3-3-1-62-16 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

HALDUSKOLLEEGIUM

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-3-1-62-16

Otsuse kuupäev

8. detsember 2016

Kohtukoosseis

Eesistuja Ivo Pilving, liikmed Nele Parrest ja Jüri Põld

Kohtuasi

OÜ Ecober kaebus Pärnu Linnavalitsuse täitekorralduse

õigusvastasuse tuvastamiseks ja edaspidi täitekorralduste

andmise keelamiseks

Menetlusosalised

Kaebaja OÜ Ecober, esindaja advokaat Ott Lepmets

Vastustaja Pärnu linn, esindaja Tiina Roht

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Ringkonnakohtu 19. mai 2016. a otsus asjas nr 3-14-

52651

Menetluse alus Riigikohtus

Pärnu Linnavalitsuse kassatsioonkaebus

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Rahuldada kassatsioonkaebus.

2. Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu 19. mai 2016. a otsus asjas nr 3-14-52651 tuvastamis-

nõude ja menetluskulude jaotuse osas. Jätta tuvastamisnõude osas jõusse Tallinna Halduskohtu

18. septembri 2015. a otsus samas asjas.

3. Tagastada kautsjon. Jätta muud apellatsiooni- ja kassatsiooniastme menetluskulud

menetlusosaliste endi kanda.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. OÜ-le Ecober kuulub Pärnu kesklinnas Põhja tn 1 kinnistu, millel paikneb 3-korruseline

aidahoone. Hoone on lagunenud ja varisemisohtlik. Pärnu Linnavalitsus kohustas 23. aprilli 2013. a

ettekirjutusega nr 9-13/4593 OÜ-d Ecober takistama suletud piirdega juurdepääsu Põhja tn 1

kinnistul asuvale ehitisele ekspertiisi asendiskeemil näidatud ohtliku tsooni ulatuses hiljemalt

1. juuniks 2013. OÜ-l Ecober tuli liikumist hoone ümber piirata ca 2 m raadiuses, hoone varisemis-

ohtliku edelanurga juures ca 12 m raadiuses. Ettekirjutusele oli lisatud OÜ Arcus Projekt hinnang.

Ettekirjutuses hoiatati, et kohustuse täitmata jätmisel rakendatakse sunniraha 3000 eurot. Pärnu

Linnavalitsus pikendas OÜ Ecober taotlusel 3. juuni 2013. a kirjaga ettekirjutuse täitmise tähtaega

1. juulini 2013. OÜ Ecober vaie ja kaebus ettekirjutuse peale jäid rahuldamata. Sellekohane kohtu-

otsus asjas nr 3-13-1948 jõustus 13. juunil 2014.

Muinsuskaitseamet tellis 2014. aastal Põhja tn 1 hoone uue ekspertiisi. Ehituskonstrueerimise ja

Katsetuste OÜ ekspertiisi kokkuvõtte kohaselt tuleb ohutuse tagamiseks esmalt piirata aidahoone

edelanurk raadiusega vähemalt 6 m. Muinsuskaitseamet koostas 18. juunil 2014 tegevuskava

aidahoone konserveerimiseks. Selle kohaselt tuleb ohutuse tagamiseks piirata aidahoone ajutise

piirdega: edelapoolne nurk raadiusega minimaalselt 6 m, ülejäänud hoone minimaalselt 1 m

müüritisest. Piiretele tuleb paigaldada ohutussildid.

Pärnu Linnavalitsuses toimus 27. juunil 2014 kohtumine, kus kinnistu omanik tegi ettepaneku mitte

paigaldada piiret, vaid katta hoone varisemise ärahoidmiseks võrguga. Pärnu Linnavalitsus nõustus

kohtumisel Muinsuskaitseameti tellitud ekspertiisis ja tegevuskavas toodud ajutise piirde kaugustega,

kuid jäi suletud piirde paigaldamise nõude juurde. OÜ Ecober teavitas 14. juunil ja 29. juulil 2014

linnavalitsust, et asub Muinsuskaitseameti tegevuskava täitma ning taotleb selleks abiraha. Seniks

pakkus osaühing välja, et katab aidahoone ülemise osa fassaadivõrguga.

