3-3-1-55-16 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

HALDUSKOLLEEGIUM

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-3-1-55-16

Otsuse kuupäev

8. detsember 2016

Kohtukoosseis

Eesistuja Ivo Pilving, liikmed Viive Ligi ja Jüri Põld

Kohtuasi

Aleksei Bobrovnitski kaebus Tallinna Vangla 11. märtsi

2014. a käskkirja nr 322 tühistamiseks ning Tallinna Vangla

toimingute õigusvastaseks tunnistamiseks

Menetlusosalised

Kaebaja Aleksei Bobrovnitski

Vastustaja Tallinna Vangla

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Ringkonnakohtu 9. mai 2016. a otsus haldusasjas

nr 3-14-50770

Menetluse alus Riigikohtus

Tallinna Vangla ja Aleksei Bobrovnitski kassatsioonkaebused

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Rahuldada Tallinna Vangla kassatsioonkaebus osaliselt.

2. Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu 9. mai 2016. a otsus haldusasjas nr 3-14-50770 kartseri-

kambri tingimuste õigusvastasuse tuvastamise nõude osas. Saata asi selles osas uueks

läbivaatamiseks Tallinna Ringkonnakohtule.

3. Tühistada Tallinna Halduskohtu 18. septembri 2015. a otsuse resolutsiooni punkt 2 ja

Tallinna Ringkonnakohtu 9. mai 2016. a otsuse resolutsiooni punkt 1 värskes õhus jalutus-

käikudest ilmajätmise õigusvastasuse tuvastamise osas. Teha selles osas uus otsus, millega

tuvastada, et Tallinna Vangla jättis kaebajale õigusvastaselt tagamata nõuetekohased

tingimused vabas õhus viibimiseks.

4. Ülejäänud osas jätta ringkonnakohtu otsuse resolutsioon muutmata. Täiendada ringkonna-

kohtu otsuse põhjendusi käesoleval otsuse põhjendustega.

5. Jätta Aleksei Bobrovnitski kassatsioonkaebus rahuldamata.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Tallinna Vangla (vastustaja) karistas 11. märtsi 2014. a käskkirjaga nr 322 kinnipeetavat Aleksei

Bobrovnitskit (kaebaja) kartserisse paigutamisega 30 ööpäevaks. Käskkirja kohaselt kasutas kaebaja

vanglaametniku poole pöördumisel vene keeles ähvardava sisuga väljendit, rikkudes sellega Tallinna

Vangla kodukorra punkti 1.11.1 ja pannes sellega toime raske distsiplinaarsüüteo. Karistuse

määramisel arvestati kaebaja kehtivate distsiplinaarkaristustega (20), sh oli samalaadsete rikkumiste

eest määratud kuus distsiplinaarkaristust.

2. Kaebaja esitas pärast kohustusliku kohtueelse menetluse läbimist halduskohtule kaebuse, milles

palus eelnimetatud käskkirja tühistada, sest tema teos puudusid distsiplinaarsüüteo elemendid.

Kaebaja ei ole vanglaametnikku ähvardanud, vaid kasutas toidujagaja poole pöördudes humoorikat

sõnastust. Lisaks palus kaebaja tuvastada, et vangla toimis õigusvastaselt, kui pidas teda 30 päeva

(ajavahemikul 13.03.–12.04.14) kinni ebainimlike tingimustega kartserikambris (kamber nr 84 oli

külm ja niiske, puudus nõuetekohane ventilatsioon, WC oli kambrist eraldamata ning sellest levis

ebameeldivat lõhna) ning jättis talle tagamata võimaluse värskes õhus jalutada. Kartserikambri

tingimused olid inimväärikust alandavad. Nõuetele mittevastavust kinnitab Piinamise ja Ebainimliku

või Alandava Kohtlemise või Karistamise Tõkestamise Euroopa Komitee (CPT) 2012. a

kontrollkäigu järel esitatud raporti punktides 56 ja 57 kajastatud järeldused, milles kritiseeritakse

Tallinna Vangla blokis K1 esinevaid kinnipidamistingimusi ning kutsutakse üles kõrvaldama see

blokk viivitamatult kasutusest. Kinnipidamistingimused ei vasta ka Euroopa vanglareeglistiku

punktides 1–3 ja 18 sätestatud minimaalsetele standarditele. Vangla esitatud mõõtmistulemused ei

vasta nõuetele, neid pole teinud pädev isik ning mõõtmistulemused pole nõuetekohaselt jälgitavad,

mistõttu tuleb need tõendid kambritingimuste hindamisel jätta arvesse võtmata. Jalutusboksidele

ehitatud katus ei võimalda kasutatud ehitustehniliste lahenduste tõttu piisavat õhuringlust ning suvel

tekib kasvuhooneefekt.

