3-1-1-62-16 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

KRIMINAALKOLLEEGIUM

KOHTUMÄÄRUS

Kohtuasja number

3-1-1-62-16

Määruse kuupäev

19. detsember 2016

Kohtukoosseis

Eesistuja Hannes Kiris, liikmed Eerik Kergandberg, Lea Kivi,

Saale Laos, Paavo Randma ja Peeter Roosma

Kohtuasi

Sõltumatu

psühhiaatriaekspertiisi

määramine

ja

psühhiaatrilise sundravi kohaldamise lõpetamine

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu

Ringkonnakohtu

11. märtsi

2016.

a

määrus

kriminaalasjas nr 1-08-16285

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

J. Ž. kaitsja vandeadvokaat Raul Tosmann, määruskaebus

Teised määruskaebemenetluse

pooled

Prokuratuur, Lõuna Ringkonnaprokuratuuri abiprokurör Triin

Tumala

Asja läbivaatamise kuupäev ja

viis

16. november 2016, kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

Anda kohtuasi lahendada Riigikohtu üldkogule.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Ida-Viru Maakohtu 7. novembri 2005. a otsusega mõisteti J. Ž. süüdi karistusseadustiku (KarS) §

114 p 4 järgi ja teda karistati vangistusega 20 aastat. Tartu Maakohtu 29. jaanuari 2009. a

määrusega vabastati J. Ž. vangistusest ja tema suhtes kohaldati psühhiaatrilist sundravi KarS § 86

lg 1 alusel.

2. J. Ž. esitas Tartu Maakohtule 6. septembril 2015 ja 14. novembril 2015 taotluse sõltumatu

psühhiaatriaekspertiisi määramiseks, et otsustada psühhiaatrilise sundravi kohaldamise

lõpetamine. Saades maakohtult kirja teel vastuse, et tal ei ole õigust taotleda psühhiaatrilise

sundravi kohaldamise lõpetamist, saatis J. Ž. 22. jaanuaril 2016 Tartu Maakohtusse taotluse

sõltumatu psühhiaatriaekspertiisi ja riigi õigusabi määramiseks.

3. Tartu Maakohtu 2. veebruari 2016. a määrusega anti J. Ž-le riigi õigusabi.

4. Tartu Maakohtu 17. veebruari 2016. a määrusega jäeti rahuldamata J. Ž. taotlus sõltumatu

psühhiaatriaekspertiisi määramiseks ja psühhiaatrilise sundravi kohaldamise lõpetamiseks. Kohus

tugines J. Ž. suhtes 7. detsembril 2015 tehtud arstliku komisjoni arvamusele, mille kohaselt tuleb

statsionaarset sundravi jätkata, kuna ta on võimetu iseseisvaks elukorralduseks. Maakohus leidis,

et kuna J. Ž. ei ole tervenenud, ei saa psühhiaatrilise sundravi kohaldamist lõpetada. Samuti ei

pidanud kohus põhjendatuks sõltumatu psühhiaatriaekspertiisi määramist, sest J. Ž. vaimset

seisundit hindas arstlik komisjon viimati alles 7. detsembril 2015. Lisaks ei ole

kriminaalmenetluse seadustiku (KrMS) § 403 lg 5 kohaselt psühhiaatriaekspertiisi määramine

kohustuslik.

5. Maakohtu määruse peale esitas määruskaebuse J. Ž. kaitsja vandeadvokaat Raul Tosmann, kes

taotles kohtumääruse tühistamist osas, milles kohus jättis rahuldamata J. Ž. taotluse sõltumatu

psühhiaatriaekspertiisi määramiseks ja psühhiaatrilise sundravi lõpetamiseks. Samas palus kaitsja

rahuldada J. Ž. taotluse ja määrata talle kohtupsühhiaatriaekspertiis.