2. Pärnu Linnvalitsus vaatas 25. septembril 2014 kinnistu üle ning rakendas 7. oktoobri 2014. a

täitekorraldusega nr 3-5/1131 linnvalitsuse 23. aprilli 2013. a ettekirjutuse täitmata jätmise eest

osaühingule sunniraha 3000 eurot. Korralduse kohaselt tuvastati kinnistu ülevaatuse käigus, et

omanik ei ole paigaldanud suletud piiret ohtliku tsooni ulatuses. Samuti ei olnud kinnistu omanik

mitme kuu jooksul täitnud 27. juunil 2014 antud lubadust paigutada hoone ümber võrk ohutuse

tagamiseks. Linn esitas 9. detsembril 2014 kohtutäiturile täitmisavalduse. OÜ Ecober tasus nõude,

misjärel kohtutäitur lõpetas täitemenetluse.

3. OÜ Ecober esitas 31. oktoobril 2014 Tallinna Halduskohtule kaebuse. Pärast kaebuse muutmist jäi

kaebuse nõudeks tuvastada 7. oktoobri 2014. a täitekorralduse õigusvastasus ja keelata linnal edaspidi

anda 23. aprilli 2013. a ettekirjutuse alusel täitekorraldusi. Kaebuse põhjendused olid järgmised.

a) Sunniraha rakendamine oli õigusvastane. Halduskohus leidis ettekirjutuse kontrollimisel asjas nr 3-

13-1848, et vastustaja ei kohustanud kaebajat paigaldama piirdeaeda. Ala on võimalik eraldada ka

võrguga, taraga, hekiga, terrassiga, kividega jms. Vastustaja ei pidanud 27. juuni 2014. a kohtumisel

ettekirjutuse täitmiseks piisavaks fassaadivõrgu paigaldamist. Samuti ei olnud ta nõus kinnistu

piiramisega heki või kividega, vaid nõudis piirdeaia paigaldamist.

b) Vastustaja nõustus 27. juuni 2014. a kohtumisel, et samal aastal koostatud ekspertiisiakt vastab

paremini tegelikkusele ja lubas sellest tulenevalt koostada uue haldusakti. Uut haldusakti aga ei

koostatud. Kaebaja esitas vastustajale ettekirjutuse kehtetuks tunnistamise avalduse, kuid vastustaja

ei ole seda seni lahendanud. Kaebaja paigaldas veebruaris 2015 fassaadivõrgu. Samuti esitas ta

Muinsuskaitseametile taotluse toetuse maksmiseks.

c) Keelamiskaebuse eesmärk on vältida pahatahtlike täitekorralduste väljastamist. Kui kaebaja

paigaldaks piirdena võrgu 2014. a ekspertiisiaktis näidatud ulatuses, võib vastustaja rakendada

kaebaja suhtes sunniraha.

d) Kui vastustaja oleks pidanud tähtsaks piirdeaia paigaldamist, oleks vastustaja selle ise asendus-

täitmise korras paigaldanud, mitte vaielnud kaebajaga 2011. aastast saadik. Erimeelsused vastustajaga

tekkisid juba 10 aastat tagasi, kui linnaametnik nõudis ametiseisundit kuritarvitades kaebaja juhatuse

liikme nõusolekut kinnistu arendamiseks ja võltsis allkirja.

4. Tallinna Halduskohus jättis 18. septembri 2015. a otsusega kaebuse rahuldamata ja menetluskulud

menetlusosaliste endi kanda järgmiste põhjendustega.

a) Kaebajal on seadusest tulenev kohustus tagada tema omandisse kuuluva ehitise ohutus, sh

takistada juurdepääs varisemisohtlikule ehitisele. Kaebaja ei teinud kuni 2015. a alguseni midagi

ehitise varisemisohu vältimiseks. Kaebaja on rikkunud oma seadusjärgseid kohustusi juba aastaid.

