3-2-1-68-16 · Riigikohus

Riigikohtunik Tambet Tampuu eriarvamus Riigikohtu otsuse kohta tsiviilasjas nr 3-2-1-68-16,

mille p-dega 1 ja 2 on ühinenud riigikohtunik Henn Jõks ning p-dega 1, 2, 14-16 on ühinenud

riigikohtunik Ants Kull.

1. Ma ei nõustu otsuse resolutsiooni p-ga 1 ning osaga otsuse põhjendustest. Leian, et ringkonnakohtu

otsus oleks tulnud jätta muutmata ja kostja kassatsioonkaebus rahuldamata.

2. Nõustuda ei saa kolleegiumi enamuse seisukohaga, et auto teisaldamist ja selle kinnipidamist

üürileandja pandiõiguse teostamiseks saab pidada lubatavaks ka olukorras, kus üürileandja nõue on

märkimisväärselt väiksem auto väärtusest (otsuse p 42.4). Selline seisukoht ei tulene seadusest ning

on vastuolus pandiõiguse üldpõhimõttega, mille järgi pandiõigus on mõeldud võlausaldaja nõude

täitmise tagamiseks, mitte aga võlgniku survestamiseks. Kolleegiumi varasema seisukoha järgi

tuleneb võlaõigusseaduse (VÕS) § 307 lg-st 1, et üürileandja ei või pandiõigust kuritarvitada ega

rikkuda panditud asjade omaniku õigusi, st võtta oma valdusse rohkem asju, kui on vajalik tema

nõuete rahuldamiseks, ega pidada asju kinni nt võimalike tulevaste nõuete tagamiseks

(vt Riigikohtu 11. märtsi 2008. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-8-08, p 16). Leian, et erandi tegemine

parklapidajatest üürileandjate jaoks ei seaduse järgi võimalik. Vastupidi - väikeste rahaliste nõuete

täitmise tagamiseks suure väärtusega asja (auto) teisaldamine on igal juhul ebaproportsionaalne ning

kujutab endast pandiõiguse kuritarvitamist. Parklapidajast üürileandjal on õigus kohaldada oma

nõuete täitmise tagamiseks üürniku õigusi vähem riivavaid ja vähem kulutusi kaasa toovaid

abinõusid, nt auto rataste lukustamist.

3. Kolleegium põhjendab oma eelnimetatud seisukohta mh sellega, et auto ei ole osadeks jagatav

(erinevalt nt üüritud ruumi sisustusest või laos olevatest kaupadest kui asjade kogumist). Selline

põhjendus ei ole minu arvates õige, sest auto kõik osad ei ole auto olulisteks osadeks tsiviilseadustiku

üldosa seaduse (TsÜS) § 53 lg 1 mõttes. Näiteks on võimalik autolt eemaldada rattad ilma neid ja

autot kahjustamata. Isegi siis, kui autost ei saaks asju eraldada, ei oleks ikkagi lubatav auto

teisaldamine juhul, kui üürileandja nõue ja auto väärtuste vahe on ebaproportsionaalselt suur

(vt eriarvamuse p 2).

4. Kolleegium on otsuse p 42.5 esimese lõigu esimeses lauses leidnud, et auto teisaldamine

pandiõiguse teostamiseks on lubatud vaid juhul, kui muud vahendid on auto äraviimise takistamiseks

ilmselgelt ebapiisavad või auto valvamine ja säilitamine parkimisalal oleks üürileandjale

ebamõistlikult koormav. Seejuures on viidatud Riigikohtu 11. märtsil 2008 tsiviilasjas nr 3-2-1-8-08

tehtud otsuse p-le 15 ja 23. märtsil 2016 tsiviilasjas nr 3-2-1-3-16 tehtud otsuse p-le 13. Need viited

on aga ebatäpsed, sest kolleegium ei ole varem eelnimetatud teisaldamise eeldusi käsitlenud

alternatiivsete eeldustena, vaid eeldustena, mis mõlemad peavad esinema. Nii on eelviidatud

tsiviilasjas nr 3-2-1-8-08 tehtud otsuse p-s 15 öeldud: „Kohtud on lisaks jätnud tähelepanuta