6. Tartu Ringkonnakohtu 11. märtsi 2016. a määrusega tühistati vaidlustatud määrus.

Ringkonnakohus jättis J. Ž. taotluse läbi vaatamata ja kaitsja määruskaebuse rahuldamata,

põhjendades enda seisukohti järgmiselt. Maakohtule ei ole esitatud KrMS § 403 lg 1 alusel

tervishoiuteenuse osutaja esildist psühhiaatrilise sundravi lõpetamiseks. Samuti ei ole ükski

KrMS § 403 lg-s 4 nimetatud isikutest taotlenud kohtult psühhiaatrilise sundravi kohaldamise

lõpetamist. Seega oleks maakohus pidanud J. Ž. taotluse läbi vaatamata jätma. Vaatamata sellele,

et tal ei olnud õigust psühhiaatrilise sundravi lõpetamist taotleda, ei ole alust seada kahtluse alla

arstliku komisjoni arvamust, et J. Ž. sundravi tuleb jätkata.

MÄÄRUSKAEBEMENETLUSE POOLTE SEISUKOHAD

7. Ringkonnakohtu määruse peale esitatud määruskaebuses taotleb J. Ž. kaitsja määruse tühistamist

osas, millega kohus jättis rahuldamata J. Ž. taotluse sõltumatu psühhiaatriaekspertiisi

määramiseks. Kaitsja palub taotluse rahuldada põhjendusega, et J. Ž. esitas omal algatusel

taotluse psühhiaatriaekspertiisi määramiseks sellepärast, et talle ei ole eestkostjat määratud.

Lisaks leiab kaitsja, et J. Ž-le tuleb määrata sõltumatu psühhiaatriaekspertiis väljaspool

raviasutust, kus ta viibib sundravil.

8. Vastuses määruskaebusele on Lõuna Ringkonnaprokuratuuri abiprokurör Triin Tumala

seisukohal, et ringkonnakohtu määrus on põhjendatud ja J. Ž-l ei olnud õigust taotleda

psühhiaatrilise sundravi lõpetamist ega sõltumatu psühhiaatriaekspertiisi määramist.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

9. KrMS § 403 lg 1 näeb ette, et kui isik tema suhtes kohaldatud psühhiaatrilise sundravi mõjul

terveneb või sundravil viibiva isiku läbi vaadanud psühhiaatri või arstliku komisjoni arvates ei ole

vaja

mõjutusvahendi

kohaldamist

jätkata,

lõpetab

kohus

psühhiaatrilise

sundravi

tervishoiuteenuse osutaja esildise alusel. Sama paragrahvi neljanda lõike kohaselt võib kohus

lõpetada ka mõjutusvahendi kohaldamise ravil viibiva isiku läbi vaadanud psühhiaatri arvamust

arvestades, kui seda on taotlenud ravil viibiva isiku lähedane KrMS § 71 lg 1 tähenduses,

seadusjärgne esindaja või kaitsja.

10. Eelmises punktis viidatust tulenevalt ei saa psühhiaatrilisele sundravile allutatud isik ise taotleda

kohtult psühhiaatrilise sundravi kohaldamise lõpetamist. Saades ravil viibiva isiku taotluse

psühhiaatrilise sundravi kohaldamise lõpetamiseks, tuleb maakohtul see KrMS § 403 lg 4 alusel

jätta läbi vaatamata. Seega riivab nimetatud säte sundravile allutatud isiku põhiseaduse

(PS) § 15 lg-s 1 sätestatud kohtusse pöördumise õigust.

11. J. Ž. põhjendas sõltumatu psühhiaatriaekspertiisi määramise ja sundravi lõpetamise taotlust

sellega, et ta on pikaajalise ravi mõjul tervenenud ega soovi enam sundravi jätkumist. Maakohtu

poolt J. Ž-le riigi õigusabi korras määratud kaitsja ei pidanud kõnealust taotlust maakohtus asja

arutamisel põhjendatuks. Vaatamata sellele, et J. Ž-l ei olnud ravil viibiva isikuna endal õigust

KrMS § 403 lg 4 alusel taotleda sundravi lõpetamist, vaatas maakohus tema taotluse sisuliselt

läbi, kuigi jättis selle rahuldamata. Seevastu ringkonnakohus tühistas maakohtu määruse ja jättis

J. Ž. taotluse sundravi lõpetamiseks ja sellega seoses ka sõltumatu psühhiaatriaekspertiisi

määramiseks KrMS § 403 lg 4 alusel läbi vaatamata. Kaitsja esitatud määruskaebuse, milles

tugineti nüüd kaitsealuse taotlusele ja paluti see rahuldada, jättis ringkonnakohus eeltoodu alusel

rahuldamata.

