas auto parklast teisaldamise kulutusi saab

pidada vajalikeks kulutusteks. Kui teisaldamist saab pidada mõistlikuks ja selliseid kulutusi

vajalikeks, siis oli kostja teisaldamiskulude nõudel hageja vastu iseenesest õiguslik alus. Siiski tuleb

asja üürileandja pandiõiguse sätete alusel uuesti lahendades tuvastada, kui suur oli kostja

teisaldamiskulude nõue tegelikult ja kas kostja tehtud kulutused olid vajalikud. Üksnes hagejale

esitatud arve ei tõenda kostja kantud kulude suurust ega ka seda, et need olid vajalikud kulutused.

Ringkonnakohtul tuleb kostjale eeltoodut selgitada ja vajadusel tuleb kostjale anda võimalus

tõendada teisaldamiskulude tegelikku suurust ning hagejale võimalus tõendada, et vajalikud

kulutused olid tegelikult väiksemad.

Kui teisaldamine ei olnud lubatav ja teisaldamiskulusid ei saa pidada vajalikeks, siis ei võinud kostja

hagejalt pandiõigusele tuginedes teisaldamiskulude hüvitamist nõuda.

25. Lisaks eelnevale võib teisaldamiskulu nõue tuleneda ka poolte vahel sõlmitud lepingust, mis võib

muu hulgas sisalduda tüüptingimustes.

Kostja on teisaldamisõigust ja teisaldamiskulu nõuet põhjendades tuginenud parkimistingimuste p-

le 10, mis kohtute tuvastatu kohaselt sätestas mh, et kui auto parkimisel on rikutud

parkimistingimustes sätestatud korda, võib auto juhi vastutusel ja kulul teisaldada. Maakohus pidas

parkimistingimuste p 10 tühiseks vastuolu tõttu VÕS § 42 lg-ga 1, ringkonnakohus aga vastuolu tõttu

VÕS § 42 lg 3 p-ga 22.

Kolleegium märgib, et kohtute tuvastatu kohaselt oli vaidlusalune tüüptingimus muutunud lepingu

osaks. Kohtud ei ole selle tuvastamisel menetlusõiguse norme rikkunud.

26. Kolleegiumi arvates sõltub see, kas teisaldamist võimaldavat ja selle kulu parkija kanda jätvat

tüüptingimust saab lugeda ebamõistlikult kahjustavaks ja seega tühiseks, eelkõige sellest, mil määral

kaldub tüüptingimus kõrvale seaduses sätestatust.

Kolleegium on seisukohal, et kostjal võib ka seadusest tuleneva üürileandja pandiõiguse alusel olla

õigus autot teisaldada (vt otsuse p-d 21-22; vt ka Riigikohtu 25. jaanuari 2017. a otsus tsiviilasjas

nr 3-2-1-68-16, p 53.1). Seega tuleb tüüptingimuste kehtivuse tuvastamiseks hinnata, mil määral

erineb parkimistingimuste p 10 seadusest tulenevatest üürileandja õigustest ja kas teisaldamise

võimalust on seadusega võrreldes ebamõistlikult laiendatud. Hinnates kõrvalekallete lubatavust, tuleb

kolleegiumi arvates hinnata ka seda, kas auto parkija oli tarbija või majandus- või kutsetegevuses

tegutsev isik (VÕS § 44) (vt Riigikohtu 25. jaanuari 2017. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-68-16, p 53.1).

27. Kostja teisaldamiskulude nõude lepingust tulenevat õiguslikku alust tuleb asja uuel läbivaatamisel

uuesti hinnata. Kuigi parkimistingimuste p-st 10 saab järeldada teisaldamiskulude panemist

parkimislepingu teisele poolele (üürnikule), ei nähtu tüüptingimustest konkreetset summat. Asja uuel

läbivaatamisel tuleb kindlaks teha, kui suur oli kostja teisaldamiskulu.