VÕS § 307 lg 1 kohaldamise eeldused. Nimetatud sätte kohaselt võib üürileandja üüritud ruumis

olevaid ja üürileandja pandiõigusega koormatud vallasasju võtta oma valdusse mh omaabi korras

esmajoones üksnes juhul, kui üürnik tahab ruumis leiduvaid asju ära viia. Sellisteks juhtudeks tuleb

pidada eelkõige olukordi, mil üürnik on üritanud asju üürileandja pandiõiguse teostamise vältimiseks

ruumist ära viia või kui seda on ilmselt karta ja asjade valvamine ja säilitamine üürniku ruumis oleks

üürileandjale ebamõistlikult koormav." Tsiviilasjas nr 3-2-1-3-16 tehtud otsuse p-s 13 ei ole seda

seisukohta muudetud. Lähtuda tuleks minu arvates sellest, et kuna üürileandjal ei ole üüritud

kinnisasjal asuvate asjade valvamise ja säilitamise kohustust isegi juhul, kui need asjad on

pandiesemeks VÕS § 305 mõttes ning asuvad üüritud kinnisasjal, siis ei saa auto teisaldamist

põhjendada auto valvamise ja säilitamise vajadusega. Auto valvamine ja säilitamise kohustus tekib

üürileandjal alles päras seda, kui ta on võtnud auto VÕS § 307 lg 1 teise lause järgi omaabi

teostamise korras oma valdusse (vt otsuse p 41.4).

Praeguse otsuse p 42.5 esimese lõigu esimeses lauses öeldu tähendab seda, et lisaks VÕS § 307 lg 1

teise lause järgi omaabi teostamise korras pandieseme oma valdusse võtmise õigusele on üürileandjal

õigus võtta pandiese oma valdusse ka juhul, kui pandiese võib üüritud kinnisasjal olles saada

kahjustada või hävida ning kahjustamise või hävimise ärahoidmine üüritud kinnisasjal oleks

üürileandjale ebamõistlikult koormav. Leian, et üürileandjal ei ole pandiõiguse sellisel viisil

kaitsmiseks seaduslikku alust. Kolleegiumi eelviidatud seisukoht tähendaks seda, et nt kui eluruumi

üürileandja, kellel on VÕS § 305 järgi tekkinud pandiõigus eluruumis asuvatele asjadele, võib juhul,

kui maja katus hakkab sademeid läbi laskma, võtta eluruumis asuvad asjad oma valdusse juhul, kui

katuse parandamine oleks tema jaoks ebamõistlikult koormav.

5. Ma ei nõustu ka kolleegiumi enamuse seisukohaga, et üürileandja saab VÕS §-s 305 sätestatud

pandiõigusega õiguse pandieset vallata, nagu see on käsipandi puhul (vt otsuse p 39 esimene lõik).

VÕS § 307 lg-st 3 järeldub, et üürileandja, kellel on tekkinud VÕS §-s 305 sätestatud pandiõigus,

peab selleks, et pandiõigus ei lõpeks pärast pandieseme üüritud kinnisasjalt äraviimist, esitama ühe

kuu jooksul hagi kohtusse pandieseme valduse saamiseks (asja väljanõudmiseks). Seega on

üürileandjal kui pandipidajal võimalik saada pandieseme valdus (juhul kui üürnik talle pandieseme

valdust vabatahtlikult ei anna) sel teel, et ta esitab valduse saamiseks hagi kohtusse ning see

rahuldatakse. Lisaks võib üürileandja võtta pandieseme oma valdusse VÕS § 307 lg 1 teise lause järgi

omaabi teostades (vt otsuse p 42). Eeltoodust järeldub, et: 1) VÕS §-s 305 sätestatud pandiõigus tekib

sõltumata sellest, kas üürileandja on pandieseme valdajaks; 2) üürileandja saab pandieseme

seaduslikuks valdajaks erandjuhtudel.