Rahaliste vahendite puudumine seda ei vabanda.

b) Piirde paigaldamine ei saa olla kaebajat ebamõistlikult koormav. Lahenduste otsimine ei ole

ohutuse tagamiseks piisav, selleks tuleb astuda reaalseid samme. Viivitamine toob kaasa ehitise

jätkuva lagunemise ning varisemisohu suurenemise. Ettekirjutus on läbinud kohtuliku kontrolli ega

sea kaebajale piirde materjali osas piiranguid. Aastal 2015 paigaldatud fassaadivõrk ei takista

juurdepääsu ehitisele ega taga ohutust. Riegler Grupp OÜ 21. augusti 2014. a ettepanek kattevõrgu

paigaldamiseks on ilmselgelt asjatundmatu. Kaebaja suhtes kehtis ettekirjutus piirde paigaldamiseks.

Kaebajale ei saanud jääda ekslikku arusaama, et kattevõrgu paigaldamisega täidab ta piirde

paigaldamise kohustuse.

c) Asjaolu, et Muinsuskaitseamet määratles ohutsooni 2011. a hinnangust erinevalt, ei muuda

ettekirjutust õigusvastaseks. Muinsuskaitseameti tegevuskava ja 2014. a ekspertiisiakt nimetavad

minimaalse kauguse, millest lähemale ei tohi piiret paigaldada. Aastal 2011 hinnati varisemise korral

kivide kukkumise kaugust. Tegemist võis olla optimaalse kaugusega, tagamaks suuremat turvalisust.

Vastustaja on nõustunud hoone piiramisega 6 m raadiuses hoone edelanurgas ja 1 m raadiuses

ülejäänud osas nii 27. juuni 2014. a kohtumisel, vaidlustatud täitekorralduses kui ka kohtumenetluses.

Kui kaebaja paigaldab piirde lähemale kui ettekirjutuses ette nähtud, järgides samal ajal vastustaja

antud nõusolekut ohtliku tsooni ulatuse vähendamiseks, kuid vastustaja rakendab sellele vaatamata

kaebaja suhtes sunniraha, võib kaebaja vaidlustada sellise otsuse, viidates õiguspärasele ootusele.

Vaidlused vastustajaga ei takista piirde paigaldamist. Kuna praegusel juhul puudusid haldusmenetluse

seaduse (HMS) § 65 lg-s 3 toodud asjaolud, ei olnud vastustaja kohustatud ettekirjutust muutma ega

tühistama.

d) Vastustaja lubas 27. juuni 2014. a kokkusaamisel tunnistada varasema ettekirjutuse kehtetuks ja

koostada uute tingimustega haldusakti. Vastustaja ei teavitanud kaebajat oma otsusest jätta uus

haldusakt andmata. Vastustaja selline käitumine ei ole kooskõlas hea haldustavaga ja on õigusvastane

(HMS § 62 lg 5). Siiski ei too see kaasa kohaldatud sunnivahendi õigusvastasust, sest kohustus rajada

piire ja selle eesmärk pidid olema kaebajale selged. Vastustaja käitumine ei õigustanud ettekirjutuse

täitmata jätmist. Kaebaja ei ole vaidlustanud vastustaja viivitust ettekirjutuse kehtetuks tunnistamise

taotluse lahendamisel. See ei kuulu praeguse vaidluse esemesse.

e) Sunniraha rakendamist keelavaid asjaolusid ei esinenud. Arvestades kaitstavate õiguste olulisust ja

kaebaja pikaajalist venitamist, ei ole sunniraha 3000 eurot ilmselgelt ebaproportsionaalne

(asendustäitmise ja sunniraha seaduse (ATSS) § 3 lg 3). Olenemata sellest, milliseid võimalikke

õigusvastaseid tegusid on vastustaja ametnikud kaebaja suhtes varem teinud, ei mõjuta see kaebajal

olevaid kohustusi. See, et vastustajal oli võimalus viia läbi asendustäitmine, ei muuda kaebaja

kohustusi.

f) Keelamisnõue on põhjendamatu. Kaebajal on kohustus tagada ehitise ohutus ja piirata juurdepääs

lagunevale ehitisele.

