3-2-1-62-16 · Riigikohus

Riigikohtunike Peeter Jerofejevi, Jaak Luige, Malle Seppiku ja Tambet Tampuu eriarvamus

Riigikohtu otsuse kohta tsiviilasjas nr 3-2-1-62-16.

1. Me ei nõustu Riigikohtu otsuse resolutsiooni ning põhjendustega. Leiame, et kehtiva seaduse järgi

ei saa kriminaalmenetluses ühe abikaasa vastu esitatud tsiviilhagi tagamiseks kanda

kinnistusraamatusse keelumärget abikaasade ühisvara hulka kuuluvale kinnisasjale selle abikaasa

nõusolekuta, kes ei ole asjas kostjaks.

2. TMS § 14 lg 1 järgi saab abikaasade ühisvarale pöörata sissenõuet üksnes võlgnikuks mitteoleva

abikaasa nõusolekul või siis, kui on olemas mõlemat abikaasat kohustuse täitmiseks kohustav

täitedokument. Kriminaalasjas, kus kostjaks (kahtlustatavaks, süüdistatavaks) on vaid üks abikaasa,

ei ole võimalik hagi rahuldamise tulemusena teha kohtulahendit, mis oleks mõlemat abikaasat

kohustavaks täitedokumendiks. Et hagi tagamise eesmärgiks on teha võimalikuks hagi rahuldava

otsuse täitmine (ka KrMS § 142 lg 1 teises lauses märgitud vara võõrandamise tõkestamisel saab hagi

tagamise kontekstis ja esimeses lauses sätestatut arvestades olla üksnes see eesmärk), on

ringkonnakohus meie arvates õigesti leidnud, et seost hagi tagamise abinõu ja varale sissenõude

pööramise võimalikkuse vahel ei saa eirata.

3. Kolleegium on leidnud otsuses, et TMS § 14 lg 1 ei kohaldu (otsuse p 14.3), ja tuletanud siiski

samast sättest õigustuse jätta keelumärge kehtima vähemalt seni, kuni selgub, kas võlgnikuks

mitteolev abikaasa annab nõusoleku kohtulahendi alusel sissenõude pööramiseks abikaasade

ühisvarale (otsuse p 16). Seejuures heidetakse otsuses mh ringkonnakohtule ette sellise nõusoleku

võimalusega arvestamata jätmist. Leiame, et kuna vaidlusaluses asjas lahendatakse küsimust hagi

tagamise abinõu kohta kinnistusraamatusse keelumärke tegemise võimalikkusest, ei ole eeltoodud

etteheide asjakohane. Kinnistusraamatusse keelumärke kohta kande tegemist ei saaks õigustada

sellega, et hüpoteetiliselt võib võlgnikuks mitteolev abikaasa hilisemas täitemenetluses nõustuda

sissenõude pööramisega ühisvarale. Kui hagi tagamise abinõu kohaldanud kohus oleks kande

tegemiseks esitanud kinnistusosakonnale koos hagi tagamise määrusega ka võlgnikuks mitteoleva

abikaasa kui puudutatud isiku nõusoleku (KRS § 341) käsutamise keelumärke sissekandmiseks, nagu

on KRS § 35 lg 1 p 2 kohaselt nõutav, ei oleks kande tegemine takistatud ja ei oleks ka vaidlust, mida

praeguses asjas tuleks lahendada.

4. Meie arvates on kolleegiumi otsuses käsitletud vastuoluliselt võlgnikuks mitteoleva abikaasa

nõusoleku vajalikkust keelumärke kinnistusraamatusse kandmiseks. KRS § 341 lg 1 kohaselt on

kinnistusraamatus kande tegemiseks, muutmiseks või kustutamiseks nõutav selle isiku nõusolek,

kelle kinnistusregistriossa kantud õigust kanne kahjustaks (puudutatud isik), kui seaduses ei ole

sätestatud teisiti. Nõustume kolleegiumi enamuse seisukohaga, et sama paragrahvi lg 7 p-s 1

sätestatud erand, mille kohaselt puudutatud isiku nõusolek ei ole nõutav mh hagi tagamise määruse

või vara arestimise kohtumääruse alusel kinnistamisavalduse esitamisel, käib üksnes kostja kohta,

kelle suhtes on käsutuskeeldu kohaldatud. Nõustuda ei saa aga kolleegiumi seisukohaga, nagu ei

oleks kostja abikaasa käsutuskeelu kande suhtes puudutatud isikuks seetõttu, et käsutuskeeldu on

kohaldatud üksnes kostja suhtes (otsuse p 14.5). Nii on KRS § § 341 lg 2 p 7 kohaselt käsutuspiirangu

kandmisel kinnistusraamatusse puudutatud isikuks mh eelkõige kinnisasja omanik. Abikaasade

ühisomandi puhul on kinnisasja kui terviku omanikeks mõlemad abikaasad, seega kõrvuti võlgnikuga

ka võlgnikuks mitteolev abikaasa. Ka kolleegiumi otsuse p-s 17 on selgitatud, et kuna ühisomandi

korral ei ole selle osad kindlaks määratud, saavad abikaasad ühisomandisse kuuluvat kinnisasja

käsutada üksnes tervikuna ühise tahte väljendamise kaudu, selleks on vaja mõlema abikaasa

nõusolekut ning ühe abikaasa kahjuks kinnistusraamatusse kantud keelumärge takistab abikaasadel

kinnisasja tervikuna käsutamist. Selliselt seatava keelumärke mõju mittevõlgnikust abikaasa õigusele

ühisomandit käsutada on jaatatud ka otsuse p-s 18, kus mh on märgitud, et abikaasa õiguse piirang on

ajutine ja võlausaldaja õigustatud huve arvestades mõistlik. Seega on otsuses samal ajal võlgnikust

mitteoleva abikaasa õiguse kahjustamist eitatud ja jaatatud, õigustades piirangut küll selle ajutisuse ja

võlausaldaja õigustatud huvidega. Meie arusaamise kohaselt ei võimalda KRS § 341 lg 1 teha kannet

puudutatud isiku nõusolekuta olenevalt sellest, millises määras kanne puudutatud isiku õigust

kahjustab, kas kanne piirab puudutatud isiku õigust pikemat või lühemat aega või kas kanne on

kellegi õigustatud huvidega arvestamiseks vajalik.

