3-2-1-77-16 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

TSIVIILKOLLEEGIUM

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-2-1-77-16

Otsuse kuupäev

Tartu, 26. jaanuar 2017

Kohtukoosseis

Eesistuja Villu Kõve, liikmed Peeter Jerofejev, Henn Jõks,

Ants Kull, Jaak Luik, Malle Seppik ja Tambet Tampuu

Kohtuasi

Targo Rausi (Raus) hagi Osaühingu EUROPARK

ESTONIA vastu alusetult saadu tagastamiseks ja

kahjuhüvitise saamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Ringkonnakohtu 5. veebruari 2016. a otsus

tsiviilasjas nr 2-15-103596

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Osaühingu EUROPARK ESTONIA kassatsioonkaebus

Tsiviilasja hind Riigikohtus

330 eurot

Menetlusosalised ja nende

esindajad Riigikohtus

Hageja Targo Raus, esindaja vandeadvokaat Ott Saame

Kostja Osaühing EUROPARK ESTONIA, esindaja

vandeadvokaat Arne Ots

Asja läbivaatamise kuupäev

28. november 2016. a, kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu 5. veebruari 2016. a otsus tsiviilasjas nr 2-15-103596

osas, millega ringkonnakohus tühistas Harju Maakohtu 7. septembri 2015. a otsuse samas

tsiviilasjas osas, millega maakohus jättis rahuldamata Targo Rausi hagi Osaühingu

EUROPARK ESTONIA vastu 105 euro suuruse teisaldamiskulu tagastamise ja 225 euro

suuruse kahju hüvitamise nõude osas, ja tegi selles osas uue otsuse, millega rahuldas hagi

osaliselt ning mõistis Osaühingult EUROPARK ESTONIA Targo Rausi kasuks välja 105 euro

suuruse teisaldamiskulu ning 225 euro suuruse kahjuhüvitise. Samuti tuleb ringkonnakohtu

otsus tühistada menetluskulude jaotuse osas.

2. Saata asi tühistatud osas uueks läbivaatamiseks Tallinna Ringkonnakohtule.

3. Maakohtu otsus on jõustunud osas, millega Targo Rausi hagi Osaühingu EUROPARK

ESTONIA vastu jäi 30 euro suuruse leppetrahvi tagastamise nõude ja 225 euro suuruse kahju

hüvitamise nõude osas rahuldamata.

4. Kassatsioonkaebus rahuldada.

5. Tagastada kassatsioonkaebuselt tasutud kautsjon Osaühingu EUROPARK ESTONIA

kontole.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Targo Raus (hageja) esitas 18. veebruaril 2015 Pärnu Maakohtule maksekäsu kiirmenetluse

avalduse Osaühingult EUROPARK ESTONIA (kostja) 585 euro saamiseks. Kuna kostja esitas

makseettepanekule vastuväite, lõpetati maksekäsu kiirmenetlus ja nõue anti üle Harju Maakohtule

hagimenetluses menetlemiseks.

2. Hageja esitas 4. mail 2015 hagiavalduse, milles palus kostjalt välja mõista alusetult saadud

135 eurot ja kahjuhüvitise 450 eurot, kokku 585 eurot. Samuti palus hageja mõista kostjalt välja

1362 euro 50 sendi suurused menetluskulud.

Hagiavalduse kohaselt parkis hageja 17. veebruaril 2015 oma auto (registreerimisnumber 381 BJF,

auto) Tallinnas Tartu mnt 10a asuvasse kostja hallatavasse tasulisse parklasse (parkla), kuid unustas

parkimise eest tasuda. Parkimistingimustega hageja ei tutvunud, kuid sai aru, et tegu on tasulise

parkimise alaga. Kostja teisaldas auto Rävala parkimismajja ja esitas hagejale auto teisaldamise akti

ning 105 euro suuruse arve teisaldamiskulude eest, samuti nõudis 30-eurost leppetrahvi. Kostja

keeldus autot välja andmast enne, kui hageja tasub eelnimetatud summa, seega maksis hageja kostja

nõutud summa (kokku 135 eurot) ära. Lisaks sellele kulutas hageja auto tagasisaamiseks 450 eurot

õigusabile. Teisaldamine oli õigusvastane, kuna see oli hageja valduse rikkumine, mis on käsitatav

omavolina. Parkimisleping ei ole üürileping. Hageja ei ole sõlminud kostjaga lepingut, mis lubaks

kostjal nõuda leppetrahvi ja autot teisaldada, ning isegi kui hageja ja kostja vahel oleks selline leping,

on hageja tarbija ja niisugune lepingutingimus on tühine tüüptingimus. Auto teisaldamist ei õigusta

ka liiklusseaduse sätted. Liiklusseadus võimaldab teisaldada vaid liiklust häirivalt või ohtlikult

pargitud auto. Kui kohus leiab, et teisaldamiseks oli õiguslik alus, siis ei ole igal juhul põhjendatud

teisaldamiskulu nõue täies ulatuses, sest auto äravedamise teenus ei ole nii kallis. Kui kohus leiab, et

kostja võis hagejalt leppetrahvi nõuda, tuleb leppetrahvi vähendada nullini.

