3-2-1-67-16 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

TSIVIILKOLLEEGIUM

KOHTUMÄÄRUS

Kohtuasja number

3-2-1-67-16

Määruse kuupäev

Tartu, 30. november 2016

Kohtukoosseis

Eesistuja Villu Kõve, liikmed Peeter Jerofejev, Henn Jõks,

Ants Kull, Jaak Luik, Malle Seppik ja Tambet Tampuu

Kohtuasi

Osaühingu SVŠ Veod (pankrotis) pankrotihalduri hagi

Sergei Šarovi vastu 129 464 euro 74 sendi ja viivise

saamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Ringkonnakohtu 6. jaanuari 2016. a määrus tsiviilasjas

nr 2-14-5163

Tartu Ringkonnakohtu 19. jaanuari 2016. a määrus tsiviilasjas

nr 2-14-5163

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Sergei Šarovi määruskaebus

Menetlusosalised ja nende

esindajad Riigikohtus

Hageja Osaühingu SVŠ Veod (pankrotis) pankrotihaldur

Tarmo Villman

Kostja Sergei Šarov, esindaja vandeadvokaat Sven Sillar

Asja läbivaatamise kuupäev

7. november 2016. a, kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Võtta menetlusse Sergei Šarovi määruskaebus Tartu Ringkonnakohtu 19. jaanuari 2016. a

määruse peale tsiviilasjas nr 2-14-5163.

2. Jätta muutmata Tartu Ringkonnakohtu 6. jaanuari 2016. a määrus tsiviilasjas

nr 2-14-5163.

3. Tühistada Tartu Ringkonnakohtu 19. jaanuari 2016. a määrus tsiviilasjas nr 2-14-5163.

4. Saata asi menetluse uuendamise ja apellatsioonkaebuse menetlusse võtmise otsustamiseks

Tartu Ringkonnakohtule.

5. Rahuldada määruskaebus osaliselt.

6. Tagastada määruskaebuselt tasutud kautsjon OSAÜHINGU ALINEA ÕIGUSBÜROO

pangakontole.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Osaühingu SVŠ (pankrotis) pankrotihaldur (hageja) esitas 2. veebruaril 2014 Sergei Šarovi (kostja)

vastu hagi, milles palus mõista kostjalt enda kasuks välja 129 464 eurot 74 senti ning seadusjärgse

viivise. Viru Maakohus rahuldas 7. oktoobri 2015. a otsusega hagi täielikult.

2. Kostja esitas apellatsioonkaebuse, milles palus maakohtu otsuse tühistada ja teha uue otsuse,

millega jätta hagi rahuldamata. Ühtlasi esitas kostja menetlusabi taotluse, milles palus vabastada end

täielikult riigilõivu tasumise kohustusest apellatsioonkaebuse esitamisel, kuna tema majanduslik

seisund ei võimalda tal riigilõivu maksta.

3. Tartu Ringkonnakohus rahuldas 26. novembri 2015. a määrusega kostja taotluse osaliselt ja

võimaldas kostjal tasuda 1500 euro suurust riigilõivu osamaksetena kolme kuu jooksul, sh tuli

esimene osamakse 500 eurot tasuda määruse jõustumisest 20 päeva jooksul ning tasumisest tuli

nimetatud tähtpäevaks ringkonnakohtule teada anda. Ringkonnakohus märkis, et kui kostja ei tasu

riigilõivu esimest osamakset kohtu määratud tähtpäevaks, keeldub kohus apellatsioonkaebust

menetlemast.

Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused

4. Tartu Ringkonnakohus keeldus 6. jaanuari 2016. a määrusega kostja apellatsioonkaebust

menetlusse võtmast ja tagastas selle kostjale, sest kostja ei tasunud määratud tähtpäevaks riigilõivu

esimest osamakset.