5. OÜ Ecober palus apellatsioonkaebuses halduskohtu otsus tühistada täitekorralduse õigusvastasuse

tuvastamise nõude osas.

6. Tallinna Ringkonnakohus rahuldas 19. mai 2016. a otsusega apellatsioonkaebuse, tühistas haldus-

kohtu otsuse tuvastamisnõude ja menetluskulude jaotuse osas, tuvastas täitekorralduse õigusvastasuse

ja mõistis vastustajalt kaebaja kasuks välja menetluskulu 1155 eurot järgmiste põhjendustega.

a) Pärast ettekirjutuse kohta tehtud kohtuotsuse jõustumist tekitas poolte vahel kõneainet halduskohtu

seisukoht, et suletud piirdena on käsitatav ka nt hekk või lint. Ettekirjutusele lisatud asendiskeemist

nähtub, et kaebajal tuleb hoone ümber liikumist piirata ca 2 m laiuses ning hoone edelanurga juures

ca 12 m raadiuses. Kuigi vastustaja on täitekorralduses viidanud ka 2014. a eksperdi soovitatud ja

tegevuskavas märgitud ohtliku tsooni ulatusele, on korralduses rakendatud sunniraha ettekirjutuse

täitmata jätmise eest. Kuna vastustaja nõustus 27. juuni 2014. a kohtumisel ohtliku tsooni

vähendamisega ja lubas anda uue haldusakti, otsustas vastustaja sisuliselt lükata sunniraha

rakendamise edasi. Vastustaja oleks pidanud oma ettekirjutust korrigeerima ka seetõttu, et

ettekirjutuse kohta tehtud halduskohtu otsuses näidatud võimalus piirata ala lindiga ei taganud tema

arvates hoone ohutust.

b) ATSS § 8 lg 3 p 3 järgi ei ole sunnivahendi rakendamise edasilükkamise korral sunnivahendi

rakendamine lubatud. 27. juuni 2014. a koosolekul tekkis kaebajal õigustatud arusaam, et vastustaja

ei nõua temalt enam piirde paigaldamist ettekirjutuses viidatud ohutsooni ulatuses, vaid piisab

2014. a ekspertiisi käigus soovitatud ohtliku ala piiramisest. Kaebajal ei olnud aga kindlust, et

vastustaja ei sunni teda siiski täpselt järgima ettekirjutuses nõutud piirde kaugust. Kui vastustaja

hiljem antud nõusolekust taganes, oleks ta hea halduse põhimõttest tulenevalt pidanud kaebajat sellest

teavitama. Kaebajal tekkis õigustatud ootus, et sunniraha kohaldamine tema suhtes ei ole enne

ettekirjutuse korrigeerimist päevakorral. Ebaselges olukorras sunniraha sissenõudmine ei ole

kooskõlas ka sunnivahendi eesmärkidega.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

7. Pärnu linn palub kassatsioonkaebuses tühistada ringkonnakohtu otsus ja jätta jõusse halduskohtu

otsus. Vastustaja leiab, et isegi kui ta lükkas sunnivahendi rakendamise edasi, oli seda võimalik teha

üksnes 15. juulini 2014. Selle päeva pakkus vastustaja ettekirjutuse uueks tähtpäevaks ja kaebaja ei

vaielnud sellele vastu. Uus tähtaeg oli kaebajale teada, selle jooksul sunnivahendit ei rakendatud.

Ringkonnakohus omistas koosolekule õigusjõu, arvestades koosolekul toimunut valikuliselt.