Seega on minu arvates üürileandjal õigus pandieset oma valduses pidada üksnes juhul, kui ta on

saanud selle valduse seaduslikult ning õigus pandieset vallata ei ole lõppenud. Muu hulgas pole

välistatud, et üürnik annab, vaatamata sellele, et ta pole selleks kohustatud, pandieseme valduse

üürileandjale vabatahtlikult.

Kolleegiumi enamuse seisukoha järgi võib kostja valduse väljaandmisest asjaõigusseaduse (AÕS) §-

st 46 tulenevalt keelduda juhul, kui ta ei võtnud autot oma valdusse omavoliliselt, st valdaja

nõusolekuta seadusvastaselt AÕS § 40 lg 2 mõttes (vt otsuse p 39 teise lõigu viimane lause). See

kolleegiumi seisukoht on minu arvates vastuolus kolleegiumi eelviidatud seisukohaga, et

seadusjärgne pandiõigus pandiesemele annab üürileandjale kui pandipidajale mh õiguse pandieset

vallata ja seega ka õiguse keelduda pandieseme väljaandmisest omanikule AÕS § 83 lg 1 järgi

(vt otsuse p 39 esimene lõik). Jääb arusaamatuks, kuidas saab pandiõigusega väidetavalt tekkinud

õigus pandieset vallata olla omavoliline AÕS § 40 lg 2 mõttes. Ilmselt mõtles kolleegiumi enamus

omavoli all olukorda, kus üürileandja on enda meelest omaabi korras VÕS § 307 lg 1 teise lause järgi

võtnud pandieseme oma valdusse, kuid on teinud seda olukorras, kus kõiki VÕS § 307 lg 1 teises

lauses sätestatud eeldusi ei esine. Sellisel juhul aga ei saa üürileandjal olla mingit kasu kolleegiumi

seisukohast, et pandiõigus annab üürileandjale mh õiguse pandieset vallata ning viide AÕS § 83 lg-

s 1 sätestatud õigusele on eksitav. Samuti on kolleegiumi eelviidatud seisukoht, et üürileandja saab

koos pandiõigusega ka õiguse pandieset vallata, vastuolus otsuse p 40.2 teises lõigus toodud

põhjendustega, mille järgi on üürnik üüripinnal asuvate vallasasjade valdaja ning seega eeldatavasti

ka nende omanik.

On vaja täpsustada, mida kolleegium mõtleb otsuse p-s 19 auto omavoliliselt oma valdusse võtmise

all. Leian, et omavoliline on üürileandja valdus juhul, kui ta pandieset üürniku tahte vastaselt oma

valdusse võttes ei järginud VÕS § 307 lg-s 1 sätestatut (vt otsuse p-d 42.2-42.5). Valduse

omavolilisuse hindamise jaoks tähtsaks asjaoluks, mille kohta kostja ei ole midagi väitnud ja tõendeid

esitanud ega kohtud ka seisukohta võtnud, on ka see, et üürileandja pandiõigus tekib alates hetkest,

mil üürileandja nõuded VÕS § 305 lg 1 mõttes on muutunud sissenõutavateks (vt otsuse p 42.2).

Oluline on seejuures arvestada, et üürileandja nõuete sissenõutavuse alguse hetk ja hetk, millal

üürnikul tekkis üüri jt maksete maksmise kohustus (st kohustuse täitmise aeg), ei pruugi kokku

langeda (vt VÕS § 82 lg 7). Seega juhul, kui kostja võttis auto oma valdusse hetkel, mil tema nõuded

hageja vastu ei olnud veel muutunud sissenõutavateks, on ta auto omavoliline valdaja AÕS § 40 lg 2

teise lause mõttes. Kostja nõuete hilisem sissenõutavaks muutumine ei muuda tema valdust

seaduslikuks.

