3-1-1-104-16 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

KRIMINAALKOLLEEGIUM

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-1-1-104-16

Otsuse kuupäev

21. detsember 2016

Kohtukoosseis

Eesistuja

Hannes

Kiris,

liikmed

Paavo

Randma

ja

Peeter Roosma

Kohtuasi

T. J-i süüdistuses KarS § 141 lg 2 p-de 1 ja 6; KarS § 142 lg 2

p-de 1 ja 2 (alates 23. detsembrist 2013 KarS § 141 lg 2 p-de

1 ja 6) ning KarS § 179 lg 1 järgi

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna

Ringkonnakohtu

24. mai

2016.

a

otsus

kriminaalasjas nr 1-15-9213 üldmenetluses

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Süüdistatava T. J-i kaitsja vandeadvokaadi vanemabi Andrus

Repnau

Teised kassatsioonimenetluse

pooled

Prokuratuur

(esindaja

Põhja

Ringkonnaprokuratuuri

ringkonnaprokurör Andra Sild)

Asja läbivaatamise kuupäev ja

viis

23. november 2016, kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Harju Maakohtu 15. aprilli 2016. a ja Tallinna Ringkonnakohtu 24. mai 2016. a

otsus T. J-i süüditunnistamises ja karistamises KarS § 141 lg 2 p-de 1 ja 6, KarS § 142 lg 2 p-de

1 ja 2 (kehtiva KarS redaktsiooni § 141 lg 2 p-de 1 ja 6) järgi, talle liitkaristuse mõistmises ning

temalt menetluskulude väljamõistmises. Tühistatud osas saata kriminaalasi uueks arutamiseks

Harju Maakohtule teises kohtukoosseisus.

2. Muus osas jätta kohtuotsused muutmata.

3. Kassatsioon rahuldada osaliselt.

4. Mõista Eesti Vabariigilt T. J-i kasuks välja 900 (üheksasada) eurot (sh käibemaks 150 eurot)

kassatsioonimenetluses valitud kaitsja osutatud õigusabi tasu katteks. Kanda see summa

Advokaadibüroo Tibar ja Partnerid arvelduskontole EE342200221014352044.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. T. J. anti kohtu alla süüdistatuna karistusseadustiku (KarS) § 141 lg 2 p-de 1 ja 6, § 142 lg 2 p-de 1

ja 2 (kehtiva KarS redaktsiooni § 141 lg 2 p-de 1 ja 6) ning § 179 lg 1 järgi kvalifitseeritavate

kuritegude toimepanemises.

1.1. KarS § 141 lg 2 p-de 1 ja 6 järgi süüdistatakse T. J-i selles, et tema astus ajavahemikus 2010.

aasta lõpust kuni 2012. aasta alguseni oma elukohas aadressil Xxxxxxxx, Xxxx alevik, Xxxxxxxxxx

X alla 10-aastase xxxxxxxxx A (sünd XX. xxxxxx XXXX) arusaamisvõimetust ära kasutades

temaga suguühendusse, sisestades oma sõrmi kannatanule tuppe. Selle tulemusena põhjustas T. J. A-

le 0,2 cm sügavuse põhjani mitteulatuva sissetõmbe vasakul pool neitsinaha ülaosas.

1.2. KarS § 142 lg 2 p-de 1 ja 2 (kehtiva KarS redaktsiooni § 141 lg 2 p-de 1 ja 6) järgi esitatud

süüdistuse kohaselt kaasas T. J. ajavahemikus 2010. aasta lõpust kuni 2012. aasta alguseni A-d

korduvalt sugulise kire rahuldamisele suguühendusest erineval viisil: sisestas oma sõrmi kannatanule

pärakusse ja lakkus kannatanu suguelundeid. Samuti katsus ta ajavahemikul 2012. aasta märtsist kuni

maini korduvalt A rindu.

1.3. KarS § 179 lg 1 järgi süüdistatakse T. J-i 2015. aasta aprillis oma elukohas 5-aastase B ees oma

suguelundi paljastamises ning selle demonstreerimises lapsele.

2. Harju Maakohtu 15. aprilli 2016. a otsusega mõisteti T. J. süüdi alates 2010. aasta lõpust kuni

2011. aasta lõpuni toime pandud KarS § 142 lg 2 p-de 1 ja 2 (kehtiva KarS redaktsiooni § 141 lg 2 p-

de 1 ja 6) järgi kvalifitseeritavate kuritegude toimepanemises ning karistati 3 aasta pikkuse

vangistusega. Samuti mõisteti ta süüdi samas ajavahemikus toime pandud KarS § 141 lg 2 p-de 1 ja 6

järgi kvalifitseeritavates kuritegudes ning karistati 7 aasta pikkuse vangistusega. KarS § 179 lg 1 järgi

karistati teda 6 kuu pikkuse vangistusega. KarS § 64 lg 1 alusel mõisteti talle liitkaristuseks

üksikkaristustest raskeima suurendamise teel 7 aastat 6 kuud vangistust. Karistuse kandmise alguseks

loeti 22. mai 2015.