Ringkonnakohtu määruse põhjenduste kohaselt võimaldas ringkonnakohus tasuda kostjal riigilõivu

osamaksetena kolme kuu jooksul. 500 euro suurune esimene osamakse tuli tasuda määruse

jõustumisest 20 päeva jooksul. Ülejäänud kaks osamakset tuli tasuda esimese osamakse tasumisele

järgneva kahe kalendrikuu jooksul iga vastava kuu 20. kuupäevaks.

Riigilõivu osamaksed tuli tasuda kostjale pärast määruse jõustumist edastatud makseinfos toodud

Rahandusministeeriumi pangakontole, märkides makseinfos ettenähtud viitenumbri.

Kostja lepinguline esindaja sai ringkonnakohtu määruse kätte elektrooniliselt avaliku e-toimiku

kaudu 26. novembril 2015. Seega jõustus ringkonnakohtu 26. novembri 2015 määrus 12. detsembril

2015 ja pärast määruse jõustumist saatis ringkonnakohus kostjale määruse uuesti koos määruses

viidatud makseinfoga, mille kohaselt oli esimese osamakse tasumise tähtaeg 2. jaanuar 2016. Kuna

see oli laupäev, pidi kostja tsiviilseadustiku üldosa seaduse § 136 lg 8 järgi tasuma riigilõivu esimese

osamakse hiljemalt esmaspäeval, s.o 4. jaanuaril 2016.

Ringkonnakohus märkis menetlusabi andes, et kostjal tuleb määratud tähtpäevaks esitada

ringkonnakohtule ka riigilõivu tasumist tõendav dokument (maksekorraldus) või teatada riigilõivu

tasumise kontrollimist võimaldavad andmed (riigilõivu tasumise kuupäev, riigilõivu tasunud isiku

nimi ja isiku- või registrikood). Samuti hoiatas ringkonnakohus kostjat, et apellatsioonkaebus jääb

kuni riigilõivu esimese osamakse tasumiseni käiguta ning kui kostja jätab riigilõivu esimese

osamakse kohtu määratud tähtajaks tasumata, keeldub kohus apellatsioonkaebust menetlusse võtmast.

Kostja ei ole teatanud ringkonnakohtule riigilõivu tasumisest kohtu määratud tähtajaks, s.o hiljemalt

4. jaanuariks 2016. Kohtu infosüsteemi andmetel ei ole nõutud suuruses riigilõivu määratud tähtajaks

Rahandusministeeriumi arvelduskontole makseinfos toodud viitenumbriga laekunud.

Kuna apellatsioonkaebuselt on riigilõiv ringkonnakohtu määratud suuruses ja tähtajal tasumata, tuleb

tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 637 lg 1 p 3 alusel keelduda kaebust menetlusse võtmast

ja tagastada see TsMS § 638 lg 4 alusel kostjale. TsMS § 638 lg 10 kohaselt loetakse, et kaebust ei ole

esitatud.

5. Ringkonnakohus toimetas 6. jaanuari 2016. a määruse kostja esindajale kätte 6. jaanuaril 2016

kell 13.47.

6. Kostja esitas 6. jaanuaril 2016 kell 17.00 ringkonnakohtule avalduse, milles palus riigilõivu

tasumise tähtaja ennistada ja võtta apellatsioonkaebuse menetlusse. Avalduse kohaselt haigestus

kostja 28. detsembril 2015 ja on siiani haige. Lisaks esitas kostja arstitõendi ning maksekorralduse,

mille kohaselt on Ljubov Šarova maksnud 6. jaanuaril 2016 selles tsiviilasjas riigilõivu 500 eurot.

