3-3-1-65-16 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

HALDUSKOLLEEGIUM

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-3-1-65-16

Otsuse kuupäev

24. jaanuar 2017

Kohtukoosseis

Eesistuja Ivo Pilving, liikmed Indrek Koolmeister ja Viive

Ligi

Kohtuasi

AS Eesti Raudtee kaebus Rahandusministeeriumi 22. juuli

2014. a otsuse nr 12.2-1/08331-1 osalise õigusvastasuse

tuvastamiseks ja Rahandusministeeriumi poolt teabe

avalikustamise keelamiseks

Menetlusosalised

Kaebaja AS Eesti Raudtee, volitatud esindaja vandeadvokaat

Priit Lätt

Vastustaja Rahandusministeerium, volitatud esindaja

Mihhail Antonov

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Ringkonnakohtu 7. märtsi 2016. a otsus asjas nr 3-

14-51840

Menetluse alus Riigikohtus

Rahandusministeeriumi kassatsioonkaebus

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Rahuldada Rahandusministeeriumi kassatsioonkaebus.

2. Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu 7. märtsi 2016. a otsus ja Tallinna Halduskohtu

24. juuli 2015. a otsus asjas nr 3-14-51840 ning teha uus otsus.

3. Jätta kaebus rahuldamata.

4. Jätta menetluskulud menetlusosaliste enda kanda.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. AS Eesti Raudtee (hankija) viis riigihangete seaduse (RHS) § 19 alusel läbi riigihanke "Veduri-

teenuse tellimine lihtsustatud korras" (viitenumber 154013). Hankija avaldas hanketeate oma

veebilehel 9. juunil 2014 kell 14.22. Pakkumuste esitamise tähtpäev oli 13. juuni 2014 kell 10.00.

Tähtajaks esitas pakkumuse AS EVR Cargo.

2. AS E.R.S. taotles 12. juunil 2014 kell 12.17 hankijalt hankedokumente. Hankija edastas need AS-

le E.R.S. samal päeval kell 13.02. AS E.R.S. esitas 13. juunil 2014 kell 09.07 riigihangete

vaidlustuskomisjonile (VAKO) vaidlustuse hanke peatamiseks ning kaebaja kohustamiseks viima

hanketeade ja hankedokumendid vastavusse õigusaktides ettenähtud nõuetega.

VAKO jättis 13. juuni 2014. a otsusega nr 136-14/- vaidlustuse RHS § 122 lg 3 p 1 alusel läbi

vaatamata (VAKO otsus jõustus ringkonnakohtu otsuse jõustumisega haldusasjas nr 3-14-51156).

3. Rahandusministeerium saatis 1. juulil 2014 AS-le Eesti Raudtee teate nr 12.2-1/08099, milles

selgitas ettekirjutuse tegemise kavatsust. Rahandusministeerium märkis, et hankija on rikkunud

riigihanke läbiviimisel RHS §-s 3 sätestatud riigihanke korraldamise üldpõhimõtteid ning tuvastatud

rikkumise olemust arvestades on ainsaks ja kohaseks järelevalvemeetmeks RHS § 108 lg-s 2

sätestatu. Riikliku järelevalve menetluse käigus tuvastati, et hankija rikkus pakkumuste esitamise

tähtaja kehtestamisel RHS § 19 lg-d 3–4 ja § 3 nende koostoimes.

4. AS Eesti Raudtee ja AS EVR Cargo sõlmisid 3. juulil 2014 hankelepingu.

5. Rahandusministeerium lõpetas 22. juulil 2014 riikliku järelevalve menetluse, kuna pärast

hankelepingu sõlmimist ei ole ettekirjutuse tegemine enam võimalik (RHS § 104 lg 1 p 1 ja § 108

lg-d 1, 2 ja 7). Samas leidis Rahandusministeerium, et AS Eesti Raudtee on riigihanke läbiviimisel

rikkunud pakkumuste esitamise tähtaja (s.o 3 tööpäeva) kehtestamisel RHS § 3 p-des 1–4 ning § 19

lg-tes 3–4 sätestatud nõudeid. Hanke vastu oli piiriülene huvi.

