3-1-1-96-16 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

KRIMINAALKOLLEEGIUM

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-1-1-96-16

Otsuse kuupäev

25. november 2016

Kohtukoosseis

Eesistuja Hannes Kiris, liikmed Lea Kivi ja Paavo Randma

Kohtuasi

Kriminaalasi Rein Kruusmaa süüdistuses KarS § 210 lg-te 1

ja 2, § 299 lg 1 ning § 345 lg 1 järgi

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna

Ringkonnakohtu

1. juuni

2016.

a

otsus

kriminaalasjas nr 1-15-4840

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Rein Kruusmaa kaitsja vandeadvokaat Aadu Luberg,

kassatsioon

Teised kassatsioonimenetluse

pooled

Prokuratuur, Lääne Ringkonnaprokuratuuri eriasjade prokurör

Küllike Kask

Asja läbivaatamise kuupäev ja

viis

26. oktoober 2016, kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Pärnu Maakohtu 15. aprilli 2016. a ja Tallinna Ringkonnakohtu 1. juuni 2016. a

otsus Rein Kruusmaa süüditunnistamises ja karistamises KarS § 299 lg 1 järgi võltsitud

dokumendi väljaandmises.

2. Mõista Rein Kruusmaa eelmises punktis nimetatud osas KarS § 299 lg 1 järgi õigeks.

3. Muus osas, sh Rein Kruusmaa süüditunnistamises ja karistamises KarS § 299 lg 1 järgi

dokumendi võltsimises, jätta kohtuotsused muutmata.

4. Kassatsioon jätta rahuldamata.

5. Mõista Eesti Vabariigilt Rein Kruusmaa kasuks välja 604 (kuussada neli) eurot 80

(kaheksakümmend) senti, sh käibemaks 100 eurot 80 senti, kassatsioonimenetluses valitud

kaitsjale makstud tasu katteks.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

Maakohtu otsus

1. Pärnu Maakohtu 15. aprilli 2016. a otsusega tunnistati Rein Kruusmaa süüdi karistusseadustiku

(KarS) § 210 lõigete 1 ja 2, § 299 lg 1 ja § 345 lg 1 järgi ning teda karistati KarS § 63 lg 1 alusel

rahalise karistusega 300 päevamäära, s.o 7440 eurot.

1.1. Maakohus tuvastas R. Kruusmaa süüküsimuse lahendamisel järgmised asjaolud. Risti

Vallavalitsus soovis 2011. aastal rajada vana raamatukogu hoonesse Risti valla tervisekeskuse, kus

baseeruksid perearst, hambaarst ja apteek. Tervisekeskuse ehitamiseks otsustas vald taotleda

Põllumajanduse Registrite ja Informatsiooni Ametilt (PRIA) toetust PRIA LEADER-i meetme kaudu.

Toetuse taotlemiseks pidi vallavalitsus esitama PRIA-le vähemalt kolm võrreldavat hinnapakkumist

tulevastelt potentsiaalsetelt ehitajatelt. Seetõttu küsis Risti vallavanem R. Kruusmaa kolmelt

äriühingult hinnapakkumised. 28. jaanuaril 2011 saatis OÜ T esindaja R. Kruusmaale elektronposti

teel pakkumise, mille kohaselt oleks tervisekeskuse ehitustööd maksnud 34 534,99 eurot. OÜ A

esindaja saatis 1. veebruaril 2011 R. Kruusmaale meili teel hinnapakkumise, mille suuruseks oli 23

889 eurot. 2. veebruaril 2011 saatis R. Kruusmaale elektronposti teel pakkumise ka H OÜ, kes hindas

ehituse maksumuseks 44 656 eurot.

1.2. Hinnapakkumised saanud R. Kruusmaa muutis nendes esitatud ehitustööde maksumust. Nimelt

suurendas ta OÜ T ja OÜ A hinnapakkumistes üksiktööde hindu ja sellest lähtuvalt ka ehitustööde

lõpphinda, kuid H OÜ pakkumises vähendas üksiktööde hindu ja ehitustööde lõpphinda. 3. veebruaril

2011 koostas R. Kruusmaa LEADER-i meetme projektitoetuse taotluse „Tervisekeskuse rajamine

Ristile“, mille ta saatis 26. aprillil 2011 elektronposti teel PRIA-le. Taotluses oli märgitud projekti

kogumaksumuseks 36 613,60 eurot, millest omaosalus moodustas 3661,36 ja toetus 32 952,24 eurot.

Manusena lisas R. Kruusmaa tema muudetud OÜ T hinnapakkumise 45 488,40 eurole, OÜ A

hinnapakkumise 44 284,20 eurole ja H OÜ hinnapakkumise 43 936,32 eurole.