7. Tartu Ringkonnakohus jättis 19. jaanuari 2016. a määrusega avalduse läbi vaatamata, kuna

riigilõivu ositi maksmise tähtaeg ei ole seadusest tulenev tähtaeg, mida saaks TsMS § 67 lg 1 järgi

ennistada. Kostja palub ennistada kohtu määratud tähtaega, kuid sellise tähtaja puhul saanuks kostja

enne tähtaja möödumist taotleda kohtult tähtaja pikendamist. Ühtlasi selgitas ringkonnakohus, et

kostjal oli õigus taotleda tähtaja pikendamist, kuid see taotlus pidanuks saabuma ringkonnakohtusse

enne apellatsioonkaebuse menetlusse võtmisest keeldumise määruse tegemist. Lisaks märkis

ringkonnakohus, et kostja saab esitada ringkonnakohtu 6. jaanuari 2016. a määruse peale

määruskaebuse Riigikohtule.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED JA MENETLUS RIIGIKOHTUS

8. Kostja esitas määruskaebuse, milles palus tühistada Tartu Ringkonnakohtu 6. jaanuari 2016. a

määruse.

Määruskaebuse põhjenduste kohaselt rikkus ringkonnakohus oluliselt menetlusõiguse normi, kui

jättis riigilõivu esimese osamakse laekumata jäämisel apellatsioonkaebuse menetlusse võtmata ja

tagastas selle. TsMS § 189 lg 1 p 3 järgi võib kohus menetlusabi andmise tühistada, kui menetlusabi

saaja ei ole kohtu määratud osamakseid tasunud kauem kui kolm kuud. Menetlusabi määrus kehtib

seega kuni tühistamiseni. Kui esineb menetlusabi määruse tühistamise alus, peab kohus määruse

tühistama ja andma menetlusabi saajale võimaluse tasuda kogu riigilõiv. Ainuüksi ühe osamakse

tasumata jätmine ei anna veel alust tühistada menetlusabi andmise määrust ega keelduda

apellatsioonkaebust menetlusse võtmast. Apellatsioonkaebuse saab jätta menetlusse võtmata, kui

riigilõivu kogusumma ei ole lõpptähtajaks tasutud.

Määruskaebuse põhjenduste kohaselt tuleb tühistada ka ringkonnakohtu 19. jaanuari 2016. a määrus.

Ringkonnakohus rikkus seda määrust tehes menetlusõiguse norme, kuna leidis valesti, et kohtu

määratud tähtaega ei saa ennistada. Menetlusabi andmise määruses määratud riigilõivu esimese

osamakse tasumise tähtaega saab ennistada ning kostjal oli mõjuv põhjus jätta riigilõiv tasumata.

9. Hageja vaidles määruskaebusele vastu ja palus jätta selle rahuldamata.

Ringkonnakohtul ei olnud alust ega vajadust menetlusabi andmise määrust tühistada, sest asjas ei

esinenud TsMS § 189 lg 1 p-s 3 sätestatud olukorda. Kui hüpoteetiliselt nõustuda kostja arusaamaga,

et riigilõivu tasumata jätmise korral tuleks menetlusabi andmise määrus tühistada pärast kolme kuu

möödumist, tähendaks see menetluse peatumist kolmeks kuus, mis tähendaks poolte võrdsuse riivet,

kuna seda saab mõjutada üksnes apellatsioonkaebuse esitaja. Seaduse mõtte kohaselt ei tule

menetlusabi määrust tühistada enne apellatsioonkaebuse menetlusse võtmata jätmist.

Määruskaebuse väited 19. jaanuari 2016. a määruse kohta tuleb jätta tähelepanuta, sest kostja ei ole

esitanud selle määruse peale määruskaebust ega vastuväidet kohtu tegevuse peale.

Isegi kui kostja määruskaebus rahuldada, ei ole alust võtta kostja apellatsioonkaebust menetlusse, sest

kostja on jätnud tähtajaks tasumata ka teise ja kolmanda osamakse.