3. Vastustaja palus jätta kaebuse rahuldamata. Vastustaja hinnangul kasutas kaebaja vanglaametniku

poole pöördudes ähvardava sisuga väljendeid, millega pani toime distsiplinaarsüüteo, sest ei järginud

vangla kodukorra punktis 1.11.1 sätestatud nõudeid. Distsiplinaarsüüteo toimepanemine on

tuvastatud vanglaametnike ütlustega, isik kuulati menetluses ära ning järgiti teisi distsiplinaar-

menetluse norme. Vangla on distsiplinaarkaristuse määramise käskkirjas veenvalt põhjendanud, miks

vanglaametnike ütlused on selles asjas kaebaja selgitustest usaldusväärsemad. Kaebaja tehtud

ähvardus ohustas vangla julgeolekut ning sellele distsiplinaarkorras reageerimine on õiguspärane.

Kaebaja selgitused selle kohta, et ta ei lausunud mitte ähvardava sisuga väljendit, vaid soovis teha

nalja, ei ole usaldusväärsed ega eluliselt usutavad. Kaebaja sõnavõtule eelnes vestlus vangla-

ametnikuga, kes tegi kaebajale märkuse toiduainete võtmise reeglite kohta, mis võis tekitada kaebajas

emotsionaalseid pingeid, sest ta ei saanud teha meelepärast toimingut. Ei ole usutav, et pärast seda

pöördus kaebaja naljatades kaugemal seisnud toidujagaja poole sõnadega, milles väljendas armastust.

Kartserikambri tingimused vastasid seaduses sätestatud nõuetele. Kaebaja väited liigniiskuse ja

nõuetele mittevastava sisetemperatuuri kohta ei ole põhjendatud. Kartserikambris nr 84 on osaliselt

sundventilatsioon ning kambrit on võimalik õhutada ka õhutusava kaudu, kamber asub hoone teisel

korrusel. Vastustaja ei ole asjakohasel ajavahemikul kaebaja kartserikambri temperatuuri mõõtnud,

küll aga tehti mõõtmisi samal ajal hoone esimesel korrusel asuvates kartserikambrites nr 71–79 ning

nende kambrite temperatuur oli vahemikus 18,3–21,6 kraadi, mis vastas eluruumi sisetemperatuurile

kehtestatud nõuetele. Nende mõõtmiste tulemused on esitatud ka kohtule. Kuna kartserikambrite

kütmisel kasutatakse kaugküttevõrku, siis ei saanud teisel korrusel asuva kambri nr 84 tingimused

oluliselt erineda esimesel korrusel asunud kambrite tingimustest. Üldjuhul on teisel korrusel asuvate

kambrite temperatuur esimese korruse kambritega võrreldes isegi mõnevõrra kõrgem. Kaebaja väited

ventilatsiooni puudumise kohta ei vasta tõele ning kamber ei olnud liiga niiske.

Jalutusboksidele paigaldatud läbipaistvast plastist katus ei takistanud jalutamist värskes õhus. Jalutus-

boksi temperatuur ei erinenud oluliselt välistemperatuurist ning jalutusbokside peale paigaldatud võre

ja plastkatuse vahel asuvate õhutusluukide kaudu oli tagatud värske õhu piisav juurdevool. Kaebajat

ei hoitud jalutusboksis suvel. Liiatigi kinnitavad 2013. aasta suvel tehtud mõõtmised, et jalutusboksi

temperatuur erines vaid vähesel määral välistemperatuurist.

Aasia tüüpi WC kasutamine ei ole keelatud ning tagatud oli vee kasutamine ka tualetis.

Kanalisatsioonist ebameeldiva lõhna vältimiseks olid kasutusel äravoolu sulgemise korgid. Kaebaja

sai kasutada puhastusvahendeid ning kambri üldise puhtuse tagamise kohustus oli kinnipeetaval. See,

et tualettruum oli kartserikambrist eraldamata, ei ole käsitatav inimväärikust alandava tingimusena.

Kaebajal pole põhjendatud huvi esitada tuvastamiskaebust. Kuna kartserikambri tingimused vastasid

nõuetele, ei ole vangla kaebajale hüvitatavat mittevaralist kahju tekitanud.

4. Tallinna Halduskohus rahuldas 18. septembri 2015. a otsusega kaebuse osaliselt ning tuvastas, et

vangla toimis õigusvastaselt, kui hoidis kaebajat 30 päeva jooksul (ajavahemikul 13. märts kuni

14. aprill 2014) kartserikambris nr 84, mis ei vastanud nõuetele, sh inimväärikuse põhimõttele, ning

jättis ta ilma võimalusest jalutada värskes õhus. Tallinna Vangla 11. märtsi 2014. a käskkirja nr 322

tühistamise nõude jättis halduskohus rahuldamata. Kohtu põhjendused olid kokkuvõtlikult järgmised.

