3-3-1-30-16 · Riigikohus

Riigikohtunik Indrek Koolmeistri eriarvamus halduskolleegiumi otsusele asjas nr 3-3-1-30-16

Nõustun lahendi resolutsiooniga, kuid jään eriarvamusele lahendi motiivide osas alljärgnevas.

Koosseisu enamus on leidnud, et SKHS § 23 lg 5, mille kohaselt haldus-, ringkonna- ja Riigikohus

lahendavad kahju hüvitamise kaebuse käesolevas seaduses sätestatud alustel üksnes siis, kui

halduskohus on kahju hüvitamise kaebuse menetlusse võtnud, tuleb mõista nii, et halduskohus

kaebuse lahendamisel astub maakohtu rolli SKHS § 17 tähenduses, sh võib tuvastada ka

kriminaalmenetluse toimingu õigusvastasuse.

SKHS § 23 lg 5 sarnase laiendava tõlgendusega ei saa nõustuda. Esiteks märgin, et osutatud norm ei

sisalda selget viidet halduskohtu pädevuse laiendamise kohta. Kohtu pädevust muutev norm peab

olema ühemõtteline ja selge. Teiseks, halduskohtu asumine maakohtu rolli on välistatud ka selle

seaduse süsteemsel käsitlusel. Maakohus saab kahjunõuet lahendada ja sealhulgas menetlustoimingu

õiguspärasust hinnata üksnes siis, kui on täidetud SKHS § 17 lg-tes1 ja 2 sätestatud tingimused.

Kohtuasjas ei ole vaidlust selle üle, et need eeldused on täitmata. Kaebaja ei ole eelnevalt ka

uurimiskaebemenetluses vaidlustanud prokuratuuri või menetleja toiminguid. Arusaadavatel

põhjustel ei saanud isik järgida SKHS §-des 14–16 sätestatud korda. Nimetatu välistab ka maakohtu

SKHS kohase pädevuse kahjunõude sisuliseks lahendamiseks. Maakohus oleks aga saanud enne

SKHS jõustumist esitatud kriminaalmenetluse toimingutest tulenevat kahjunõuet lahendada

vältimatul eeldusel, et isik oleks menetleja toiminguid vaidlustanud KrMS §-des 228–232 sätestatud

korras. Juba eeltoodu tõttu ei ole õige süüteomenetluse toimingutega tekitatud kahju hüvitamise

nõude lahendamisel võrdsustada halduskohtu üleminekuperioodi volitusi maakohtu SKHS jõustumise

järgsete volitustega.

Nendes oludes on halduskohtul võimalik juhinduda üksnes varasemast, SKHS jõustumise eelsest

asjassepuutuvast kohtupraktikast. Sellise piisavalt ulatusliku praktika kohaselt kriminaalmenetluse

toimingute õiguspärasust saab halduskohus hinnata üksnes erandlikul juhul, kui isikul puudub muu

selleks ette nähtud ja piisavalt efektiivne õiguskaitsevahend (vt Riigikohtu üldkogu 22. märtsi 2011. a

otsus asjas nr 3-3-1-85-09, p 128; Riigikohtu üldkogu 31. augusti 2011. a otsus asjas nr 3-3-1-35-10,

p-d 52 ja 55; Riigikohtu üldkogu 11. detsembri 2012. a otsus asjas nr 3-3-1-75-11, p 23; Riigikohtu

halduskolleegiumi 22. märtsi 2013. a määrus asjas nr 3-3-1-11-13, punktid 10–13).

Lahendist ei nähtu, millised erilised asjaolud loovad olukorra, kus isikule väidetavalt kriminaal-

menetluse toimingutega tekitatud kahjunõude lahendamisel on vältimatu ka nende toimingute

õigusvastasuse tuvastamine halduskohtumenetluses. Tuleb arvestada, et kaebaja ei ole vaatamata selle

võimalikkusele läbinud KrMS §-des 228–232 sätestatud uurimiskaebemenetlust.

Uurimiskaebemenetluses oleks isik saanud kaitsta oma väidetavalt rikutud õigusi, sh oleks maakohtu

pädevuses olnud hinnata ka menetleja tegevuse õiguspärasust. Selles kohtuasjas poole kaebaja

näidanud ühtki asjaolu, mis välistasid või olulisel määral takistasid sellise kaebemenetluse kaudu oma

õiguste kaitsmise. Kuivõrd selles asjas ei esine erandlikke asjaolusid, mis annaksid halduskohtule

aluse kriminaalmenetluse toimingute õiguspärasuse hindamiseks, puudub halduskohtul sisuline

võimalus kaebuse lahendamiseks.

Isegi juhul, kui pidada SKHS § 23 lg 5 alusel võimalikuks kriminaalmenetluse toimingute

õiguspärasuse hindamist halduskohtu poolt, ei ole veenev lahendi punktis 16 esitatud väide vastustaja

tegevuses õigusvastasuse puudumise kohta. Kokkusaamiste piirangute (vaatamata prokuratuuri

määruses sätestatud formuleeringule – sisuliselt keelu) säilitamine kuni asjassepuutuvas

kriminaalasjas nr 1-11-11540 tehtud lahendi jõustumiseni ei ole argument, mis iseendast kinnitaks

kokkusaamiste mittevõimaldamise õiguspärasust või õigusvastasust. Õigusvastasust ei mõjuta ka

kokkusaamiste keelu rakendamise kestvus. Viimane võib mõjutada kahju ulatust ning hüvitise

suurust. Kohtuasja materjalidest nähtuvalt rakendati lühiajaliste kokkusaamiste piiranguid 25. maist

2011 kuni 6. jaanuarini 2012. Kuigi kirjaliku taotluse kokkusaamiste keelu lõpetamiseks esitas

kaebaja prokuratuurile 4. oktoobril 2011, nähtub kaebaja väidetest, et selliste taotlustega oli ta ka

varem korduvalt vastustaja poole pöördunud. Kaebaja poolt kokkusaamiste võimaldamiseks taotluste

esitamist on halduskohtumenetluse käigus kinnitanud ka vastustaja. Veel kord tuleb rõhutada, et

selles kohtuasjas ei ole vaidlustatud prokuratuuri tegevust ning prokuratuur ei ole vastustajaks.