Seega tuleb asja uuel läbivaatamisel vaidlusaluse tüüptingimuse kehtivust uuesti hinnata, lähtudes

Riigikohtu juhisest seaduse kohaldamise kohta. Samuti tuleb hinnata, kas leping sõlmiti tarbijaga või

mitte. Kui kohus leiab asja uuel läbivaatamisel, et hageja sõlmis lepingu oma majandus- või

kutsetegevuses, on kostjal võimalus tõendada, et tingimus ei ole hagejat ebamõistlikult kahjustav

(VÕS § 44). Kui tüüptingimus on tühine, tuleb see jätta kohaldamata ja kohaldada seadust

(VÕS § 41).

Kolleegium märgib, et auto teisaldamist lubava tüüptingimuse kehtivus seostub eelkõige üürileandja

pandiõiguse kohaldamise võimalusega. Ringkonnakohus on põhjendatult märkinud, et asjas ei

kohaldu LS § 186 lg 2 ja § 92 lg-d 2 ning 5. Nimetatud sätted kohalduvad, kui sõiduk teisaldatakse

ainuüksi põhjusel, et see on pargitud liiklust häirivalt või ohustavalt (LS § 186 lg 2). Viidatud

liiklusseaduse sätted ei reguleeri sõiduki teisaldamist üürileandja pandiõiguse ega lepingu alusel.

III

28. Hageja teine nõue on kahju hüvitamise nõue. Hageja on seisukohal, et kostja peab talle

kahjuhüvitisena tasuma summa, mis vastab auto valduse tagasisaamiseks kantud õigusabikuludele.

Kuna poolte vahel on lepinguline suhe (vt otsuse p 19), siis on kahju hüvitamise nõude alus

VÕS § 115 lg 1. Hageja nõutav kahju on otsene varaline kahju VÕS § 128 lg 3 mõttes, mille kohaselt

hõlmab kahju eelkõige kaotsiläinud või hävinud vara väärtuse või vara halvenemisest tekkinud

väärtuse vähenemise, isegi kui see tekib tulevikus, ning kahju tekitamisega seoses kantud või

tulevikus kantavad mõistlikud kulud, sealhulgas mõistlikud kulud kahju ärahoidmiseks või

vähendamiseks ja hüvitise saamiseks, muu hulgas kahju kindlakstegemiseks ja kahju hüvitamisega

seotud nõuete esitamiseks. Kolleegium leiab, et kohtumenetluse-eelsed õigusabikulud, mida isik on

teinud selleks, et oma õiguste rikkumist kõrvaldada, on eeltoodu alusel iseenesest hüvitatavad (vt ka

Riigikohtu 21. septembri 2015. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-80-15, p 33; 5. novembri 2008. a otsus

tsiviilasjas nr 3-2-1-79-08, p 18).

29. Kuna hageja kahju hüvitamise nõude lahendamine sõltub sellest, kas kostjal oli õigus autot

teisaldada või mitte ja teisaldamise õiguspärasus tuleb asja uuel läbivaatamisel kindlaks teha, siis

tuleb ringkonnakohtu otsus tühistada ka osas, millega ringkonnakohus jättis muutmata maakohtu

otsuse osas, millega maakohus rahuldas osaliselt hageja kahju hüvitamise nõude, ja mõistis kostjalt

hageja kasuks välja 360 euro suuruse kahjuhüvitise. Asja uuel läbivaatamisel tuleb hageja kahju

hüvitamise nõue uuesti lahendada.

IV

30. Kuna asi saadetakse tühistatud osas uueks läbivaatamiseks ringkonnakohtusse, jätab kolleegium

menetluskulude jaotuse TsMS § 173 lg 3 esimese lause järgi ringkonnakohtu otsustada.

31. Kassatsioonkaebuse rahuldamise tõttu tuleb kostja kassatsioonkaebuselt tasutud kautsjon

TsMS § 149 lg 4 esimese lause alusel tagastada.

Villu Kõve, Peeter Jerofejev, Henn Jõks, Ants Kull, Jaak Luik, Malle Seppik, Tambet Tampuu