4.1. Käskkirja tühistamiseks ei ole alust, sest kaebaja on süüteo toime pannud, tema ütlused on

ebausaldusväärsed, mistõttu tuleb sõna sõna vastu olukorras eelistada vanglaametnike ütlusi. Ei ole

eluliselt usutav, et kaebaja, kes ei saavutanud meelepärast tulemust, soovis kohe pärast ebameeldivat

sündmust toidujagajaga naljatleda. Ettekande kohaselt pöördus ta valvuri poole ähvardava sisuga

väljendiga. Vastustaja on käskkirjas veenvalt põhjendanud, miks vanglaametniku kirjalikus ette-

kandes märgitut saab pidada usaldusväärsemaks. Kinnipeetav sattus vastumeelsesse olukorda ja võis

seetõttu tunda emotsionaalset pinget. Asjaolud kogumis, sh isikute paiknemine ja konflikti olemus,

vähendavad kaebaja naljatlemist puudutava väite usaldusväärust. Vanglaametniku ja kaebaja vahel ei

ole varem olnud isiklikke konflikte või vaenu, mistõttu puudus vanglaametnikul igasugune tõsiselt

võetav põhjus valeettekande tegemiseks. Vangla on karistuse määramisel teostanud nõuetekohaselt

kaalutlusõigust, valitud karistus on süüteo raskust arvestades proportsionaalne.

4.2. Kartserikambri tingimused olid asjaolusid kogumis vaadeldes inimväärikust alandavad ja seega

õigusvastased.

4.2.1. Vastustaja ei ole esitanud kohtule usaldusväärseid tõendeid selle kohta, et kambris oli

nõuetekohane temperatuur ja ventilatsioon. Vangla on selgitanud, et asjakohases kambris ei ole

kõnealusel ajavahemikul mõõtmisi tehtud, kuid samal ajal esimese korruse kartserikambrites tehtud

mõõtmised näitasid, et kambrid vastasid nõuetele. Lisaks esitas vangla tabeli õhuniiskuse mõõtmise

kohta kambris nr 84, kuid seda erinevate ajavahemike kohta perioodil 05.11.2010–15.04.2013. Need

tõendid ei lükka kaebaja väiteid ümber. Mõõtetulemuste õigsuse seisukohalt on asjakohane silmas

pidada mõõteseaduses (MõõteS) sätestatut. Vangla esitatud andmetest ei nähtu, kes ja milliste

seadmetega mõõtmised tegi, dokumendid on allkirjastamata. Mõõtmisi tegid vanglaametnikud, kes

kandsid tulemused tabelisse, mõõtmise kohta aruannet või protokolli ei koostatud. Vastustaja ei ole

suutnud tõendada, et esitatud mõõtetulemused oleksid saadud ja fikseeritud mõõteseaduse § 5 lg-s 1

sätestatud viisil. Need andmed pole usaldusväärsed tõendid. Vangla mõõtmiskorraldus ei taga

mingilgi määral mõõtmiste aja, koha ja tulemuste kontrollitavust ega mõõtmisandmete autentsust.

4.2.2. Tõendina saab arvesse võtta CPT raporti punktides 56 ja 57 kajastatut. Nimetatud punktides on

CPT märkinud, et Tallinna Vangla kartserikambrites blokis K1 on väga halvad tingimused, kambrites

on halb ventilatsioon, väga vähene loomulik valgus, paljud kambrid on lagunenud seisus. Kambrites

on äärmiselt külm. Bloki nn füüsiliste tegevuste ala kujutas endast 4–5 m2 suuruseid karedate

seintega kuupe, kus polnud varjualust ega mingit varustust ning kus ainus vaade oli läbi võre paistev

taevas. CPT leidis, et blokk K1 tuleks viivitamatult kasutusest kõrvaldada (vt I kd, tl 88 pöördel).

Kuna vangla ei ole välja toonud, et kambreid oleks vahepeal parandatud, on usutavad kaebaja väited

kartserikambri üldiste halbade tingimuste kohta. Olukorda ilmestavad ka kohtule esitatud fotod,

millel kajastatu ei võimalda pidada kambrit nr 84 Euroopa Liidu liikmesriigis vastavatele

esteetilistele arusaamadele tuginedes inimväärikatele elamistingimustele vastavaks. Ka õiguskantsleri

kontrollikäike kajastavad kontrollaktid on väga kriitilised. Vastustaja kirjeldatud tingimused

(keskküte, väidetav piisav ventilatsioon) olid olemas ka ajal, mil CPT koostas raporti ning vanglat

külastasid õiguskantsleri esindajad, kuid sellest hoolimata pidasid nad tingimusi väga halbadeks.

Kuigi eraldamata WC ei riku kaebaja õiguseid, tuleb kinnipidamistingimused koosmõjus lugeda

inimväärikust alandavaks. Kaebaja väited kartserihoones kostva valju muusika kohta, samuti

väidetavalt talle liiga lühikese madratsi ja teki väljastamise kohta tuleb jätta tähelepanuta, kuna

kaebaja ei ole esialgses kaebuses ega ka hiljem esitatud täiendustes nende toimingute õigusvastasuse

tuvastamist taotlenud.

4.3. Värskes õhus viibimiseks ei saa pidada jalutamist suletud ruumis. Vangla esitatud tõenditest ei

nähtu, et jalutusboksile paigaldatud katuse ja jalutusboksi seinte vahele oleks jäetud nii palju ruumi,

et võiks järeldada, et tegemist on varikatusega, mis takistab üksnes sademete langemist jalutusboksi.

Fotodelt nähtub, et faktiliselt on jalutusboksi puhul tegemist suletud ruumiga.

