3-2-1-74-16 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

TSIVIILKOLLEEGIUM

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-2-1-74-16

Otsuse kuupäev

Tartu, 20. detsember 2016

Kohtukoosseis

Eesistuja Villu Kõve, liikmed Peeter Jerofejev, Henn Jõks,

Ants Kull, Jaak Luik, Malle Seppik, Tambet Tampuu

Kohtuasi

L Osaühingu hagi A. Š-i ja N. Š vastu ühisvara jagamise

kokkuleppe tagasivõitmise korras kehtetuks

tunnistamiseks, ühisvara jagamiseks ja kinnistusraamatus

omaniku kande muutmiseks tahteavalduste asendamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Ringkonnakohtu 29. jaanuari 2016. a otsus

tsiviilasjas nr 2-14-15566

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

N. Š ja A. Š-i kassatsioonkaebus

Tsiviilasja hind Riigikohtus

10 500 eurot

Menetlusosalised ja nende

esindajad Riigikohtus

Hageja L Osaühing, esindaja vandeadvokaat Viive Kaur

Kostja N. Š, esindaja vandeadvokaat Edith Sassian

Kostja A. Š

Asja läbivaatamise kuupäev

21. november 2016. a, kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Harju Maakohtu 8. mai 2015. a otsus ja Tallinna Ringkonnakohtu 29. jaanuari

2016. a otsus tsiviilasjas nr 2-14-15566. Saata asi uueks arutamiseks Harju Maakohtule.

2. Kassatsioonkaebus rahuldada.

3. Tagastada kassatsioonkaebuselt tasutud kautsjon.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. L Osaühing (hageja) esitas 9. aprillil 2014 Harju Maakohtule A. Š-i (kostja I) ja N. Š (kostja II)

vastu hagi, milles palus tagasivõitmise korras tunnistada kehtetuks kostjate 3. oktoobril 2013

sõlmitud ühisvara jagamise ja omandi üleandmise lepingu (esimene nõue), jagada kostjate ühisvara

hulka kuuluv korteriomand võrdsetes mõttelistes osades kostjate kaasomandisse (teine nõue) ning

tuvastada kostjate kohustus anda kinnistusraamatu kande muutmiseks tahteavaldused ja lugeda

tahteavaldused kohtuotsusega asendatuks (kolmas nõue). Menetluskulud palus hageja jätta

solidaarselt kostjate kanda. Hageja menetluskulud maakohtus olid 6156 eurot 25 senti.

1.1. Hagiavalduses esitas hageja ka hagi tagamise taotluse, milles palus seada kostja II omandis

olevale kinnistule käsutamise keelumärge. Harju Maakohus rahuldas selle taotluse 10. aprilli 2014. a

määrusega, arestis kostja II omandis oleva kinnistu (korteriomand) ja otsustas kanda

kinnistusraamatusse keelumärke hageja kasuks.

1.2. Hagiavalduse kohaselt mõistis Harju Maakohus 6. oktoobri 2010. a tagaseljaotsusega solidaarselt

OÜ-lt Multikapital ja kostjalt I hageja kasuks välja põhivõla 20 704 eurot 28 senti, viivise ja

menetluskulud. Kuna kostja I hagejale võlga ei tasunud, esitas hageja 3. novembril 2010

kohtutäiturile avalduse täitemenetluse alustamiseks. Kostja I pankrotimenetluse algatamise tõttu

peatas kohtutäitur täitemenetluse ja 11. juunil 2013 uuendas kohtutäitur peatamise asjaolude

äralangemise järel täitemenetluse.

1.3. Kostjate ühisomandis oli Tallinnas Padriku teel asuv korteriomand, millele oli 2011. a seatud

ALG Liising AS-i kasuks keelumärge, mis kustutati 10. oktoobril 2013. Kostjad sõlmisid 3. oktoobril

2013 ühisvara jagamise kokkuleppe ja asjaõiguslepingu, millega jagati ühisvaraks olnud kinnisasi nii,

et kostja I loobus hageja huve kahjustades oma osast ühisvaras ja kinnisasja ainuomand läks üle

kostjale II. 3. oktoobri 2013 kinnistamisavalduse alusel kanti 11. oktoobril 2013 kinnisasja

ainuomanikuna kinnistusraamatusse kostja II.

1.4. Hagi esitamise aja seisuga võlgneb kostja I hagejale 55 591 eurot 12 senti, millele lisandub

viivis. Hagejale teadaolevalt ei ole kostjal I muud vara, millele saaks sissenõuet pöörata. Kostjate

ühisomandis on veel sõiduauto Citroen Berlingo ja osad äriühingutes, kuid kostja II on avaldanud, et

ta ei anna nõusolekut kostja I ja kostja II ühisvarasse kuuluvale eelnimetatud varale sissenõude

pööramiseks ja vara müümiseks enampakkumise teel. Isegi juhul, kui ka nimetatud sõiduauto ja

äriühingute osad kui ühisvara jagada, ei ole mingit perspektiivi, et kostja I omandisse jäetavad

kaasomandi osad oleksid enampakkumisel võõrandatavad. Nimetatud vara müügist saadavast tulust

ei saaks hageja nõuet rahuldada.

2. Kostja I vaidles hagile vastu ja palus jätta selle rahuldamata. Kostja I soovis võla tasuda, kuid tal ei

õnnestunud saada laenu. Kostja I sooviks tasuda võla osade kaupa. Kostja II ei olnud teadlik kostja I

igapäevasest era- ja tööelust. Tehingu tagasivõitmine on alusetu.

3. Kostja II vaidles hagile vastu ja palus jätta selle rahuldamata. Kostjad sõlmisid ühisvara jagamise

notariaalselt tõestatud kokkuleppe, sest olid selles juba varem kokku leppinud, kuid kinnisasjale

seatud keelumärke tõttu ei saanud nad seda varem teha. Pooled otsustasid jätta korteriomandi

kostja II omandisse kohustuseta maksta kostjale I hüvitist, sest korteriomandi ostmiseks võttis

kostja I 2005. a N. Š-lt (end G) laenu, mille laenuandjale tagastas kostja II 25. septembril 2013. Koos

intressidega tasus kostja II laenuandjale 44 740 eurot. Seega ostis kostja II kostjalt I välja viimasele

eelduslikult kuuluva korteriomandi 1/2 mõttelise osa. Ühisvara jagamisel peavad pooled jagama ka

võlad kolmandale isikule, sest saadud laenu kasutati korteriomandi soetamiseks ühisomandisse.

Kostja II ei olnud teadlik hagejast kui kostja I võlausaldajast ega ka kostja I võimalikest muudest

võlausaldajatest. Kostjad ei elanud koos alates 2005. a jõuludest. Kostjate abielu lahutati

23. veebruaril 2010. Ühisvara jagamise kokkuleppe sõlmisid endised abikaasad. Hageja ei ole

tõendanud, et kostjal I ei ole muud lahusvara, mille arvel oma nõuet rahuldada.

4. Swedbank Liising Aktsiaselts esitas 11. novembril 2014 kostjate vastu samasisulise haginõude

nagu hageja oli esitanud 9. aprillil 2014. Maakohus liitis hagid ühte menetlusse. Harju Maakohus

kinnitas 16. veebruari 2015. a määrusega Swedbank Liising Aktsiaseltsi ning kostjate kompromissi ja

lõpetas menetluse Swedbank Liising Aktsiaseltsi haginõudes.