5. Kolleegiumi otsuses on keelumärke (TsMS § 378 lg 1 p 2) seadmise vajadust mh põhjendatud

asjaoluga, et kuigi rahalise nõude korral on üldjuhul sobivaim hagi tagamise abinõu kohtulik

hüpoteek, mitte keelumärge, ei saa ühisvarale seada kohtulikku hüpoteeki, kui puudub teise abikaasa

nõusolek (otsuse p 15). Leiame, et ebaloogiline on kohaldada sel põhjendusel koormavamat

tagamisabinõu, arvestades, et ka keelumärge riivab teise abikaasa õigusi ja ka selle seadmiseks

puudub teise abikaasa nõusolek (vt eriarvamuse p 4).

6. Kolleegiumi otsuse järgi jääb keelumärge kehtima ka pärast tsiviilhagi rahuldava kohtulahendi

jõustumist seni, kuni ühisvara on jagatud või võlausaldaja annab sõltumata sellest, kas ühisvara

jagatakse, nõusoleku keelumärke kustutamiseks (otsuse p 16). Seda on põhjendatud vajadusega

tõkestada vara võõrandamine KrMS § 142 lg-st 1 tulenevalt (samas). Meie arvates ei erine hagi

tagamise eesmärk KrMS § 142 lg 1 järgi selle eesmärgist TsMS § 377 järgi ning selleks on teha

võimalikuks hagi rahuldava otsuse täitmine. Kohaseks saab pidada TsMS § 378 lg-tes 1–3 sätestatud

abinõu, mis hagi rahuldava otsuse täitmist võimaldab. Vara võõrandamist tõkestatakse KrMS § 142

lg-st 1 tulenevalt hagi rahuldava otsuse täitmise tagamise eesmärgil, viidatud säte ei sisalda aga alust

jätta olenemata sellest, kas tagamisabinõu hagi rahuldava otsuse täitmist võimaldab, ühisvara

käsutamist keelav tagamisabinõu kehtima ka pärast kohtulahendi jõustumist ühisvara jagamiseni või

võlausaldajalt keelumärke kustutamiseks nõusoleku saamiseni. Ka muud sätet, mis seda võimaldaks,

ei ole. Et kriminaalmenetluses tehtud üht abikaasat kohustava kohtuotsuse alusel ei saa üldjuhul

pöörata sundtäitmises sissenõuet abikaasade ühisvarale, siis ei taga abikaasade ühisvara hulka

kuuluva kinnisasja kohta keelumärke tegemine hageja nõude täitmist KrMS § 1411 lg 1 ja § 142 lg 1

(nagu ka TsMS § 377) tähenduses ja mh ei ole õigustust ka sellise keelumärke kehtima jäämiseks

pärast kohtulahendi jõustumist.

7. Kolleegium on leidnud, et keelumärkel võib küll olla mõju mittevõlgnikust abikaasa õigusele

ühisomandit käsutada, kuid see piirang on ajutine ning hageja kui võlausaldaja õigustatud huve

arvestades mõistlik (otsuse p 18). Kolleegiumi otsuse järgi võib selline ajutine olukord kesta, kuni

ühisvara on TMS § 14 lg 2 ja PKS § 33 lg 3 alusel jagatud või kuni hageja annab nõusoleku

keelumärke kustutamiseks (otsuse p-d 16 ja 18). Leiame, et selliselt on „ajutine" olukord ajaliselt

kindlaks määramata ja prognoosimatu ning võib kesta aastaid. Samuti leiame, et kaalutud ei ole

võlausaldaja ja võlgnikuks mitteoleva abikaasa huve. Otstarbekuse põhjendusel (otsuse p 16 kolmas

lõik) on eelistatud võlausaldaja huve, kuigi võlausaldajal on oma õiguste kaitseks tõhus

õiguskaitsevahend tehingu tagasivõitmise instituudi näol (TMS § 187 jj) erinevalt võlgnikuks

mitteolenevast abikaasast, kellel ei ole oma õiguste kaitseks tõhusaid õiguskaitsevahendeid. Tõsiselt

riivab käsutuskeelu eespool kirjeldatud viisil seadmine ka abikaasade õigust jagada ühisvara

kohtuväliselt. Selliselt kohaldatuna võib kerkida küsimus KrMS § 1414 lg 1 ja § 142 lg 1 ning

TsMS § 378 lg 1 p 2 vastuolust põhiseaduse §-dega 25 ja 32, sest ühisvarasse kuuluva kinnisasja

kohta keelumärke kandmine kinnistusraamatusse kitsendab võlgnikuks mitteoleva abikaasa

omandiõigust ja võib tekitada sellele abikaasale olulist varalist kahju, samal ajal kui tal ei ole oma

huvide kaitseks võimalik kohaldada tõhusaid abinõusid, mh TsMS §-des 383 ja 391 sätestatut, teise

abikaasa võlausaldajal on oma õiguste kaitseks aga võimalik kasutada ka muid tõhusaid

õiguskaitsevahendeid, mis ei piira võlgnikuks mitteoleva abikaasa õigusi.

Peeter Jerofejev, Jaak Luik, Malle Seppik, Tambet Tampuu