5. Vastustaja esitas apellatsioonkaebuse, milles palus halduskohtu otsuse tühistada osas, millega

kaebus rahuldati. Kartserikambri nr 84 tingimused olid kooskõlas kõikide vangistusseaduses (VangS)

ja vangla sisekorraeeskirjas sätestatud nõuetega. Halduskohtu otsusest ei nähtu adekvaatseid

põhjendusi selle kohta, miks on kohtu hinnangul kaebaja väited kambri temperatuuri ja niiskuse

kohta usaldusväärsemad kui vangla esitatud mõõtmistulemused. Mõõteseadusest ei tulene nõuet, et

vanglas tuleks tavapäraseid mõõtmisi teha taadeldud mõõteriistaga. Vangla mõõdab sisekliima

näitajaid iga päev haldusmenetluse raames ning sellisel juhul ei saa vanglalt nõuda MõõteS § 5

lg-tes 1 ja 2 sätestatud tõendatud mõõtetulemusi. Kohtule esitatud mõõtmistulemused kinnitavad, et

vaidlusalusel ajavahemikul oli kambrites nr 71–79 tagatud seaduses ette nähtud temperatuur.

Kaugküttevõrgu kasutamise tõttu oli vanglas tagatud ühtne temperatuur, mistõttu ei saanud kambris

nr 84 olla oluliselt külmem. Kambrites oli osaline sund- ning osaline loomulik ventilatsioon.

Julgeolekukaalutlustel on kambrites akende avamine piiratud ning avada saab ainult õhutusava,

millele on paigaldatud õhutusaukudega metallplaadid. Keskküte tagab, et õhk ei oleks kambrites liiga

niiske. Ebaõige on halduskohtu seisukoht ka jalutusbokside kohta. Nendele boksidele ehitati

2013. aastal katus, sest kinnipeetavad kurtsid sademete üle. Jalutusbokside peale paigaldatud võre ja

plastkatuse vahel asuvad avatud õhutusluugid, mille kaudu on tagatud värske õhu juurdevool.

Jalutusbokse katva võre ja katuse vahe on 0,5 m ning katuse küljed on lahtised. Seega ei ole tegemist

suletud ruumidega. Kinnipidamistingimused kogumis võisid tekitada kaebajas ebamugavustunnet,

kuid ei kvalifitseeru inimväärikust alandavate tingimustena. Vastustaja tegevuse õigusvastasust ei saa

tuletada mitme aasta vanusest raportist. Õiguskantsler on küll soovitanud kaaluda kartserihoone

kasutusest kõrvaldamist, kuid samas leidnud, et mõnevõrra on olmetingimusi parandatud. Kambrid

vajavad küll sanitaarremonti, kuid ei ole sedavõrd amortiseerunud, et oleksid käsitatavad

inimväärikust alandavate tingimustena. Kuna vastustaja hinnangul oleks tulevikus esitatav

hüvitamiskaebus ilmselgelt perspektiivitu, siis ei ole kaebajal põhjendatud huvi puudumise tõttu

kaebeõigust.

Kaebaja apellatsioonkaebuse palus vastustaja jätta rahuldamata. Vastustaja nõustus selles osas

halduskohtu otsuse põhjendustega.

6. Kaebaja esitas apellatsioonkaebuse, milles palus halduskohtu otsuse tühistada osas, millega

kaebus jäeti rahuldamata, ja teha selles osas uus otsus, millega kaebus rahuldatakse. Kaebaja ei ole

distsiplinaarsüütegu toime pannud ning tema distsiplinaarkorras karistamiseks puudus õiguslik alus.

Kaebaja jäi halduskohtus esitatud põhjenduste juurde ja palus nendega arvestada.

Kaebaja leidis, et vastustaja apellatsioonkaebus on põhjendamatu, ja palus jätta selle rahuldamata.

Kartserikambri tingimused ei vastanud kehtestatud nõuetele ning olid inimväärikust alandavad.

Vangla ei ole suutnud veenvalt tõendada, et kamber oli nõuetekohane.

7. Tallinna Ringkonnakohus jättis 9. mai 2016. a otsusega apellatsioonkaebused rahuldamata ja

halduskohtu otsuse muutmata.

7.1. Ringkonnakohtu hinnangul on halduskohus igakülgselt ja kogumis hinnanud esitatud tõendeid

ning teinud põhjendatud järelduse, et distsiplinaarsüüteo toimepanemine on piisavalt tõendatud.

Vanglaametik sai mõningal määral vene keelest aru ja mõistis kaebajale etteheidetava venekeelse

lause sisu. Konfliktis osalenud isikute usaldusväärsust on halduskohus detailselt ja nõuetekohaselt

hinnanud.

7.2. Võimalikku tulevikus esitatavat kahjunõuet ei saa pidada ilmselgelt perspektiivituks, mistõttu ei

ole vastustaja seisukoht kaebaja kaebeõiguse puudumise kohta põhjendatud.

7.3. Halduskohus on õigesti märkinud, et kuna vangla ei ole tõendanud, et bloki K1 kartserikambrite

tingimusi oleks märkimisväärselt parandatud, võib kinnipeetava esitatud etteheiteid pidada usutavaks.