Kuna hageja on tasunud teisaldamiskulu ja leppetrahvi ilma õigusliku aluseta, peab kostja selle

hagejale tagastama. Samuti peab kostja hüvitama hagejale kohtueelse õigusabikulu kui valduse

rikkumisega tekitatud kahju.

3. Kostja ei tunnistanud hagi ja palus jätta selle rahuldamata ning menetluskulud hageja kanda.

Kostja ei esitanud menetluskulude nimekirja.

Parkla parkimistingimused on paigaldatud nähtavale kohale ja nendega on võimalik enne

parkimislepingu sõlmimist tutvuda, seega on need tingimused parkimislepingu osa.

Parkimistingimustega tutvumata jätmine ei vabasta hagejat kohustuse täitmisest. Hageja autot pargiti

kostja parklates enne teisaldamist kaheksa korda selle eest tasumata. Kostja hoiatas hagejat, et auto

võidakse teisaldada. Hageja on auto omanik ja seega tuleb eeldada, et tema sõlmis parkimislepingu

kõigil üheksal parkimiskorral. Parkimislepingus sisaldub võimalus nõuda leppetrahvi ja auto

teisaldada ning jätta teisaldamise kulud auto kasutaja kanda. 105 euro suurune nõue sisaldab peale

teisaldamise ka muid kulusid. Leppetrahv ei ole ebamõistlikult suur ning auto teisaldamine ei ole

lepingu rikkumise korduvust ja sõiduki kasutaja korduvat hoiatamist arvestades ebaproportsionaalne.

Kuna kostja teisaldas auto õiguspäraselt, siis ei ole alust hagi rahuldada.

4. Harju Maakohus jättis 7. septembri 2015. a otsusega hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja

kanda. Maakohus ei määranud menetluskulusid kindlaks ja märkis otsuses, et kostjal ei ole

menetluskulusid.

Maakohtu otsuse põhjenduste kohaselt sõlmisid pooled 17. veebruaril 2015 parklakoha üürilepingu,

mis oli tüüptingimustega leping. Kostja oli paigaldanud parkimistingimused nähtavale kohale ja

nendega oli võimalik suuremate pingutusteta tutvuda. Hagejale oli parkimislepingu sõlmimine

tavapärane ja ta sai kõigi parkimistingimustega tutvuda, seega on tüüptingimused lepingu osa.

Pooled ei vaidle selle üle, et hageja jättis 17. veebruaril 2015 parkimistasu maksmata ja rikkus sellega

parkimistingimusi ning kostja teisaldas samal päeval hageja auto ja nõudis hagejalt leppetrahvi

30 eurot ja teisaldamiskulusid 105 eurot. Hageja tasus nõutud summa. Võlaõigusseaduse (VÕS) § 42

lg 3 p 5 kohaselt on lepingus, mille teiseks pooleks on tarbija, ebamõistlikult kahjustav mh selline

tüüptingimus, millega nähakse ette, et teine lepingupool peab oma kohustuse rikkumise korral

maksma tingimuse kasutajale ebamõistlikult suurt leppetrahvi. Praegusel juhul on kostja nõudnud

parkimistasu maksmata jätmisel 30 euro suurust leppetrahvi. Leppetrahvi nõudis kostja hagejalt

lepingu rikkumise päeval ja hageja tasus selle samal päeval. Leppetrahvi suurus on mõistlik ja

leppetrahvi tingimus ei ole tühine tüüptingimus. Hageja on taotlenud ka leppetrahvi vähendamist,

kuid seda ei saa nõuda pärast seda, kui leppetrahv on juba tasutud (VÕS § 162 lg 3).

Parkimisleping sisaldab ka tüüptingimust, mille kohaselt võib parkimise korraldaja auto teisaldada

juhi vastutusel ja kulul, kui sõiduki parkimisel on rikutud parkimistingimusi. Kostja teisaldas auto

seepärast, et hageja ei maksnud parkimistasu. Auto teisaldamise õigus tulenes seega

parkimislepingust.

Teisaldamise üheks eesmärgiks on tagada kohustuse täitmine. VÕS § 42 lg 3 p 22 kohaselt on

lepingus, mille teiseks pooleks on tarbija, ebamõistlikult kahjustav eelkõige tüüptingimus, millega

antakse tingimuse kasutajale õigus nõuda ebamõistlikult suurt tagatist. Kostja on selgitanud, miks ei

ole võimalik kohaldada teistsuguseid õiguskaitsevahendeid. Rataste lukustamine teisaldamise asemel

on kostja jaoks äärmiselt koormav ja kulukas abinõu ning selle kohaldamine ei ole lepingurikkumisi

vähendanud.