6. AS Eesti Raudtee esitas 22. augustil 2014 kaebuse, milles taotles Rahandusministeeriumi

22. juuli 2014. a otsuse osalise õigusvastasuse tuvastamist ja palus keelata Rahandusministeeriumil

avaldada 22. juuli 2014. a otsust ja 1. juuli 2014. a teadet (või alternatiivselt nende õigusvastaseid

osi) veebilehel ning keelata kolmandatele isikutele juurdepääs nimetatud otsusele ja teatele. Kaebaja

põhjendas oma kaebust järgmiselt:

1) otsuse avaldamine kahjustab põhjendamatult kaebaja mainet äripartnerite ja avalikkuse silmis;

2) RHS ei näe vastustajale ette pädevust tuvastada riikliku järelevalve menetluses tegevuse õigus-

vastasust ilma ettekirjutust tegemata. Põhjendama oleks pidanud ainult menetlustoimingu lõpetamist

hankelepingu sõlmimise tõttu RHS § 108 alusel;

3) ringkonnakohus kinnitas haldusasjas nr 3-14-51156, et kvalifitseerimistingimustele ei rikkunud

pakkumuse esitamise tähtaeg riigihanke korraldamise ega konkurentsiõiguse põhimõtteid.

7. Vastustaja palus jätta kaebus rahuldamata. Vastustaja esitas järgmised põhjendused:

1) järelevalvemenetluse lõpetamise põhjendustel ei ole õiguslikku tähendust;

2) haldusakti ja toimingu põhjendused ei ole ilma akti resolutsioonita või toiminguta vaidlustatavad;

3) toimingu motiveerimine kaitseb AS E.R.S. õigusi;

4) riiklikku järelevalvet puudutav teave tuleb avaldada väljapanekuga veebilehel (avaliku teabe

seaduse (AvTS) § 29 lg 1). Korrakaitseseaduse (KorS) § 26 lg 1 kohaselt on korrakaitseorganil õigus

teavitada avalikkust korrarikkumisest. RHS § 104 lg 1 p 3 kohustab vastustajat avaldama oma

veebilehel riigihangete alast ajakohast teavet. Seega toetab otsuse avalikustamist ülekaalukas avalik

huvi. Otsuse põhjenduste avalikustamine mõjutab turuosalisi õiguskuulekalt käituma ja ennetab

samalaadsete juhtumite ning halva praktika kordumist;

5) ringkonnakohus ei tuvastanud haldusasjas nr 3-14-51156, et kaebaja oleks tegutsenud kooskõlas

RHS-ga. Kohus jättis hankevaidluse pakkumuse tähtaegsuse küsimuse käsitlemata;

6) kaebaja ei ole põhiõiguste kandja;

7) väidetav hüvitamiskaebus oleks ilmselgelt perspektiivitu;

8) kaebajal ei ole keelamiskaebusega võimalik saavutada oma eesmärki.

8. Tallinna Halduskohus rahuldas 24. juuli 2015. a otsusega AS Eesti Raudtee kaebuse ning tegi

kindlaks Rahandusministeeriumi 22. juuli 2014. a otsuse õigusvastasuse osas, milles ministeerium

tuvastas AS Eesti Raudtee toime pandud rikkumised. Samuti keelas halduskohus vastustajal avaldada

22. juuli 2014. a otsust ja 1. juuli 2014. a teadet enda veebilehel, veebilehel https://riigihanked.riik.ee/

ja dokumendiregistris ning piiras kolmandate isikute juurdepääsu nimetatud otsusele ja teatele.