Ringkonnakohtu otsusest ei selgu, millele tugineb seisukoht, et kaebajal polnud kindlust, et vastustaja

ei sunni teda järgima ettekirjutuses nõutud piirde kaugust. Ettekirjutus on kehtiv, selle täitmist pole

peatatud ega edasi lükatud. Ringkonnakohtu otsusest ei selgu tõendid ega asjaolud, millel rajaneb

seisukoht, et kaebajal tekkis õigustatud ootus, et vastustaja annab uue haldusakti. Ringkonnakohus

jättis arvestamata, et pärast vastustaja nõustumist muinsuskaitseameti hinnanguga oli kaebaja teadlik

enda kohustuse ulatusest. Koosolekul ei viidatud mingilgi moel kaebaja õigusele jätta ettekirjutus

täitmata. Eksimine hea halduse tava vastu ei saa kaaluda üles õiguspärast haldusakti ja avalikku huvi

ohutu linnaruumi vastu. Ringkonnakohus ei hinnanud piirde paigaldamata jätmise tagajärgi ega

uurinud ettekirjutuse eesmärki. Eesmärk oli juurdepääsu takistamine, mitte kinnistu piiride nähtavaks

tegemine.

8. OÜ Ecober palub vastuses jätta kassatsioonkaebus rahuldamata. Kaebaja leiab, et sunniraha

rakendamise edasilükkamisel ei ole vorminõudeid. Vastustaja 27. juuni 2014. a otsustus vastab

haldusaktile esitatavatele nõuetele ja seda võib käsitada sunnivahendi edasilükkamisena (ATSS § 8

lg 3 p 3). 27. juuni 2014. a koosoleku protokollis on väga selgelt eristatud otsus ja selle aluseks olnud

vestlus. Vestluse käigus tegi vastustaja ettepaneku paigaldada piire hiljemalt 15. juuliks 2014.

Tegelikkuses arutleti veel mitmete kuupäevade üle. Kõigel vestluse käigus öeldud ei ole õiguslikku

tähendust. Ringkonnakohus lähtus õigest otsuse resolutiivosast. Täitekorraldus on vastuolus ka ATSS

§ 8 lg 3 p-ga 1. Vastustaja muutis 7. juuni 2014. a otsusega ettekirjutuse nõudmisi ja kohustas sellega

iseennast välja andma uut haldusakti. Seetõttu ei olnud ettekirjutus sunniraha rakendamise hetkel

kehtiv. Protokoll ei sisaldanud samas uut kaebaja poolt täidetavat haldusakti. Vastustaja tegevus, kus

ettekirjutuse muutmisega anti sisuliselt uus ettekirjutus, ei olnud selge ega üheselt mõistatav.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

9. Riigikohtus käib vaidlus üksnes tuvastamisnõude üle. Pooled on eri meelt küsimuses, kas selles

asjas olid täidetud sunnivahendi kohaldamise eeldused ATSS § 8 lg 3 p-de 1 ja 3 järgi ning kas

sunniraha rakendamine oli proportsionaalne vaatamata väidetavale õiguslikule ebaselgusele. Pooled

ei vaidle selle üle, et vastustaja 23. aprilli 2013. a ettekirjutus oli vaidlusaluse täitekorralduse andmise

ajal – 7. oktoobril 2014 – täitmata.

10. ATSS § 8 lg 3 p 1 kohaselt ei tohi sunnivahendit rakendada, kui sama paragrahvi lõikes 1

sätestatud sunni rakendamise alused on ära langenud. ATSS § 8 lg 1 kohaselt on sunnivahendi

rakendamise eelduseks mh sundtäidetava ettekirjutuse kehtivus. Kaebaja leiab, et 23. aprilli 2013. a

ettekirjutus sunniraha rakendamise ajal enam ei kehtinud, sest vastustaja otsustas 27. juuni 2014. a

koosolekul anda välja uue haldusakti.

11. Kolleegium kaebaja seisukohaga ei nõustu. 27. juuni 2014. a koosolekul toimusid kaebaja ja

vastustaja informaalsed läbirääkimised. Koosoleku protokolli on märgitud 3 otsust: linn on

seisukohal, et paigaldada tuleb suletud piire; alternatiivse lahendusena küsib kaebaja tegevuskava

koostajalt 27. nädalaks (juuli alguseks) seisukohta, kas hoonet võib piirata võrguga; linn väljastab uue

haldusakti hiljemalt 27. nädala lõpuks. Seega andis linn informaalse lubaduse ettekirjutuse ümber-

vaatamiseks pärast tegevuskava koostaja täiendavat seisukohta, kuid ei tunnistanud ettekirjutust

koosolekul kehtetuks. Vastupidi, linn jäi sõnaselgelt piirde paigaldamise nõude juurde. Lubadus

haldusmenetlus uuendada ega isegi haldusmenetluse uuendamine ei lõpeta haldusakti kehtivust.