5. Harju Maakohus rahuldas 8. mai 2015. a otsusega hagi. Maakohus tunnistas kostjate ühisvara

jagamise kokkuleppe ja asjaõiguslepingu kehtetuks ning jagas kostjate ühisvara hulka kuuluva

korteriomandi, jättes selle kostjate kaasomandisse võrdsetes mõttelistes osades ja asendades kostjate

tahteavaldused muudatuste tegemiseks kinnistusraamatusse. Menetluskulud jättis maakohus

võrdsetes osades kostjate kanda ja mõistis kummaltki kostjalt hageja kasuks välja 2980 eurot 75 senti.

Maakohus tugines tagasivõitmisel täitemenetluse seadustiku (TMS) §-dele 187, 188 ja 190.

Maakohtu otsuse põhjenduste kohaselt ei vaidle pooled selle üle, et kostjad on 3. oktoobril 2013

sõlminud notariaalselt tõestatud ühisvara jagamise ja asjaõiguslepingu, millega jagasid ühisvara hulka

kuuluva kinnistu nii, et see jäi kostja II lahusvaraks, kostja I kohustus tasuma kostjale II hüvitist

20 000 eurot maksegraafiku alusel.

Kuna hageja esitas kohtutäiturile täitmisavalduse 3. novembril 2010, on tegemist pärast

täitemenetluse alustamist tehtud tehinguga TMS § 190 p 1 mõttes.

Pankrotiseaduse (PankrS) § 117 lg 1 p 1 järgi on füüsilisest isikust võlgniku lähikondseks mh

võlgniku abikaasa, isegi kui abielu on sõlmitud pärast tagasivõidetava tehingu tegemist, samuti

endine abikaasa, kui abielu on lahutatud aasta jooksul enne selle tehingu tegemist. Kostjate abielu

lahutati 23. veebruaril 2010, s.o rohkem kui kolm aastat enne ühisvara jagamise kokkuleppe

sõlmimist. TMS § 190 on erinorm TMS § 188 suhtes ning selle sätte eesmärgiks on ühisvara

jagamise tagasivõitmise lihtsustamine ning seega sissenõudja huvide kaitse võlgniku kahjulike

tehingute eest. Ühisvara jagamise kokkuleppe saavad sõlmida lisaks jätkuvalt abielus olevatele

abikaasadele ka lahutatud, st endised abikaasad. Tähendust ei ole sellel, kas vaidlustatud ühisvara

jagamise kokkuleppe on sõlminud abielus või lahutatud abikaasad.

Ühisvara jagamise kokkuleppe tagasivõitmiseks tuleb tuvastada, et kokkuleppega sai võlgnik oluliselt

vähem, kui talle muidu oleks kuulunud. Alates kehtiva perekonnaseaduse (PKS) jõustumisest tuleb

poolte ühisvara jagada kehtiva seaduse kohaselt. Kehtiva seaduse kohaselt tuleb jagada nii enne kui

ka pärast selle seaduse jõustumist ehk 1. juulit 2010 omandatud vara. Eeltoodud seisukohta ei muuda

asjaolu, et poolte abielu oli lahutatud enne kehtiva seaduse jõustumist (Riigikohtu lahend tsiviilasjas

nr 3-2-1-42-13). PKS § 37 lg 3 järgi jagatakse ühisvara abikaasade vahel kaasomandi lõpetamise

sätete kohaselt võrdsetes osades, kui ei ole kokku lepitud teisiti.

Vaidlusaluses ühisvara jagamise kokkuleppes on kostjad kokku leppinud, et poolte 22. detsembril

2005 ühisomandisse soetatud korteriomand jääb lahusvarana kostjale II. Lisaks kohustus kostja I

tasuma kostjale II hüvitist kokku 20 000 eurot. Asja materjalidest nähtuvalt jagati vaidlusaluse

kokkuleppega vaid osa ühisvarast, st äriühingute osasid ning ühisvarasse kuuluvat sõidukit ei jagatud.

Olukorras, kus poolte ühisvaraks olev korteriomand jääb ühele abikaasale ning teine abikaasa

kohustub talle lisaks tasuma hüvitist 20 000 eurot, on teine abikaasa saanud ühisvara jagamise

kokkuleppega oluliselt vähem, kui tal oleks olnud õigus seaduse järgi saada. Seega kahjustab selline

tehing hageja huve.

Eluliselt usutavad ei ole kostjate väited, et kostja II ei teadnud kostja I võlgadest ja täitemenetlusest.

Kostja I ja kostja II ühisvarasse kuuluvad OÜ Bellasofi ja OÜ Multikapital osad. Mõlema äriühingu

aadressiks oli sama aadress, mis oli ka kostja II elukoht rahvastikuregistri andmetel ning kuhu

kostja II nimele saadetud posti on ta kätte saanud. Äriühingute osadele seadis kohtutäitur

keelumärked. Asja materjalidest nähtub, et ka sõiduki käsutamiseks oli seatud 22. novembril 2010

keelumärge. Kostjad ei ole usaldusväärselt põhistanud, et äriühingute osad ja sõiduauto jäeti kostjate

vahel niisama jagamata ning et kostja II ei teadnud keelumärgetest.

Kostjad on mh tuginenud sellele, et kostja II hüvitas kolmandale isikule ühisvaraks oleva kinnistu

soetamiseks kostja I võetud laenu ning et sellest tulenevalt ei ole kostja I saanud ühisvara jagamisest

oluliselt vähem, kui talle tegelikkuses kuulus. Maakohtu hinnangul ei ole kostjate omavahelistel

ja/või kolmanda isikuga laenusuhetel ühisvara jagamise kokkuleppe kehtetuks tunnistamise vaidluses

tähendust. Ühisvara jagamise kokkuleppes seda kohustust jagatud ei ole, seega ei saa asuda

seisukohale, et kostja II on tegelikkuses kostjalt I viimase ühisvara poole välja ostnud. Asjaolu, et

kostja II tasus osaliselt kostja I võlgnevused, ei anna alust jätta hagi rahuldamata. Samuti ei tähenda

asjaolu, et kostja II tasus kostja I võlausaldajatele võlga, seda, et sellega on ta kostja I osa ühisvarast

välja ostnud.

Kui kostja I on seisukohal, et ta on võla tasunud või kõrvalnõuded on liiga suured, oli tal võimalus

sõlmida hagejaga kompromissileping või esitada hagi sundtäitmise lubamatuks tunnistamiseks.

Pooled ei vaidle selle üle, et kostjal I ei ole muud vara, mille arvel sissenõuet rahuldada. Seetõttu

tuleb poolte ühisvara jagada. Kuna kostjad ei esitanud vastuväiteid ühisvara jagamise viisi kohta,

tuleb korteriomand jagada hageja soovitud viisil.

Kui kohus tunnistab tehingu tagasivõitmise korras kehtetuks, on teine pool TMS § 195 lg 1 järgi

kohustatud andma sissenõudja kasuks täitemenetlust läbiviiva kohtutäituri käsutusse tehingu alusel

saadu koos vilja ja muu kasuga. Kinnisomandi tagasikandmiseks tuleb kanda kinnistusraamatusse

mõlemad kaasomanikud, st kostja I ja kostja II. Selleks tuleb tsiviilseadustiku üldosa seaduse

(TsÜS) § 68 lg 5 ja kinnistusraamatuseaduse § 341 lg 1 ja lg 8 alusel nende tahteavaldused asendada.