12. PS § 15 lg 1 esimene lause annab igaühele õiguse pöörduda oma õiguste ja vabaduste rikkumise

korral kohtusse. See põhiõigus peab tagama õiguste lünkadeta kohtuliku kaitse (vt Riigikohtu

üldkogu 22. detsembri 2000. a määrus asjas nr 3-3-1-38-00, p 15 ja 21. aprilli 2015. a määrus

asjas nr 3-1-1-75-14, p 58). Koostoimes paragrahviga 14, mis kohustab seadusandlikku,

täidesaatvat ja kohtuvõimu ning kohalikke omavalitsusi tagama põhiõigusi ja -vabadusi, tuleneb

PS § 15 lg 1 esimesest lausest üldine põhiõigus kohtulikule kaitsele. Üldine põhiõigus kohtulikule

kaitsele tagab nii õiguse pöörduda oma õiguste kaitseks kohtusse kui ka õiguse tõhusale

õiguskaitsele ja ausale õigusemõistmisele (vt nt Riigikohtu üldkogu 16. mai 2008. a otsus asjas

nr 3-1-1-88-07, p 41 ja Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi 11. detsembri 2012.

a otsus asjas nr 3-4-1-20-12, p 29).

13. Lisaks sellele, et KrMS § 403 lg 4 välistab psühhiaatrilisele sundravile allutatud isiku kohtusse

pöördumise õiguse tema taotluse alusel, pöörab kolleegium järgnevalt tähelepanu ka nendele

põhiõigustele, mida psühhiaatrilise sundravi kohaldamine riivab. J. Ž. suhtes on praeguseks

kohaldatud statsionaarset psühhiaatrilist sundravi ca 8 aastat. Statsionaarne psühhiaatriline

sundravi on mõjutusvahend, mis seisneb raviasutuse poolt isiku ööpäevaringses kinnipidamises ja

tema tahtest olenematus psühhiaatrilises ravis. See mõjutusvahend riivab oluliselt sundravile

allutatud isiku mitmeid põhiõigusi, eeskätt vabaduspõhiõigust (PS § 20), aga ka põhiõigust

inimväärikale kohtlemisele (PS §-d 10 ja 18). Põhiseadus ei luba kellegi vabadust riivata

meelevaldselt, vaid üksnes PS § 20 lg-s 2 nimetatud eesmärkidel (vt Riigikohtu üldkogu

10. aprilli 2012. a otsus asjas nr 3-1-2-2-11, p-d 48–49). PS § 20 lg 2 p-st 5 tulenevalt võib

vaimuhaigelt võtta vabaduse ainult seaduses sätestatud juhtudel ja korras, kui ta on endale või

teistele ohtlik.

14. Psühhiaatrilise sundravi määrab ja selle kohaldamise lõpetab KarS § 86 lg-test 1 ja 3 tulenevalt

kohus. See tähendab, et üksnes kohtu pädevuses on anda hinnang isiku ohtlikkusele ja sellest

tulenevale psühhiaatrilise sundravi kohaldamise vajadusele, vaatamata sellele, et mitmete

sundravi

kohaldamiseks

vajalike

asjaolude

kindlakstegemiseks

on

tarvis

rakendada

mitteõiguslikke eriteadmisi (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 13. aprilli 2016. a määrus asjas

nr 3-1-1-108-15, p 19 ja 19. detsembri 2012. a määrus asjas nr 3-1-1-121-12, p 10).

15. Kehtivas õiguses ei ole ette nähtud psühhiaatrilise sundravi jätkamise perioodilist kohtulikku

kontrolli, kuigi ei ole kahtlust, et vähemalt osa sundravile määratud isikute ohtlikkus ja

ravivajadus võib sundravi mõjul ära langeda. De lege lata hinnatakse statsionaarsele

psühhiaatrilisele sundravile allutatud isiku sundravi jätkamist sotsiaalministri 26. augusti 2011. a

määruse „Psühhiaatrilise sundravi osutajale esitatavad nõuded, psühhiaatrilise sundravi nõuded ja

tervishoiuteenuse osutaja töökorraldus kohtu poolt määratud psühhiaatrilise sundravi

kohaldamisel“ (edaspidi: määrus) alusel. Määruse § 3 lg 6 sätestab, et statsionaarse psühhiaatrilise

ravialuse arstlik läbivaatus toimub selleks moodustatud komisjoni poolt iga kuue kuu järel.