2.1. Kriminaalasja keskseks küsimuseks pidas maakohus alaealiste kannatanute ütluste

usaldusväärsust. Alaealise kannatanu B kohtueelse menetluse ülekuulamisest nähtub, et uurija suunas

last talle soovitud suunas. Samas on alaealiste kannatanute ülekuulamisel suunavate küsimuste

esitamine lubatud. Maakohus asus seisukohale, et B vastused ei ole mõjutatud uurija tegevusest, on

usaldusväärsed ning kooskõlas tema xxx C ütlustega.

2.2. Maakohus asus seisukohale, et A kohtus antud ütlused on usaldusväärsed. Seda kinnitab kohtu

hinnangul emale, koolipsühholoogile, sõbrannale ja vanaemale räägitu. Kannatanu ütlustega on

tõendatud, et T. J. katsus tema rindu ja jalgevahet, lakkus tema suguelundit, sisestas oma sõrmi talle

tuppe ja liigutas edasi-tagasi.

2.3. Kaitsja taotlust avaldada A kohtueelses menetluses antud ütluseid ei pidanud maakohus

põhjendatuks. Maakohus viitas prokuröri seisukohale, et A ülekuulamisel kohtueelses menetluses ei

ole talle tutvustatud kriminaalmenetluse seadustiku (KrMS) § 71 lg-s 1 sätestatud õigust keelduda

ütluste andmisest oma kasuisa vastu ning asus seisukohale, et tegemist on kriminaalmenetlusõiguse

rikkumisega saadud tõendiga. Maakohus ei pidanud ütluste avaldamist võimalikuks ka seetõttu, et

ütluste usaldusväärsuse kontrolliks võib avaldada kohtueelses menetluses antud ütlused ristküsitluse

käigus. KrMS § 290 lg 1 kohaselt ei kasutata aga alla 14-aastase kannatanu ülekuulamisel

ristküsitlust.

2.4. Vastuseks kaitsja väidetele, et süüdistus on ajaliselt konkretiseerimata, selgitas maakohus, et teo

toimepanemise aja kindlaksmääratuse aste sõltub kriminaalasja esemeks oleva teo tehioludest.

Alaealiste vastu suunatud seksuaalkuritegude puhul on kohtupraktikas aktsepteeritud laiemat

ajaraamistikku. Ajaline ebamäärasus süüdistuses ei takistanud T. J-il süüdistuse sisust arusaamist ega

kaitseõiguse teostamist. T. J-ile etteheidetud tegevus tuleb kvalifitseerida korduvana.

2.5. Kuna A ei andnud kohtuistungil sõrmede pärakusse sisestamise kohta ütluseid, vähendas

maakohus selles osas süüdistuse mahtu. Samuti kärpis maakohus süüdistuses märgitud ajavahemikku

ning luges tõendatuks, et kannatanu seksuaalne väärkohtlemine lõppes 2011. aasta lõpus.

3. Maakohtu otsuse peale esitasid apellatsioonid T. J-i kaitsja ja prokurör.

4. Tallinna Ringkonnakohtu 24. mai 2016. a otsusega tühistati Harju Maakohtu 15. aprilli 2016. a

otsus osas, millega T. J. tunnistati süüdi kannatanu jalgevahe katsumises. Selles osas ning sõrmede

sisestamises pärakusse mõisteti ta õigeks. Samuti mõisteti ta õigeks 2011. aasta lõpust kuni 2012.

aasta alguseni toime pandud kuritegudes. Apellatsioonid jäeti rahuldamata. T. J-i kasuks mõisteti

Eesti Vabariigilt välja 1550 eurot valitud kaitsjale makstud tasu katteks. Ringkonnakohus märkis

kokkuvõtlikult järgmist.

4.1. A ütluste usaldusväärsuse kontrollimiseks ei olnud vajalik tema kohtueelse menetluse

ülekuulamise protokolli lisamine toimiku materjalide juurde. A ütluste usaldusväärsust oleks kaitsja

saanud kontrollida talle kohtuistungil lisaküsimuste esitamisega. Maakohus on otsuse tegemisel

toetunud kohtuistungil vahetult uuritud tõendite kogumile.