10. Riigikohus võttis 11. mai 2016. a määrusega menetlusse kostja määruskaebuse Tartu

Ringkonnakohtu 6. jaanuari 2016. a määruse peale. Tsiviilkolleegium andis 30. augusti 2016. a

määrusega asja lahendada kolleegiumi kogu koosseisule.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

11. Esmalt märgib kolleegium, et kostja on Riigikohtule esitatud määruskaebuses palunud mh

tühistada Tartu Ringkonnakohtu 19. jaanuari 2016. a määruse, millega ringkonnakohus jättis läbi

vaatamata kostja 6. jaanuaril 2016 esitatud taotluse. Seega on kostja vaidlustanud ka ringkonnakohtu

selle määruse. Kooskõlas TsMS §-des 679, 695 ja 697 sätestatuga võtab kolleegium kostja

määruskaebuse Tartu Ringkonnakohtu 19. jaanuari 2016. a määruse peale menetlusse.

12. Kolleegium leiab, et määruskaebus tuleb rahuldada osaliselt ning ringkonnakohtu 6. jaanuari

2016. a määrus jätta muutmata ja 19. jaanuari 2016. a määrus TsMS § 701 lg 3 teise lause alusel

tühistada. Asi tuleb sama sätte järgi saata ringkonnakohtule apellatsioonimenetluse uuendamise

otsustamiseks.

13. Kostja esitas koos apellatsioonkaebusega ringkonnakohtule menetlusabi taotluse riigilõivu

tasumisest vabastamise kohta. Ringkonnakohus rahuldas 26. novembri 2015. a määrusega taotluse

osaliselt, võimaldades tasuda riigilõivu kolme osamaksena ning määrates osamaksete tasumise

tähtajad. Ringkonnakohus keeldus 6. jaanuari 2016. a määrusega kostja apellatsioonkaebust

menetlemast, kuna kostja ei tasunud ringkonnakohtu 26. novembri 2015. a määrusega antud

tähtpäevaks riigilõivu esimest osamakset.

14. Õige ei ole kostja arusaam, et olukorras, kus ringkonnakohus andis kostjale menetlusabi ja

võimaldas apellatsioonkaebuse esitamisel tasuda riigilõivu kolme osamaksena ning kostja jättis

esimese osamakse tähtajaks tasumata, ei saanud ringkonnakohus keelduda apellatsioonkaebust

menetlemast.

TsMS § 637 lg 1 p 3 järgi ei võta kohus apellatsioonkaebust menetlusse, kui apellatsioonkaebuselt ei

ole tasutud riigilõiv. Kui apellatsioonkaebus on esitatud puudustega, sh on kaebuselt tasumata

osaliselt või täielikult riigilõiv, peab ringkonnakohus jätma üldjuhul kaebuse käiguta ja andma

kostjale TsMS § 3401 lg 1 alusel tähtaja puuduse kõrvaldamiseks, s.o riigilõivu tasumiseks. Alles

määratud tähtaja möödudes saab ringkonnakohus keelduda TsMS § 637 lg 1 p 3 alusel

apellatsioonkaebust menetlusse võtmast (vt ka Riigikohtu 3. veebruari 2016. a määrus tsiviilasjas

nr 3-2-1-174-15, p 11; 21. oktoobri 2013. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-108-13, p 9).

Kostja esitas apellatsioonkaebuse, tasumata sellelt riigilõivu, ning taotles menetlusabi, paludes

vabastada end riigilõivu tasumise kohustusest. Ringkonnakohus rahuldas kostja taotluse osaliselt ja

võimaldas kostjal tasuda riigilõivu kolme osamaksena, sh määras kindlaks iga osamakse tasumise aja.

Kostja jättis ringkonnakohtu määratud tähtpäevaks riigilõivu esimese osamakse tasumata. Kuna

ringkonnakohus oli 26. novembri 2015. a määrusega andnud kostjale nii menetlusabi kui ka

määranud tähtaja riigilõivu tasumiseks ja hoiatanud teda riigilõivu esimese osamakse tähtajaks

tasumata jätmise tagajärjest, oli ringkonnakohtul riigilõivu määratud tähtajal tasumata jätmise korral

õigus keelduda apellatsioonkaebust menetlemast.