6. Kostja II esitas apellatsioonkaebuse, milles palus maakohtu otsuse tühistada ja teha uue otsuse,

millega jätta hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda.

7. Hageja vaidles apellatsioonkaebusele vastu ja palus jätta maakohtu otsuse muutmata ning

menetluskulud kostja II kanda.

Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused

8. Tallinna Ringkonnakohus jättis 29. jaanuari 2016. a otsusega apellatsioonkaebuse rahuldamata ja

maakohtu otsuse muutmata, arvestades ka ringkonnakohtu otsuse põhjendusi. Ringkonnakohus jättis

apellatsiooniastme menetluskulud kostjate kanda ja mõistis kummaltki kostjalt apellatsiooniastme

kuludena hageja kasuks välja 375 eurot. Ringkonnakohus käsitas kostjaid kaasapellantidena, sest

õigussuhet ei saa tuvastada üksnes kostja II vastu.

Ringkonnakohtu otsuse põhjenduste kohaselt saab hageja esitada tagasivõitmise hagis oma nõuded

TMS § 188 ja § 190 järgi alternatiivselt (tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 270). Praegusel

juhul on hageja tuginenud nii TMS § 188 kui ka § 190 kohaldamiseks vajalikele asjaoludele. Mõlema

normi kohaldamise eelduseks on TMS §-s 187 sätestatud üldised tagasivõitmise eeldused. Maakohus

on õigesti tuvastanud vara tagasivõitmise üldised TMS § 187 lg-tes 1 ja 2 sätestatud eeldused, s.o

hagejal nõude olemasolu kostja I vastu, sissenõudjat kahjustava kostjate I ja II tehingu sõlmimise,

sissenõudjal täitedokumendi olemasolu ja selle sissenõutavuse, samuti selle, et hageja on pööranud

sissenõude võlgniku (kostja I) varale, kuid sellega ei ole kaasnenud nõude täielikku rahuldamist ja

puuduvad alused eeldada, et sissnõude pööramine viiks nõude rahuldamiseni.

TMS §-d 188 ja 190 on erinormid. TMS § 188 kohaldamise eelduseks on muuhulgas kostja II

teadmine asjaolust, et ühisvara vaidlusalusel viisil jagamisega kahjustatakse kostja I võlausaldajate

huve. Nimetatud asjaolu tõendamise koormus oli hagejal. Asjaolu saab lugeda eluliselt usutavaks, kui

selle kohta on esitatud kasvõi kaudseid tõendeid või viitavad asjaolud kogumis selle esinemisele.

Ringkonnakohus leidis tõendeid analüüsides, et kostja II ei pidanud teadma, et ühisvara jagamise

lepinguga, millega kostja I sisuliselt loobub oma osast ühisvaras kostja II kasuks ja lisaks kohustub

veel tasuma kostjale II hüvitist 20 000 eurot, kahjustatakse hageja huve. Seetõttu ei ole alust

rahuldada hagi TMS § 188 järgi.

Kostja II teadmine hageja kui võlausaldaja olemasolust ei ole aga määrav asja lahendamisel, sest

TMS § 188 lg-s 1 sätestatud eeldus ei kohaldu TMS §-s 190 sätestatud erikoosseisule. Maakohus

tuvastas õigesti, et ühisvara jagamise kokkulepe sõlmiti pärast täitemenetluse alustamist kostja I

vastu. Kostjad ei tõendanud, et kostja I oli tehingu sõlmimise ajal maksejõuline ega muutunud

maksejõuetuks ühisvara jagamise või varast loobumise tõttu. Maakohus leidis põhjendatult, et hagi

rahuldamine tehingu tagasivõitmiseks on võimalik TMS § 190 alusel, mistõttu on hagi õigesti

rahuldatud.

Kostjate omavahelised kokkulepped selle kohta, et kostja II tasub kostja I võlad, mida kostjad

väidetavalt arvestasid kostjale II korteriomandi omandiõiguse ülemineku hüvitisena, ei mõjuta

sissenõudja õigust vara tagasivõitmiseks. Riigikohus on selgitanud kinkelepingu tagasivõitmise

kohta, et TMS §-de 189 ja 188 puhul on olnud seadusandja eesmärgiks kaitsta sissenõudja, mitte

kingisaaja huvisid. Arvestades, et sarnaselt TMS §-le 189 on TMS § 190 (ühisvara jagamise

tagasivõitmine) üks tagasivõitmise erikoosseise, saab Riigikohtu seisukohti kinkelepingu

tagasivõitmise kohta analoogia korras kohaldada ka ühisvara jagamise tagasivõitmisele. TMS § 190

p 1 kohaldamisel tuleb eeldada, et kui ühisvara jagamise kokkulepe, millega võlgnik olulisel määral

oma varast või oma osast ühisomandis loobus, on sõlmitud pärast täitemenetluse alustamist, on

selline ühisvara jagamise kokkulepe võlausaldajate huve kahjustav tehing. Maakohus tuvastas õigesti

sissenõudja huvide kahjustamise (TMS § 187 mõttes), sest kostjal I puudub muu vara, mille arvel

oleks hageja nõuet võimalik täita, ja ühisvara jagamise lepinguga ei ole kostja I saanud vastusooritust

talle kuulunud ühisvara osa omandiõiguse kaotuse eest.

Kostja II on alles apellatsioonkaebuses väitnud, et kostjate kokkuleppe kohaselt tuli enne ühisvara

jagamise lepingu sõlmimist tasuda võlad ALG Liising AS-ile ja N. Š-le (end G). Samuti on kostja II

asunud apellatsioonkaebuses väitma, et kostja I teavitas kostjat II sõiduauto võõrandamisest. Kostja II

esitas uusi asjaolusid tõendavad tõendid, kuid ei ole nende asjaolude ja tõendite varasemat esitamata

jätmist põhjendanud, mistõttu tuleb need asjaolud ja tõendid jätta TsMS § 652 lg 4 järgi tähelepanuta.

Samuti ei ole alust võtta vastu kostja I ja ALG Liising AS-i vahel sõlmitud võla tasumise kokkulepet

nr 3816, kuna maakohus jättis selle õigesti kui hilinenult esitatud tõendi vastu võtmata. Asja

lahendust ei mõjuta kostjate omavahelised kokkulepped võlausaldajatele kostja I võlgnevuse

tasumise kohta, mistõttu ei ole 22. mail 2015 sõlmitud ühisvara jagamise lepingu muutmise

kokkulepe nr 1308 asjakohane.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

9. Kostja II esitas kassatsioonkaebuse, milles palus ringkonnakohtu otsuse tühistada ja saata asja

samale ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks. Samuti palus kostja II mõista hagejalt välja

kassatsiooniastme menetluskulud 1368 eurot ja seadusjärgse viivise kuludelt.

Kassatsioonkaebuse põhjenduste kohaselt jätsid kohtud täitmata selgitamiskohustuse ning keeldusid

põhjendamatult vastu võtmast tõendeid, millega kostja II soovis tõendada, et ühisvara jagamise

kokkulepe ei kahjustanud sissenõudja huve. Kostja II on kogu menetluse vältel väitnud, et lisaks

notariaalselt tõestatud korteriomandi jagamise kokkuleppele jagasid kostjad omavahel ka vallasasjad

ja kohustused, mille jagamise kohta ei näe seadus ette kohustuslikku vormi. Samuti ei ole kostja I

loobunud oma osast ühisvarast tasuta, vaid kostja II on täitnud vastutasuna kostja I kohustusi. Selle

kohta on kostjad sõlminud 22. mail 2015 ühisvara jagamise kokkuleppe muudatuse, mille kohaselt on

kostja II hüvitisena korteriomandi kaotamise eest tasunud kostja I võlausaldajatele kostja I võlgade

katteks kokku 98 477 eurot 10 senti. Seega ei ole alust tunnistada ühisvara jagamise kokkulepet

kehtetuks. Lisaks on hagejale enne menetlust ja menetluse ajal võla katteks tasutud kokku

26 110 eurot 72 senti.