1.3. Maakohus mõistis R. Kruusmaa süüdi KarS § 210 lg-te 1 ja 2 järgi selles, et eelnimetatud

hinnapakkumistega lõi ta PRIA-le tegelikust ehitustööde maksumusest ebaõige ettekujutuse. Pettuse

eesmärk oli saada majandustegevuses osalevale isikule avalikest vahenditest tasuta väljamakse, et

soodustada majandustegevust. PRIA määras Risti vallale tervisekeskuse rajamiseks abikõlbliku

toetuse 32 952,24 eurot, mis kanti vallale üle 29. oktoobril 2011. Olenemata sellest, et soodustuse

saamisel polnud R. Kruusmaa peamine eesmärk majanduslik kasu, tegutses ta Risti valla kaudu

majandustegevuses. Ilma valla toetuseta ei oleks pere- ja hambaarst ning apteek pruukinud Risti

vallas tegutsema asuda.

1.4. Lisaks tunnistas maakohus R. Kruusmaa süüdi ametialases võltsimises KarS § 299 lg 1 järgi.

Süüdistatav võltsis ametiisikuna hinnapakkumisi materiaalselt, muutes nendes sisalduvaid andmeid

ehitustööde maksumuse kohta. Muudetud pakkumised lisas ta manusena projektitoetuse taotluse

juurde. Hinnapakkumiste põhjal on tuletatav, et võltsitud pakkumiste koostaja oli just R. Kruusmaa.

Ebaõigete andmetega projektitoetuse taotlust võltsis süüdistatav intellektuaalselt, sest ta kandis sinna

ebaõiged andmed ehitustööde maksumuse kohta.

1.5. Maakohus mõistis R. Kruusmaa süüdi ka võltsitud dokumentide kasutamises. Nimelt saatis ta

eelkirjeldatud viisil võltsitud projektitoetuse taotluse ja hinnapakkumised PRIA-le, mis vastab

KarS § 345 lõikes 1 sätestatud kuriteokoosseisule.

Apellatsioon

2. Maakohtu otsuse peale esitas apellatsiooni R. Kruusmaa kaitsja vandeadvokaat Aadu Luberg,

taotledes kohtuotsuse tühistamist ja süüdistatava õigeksmõistmist. Kaitsja hinnangul kohaldas

maakohus vääralt materiaalõigust ja rikkus oluliselt kriminaalmenetlusõigust. Risti valda ei saa

käsitada majandustegevuses osaleva isikuna KarS § 210 lg 1 mõttes. Soodustuskelmuse

toimepanemisel ei ole R. Kruusmaa saanud varalist kasu. Lisaks ei saa R. Kruusmaale ette heita

dokumendi võltsimist KarS § 299 lg 1 järgi ega ka võltsitud dokumendi kasutamist KarS § 345 lg 1

järgi. R. Kruusmaa poolt PRIA-le saadetud hinnapakkumised ei olnud allkirjastatud, seega ei saa neid

lugeda dokumentideks. Projektitoetuse taotluse võltsimises ei ole R. Kruusmaale süüdistust esitatud.

Ringkonnakohtu otsus

3. Tallinna Ringkonnakohtu 1. juuni 2016. a otsusega jäeti maakohtu otsus muutmata ja kaitsja

apellatsioon rahuldamata. Seejuures oli kohus järgmistel seisukohtadel.

3.1. Risti vald osales majandustegevuses, sest PRIA soodustuse saamisel sai vald majanduslikku

kasu, ühtlasi soodustas see majandustegevust vallas. Majandustegevuses osalemine väljendus

tervisekeskuse rajamises, mis lõi lisavõimalused tervishoiuga seotud ettevõtete tegutsemiseks.

Ringkonnakohtu hinnangul ei ole oluline, et Risti valla peamine eesmärk ei olnud tulu teenimine.

3.2. Põhjendamatu on kaitseväide, et kriminaalasjas ei ole tõendatud, kes sai varalist kasu ja kui

suures ulatuses. Maakohus sedastas, et soodustuskelmus KarS § 210 järgi ei eelda koosseisulise

tagajärjena varalise kasu ega ka mitte kahju saamist. Teo ebaõiguse moodustab pettuse teel

soodustuse saamine. Kuna PRIA kandis toetuse Risti vallale üle, oli soodustuskelmuse objektiivne

koosseis täidetud.