ATSS § 8 lg 3 p-st 1 ei tulenenud seega sunniraha rakendamise keeldu.

12. ATSS § 8 lg 3 p 3 välistab sunnivahendi rakendamise, kui sunnivahendi rakendamine lükatakse

edasi. Kaebaja ja ringkonnakohtu hinnangul oli sunnivahendi rakendamine 27. juuni 2014. a

protokollist nähtuvalt täitekorralduse andmise ajal edasi lükatud.

Kolleegium ei nõustu ka selle hinnanguga. 27. juuni 2014. a protokollis ei ole sõnaselget otsust

sunnivahendi edasilükkamise kohta. Kuna pooled leppisid kokku täiendavate otsuste ja toimingute

tegemise 2014. a juuli alguses, võib sellest välja lugeda kavatsuse mitte rakendada sunniraha sel

piiratud ajavahemikul, mitte aga määramata aja jooksul. Koosoleku protokolli on märgitud ka

linnaametniku seisukoht, et suletud piire tuleb paigaldada hiljemalt 15. juuliks 2014. Kaebaja väide,

et koosolekul arutati ka teiste võimalike tähtaegade üle, ei ole asjakohane. Kaebaja jätab

tähelepanuta, et ettekirjutuse täitmise tähtaeg ei sõltunud tema nõusolekust, vaid selle sai määrata linn

ühepoolselt. Protokollist ei nähtu, et linn oleks nõustunud ettekirjutuse täitmisega hiljem kui 15. juulil

2014.

13. Ringkonnakohtu otsuse kohaselt ei täitnud linn lubadust anda ohu kõrvaldamiseks uus haldusakt

ning sellega tekkis õiguslikult ebaselge olukord, arvestades ka vastustaja mittenõustumist

ettekirjutuse kohta tehtud kohtuotsuse põhjendustega. Ringkonnakohtu hinnangul ei olnud kaebaja

jaoks arusaadav, mida ta pidi ettekirjutuse täitmiseks tegema, ning sellises olukorras ei täida

sunniraha enda eesmärki.

14. Kolleegium meenutab asjas nr 3-3-1-72-14 väljendatud seisukohta, et sunniraha rakendamine on

kaalutlusotsus ja selle tegemisel tuleb arvestada proportsionaalsuse põhimõttega (p 14). Kui

ettekirjutusest tulenevad adressaadi kohustused on ebaselged, võib see põhimõtteliselt kujutada

endast mõjuvat põhjust ettekirjutuse täitmata jätmiseks ning sunniraha rakendamine ei pruugi sellisel

juhul olla proportsionaalne.

15. Praegusel juhul ei tekitanud halduskohtu otsus ettekirjutuse kohta ega vastustaja käitumine eraldi

ega koostoimes kolleegiumi hinnangul sellist ebaselgust ettekirjutuse täitmise ulatuse ja viisi suhtes,

mis oleks õigustanud ettekirjutuse täitmata jätmist.

16. Ettekirjutuses kohustati kaebajat "takistama suletud piirdega juurdepääsu" ehitisele ohtliku tsooni

ulatuses. Halduskohus tegi asjas nr 3-13-1848 järelduse, et ettekirjutusest ei tulene kohustust piirata

ala tingimata just piirdeaiaga. Kohus mainis küll, et maa-alasid on põhimõtteliselt võimalik piirata ka

nt võrgu, heki või lindiga, kuid otsusest ei ole välja loetav seisukoht, et kõik need vahendid sobivad

tingimusteta 23. aprilli 2013. a ettekirjutuse täitmiseks. Kaebaja pidi ettekirjutuse täitmisel arvestama

selle aluseks olevat ehitusseadustiku v.r § 29 lg 1 p 4. Sellest sättest tulenes kaebaja kohustus

takistada juurdepääs varisemisohtlikule või muude lagunemistunnustega ehitisele kuni selle

lammutamiseni või korrastamiseni. Seega pidi kaebaja ettekirjutuse täitmiseks mitte ainult

paigaldama kas piirdeaia või muu suletud piirde, vaid selle abil ka takistama tõhusalt kõrvaliste

isikute juurdepääsu kinnistule.