Kohtud on ühisvara jagamisel kohaldanud vääralt materiaalõiguse norme, sest ei ole ühisvara jagades

määranud kindlaks kogu ühisvara koosseisu abielusuhete lõppemise aja (22. detsember 2005) seisuga

ega arvestanud ühisvara jagades varal lasuvaid kohustusi. Jagada tuleb kostjate kogu ühisvara.

10. Kostja I toetas kassatsioonkaebust ja kinnitas kostja II kassatsioonkaebuses esitatud väiteid mh

selle kohta, et kostja II ei saanud korteriomandit tasuta, vaid kostja II tasus selle eest kostja I võlgu

viimase võlausaldajatele. Kostja I teatas, et tal puuduvad kassatsiooniastme menetluskulud.

11. Hageja vaidles kassatsioonkaebusele vastu ja palus jätta selle rahuldamata ning ringkonnakohtu

otsuse muutmata. Samuti palus hageja mõista kostjalt II välja kassatsiooniastme menetluskulud

1640 eurot ja seadusjärgse viivise kuludelt.

Vastuse kohaselt ei ole kohtud rikkunud oluliselt menetlusõiguse normi. Kostja II esitas tõendid

hilinenult. Kostjal II oli kohtumenetluses algusest peale lepinguline esindaja, kellele kohus ei pidanud

selgitama, et kõik tõendid tuleb esitada õigel ajal. Kostja II esitatud tõenditel võiks olla tähendus

kogu ühisvara jagamisel, kuid praeguses asjas ei ole seda taotletud. Kostja II ei saa tugineda kohtu

menetlusõiguse normi rikkumisele, kuna ei ole esitanud õigel ajal vastuväidet kohtute tegevusele.

Kohtud kohaldasid õigesti TMS § 187 ja § 190. Kostja I ei ole saanud ühisvara jagamise kokkuleppe

järgi vastutasu ja sellega kahjustab tehing sissenõudja huve.

Tehingu tagasivõitmise korral ei tule jagada kogu ühisvara, sh kohustusi. Kostja I sellekohased väited

on asjakohatud. Ka tehingu tagasivõitmiseks ei pea kohus hindama kostjate muid tehinguid.

12. Riigikohtus asja lahendanud kolmeliikmeline kohtukoosseis andis asja kohtupraktika

ühtlustamiseks ja edasiarendamiseks 7. septembril 2016 lahendamiseks üle tsiviilkolleegiumi kogu

koosseisule.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

13. Kolleegium leiab, et kohtute otsused tuleb TsMS § 691 p 4 ja § 692 lg 1 p 2 alusel tühistada

menetlusõiguse normi olulise rikkumise tõttu ning asi tuleb saata uueks arutamiseks Harju

Maakohtule. Kassatsioonkaebus rahuldatakse.

14. Kolleegium käsitleb kõigepealt vaidluse eset, sh hageja tagasivõitmise ja ühisvara jagamise

nõuete õiguslikke aluseid (I), seejärel tagasivõitmisel hinnatavaid küsimusi ja tagasivõitmise

õiguslikke tagajärgi (II), siis kostjate põhilist õiguslikku vastuväidet ühisvaral lasuvate kohustuste

arvestamata jätmise kohta ja lahendab tsiviilasja (III) ning lõpetuseks otsustab menetluslikud

küsimused kostja I kui vältimatu kaaskassaatori, hagi tagamise, tsiviilasja hinna, menetluskulude ja

kassatsioonikautsjoni kohta (IV).

I

15. Hageja on esitanud kostjate vastu kolm haginõuet: ühisvara jagamise lepingu tagasivõitmise

korras kehtetuks tunnistamise nõude, kostjate ühisvara osalise jagamise nõude ja nõude tuvastada

vajalike omanikukannete tegemiseks kostjate tahteavalduste andmise kohustus ning lugeda need

tahteavaldused kohtuotsusega asendatuks.

Kolleegium sedastab, et hageja on õigesti esitanud koos tagasivõitmise nõudega ka ühisvara jagamise

nõude. Nimelt näeb TMS § 195 lg 1 esimene lause ette, et kui kohus tunnistab tehingu tagasivõitmise

korras kehtetuks, on teine pool kohustatud andma sissenõudja kasuks täitemenetlust läbiviiva

kohtutäituri käsutusse tehingu alusel saadu koos vilja ja muu kasuga. Seega on TMS-is reguleeritud

tagasivõitmise lähtekohaks see, et tagasivõidetud tehingu järgi üleantud vara tuleb tagastada, andes

selle kohtutäituri käsutusse. Kohtutäitur korraldab seejärel vajadusel vara müügi, millest saadud raha

arvel rahuldada sissenõudja nõue. Seda üldist lähtekohta ei muuda asjaolu, et ühisvara jagamise

lepingu tagasivõitmise korras kehtetuks tunnistamisel tuleb kohtutäituri käsutusse anda vaid see osa,

mis kuulub võlgnikule pärast ühisvara jagamist (nii nagu tagasivõitmise korral pankrotimenetluses,

mil võlgnikust abikaasa pankrotivara hulka saab arvata vaid selle vara, mis jääb ühisvara jagamise

tulemusel võlgnikule, vt Riigikohtu 21. mai 2014. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-38-14, p 16). Seega

võib sissenõudjal puududa tagasivõitmise hagi esitamiseks õigustatud huvi, kui tagasivõitmise

nõudega koos ei esitata ühisvara jagamise nõuet, mis võimaldaks sissenõudja rahalise nõude

rahuldamise huvides kohtutäituri käsutusse (tagasi) saada vähemalt osa tehinguga üleantud varast.

Riigikohus on leidnud pankrotimenetluses esitatava tagasivõitmise hagi kohta, et selle esitamiseks

võib puududa õigustatud huvi, kui selle alusel ei ole võimalik pankrotivarasse midagi tagasi saada või

kui tagasisaadav vara on väärtusetu ja selle eest ei saa ka nõuda hüvitist (vt Riigikohtu 15. jaanuari

2014. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-149-13, p 59).

15.1. Ühisvara jagamise lepingu tagasivõitmise nõude õiguslik alus on hageja käsitluse kohaselt

TMS §-d 187, 188 ja 190.

15.1.1. TMS § 187 sätestab tagasivõitmise üldised eeldused. TMS § 187 lg 1 esimese lause kohaselt

võib sissenõudja (TMS § 5 lg 1) esitada hagi võlgniku ja tehingu teise poole vastu ning nõuda, et

kohus tunnistaks kehtetuks tehingu, mis kahjustab sissenõudja huvisid. TMS § 187 lg 2 kohaselt võib

sissenõudja tagasivõitmist nõuda, kui tal on täitedokument (TMS § 2 lg 1), tema nõue on muutunud

sissenõutavaks ning sissenõude pööramisega võlgniku varale (TMS § 52) ei ole kaasnenud tema

nõude täielikku rahuldamist või on alust eeldada, et sissenõude pööramine ei vii nõude

rahuldamiseni. TMS § 188 lg 1 järgi tunnistab kohus kehtetuks tehingu, mille võlgnik on teinud

kolme aasta jooksul enne sissenõudja tehingu kehtetuks tunnistamise hagi esitamist teadlikult

sissenõudja huvide kahjustamiseks, kui teine pool teadis või pidi sellest teadma tehingu tegemise ajal.