3.3. R. Kruusmaale esitatud süüdistuse tekstist nähtub üheselt ja selgelt, et teda süüdistatakse ka

PRIA-le intellektuaalselt võltsitud projektitoetuse taotluse esitamises. Apellandi vastupidine

seisukoht on paljasõnaline.

3.4. Elektronposti teel PRIA-le saadetud hinnapakkumistes tegi muudatused just R. Kruusmaa.

Allkirjade puudumine hinnapakkumistel ei ole määrav. Allkirjastamata, kuid ettevõtte rekvisiitidega

hinnapakkumine on käsitatav dokumendina, mille põhjal on tuvastatav hinnapakkumise esitamise

fakt, selle väljaandja ja pakkuja tahteavaldus.

KASSATSIOONIMENETLUSE POOLTE SEISUKOHAD

Kassatsioon

4. Tallinna Ringkonnakohtu otsuse kasseeris R. Kruusmaa kaitsja, kes taotleb kohtulahendi

tühistamist täies ulatuses ja süüdistatava õigeksmõistmist. Kassatsioonis esitatud väited on

kokkuvõtlikult järgmiselt.

4.1. Soodustuskelmuse toimepanijaks saab KarS § 210 lg 1 järgi olla üksnes majandustegevuses

osalev isik. Risti vald on kohalik omavalitsusüksus ja tal ei olnud PRIA projektitoetuse taotlemisel

püsiva iseloomuga majandustegevust ning tulu teenimise eesmärki. Seepärast ei saa Risti valda

käsitada majandustegevuses osaleva isikuna.

4.2. Allkirjastamata hinnapakkumist ei saa pidada dokumentideks, mida saaks võltsida. Lugedes, et

see on dokument, tõlgendasid kohtud dokumendi mõistet liiga laialt.

4.3. Maakohus mõistis R. Kruusmaa lisaks kolme hinnapakkumise materiaalses võltsimises süüdi ka

PRIA LEADER-i meetme projektitoetuse taotluse intellektuaalses võltsimises. Kassaator leiab

jätkuvalt, et sellist süüdistust ei ole R. Kruusmaale esitatud.

Kassatsioonivastus

5. Kassatsioonivastuses leiab Lääne Ringkonnaprokuratuuri eriasjade prokurör Küllike Kask, et

vaidlustatud kohtuotsused on seaduslikud ja põhjendatud. Kohtud asusid põhjendatult seisukohale, et

Risti vald oli majandustegevuses osalev isik tervisekeskuse rajamisel. Ehkki märkimisväärset otsest

majanduslikku kasu vald selle tegevusega ei plaaninud, oli kaudne majanduslik kasu ilmselge. Vald

lõi tingimused tervishoiuga seotud ettevõtluseks. Erinevalt kaitsjast leiab prokurör, et R. Kruusmaa

poolt allkirjastamata hinnapakkumised olid käsitatavad dokumentidena. Lisaks ei nõustu prokurör

kassatsioonis esitatud seisukohaga, et süüdistust projektitoetuse taotluse intellektuaalses võltsimises

ei ole R. Kruusmaale esitatud. Süüdistuses on kirjas, et valeandmeid esitati ka projektitaotluses, kus

oli odavaimaks hinnapakkujaks märgitud ebaõigesti H OÜ.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

6. Riigikohus käsitleb esmalt R. Kruusmaa süüküsimust soodustuskelmuse toimepanemises

KarS § 210 lõigete 1 ja 2 järgi (I). Seejärel hindab kriminaalkolleegium, kas R. Kruusmaa

süüdimõistmisel KarS § 299 lg 1 ja § 345 lg 1 järgi on maa- ja ringkonnakohus kohaldanud

ebaõigesti materiaalõigust ja rikkunud oluliselt kriminaalmenetlusõigust (II). Viimaks võtab

kolleegium kokku kassatsioonimenetluse tulemuse ja lahendab kriminaalmenetluse kulude

hüvitamise taotluse (III).

I

7. R. Kruusmaa süüküsimuse lahendamisel KarS § 210 lg-te 1 ja 2 järgi on maa- ja ringkonnakohus

järginud kriminaalmenetlusõigust ning tuginenud kriminaalasjas avaldatud ja uuritud tõenditele.