Arstlikku komisjoni kuuluvad määruse § 3 lg 7 kohaselt kaks psühhiaatrit, kes otsustavad, kas

asendada statsionaarne sundravi ambulatoorsega, asendada ambulatoorne sundravi statsionaarsega

või kas ravialune oma psüühilise seisundi ja ohtlikkuse poolest vajab sundravi jätkamist.

16. Eeltoodust tulenevalt otsustavad psühhiaatrilise sundravi jätkamise üle psühhiaatrid ilma sundravi

põhjendatuse kohtuliku kontrollita. Järelikult sõltub sundravi jätkamine paljuski tervishoiuteenuse

osutaja arstliku komisjoni otsusest. Kriminaalmenetluse seadustik ega ka viidatud määrus ei

sätesta psühhiaatrilise sundravi kohaldamiseks ajalist piirangut. KrMS § 403 lg-st 1 tulenevalt

kohaldatakse psühhiaatrilist sundravi kuni sundravile allutatud isiku tervenemiseni või

mõjutusvahendi kohaldamise vajaduse äralangemiseni. Vaatamata sellele, kui kaua on isik juba

olnud allutatud sundravile, ei ole talle tagatud enda kinnipidamise ega sundravi jätkamise

automaatset kohtulikku kontrolli, samuti ei ole tal õigust seda omal algatusel taotleda. Üksnes

juhtudel, kui arstlik komisjon ei pea sundravi kohaldamist enam vajalikuks ja tervishoiuteenuse

osutaja esitab kohtule KrMS § 403 lg 1 kohaselt vastavasisulise esildise või kui sundravile

allutatud isiku lähedane, seadusjärgne esindaja või kaitsja taotleb kohtult KrMS § 403 lg 4 alusel

psühhiaatrilise sundravi kohaldamise lõpetamist, otsustab sundravi jätkamise vajalikkuse või

sundravi kohaldamise lõpetamise kohus.

17. Võrreldes kriminaalmenetluses psühhiaatrilisele sundravile allutatud isikuga ei ole kohtusse

pöördumise õigus piiratud aga isikul, kes on tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 533

lg 1 p 1 kohaselt paigutatud psüühiliselt haigena tema tahteta või tahte vastaselt

psühhiaatriahaiglasse või hoolekandeasutusse koos vabaduse võtmisega ja haiglaravi

kohaldamisega. Tulenevalt TsMS § 539 lg 1 teisest lausest võib kohus vabastada isiku kinnisest

asutusest muu hulgas ka tema enda taotluse alusel. Lisaks juhib kolleegium võrdlevalt tähelepanu,

et TsMS § 5391 lg 1 ja TsMS § 533 lg 1 p 1 koostoimes võib isiku kinnisesse asutusse

paigutamise tähtaja pikendamiseks anda loa üksnes kohus.

18. Euroopa Inimõiguste Kohtu (EIK) praktikas on omaks võetud seisukoht, et isiku kinnipidamine

psüühikahäire tõttu on õiguspärane Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni

(EIÕK) art 5 lg 1 punkti e mõttes üksnes kolme tingimuse korral: 1) isiku vaimne häire peab

olema usaldusväärselt tõendatud, mis tähendab, et pädev asutus peab vaimse häire olemasolu

tegema kindlaks objektiivsete meditsiiniliste uuringute põhjal; 2) isiku vaimne häire peab olema

sellist laadi või sellise raskusastmega, mis nõuab sundravi; 3) sundravi kestuse pikendamine

sõltub vaimse tervise häire püsivusest (vt nt EIK 24. oktoobri 1979. a otsus Winterwerp vs.

Holland, 3. juuli 2012. a otsus X vs. Soome, p 149 ja 10. juuni 2016. a otsus Petschulies vs.