6. Leian, et hagi tulnuks juhul, kui hageja ei olnud üürilepingu pooleks, ilmselt rahuldada veel selle

tõttu, et isegi kui kostja võttis auto oma valdusse VÕS § 307 lg 1 teise lause järgi omaabi teostades,

on tema valdus muutunud ebaseaduslikuks, kuna ta ei ole esitanud ühe kuu jooksul kohtusse hagi

auto kui pandieseme oma valdusse saamiseks, nagu näeb ette VÕS § 307 lg 3.

Nimelt sätestab VÕS § 307 lg 3, et pandiõigus lõpeb ühe kuu möödumisel asja eemaldamisest teada

saamisest üürileandja poolt, kui üürileandja ei ole enne seda esitanud asja väljanõudmiseks hagi

kohtusse. Selle sätte mõtte kohaselt ei ole vahet olukorral, kus üürileandja ei valda pandieset ning

üürnik eemaldab pandieseme üüritud kinnisasjalt, ning olukorral, kus üürileandja on VÕS § 307 lg 1

teise lause järgi omaabi teostades seaduslikult võtnud pandieseme oma valdusse ja kinnisasjalt

eemaldanud (teisaldanud). See seisukoht on põhjendatav sellega, et omaabi VÕS § 307 lg 1 teise

lause tähenduses ei ole omaabi valduse kaitseks AÕS § 41 mõttes (üürileandja pandiõigus ei anna

talle pandieseme valdust), vaid omaabi oma rahalise nõude täitmise tagamiseks (selleks takistab

üürileandja pandieseme üüritud kinnisasjalt äraviimist või võtab pandieseme oma valdusse). Hea usu

põhimõttest tulenevalt ei ole üürileandjal pärast VÕS § 307 lg 1 teise lause järgi pandieseme oma

valdusse võtmist (teisaldamist) õigust pandieset tähtajatult vallata. Sellisel viisil saadud valdus on

ajutine ning üürileandja peab oma õiguste kaitseks esitama viivituseta hagi kohtusse. Kuna

pandieseme võtmine üürileandja valdusse tähendab selle eemaldamist üüritud kinnisasjalt, siis

kohaldubki ka sellisel juhul VÕS § 307 lg 3. See tähendab, et pandieseme valduse ebaseaduslikuks

muutumise vältimiseks peab üürileandja ka juhul, kui ta oli pandieseme VÕS § 307 lg 1 teise lause

järgi omaabi teostades seaduslikult võtnud oma valdusse (teisaldanud pandieseme), esitama

VÕS § 307 lg 3 järgi ühe kuu jooksul hagi kohtusse pandieseme valduse saamiseks.

7. Kolleegiumi seisukoht, et üürileandja võib VÕS § 110 lg-le 1 tuginedes keelduda asja

väljaandmisest kuni on täidetud üürilepingust tulenevad üürniku kohustused, mis on tagatud ka

üürileandja pandiõigusega (vt otsuse p 47 teise lõigu esimene lause), on mitmeti mõistetav. Sellest

seisukohast võib jääda mulje, et VÕS § 110 lg 1 kohaldamise eelduseks ei olegi see, et üürileandja

oleks enne järginud VÕS § 307 lg 1 teises lauses sätestatut. Lähtuda tuleb põhimõttest, et VÕS § 110

lg 1 ei anna võlausaldajale õigust võtta võlgniku asju oma valdusse, vaid üksnes kinni pidada

võlgniku neid asju, mille ta on oma valdusse saanud seaduslikult, kuid mille ta peab tagastama.

Seetõttu leian, et VÕS § 110 lg 1 kohaldamine on välistatud ka juhul, kui üürileandja on pandiõiguse

tagamiseks võtnud üürniku või VÕS § 305 lg-s 3 nimetatud kolmanda isiku asjad oma valdusse

ebaseaduslikult, mh juhul, kui üürileandja võttis asjad oma valdusse enda arvates VÕS § 307 lg 1

teise lause järgi omaabi teostades, kuid selle sätte kohaldamise kõiki eeldusi ei esinenud. Seal hulgas

on oluline, et üürileandja VÕS § 305 lg-s 1 nimetatud nõuded oleksid muutunud VÕS § 307 lg 1 järgi

omaabi teostamise hetkeks sissenõutavateks (vt otsuse p-d 42.2 ja 46 ja eriarvamuse p 5). Samas ei

kohaldu VÕS § 110 lg 1 juhul, kui üürileandjal ei ole pandieseme tagastamise kohustust (vt otsuse

p 44 esimene lõik ja eriarvamuse p 8).