Halduskohus mõistis Rahandusministeeriumilt välja AS Eesti Raudtee kasuks menetluskulud 3045

eurot. Kohus põhjendas oma otsust järgmiselt:

1) vastustaja viis läbi riikliku järelevalve menetluse;

2) pärast hankelepingu sõlmimist tuleb Rahandusministeeriumil riikliku järelevalve menetlus

lõpetada (RHS § 10 lg 1 p-d 1–6, lg 3, § 108 lg-d 1 ja 2);

3) RHS ei anna vastustajale õigust tuvastada õigusrikkumist ilma ettekirjutuse tegemiseta;

4) põhjendused, milles tuvastatakse, et kaebaja pani hankemenetluse käigus toime rikkumised, ei

põhjenda vastustaja otsustust lõpetada menetlus;

5) põhiseaduse (PS) §-de 17 ja 45 järgi on igal isikul õigus au ja hea nime kaitsele. Hea nimi ja

maine ei ole väärtused, mis saavad olla vaid füüsilistel isikutel. Rikkumiste etteheitmine kahjustab

isiku mainet, sest jätab temast mulje kui reeglite eirajast. Kaebaja kahjunõue ei ole ilmselgelt

perspektiivitu. Riigivastutuse seaduse § 9 lg 1, mis võimaldab mittevaralise kahju hüvitamist nõuda

vaid füüsilisel isikul, ei pruugi olla PS-ga kooskõlas;

6) keelamiskaebus on lubatav ja asjakohane;

7) AvTS § 28 lg 1 p 14 ja § 36 lg 1 ei kohusta tingimata avalikustama otsuseid, millega järelevalve

menetlus lõpetatakse sisulist otsustust tegemata.

9. Rahandusministeerium esitas apellatsioonkaebuse, milles palus halduskohtu otsus tühistada.

10. Tallinna Ringkonnakohus rahuldas Rahandusministeeriumi apellatsioonkaebuse osaliselt,

tühistas halduskohtu otsuse osas, millega keelati vastustajal avaldada 1. juuli 2014. a teadet enda

veebilehel, veebilehel https://riigihanked.riik.ee/ ja dokumendiregistris, piirati kolmandate isikute

juurdepääsu 1. juuli 2014. a teatele ning mõisteti vastustajalt kaebaja kasuks välja menetluskulud.

Ringkonnakohus jättis rahuldamata kaebuse nõuded lõpetada Rahandusministeeriumi 1. juuli 2014. a

teate avaldamine ja keelata selle edasine avaldamine. Ringkonnakohus muutis halduskohtu otsuse

resolutsiooni. Ringkonnakohus rahuldas muudetud resolutsiooniga kaebuse osaliselt ning tuvastas

Rahandusministeeriumi 22. juuli 2014. a otsuse õigusvastasuse osas, milles vastustaja tuvastas

kaebaja poolt riigihankemenetluses nr 154013 toime pandud rikkumised. Ringkonnakohus kohustas

vastustajat lõpetama 22. juuli 2014. a otsuse punktide 2.1–4.1, 4.3, 4.4 esimese lause ning 4.8

kolmanda ja neljanda lause avaldamine ministeeriumi veebilehel, veebilehel

https://riigihanked.riik.ee/ ja dokumendiregistris ning keelas selles osas otsuse avaldamise.

Ringkonnakohus keelas vastustajal võimaldamast kolmandatele isikutele juurdepääsu 22. juuli

2014. a otsuse punktidele 2.1–4.1, 4.3, 4.4 esimesele lausele ning 4.8 kolmandale ja neljandale

lausele. Muus osas jättis ringkonnakohus kaebuse rahuldamata. Ringkonnakohus põhjendas otsust

järgmiselt:

1) riikliku järelevalve menetluse lõpetamine on menetlustoiming;

2) kaebajal on kaebeõigus. Vaidlustatud 22. juuli 2014. a otsuse põhjendustel ei ole siduvat toimet.