15.1.2. Ringkonnakohus on pidanud hageja tagasivõitmise nõudeid TMS §-de 188 ja 190 alustel

alternatiivselt esitatuteks ja rahuldanud nõude TMS § 187 ja § 190 p 1 alusel. Ringkonnakohus leidis,

et TMS § 190 on tagasivõitmise erikoosseis ja TMS § 188 eeldused sel juhul ei kohaldu ning et

TMS § 190 korral eeldatakse tagasivõidetava tehinguga võlausaldajate huvide kahjustamist.

Kolleegium nõustub viimati mainitud seisukohtadega. TMS § 190 p 1 kohaselt tunnistab kohus

kehtetuks võlgniku ja tema abikaasa abieluvaralepingu või ühisvara jagamise kokkuleppe, millega

võlgnik olulisel määral oma varast või oma osast ühisomandis loobus, kui abieluvaraleping või

ühisvara jagamise kokkulepe sõlmiti pärast täitemenetluse alustamist. TMS § 190 järgne võlausaldaja

huvide kahjustamise eeldus tuleneb sellest, et võlausaldajal on ebaõnnestunud täitemenetlus võlgniku

lahusvara arvel. Seega ei ole vaja tuvastada mh teise abikaasa teadmist või teadma pidamist

võlausaldaja huvide kahjustamisest. Kostjatel on võimalus TMS §-s 190 sätestatud eeldus ümber

lükata.

15.1.3. Kolleegium märgib ka seda, et TMS § 190 võimaldab ühisvara jagamise kokkuleppe tagasi

võita ka siis, kui isikud ei olnud ühisvara jagamise kokkuleppe sõlmimise hetkel enam abielus.

Riigikohus on varem leidnud, et PankrS § 112 võimaldab tagasi võita ka lahutatud abikaasade

ühisvara jagamise kokkuleppe (Riigikohtu 3. oktoobri 2006. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-77-06, p 16).

See järeldus kehtib kolleegiumi hinnangul võlausaldajate kaitse huvides ka TMS § 190 kohta, mis on

sisu poolest PankrS §-le 112 sarnane.

15.2. Ühisvara jagamise nõude esitamisel on hageja tuginenud TMS § 14 lg-le 2 ja viidanud ka

PKS § 33 lg-le 3. Maakohus ja ringkonnakohus on otsuses tsiteerinud mõlemat normi.

TMS § 14 lg 2 esimese lause kohaselt võib sissenõudja nõuda ühisvara jagamist ja sissenõude

pööramist võlgniku osale ühisomandist. TMS § 14 lg 2 teisest lausest tuleneb sellise hagi esitamise

eeltingimus - täitemenetlus nõude rahuldamiseks võlgniku lahusvara arvel peab olema

ebaõnnestunud. PKS § 33 lg 3 teise lause kohaselt võib võlausaldaja nõuda ühisvara jagamist, kui ta

tõendab, et lahusvarast kohustuste täitmiseks ei piisa.

Kolleegiumi arvates ei anna PKS § 33 lg 3 teine lause TMS § 14 lg 2 kõrval iseseisvat alust nõuda

ühisvara jagamist. Kolleegiumi hinnangul peetakse ka PKS § 33 lg 3 teises lauses võlausaldaja all

silmas vaid sellist võlausaldajat, kes on sissenõudja TMS § 5 lg 1 tähenduses, st kellel on võlgniku

vastu täitedokumendist tulenev nõue ja kes on selle esitanud kohtutäiturile täitemenetluse

alustamiseks võlgniku vastu. Seega saab ka asjaolu, et võlgniku lahusvarast kohustuste täitmiseks ei

piisa, tõendada vaid täitemenetluses ning väljaspool seda ei saa võlausaldaja PKS § 33 lg 3 teise lause

alusel ühisvara jagamist nõuda. Tõendamiseks on sissenõudjal nt võimalik pöörduda kohtutäituri

poole, et viimane väljastaks õiendi senise täitemenetluse ebaõnnestumise kohta.

15.3. Hageja kolmanda nõude kohta märgib kolleegium, et see ei ole tuvastusnõue (nagu hageja on

selle hagiavalduses sõnastanud), vaid TsÜS § 68 lg-st 5 tulenevalt sooritusnõue.

16. Asjas on tuvastatud järgmised olulised asjaolud, mille üle pooled ei vaidle:

· hageja kasuks on kostjalt I (solidaarselt ka OÜ-lt Multikapital) Harju

Maakohtu 6. oktoobri 2010. a tagaseljaotsusega välja mõistetud 338 434 krooni 73 senti ja

viivis (20 704 eurot 28 senti ja viivis);

· hageja esitas kohtulahendi alusel kohtutäiturile täitemenetluse alustamise avalduse

3. novembril 2010;

· hagi esitamise seisuga ei olnud tagaseljaotsuses märgitud nõue rahuldatud;

· kostjad sõlmisid 3. oktoobril 2013 ühisvara jagamise ja asjaõiguslepingu nr 4722, millega

jagasid ühisvarasse kuuluva korteriomandi nii, et korteriomand jäi kostja II lahusvaraks,

kostja I kohustus tasuma kostjale II maksegraafiku alusel hüvitist 20 000 eurot.

17. Kassatsioonimenetluses on vaidluse all eelkõige see, kas ühisvara jagamise tehinguga kahjustasid

kostjad hageja kui sissenõudja huve, kas hagejal on seetõttu õigus nõuda tehingu kehtetuks

tunnistamist tagasivõitmise korras ning kas ühisvara jagamise nõuet lahendades tulnuks kohtutel

arvestada ka ühisvaral lasuvate kohustustega ning jagada ühisvara tervikuna.

II

18. Kolleegium leiab, et kui kohtumenetluses on tuvastatud alus ühisvara tagasivõitmiseks ning ka

asjakohane käsutustehing (asjaõigusleping) on kehtetuks tunnistatud, tuleb selle üheks õiguslikuks

tagajärjeks mh TsÜS § 84 lg 1 esimese lause, § 90 lg 1 kolmanda lause ning TMS § 195 lg 1 alusel

lugeda ka see, et ühisvara jagamist kui taotletud õigusmuudatust ei ole tegelikult toimunud ning

lepinguga jagatud vara on endiselt abikaasade või lahutatud abikaasade ühisvara hulgas. Kolleegium

peab võimalikuks järeldust, et TMS § 190 alusel esitatavad tagasivõitmise hagid on suunatud

eelkõige asjaõiguslepingu vaidlustamisele, kuna ühisvara jagamise korral on õigusmuudatus tihti

suunatud vaid vara omandi üleandmisele ühe abikaasa lahusvara hulka, st toimub vaid vara

käsutamine. See võib siiski oleneda ka ühisvara jagamise lepingu tingimustest, nt praegusel juhul

leppisid kostjad lisaks omandi üleminekule kokku, et kostjal I on kostja II ees 20 000 euro suurune

hüvitamiskohustus. Maakohus on otsuse resolutsioonis tunnistanud kehtetuks nii kohustustehingu kui

ka asjaõiguslepingu, võtmata otsuse põhjendavas osas seisukohta, miks tuli kehtetuks tunnistada

mõlemad lepingud. Ka ringkonnakohus ei ole seda küsimust lähemalt käsitlenud.