15. Asjaolu, et menetlusabi andmise määruse kohaselt tuli riigilõiv tasuda kolme osamaksena ning

kogu riigilõiv tasuda kolme kuu jooksul, ei tähenda, et esimese osamakse tasumata jätmisel ei olnud

ringkonnakohtul õigust keelduda apellatsioonkaebust menetlusse võtmast.

Kolleegiumi hinnangul saab TsMS § 637 lg 1 p 3 mõista selliselt, et apellatsioonkaebuse

menetlemisest keeldumiseks on alust ka siis, kui menetlusosalisele on menetlusabi korras antud

võimalus tasuda riigilõivu osamaksetena (TsMS § 180 lg 1 p 2) ja ta jätab esimese osamakse

tasumata.

Seda ei muuda asjaolu, et kohus võib osamaksete tasumise seaduses sätestatud alustel TsMS § 188

järgi peatada või menetlusabi andmise TsMS § 189 järgi tühistada. Viimati viidatud sätete kohaselt

saab kohus vastavalt asjaolude muutumisele teha vajadusel muudatusi ka menetlusabi andmises.

Mh võib kohus TsMS § 189 lg 1 p 3 järgi tühistada menetlusabi andmise, kui menetlusabi saaja ei ole

kohtu määratud osamakseid tasunud kauem kui kolm kuud. Kolleegium juhib tähelepanu, et

TsMS § 189 lg-s 1 on sätestatud alused, mille esinemise korral võib kohus menetlusabi andmise

tühistada, mille tagajärjeks on TsMS § 189 lg 2 järgi see, et menetlusabi saanud menetlusosaline

kannab oma menetluskulud täies ulatuses. TsMS § 189 lg 1 p 3 mõtteks on kolleegiumi hinnangul

anda kohtule võimalus tühistada menetlusabi saajale antud võimalus tasuda menetluskulusid

osamaksetena, kui ta jätab osamaksed tasumata. Nii saab kohus tühistada menetlusabi andmise nt

juhul, kui apellatsioonkaebus on pärast esimese osamakse tasumist võetud menetlusse, kuid

menetlusosaline on järgnevad osamaksed jätnud kolme kuu jooksul tasumata. Sellisel juhul saab

kohus menetlusabi andmise tühistada ja nõuda menetlusabi saajalt kogu riigilõivu tasumist, nagu ei

oleks talle menetlusabi antud. Viidatud säte ei mõjuta aga seda, kui menetlusabi saaja jätab kohtu

määratud tähtpäevaks tasumata esimese osamakse. Sellisel juhul on täidetud TsMS § 637 lg 1 p-s 3

sätestatud alus, s.o riigilõiv on apellatsioonkaebuselt tasumata, mis annab alust jätta

apellatsioonkaebus menetlusse võtmata.

Ekslik on kostja arusaam, et TsMS § 637 lg 1 p 3 alusel saab kohus keelduda apellatsioonkaebust

menetlemast üksnes juhul, kui menetlusabi saaja jätab viimase osamakse tasumise tähtpäevaks

riigilõivu tasumata. Sellisel juhul lükkuks apellatsioonkaebuse menetlusse võtmise otsustamine edasi

kogu osamaksete tasumise ajaks, mis ei oleks aga kooskõlas menetlusökonoomia põhimõttega, mille

kohaselt tuleb kohtuasi vaadata läbi mõistliku aja jooksul (TsMS § 2).

16. Eelneva tõttu tuleb ringkonnakohtu 6. jaanuari 2016. a määrus jätta muutmata. See ei tähenda

siiski, et kostja määruskaebus on täielikult põhjendamatu.