8. Kolleegium asus otsuse p 44 esimese lõigu kolmandas lauses seisukohale, et auto väljaandmisest

keeldumise õigus VÕS § 110 lg 1 järgi võib kostjal olla tulenevalt kohustusest anda auto hagejale

välja pärast valdamist õigustava pandiõiguse lõppemist. Seda seisukohta tulnuks täpsustada. Juhul kui

pandiõigus lõppeb seetõttu, et nõue, mille täitmist pant tagab, rahuldatakse (vt otsuse p 39 teise lõigu

teine ja kolmas lause), ei ole kolleegiumi seisukoha järgi üürileandjal enam õigust pandieset (autot)

VÕS § 110 lg 1 järgi kinni pidada (vt otsuse p 47 teise lõigu viimane lause). Samas ei ole otsuses

selgitatud võimalust, kas pandiõigus võikS § 307 lg 3 järgi lõppeda valduse saamiseks hagi esitamata

jätmise tõttu ka pärast seda, kui üürileandja oli enne võtnud pandieseme VÕS § 307 lg 1 teises lauses

sätestatud omaabi korras oma valdusse (vt eriarvamuse p 4). Seetõttu jääb selgusetuks, mis

võimalused võiksid veel kõne alla tulla, kus kostja pandiõigus on lõppenud, kuid VÕS § 110 lg 1

kohaldamine oleks võimalik.

9. Kolleegium on andnud ringkonnakohtule juhise, et kui hagi ei jäeta rahuldamata kostja

pandiõigusest tuleneva valdusõiguse tõttu, tuleb asja uuel läbivaatamisel hinnata, kas kostjal on õigus

keelduda auto valdust üle andmast VÕS § 110 alusel (vt otsuse p 44 teine lõik). Sellise juhise mõte

jääb ebaselgeks. Minu arvates oleks kostjal vajadus ja võimalus tugineda VÕS § 110 lg-le 1 siis, kui

pandiõigus on VÕS § 307 lg 3 järgi lõppenud (st mitte selle tõttu, et pandiga tagatud nõue rahuldati),

kuid kostja oli võtnud auto enne oma valdusse seaduslikult VÕS § 307 lg 1 teise lause järgi (vt ka

eriarvamuse p-d 4-6). Sellisel juhul oleks kostjal vaatamata pandiõiguse lõppemisele VÕS § 110 lg 1

järgi õigus hoida autot oma valduses edasi kuni hageja on rahuldanud kostja sissenõutavaks

muutunud nõude. Enne pandiõiguse lõppemist võib kostja omal valikul hagile vastu vaieldes tugineda

kas pandiõiguse sätetele või siis VÕS § 110 lg-le 1.

10. Kolleegium on otsuse p-s 45 õigesti märkinud, et VÕS § 110 lg-tes 1 ja 5 sätestatud õigus

VÕS § 110 lg 1 mõttes ei anna erinevalt pandiõigusest asja valdajale omaniku suhtes

vindikatsiooninõude rahuldamist välistavat valdusõigust, vaid lähtudes VÕS § 110 lg-st 5 üksnes

täitmist edasilükkava ajutise vastuväite, mille tulemuseks on vastunõude tunnustamisel valdaja

kohustamine asja välja andma vastunõude täitmise vastu. Kolleegium oleks võinud seejuures

selgitada veel seda, et eelnimetatud sätete kohaldamise eelduseks on võlgniku (praegusel juhul

kostja) nõude suuruse kindlakstegemine. St et VÕS § 110 lg 5 alusel otsuses vastastikuse täitmise

ettenägemise korral (vt otsuse p 45.2) peab kohus märkima ka kostja sissenõutavaks muutunud ja

rahuldamata nõude suuruse.