Usutav on, et vaidlustatud otsuse põhjendused kahjustavad kaebaja mainet (PS § 17);

3) kaebaja tahteks on nii juba sooritatud kui ka pärast hankemenetluse lõppemist hankemenetluse

läbiviimisele hinnangute andmise ja selle avaldamise õigusvastasuse tuvastamine, vaidlusaluste

dokumentide avaldamise lõpetamine ja edasise avaldamise keelamine;

4) tuvastamisnõue on lubatav, kuna kaebajal on soov vabaneda temale antud negatiivsest hinnangust.

Mittevaralise kahjuna on käsitatav maine kahjustamine;

5) polnud vajadust ega õiguslikku alust anda 22. juuli 2014. a otsuses hinnanguid. Hankija otsuseid

sai nii VAKO-s kui ka kohtus vaidlustada. Oht avalikule korrale puudus;

6) kaebaja usaldusväärsusele võib mõju avaldada, kui Rahandusministeerium avalikult teavitab, et

kaebaja on rikkunud RHS-i;

7) Rahandusministeerium ei saanud pärast hankelepingu sõlmimist riikliku järelevalve menetlust läbi

viia. Ühtegi KorS § 2 lg-s 4 sätestatud eesmärki ei olnud võimalik riikliku järelevalve menetluse

tulemusena saavutada, ka mitte avalikkuse teavitamise kaudu. Rahandusministeeriumi hinnang ei

osuta, et rikkumisest võib lähtuda ka edaspidi ohte avalikule korrale või teavitamise kaudu oleks

võimalik saavutada õiguspärase hankemenetluse läbiviimine. Seetõttu ei saanud ka

järelevalvemenetluse lõpetamisel kaebaja tegevusele hinnanguid anda;

8) haldusjärelevalvet ei ole tehtud;

9) õigusvastaselt kaebaja tegevusele antud hinnangu avaldamine on õigusvastane. Avaldada võis

üksnes õiguspärast osa järelevalve menetluse lõpetamise teabest;

10) 1. juuli 2014. a teate avaldamine ei olnud õigusvastane, kuna järelevalvemenetlus oli pooleli ja

sellel läbiviimine oli õiguspärane. Teates avaldatud esialgne hinnang ei kahjusta kaebaja mainet.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

11. Rahandusministeerium palub kassatsioonkaebuses ringkonnakohtu ja halduskohtu otsused

tühistada osas, milles kaebus rahuldati, või alternatiivselt jätta kaebus läbi vaatamata või lõpetada

menetlus. Kassatsioonkaebuse põhjendused on järgmised:

1) kaebajal ei ole kaebeõigust. AS Eesti Raudtee on riigi omandis ja täidab avalikke ülesandeid. Tal

puudub põhiõigusvõime. Teabetoimingud ei riiva kaebaja õigusi;

2) ringkonnakohus väljus kaebuse piiridest, kuna kaebaja pole kohustamisnõuet esitanud. Isegi kui

see oleks esitatud, poleks see lubatav, kuna kaebaja ei ole taotlusega eelnevalt Rahandus-

ministeeriumi poole pöördunud;

3) keelamiskaebusega ei ole võimalik kaebuse eesmärki saavutada, kuna see on suunatud tulevikku,

mitte minevikku;

4) ringkonnakohus jättis ebaõigesti kohaldamata RHS § 107 p 1. Tegemist oli haldusjärelevalvega.

Järelevalvemenetluse lõpetamine oli vaadeldav haldussisese toiminguna, mida tuleb vaidlustada

Vabariigi Valitsuse seaduses (VVS) sätestatud korras;

5) kui kohus leiab, et tegemist oli riikliku järelevalve menetlusega, tuli lähtuda menetluse alguses

kehtinud RHS-st. KorS ei olnud selleks ajaks veel jõustunud;

6) kui kohus leiab, et lähtuda tuli KorS-st, on ringkonnakohus eksinud KorS § 2 lg 4 ja § 26 lg 1

tõlgendamisel. Riikliku järelevalve menetluse eesmärgiks on ka abstraktse ohu ennetamine.