Seejuures on kohtuotsustes tuvastatud süüdistuses kirjeldatud asjaolud. Muu hulgas näitasid kohtud

ära, et R. Kruusmaa võltsis Risti valda kavandatava tervisekeskuse ehitustööde hinnapakkumisi, mille

esitasid talle kolm ettevõtet. Hinnapakkumistes kajastas R. Kruusmaa tegelikust märgatavalt

kõrgemat hinda. Võltsitud hinnapakkumised ja nendest lähtuvalt koostatud projektitoetuse taotluse

esitas R. Kruusmaa PRIA töötajale, mis vastab KarS § 210 lõikes 2 nimetatud pettusele. Omades

ebaõiget ettekujutust sellest, millised olid ettevõtjate pakutavad ehitustööde hinnad, rahuldas PRIA

taotluse ja tegi Risti vallale väljamakse. Seega sai Risti vald R. Kruusmaa poolt toimepandud pettuse

tulemusel tervisekeskuse rajamiseks tasuta väljamakse avalikest vahenditest.

8. Kaitsja on olnud kohtumenetluses läbivalt seisukohal, et Risti valda ei saa käsitada

majandustegevuses osaleva isikuna KarS § 210 lg 1 tähenduses, kuna tal ei olnud kohaliku

omavalitsuse üksusena tervisekeskuse kavandamisel tulu teenimise eesmärki ega ka püsiva

iseloomuga majandustegevust. Vastuseks nendele väidetele märgib kolleegium järgmist.

9. R. Kruusmaale esitatud süüdistusest lähtuvalt omab arutatavas kriminaalasjas tähendust

KarS § 210 lg-s 2 sätestatud koosseisualternatiividest esimene, s.o pettuse teel soodustuse saamine.

Selle kuriteokoosseisu objektiivseteks tunnusteks on pettus, mille tulemusena satub teine isik

eksimusse ja teeb varakäsutuse, ning seeläbi soodustuse saamine. Vaadeldav koosseis kattub

ebaõigussisult suuresti kelmuse üldkoosseisuga (KarS § 209), hõlmates sarnaselt pettust,

s.o tegelikest asjaoludest ebaõige ettekujutuse loomist (vt ka Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 26.

novembri 2009. a otsus asjas nr 3-1-1-98-09, p 13), ja selle tulemusena varakäsutuse tegemist. Neid

kuriteokoosseise eristab peamiselt eksimuses olija poolt käsutatav vara. Erinevalt kelmuse

üldkoosseisust,

millega

kaitstavaks

õigushüveks

on

vara

tervikuna

(vt

ka

Riigikohtu

kriminaalkolleegiumi 13. mai 2011. a otsus asjas nr 3-1-1-32-11, p 7), kaitseb soodustuskelmuse

koosseis üksnes spetsiifilist liiki vara, s.o avalikke rahalisi ja muid majanduslikke vahendeid.

10. Lisaks eelnevale on soodustuskelmus ka erilise isikutunnusega koosseis KarS § 24 lg 1 mõttes.

Kõnealuse kuriteokoosseisu subjektiks saab KarS § 210 lg-st 2 lähtuvalt olla üksnes soodustuse saaja.

Soodustuseks loetakse sama paragrahvi lõike 1 tähenduses tasuta või osaliselt tasuta väljamakset

majandustegevuses osalevale isikule riigieelarve, kohaliku omavalitsuse või muudest avalikest

vahenditest või maksusoodustust eesmärgiga soodustada majandustegevust. Seega selleks, et isikut

käsitada

soodustuse

saajana,

peab

väljamakse

olema

avalikest

vahenditest

eraldatud

majandustegevuses osalevale isikule ja edendama tema majandustegevust. Kuna soodustuse saamine

on vahetult seotud isiku majandustegevusega ja peab seda eelduslikult soodustama, tuleb nimetatud

erilise isikutunnuse olemasolu hinnata igal üksikjuhul sõltuvalt süüdistuses kirjeldatud asjaoludest.

11. Praeguses kriminaalasjas esitatud süüdistuse kohaselt tegutses R. Kruusmaa PRIA

projektitoetuse taotlemisel vallavanemana Risti valla kaudu. Väljamakstud projektitoetuse saajaks oli

vald, s.o kohaliku omavalitsuse üksus. Kohaliku omavalitsuse korralduse seaduse (KOKS) § 10 lg-

st 1 ja tsiviilseadustiku üldosa seaduse § 25 lg-st 2 tulenevalt on kohaliku omavalitsuse üksus avalik-

õiguslik juriidiline isik ning võib õigussubjektina osaleda majanduskäibes, sh majandustegevuse

läbiviimises, kui see vastab avalikele huvidele ega ole vastuolus tema ülesannetega. Eelöeldu

järeldub muu hulgas ka KOKS § 35 („Majandustegevus ja osalemine juriidilistes isikutes“) lg-st 5,

mis sätestab, et vallal või linnal on õigus oma ülesannete täitmiseks sõlmida lepinguid. Kolleegium

juhib tähelepanu sellelegi, et KOKS § 35 lg 1 kohaselt võib vald või linn teenuste osutamiseks

asutada valla või linna ametiasutuse hallatavaid asutusi, mis ei ole juriidilised isikud. Vald või linn

võib olla osanik või aktsionär äriühingus, samuti asutada sihtasutusi ja olla mittetulundusühingu liige,

arvestades kohaliku omavalitsuse üksuse finantsjuhtimise seaduses esitatud tingimusi. Eelnevast

tulenevalt võib kohaliku omavalitsuse üksus osaleda avalik-õigusliku juriidilise isikuna oma

ülesannete täitmisel majandustegevuses.