11. Kolleegium märgib otsuse p 47 teise lõigu kolmandas lauses, et üürileandja võib keelduda autot

välja andmast ka nende parkimisega seotud võlgnevuste tagamiseks, mis on üürnikul tekkinud varem,

tingimusel et need nõuded ei olnud kohustuse täitmisest keeldumise õiguse tekkimise ajaks aegunud

(VÕS § 110 lg 4). Samas rõhutab kolleegium otsuse p 47 teise lõigu neljandas lauses, et üürileandja

ei või keelduda autot VÕS § 110 lg 1 alusel välja andmast ainuüksi varasemate võlgnevuste

tagamiseks, st olukorras, kus viimase parkimislepingu eest on parkimistasu õigel ajal makstud.

Kolleegiumi eeltoodud seisukohast võib aru saada nii, et üürileandja võib VÕS § 307 lg 1 teise lause

järgi oma valdusse võetud autot VÕS § 110 lg 1 alusel kinni pidada ka varasemate parkimislepingute

eest tekkinud võlgnevusi arvestades, kuid kui pandileping lõpeb viimasest üürilepingust tulenevate

nõuete rahuldamise tõttu, ei saa üürileandja autot VÕS § 110 lg 1 alusel enam kinni pidada. Jääb aga

arusaamatuks, kuidas varasemate võlgnevuste arvestamine võiks kostjale sellise seisukoha järgi

kasuks tulla ning milleks peaks kohus tegelema varasematest üürilepingutest tulenevate

võlgnevustega, mille kohta kostja ei ole hageja vastu hagi esitanud ning millel ei ole vastuväidetena

VÕS § 110 lg 1 järgi iseseisvat tähtsust. Kolleegiumi eelviidatud seisukohast tuleneb ju loogiliselt, et

VÕS § 100 lg 5 järgi saab otsuses ette näha vastastikuse täitmise üksnes viimasest üürilepingust

tuleneva võla osas.

12. Kolleegium on otsuses rõhutanud, et selle tuvastamine, kas hageja oli üürilepingu pooleks, on

oluline VÕS § 110 lg 1 kohaldamise (vt otsuse p-d 30 ja 45.1) jaoks ning hindamaks, kas hageja

suhtes kehtivad üürilepingu tüüptingimused (vt otsuse p 51). Rõhutada tulnuks ka seda, et juhul, kui

parkimislepinguga sätestatakse üürileandja pandiõiguse osas (VÕS §-d 305-307) erisusi, siis saavad

need erisused kehtida üksnes üürniku, mitte aga VÕS § 305 lg-s 3 nimetatud kolmanda isiku suhtes.

Samas jääb otsuse p-dest 14 ja 31 ebaselgeks, kas ja missugust mõju avaldab lepingu sõlmimisele

asjaolu, et hageja oli auto kaasvaldaja AÕS § 50 mõttes ning kuidas saaks hageja ennast AÕS § 45

lg 1 järgi kaitsta olukorras, kus ta väidab, et tema ei parkinud autot kostja parklasse enne auto

teisaldamist. Juhul kui hageja tõendab, et tema ei parkinud autot kostja parklasse, peab ta selleks, et

tema hagi saaks AÕS § 45 lg 1 alusel rahuldada, mh tõendama, et tema oli siiski auto otsene valdaja

või siis oli auto otseseks valdajaks teine kaasvaldaja (vt AÕS § 50 lg 1). Juhul kui hageja või teine

kaasvaldaja olid auto kaudsed valdajad, on neil üldjuhul õigus nõuda auto parkinud otsese valdaja

valduse taastamist (vt AÕS § 47 lg 2 ja § 50 lg 1). Juhul kui hageja tõendab, et auto parkis teine

kaasvaldaja või tema või kaasvaldaja valduse teenija (AÕS § 33 lg 2) ning viimased ei olnud kellegi

esindajaks TsÜS sätete järgi (vt TsÜS § 115 jj), siis võidi üürileping sõlmida kas kaasvaldaja ja kostja

või valduse teenija ja kostja vahel (vt ka eriarvamuse p 13).