Parkimislepingu tingimuste järgi ei ole auto teisaldamise eelduseks parkimistingimuste korduv

rikkumine, kuid pooled ei vaidle, et enne auto teisaldamist oli hageja auto korduvalt pargitud kostja

parklasse parkimistasu maksmata. Samuti ei vaidle pooled selle üle, et hagejat või tema autot

kasutanud isikut hoiatati, et tasumata leppetrahvide tõttu võidakse auto teisaldada. Seega kohaldas

kostja teisaldamise tüüptingimust auto suhtes, mida korduvalt pargiti kostja parklas tasu maksmata.

Parkimistingimustes on sätestatud, et teisaldamise kulud jäävad autojuhi kanda. Teisaldamiskulu

105 eurot ei ole ebamõistlikult suur, mis tooks kaasa tingimuse tühisuse. Ka VÕS § 305 ei näe

üürileandja pandiõiguse jaoks ette tagatavate nõuete miinimumsuurust. Seega ei ole hagejal kostja

vastu alusetust rikastumisest tulenevat nõuet. Kostja ja hageja vahel on lepinguline suhe ja kuna

kostja ei ole lepingut rikkunud, siis ei ole hagejal kostja vastu ka VÕS § 115 lg 1 järgi kahju

hüvitamise nõuet.

5. Hageja esitas maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles palus maakohtu otsuse tühistada

ja teha uue otsuse, millega hagi rahuldada ning jätta menetluskulud kostja kanda. Hageja palus mõista

kostjalt välja apellatsiooniastmes kantud menetluskulud 1362 eurot 50 senti.

Kostja vaidles apellatsioonkaebusele vastu ja palus jätta selle rahuldamata. Kostja ei esitanud

menetluskulude nimekirja.

Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused

6. Tallinna Ringkonnakohus tühistas 5. veebruari 2016. a otsusega maakohtu otsuse osas, millega

maakohus jättis kostjalt välja mõistmata 330 eurot, samuti menetluskulude jaotuse osas.

Ringkonnakohus tegi tühistatud osas uue otsuse, millega rahuldas hagi osaliselt ja mõistis kostjalt

hageja kasuks välja 330 eurot (105 euro suuruse teisaldamistasu ja 225 euro suuruse kahjuhüvitise).

Osas, millega maakohus jättis rahuldamata hageja nõude tagastada talle leppetrahvina alusetult

tasutud 30 eurot, samuti osas, millega maakohus jättis osaliselt ehk 225 euro ulatuses rahuldamata

hageja kahju hüvitamise nõude, jättis ringkonnakohus maakohtu otsuse muutmata. Menetluskulud

jättis ringkonnakohus poolte endi kanda.

Ringkonnakohtu otsuse põhjenduste kohaselt on õiged maakohtu seisukohad, et parkimisleping on

üürileping, et leppetrahvi ettenägev tüüptingimus ei ole tühine ning et leppetrahvi ei ole põhjust

vähendada. Seetõttu jääb maakohtu otsus muutmata osas, millega maakohus jättis kostjalt hageja

kasuks välja mõistmata 30 euro suuruse leppetrahvi. Ekslik on aga maakohtu seisukoht, et auto

teisaldamine oli õiguspärane. Parkimisleping sisaldab tüüptingimust, mille kohaselt on parkimise

korraldajal õigus teisaldada auto juhi vastutusel ja kulul mh juhul, kui on rikutud parkimistingimusi.

Auto teisaldati seetõttu, et hageja jättis maksmata parkimistasu, seega tuleb vaidluse lahendamiseks

kontrollida parkimistingimuste kehtivust osas, milles see annab võimaluse auto parkimistasu

maksmata jätmise tõttu teisaldada.

VÕS § 42 lg 3 p 22 kohaselt on lepingus, mille teiseks pooleks on tarbija, ebamõistlikult kahjustav

eelkõige tüüptingimus, millega antakse tingimuse kasutajale õigus nõuda ebamõistlikult suurt

tagatist. Üldteada on see, et auto maksumus ületab üldjuhul suurel määral parkimistasu võlgnevuse.

Seega annab vaidlusalune parkimistingimus kostjale õiguse nõuda ebamõistlikult suurt tagatist, sest

võimaldab auto teisaldada ka juhul, kui hageja on jätnud parkimistasu ainult üks kord maksmata.

Järelikult on parkimistingimused tühised osas, milles need võimaldavad auto parkimistasu maksmata

jätmise korral teisaldada. Kostja ei võinud autot tühisele tüüptingimusele tuginedes teisaldada ega

kinni pidada. Samuti ei võinud kostja autot kinni pidada ega teisaldada, tuginedes üürileandja

pandiõigusele. Üürileandja pandiõigus võimaldaks autot kinni pidada vaid juhul, kui parkimistasu

võlg oleks samas suurusjärgus auto väärtusega. Auto teisaldamist üürileandja pandiõigus ei võimalda.