12. Süüdistuses kirjeldatud ajal, s.o 2011. aastal, olid projektitoetuse taotlemiseks esitatavad nõuded

kehtestatud Euroopa Liidu ühise põllumajanduspoliitika rakendamise seaduse § 58 lg 5, § 59 lg 5 ja §

60 lg 4 alusel põllumajandusministri 27. septembri 2010. a määruses nr 92 „Leader-meetme raames

antava kohaliku tegevusgrupi toetuse ja projektitoetuse saamise nõuded, toetuse taotlemise ja taotluse

menetlemise täpsem kord“. Määruse preambulist tulenevalt sätestati selles õigusaktis maaelu

arenguks antavate kohaliku tegevusgrupi toetuse ja projektitoetuse väljamaksmise alused. Nimetatud

toetuste andmise eesmärk oli eeskätt maaelu arengu soodustamine. Määruse (§ 32 jj) kohaselt

menetles projektitoetuse taotlusi ja tegi nende alusel väljamakseid PRIA Euroopa Liidu rahalistest

vahenditest. Lähtuvalt määruse § 23 lg-st 1 võis projektitoetust taotleda kohaliku tegevusgrupi toetust

saanud kohaliku tegevusgrupi tegevuspiirkonnas tegutsev ettevõtja, sihtasutus, mittetulundusühing,

sh kohalik tegevusgrupp, seltsing ja kohaliku omavalitsuse üksus, kelle projektitaotlus on kohaliku

tegevusgrupi otsusega kinnitatud. Seega oli kohaliku omavalitsuse üksus, nagu ka näiteks ettevõtja,

viidatud määruse alusel maaelu edendamiseks antavat projektitoetust taotlema õigustatud isik.

13. Maakohus viitas otsuses muu hulgas Risti valla projektitoetuse taotluses nimetatud projekti

üldistele eesmärkidele, milleks olid tervishoiuteenuste jätkusuutliku kättesaadavuse kindlustamine

Risti vallas ja selle tagamaal ning tervishoiuteenuse osutamise tingimuste parandamine ja

teenuseosutajate koostöö tihendamine. Lisaks loetles kohus projekti otsesemad eesmärgid, millena

olid

käsitatud

valla

omandis

oleva

kasutuseta

hoone

kohandamine

tervisekeskuseks,

tervishoiuteenuse osutajatele kindlustunde tagamine munitsipaalomandis olevate ruumide pikaajalise

kasutusõiguse kaudu, tervishoiuteenuse osutamise jätkamine Risti vallas ning tervishoiuteenuse

osutajate tegevuskoha ruumide vastavus erinõuetele.

14. R. Kruusmaa esitatud projektitoetuse taotluse peamiseks eesmärgiks ei olnud tõepoolest valla

majandustegevuse soodustamine, vaid eelmises punktis märgitust lähtuvalt tervishoiuteenuse parema

kättesaadavuse tagamine Risti vallas. Kahtlemata vastab see eelviidatud määrusest tulenevale

eesmärgile, mille kohaselt määrati projektitoetust kõige üldisemalt maaelu arenguks (vt käesoleva

otsuse p 12). PRIA peadirektori 5. oktoobri 2011. a käskkirjaga nr 13-6/2030 antigi kooskõlas

määruses sätestatuga Risti vallale tervisekeskuse rajamiseks projektitoetus. Samas ei välista see

mingilgi moel seda, et projektitoetuse taotlemise ja PRIA tehtava väljamakse kaudsem eesmärk oli

muu hulgas edendada valla majandustegevust. Kolleegium leiab sarnaselt maa- ja ringkonnakohtuga,

et soodustus on KarS § 210 lg-st 1 lähtuvalt ka selline isikule tasuta või osaliselt tasuta väljamakse

avalikest vahenditest, millel võib olla mitu eesmärki. Seejuures ei pea soodustuse peamine eesmärk

olema majanduslikku laadi, vaid võib sõltuvalt teo toimepanemise asjaoludest olla ka

mittemajanduslik, näiteks tervishoiu-, kultuuri- või haridusalase tegevuse soodustamisel.