17. Kostja esitas 6. jaanuaril 2016 pärast apellatsioonkaebuse menetlusse võtmisest keeldumise

määruse kättesaamist ringkonnakohtule avalduse, mille kohaselt ei olnud tal võimalik riigilõivu

esimest osamakset tähtajaks maksta, kuna ta on alates 28. detsembrist 2015 haige. Koos avaldusega

esitas kostja arstitõendi ja maksekorraldused riigilõivu esimese osamakse tasumise kohta.

Ringkonnakohus käsitas kostja avaldust riigilõivu maksmiseks määratud tähtaja ennistamise

taotlusena ning jättis selle 19. jaanuari 2016. a määrusega läbi vaatamata.

Ringkonnakohus leidis 19. jaanuari 2016. a määruses iseenesest õigesti, et riigilõivu maksmiseks

kohtu määratud tähtaega ei saa TsMS § 67 lg 1 järgi ennistada (Riigikohtu 24. novembri 2009. a

määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-130-09, p 8). Kohtu määratud menetlustähtaega võib kohus TsMS § 64

lg 1 järgi põhistatud avalduse alusel või omal algatusel mõjuval põhjusel pikendada.

18. Ringkonnakohus märkis selles määruses õigesti, et kostjal oli õigus esitada tähtaja pikendamise

taotlus enne apellatsioonkaebuse menetlusse võtmisest keeldumise otsustamist.

TsMS § 64 lg 1 võimaldab kohtul tema määratud menetlustähtaega põhistatud avalduse alusel või

omal algatusel mõjuval põhjusel pikendada. Kolleegium on varem selgitanud, et TsMS § 64 lg 1

eesmärgiks on võimaldada teha menetlustoimingut ka pärast kohtu määratud tähtaja möödumist, kui

tähtaega ei järgitud mõjuval põhjusel. Selle eesmärgi saavutamine poleks alati võimalik, kui taotlus

tuleks esitada määratud tähtaja jooksul (Riigikohtu 2. detsembri 2010. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-96-

10, p 12). Seega oleks ringkonnakohus saanud kostja 6. jaanuaril 2016 esitatud avaldust käsitada

tähtaja pikendamise taotlusena TsMS § 64 lg 1 järgi, kui kostja oleks teatanud ringkonnakohtule

riigilõivu esimese osamakse tasumata jätmise mõjuvast põhjusest pärast riigilõivu maksmiseks

määratud tähtaja möödumist, kuid enne apellatsioonkaebuse menetlusse võtmata jätmise määruse

tegemist. Sellisel juhul oleks ringkonnakohus pidanud hindama, kas kostjal oli riigilõivu tasumata

jätmiseks mõjuv põhjus TsMS § 422 lg 1 mõttes. Kui ringkonnakohus oleks leidnud, et riigilõivu

tasumata jätmiseks oli mõjuv põhjus, pidanuks ta kostjale riigilõivu maksmiseks määratud tähtaega

pikendama (TsMS § 64 lg 1 esimene lause). Juhul, kui kostja oli tähtaja pikendamise taotluse

esitamise ajaks riigilõivu esimese osamakse tasunud, oli ringkonnakohtul võimalus lugeda tähtaeg

pikendatuks selle kuupäevani.

19. Kostja esitas 6. jaanuari 2016 avalduse pärast seda, kui ringkonnakohus oli talle toimetanud kätte

sama kuupäeva määruse apellatsioonkaebuse menetlemisest keeldumise kohta.

Tsiviilkohtumenetluse seadustik ei reguleeri juhtumit, kui apellant teatab apellatsioonkaebuselt

tasutava riigilõivu ringkonnakohtu määratud tähtpäevaks maksmata jätmise mõjuvast põhjusest pärast

apellatsioonkaebuse menetlusse võtmata jätmise määruse tegemist. Sellise sätte puudumine ei ole

kolleegiumi hinnangul seadusandja teadlik valik ega kooskõlas tsiviilkohtumenetluse eesmärgiga

lahendada tsiviilasi õigesti (TsMS § 2). Kuna tegemist on seaduse lüngaga, leiab kolleegium

kooskõlas TsMS § 8 lg-s 2 sätestatuga, et kohaldada tuleb lähedast menetlussuhet reguleerivat sätet.