Hageja tasus kostjale teisaldamise tasu 105 eurot. Kuna parkimisleping on tühine osas, milles see

võimaldab auto parkimistasu maksmata jätmise tõttu teisaldada, siis tuleb eelnimetatud summa

kostjalt tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 84 lg 1 ja VÕS § 1028 lg 1 alusel hageja kasuks

välja mõista. Hageja palus mõista kostjalt välja ka kohtumenetluse-eelsed õigusabikulud 450 eurot

(käibemaksuga) kui kahju. Kuna kostja ei võinud autot teisaldada, siis võib hageja nõuda

kahjuhüvitist. Osas, milles hageja nõuab kostjalt maksekäsu kiirmenetluses kantud õigusabikulusid,

tuleb hageja nõue jätta rahuldamata, sest maksekäsu kiirmenetluses esitatud nõude menetlemist

jätkati hagimenetluses ja tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 172 lg 9 sätestab, et kui asi

lahendatakse hagimenetluses, siis arvatakse maksekäsu kiirmenetluse kulud hagimenetluse kulude

hulka. Tulenevalt TsMS § 174 lg-st 11 ei või menetlusosaline menetluskulude kindlaksmääramise

väliselt esitada menetluskulusid kandma kohustatud menetlusosalise vastu nõuet kulude hüvitamiseks

kahju hüvitamise nõudena. Ülejäänud osas on kohtumenetluse-eelsete õigusabikulude nõue osaliselt

põhjendatud. Tuleb arvestada, et kohus ei rahuldanud hageja leppetrahvina tasutud summa

tagastamise nõuet. Asja materjalidest ei nähtu, et hageja esindaja oleks enne kohtumenetlust mingeid

kirjalikke dokumente koostanud. Mõistlik ajakulu õigusabile on kokku 1 tund 30 minutit ja seega on

hageja kohtumenetluse-eelsed põhjendatud õigusabikulud koos käibemaksuga 225 eurot. Kokku tuleb

kostjalt seega hageja kasuks välja mõista 330 eurot.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

7. Kostja palub kassatsioonkaebuses ringkonnakohtu otsuse tühistada ja saata asja ringkonnakohtule

uueks läbivaatamiseks. Menetluskulud palub kostja jätta hageja kanda ja mõista hagejalt kostja

kasuks välja 1666 euro 67 sendi suuruse õigusabikulu (ilma käibemaksuta). Samuti palub kostja

märkida lahendis, et hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt tuleb tasuda lahendi jõustumisest

kuni täitmiseni viivist VÕS § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses.

Kassatsioonkaebuse põhjenduste kohaselt võis kostja hageja auto teisaldada nii lepingu kui ka

seaduse järgi, mistõttu ei saa hageja makstud teisaldamise kulu pidada alusetuks makseks ja hageja

kantud õigusabikulu kahjuks. Kuna auto teisaldamine oli seaduslik, oleksid kohtud pidanud jätma

hageja nõuded rahuldamata. Ringkonnakohus kohaldas ebaõigesti VÕS § 42 lg-t 1 ja lg 3 p 22, kui

leidis, et parkimistingimuste rikkumise korral auto teisaldamist võimaldav lepingutingimus on

ebamõistlikult kahjustav ja tühine. VÕS § 42 lg 3 p 22 ei ole asjakohane säte, sest sõiduk ei ole

tagatis. Samuti kohaldas ringkonnakohus valesti VÕS § 307 lg-t 1, kui asus seisukohale, et seadusest

tulenev üürileandja pandiõigus ei võimalda üürileandjal asja oma valdusesse võtta ning et üürileandja

pandiõigust ei saa kasutada olukorras, kus asja väärtus ületab oluliselt üürileandja nõuet.

8. Hageja vaidleb kostja kassatsioonkaebusele vastu ja palub jätta selle rahuldamata ning

menetluskulud kostja kanda. Hageja palub mõista kostjalt välja 1162 euro 50 sendi suuruse

menetluskulu (lepingulise esindaja tasu). Samuti palub hageja märkida lahendis, et hüvitamisele

kuuluvatelt menetluskuludelt tuleb tasuda lahendi jõustumisest kuni täitmiseni viivist VÕS § 113 lg 1

teises lauses ettenähtud ulatuses.

9. Riigikohtus asja lahendanud kolmeliikmeline kohtukoosseis andis 19. septembri 2016. a

määrusega asja lahendamiseks üle tsiviilkolleegiumi kogu koosseisule.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

10. Kolleegium leiab, et ringkonnakohtu otsus tuleb TsMS § 692 lg 1 p-de 1 ja 2 alusel tühistada

materiaalõiguse normi väära tõlgendamise ja kohaldamise tõttu ning menetlusõiguse normi olulise

rikkumise tõttu osas, millega ringkonnakohus tühistas maakohtu otsuse osas, millega maakohus jättis

hagi 105 euro suuruse teisaldamiskulu tagastamise ja 225 euro suuruse kahju hüvitamise nõude osas

rahuldamata, ja tegi selles osas uue otsuse, millega rahuldas hageja 105 euro suuruse teisaldamiskulu

tagastamise ning 225 euro suuruse kahju hüvitamise nõude. Samuti tuleb ringkonnakohtu otsus

tühistada menetluskulude jaotuse osas. Asi tuleb TsMS § 691 p 2 alusel saata tühistatud osas uueks

läbivaatamiseks samale ringkonnakohtule. Osas, millega ringkonnakohus jättis muutmata maakohtu

otsuse osas, millega maakohus jättis rahuldamata hageja 30 euro suuruse leppetrahvi tagastamise ja

225 euro suuruse kahju hüvitamise nõude, on maakohtu otsus jõustunud (vt otsuse p 12).