18.1. Kui ühisvara jagamise käigus jagatakse kinnisasja selliselt nagu praegusel juhul, muutub

kinnistusraamatu kanne ühe abikaasa ainuomanikuks olemise kohta asjaõiguslepingu kehtetuse korral

materiaalselt ebaõigeks ning õigustatud isikul tekib asjaõigusseaduse (AÕS) § 65 lg 1 alusel nõue

kande parandamiseks (ning sissenõudjal samal ajal TMS § 195 lg 1 järgne nõudeõigus).

18.2. Kande parandamisel tuleb mh arvestada järgnevaga. Nt kui kinnisasi otsustatakse ühisvara

jagamise hagi lahendamise käigus jätta kohtuotsusega mittevõlgnikust abikaasa ainuomandisse (ning

talt mõistetakse enamsaadu arvel kohtutäituri käsutusse välja hüvitis), siis see otsus ei ole

kujundusliku toimega ning vara jagamine toimub kinnistamisega (AÕS § 641), see tähendab, et

nt kostja II kohta tuleks pärast sellise otsuse jõustumist teha uus kanne, milles tuleks märkida, et ta on

ainuomanik, hoolimata sellest, et ta oli varem ainsana kinnistusraamatusse sisse kantud (vt Riigikohtu

15. märtsi 2016. a otsus asjas nr 3-3-1-82-15, p-d 22.1-22.2).

Kui ühisvara jagamise viisina on taotletud kinnisasja abikaasade kaasomandisse jätmist, tuleb pärast

tehingu tagasivõitmist ja taotletud viisil ühisvara jagamist rahuldava otsuse tegemist senist

ainuomaniku kannet samuti muuta. See saab toimuda kohtuotsuse alusel, millega määratakse asja

jagamine selliselt, et see antakse abikaasade kaasomandisse. Sel juhul ei ole aga vajalik teha nn

vahekannet, millega kantakse abikaasad kinnistusraamatusse sisse ühisomanikena.

19. Järgmisena vastab kolleegium küsimusele, kas TMS § 190 alusel esitatava tagasivõitmise hagi

lahendamisel piisab võlgnikust abikaasa varast või osast ühisomandis loobumise ulatuse hindamisel

konkreetses ühisvara jagamise lepingus kokkulepitu analüüsist või tuleb loobumise ulatust hinnata

kogu ühisvara koosseisu arvestades.

19.1. Kolleegium leiab, et tagasivõitmiseks tuleb tuvastada asjaolu, et ühisvara jagamise lepinguga on

kahjustatud sissenõudja võimalust oma nõue rahuldada selle vara arvel, mida võlgnikust abikaasal

oleks õigus saada kogu ühisvara jagamise korral. Piisav ei ole sissenõudja huvide kahjustamine vaid

lepinguga jagatud ühe varaeseme piires. Vastasel korral võidaks tagasi võita ka selliseid tehinguid,

mis kogu ühisvara võimalikku tulevast jagamist arvestades ei ole sissenõudjat kahjustavad ning

hilisema vara jagamise käigus selgub, et jagamise tulemus oleks lähedane algse jagamise käigus

(praegusel juhul korteriomandi jagamine 2013. a lepinguga) sõlmitud kokkuleppele.

Nt võib ühisvara hulgas olla lisaks ühe abikaasa omandisse jäetud kinnistule veel mitu kinnistut,

mille jagamisest saadava osa arvel saaks sissenõudja nõude rahuldada ka ilma tagasivõitmiseta. Sel

juhul oleks vajalik esitada vaid ühisvara jagamise hagi TMS § 14 lg 2 alusel.

19.2. Küll tuleneb TMS § 190 eesmärgist kolleegiumi arvates see, et eeldada tuleb sissenõudja huvide

kahjustamist üksnes selle ühisvara jagamise lepingu raames, mille tagasivõitmise hagi esitatakse, st

eeldatakse, et kostjatel ei ole rohkem ühisvara või ei ole vähemalt sellist ühisvara, mille jagamise

järel oleks võimalik nõue rahuldada. Seega ei ole sissenõudjal hagejana tagasivõitmise nõuet esitades

tõendamiskoormist selles osas, et ühisvaras ei ole muud vara, mida saaks jagada. Sellise asjaolu

tõendamiskoormis, et ühisvaras on muud jagatavat vara, lasub kostjatel.

III

20. Järgmisena analüüsib kolleegium kostjate vastuväidet selle kohta, et kohtud oleksid pidanud

ühisvara jagades arvestama varal lasuvaid kohustusi ja seda, et kostja I ei loobunud oma osast tasuta.

Maakohus on mh leidnud, et praeguse vaidluse korral ei ole tähendust asjaolul, et kostja II on tasunud

kostja I võlgnevusi mh ka teistele võlausaldajatele. Ringkonnakohus on ühe väidetavalt hilinenult

esitatud tõendi kohta öelnud, et käesoleva asja lahendust ei mõjuta kostjate omavahelised

kokkulepped võlausaldajatele kostja I võlgnevuste tasumise kohta.

21. Kolleegium peatub esmalt sellel, kas sissenõudjal on õigus esitada selline ühisvara jagamise hagi,

milles nõutakse vaid osa ühisvarasse kuuluvate esemete või ka vaid ühe eseme, nt kinnistu jagamist.

Kolleegiumi hinnangul asjakohased õigusnormid, sh TMS § 14 lg 2, PKS § 37 ja § 27 lg 4 sellist

võimalust ei välista. PKS § 37 lg-d 11-3 on kohaldatavad ka sissenõudja hagi alusel ühisvara

jagamisele, kuigi varaühisuse suhe sellise hagi alusel ei lõpe. PKS § 26 lg 1 teine lause, mis keelab

abikaasal nõuda varaühisuse kestel ühisvara jagamist, ei kehti erinormi (TMS § 14 lg 2) tõttu

võlausaldaja kohta. Abikaasade õigustatud huve arvestades ei kehti see keeld ka abikaasadele juhul,

mil sissenõudja on esitanud nende vastu ühisvara jagamise hagi - nad võivad nõuda nt ühisvara teisel

viisil või tervikuna jagamist. Seega on sissenõudja õigustatud huve arvestades eesmärgipärane ka

vaid sellise ühisvarasse kuuluva eseme jagamise nõude esitamine, mis on vajalik sissenõudja nõude

rahuldamiseks. Eelmainitust järeldub ka see, et sissenõudja võib nõuda ka kogu ühisvara jagamist,

kui see on vajalik tema nõude rahuldamiseks. Sissenõudja peab arvestama, et ühisvara jagamisel võib

kõne alla tulla ka ühisvaral lasuvate kohustuste jagamine või täitmine (vt otsuse p 22). Samas on ka

kostjatel vastuhagi esitades võimalik nõuda kogu ühisvara jagamist.