Kolleegiumi arvates on lähedaseks menetlussuhteks, mille regulatsiooni tuleb tekkinud olukorras

TsMS § 8 lg 2 alusel rakendada, apellatsioonimenetluse uuendamine. TsMS § 650 lg 1 järgi, kui

ringkonnakohus jättis apellatsioonkaebuse läbi vaatamata seetõttu, et apellant ja tema esindaja

kohtuistungile ei ilmunud ega teatanud mõjuvast põhjusest (TsMS § 422) ilmumata jätmiseks,

uuendab kohus menetluse apellandi avalduse alusel, kui kohtuistungilt puudumiseks oli mõjuv

põhjus, millest ei saadud õigel ajal kohtule teatada. Apellant peab mõjuva põhjuse olemasolu ja

teatamise võimatust põhistama. Menetluse uuendamise avalduse võib apellant esitada

ringkonnakohtule TsMS § 650 lg 2 kohaselt kümne päeva jooksul kaebuse läbi vaatamata jätmise

määruse talle kättetoimetamisest alates. Kolleegium rõhutab, et TsMS § 650 lg-s 2 sätestatud tähtaega

saab kohus TsMS §-de 67 ja 68 järgi ennistada.

20. Eeltoodust tulenevalt leiab kolleegium, et olukorras, kus ringkonnakohus on keeldunud

apellatsioonkaebust menetlemast põhjusel, et kaebuselt ei tasutud ringkonnakohtu määratud

tähtpäevaks riigilõivu (TsMS § 637 lg 1 p 3) ja apellant teatab kümne päeva jooksul

apellatsioonkaebuse menetlusse võtmata jätmise määruse saamisest (TsMS § 650 lg 2) riigilõivu

maksmata jätmise mõjuvast põhjusest (TsMS § 650 lg 1), peab ringkonnakohus võtma seisukoha

menetluse uuendamise kohta. Kui menetlusosalisel oli riigilõivu tasumata jätmiseks mõjuv põhjus,

millest ei saadud õigel ajal kohtule teatada, uuendab ringkonnakohus menetluse ja otsustab

apellatsioonkaebuse menetlusse võtmise.

Kuna kostja esitas 6. jaanuari 2016. a taotluse TsMS § 650 lg-s 2 sätestatud tähtaja jooksul, kuid

ringkonnakohus, käsitades kostja avaldust ekslikult tähtaja ennistamise taotlusena, ei ole

apellatsioonimenetluse uuendamist lahendanud, tuleb ringkonnakohtu 19. jaanuari 2016. a määrus

tühistada ja asi saata menetluse uuendamise ja apellatsioonkaebuse menetlusse võtmise otsustamiseks

ringkonnakohtule. Kui kostjal oli riigilõivu esimese osamakse tasumata jätmiseks mõjuv põhjus,

millest ta ei saanud õigel ajal ringkonnakohtule teatada, peab ringkonnakohus menetluse TsMS § 650

lg 1 järgi uuendama.

Kolleegium märgib lisaks, et ringkonnakohtu 6. jaanuari 2016. a määruse tühistamata jätmine ei

takista menetluse uuendamise taotluse lahendamist ega apellatsioonkaebuse menetlusse võtmise

otsustamist.

21. Määruskaebuse osalise rahuldamise tõttu tuleb tasutud kautsjon TsMS § 149 lg 4 esimese lause ja

lg 8 esimese lause järgi tagastada selle tasunud isiku pangakontole.

22. Menetluskulude jaotus jääb TsMS § 173 lg 3 teise lause alusel ringkonnakohtu otsustada.

Villu Kõve, Peeter Jerofejev, Henn Jõks, Ants Kull, Jaak Luik, Malle Seppik, Tambet Tampuu