Kassatsioonkaebus rahuldatakse.

11. Kolleegium käsitleb esmalt vaidluse eset kassatsiooniastmes ja asja lahendamise seisukohast

olulisi asjaolusid (I). Seejärel analüüsib kolleegium hageja nõuet tagastada talle teisaldamiskuluna

kostjale tasutud 105 eurot (II) ja hageja kahju hüvitamise nõuet (III). Lõpetuseks teeb kolleegium

menetluslikud otsustused (IV).

I

12. Hageja nõuab kostjalt viimasele alusetult makstud 30 euro suuruse leppetrahvi ning 105 euro

suuruse teisaldamiskulu tagastamist, samuti kahjuhüvitist, mis vastab kohtueelsetele

õigusabikuludele, mida hageja pidi kandma selleks, et saada tagasi parklast teisaldatud auto valdus.

Maakohus jättis hagi rahuldamata, ringkonnakohus aga rahuldas osaliselt ja mõistis kostjalt hageja

kasuks välja auto teisaldamiskulu 105 eurot, samuti osaliselt kohtueelse õigusabikulu (225 eurot) kui

kahjuhüvitise. Ringkonnakohus nõustus maakohtuga, et hageja leppetrahvi tagastamise nõue ja

osaliselt ehk 225 euro ulatuses ka hageja kahju hüvitamise nõue tuleb jätta rahuldamata.

Kuigi kostja on kassatsioonkaebuses märkinud, et ta vaidlustab ringkonnakohtu otsuse tervikuna, ei

ole tal õigustatud huvi, et vaidlustada seda osa kohtulahendist, mis on tehtud tema kasuks, ehk seda

osa ringkonnakohtu otsusest, millega ringkonnakohus jättis muutmata maakohtu otsuse osas, millega

maakohus jättis hagi rahuldamata. Seega on kohtuotsus TsMS § 456 lg 4 teise lause järgi jõustunud

osas, millega kohtud jätsid 30 euro suuruse leppetrahvi ja osaliselt ehk 225 (450 - 225) euro ulatuses

kahjuhüvitise (enne kohtumenetlust kantud õigusabikulu) kostjalt hageja kasuks välja mõistmata.

13. Pooled ei vaidle järgmiste asja lahendamise seisukohast oluliste asjaolude üle:

hageja parkis auto 17. veebruaril 2015 Tallinnas Tartu mnt 10a asuvas parklas, milles kostja osutas

tasulise parkimise teenust;

hageja ei tasunud parkimise eest;

kostja teisaldas auto ja paigutas selle kinnisesse parklasse ning keeldus autot välja andmast enne

teisaldamiskulu kohta hagejale esitatud 105 euro suuruse arve ja 30 euro suuruse leppetrahvi

tasumist;

hageja tasus kostja nõutud summa, et saada auto valdus tagasi;

parkimistingimused on tüüptingimused VÕS § 35 lg 1 tähenduses;

hageja autot on pargitud kostja hallatavates parklates parkimistasu maksmata kokku üheksa korda

(maakohtu otsuse p 13);

kostja teatas 4. veebruaril 2014 hagejale või tema autot kasutanud muule isikule, et tasumata on

leppetrahvid, mis on väljastatud parkimise eest tasumata jätmise eest, ja hoiatas, et auto võidakse

teisaldada (maakohtu otsuse p 13).

14. Kassatsiooniastmes vaidlevad pooled selle üle, kas kostjal oli parkimise eest tasumata jätmise

korral õigus hageja auto teisaldada ja teisaldamiskulu nõuda ning kas kostja tüüptingimus, mis sellise

võimaluse parkimistingimuste rikkumisel ette näeb, on tühine VÕS § 42 lg 3 p 22 järgi. Samuti

vaidlevad pooled selle üle, kas õigus autot teisaldada võis tuleneda üürileandja pandiõigusest

(VÕS § 305 lg 1 ja § 307 lg 1).

II

15. Kolleegium käsitleb esmalt kostja esitatud arve alusel väidetavalt alusetult tasutud

teisaldamiskulu tagastamise nõuet. Selle nõude aluseks on VÕS § 1028 lg 1 ja viidatud sätte kohaselt

võib üleandja saadu saajalt tagasi nõuda, kui saaja on üleandjalt midagi saanud olemasoleva või

tulevase kohustuse täitmisena, kuid kohustust ei ole olemas, kohustust ei teki või kohustus langeb

hiljem ära. Kui hageja väidab, et ta maksis kostjale väidetava teisaldamiskulu 105 eurot

parkimislepingus sisalduva tühise tüüptingimuse alusel, kohaldub ka TsÜS § 84 lg 1 teine lause, mille

kohaselt tagastatakse tühise tehingu alusel saadu vastavalt alusetu rikastumise sätetele, kui seaduses

ei ole sätestatud teisiti.