15. Nagu märgitud, soovis Risti vald tervisekeskuse rajamisega tagada eeskätt tervishoiuteenuse

jätkusuutlikku kättesaadavust vallas. Maakohus tuvastas, et projektitoetuse taotluse kohaselt

kavandati tervisekeskus ettevõtjatele perearsti-, hambaarsti- ja apteegiteenuse osutamiseks.

R. Kruusmaa esitatud projektitoetuse taotlusest tulenevalt pidi investeerimisobjektiks olev

tervisekeskus jääma munitsipaalomandisse. Tervisekeskuses olevad ruumid taheti kohandada

vastavalt ettevõtjate erinõuetele ja luua neile seejuures paremad tingimused vallas jätkuva

tervishoiuteenuse osutamiseks. Lisaks juhib kolleegium tähelepanu aga sellele, et projektitoetuse

taotluse kohaselt oli projekti eesmärgiks ka ettevõtjatele tervishoiuteenuse osutamiseks ruumide

pikaajalise kasutusõiguse andmine. Maakohus tugines valla koostatud finantsprognoosile, mis

kajastas tervisekeskuse rajamisega kaasnevaid tulusid ja kulusid, ning sedastas, et vald arvestas

tervisekeskuse ülalpidamisest majandusliku kasuga (sh üürituluga). Neil ja eeltoodud põhjustel leiab

kolleegium, et Risti vald osales tervisekeskuse rajamiseks projektitoetuse taotlemisel muu hulgas

majandustegevuses ning talle määratud PRIA projektitoetus soodustas valla majandustegevust

ettevõtjatele tingimuste loomisel tervishoiuteenuse osutamiseks ja kavandatavas tervisekeskuses

paiknevate ruumide üürile andmisel. R. Kruusmaa ebaõigena esitatud andmed projektitoetuse

taotluses olid soodustusrelevantsed, s.t neist sõltus soodustuse (projektitoetuse) saamine ja selle

suurus investeerimisobjekti rahastamiseks, et tagada paremini tervishoiuteenuse kättesaadavus vallas

ja selleks vajalikud tingimused ettevõtjatele. Kirjeldatud viisil projektitoetuse saamisega kahjustas

R. Kruusmaa majanduskäibe ausust ja PRIA tegevust avalikest vahenditest toetuste andmisel.

16. Kokkuvõttes asub kolleegium seisukohale, et R. Kruusmaa süüdistuses kirjeldatud tegu vastab

KarS § 210 lg-tes 1 ja 2 sätestatud soodustuskelmuse koosseisule ning kassatsioon on seda

puudutavas osas põhjendamatu.

II

17. Kassatsioonis on vaidlustatud ka R. Kruusmaa süüditunnistamist ja karistamist KarS § 299 lg 1

ja § 345 lg 1 järgi. Esmalt märgib kassaator, et R. Kruusmaa poolt võltsitud hinnapakkumised, mille

ta saatis koos projektitoetuse taotlusega PRIA-le, olid allkirjastamata, mistõttu ei saa neid pakkumisi

käsitada dokumentidena KarS § 299 ja § 345 tähenduses. Kolleegium ei nõustu selle seisukohaga

järgmistel põhjustel.

18. Maa- ja ringkonnakohus tuvastasid, et R. Kruusmaa saatis 26. aprillil 2011 elektronposti teel

PRIA töötajale projektitoetuse taotluse „Tervisekeskuse rajamine Ristile“. Elektronkirjale manusena

lisatud taotlus oli digitaalselt allkirjastatud, nagu ka näiteks R. Kruusmaa koostatud hinnapakkumiste

võrdlustabel. Saadetud kirjale lisas R. Kruusmaa manustena muu hulgas OÜ T, OÜ A ja H OÜ

allkirjastamata hinnapakkumised, mille võltsimises R. Kruusmaad ka süüdistatakse.

19. Maakohus kajastas R. Kruusmaa muudetud hinnapakkumisi ja sedastas, et need on kirjalikud

aktid, mis sisaldavad ehitustööde mahu ja hinna pakkumisi kavandatava tervisekeskuse rajamiseks.

Ühtlasi märkis kohus, et hinnapakkumistel on rekvisiidid, sh pakkumise koostanud isiku ning tema

esindatava ettevõtte nimi ja kontaktandmed. Lisaks juhtis maakohus tähelepanu, et PRIA luges

hinnapakkumistega

tuvastatuks

pakkumise

esitamise,

selle

väljaandja

ja

hinnapakkuja

tahteväljenduse. Kokkuvõttes leidis kohus, et hinnapakkumised on süüdistuses kirjeldatud asjaoludel

käsitatavad dokumentidena vaatamata sellele, et pakkumise koostaja ei ole neid allkirjastanud.