Teoreetilised arutlused selle üle, millised piirdevahendid oleksid piirdeaia asemel praegusel juhul veel

kõne alla tulnud ja kas vastustaja oleks neid ettekirjutuse nõuetekohase täitmisena aktsepteerinud, on

ainetud. Pole vaidlust selle üle, et kaebaja polnud täitekorralduse andmise seisuga paigaldanud hoone

ümber ühtegi suletud piiret ega olnud takistanud mingil moel juurdepääsu aidahoonet ümbritsevale

ohtlikule tsoonile. Asjakohaselt on täitekorralduses märgitud, et kaebaja polnud täitekorralduse

tegemise ajaks paigaldanud seintele isegi võrku, mis pidi tema enda väitel välistama hoone

varisemise.

17. Ettekirjutuses oli paigaldatava piirde kauguseks märgitud üldiselt 2 m ning edelanurga juures 12

m hoonest. 27. juuni 2014. a protokolli on märgitud, et vastustaja nõustus vähendama neid kaugusi 1

ja 6 meetrini. Kolleegiumi hinnangul ei kujuta protokoll endast ettekirjutuse muudatust, kuid see

kajastab vastustaja lubadust aktsepteerida ettekirjutuse täitmist kaebajale soodsamal viisil.

Vastustaja niisugust lubadust ei saa käsitada mõjuva põhjusena ettekirjutuse täitmata jätmiseks.

Küsimus, kas vastustaja lubadus lõi kaebajale õigustatud ootuse, oleks asjakohane siis, kui kaebaja

oleks ettekirjutuse täitnud protokollile vastavalt, ent vastustaja oleks nõudnud sellest hoolimata

sunniraha tasumist. Kaebaja ei täitnud ettekirjutust ei ettekirjutuses ega protokollis kajastatud

tingimustel. Vastustaja pole andnud lubadust, et kaebaja võib jätta ettekirjutuse üldse täitmata.

Kui kaebaja ei pidanud usaldusväärseks vastustaja lubadust leppida kaugustega 1 m ja 6 m, oleks

tulnud piire paigaldada ettekirjutuses toodud tingimustele vastavalt.

18. Kolleegium märgib, et uue haldusakti andmise lubaduse täitmata jätmine ilma täiendavate

selgitusteta ei vasta heale haldustavale, kuid nõustub vastustajaga, et see minetus ei andnud alust jätta

kehtiv ettekirjutus täitmata. Kui kaebaja nägi, et lubatud tähtaja jooksul ei ole vastustaja uut

haldusakti andnud, pidi ta mõistma, et ettekirjus on jätkuvalt jõus või vähemalt küsima vastustajalt

selgitusi õigusliku olukorra kohta. Ta ei võinud eeldada, et ettekirjutuse täitmist talt enam ei nõuta.

19. Kaebaja on ettekirjutuse täitmata jätmist põhjendanud ka Muinsuskaitseametile 25. septembril

2014 esitatud rahataotlusega, milles ta mh palus hoone piiramiseks raha riigieelarvest. Kolleegium

rõhutab, et ehitise ohutuse tagamine on seadusest tulenev omaniku kohustus ning riigilt raha

taotlemine ei lükka edasi selle kohustuse täitmist. Kaebaja taotlus ei takistanud seega sunniraha

rakendamist.

20. Eeltoodu tõttu tuleb kassatsioonkaebus rahuldada, ringkonnakohtu otsus tühistada ja jõusse jätta

halduskohtu otsus (halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 230 lg 5 p 4). Kautsjon tuleb

vastustajale tagastada (HKMS § 107 lg 4) ning muud apellatsiooni- ja kassatsiooniastme menetlus-

kulud jätta menetlusosaliste endi kanda (HKMS § 108 lg 1).