16. VÕS § 1028 lg 1 kohaldamise eeldusena peab kostja olema hagejalt saanud midagi ilma õigusliku

aluseta. Hageja leiab, et ta on auto teisaldamise eest esitatud arves märgitud 105 eurot maksnud

kostjale õigusliku aluseta. Õigusliku aluse puudumist põhjendab hageja sellega, et kuigi ta sõlmis

auto parkimiseks kostja parklas parkimislepingu, ei võinud kostja autot lepingule tuginedes

teisaldada, sest lepingutingimus, mis võimaldas auto teisaldada ja teisaldamiskulu hageja kanda jätta,

on tühine tüüptingimus. Hageja leiab, et teisaldamist ei õigusta ka liiklusseaduse sätted, sest auto ei

olnud pargitud liiklust häirivalt või ohustavalt.

Kostja on seisukohal, et ta võis auto teisaldada ja hagejalt teisaldamise kulu nõuda, kuna

parkimislepingus sätestatud tüüptingimused on kehtivad. Samuti leiab kostja, et ta võis auto

teisaldada üürileandja pandiõiguse alusel, täpsustamata siiski, millest võiks tuleneda tema kui

üürileandja õigus nõuda hagejalt auto teisaldamise kulu.

17. Kolleegiumi arvates tuleneb eeltoodust, et teisaldamiskulu nõude õigusliku aluse olemasolu

sõltub esmalt sellest, kas kostjal oli õigus auto teisaldada, ja kui tal oli õigus auto teisaldada, siis ka

sellest, kas kostja võis hagejalt nõuda teisaldamiskulu tasumist.

18. Kolleegium nõustub kohtutega, et parkimiseks tasulisel parkimisalal sõlmitud leping vastab

üürilepingu tunnustele VÕS § 271 mõttes. Nimelt võimaldab tasulise parkimise korraldaja

(üürileandja) parkimist vajava auto juhil (üürnik) kasutada tasu eest parkimisala. Kohtud on

tuvastanud, et parklakoha üürilepingu järgi oli üürnik hageja.

Kostja õigus autot teisaldada (oma valdusse võtta) võib kolleegiumi arvates praegusel juhul tuleneda

üürileandja pandiõigusest (VÕS § 305 lg 1 ja § 307 lg 1) või parkimislepingu poolte (hageja ja

kostja) vahelisest kokkuleppest.

19. Kolleegium käsitleb esmalt kostja võimalust tugineda üürileandja pandiõigusele. Üürileandja

pandiõiguse õigusliku olemuse kohta vt Riigikohtu 25. jaanuari 2017. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-68-

16, p 39.

Esmalt märgib kolleegium, et ekslik on ringkonnakohtu seisukoht, et üürileandja pandiõigus

võimaldaks autot kinni pidada vaid juhul, kui parkimistasu võlg oleks samas suurusjärgus auto

väärtusega, ja et teisaldamist üürileandja pandiõigus ei võimalda.

Kolleegium jääb oma seisukoha juurde, mille kohaselt on üürileandjal omaabi korras põhimõtteliselt

õigus takistada pandiõigusega koormatud pargitud auto äraviimist, nt rataste lukustamisega, aga ka

auto teisaldamisega (Riigikohtu 25. jaanuari 2017. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-68-16, p 42.3).

20. Auto kui pandieseme teisaldamist võib kolleegiumi arvates õigustada eelkõige vajadus takistada

auto kui pandieseme äraviimist (või ka sellise äraviimise oht) (Riigikohtu 25. jaanuari 2017. a otsus

tsiviilasjas nr 3-2-1-68-16, p-d 42.3 ja 42.5), aga ka vajadus autot kui pandieset säilitada pärast seda,

kui üürileandja on auto pandiõiguse teostamiseks oma valdusse võtnud (vt Riigikohtu 25. jaanuari

2017. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-68-16, p 41.4).

VÕS § 305 lg 4 ja asjaõigusseaduse (AÕS) § 281 lg 2 järgi kohaldatakse üürileandja pandiõigusele

asjaõigusseaduses vallaspandi (käsipandi) kohta käivaid sätteid, kui seadusest ei tulene teisiti.

AÕS § 287 lg 1 p 1 kohaselt on pandipidaja mh kohustatud panditud asja säilitama ja korras hoidma

ning AÕS § 287 lg 2 järgi kannab asja säilitamise ja korrashoiu kulutused eelduslikult pantija. Seega

tuleb auto suhtes pandiõiguse teostamisel hinnata, kas auto parkimisalal valvamine ja säilitamine

oleks üürileandjale ebamõistlikult koormav ning kui oleks, siis kas teisaldamiseks tehtud kulutusi

saab pidada vajalikeks.