12. AS Eesti Raudtee on vastuses seisukohal, et kassatsioonkaebus tuleb jätta rahuldamata ja

ringkonnakohtu otsus muutmata. Tema põhjendused on järgmised:

1) ringkonnakohus ei ole väljunud kaebuse piiridest. Kohustamisnõue on kaebuses esitatud. Kaebaja

eesmärk on õiguste rikkumise lõpetamine. Keelamiskaebusega on võimalik saavutada õigusvastaste

andmete avaldamise lõpetamine;

2) tuvastamisnõue on lubatav. Õigusvastased põhjendused kahjustavad kaebaja usaldusväärsust teiste

isikute silmis. Samuti ei saa vastustaja tugineda õigusvastastele põhjendustele teistes menetlustes;

3) kaebajal on põhiõigusvõime. Ta on eraõiguslik juriidiline isik. Maine võib olla omane ka

juriidilisele isikule. Mitteregulatiivsed toimingud võivad riivata isiku õigusi;

4) kohtud ei pidanud hindama seda, kas Rahandusministeeriumi etteheide kaebaja tegevusele oli

sisuliselt õiguspärane või mitte;

5) pärast hankelepingu sõlmimist ei saa Rahandusministeerium tuvastada RHS-i nõuete rikkumist.

Tegemist ei olnud haldusjärelevalve, vaid riikliku järelevalve menetlusega;

6) viide KorS § 26 lg-le 1 ei ole asjakohane, kuna tegemist on üldnormiga ja RHS ei näe ette sellise

meetme kohaldamist. Rahandusministeerium oma tegevusega ei enneta ohtu ega tõrju seda ega

kõrvalda korrarikkumist;

7) ringkonnakohus leidis haldusasjas nr 3-14-51156, et kaebaja ei ole rikkunud hanke üldpõhimõtteid

ega piiranud konkurentsi.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

13. Kolleegium leiab, et kassatsioonkaebus tuleb rahuldada ning ringkonnakohtu ja halduskohtu

otsused tuleb tühistada. Kuivõrd praeguses olukorras ei ole vaja täiendavaid tõendeid koguda ega

neile eelnevates kohtuastmetes antud hinnangut muuta, teeb kolleegium vaidluses halduskohtu-

menetluse seadustiku (HKMS) § 230 lg 5 p 5 kohaselt uue otsuse asja uueks arutamiseks saatmata.

14. HKMS § 44 lg 1 kohaselt võib kaebusega halduskohtusse pöörduda isik üksnes oma õiguse

kaitseks. Seega tuleb esmalt välja selgitada, kas kaebajal on õigus, mida ta saaks halduskohtus

vastustaja väidetava õigusvastase tegevuse eest kaitsta.

15. Vastustaja lõpetas vaidlustatud tegevusega kaebaja suhtes algatatud järelevalvemenetluse RHS

§ 104 lg 1 p 1 ja § 108 lg-te 1, 2 ja 7 alusel, kuna kaebaja oli sõlminud hankelepingu. Seejuures asus

vastustaja seisukohale, et kaebaja on rikkunud riigihangete seadust.

16. Kolleegium jagab ringkonnakohtu seisukohta, et vaidlusaluse järelevalvemenetluse lõpetamine

on käsitatav riikliku järelevalve menetluse toiminguna. Rahandusministeerium ei viinud selles asjas

läbi haldusjärelevalvet. Esiteks on ta 1. juuli 2014. a teates ja 22. juuli 2014. a otsuses ise oma

tegevust määratlenud riikliku järelevalvena. Teiseks ei vasta ministeeriumi läbiviidud menetlus ka

sisuliselt haldusjärelevalve tunnustele.

VVS § 751 lg 1 kohaselt on haldusjärelevalve ühe haldusorgani kontroll teise haldusorgani üle.

Haldusorgan on haldusmenetluse seaduse § 8 lg 1 kohaselt seadusega, selle alusel antud määrusega

või halduslepinguga avaliku halduse ülesandeid täitma volitatud asutus, kogu või isik. Vaidlusaluse

riigihanke läbiviimisel ei tegutsenud kaebaja haldusorganina VVS § 751 lg 1 mõttes, sest ta viis

hanke läbi oma ettevõtluse tarbeks, mitte haldusülesannete täitmiseks.