Saksamaa, p 59).

19. Maa- ja ringkonnakohus tuginesid J. Ž. vaimse seisundi hindamisel temale tervishoiuteenust

osutava raviasutuse arstliku komisjoni arvamusele. Sellesse komisjoni kuulusid J. Ž. raviarst ja

sama raviasutuse osakonnajuhataja. Kolleegium märgib, et p-s 15 viidatud määrusest tulenevalt

võivad arstliku komisjoni moodustada tõepoolest ka sama raviasutuse psühhiaatrid, kus isik

ravialusena viibib. Seega ei pea kehtiva õiguse järgi arstlikku komisjoni kuuluma psühhiaatrilisele

sundravile allutatud isikule raviteenust osutava raviasutuse väline psühhiaater. Selline

regulatsioon ei pruugi aga tagada arstliku komisjoni sõltumatust. Kolleegium märgib siinkohal

võrdluseks, et TsMS § 5391 lg 1 teisest lausest tulenevalt ei või kohus üldjuhul teha ekspertiisi

ülesandeks isikule, kes asutusse paigutatut seni on ravinud või tema seisundi kohta ekspertiisi

teinud või kes on ametis asutuses, kuhu isik on paigutatud, kui isik on olnud kinnises asutuses üle

nelja aasta.

20. EIK on asunud seisukohale, et tahtest olenematule psühhiaatrilisele ravile allutatud isikule peab

ravi jätkuva vajaduse üle otsustamisel olema tagatud raviasutusest sõltumatu psühhiaatri hinnang.

Vastasel korral võib tekkida kahtlus sundravi kestuse üle otsustava arstliku komisjoni

sõltumatuses, kuna sellesse kuuluvad isikule igapäevast ravi osutavad psühhiaatrid. Sõltumatu

psühhiaatri hinnang on isiku psühhiaatrilise ravi jätkamisel oluline kaitsemehhanism võimaliku

meelevaldsuse vastu. Selle tagamata jätmise on EIK lugenud EIÕK art 5 lg 1 (õigus

isikuvabadusele ja -puutumatusele) rikkumiseks. (Vt nt EIK 3. juuli 2012. a otsus X vs. Soome, p-

d 169 ja 171).

21. Kuigi J. Ž. taotluse läbi vaadanud maakohus ei pidanud vajalikuks kohtupsühhiaatriekspertiisi

korraldamist, mille oleks saanud määrata ka raviasutusevälisele eksperdile, osutab kolleegium

järgnevale. Juhul, kui kohtul tekib nt arstliku komisjoni otsuse põhjal kahtlus sundravi jätkamise

vajaduses, võib ta KrMS § 403 lg 5 kolmandast lausest tulenevalt määrata omal algatusel

kohtupsühhiaatriaekspertiisi

sundravile

allutatud

isiku

ohtlikkuse

ja

ravivajaduse

väljaselgitamiseks. Oluline on aga märkida, et kõnealuse ekspertiisi saab kohus määrata alles

pärast seda, kui ta on käivitanud psühhiaatrilise sundravi lõpetamise menetluse. Arvestades seda,

et sundravile allutatud isikul endal ei ole õigust esitada taotlust psühhiaatrilise sundravi

kohaldamise lõpetamiseks, ei algata kohus seda menetlust ka juhul, kui isik taotleb üksnes

ekspertiisi määramist psühhiaatrilise sundravi kohaldamise lõpetamise hilisemaks otsustamiseks.

22. Kolleegiumi hinnangul ei ole arutatavas kohtuasjas J. Ž. taotlust võimalik lahendada ka

KrMS § 431 alusel, mida on kohtupraktikas käsitatud kriminaalmenetluses kohtulahendi täitmisel

tekkivate küsimuste lahendamisel üldnormina ja rakendatud selliste küsimuste kerkimise korral,

mille üle otsustamiseks ei ole kriminaalmenetluse seadustikus sätestatud eraldi menetluskorda

(vt nt Riigikohtu erikogu 8. juuni 2016. a määrus asjas nr 3-3-4-1-16, p 11, Riigikohtu

kriminaalkolleegiumi 17. veebruari 2016. a määrus asjas nr 3-1-1-9-16, p 15 ja 7. detsembri 2007.