21. Kui teisaldamine ei ole vajalik auto valvamiseks ja säilitamiseks, on autot pandiõiguse

teostamisel lubatud teisaldada vaid juhul, kui muud vahendid on auto äraviimise takistamiseks

ilmselgelt ebapiisavad (vt Riigikohtu 11. märtsi 2008. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-8-08, p 15).

Kolleegiumi arvates võib seda eeldada, kui sama auto on varem viidud tasu maksmata üürileandja

parkimisalalt ära, iseäranis kui seda on tehtud üürileandja tahte vastaselt, mh lukustust või tõket

kõrvaldades vms viisil. Selline oht tuleneb kolleegiumi arvates otseselt tasulise parkimise teenuse

olemusest ja eelkõige just sellistes parklates, mis ei ole tõkkepuuga vms viisil suletud (vt ka

Riigikohtu 25. jaanuari 2017. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-68-16, p 42.5).

22. Ringkonnakohus pidas auto teisaldamist parkimistasu maksmata jätmise korral igal juhul

ebaproportsionaalseks. Kolleegium selle seisukohaga ei nõustu ja märgib, et hinnates üürileandja

pandiõiguse teostamise proportsionaalsust olukorras, kus pandiesemeks on parklas asuv auto, tuleb

mh arvestada sellega, et auto ei ole osadeks jagatav (erinevalt näiteks üüritud ruumi sisustusest või

laos olevatest kaupadest kui asjade kogumist) (Riigikohtu 25. jaanuari 2017. a otsus tsiviilasjas nr 3-

2-1-68-16, p 42.4). Seetõttu tuleb auto teisaldamist ja selle kinnipidamist üürileandja pandiõiguse

teostamiseks pandiõiguse teostamise muude eelduste täidetuse korral iseenesest pidada lubatavaks ka

olukorras, kus üürileandja nõue on märkimisväärselt väiksem kui auto väärtus (vt ka Riigikohtu

23. märtsi 2016. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-3-16, p 13).

23. Eeltoodust tulenevalt kohaldas ringkonnakohus valesti üürileandja pandiõigust reguleerivaid

sätteid, millel on asja lahendamisel tähtsus, ja ringkonnakohtu otsus tuleb tühistada osas, millega

ringkonnakohus tühistas maakohtu otsuse osas, millega maakohus jättis rahuldamata 105 euro

suuruse teisaldamiskulu kui alusetult tasutud summa tagastamise nõude, ning tegi selles osas uue

otsuse, millega rahuldas hagi ja mõistis 105 euro suuruse teisaldamiskulu kui alusetult tasutu kostjalt

hageja kasuks välja.

Asja uuel läbivaatamisel tuleb ringkonnakohtul hinnata, kas pandiõiguse teostamise eeldused olid

praegusel juhul täidetud ja kas pandiõigus andis kostjale õiguse hageja auto parklast teisaldada ning

kinnisesse parklasse paigutada. Lisaks tuleb hinnata, kas auto parklast teisaldamise kulutusi saab

praegusel juhul pidada vajalikeks. Kui teisaldamist saab pidada mõistlikuks ja selliseid kulutusi

vajalikeks, siis oli kostja teisaldamiskulude nõudel hageja vastu iseenesest õiguslik alus. Siiski tuleb

asja üürileandja pandiõiguse sätete alusel uuesti lahendades tuvastada, kui suur oli kostja

teisaldamiskulude nõue tegelikult ja kas kostja tehtud kulutused olid vajalikud. Üksnes hagejale

esitatud arve ei tõenda kostja kantud kulude suurust ega ka seda, et need olid vajalikud kulutused.

Ringkonnakohtul tuleb kostjale eeltoodut selgitada ja vajadusel tuleb kostjale anda võimalus

tõendada teisaldamiskulude tegelikku suurust ning hagejale võimalus tõendada, et vajalikud

kulutused olid tegelikult väiksemad.

Kui teisaldamine ei olnud lubatav ja teisaldamiskulusid ei saa pidada vajalikeks, siis ei võinud kostja

hagejalt pandiõigusele tuginedes teisaldamiskulude hüvitamist nõuda.

24. Lisaks eelnevale võib teisaldamiskulu nõue tuleneda ka poolte kokkuleppest, mis võib muu

hulgas sisalduda tüüptingimustes.

Kostja on teisaldamisõigust ja teisaldamiskulu nõuet põhjendades tuginenud parkimistingimustele,

kuid ei ole täpsustanud, millise sisuga oli parkimistingimus, mis 17. veebruaril 2015 vaidlusaluses

parklas väidetavalt kehtis. Kohtud on tuvastanud, et teisaldamise õigus, samuti kulude parkija kanda

jätmise õigus tulenes parkimistingimustest, kuid ei ole selgelt tuvastanud, millise sisuga tingimuse

kehtivust hinnatakse. Maakohus leidis, et teisaldamist ja kulude parkija kanda jätmist võimaldav

tüüptingimus on kehtiv, ringkonnakohus pidas seda aga tühiseks tüüptingimuseks vastuolu tõttu

VÕS § 42 lg 3 p-ga 22.