4.2. Kohtueelses menetluses B ülekuulamise tulemusena saadud ütlused on lubatav tõend. Menetleja

ei ole suunavate küsimuste esitamisel ületanud piiri, kus suunamine muutub etteütlemiseks, ega

mõjutanud kannatanut andma menetlejale meelepäraseid ütluseid. Kannatanu ütlused on kooskõlas

teiste kohtumenetluses uuritud tõenditega.

4.3. Kuriteo toimepanemise aeg võib olla kindlaks määratud ajavahemikuna sõltuvalt kriminaalasja

esemeks olevatest tehioludest. T. J-ile süüks arvatud teod on objektiivse vaatleja jaoks üksteisest

ajalis-ruumiliselt selgelt piiritletud ja iga teo puhul saab rääkida uuest tahtlusest, seega on tegemist

kuriteo korduva toimepanemisega. Süüdistatava teod on toime pandud alates 2010. aasta lõpust kuni

2011. aasta lõpuni. A ütlustest nähtuvalt käis T. J. tema toas korduvalt. T. J-i käitumine ei moodusta

tervikut, mida ei saaks loogiliselt ega ka õiguslikult üksteisest eraldada, ning see ei olnud kantud

ühtsest tahtlusest.

4.4. Maakohus on oluliselt rikkunud kriminaalmenetlusõigust KrMS § 339 lg 2 tähenduses, kuna on

mõistnud T. J-i süüdi A jalgevahe katsumises, milles talle süüdistust ei esitatud. Selles osas tühistas

ringkonnakohus maakohtu otsuse ja mõistis T. J-i õigeks. Kuna maakohus on vähendanud T. J-ile

esitatud süüdistuse mahu ajalisi piire ega lugenud tõendatuks sõrmede sisestamist kannatanu

pärakusse, mõistis ringkonnakohus T. J-i ka selles osas õigeks.

4.5. Valitud kaitsjale makstud tasu on käsitatav menetluskuluna üksnes osas, milles see on mõistliku

suurusega. Apellatsioonimenetluses loeti põhjendatuks kaitsja toimingud 7 tunni ulatuses (3 tundi

maakohtu otsuse analüüsiks, 1 tund vestluseks kliendiga, 3 tundi apellatsiooni koostamisele) ning

riigi kanda jäeti kaitsjatasu summas 1050 eurot. Apellatsioon sisaldab põhjendamatuid korduseid ja

detaile ning põhineb juba maakohtus esitatud argumentidel. Lähtudes vähendatud süüdistuse mahust,

jäeti riigi kanda ka 500 eurot T. J-ile maakohtu menetluses osutatud õigusabi kulu.

KASSATSIOONIMENETLUSE POOLTE SEISUKOHAD

5. Ringkonnakohtu otsuse peale esitas kassatsiooni T. J-i kaitsja vandeadvokaadi vanemabi Andrus

Repnau, kes taotleb maa- ja ringkonnakohtu otsuse tühistamist T. J-i süüdimõistmises KarS § 142 lg

2 p-de 1 ja 2 (kehtiva KarS § 141 lg 2 p-de 1 ja 6) ning KarS § 141 lg 2 p-de 1 ja 6 järgi ja T. J-i

õigeksmõistmist. Kassatsiooni põhjendused on kokkuvõtvalt järgmised.

5.1. Ringkonnakohus rikkus kriminaalmenetlusõigust ja kohaldas ebaõigesti materiaalõigust.

Ringkonnakohtu otsuse resolutsioonis märgitakse, millises osas maakohtu otsus tühistatakse, kuid

selgusetuks jääb, mis seisukoha võttis ringkonnakohus ülejäänud maakohtu otsuse kohta. T. J-ile

esitatud süüdistus ei ole konkreetne.

5.2. Rikutud on ausa ja õiglase kohtumenetluse põhimõtet, kuna kohtud eelistasid süüstavaid

tõendeid, põhjendades nende tõepärasust teiste isikuliste tõendite kaudu. Maakohus jättis alusetult

rahuldamata kaitsja taotluse võtta kriminaalasja materjalide juurde A kohtueelses menetluses antud

ütluste protokolli. Sellega rikuti T. J-i kaitseõigust. Uurija suunas kannatanut kohtueelse menetluse

ülekuulamisel liigselt ja ütles vastuseid ette. Kohtus ei saanud kannatanu varem antud ütlustest enam

loobuda. Ka on kohtueelse menetluse ülekuulamisel suunatud B.

5.3. Isegi kui lugeda kuriteo toimepanek A suhtes tõendatuks, on tegemist jätkuva kuriteoga.

Kuritegude konkreetsed üksikepisoodid ei ole tuvastatud. Kannatanu ütlustest ei tulene asjaolusid,

mis võimaldaksid kvalifitseerida kuritegu korduvana. Seega ei ole põhjendatud süüdistatava

süüdimõistmine raskema kvalifikatsiooni järgi.