a määrus asjas nr 3-1-2-2-07, p 11). KrMS § 431 lg 1 näeb ette, et KrMS §-des 424–4281 ja 430

reguleerimata küsimused ning muud kohtulahendi täitmisel ilmnevad kahtlused ja ebaselgused

lahendab lahendi teinud kohus või kohtulahendit täitmisele pöörava maakohtu täitmiskohtunik

määrusega. Praeguses asjas tekkinud küsimuse – psühhiaatrilise sundravi lõpetamise –

lahendamiseks on aga seadusandja kehtestanud psühhiaatrilise sundravi kohaldamise menetlust

reguleerivate normide (KrMS 16. peatükk, §-d 393–403) hulgas erikorra (KrMS § 403).

KrMS § 403 reguleerib spetsiifiliselt psühhiaatrilise sundravi kohaldamise lõpetamist, sh annab

kohtule võimaluse selle paragrahvi lõikest 5 tulenevalt määrata ravi lõpetamise otsustamiseks

vajaduse korral ekspertiis. Seega on käesolevas asjas tekkinud kohtulahendi täitmisel küsimus,

mille kohta on kriminaalmenetluse seadustikus sätestatud eraldi menetluskord, mis välistab aga

J. Ž. õiguse ise kohtusse pöörduda.

23. Kolleegium möönab, et isiku kohtusse pöördumise õiguse riive intensiivsust vähendab see, et

taotluse psühhiaatrilise sundravi kohaldamise lõpetamiseks saavad KrMS § 403 lg 4 alusel esitada

isiku lähedane KrMS § 71 lg 1 tähenduses või seaduslik esindaja. Samas sõltuvalt asjaoludest ei

pruugi sundravile allutatud isiku õiguste kaitse nimetatud isikute poolt olla tagatud.

Kolleegiumile teadaolevatel andmetel ei ole J. Ž-le seatud eestkostet. Lisaks on kolleegium

seisukohal, et ehkki psühhiaatrilise sundravi kohaldamise lõpetamist võib KrMS § 403 lg 4

kohaselt taotleda ka kaitsja ning tema osavõtt psühhiaatrilise sundravi kohaldamise lõpetamise

menetlusest on KrMS § 403 lg 5 alusel kohustuslik, ei pruugi ka see tagada isiku õiguste tõhusat

kaitset ega saa välistada tema õigust pöörduda ise kohtusse. Kuna kehtiva õiguse kohaselt ei ole

psühhiaatrilisele sundravile allutatud isikul õigust taotleda sundravi lõpetamist, ei saa kohus tema

taotluse alusel algatada nimetatud menetlust. Puudub ka selge ja ravialuse isiku õiguste tõhusat

kaitset tagav regulatsioon sellises olukorras riigi õigusabi andmise kohta, sh küsimuses, kas riigi

õigusabi tuleb isikule anda juba menetluse alustamiseks või üksnes tema õiguste kaitseks juba

käivitunud menetluses. Kuigi praeguses asjas taotles J. Ž. riigi õigusabi ning see talle ka määrati,

ei viinud kaitsja osavõtt menetlusest siiski J. Ž. psühhiaatrilise sundravi kohaldamise lõpetamise

küsimuse sisulise lahendamiseni. Ringkonnakohus jättis vaatamata kaitsja osalemisele J. Ž.

taotluse läbi vaatamata, sest esialgse taotluse menetluse algatamiseks oli esitanud ravialune ise.

Kuna kaitsja ei toetanud seda taotlust maakohtus (vt p 11), ei saa praegusel juhul lugeda

psühhiaatrilise sundravi kohaldamise lõpetamise menetlust alanuks kaitsja taotlusel KrMS § 403

lg 4 mõttes.

24. Eelnevale lisaks märgib kolleegium, et EIÕK art 5 lg 4 sätestab igaühe õiguse taotleda menetlust,

kus otsustataks kiires korras tema kinnipidamise õiguspärasus ning korraldataks isiku

vabastamine, kui kinnipidamine on õigusvastane. Nimetatud säte hõlmab ka psühhiaatrilisele

sundravile allutatud isiku õigust tema kinnipidamise õiguspärasuse kohtulikuks kontrolliks.