Kuna ringkonnakohus jättis tuvastamata vaidlusalusel ajal kostja parklas kehtinud tüüptingimuse sisu,

siis tuleb ringkonnakohtu otsus tühistada ka menetlusõiguse normi olulise rikkumise tõttu. Asja uuel

läbivaatamisel tuleb ringkonnakohtul tuvastada, milline oli vaidlusaluse tüüptingimuse sisu ja kas see

oli muutunud lepingu osaks. Kui tüüptingimus oli muutunud lepingu osaks, tuleb ringkonnakohtul

uuesti hinnata ka tüüptingimuse kehtivust. Mh tuleb arvestada sellega, kas leping sõlmiti tarbijaga või

mitte.

25. Kolleegiumi arvates sõltub see, kas teisaldamist võimaldavat ja selle kulu parkija kanda jätvat

tüüptingimust saab lugeda ebamõistlikult kahjustavaks ja seega tühiseks, eelkõige sellest, mil määral

kaldub tüüptingimus kõrvale seaduses sätestatust.

Kolleegium on seisukohal, et kostjal võib ka seadusest tuleneva üürileandja pandiõiguse alusel olla

õigus autot teisaldada (vt otsuse p-d 19-21; vt ka Riigikohtu 25. jaanuari 2017. a otsus tsiviilasjas

nr 3-2-1-68-16, p 53.1). Seega tuleb tüüptingimuste kehtivuse tuvastamiseks hinnata, mil määral

erineb parkimistingimustes sätestatu seadusest tulenevatest üürileandja õigustest ja kas teisaldamise

võimalust on seadusega võrreldes ebamõistlikult laiendatud. Hinnates kõrvalekallete lubatavust, tuleb

kolleegiumi arvates hinnata ka seda, kas auto parkija oli tarbija või majandus- või kutsetegevuses

tegutsev isik (VÕS § 44) (vt Riigikohtu 25. jaanuari 2017. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-68-16, p 53.1).

Kui tüüptingimus on tühine, tuleb see jätta kohaldamata ja kohaldada seadust (VÕS § 41).

III

26. Hageja teine nõue on kahju hüvitamise nõue. Hageja on seisukohal, et kostja peab talle

kahjuhüvitisena tasuma summa, mis vastab auto valduse tagasisaamiseks kantud kohtueelsetele

õigusabikuludele.

Kuna poolte vahel on lepinguline suhe (vt otsuse p 18), siis on kahju hüvitamise nõude alus

VÕS § 115 lg 1. Hageja nõutav kahju on otsene varaline kahju VÕS § 128 lg 3 mõttes, mille kohaselt

hõlmab kahju eelkõige kaotsiläinud või hävinud vara väärtuse või vara halvenemisest tekkinud

väärtuse vähenemise, isegi kui see tekib tulevikus, ning kahju tekitamisega seoses kantud või

tulevikus kantavad mõistlikud kulud, sealhulgas mõistlikud kulud kahju ärahoidmiseks või

vähendamiseks ja hüvitise saamiseks, muu hulgas kahju kindlakstegemiseks ja kahju hüvitamisega

seotud nõuete esitamiseks. Kolleegium leiab, et kohtumenetluse-eelsed õigusabikulud, mida isik on

teinud selleks, et oma õiguste rikkumist kõrvaldada, on eeltoodu alusel hüvitatavad (vt ka Riigikohtu

21. septembri 2015. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-80-15, p 33; 5. novembri 2008. a otsus tsiviilasjas

nr 3-2-1-79-08, p 18).

27. Kuna hageja kahju hüvitamise nõude lahendamine sõltub sellest, kas kostjal oli õigus autot

teisaldada või mitte ja teisaldamise õiguspärasus tuleb asja uuel läbivaatamisel kindlaks teha, siis

tuleb ringkonnakohtu otsus tühistada ka osas, millega ringkonnakohus tühistas maakohtu otsuse

osas, millega maakohus jättis hageja nõude 225 euro suuruse kahjuhüvitise osas rahuldamata, ja tegi

selles osas uue otsuse, millega rahuldas hageja kahju hüvitamise nõude 225 euro ulatuses. Asja uuel

läbivaatamisel tuleb teisaldamise lubatavuse hindamise kohta antud Riigikohtu otsuse juhiste alusel

uuesti lahendada ka hageja kahju hüvitamise nõue.

IV

28. Kuna asi saadetakse tühistatud osas uueks läbivaatamiseks ringkonnakohtusse, jätab kolleegium

menetluskulude jaotuse TsMS § 173 lg 3 esimese lause järgi ringkonnakohtu otsustada.

29. Kassatsioonkaebuse rahuldamise tõttu tuleb kostja kassatsioonkaebuselt tasutud kautsjon

TsMS § 149 lg 4 esimese lause alusel tagastada.

Villu Kõve, Peeter Jerofejev, Henn Jõks, Ants Kull, Jaak Luik, Malle Seppik, Tambet Tampuu