5.4. Põhjendamatu on ringkonnakohtu järeldus, et apellatsiooni koostamiseks kulunud 7 tundi on

ebamõistlik aeg.

6. Kassatsioonile esitas vastuse Põhja Ringkonnaprokuratuuri vanemprokurör Andra Sild, kes palub

jätta ringkonnakohtu otsuse sisuliselt muutmata. A ülekuulamisel kohtueelses menetluses rikuti

menetlusnorme. Tema ülekuulamine toimus kohtus KrMS §-s 290 sätestatud nõudeid järgides,

mistõttu pole alust rääkida tema mõjutamisest. Kaitsjal oli võimalus kontrollida kannatanu

usaldusväärsust talle lisaküsimuste esitamisega.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

7. Kolleegiumi hinnangul ei anna kassatsioonis esitatud etteheited süüdistuse ebakonkreetsuse ning

kuritegude kvalifikatsiooni kohta alust vaidlustatud otsuste tühistamiseks. Maa- ja ringkonnakohus on

kaitsja samasisulisi väiteid käsitlenud ja neile vastanud. Arusaadav on ka ringkonnakohtu otsuse

resolutsioon, millest nähtub, millises osas peeti vajalikuks maakohtu otsus tühistada. Mõistetavalt

jättis ringkonnakohus ülejäänud osas maakohtu otsuse muutmata. Samas väärivad tähelepanu kaitsja

väited, mis puudutavad alla neljateistaastase kannatanu A kohtueelses menetluses antud ütluste

avaldamata jätmist kohtumenetluses.

8. A. kuulati kohtumenetluses üle videosilla vahendusel. Prokurör ja kaitsja esitasid kannatanule

küsimusi kohtu kaudu, andes need kohtule kirjalikult. Kohtutoimikust nähtuvalt on kaitsja maakohtus

kohtuliku uurimise käigus korduvalt taotlenud A kohtueelses menetluses antud ütluste avaldamist.

Kaitsja põhjendas taotlust sellega, et tema hinnangul on uurija kannatanut ülekuulamisel liigselt

suunanud, öeldes talle sisuliselt vastuseid ette ning see on avaldanud mõju ka kannatanu kohtus antud

ütlustele. Samuti viitas kaitsja vastuoludele kannatanu kohtus ja kohtueelses menetluses antud ütluste

vahel. Maakohus jättis kaitsja taotluse rahuldamata, põhjendades seda kahe argumendiga. Esiteks ei

saa maakohtu hinnangul A kohtueelses menetluses antud ütluseid avaldada, kuna alla neljateistaastase

kannatanu ülekuulamisel ei kasutata ristküsitlust. Teiseks on A kohtueelses menetluses antud ütlused

kogutud kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisega.

9. Enne maakohtu argumentide analüüsimist viitab kolleegium senises kohtupraktikas väljendatud

seisukohtadele seoses kohtueelses menetluses antud ütluste avaldamisega kohtumenetluses.

Võistlevas kohtumenetluses on tõendite vahetu ja suulise uurimise põhimõttel (KrMS § 15) oluline

roll kaitseõiguse ja ausa kohtumenetluse tagamisel. Muu hulgas tähendab see tunnistaja ja kannatanu

vahetut ülekuulamist kohtuistungil ja nende kohtueelses menetluses antud ütluste avaldamise

erandlikkust (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 22. juuni 2011. a otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-48-11,

p 14). Seega juhul, kui tunnistajat ennast on võimalik tõendamiseseme asjaolude kohta ristküsitleda

kohtuistungil, tuleb tunnistaja kohtueelses menetluses antud ja ülekuulamise protokollis talletatud

ütlused jätta tõendina kõrvale (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 27. septembri 2010. a otsus

kriminaalasjas nr 3-1-1-67-10, p 11). Sellisel juhul on kohtueelses menetluses antud ütluseid võimalik

kasutada vaid kohtus antud ütluste usaldusväärsuse kontrolliks. See nähtub ka KrMS § 289 lg-st 1,

mis sätestab tunnistaja usaldusväärsuse kontrollimiseks tunnistaja kohtueelses menetluses antud

ütluste avaldamise, kui need on vastuolus ristküsitlusel antud ütlustega. Sellisel juhul ei saa kohus

vastuolu korral jätta kõrvale ristküsitluse tulemina saadud ütluseid ja tõendamiseseme asjaolude

tuvastamisel tugineda kohtueelses menetluses antud ütlustele (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi

28. juuni 2006. a otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-52-06, p 8; 12. novembri 2007. a otsus kriminaalasjas

nr 3-1-1-62-07, p 12.1). Erandina on võimalik vastu võtta kohtus ristküsitletud tunnistaja varasemad

ütlused tõendamiseseme asjaolude tuvastamiseks, kui on täidetud KrMS § 2891 lg-tes 1 või 2

sätestatud tingimused. Nii lubab KrMS § 2891 lg 2 kasutada tõendina tõendamiseseme asjaolude

tuvastamiseks KrMS § 289 alusel avaldatud kohtueelses menetluses antud ütluseid, kui need on

deponeeritud (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 21. detsembri 2015. a otsus nr 3-1-1-101-15, p 30).