Rahandusministeerium ei ole riikliku järelevalve menetluse lõpetamist vormistanud haldusaktina.

Samuti puudub sellel regulatiivne toime, kuna sellest ei nähtu haldusorgani tahet panna kaebajale

peale kohustus või keeld või konkretiseerida üksikjuhtumil seadusest tulenevat üldist kohustust või

keeldu või muuta kaebaja õiguslikku staatust (Riigikohtu halduskolleegiumi 2. novembri 2015. a

otsus asjas nr 3-3-1-22-15, p 10). Ühtlasi ei kujuta püüd suunata isiku käitumist tema informeerimise

abil endast juriidilise kohustuse pealepanekut ega tema õigusliku staatuse muutmist (Riigikohtu

halduskolleegiumi 2. novembri 2015. a otsus asjas nr 3-3-1-22-15, p 10).

17. Kolleegiumi hinnangul ei ole vastustaja riivanud kaebaja kui hankija riigihangete seadusest

tulenevaid subjektiivseid õigusi. Vaidlustatud menetlustoimingust ei tule kaebajale käske ega keelde

ning sellega ei ole tehtud kohustuslikke ettekirjutusi. Vastustaja heitis kaebajale ette, et kaebaja

määras liiga lühikese pakkumuse esitamise tähtaja. Kuigi riigihangete seadusest tuleneb hankijale

lihtsustatud korras tellitava teenuse tellimisel õigus määrata pakkumuste esitamise tähtaeg (RHS § 19

lg 3, § 3), pole selle õiguse kasutamist praegu takistatud. Vastustaja seisukoht ei pane kaebajale

kohustusi ka tulevaste riigihangete läbiviimisel.

18. Kaebaja väidab, et Rahandusministeeriumi tegevus kahjustab põhjendamatult tema mainet

äripartnerite ja avalikkuse silmis (PS § 17). Ringkonnakohus oli seisukohal, et PS § 17 kaitseb ka

juriidilisi isikuid ning kaebaja maine kahjustamine on usutav.

Kolleegium märgib, et PS §-ga 17 kaitstav isiku au ja hea nimi, sh maine on tuletatud inim-

väärikusest. Ka siis, kui PS § 17 laieneks riigi äriühingutele, saaks seda riivata vaid informatsioon,

mis sisaldab või võimaldab halvustava tähendusega hinnanguid (Riigikohtu halduskolleegiumi

12. juuni 2012. a otsus asjas nr 3-3-1-3-12, p 17). Au või hea nime teotamine peab ületama teatud

künnise, st olema kantud soovist teist isiku kahjustada ning sellel peab olema häbistav, alandav või

naeruvääristav iseloom. Mitte igasugune end puudutatuna tundmine ei anna alust rääkida teotamisest

(Ü. Madise jt, Eesti Vabariigi põhiseadus. Kommenteeritud väljaanne, 2012, § 17, p 5).

Rahandusministeerium lõpetas kaebaja suhtes järelevalvemenetluse, kuid menetluse lõpetamise

dokumendis esitas mh väite, et kaebaja on rikkunud riigihangete seadusest tulenevaid nõudeid.

Niisuguse õigusliku hinnangu sellises kontekstis esitamine ei ole kolleegiumi hinnangul käsitatav

kaebaja häbistamise, alandamise või naeruvääristamisena ega tema au ja hea nime teotamisena.

Vastustaja vaidlusalune hinnang ei ole samaväärne ka tõsiasja avaldamisega, et isik on kriminaal-

menetluses süüdistatav (vrd Riigikohtu üldkogu 22. märtsi 2011. a otsus haldusasjas nr 3-3-1-85-09).