Vastustaja esile toodud asjaolud kasutatud küttevõrkude ja kambri asendi kohta esinesid ka CPT

raporti koostamise ja õiguskantsleri külastuskäikude ajal, kuid sellest hoolimata peeti tingimusi väga

halbadeks. Tallinna Vangla kartserikambreid on külastanud ka kohtunikud ning nähtu põhjal ei ole

põhjust CPT raportis ja õiguskantsleri kontrollkäikude kohta koostatud dokumentides kajastatut

pidada ülepaisutatuks. Asjaolu, et formaalselt on eluruumidele esitatud nõuded täidetud, ei tähenda,

et kogumis ei võiks olmetingimused olla inimväärikust alandavad. Jalutusbokse katva võre ja katuse

vahe ei ole piisav, et vaadelda sellises ruumis jalutamist viibimisena värskes õhus VangS § 55 lg 2

mõttes. See on samaväärne pigem avatud aknaga ruumis viibimisega (vt foto I kd, tl 150).

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

8. Tallinna Vangla palub kassatsioonkaebuses kohtute otsused tühistada osas, millega kaebus

rahuldati. Kohtud on ekslikult tunnistanud kartserikambri tingimused ja värskes õhus jalutamise

võimalusest ilmajätmise õigusvastaseks. Ainuüksi asjaolu, et vastustaja ei ole vangla K1 bloki

kambrites teinud mastaapseid parandustöid, ei ole kambritingimuste õigusvastasuse tuvastamiseks

piisav. Vaidlust ei ole selle üle, et vangla sisekorraeeskirja § 7 lõikes 4 sätestatud kambri sisustus-

elemendid olid kartserikambris nr 84 tagatud. Hoone esimese korruse kartserikambrites 1. kuni

7. aprillini 2014 tehtud mõõtmised ja saadud mõõtetulemused (18,3–21,6 ºC) ning asjaolu, et

kambrites kasutatakse kaugküttevõrku, lubavad eeldada, et ka sama hoone teisel korrusel asuvas

kambris nr 84 oli nõuetekohane temperatuur tagatud. Kuna kaebaja viibis kartseris üksinda, ei saanud

WC eraldamata jätmine tema inimväärikust alandada. Kohtute otsused on ebaõiged ka jalutusboksi

mittenõuetekohasuse osas. Jalutusbokside peale paigutatud võre ja plastkatuse vahe on 50 cm ning

katuse küljed on lahtised, mis tagavad piisaval määral värske õhu juurdepääsu ning tegemist pole

suletud ruumiga. Kartserikambrisse sattumist on isikul võimalik vältida. Kartserikambri tingimused

peavadki juba distsiplinaarkaristuse olemusest lähtuvalt ja selle kasutamisega taotletavate

eesmärkidest täitmiseks olema tavakambritest piiravamad. Kartserikambris viibimisega kaasnevad

kaebajale seadusest tulenevad piirangud, mis pidid talle olema teada. Kaebajat ei ole inimväärikust

alandavates tingimustes hoitud.

9. Kaebaja esitas kassatsioonkaebuse, milles palub kohtute otsused tühistada osas, millega kaebus

jäeti rahuldamata. Kaebaja hinnangul ei ole ta distsiplinaarsüütegu toime pannud. Vanglaametnik ei

osanud piisavalt vene keelt mõistmaks iga kaebaja öeldud sõna tähendust.

Tallinna Vangla kassatsioonkaebuse palub kaebaja vastuses (pealkirjastatud ekslikult vastu-

kassatsioonkaebusena) jätta rahuldamata. CPT raporti kohaselt on Tallinna Vangla kartserikambrite

seisukord blokis K1 väga halb ning olukord ei ole võrreldes 2007. aastaga muutunud. Euroopa

Inimõiguste Kohus (EIK) on oma praktikas korduvalt tuginenud CPT raportites kajastatule (nt Aurel

Rodulescu vs. Rumeenia, 32800/12, 01.04.14).

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

10. Kolleegium märgib esmalt, et CPT esitab raportites üksnes mittesiduvaid ettepanekuid (piinamise

ja ebainimliku või alandava kohtlemise või karistamise tõkestamise Euroopa konventsiooni art 10

lg 1), kuid menetlusosaline võib aruandes kajastatud seisukohtadele kohtumenetluses tugineda. Kui

kaebuses väidetud kinnipidamistingimuste kohta ei ole tõendite esitamine mõistlike jõupingutustega

võimalik või teatud tingimuse olemasolu või puudumise kindlakstegemine osutub tagantjärele

sootuks võimatuks, võib menetlusosaliste väidete usutavusele hinnangu andmisel tugineda CPT ja

õiguskantsleri kontrollkäikude aruannetele (vt ka RKHKo 3-3-1-5-10, p 19; 3-3-1-14-10, p 11). CPT

tuvastatud minetused kinnipidamisasutustes tõstatavad aga kahtluse kinnipidamistingimuste

vastavusest kehtestatud reeglitele ja standarditele ning vastustaja peab esitama tõendeid vaidluse all

olnud konkreetsete kinnipidamistingimuste kohta. CPT preventiivset rolli väärkohtlemise ennetamisel

ning tema koostatud raportites kajastatu olulisust on rõhutanud oma praktikas ka Euroopa

Inimõiguste Kohus (vt ka EIK Suurkoja otsus asjas Muršić vs. Horvaatia, 7334/13, 20.10.16).