Kolleegium jääb osutatud seisukohtade juurde ka käesolevas kriminaalasjas.

10. Maa- ja ringkonnakohtu otsuse kohaselt on T. J-i kuriteod KarS § 141 lg 2 p-de 1 ja 6 ning KarS §

142 lg 2 p-de 1 ja 2 (kehtiva KarS redaktsiooni § 141 lg 2 p-de 1 ja 6) järgi tõendatud A

kohtumenetluses antud ütlustega. Kohtud tuginesid ka sellele, et kannatanu ütlusi kinnitasid

tunnistajad. Seega rajaneb T. J-i süüditunnistamine määravas osas alla neljateistaastase kannatanu

ütlustel. Kohtupraktikas ei ole välistatud süüdimõistva kohtuotsuse tegemine ka vaid ühele tõendile

toetuvalt. Vastasel juhul ei oleks võimalik selliste elujuhtumite muutumine kohtumenetluse esemeks,

mida tõenduslikul tasandil tavatsetakse kirjeldada sõna-sõna-vastu-olukordadena. Kuid neil juhtudel

peab kohus eriti põhjalikult vaagima kõiki selle ühe süüstava tõendi uurimisel tõstatatud kahtlusi ja

need veenvalt kummutama (vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 5. detsembri 2013. a otsus

kriminaalasjas nr 3-1-1-114-13, p 9 koos edasiste viidetega). Sellise kahtluse on kaitsja tõstatanud ka

A kohtumenetluses antud ütluste usaldusväärsuse kohta.

11. KrMS § 37 lg 3 kohaselt kohaldatakse menetlustoimingus kannatanule üldjuhul tunnistaja kohta

sätestatut. KrMS § 287 lg-st 1 ja §-st 288 tulenevalt on isikuliste tõendite kohtuliku uurimise

põhimeetodiks ristküsitlus. Maakohtu otsuses sedastatu, et KrMS § 290 lg-st 1 tulenevalt ei kasutata

alla neljateistaastase tunnistaja ülekuulamisel ristküsitlust, on iseenesest õige. Samas ei välista see

kolleegiumi hinnangul kannatanu kohtueelses menetluses antud ütluste avaldamist kohtus antud

ütluste usaldusväärsuse kontrollimiseks osas, milles need kohtus antud ütlustest lahknevad.

KrMS § 290 lg 1 sätestab kannatanu ülekuulamise vormi, mille eesmärk on kaitsta alla

neljateistaastast kannatanut vaimse pinge ja negatiivsete emotsioonide eest, mida ristküsitlus võib

endaga kaasa tuua. Selle sätte eesmärk ei ole välistada kannatanu ütluste usaldusväärsuse

kontrollimise võimalusi. KrMS § 290 lg 4 kohaselt küsitlevad alaealist tunnistajat prokurör ja kaitsja.

Sama paragrahvi lõige 6 näeb ette, et tunnistaja vaimset või füüsilist seisundit ning vanust arvestades

võib kohus katkestada ülekuulamise ja küsitleda tunnistajat ise omal algatusel või kohtumenetluse

poolte koostatud kirjalike küsimuste alusel. Põhiliseks erinevuseks alla neljateistaastase tunnistaja

ülekuulamisel on seega küsimuste esitamise viis. Sellest johtuvalt ei näe kolleegium veenvaid

põhjuseid tõlgendamaks alaealise tunnistaja ülekuulamist reguleerivaid sätteid selliselt, et

KrMS §-s 289 sätestatud ütluste usaldusväärsuse kontrollimise võimalus tunnistaja kohtueelses

menetluses antud ütluste kaudu ei oleks võimalik. Arusaadavalt on kaitseõiguse teostamiseks

nn sõna-sõna-vastu-olukorras esmatähtsaks võimalus seada süüstavate ütluste usaldusväärsust

kahtluse alla. Teatavasti on kannatanu või tunnistaja ütluste usaldusväärsuse kahtluse alla seadmise

üheks võimaluseks just menetluse eri etappidel antud ütluste vastuoludele viitamine. Lisaks on

kohtupraktikas peetud isikulise tõendiallika ütluste usaldusväärsuse hindamisel võimalikuks viidata

ka ütlustevälistele selgitustele (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 23. oktoobri 2015. a otsus nr 3-1-1-