13. Nõustun otsuse p-s 31 esitatud seisukohaga, et asjaolude tõendamise koormus tuleb hageja

kahjuks ümber pöörata selliselt, et ta peab tõendama, et autot juhtis (st parkis) keegi teine. Ma ei

nõustu aga seisukohaga, et ainuüksi selle asjaolu tõendamisest järeldub, et hageja ei ole

parkimislepingu pooleks. Minu meelest peaks hageja juhul, kui parkijaks oli muu isik, kes tegutses

lepingu sõlmijana, tõendama, et see isik ei olnud tema esindaja (TsÜS § 115 jj) või et teda ei saa

lugeda hageja esindajaks TsÜS § 118 lg 2 või § 121 järgi. Teisalt ei nõustu ma ka sellega, et kui

hageja ei suuda tõendada, et tema ei parkinud autot, siis on sellega tõendatud lepingu sõlmimine tema

ja kostja vahel. Samas ei saa ka üksnes sellest, et hageja ei parkinud autot, järeldada, et autot

parkinud isik sõlmis kostjaga üürilepingu. Kostja tüüptingimuste p 1, mille järgi kostja loeb auto

parkimisega üürilepingu sõlmituks sõidukijuhiga (vt kohtutoimiku I kd, tl 46), on minu arvates

deklaratsioon, mille sisu kaldub oluliselt kõrvale seaduses lepingu sõlmimise kohta sätestatust ning

mis ei saa seetõttu VÕS § 42 lg 1 teisest lausest tulenevalt tuua sõidukijuhi ega teiste isikute jaoks

kaasa õiguslikke tagajärgi.

Kuigi kolleegium märgib, et pooled ei vaidle selle üle, et autojuht ja parklapidaja sõlmisid auto

parkimisega 2. märtsil 2015 parkimislepingu, ei ole hageja tsiviilkohtumenetluse seadustiku § 231 lg-

te 1 ja 3 mõttes mingeid asjaolusid lepingu sõlmimise kohta kellegi teise isikuga (hageja eitab, et

tema sõlmis lepingu) omaks võtnud (vt omaksvõtu kohta Riigikohtu 18. mai 2016. a otsus tsiviilasjas

nr 3-2-1-33-16, p 16). Seetõttu on minu arvates möödapääsmatu, et ringkonnakohus peab asja uuel

läbivaatamisel selgitama ka seda, missugusel viisil kostja enda arvates üürilepingu kas hageja või

kellegi teise isikuga sõlmis ning kas üürilepingu sõlmimise saab lugeda tõendatuks.

Märgin, et juhul, kui üürilepingut ei sõlmitud, on kostjal autot parkinud isiku vastu VÕS § 1037 lg-

test 1 ja 3 tulenevad hüvitisnõuded (vt ka otsuse p 35 neljas lõik) ning tal oli õigus kaitsta oma

valdust AÕS § 41 lg 3 alusel omaabi korras sel teel, et ta teisaldab auto oma kinnisasjalt.

Teisaldamise kulud oleksid sellisel juhul käsitatavad kostja kahjuna, mis tuleks hüvitada VÕS § 127

lg 2 ja § 1043 jj alusel.

14. Kostja kasutatud tüüptingimuste tõlgendamisel tulnuks minu meelest juhtida ringkonnakohtu

tähelepanu VÕS § 39 lg-le 1, mille esimese lause järgi tuleb tüüptingimust tõlgendada nii, nagu teise

lepingupoolega sarnane mõistlik isik seda samadel asjaoludel mõistma pidi ning mille teise lause

järgi tõlgendatakse kahtluse korral tüüptingimust tingimuse kasutaja kahjuks (vt selle kohta

nt Riigikohtu 7. novembri 2005. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-118-05, p-d 26-28).