Seejuures on EIK asunud seisukohale, et psühhiaatrilisele sundravile allutatud isikule peab olema

tagatud võimalus omal algatusel taotleda menetlust, kus kohus otsustaks sundravi jätkuva

kohaldamise vajalikkuse. Isiku juurdepääs kohtulikule kontrollile ei tohi sõltuda kinnipidamis-

või raviasutuse heast tahtest või diskretsioonist. (Vt EIK 23. juuli 2015. a otsus Bataliny vs.

Venemaa, p 71.) Varasemaski kohtupraktikas on EIK väljendanud korduvalt seisukohta, et

psühhiaatrilisele sundravile allutatud isikule peab olema tagatud võimalus taotleda mõistlike

ajavahemike tagant kohtult sundravi kohaldamise lõpetamist. Eeskätt on see vajalik juhtudel, kui

riik ei ole taganud psühhiaatrilise sundravi põhjendatuse automaatset perioodilist kohtulikku

kontrolli (vt EIK 3. juuli 2012. a otsus X vs. Soome, p 170 ja 17. jaanuari 2012. a otsus Stanev vs.

Bulgaaria, p 171). Eelkäsitletud subjektiivse menetlusõiguse tagamata jätmist on EIK käsitanud

EIÕK art 5 lg 4 rikkumisena.

25. Eeltoodust lähtuvalt võib KrMS § 403 lg-s 4 sisalduv kohtusse pöördumise piirang olla

kolleegiumi hinnangul põhiseadusega vastuolus, arvestades ravil viibiva isiku põhiõiguste olulist

riivet sundravi kohaldamisel ja vähest kaitstust ravi jätkamise vajalikkuse hindamisel (sh ebaselge

regulatsioon riigi õigusabi küsimuses ning sõltumatu psühhiaatrilise hinnangu andmist tagava

regulatsiooni ja automaatse perioodilise kohtuliku kontrolli puudumine). Lisaks arvestab

kolleegium senist EIK praktikat, milles peetakse vajalikuks võimaldada psühhiaatrilisele

sundravile allutatud isikul taotleda ise tema jätkuva kinnipidamise ja sundravi kohaldamise

kohtulikku kontrolli.

26. Kolleegium leiab ka, et KrMS § 403 lg 4 on arutatavas kohtuasjas põhiseaduslikkuse järelevalve

kohtumenetluse seaduse (PSJKS) § 3 lg 3 ja § 14 lg 2 mõttes asjassepuutuv. Vaadeldava sätte

põhiseaduspärasusest ja kehtivusest sõltub, kas ringkonnakohtul oleks tulnud J. Ž. taotlus läbi

vaadata ja sisuliselt lahendada või jätta taotlus läbi vaatamata (vt ka p 11).

27. Kriminaalasi antakse KrMS § 356 p-st 3 tulenevalt lahendada Riigikohtu üldkogule, kui

kriminaalasja lahendamine eeldab põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluse seaduse alusel

läbivaadatava küsimuse lahendamist. PSJKS § 3 lg 3 teise lause kohaselt lahendab üldkogu

Riigikohtu haldus-, tsiviil- või kriminaalkolleegiumi või erikogu üleantud asja, kui kolleegiumil

või erikogul tekib põhjendatud kahtlus kohtuasja lahendamisel asjassepuutuva õigustloova akti,

selle andmata jätmise või välislepingu põhiseadusele vastavuses.

28. Eeltoodu alusel on kolleegiumil tekkinud kahtlus, kas KrMS § 403 lg 4 on põhiseaduspärane

osas, milles see ei võimalda psühhiaatrilisele sundravile allutatud isikul esitada taotlust

psühhiaatrilise sundravi kohaldamise lõpetamiseks. Seetõttu ja juhindudes KrMS § 356 p-st 3,

annab Riigikohtu kriminaalkolleegiumi kogu koosseis kohtuasja lahendada Riigikohtu üldkogule.

(digitaalselt allkirjastatud)

Hannes Kiris, Eerik Kergandberg, Lea Kivi

Saale Laos, Paavo Randma, Peeter Roosma