Ringkonnakohus nõustus maakohtuga.

20. Kolleegium kordab oma varasemat seisukohta, et KarS § 299 on KarS § 345 suhtes erinorm ja

dokumendi võltsimist sisustatakse nende koosseisude puhul samadel alustel, v.a erisubjekti

(ametiisik) ja eesmärgi (õiguste omandamine ja kohustustest vabanemine) osas (vt Riigikohtu

kriminaalkolleegiumi 22. juuni 2011. a otsus asjas nr 3-1-1-40-11, p 13). Nende kuriteokoosseisudega

kaitstavateks õigushüvedeks on eeskätt dokumendi puutumatus ja dokumendiga seotud õiguskäive (vt

sarnaselt ka: Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 19. oktoobri 2007. a otsus asjas nr 3-1-1-46-07, p 7.2).

21. Nõustudes maa- ja ringkonnakohtuga, leiab kolleegium, et OÜ T, OÜ A ja H OÜ

hinnapakkumised on käsitatavad KarS § 299 lg-s 1 ja § 345 lg-s 1 nimetatud dokumendina.

Kõnealused pakkumised on kirjalikud aktid, mis sisaldavad mõtteväljendust ja olid nende esitamisel

mõeldud tõendama õiguslikult relevantseid asjaolusid. Seejuures on pakkumistele märgitud nende

väljaandja. Ettevõtjate esitatud pakkumiste võltsimine ja võltsitud hinnapakkumiste kasutamine

kahjustas KarS § 299 lg-s 1 ja § 345 lg-s 1 sätestatud koosseisudega kaitstavaid õigushüvesid.

Eeltoodust lähtuvalt on dokument muu hulgas ka kirjalik akt, millel puudub selle väljaandja allkiri.

Dokumendi väljaandja ei pea olema tuvastatav ainuüksi tema allkirja kaudu. Näiteks võib dokumendi

väljaandja olla tuletatav dokumendi sisust, sh selle rekvisiitidest ja muudest asjakohastest andmetest.

Võttes eelneva kokku, on kolleegium seisukohal, et maa- ja ringkonnakohus lugesid õigesti

R. Kruusmaa võltsitud hinnapakkumised dokumentideks KarS § 299 lg 1 ja § 345 lg 1 tähenduses.

22. Kaitsja märgib kassatsioonis sedagi, et maakohus mõistis R. Kruusmaa lisaks kolme

hinnapakkumise

materiaalses

võltsimises

süüdi

ka

projektitoetuse

taotluse

võltsimises

intellektuaalselt, kuid sellist süüdistust ei ole talle esitatud. Kolleegium seda seisukohta ei jaga. R.

Kruusmaale esitatud süüdistuses on selgelt ja arusaadavalt kirjas, et talle arvatakse süüks nii OÜ T,

OÜ A ja H OÜ hinnapakkumiste kui ka PRIA LEADER-i meetme projektitoetuse taotluse võltsimist.

Seega ei väljunud maakohus süüdistuse piiridest. Lisaks väärib tähelepanu, et süüdistusest tulenevalt

koostas R. Kruusmaa projektitoetuse taotluse ja märkis sinna ebaõiged andmed muudetud

hinnapakkumiste põhjal. Maakohus järeldas, et süüdistatav võltsis seeläbi nimetatud taotlust

intellektuaalselt. Varasema kohtupraktika järgi tähendab intellektuaalne võltsimine dokumendi

koostajana näidatud ja koostamiseks õigustatud isiku poolt selliste andmete kandmist dokumenti, mis

ei ole sisult õiged (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 22. juuni 2011. a otsus asjas nr 3-1-1-40-11, p

13). Kolleegium jääb selle seisukoha juurde ja leiab, et R. Kruusmaa süüdimõistmine PRIA

projektitoetuse taotluse võltsimises oli põhjendatud.

23. Väljaspool kassatsiooni piire juhib aga kolleegium tähelepanu, et R. Kruusmaad süüdistatakse

üheaegselt nii KarS § 345 lg 1 järgi võltsitud dokumendi kasutamises kui ka KarS § 299 lg 1 järgi

ametiisikuna dokumendi võltsimises ja võltsitud dokumendi väljaandmises. Maa- ja ringkonnakohus

on otsuses käsitlenud küll dokumendi võltsimist ja võltsitud dokumendi kasutamist, kuid ei ole

võtnud selgesõnalist seisukohta R. Kruusmaa süüküsimuse lahendamisel võltsitud dokumendi

väljaandmise kohta. Selle vea loeb kolleegium kriminaalmenetlusõiguse oluliseks rikkumiseks

KrMS § 339 lg 2 mõttes.