22. PKS § 38 esimese lause kohaselt täidetakse ühisvaral lasuvad kohustused vara jagamise käigus

või jagatakse abikaasade vahel sarnaselt muu varaga. Kohustusi saab jagada nii suhtes abikaasa-

võlausaldaja kui ka abikaasade sisesuhtes. Esimesel juhul kohaldatakse PKS § 38 teise lause kohaselt

võlaõigusseaduses kohustuste ülemineku kohta sätestatut (sh on VÕS § 175 lg-te 1 ja 2 kohaselt

eelkõige vajalik kas leping võlausaldajaga või võlausaldaja nõusolek, mis peaks olema kohtule

esitatud või seda võlausaldajalt hagis nõutud). Teisel juhul kohaldatakse PKS § 38 kolmanda lause

kohaselt PKS-is vara jagamise kohta sätestatut, st eelkõige PKS §-s 37 sätestatut. Solidaarkohustuste

jagamise kohta abikaasade sisesuhtes ja suhetes võlausaldajaga vt lähemalt

Riigikohtu 21. mai 2014. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-38-14, p 14.

22.1. Kolleegium on seisukohal, et PKS § 38 on kohaldatav ka sellisel juhul, kui ühisvara jagamise

hagi on esitanud sissenõudja. Seega võib kohustusi jagada või täita nii sissenõudja hagi alusel kui ka

abikaasade vastava nõude (vastuhagi) või vastuväite alusel (vt viimaste kohta lähemalt otsuse p-

d 22.3-22.5). Eelduslikult jagatakse kohustusi vaid abikaasade sisesuhtes. Riigikohus on olnud

seisukohal, et võlgnikust abikaasa pankrotihaldur saab PankrS § 122 lg 1 kohaselt koosmõjus PKS §-

dega 37 ja 38 ühisvara jagamist nõudes nõuda ka abikaasade solidaarkohustuste jagamist

(Riigikohtu 21. mai 2014. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-38-14, p 14; solidaarkohustuste kohta vt ka

PKS § 33 lg 1 ja § 18). Kolleegiumi tõlgenduses on sissenõudjal samasugune eespool kirjeldatud

õigus nagu pankrotihalduril.

Lisaks kohustustele on võimalik arvestada ka PKS § 27 lg 3 kohaste ühisvara hulka arvatavate

kulutustega ja PKS § 34 järgse hüvitisega.

Riigikohus on pankrotimenetluses toimuva tagasivõitmise korral leidnud ka seda, et ühisvaral

lasuvate juba sissenõutavaks muutunud kohustuste korral tuleks ühisvara jagades üldjuhul eelistada

kohustuste täitmist, kuigi PKS § 38 esimese lause teise alternatiivi järgi on võimalik ka nende

jagamine (Riigikohtu 21. mai 2014. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-38-14, p-d 14-15).

22.2. Praeguses asjas ei ole sissenõudja nõudnud ühisvaral lasuvate kohustuste jagamist, kuid

vastuväite ühisvaral väidetavalt lasuvate kohustuste arvestamise vajaduse kohta on esitanud kostjad.

Arvestades otsuse p-des 22 ja 22.1 esitatut, ei ole seega õige kohtute seisukoht, et kostjate väited

ühisvaral lasuvate kohustuste arvestamise vajaduse kohta on asjakohatud. Kohtute selline seisukoht

võib kaasa tuua mittevõlgnikust abikaasa õigustatud huvide rikkumise, kui ühisvarast jagatakse vaid

kinnistu, kuid ei arvestata ühisvaral lasuvaid kohustusi. Kolleegium möönab, et kohustustega

arvestamine võib mõnel juhul tuua kaasa olukorra, mil sissenõudjal ei ole võimalik oma nõuet

võlgnikust abikaasa vastu rahuldada ka ühisvara jagamise abil. Nii võib see olla nt juhtudel, mil ka

pärast ühisvara jagamist jääb võlgnikust abikaasa omandisse jäetud kinnisasja mõttelist osa

koormama hüpoteek - sel juhul on vajalik leida täitemenetluses ostja, kes oleks huvitatud kinnisasja

mõttelise osa ostmisest, ning loota, et pärast täitekulude mahaarvamist ja hüpoteegipidaja nõude

võimalikku rahuldamist jääb alles raha sissenõudja nõude rahuldamiseks.

Kolleegiumi hinnangul on seadusandjal põhjust täiendavalt analüüsida abikaasade ühisvara režiimiga

kaasnevaid õiguslikke probleeme ning muuta või täiendada olemasolevat regulatsiooni selliselt, et

senisest enam oleks tagatud nii sissenõudjate kui ka mittevõlgnikust abikaasa õigustatud huvide ja

põhiõigustega (mh omandiõigus) arvestamine.

22.3. Kolleegium nõustub kassatsioonkaebuse väitega, et maakohus rikkus selgitamiskohustust, kui

jättis kostjatele pärast seda, kui nad viitasid ühisvaral väidetavalt lasuvatele kohustustele (et kostja II

on need täitnud), selgitamata kostjate õiguse esitada vastuhagi. Ringkonnakohus ei ole seda rikkumist

kõrvaldanud.

Riigikohus on ühisvara jagamise asja lahendades leidnud, et kohtul on TsMS § 392 lg 1 p-de 1 ja 3

järgi kohustus juba eelmenetluses juhtida poole tähelepanu asjaolule, et hagiavalduse vastuses

esitatud kostja nõudeid (konkreetsel juhul pangakontol oleva raha jagamiseks) kohus ei menetle ning

nende lahendamiseks tuleb esitada vastuhagi (Riigikohtu 9. detsembri 2009. a otsus tsiviilasjas nr 3-

2-1-119-09, p 12). Kolleegium selgitab, et kui kostjad tuginevad ainult sellele, et ühisvara koosseisus

on ka kohustused ega soovi nt kogu ühisvara jagamist, siis ei pruugi olenevalt asjaoludest olla vajalik

vastuhagi esitada, vaid kohustuste olemasolu (praeguses asjas nende täitmise) mõju tehingu

tagasivõidetavusele võib olla võimalik hinnata ka vastuväidete alusel.

22.4. Toimikust nähtuvalt (II kd, tl 126 jj) on kostja I täiendavas hagivastuses juhtinud tähelepanu

asjaolule, et kostja II on maksnud N. G-le tagasi 44 740 euro suuruse võla, mis tekkis sellest, et

kostja I võttis 2005. a praeguses asjas jagatava kinnistu omandamiseks N. G-lt laenu. Samad väited

esitas kostja II, seda küll algselt vastuseks Swedbank Liising Aktsiaseltsi hagiavaldusele (II kd,

tl 135 jj), kuid hiljem ka vastuseks hageja hagiavaldusele (II kd, tl 169 jj), tuginedes siis ka

sõnaselgelt sellele, et ühisvara jagamisel tuleb jagada ka võlad kolmandate isikute ees. Väidetele olid

lisatud ka tõendid. Järelikult oli maakohtul kohustus esitatud vastuväiteid hinnata, kuid ka kostjatele

selgitada, et kui nad sooviksid kogu ühisvara (sh kohustuste) jagamist, siis tuleks oma vastuväited

esitada vastuhagiga. Ringkonnakohus ei ole maakohtu seda rikkumist kõrvaldanud ning on mh

osaliselt eksinud, kui leidis, et kostja II esitas alles apellatsioonkaebuses väited selle kohta, et enne

ühisvara jagamise lepingu sõlmimist tuli kostjate kokkuleppel kostjal II tasuda võlgnevused ALG

Liising AS-ile ja N. G-le. Asjaolule, et kostja II on maksnud N. G-le tagasi kostja I võetud

44 740 euro suuruse võla, on nii kostja II kui ka kostja I tuginenud juba maakohtu eelmenetluses.

