3-3-1-30-16 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

HALDUSKOLLEEGIUM

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-3-1-30-16

Otsuse kuupäev

7. detsember 2016

Kohtukoosseis

Eesistuja Indrek Koolmeister, liikmed Viive Ligi ja Jüri Põld

Kohtuasi

Janar Aavamäe (Aavamägi) kaebus Politsei- ja Piirivalve-

ameti tekitatud kahju hüvitamiseks

Menetlusosalised

Kaebaja Janar Aavamägi

Vastustaja Politsei- ja Piirivalveamet

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Ringkonnakohtu 15. detsembri 2015. a otsus haldus-

asjas nr 3-14-50916

Menetluse alus Riigikohtus

Janar Aavamäe kassatsioonkaebus

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Jätta Janar Aavamäe kassatsioonkaebus rahuldamata.

2. Jätta jõusse Tartu Ringkonnakohtu 15. detsembri 2015. a otsus haldusasjas nr 3-14-50916,

täiendades ringkonnakohtu otsuse põhjendusi käesoleva otsuse põhjendustega.

3. Jätta menetluskulud poolte endi kanda. Kautsjon arvata riigituludesse.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Janar Aavamägi viibis vahistatuna eelvangistuses kriminaalasjas nr 11250100641 ajavahemikul

20. mai 2011 kuni 6. jaanuar 2012. Lääne Ringkonnaprokuratuur piiras 25. mai 2011. a määrusega

kriminaalmenetluse seadustiku (KrMS) § 1431 lg 1 p-de 1 ja 2 ning lg-te 2 ja 3 alusel Janar

Aavamäe kirjavahetuse ja telefoni kasutamise õigust ning lühiajalise kokkusaamise õigust kuni

vahistuses viibimise aja lõpuni.

2. 4. oktoobril 2011 saabus Lääne Ringkonnaprokuratuuri J. Aavamäe taotlus kokkusaamiste piirangu

tühistamiseks, kuna ta soovis suhelda oma naisega. Lääne Ringkonnaprokuratuur jättis 5. oktoobri

2011. a määrusega Janar Aavamäe taotluse rahuldamata. Prokurör selgitas määruses, et Janar

Aavamäel on õigus suhelda oma lähedastega menetleja nõusolekul määratud viisil ja ulatuses. Pärnu

Maakohus tühistas 30. novembri 2011. a kohtuotsusega selles kriminaalasjas kirjavahetuse, telefoni

kasutamise ja kokkusaamiste keelud alates kohtuotsuse jõustumisest. Kohtuotsus jõustus

26. detsembril 2011.

3. 26. mail 2014 esitas Janar Aavamägi Tartu Halduskohtule kaebuse Lääne Prefektuuri kriminaal-

büroo narkokuritegude talituse tegevuse peale. Kaebuse põhjenduste kohaselt tegi ta arestimajas

viibimise ajal korduvalt menetlejale suulisi avaldusi, et soovib suhelda oma perekonnaga ja elu-

kaaslasega, kuid neid avaldusi ei rahuldatud ning selgitati, et ta peab prokuratuurilt taotlema

lähedastega suhtlemiseks luba. Kaebaja leidis, et kokkusaamise võimaldamata jätmisega on talle

tekitatud mittevaralist kahju ning palus Lääne Prefektuurilt välja mõista kahjuhüvitise 1500 eurot.

4. Politsei- ja Piirivalveamet leiab vastuses kaebusele, et kaebus on õigesti võetud halduskohtu

menetlusse ning Politsei- ja Piirivalveamet on õige vastustaja. Vastustaja leiab, et aja suhtes enne

25. maid 2011 on kaebuse esitamise tähtaeg möödunud. Prokuratuur kui menetluse juht andis oma

määrusega otsustuspädevuse kaebaja lähedastega suhtlemise küsimuses menetlejale ning menetleja

otsus kokkusaamist mitte lubada tulenes konkreetse kriminaalmenetluse eripärast ja menetluse

vajadustest. Menetleja otsus oli õiguspärane ja põhines Lääne Ringkonnaprokuratuuri seaduslikul

määrusel. Vastustaja leidis, et kohaldatud piirangud ei põhjustanud kaebajale rohkem kannatusi või

ebameeldivusi, kui selliste piirangutega paratamatult kaasneb. Kaebajale ei põhjustatud sellisel

määral mittevaralist kahju, mis peaks kaasa tooma rahalise hüvituse riigivastutuse seaduse alusel.