11. Kuna kaebaja väited kambri tingimuste mittevastavuse kohta ühtivad suures osas CPT raportis ja

õiguskantsleri kontrollkäigu kokkuvõttes kajastatuga, siis on kohtud põhjendatult leidnud, et kambrite

nõuetekohasuse tõendamise kohustus lasub vanglal.

12. Halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 229 lg 3 järgi on Riigikohus asja lahendamisel

seotud ringkonnakohtu tuvastatud faktiliste asjaoludega, välja arvatud juhul, kui asjaolu tuvastamine

on vaidlustatud kassatsioonkaebusega ning asjaolu tuvastamisel on oluliselt rikutud menetlusõiguse

norme. Tallinna Vangla on kassatsioonkaebuses vaidlustanud peaasjalikult faktiliste asjaolude

tuvastamise. Samas on kassatsioonkaebusest välja loetav, et vastustaja hinnangul rikkusid kohtud

menetlusnorme ja materiaalõiguse norme, kui jätsid kõrvale vangla esitatud tõendid ja leidsid, et

vanglas tuleb lähtuda mõõteseaduses sätestatud mõõtmistingimustest.

13. Kohtuotsuse põhjendamiskohustus tähendab kohtu kohustust esitada kohtuotsuse põhjendavas

osas (HKMS § 165) resolutsiooni (HKMS § 162) kohta selged, ammendavad, vastuoludeta ja

veenvad põhjendused, mille alusel oleks kohtu siseveendumuse kujunemine otsuse lugejale jälgitav

(vt nt RKHKo 3-3-1-14-15, p 20).

14. Halduskohus viitas kohtuotsuses vangla esitatud mõõtetulemusi kajastavate dokumentide

kõrvalejätmisel ja nende ebausaldusväärsuse tuvastamisel mõõteseadusele. Viitega mõõteseaduse § 5

lg-le 1 on halduskohus pidanud vangistusalastes vaidlustes mõõteseadust ning selles sätestatud

mõõtmistulemuste jälgitavuse tõendamise tingimusi (sh mõõtevahendite taatlemise ja pädeva mõõtja

kasutamise kohustust) sisuliselt kohaldatavaks. Ringkonnakohus ei ole mõõteseaduse kohaldatavuse

ning mõõtmiste tegemise ja kajastamise korra kohta seisukohta kujundanud, kuigi Tallinna Vangla on

mõõtetulemuste kajastamise ja arvestamata jätmise osas halduskohtu seisukohad apellatsioonkaebuse

punktides 10–14 selgelt vaidlustanud. Ringkonnakohus piirdus otsuse punktis 9 üksnes abstraktse

seisukohaga, et kuna CPT raporti ja õiguskantsleri seisukohad kinnitavad blokis K1 asuvate

kartserikambrite halba seisukorda ja vangla ei ole suutnud esitada tingimuste parandamist kinnitavaid

tõendeid, siis võib kaebaja etteheiteid pidada usutavaks. Samuti ei ole ringkonnakohus käsitlenud

vastustaja apellatsioonkaebuses esitatud väidet, et ventilatsioon vastab kehtestatud nõuetele.

Arvestades, et halduskohus tugines CPT raporti üldistele tähelepanekutele ja järeldustele ning kohus

piirdus vangla esitatud seisukohtade ja tõendite analüüsimisel vaid üldise järeldusega, et vastustaja ei

ole ventilatsiooni olemasolu kohta esitanud usaldusväärseid tõendeid, ning vastustaja selle seisukoha

apellatsioonkaebuses sõnaselgelt vaidlustas (vt selle otsuse p 5), siis tulnuks ringkonnakohtul ka

selles osas võtta põhjendatud seisukoht, mitte piirduda viidetega halduskohtu otsuse põhjendustele.

Ringkonnakohus on jätnud vastustaja apellatsioonkaebuses esitatud olulised vastuväited

nõuetekohaselt käsitlemata ja esitatud tõendid sisuliselt hindamata, millega rikkus kohtuotsuse

põhjendamise kohustust (HKMS § 157 lg 1). Mõõtmistulemuste usaldusväärsuse hindamise ja

mõõteseaduse kohaldamise küsimuses ei olnud HKMS § 201 lg 4 kohaldamiseks alust.