19. Kolleegiumi hinnangul ei riiva vaidlustatud tegevus ka ettevõtlusvabadust. Isegi kui ettevõtlus-

vabaduse isikuline kaitseala laieneks riigi äriühingule, tuleks seda õigust nendele laiendada oluliselt

piiratumalt kui erakapitali osalusega äriühingutele (PS § 9 lg 2).

19.1. Erasektori loodud äriühingu üldiseks eesmärgiks on erahuvi teenimine, nt nii äriühingule kui ka

selle eraisikutest aktsionäridele kasumi teenimine selle kaudu, et pakutakse turul tarbijatele kaupu ja

teenuseid.

Eraisikute puhul on Riigikohtu praktikas lähtutud ettevõtlusvabaduse laiast kaitsealast (Riigikohtu

halduskolleegiumi 29. novembri 2012. a otsus asjas nr 3-3-1-29-12, p 14; 15. jaanuari 2015. a otsus

asjas nr 3-3-1-68-14, p 17). PS § 31 esimene lause tagab Eesti kodanikele õiguse tegeleda ette-

võtlusega, s.o tegevusega, mille eesmärk on eelkõige tulu saamine kauba tootmisest või müügist,

teenuse osutamisest vms. Ettevõtlusvabaduse kui vabadusõiguse olemusega käib kaasas õigus

otsustada vabalt ettevõtluse üksikasjade üle. Eraisikute puhul on ettevõtlusvabaduse riiveks

igasugune meede, mis mõjutab ebasoodsalt ettevõtja valikuvabadust oma äri korraldamisel. Lisaks

käskudele ja keeldudele on kolleegium erasektori äriühingute puhul lugenud ettevõtlusvabaduse

riiveks ka kaudsed riived, nt eksitava teabe, mis võib panna isikut tegema kahjulikke väärotsuseid

oma õiguste ja vabaduste teostamisel (Riigikohtu halduskolleegiumi 2. novembri 2015. a otsus asjas

nr 3-3-1-22-15, p 14).

19.2. Kooskõlas PS § 9 lg-ga 2 leiab kolleegium, et riigi äriühingu puhul ei ole põhjust

ettevõtlusvabadust ja selle riiveid määratleda vähemalt mitte sedavõrd laialt. PS § 31 eesmärk ei ole

kaitsta riigi äriühingut riigi poolt riigi äriühingu tegevuse kohta antavate mittesiduvate õiguslike

hinnangute eest.

Riigi äriühing on aktsiaselts, mille kõik aktsiad kuuluvad riigile, või osaühing, mille ainuke osa

kuulub riigile (riigivaraseaduse § 3 lg 1 p 1). Riigil on sellises äriühingus ainuotsustusõigus. Riigi-

varaseaduse § 10 lg 1 kohaselt on riigivara valitsemise eesmärgiks lisaks riigivõimu teostamisele ja

avaliku ülesande täitmisele ka tulu saamine ja reservi säilitamine. Riigi äriühingu asutamise

eesmärgiks on sageli tegutsemine strateegilistes valdkondades. Ka riigi äriühingu dividende

makstakse riigieelarvesse, millega omakorda rahastatakse riigi seadusest tulenevaid ülesandeid (vt ka

Riigikohtu halduskolleegiumi 15. novembri 2010. a otsus asjas nr 3-3-1-57-10, p 15). Seega

asutatakse riigi äriühinguid avalike huvide, mitte nende endi ärihuvide teenimiseks.

Sel põhjusel ei vaja riigi äriühing kaitset riigi igasuguse tegevuse eest, mis võib ebasoodsalt tema

ettevõtlust mõjutada.

20. Kolleegium on seega seisukohal, et vaidlustatud tegevus ei riiva kaebaja õigusi. Kolleegium

rahuldab kassatsioonkaebuse, tühistab halduskohtu ja ringkonnakohtu otsused ning teeb uue otsuse,

millega jätab kaebuse rahuldamata. Menetluskulud jäävad poolte enda kanda.

(allkirjastatud digitaalselt)