Kaebus tuleb jätta rahuldamata.

5. Politsei- ja Piirivalveamet märkis täiendavas vastuses, et kaebaja pole esitanud ühtegi tõendit selle

kohta, et ta oleks väidetava stressi tõttu vajanud meditsiiniabi ning tema tervis oleks kahjustunud

määral, mis õigustaks rahalise hüvitise väljamõistmist. Vastustaja on tegutsenud kooskõlas

kriminaalmenetluse seadustikuga, soovitades kaebajal tema suhtes kohaldatu tühistamiseks pöörduda

taotlusega ringkonnaprokuratuuri poole. Kaebaja ei ole ka kasutanud võimalust kaevata

uurimisasutuse ja prokuratuuri peale uurimiskaebemenetluse korras.

6. Tartu Halduskohus jättis 10. oktoobri 2014. a otsusega haldusasjas nr 3-14-50916 kaebuse

rahuldamata. Kohus nõustus kaebajaga, et igatsus perekonna järele võib tekitada stressi ning viimane

võib äärmuslikel juhtudel ka tervist kahjustada. Kaebaja ei ole esitanud ühtegi tõendit selle kohta, et

ta oleks väidetava stressi tõttu vajanud meditsiiniabi ning tema tervis oleks kahjustunud määral, mis

õigustaks rahalise hüvitise väljamõistmist.

Lääne Ringkonnaprokuratuur kui kohtueelse menetluse juht andis 5. oktoobri 2011. a määrusega

otsustuspädevuse kaebaja lähedastega suhtlemise küsimuses menetlejale ning menetleja otsus

kokkusaamist mitte lubada tulenes konkreetse kriminaalmenetluse eripärast ja menetluse vajadustest.

Alates 27. detsembrist 2011 kuni 6. jaanuarini 2012 oleks piiranguid kohaldatud kaebaja suhtes

õigusliku aluseta juhul, kui kaebaja oleks sellel ajavahemikul soovinud oma lähedastega suhelda.

Samas puuduvad tõendid, et kaebaja soovis sellel ajavahemikul oma lähedastega suhelda. Kohtu

hinnangul on praeguse kahjunõude puhul ilmselge, et vastustaja tegevus ei toonud kaasa õigusvastast

riivet kaebaja era- ja perekonnaelule ning kaebajal ei ole kahju tekkinud. Asjakohased ei ole kaebaja

viited Euroopa Inimõiguste Kohtu (EIK) lahenditele, kuna need lahendid puudutavad vanglavälist

suhtlemist karistuse kandmise ajal.

7. Kaebaja esitas apellatsioonkaebuse, milles taotles halduskohtu otsuse tühistamist ja uue otsuse

tegemist, millega rahuldada kaebus. Politsei- ja Piirivalveamet palub vastuses apellatsioonkaebusele

jätta apellatsioonkaebus rahuldamata.

8. Tartu Ringkonnakohus jättis 15. detsembri 2015. a otsusega apellatsioonkaebuse rahuldamata.

Ringkonnakohus täiendas Tartu Halduskohtu otsuse põhjendusi oma otsuse põhjendustega.