15. Kolleegium ei nõustu halduskohtu otsuse sõnastusest tuleneva järeldusega, et mõõtetulemuste

jälgitavuse kontrollimisel on mõõteseaduses sätestatud mõõtetulemuste jälgitavuse tõendamise

kriteeriumid vanglas kohaldatavad. Mõõteseaduse § 5 lg 1 esimese lause kohaselt on mõõtetulemuste

jälgitavus tõendatud, kui mõõtmised on teinud pädev mõõtja, kes kasutab mõõtevahendit, mille

taatluskohustus on täidetud või mis on jälgitavalt kalibreeritud, või sertifitseeritud etalonaineid,

järgides asjakohast mõõtemetoodikat. Sama paragrahvi lõikes 2 on loetletud juhud, kus

mõõtetulemuste jälgitavus peab olema tõendatud. Nimetatud loetelus ei ole vanglat või muid

kinnipidamisasutusi nimetatud, samuti ei näe mõõtetulemuste jälgitavuse tõendamise tingimuste

kohaldamist ette vangistusseadus ega teised vangistust reguleerivad õigusaktid. Seega ei pea vanglas

tehtavate mõõtmiste puhul juhinduma mõõteseaduses mõõtja pädevusele ja mõõtmisvahendile

kehtestatud nõuetest. Vanglas ei pea asjakohaseid mõõtmisi tegema akrediteeritud mõõtja taadeldud

mõõteseadmega, vaid seda võib teha ka vangla administratsiooni esindaja asjakohase vahendiga.

Tegemist on tavapärase olulise tingimuse tõendamisega haldusmenetluses. Seda saab tõendada

haldusmenetluse seaduse § 38 lg-s 2 sätestatud tõendiliikidega, sest vangistusseaduse § 1¹ lg 1 järgi

kohaldatakse vangistusseaduses ja selle alusel ettenähtud haldusmenetlusele haldusmenetluse seaduse

sätteid, arvestades vangistusõiguse erisusi. Olulise tingimuse tõendamiseks võib kasutada

menetlusosalise seletusi, dokumentaalseid tõendeid, asitõendeid, tunnistaja ütluseid, eksperdi

arvamust ja mõõtevahendi kasutamisel saadud mõõtetulemusi (vt ka RKHKo 3-3-1-45-11, p-d 12 ja

15). Asjaolu, et kohtule esitatud tõendil pole märgitud mõõtmisi teinud isiku nime ja tema allkirja, ei

muuda iseenesest esitatud tõendit ebausaldusväärseks. Vanglal on võimalik kohtumenetluses

selgitada, kes ja milliste vahenditega mõõtmisi tegi ja vajaduse korral saab kohus selle isiku

tunnistajana kohtuistungil üle kuulata. Ka mõõtmiste aja ja koha vastavust protokollis kajastatule on

võimalik teiste tõenditega (vangla administratsiooni korraldused mõõtmiste tegemiseks, vangla

ametnike ütlused jms) tõendada. Seetõttu ei muuda ainuüksi asjaolu, et mõõtmisi ei teinud

akrediteeritud mõõtja taadeldud mõõtevahendiga, esitatud tõendit ebausaldusväärseks ja lubamatuks.

16. Ebaõige on ringkonnakohtu põhjendus, et isegi kui kambritele kehtestatud nõuded on formaalselt

täidetud, võivad kambritingimused kogumis osutuda isiku inimväärikust alandavaks. Kui

kambritingimused on nõuetele vastavad ehk õiguspärased, siis puudub õigusvastasus, mida

vastustajale ette heite. Õiguspärased tingimused ei saa kogumis olla inimväärikust alandavad.

17. Kolleegium peab vajalikuks juhtida ringkonnakohtu tähelepanu ka sellele, et CPT ei ole raportis

tuvastanud, et kartserikambri temperatuur ja niiskustase ei ole nõuetekohased. Raportis on kajastatud

üksnes kinnipeetavate ütlused, et kambrid on talvel äärmiselt külmad (vt p 56). Sellistest

kinnipeetavate subjektiivsetest konstateeringutest ei ole põhjendatud teha automaatselt järeldust, nagu

oleks raportis tuvastatud, et kambri temperatuur ei vasta seaduses ette nähtud normidele. Kaebaja on

heitnud ette ka puudulikku ventilatsiooni ning kolleegium märgib, et seda etteheidet analüüsides tuleb

kohtul mh hinnata, kas ventilatsiooni toimimist võivad takistada ehitustehnilised lahendused. Selles

asjas ei väitnud kaebaja, et kambris oli akende ette paigutatud metallplaatide tõttu liiga vähe

loomulikku valgust, ega vaidlustanud nende kasutamise nõuetekohasust.

18. Kuna ringkonnakohus ei ole vangla esitatud mõõtetulemuste kui tõendi usaldusväärsust ning

lubatavust nõuetekohaselt hinnanud ning halduskohus on kohaldanud mõõtetulemuste jälgitavuse

hindamisel ebaõigesti mõõteseaduses sätestatut, siis tuleb ringkonnakohtu otsus kartserikambri

tingimuste õigusvastasuse tuvastamise kaebuse osas tühistada. Tallinna Ringkonnakohtul tuleb

kartserikambri tingimuste kohta esitatud tuvastamiskaebus uuesti lahendada. Ringkonnakohtul tuleb

asja uuel läbivaatamisel hinnata esitatud tõendeid kogumis ning analüüsida halduskohtus kõrvale

jäetud vangla esitatud tõendite usaldusväärsust, korraldades vajaduse korral faktiliste asjaolude

tuvastamiseks kohtuistungi.