73-15, p 12). Seega juhul, kui alaealise tõendiallika kohtuliku küsitluse käigus ilmneb, et tema

ütlused on vastuolus kohtueelses menetluses antud ütlustega, on kohtumenetluse pooltel

KrMS §-s 289 sätestatu alusel võimalik taotleda ka tema kohtueelses menetluses antud ütluste

avaldamist vastuolus olevas osas, hindamaks kohtus antud ütluste usaldusväärsust. Seejuures tuleb

aga jätkuvalt arvestada KrMS §-s 290 sätestatud alaealise tõendiallika ülekuulamise ja KrMS § 287

lg 5 ning § 69 alusel kaugülekuulamise korraldamise erisusi, mis võimaldavad säästa alaealist

ülekuulatavat ristküsitlusega kaasnevate negatiivsete tagajärgede eest.

12. Lisaks asus maakohus seisukohale, et A kohtueelses menetluses antud ütluste avaldamine ei ole

lubatud, kuna tema ülekuulamisel rikuti KrMS § 71 lg 1 p-s 3 sätestatud nõuet ega selgitatud talle

õigust keelduda ütluste andmisest oma kasuisa vastu. Riigikohus on kriminaalasjas nr 3-1-1-73-15

tehtud otsuse punktides 19–20 tõepoolest selgitanud, et seadusandja ei ole alaealise kannatanu

ülekuulamise puhuks ette näinud erisusi KrMS § 71 kohaldamisel. Ütlus, mis on saadud

nõuetekohaselt rakendamata tunnistajalt, kellele ei ole selgitatud tema õigusi ja kohustusi, ei ole

käsitatav seadusliku tõendina, sest selle saamisel on rikutud oluliselt kriminaalmenetlusõigust.

Sellisele tõendile rajatud kohtuotsus on ebaseaduslik. Kohtuistungi protokollist nähtub, et kuna A

ülekuulamisel kohtueelses menetluses rikkus uurija menetlusõigust, jättis prokurör need ütlused

süüstava tõendina esitamata ja taotles kannatanu ülekuulamist kohtus. Kolleegium peab sellist

käitumist õigeks ja kriminaalmenetlusõigusega kooskõlas olevaks.

13. Samas juhib kolleegium tähelepanu, et käesoleva asja kohtumenetluses kujunenud olukord, kus

kaitsja taotles kannatanu kohtueelses menetluses antud ütluste avaldamist tema kohtus antud ütluste

usaldusväärsuse kontrolliks, ei ole analoogne kriminaalasja nr 3-1-1-73-15 asjaoludega. Osutatud

kriminaalasjas pidas kolleegium lubamatuks kasutada süüstava tõendina kannatanu kohtueelses

menetluses antud ütlusi, mis olid saadud kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisega. Käesolevas

kriminaalasjas on kohus motiveerinud kaitsja taotluse rahuldamata jätmist aga uurimisasutuse

ametniku rikkumisega uurimistoimingu tegemisel ehk teisisõnu, menetleja rikkumisele tuginevalt on

keeldutud (väidetavalt) õigustava tõendi uurimisest. Kriminaalkolleegium ei pea sellist õiguskäsitlust

põhjendatuks. Selline seisukoht võimaldaks õigustavate tõendite kõrvaldamist tõendikogumist

viidetega menetleja enda menetlusõiguse rikkumisele.

14. Kohtupraktikas on kinnistunud arusaam, et tõendite kogumist reguleerivate menetlusõiguslike

sätete rikkumise tuvastamine ei tingi alati ja automaatselt selle tõendi lubamatust ning tuleb hinnata

ka rikutud normi eesmärki (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 28. aprilli 2011. a otsus kriminaalasjas

nr 3-1-1-31-11, p 15). Taunida tuleb seda, kui muu hulgas ka süüdistatava õiguseid kaitsva

menetlusnormi rikkumine muutub takistuseks kaitseõiguse teostamisel. Kohtul on kohustus iga kord

kontrollida, millised rikkumised on tõendi kogumisel aset leidnud, kuidas on need mõjutanud tõendi

sisu ja kas need välistavad tõendi lubatavust ütluste usaldusväärsuse kontrolliks või menetluslike

asjaolude tõendamiseks, kui vastav taotlus on kohtule esitatud. Samuti peaks arvestama asjaolu, kas

tõendi

avaldamist

taotleb

kohtumenetluse

pool,

kelle

tegevus

on

kaasa

toonud

kriminaalmenetlusõiguse rikkumise.