Nimelt on otsuse p 50 esimeses lõigus tsiteeritud parkimistingimuste p-d 8 ja 9 mitmeti

tõlgendatavad. Neid parkimistingimuste punkte on võimalik tõlgendada ka selliselt, et kostja on p-s 8

näinud ette enda õiguse teisaldada sõiduk mh siis, kui on rikutud parkimistingimusi, kuid p-s 9 on ta

parkimistasu, leppetrahvi või muude sarnaste tasude või sõiduki parklast eemaldamise kulude

tasumata jätmise korral näinud ette enda õiguse sõidukit sõidukijuhi vastutusel ja kulul kinni pidada

(sh lukustada sõiduki ratas). Seega võib VÕS § 39 lg 1 esimese ja teise lause järgi parkimistingimuste

p 8 ja 9 hageja kasuks tõlgendades asuda ka seisukohale, et kostja piiras nende punktidega oma õigust

teostada VÕS § 307 lg 1 teise lause kohast omaabi, nähes parkimistasu, leppetrahvi või muude

sarnaste tasude või sõiduki parklast eemaldamise kulude tasumata jätmise korral ette üksnes sõiduki

kinnipidamise. Kuna tüüptingimused on üürilepingu osaks, siis mõjutavad need osas, milles

üürileandja leppis üürnikuga kokku üürniku kasuks VÕS § 307 lg 1 teises lauses sätestatud omaabi

kohaldamise kitsendustes, ka VÕS § 305 lg-s 3 nimetatud kolmanda isiku õigusi ja kohustusi.

15. Kolleegium on otsuse p 51 esimeses lõigus leidnud, et iseenesest võimaldab seadus leppida

kohustuste rikkumise puhuks kokku õiguskaitsevahendeid, mida seadus ette ei näe, samuti muuta

seaduses sätestatud õiguskaitsevahendite kohaldamise eeldusi ning seda ka tüüptingimustes

(VÕS § 5, § 101 lg 2 esimene lause). Selline seisukoht on siiski vaieldav, sest VÕS § 42 lg 1 teise

lause järgi eeldatakse tüüptingimuse puhul teise poole ebamõistlikku kahjustamist, kui

tüüptingimusega kaldutakse kõrvale seaduse olulisest põhimõttest. Otsuse p 53.1 esimese lõigu teises

ja kolmandas lauses rõhutatakse, et parkimistingimuste p-d 8 ja 9 ei erine oluliselt seadusest

tulenevatest üürileandja õigustest ning küsimus on vaid selles, kas kinnipidamisõigust on seadusega

võrreldes ebamõistlikult laiendatud, nähes nii kinnipidamis- kui ka teisaldamisõiguse ette sõltumata

parkimislepingu rikkumise asjaoludest, samuti riskide ja kulude jaotamise osas. Kuna VÕS § 42 lg 1

kehtib ka selliste tüüptingimuste kohta, mille teiseks pooleks on isik, kes sõlmis tüüptingimustega

lepingu oma majandus- või kutsetegevuses, siis ei saa ma nõustuda kolleegiumi enamuse seisukohaga

(vt otsuse p 53.1 teine lõik), et kõrvalekalded seadusest võivad tüüptingimustes olla lubatud, kui teine

pool parkis autot oma majandus- või kutsetegevuses.

16. Kuna VÕS § 110 lg 1 ja § 307 lg 1 teise lause kohaldamise seisukohalt on oluline, kas, millal ja

missuguses ulatuses olid kostja nõuded üürniku vastu muutunud sissenõutavateks (vt otsuse p-d 42.2

ja 46 ning eriarvamuse p-d 5 ja 7), siis on asja lahendamise jaoks oluline hinnata kostja

tüüptingimuste kehtivust VÕS § 42 lg 1 teise lause järgi ka selles osas, kas kostja kehtestas

tüüptingimustega oma nõuete sissenõutavuse kohta mingeid tingimusi ja kui ta seda tegi, kas nendes

tingimustes on järgitud seaduse olulisi põhimõtteid.

Henn Jõks, Ants Kull, Tambet Tampuu