Ringkonnakohus leidis, et prokuratuuri määrusest ei tulenenud lühiajaliste kokkusaamiste absoluutset

keeldu. Iga lühiajalise kokkusaamise taotlus tuli lahendada eraldi ning selle üle oli õigus otsustada

menetlejal ehk Politsei- ja Piirivalveametil. Kaebajal tuli lühiajalise kokkusaamise taotlust esitades

lähtuda arestimaja sisekorraeeskirjas (ASkE) sätestatust. Selle eeskirja § 54 lg 2 kohaselt on

vahistatul õigus lühiajalisele kokkusaamisele üks kord kuus kestusega kuni kolm tundi. ASkE § 56

lg 1 järgi toimub kokkusaamine kinnipeetu või kokkusaaja kirjaliku taotluse alusel ja arestimaja juhi

või tema määratud ametniku loal. Kaebaja on väitnud, et nii tema kui ka perekonnaliikmed esitasid

menetlejale korduvalt suulisi taotlusi perekonnaliikmetega suhtlemiseks. Kaebaja väitel neid taotlusi

ei rahuldatud ning talle selgitati, et suhtlemisloa saamiseks tuleb taotlus esitada prokuratuurile.

Ringkonnakohus ei leia, et kirjalike taotluste esitamine oleks pelgalt formaalne nõue ning et

lahendada tuleks ka suulised taotlused. Sisuliselt on tegemist loa andmise menetlusega ning vastav

taotlus lahendatakse haldusaktiga, milles on ka märgitud keeldumise põhjused (ASkE § 58).

Õigustatud on järeldus, et suhtlemiseks perekonnaliikmega pidi kaebaja esitama nõuetekohase

taotluse, misjärel oleks vastustaja saanud iga kord kaaluda, mis tingimustel kokkusaamisi perekonna-

liikmetega lubada. Asjas ei nähtu, et kaebaja oleks esitanud nõuetekohaseid taotlusi või et vastustaja

oleks taotlusi lahendanud. Seega olid kokkusaamiste mittelubamise aluseks prokuratuuri määrused.

Kohus leidis, et asjaolusid arvestades ei ole vastustaja õigusvastaselt toiminud. Kui puudub

haldusorgani õigusvastane tegu, ei ole alust rääkida ka väidetavalt kahjustada saanud õigushüvedest.

Kuna vastustaja tegevus polnud õigusvastane, ei pea kohus hakkama kõrvutama selle vaidluse

asjaolusid nende lahenditega, mille on teinud Euroopa Inimõiguste Kohus ja riigisisesed kohtud.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD

9. Kaebaja esitas Tartu Ringkonnakohtu otsuse peale kassatsioonkaebuse. Kassaator taotleb

ringkonnakohtu otsuse tühistamist ning uue otsuse tegemist, millega mõistetakse Politsei- ja Piiri-

valveametilt kaebaja kasuks välja mittevaralise kahju eest hüvitis 1500 eurot. Kaebuse põhjenduste

kohaselt pole ringkonnakohus lähtunud haldusmenetluse seaduse § 14 lg-st 2, mille kohaselt

protokollib suulise taotluse haldusorgan. Kohus ei saa isikut jätta kaitseta pelgalt seetõttu, et ta pole

esitanud kirjalikku taotlust. Kassaator esitas korduvalt suulisi taotlusi kokkusaamiseks, millele

menetleja vastas, et kokkusaamised pole ette nähtud. Menetleja ei juhtinud tähelepanu vajadusele

esitada kirjalikke taotlusi. Kohtud ekslikult ei juhindunud EIK-i asjakohasest praktikast, samuti ei

hinnanud kohtud võimalust korraldada suhtlus pereliikmega kontrollitud keskkonnas.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

10. KrMS § 1431 lg 1 p 1 alusel võib prokuratuur või kohus määrusega piirata või täielikult keelata

vahistuses või vangistuses viibiva kahtlustatava või süüdistatava lühiajalise või pikaajalise kokku-

saamise õigust. Lääne Ringkonnaprokuratuur piiras 25. mai 2011. a määrusega kaebaja lühiajalise

kokkusaamise õigust kuni vahistuses viibimise aja lõpuni. Tegemist on kriminaalmenetluse

meetmega, mille kohaldamise eelduseks on piisav kahtlus, et isik võib oma tegevusega kahjustada

kriminaalmenetluse läbiviimist. Selle meetme kohaldamisega tekkinud kahju hüvitamine otsustatakse