Eespool nimetatud selgitamiskohustuse rikkumist tuleb praegusel juhul lugeda menetlusõiguse normi

oluliseks rikkumiseks TsMS § 669 lg 2 tähenduses, mis annab aluse nii ringkonnakohtu kui ka

maakohtu otsus tühistada. Samuti on otsuste tühistamise aluseks see, et kohtud pidasid kostjate

väiteid kohustuste kohta asjakohatuteks ega andnud neile hinnangut. Asja uuel läbivaatamisel peab

maakohus selgitama kostjatele vastuhagi esitamise võimalust ja võimaldama soovi korral esitada

vastuhagi ning selle esitamata jätmise korral hindama esitatud vastuväiteid. Samuti tuleb kostjatele

selgitada, et nende tõendamiskoormus on ümber lükata TMS §-st 190 tulenev eeldus võlausaldajate

huvide kahjustamise kohta (vt otsuse p 15.1.2).

22.5. Riigikohus on varem leidnud, et abikaasa, kelle vastu pankrotihaldur on ühisvara jagamise hagi

esitanud, saab esitada pankrotihalduri vastu vastuhagi ühisvara jagamiseks, kui ta soovib jagada

ühisvara teistsugusel viisil, kui on taotlenud pankrotihaldur (Riigikohtu 21. mai 2014. a otsus

tsiviilasjas nr 3-2-1-38-14, p 12). Kolleegiumi hinnangul on samasugune õigus abikaasal, kelle vastu

on ühisvara jagamise hagi esitanud sissenõudja TMS § 14 lg 2 alusel. Kostjad saaks esitada praegu

vastuhagi sissenõudja vastu ühisvara tervikuna jagamiseks või jagamiseks teisel viisil. Vastuhagi

saaks TsMS § 373 lg 1 üldreegli kohaselt esitada vaid hageja vastu, mitte ka ühe kaaskostja vastu

(vt ka Riigikohtu 3. oktoobri 2012. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-94-12, p 20). Siiski tuleb praegusel

juhul arvestada asjaoluga, et ühisvara ei ole võimalik jagada nii, et jagamine kehtiks vaid ühe

abikaasa suhtes. Seetõttu peab kolleegium erandina võimalikuks lubada vastuhagi esitamist lisaks

sissenõudja vastu ka teise abikaasa vastu.

IV

23. Kolleegium märgib, et ringkonnakohtu otsuse peale ei ole kassatsioonkaebust esitanud kostja I.

TsMS § 680 lg 2 kolmanda lause kohaselt, kui vaidlusalust õigussuhet saab tuvastada üksnes kõigi

kaashagejate või -kostjate suhtes ühiselt, loetakse kaashageja ja -kostja kaaskassaatoriks või -

vastustajaks sõltumata sellest, kas nad kassatsioonkaebuse esitavad või kas kaebus esitatakse nende

vastu. Kolleegiumi hinnangul on kostja I praegu kaaskassaator viidatud normi tähenduses. See

järeldub mh TMS § 187 lg 1 esimesest lausest, mille järgi tuleb tagasivõitmise hagi esitada võlgniku

(kostja I) ja tehingu teise poole vastu, samuti sellest, et ka ühisvara jagamise hagi tuleb esitada

mõlema kostja vastu ning ei ole võimalik tulemus, et ühe kostja suhtes on ühisvara jagatud, teise

suhtes aga mitte.

24. Tsiviilasja hinna kohta märgib kolleegium järgmist. Hageja on esitanud kostjate vastu kolm nõuet.

24.1. Esitatud nõuetest ühisvara jagamise nõude hind on määratav TsMS § 132 lg 4 p 5 alusel,

tegemist on hagihinna tähenduses mittevaraliseks loetava nõudega, mille hinnaks on TsMS § 132

lg 11 ja lg 4 p 5 kohaselt 3500 eurot.

24.2. Ühisvara jagamise lepingu tagasivõitmise korras kehtetuks tunnistamise nõude hinda ei ole

seaduses eraldi reguleeritud. Tegemist on tuvastusnõudega, mille korral TsMS § 125 esimese lause

kohaselt määratakse hagihind hüve väärtuse järgi, mida hageja on eeldatavasti õigustatud saama hagi

rahuldamise korral. Kui hüve väärtust ei ole võimalik kindlaks teha, loetakse haginõue TsMS § 125

teise lause alusel mittevaraliseks. Kolleegium leiab, et juhul, kui ühisvara jagamise lepingu

tagasivõitmise korras kehtetuks tunnistamise nõude väärtuse kindlakstegemine on seotud oluliste

raskustega (kuigi võimalik), mis võiks takistada ka TsMS § 2 järgsete eesmärkide täitmist, tuleb

TsMS § 125 teise lause laiendava tõlgenduse kaudu leida, et tegemist on mittevaralise nõudega, mille

hind on samuti 3500 eurot. Praegusel juhul ei pea kolleegium vajalikuks muuta hageja selle nõude

hinda, mida kohtud on lugenud 3500 euro suuruseks, arvestades ka asjaolu, et väärtuse

kindlakstegemine võib olla raskendatud ühisvaral väidetavalt lasuvate kohustuste arvestamise

võimaliku vajaduse tõttu alama astme kohtutes.

24.3. Hageja kolmanda nõude - tuvastada vajalike omanikukannete tegemiseks kostjate

tahteavalduste andmise kohustus ning lugeda need tahteavaldused kohtuotsusega asendatuks - loeb

kolleegium mittevaraliseks nõudeks, mille hind on TsMS § 132 lg 1 alusel samuti 3500 eurot.

24.4. TsMS § 134 lg 1 esimese lause kohaselt liidetakse hagihinda arvutades ühes hagis sisalduvad

nõuded. Nimetatud sätte kohaselt on hageja hagi hind kokku 10 500 eurot. Sellest on lähtunud ka

hageja ise ning alama astme kohtud.

25. Kolleegium juhib alama astme kohtute tähelepanu ka järgmisele. Maakohus on 10. aprilli 2014. a

määrusega rahuldanud hageja taotluse hagi tagada ning arestinud ning lasknud kanda

kinnistusraamatusse keelumärke kostja II omandis olevale kinnistule. Maakohtu ega ka

ringkonnakohtu otsuses ei ole aga vastuolus TsMS § 442 lg 5 esimeses lauses sätestatuga lahendatud

varem rakendatud hagi tagamise abinõudega seotud küsimusi. Maakohtu 10. aprilli 2014. a määruse

resolutsioon ei ole sõnastatud ka selliselt, et hagi tagamise abinõu kehtiks vaid kuni tsiviilasjas

menetlust lõpetava lahendi jõustumiseni. Eelduslikult kestaks määruse toime seega edasi ka pärast

kohtuotsuse jõustumist, kuid TsMS § 442 lg 5 esimene lause kohustab kohtuid võtma selle kohta

selge seisukoha otsuse resolutsioonis.

26. Kuivõrd maakohtu ja ringkonnakohtu otsus tühistatakse ja asi saadetakse maakohtule uueks

läbivaatamiseks, jääb menetluskulude jaotus ja rahaline kindlaksmääramine TsMS § 173 lg 3 teise

lause ja § 174 lg 6 alusel alama astme kohtute otsustada.

27. Kassatsioonkaebuse rahuldamise tõttu tuleb TsMS § 149 lg 4 esimese lause alusel tasutud

kassatsioonikautsjon tagastada.

Villu Kõve, Peeter Jerofejev, Henn Jõks, Ants Kull, Jaak Luik, Malle Seppik, Tambet Tampuu