19. Tallinna Vangla kassatsioonkaebus jalutusboksi nõuetelevastavuse osas tuleb jätta rahuldamata,

kuid muuta tuleb halduskohtu otsuse resolutsiooni punkti 2 sõnastust. Halduskohtu resolutsiooni

sõnastuse kohaselt jäeti kaebaja üldse ilma võimalusest värskes õhus jalutada. Ka kohtuotsustes

tehtud viide VangS § 55 lg-le 2 on ebaõige, sest kinnipeetav kandis kartserikaristust ning vabas õhus

viibimise võimalust reguleeris erinormina VangS § 65¹ lg 3. VangS § 65¹ lg 3 näeb ette, et

kinnipeetava soovil võimaldatakse tal vähemalt üks tund päevas viibida vabas õhus. VangS § 65¹ lg 3

ja ka § 55 lg 2 peavad vabas või värskes õhus viibimise all silmas viibimist väljaspool siseruume.

Vaidlusalune jalutusboks oli sisuliselt muudetud siseruumiks, sest see oli suletud nii seinte kui ka

varikatusega, ehkki seinte ja varikatuse vahele jäid ligikaudu 0,5m kõrgused avad. Kolleegium

möönab, et Eesti kliimat arvestades (üldiselt on aasta ringi rohkesti sademeid) võib esineda vajadus

jalutushoovis või -boksis varjualuse kasutamiseks, kuid vangla jalutushoovi või -boksi ei tohi

kasutatavate ehituskonstruktsioonidega muuta sisuliselt siseruumiks. Nimetatud asjaoludest ei ole aga

õige teha järeldust, et kaebaja oli täielikult ilma jäetud võimalusest vabas õhus jalutada. Kolleegiumi

hinnangul tagati kaebajale vabas õhus viibimise võimalus, kuid mitte VangS § 65¹ lg 3 kõikidele

nõuetele vastavalt. Kolleegium tühistab seetõttu halduskohtu otsuse resolutsiooni punkti 2 ja

ringkonnakohtu otsuse resolutsiooni punkti 1 värskes õhus jalutuskäikudest ilmajätmise

õigusvastasuse tuvastamise osas ja teeb selles osas uue otsuse, millega tuvastab, et Tallinna Vangla

jättis kaebajale õigusvastaselt tagamata nõuetekohased tingimused vabas õhus viibimiseks.

20. Kaebaja kassatsioonkaebus jääb rahuldamata. HKMS § 229 lg-st 2 tulenevalt arvestab Riigi-

kohus kassatsioonkaebuse põhjendatuse kontrollimisel faktilisi asjaolusid, mis on tuvastatud alama

astme kohtu otsusega, ning on HKMS § 229 lg 3 alusel nendega seotud, välja arvatud juhul, kui

asjaolu tuvastamine on vaidlustatud kassatsioonkaebusega ning asjaolu tuvastamisel on oluliselt

rikutud menetlusõiguse norme. Kolleegiumi hinnangul on kohtud analüüsinud distsiplinaarkaristuse

määramise käskkirja õiguspärasuse hindamisel esitatud tõendite lubatavust ja usaldusväärsust ning

põhjendanud piisavalt, millistele tõenditele ja miks on nad kaebaja distsiplinaarsüüteo toimepanemise

ja määratud karistuse proportsionaalsuse hindamisel tuginenud. Kolleegiumi hinnangul ei ole kohtud

tühistamiskaebust puudutavas osas menetlusõiguse norme rikkunud ning kaebaja kassatsioonkaebuse

rahuldamiseks ei ole seetõttu alust.

21. Eeltoodu tõttu rahuldab kolleegium Tallinna Vangla kassatsioonkaebuse osaliselt ja jätab Aleksei

Bobrovnitski kassatsioonkaebuse rahuldamata. Tallinna Ringkonnakohtu otsus tühistatakse HKMS

§ 230 lg 5 p 2 alusel osas, millega jäeti halduskohtu otsus kartserikambri tingimuste õigusvastasust

puudutavas osas muutmata. Selles osas saadetakse asi uueks läbivaatamiseks Tallinna

Ringkonnakohtule. Halduskohtu otsuse resolutsiooni punkt 2 ja ringkonnakohtu otsuse resolutsiooni

punkt 1 tuleb värskes õhus jalutuskäikudest ilmajätmise õigusvastasuse tuvastamise osas tühistada.

Selles osas teeb kolleegium uue otsuse, millega tuvastab, et Tallinna Vangla jättis kaebajale

õigusvastaselt tagamata nõuetekohased tingimused vabas õhus viibimiseks. Ülejäänud osas jääb

ringkonnakohtu otsuse resolutsioon muutmata, kuid kolleegium täiendab ringkonnakohtu otsuse

põhjendusi käesoleval otsuse põhjendustega. Kuna asi saadetakse osaliselt uueks lahendamiseks, siis

Riigikohus menetluskulusid ei jaga (HKMS § 109 lg 4). Kautsjoni tasumisest olid

kassatsioonkaebuste esitajad vabastatud.