1. mail 2015 jõustunud süüteomenetlusega tekitatud kahju hüvitamise seaduses (SKHS) sätestatud

alustel ja korras. Kolleegium rõhutab, et kui vangla või arestimaja administratsioon piirab vahistatu

vangistusseaduse §-st 94 tulenevat lühiajaliste kokkusaamiste õigust mingil muul vangistusseadusest

tuleneval alusel, siis on see kohtupraktikas vaadeldav haldustoiminguna.

11. Kaebaja esitas selles asjas Lääne Politseiprefektuuri vastu kaebuse halduskohtule 26. mail 2014,

leides, et prefektuur kui kriminaalasja menetleja on täielikult keelanud kaebaja suhtlemise

lähedastega. Kaebuse esitamisel tugines kaebaja Lääne Ringkonnaprokuratuuri eelviidatud määruses

avaldatud seisukohale, et lühiajalise kokkusaamise õiguse piirangute seadmise korral saab selliseid

kokkusaamisi võimaldada ainult menetleja loal. Selle kriminaalasja menetlejaks oli Politsei- ja

Piirivalveamet (Lääne Prefektuur). Kaebaja väitel keeldus menetleja tema sellekohaseid suulisi

taotlusi lahendamast. Kolleegium nendib, et ka menetlejate tegevus lühiajaliste kokkusaamiste

lubamise üle otsustamisel olukorras, kus vahistatu selline õigus on KrMS § 1431 alusel piiratud

prokuratuuri määrusega, on kriminaalmenetluse toiminguks. Selle kohtuasja lahendamisel ei omista

kolleegium tähendust küsimusele, kas prokuratuuril oli õigus KrMS § 1431 kohaldamisel ja

lühiajaliste kokkusaamiste õiguse piiramisel, lähtudes KrMS § 1431 lg 2 punktist 2, volitada

menetlejat iga kord otsustama kokkusaamise lubatavuse üle.

12. Kriminaalmenetluse toimingutega tekitatud kahjunõuded lahendatakse SKHS-is sätestatud korras,

mille kohaselt lahendab neid nõudeid kohtumenetluses maakohus. Samas esitas kaebaja kaebuse

halduskohtule 24. mail 2014, s.o enne SKHS-i jõustumist. SKHS § 23 lg 5 järgi lahendab

halduskohus kahju hüvitamise kaebuse SKHS-is sätestatud alustel üksnes siis, kui halduskohus on

kahju hüvitamise kaebuse enne selle seaduse jõustumist menetlusse võtnud.

13. Kuni SKHS-i jõustumiseni lahendasid halduskohtud süüteomenetluses tekitatud kahju nõudeid,

tuginedes riigi poolt isikule alusetult vabaduse võtmisega tekitatud kahju hüvitamise seaduse

(AVVKHS) sätetele või Eesti Vabariigi põhiseaduse §-le 25, arvestades kahju hüvitamise üldisi

põhimõtteid. SKHS § 23 lg 3 sätestab, et kui SKHS näeb ette süüteomenetluses tekitatud kahju

hüvitamise juhul, mida riigi poolt isikule alusetult vabaduse võtmisega tekitatud kahju hüvitamise

seadusega ei ole ette nähtud, kohaldatakse SKHS-i tagasiulatuvalt. SKHS § 7 lg 1 kohaselt, kui

menetleja rikub süüliselt menetlusõigust ja põhjustab seeläbi isikule kahju, on isikul õigus nõuda

sellise kahju hüvitamist, sõltumata sellest, milline on selle süüasja lõpptulemus, mille raames isikule

kahju tekitati. Sellist süüteomenetluses tekitatud kahju hüvitamise alust ükski varasem seadus, sh

AVVKHS ette ei näinud. Kaebuse õiguslikuks aluseks saab seega olla SKHS § 7 lg 1.