15.Vähetähtis ei ole, et lisaks viitamisele kannatanu ütlustes sisalduvatele väidetavatele vastuoludele

on kaitsja kandvaks väiteks kohtumenetluses olnud see, et uurija on A-d kohtueelse menetluse

ülekuulamisel liigselt suunanud. Kaitsja on seisukohal, et sellega on mõjutatud ka kannatanu kohtus

antud ütluseid. Maakohus, hinnanud B kohtueelse menetluse ülekuulamist, on möönnud, et uurija

suunab last talle soovitud suunas ning tema võtted on piiripealsed. Samas asus maakohus seisukohale,

et B ütlused ei ole mõjutatud uurija tegevusest ja on usaldusväärsed. Kaitsja väiteid A kohtueelses

menetluses lubamatu suunamise kohta ei ole kohtul aga olnud võimalik kontrollida. Kolleegiumi

hinnangul ei ole välistatud olukord, kus alla neljateistaastane kannatanu on mõjutatav teda

ümbritsevatest, sh ka tema suhtes menetlustoiminguid tegevate isikute tegevusest. Kannatanu ütluste

usaldusväärsuse hindamisel tuleb käsitleda kõiki asjaolusid, mis võivad avaldada mõju kannatanu

mälupildile sündmusest või võivad viidata ütluste suunamisele teiste isikute poolt (Riigikohtu

kriminaalkolleegiumi 23. oktoobri 2015. a otsus nr 3-1-1-73-15, p 21). Seejuures peab arvestama,

et teatud juhtudel võib ütluste ebausaldusväärsuse väljenduseks olla ka nende liigne sarnasus (nn

õpetatud vastused, tõendiallika vanust arvestades talle mitteomaste terminite kasutamine jne). Seega

kui esineb kahtlus, et kannatanu kohtueelsel ülekuulamisel toimunu on mõjutanud lubamatult tema

kohtumenetluses antud ütluseid, peab kaitseõiguse tagamiseks olema süüdistataval ja kaitsjal

võimalus sellele kohtu tähelepanu juhtida. Selle välistamist viitega uurimisasutuse ametniku

rikkumisele uurimistoimingu tegemisel ei pea kolleegium õigustatuks.

16. Menetleja tegevus ülekuulamisel ja ülekuulamise käik on menetluslikud asjaolud, mille

tõendamisel on võimalik kasutada ka kohtueelses menetluses koostatud ülekuulamisprotokolli. Selle

protokolli avaldamine ei ole sel juhul kantud aga eesmärgist tuvastada tõendamiseseme asjaolusid

KrMS § 62 tähenduses, vaid on suunatud kriminaalmenetluse asjaolude tõendamisele.

Kohtupraktikas on jaatatud võimalust tugineda uurimistoimingu protokollides kajastatud asjaoludele,

mille puhul ei ole alust rääkida vastuoludest ühelt poolt kohtueelses menetluses ja teiselt poolt

ristküsitlusel antud ütluste vahel, kui on täidetud KrMS § 296 lg-tes 2 ja 3 sätestatud uurimistoimingu

protokollide ja kriminaaltoimiku muu dokumendi avaldamise üldised tingimused (Riigikohtu

kriminaalkolleegiumi 12. novembri 2007. a otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-62-07, p 12.5).

17. Kriminaalkolleegium selgitab, et kannatanu kohtueelse menetluse ülekuulamise protokolli

avaldamist ei tingi mitte igasugune taotlus menetluslike asjaolude tõendamiseks, vaid tuleb lähtuda

KrMS § 2861 lg-st 1, mille kohaselt võtab kohus vastu ainult sellise tõendi, millel on kriminaalasjas

tähtsust. Arvestades kõnealuse kriminaalasja asjaolusid, sh seda, et süüdistus põhineb valdavalt alla

neljateistaastase kannatanu ütlustel, on kohtuasja keskmes küsimus tema ütluste usaldusväärsusest.

Seega on kohtueelses menetluses tema ülekuulamist puudutavad menetluslikud asjaolud kolleegiumi

hinnangul kriminaalasjas tähtsad.

18. Eeltoodud põhjendustel on maakohus, jättes rahuldamata T. J-i kaitsja taotluse A kohtueelses

menetluses antud ja ülekuulamise protokollis talletatud ütluste avaldamiseks, rikkunud oluliselt

kriminaalmenetlusõigust KrMS § 339 lg 2 tähenduses. Seda rikkumist ei kõrvaldanud ka

ringkonnakohus. Seetõttu, tuginedes KrMS § 361 lg 1 p-le 6 ja § 362 p-le 2, tuleb maa- ja

ringkonnakohtu otsus T. J-i süüditunnistamises ja karistamises KarS § 141 lg 2 p-de 1 ja 6,

KarS § 142 lg 2 p-de 1 ja 2 (kehtiva KarS redaktsiooni § 141 lg 2 p-de 1 ja 6) järgi, talle liitkaristuse

mõistmises ning temalt menetluskulude väljamõistmises tühistada ja saata kriminaalasi selles osas

uueks arutamiseks Harju Maakohtule teises kohtukoosseisus. Muus osas, sh T. J-i süüditunnistamises

KarS § 179 lg 1 järgi, jäävad vaidlustatud kohtuotsused muutmata. Kassatsioon tuleb rahuldada

osaliselt.