24. Vaatamata sellele, et kohtud ei lahendanud kriminaalasja terviklikult, leiab kolleegium faktilisi

asjaolusid tuvastamata, et R. Kruusmaa ei vastuta KarS § 299 lg 1 järgi võltsitud dokumendi

väljaandmise eest. Süüdistusest tulenevalt arvatakse talle sama teokirjelduse põhjal süüks nii

võltsitud dokumendi väljaandmist KarS § 299 lg 1 järgi kui ka võltsitud dokumendi kasutamist

KarS § 345 lg 1 järgi, s.o intellektuaalselt võltsitud projektitoetuse taotluse ja materiaalselt võltsitud

hinnapakkumiste esitamine PRIA-le. Kolleegiumi hinnangul ei saa seda tegu käsitada võltsitud

dokumendi väljaandmisena, vaid üksnes selle kasutamisena. Dokumendi kasutamist ei saa

võrdsustada selle väljaandmisega ja see ei hõlma seega võltsitud dokumendi väljaandmist KarS § 299

lg 1 järgi. Seepärast tuleb võltsitud dokumendi kasutamine kvalifitseerida üksnes KarS § 345 järgi.

Kuna R. Kruusmaale võltsitud dokumendi väljaandmist KarS § 299 lg 1 järgi omistada ei saa,

mõistab kolleegium ta selles osas õigeks. Samas ei pea kolleegium põhjendatuks muuta R.

Kruusmaale mõistetud karistust, kuna karistatava süülise käitumise ulatus sisuliselt ei muutu.

III

25. Eeltoodu alusel ja juhindudes KrMS § 361 lg 1 p-st 7 ja § 362 p-st 2, tühistab Riigikohtu

kriminaalkolleegium Pärnu Maakohtu 15. aprilli 2016. a ja Tallinna Ringkonnakohtu 1. juuni 2016. a

otsuse R. Kruusmaa süüditunnistamises ja karistamises KarS § 299 lg 1 järgi võltsitud dokumendi

väljaandmises ning mõistab ta selles osas õigeks. Muus osas, sh R. Kruusmaa süüditunnistamises ja

karistamises KarS § 299 lg 1 järgi dokumendi võltsimises, jätab kriminaalkolleegium vaidlustatud

kohtuotsused muutmata. Kassatsioon jääb rahuldamata.

26. Kaitsja esitas Riigikohtule taotluse mõista Eesti Vabariigilt R. Kruusmaa kasuks välja

kassatsioonimenetluses valitud kaitsja tasu 604,80 eurot, sh käibemaks 100,80 eurot. Taotluse

kohaselt sisaldab see summa kassatsiooni koostamise ja esitamise kulu 480 euro ja õigusteenuse kulu

24 euro ulatuses. KrMS § 186 lg 1 sätestab, et kui kassatsioonimenetluses tehakse üks sama

seadustiku § 361 lg 1 punktides 2–7 nimetatud lahend, kannab menetluskulud riik. Kuna kolleegium

teeb selles asjas R. Kruusmaa kohta KrMS § 361 lg 1 punktis 7 nimetatud lahendi, peab riik

hüvitama tema kassatsioonimenetluse kulud.

27. KrMS § 175 lg 1 p 1 kohaselt kuulub menetluskulude hulka valitud kaitsjale makstud mõistliku

suurusega tasu. Valitud kaitsjale kassatsiooni koostamise eest makstud tasu mõistlikkust hinnates

tuleb muu hulgas võtta arvesse, millises ulatuses on kassatsiooni argumendid põhjendatud ja millises

mitte (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 30. juuni 2014. a otsus asjas nr 3-1-1-14-14, p 1058).

Kolleegium leiab, et R. Kruusmaale tuleb kassatsioonimenetluses KrMS § 186 lg 1 alusel hüvitada

604,80 eurot, sh käibemaks 100,80 eurot. See summa katab ka apellatsioonimenetluse kulu, mille

ringkonnakohus oleks pidanud süüdistatavale hüvitama, kui ta oleks ise materiaalõigust õigesti

kohaldanud (vt ka Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 11. detsembri 2015. a otsus asjas nr 3-1-1-98-15,

p 100).

(allkirjastatud digitaalselt)

Hannes Kiris, Lea Kivi, Paavo Randma