14. Kolleegium möönab, et vahistatu lühiajaliste kokkusaamiste piiramine võib riivata isiku õigusi

ning põhjustada mittevaralist kahju SKHS § 11 lg 2 tähenduses. Samas on SKHS § 7 lg 1 alusel

kahjunõude rahuldamise esmaseks eelduseks menetleja tegevuse õigusvastasus. Menetleja tegevuse

õigusvastasus saab seisneda kriminaalmenetluse sätete süülises rikkumises. Kaebaja arvates tegutses

menetleja õigusvastaselt, kui keeldus lühiajalisi kokkusaamisi võimaldamast ja andis kaebajale

eksitava juhise pöörduda loataotlusega prokuratuuri poole. Kaebaja esitas prokuratuurile taotluse

lühiajaliste kokkusaamiste piirangu tühistamiseks. Lääne Ringkonnaprokuratuur jättis taotluse

rahuldamata ning kordas oma varasemat seisukohta, et tegemist ei ole suhtlemise keeluga, vaid

piiranguga, mistõttu on kaebajal õigus suhelda oma lähedastega menetleja nõusolekul määratud viisil

ja ulatuses.

15. Kriminaalmenetluse toiminguid, sh prokuratuuri määrusi ning menetleja tegevust saab vabadus-

piiranguga kahtlustatav või süüdistatav vaidlustada uurimiskaebemenetluses KrMS § 228 – § 232

sätestatud korras. 10. novembril 2011. aastal anti kaebaja kohtu alla ning alates sellest ajast oli

menetlejaks kaebaja kriminaalasjas Pärnu Maakohus. Kaebaja ei ole täpsustanud, kelle poole ta

suuliste taotlustega kokkusaamise võimaldamiseks pöördus, selge on aga, et ühegi menetleja

keeldumist kokkusaamiste võimaldamiseks kaebaja vaidlustanud ei ole. Seega pole maakohus lähi-

kondsetega kokkusaamise piirangu õiguspärasust kontrollinud. Eeltoodu ei saa aga takistada haldus-

kohtul lahendamast kahjunõuet, mis SKHS § 23 lg 5 alusel halduskohtu pädevusse on antud. Kuna

halduskohus peab tuvastama SKHS 2. peatükis sätestatud kahjunõude aluste olemasolu, on haldus-

kohtul õigus hinnata menetleja tegevuse õiguspärasust.

16. Kolleegium nõustub kohtutega, et käesoleval juhul puudub vastustaja tegevuse õigusvastasus.

Lühiajaliste kokkusaamiste piirangu põhjendatust kinnitab veenvalt asjaolu, et maakohus pidas

kohtuotsuses vajalikuks säilitada kokkusaamiste keelu kuni kohtuotsuse jõustumiseni. Periood, mis

jäi kaebaja poolt prokurörile esitatud taotluse (kaebusest tulenevalt soovis kaebaja lühiajalisi kokku-

saamisi alates sellest hetkest) ja kohtuotsuse vahele, oli lühike – 4. oktoobrist kuni 30. novembrini.

Perioodi pikkust arvestades ei saanud lisapiirangute kohaldamist tingivad asjaolud olla oluliselt

teised, võrreldes nende asjaoludega, mis olid kohtule teada kohtuotsuse tegemise ajal. Kuna

piiranguid peeti kriminaalmenetluse huvides vajalikuks pärast kohtuotsuse tegemist, on ilmne, et

need olid vajalikud ka kuni kohtuotsuse tegemiseni.

17. Kassatsioonkaebus tuleb jätta rahuldamata. Kolleegium täiendab Tartu Ringkonnakohtu otsuse

põhjendusi selle otsuse põhjendustega. Menetluskulud jäävad poolte endi kanda.