19. T. J-i kaitsja vandeadvokaadi vanemabi A. Repnau esitas taotluse hüvitada T. J-ile seoses

kassatsioonimenetlusega valitud kaitsjale makstud tasu summas 900 eurot (sh käibemaks). Taotluse

kohaselt kulutas kaitsja ringkonnakohtu otsusega tutvumiseks ja kassatsiooni koostamiseks 6 tundi

ning õigusabi tunnihinnaks on 125 eurot, millele lisandub käibemaks. KrMS § 173 lg 1 p 1 ja § 175

lg 1 p 1 kohaselt kuulub kriminaalmenetluse kulude hulka valitud kaitsjale makstud mõistliku

suurusega tasu. Kolleegiumi hinnangul on kassatsiooni koostamiseks kulunud aeg põhjendatud ja

kaitsja tunnitasu mõistliku suurusega. Kuna Riigikohus teeb KrMS § 361 lg 1 p-s 6 sätestatud

lahendi, tuleb valitud kaitsjale makstud tasule vastav summa KrMS § 186 lg 1 alusel Eesti Vabariigilt

T. J-i kasuks välja mõista. Lähtudes T. J-i kaitsja taotlusest, tuleb riigil see summa tasuda

Advokaadibüroo Tibar ja Partnerid arvelduskontole.

20. Kassatsioonis taotleb kaitsja apellatsioonkaebuse koostamise eest T. J-i kasuks riigilt 1650 euro

väljamõistmist. Kolleegium märgib, et samasisulise taotluse esitas kaitsja ka apellatsioonimenetluses.

Ringkonnakohus hindas sellest mõistliku suurusega kuluks 1050 eurot. See osa jäeti KrMS § 185 lg 1

alusel riigi kanda. Kolleegium leiab, et ringkonnakohus on motiveerinud oma seisukohta jälgitavalt ja

ammendavalt ning põhjust muuta ringkonnakohtu hinnangut apellatsioonimenetluses süüdistataval

tekkinud menetluskulude suuruse kohta ei ole.

21. Puutuvalt kassatsioonis esitatud taotlusse hüvitada T. J-ile maakohtu menetluses valitud kaitsja

osutatud õigusabi kulu 6150 eurot märgib kolleegium järgmist. Ringkonnakohtu otsusest nähtub, et

kuna T. J. mõisteti apellatsioonimenetluses osaliselt õigeks, jäeti maakohtu menetluses osutatud

õigusabi kulust 500 eurot riigi kanda. Ülejäänud kriminaalmenetluse kulusid silmas pidades märgib

kolleegium, et menetluskulude hüvitamine sõltub kriminaalmenetluse lõpptulemusest. KrMS § 180

lg 1 esimese lause kohaselt hüvitab süüdimõistva kohtuotsuse korral menetluskulud süüdimõistetu.

KrMS § 181 lg 1 sätestab, et õigeksmõistva kohtuotsuse korral hüvitab menetluskulud riik (v.a

tsiviilhagiga seotud erandid). Seega tuleb menetluskulude hüvitamine otsustada kohtuasja uuel

arutamisel. Arvesse tuleb võtta, et KrMS § 175 lg 1 p 1 kohaselt on valitud kaitsjale makstav tasu

käsitatav menetluskuluna üksnes osas, milles see tasu on mõistliku suurusega. Kohtupraktika kohaselt

tuleb osutatud norme kohaldada ka isiku osalisel õigeksmõistmisel või kriminaalmenetluse osalisel

lõpetamisel. Sellisel juhul jäävad riigi kanda kriminaalmenetluse kulud, mis on tekkinud seoses

süüdistuse selle osa menetlemisega, milles isik õigeks mõistetakse või tema suhtes kriminaalmenetlus

lõpetatakse (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 20. novembri 2015. a otsus nr 3-1-1-93-15, p 138). T. J-

i süüditunnistamine KarS § 179 lg 1 järgi jääb jõusse, mistõttu süüdistuse selle osa menetlemisega

tekkinud kriminaalmenetluse kulud tuleb jätta süüdistatava kanda.

(allkirjastatud digitaalselt)