3-2-1-119-16 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

TSIVIILKOLLEEGIUM

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-2-1-119-16

Otsuse kuupäev

Tartu, 22. november 2016

Kohtukoosseis

Eesistuja Villu Kõve, liikmed Malle Seppik ja Tambet

Tampuu

Kohtuasi

AS SEB Pank ja Aktsiaseltsi SEB Liising hagi Sven Margi

vastu 719 006 euro 4 sendi väljamõistmiseks solidaarselt

hagejate kasuks

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Ringkonnakohtu 26. veebruari 2016. a otsus

tsiviilasjas nr 2-13-10291

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Sven Margi kassatsioonkaebus

Tsiviilasja hind Riigikohtus

719 006 eurot 4 senti

Menetlusosalised ja nende

esindajad Riigikohtus

Hageja AS SEB Pank, seadusjärgne esindaja juhatuse liige

Eerika Vaikmäe-Koit

Hageja Aktsiaselts SEB Liising, seadusjärgne esindaja

juhatuse liige Rein Karofeld

Kostja Sven Mark, lepinguline esindaja vandeadvokaat

Margus Lentsius

Asja läbivaatamise kuupäev

31. oktoober 2016, kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu 26. veebruari 2016. a otsus tsiviilasjas nr 2-13-10291 ja

saata asi uueks läbivaatamiseks samale ringkonnakohtule.

2. Kassatsioonkaebus rahuldada.

3. Tagastada Sven Margi kassatsioonkaebuselt tasutud kautsjon 3000 (kolm tuhat) eurot

Advokaadibüroo Lentsius & CASUS OÜ-le.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. AS SEB Pank (hageja I) ja AS SEB Liising (hageja II) esitasid 4. märtsil 2013 Harju Maakohtule

hagi Sven Margi (kostja) vastu solidaarselt hagejate kasuks 719 006 euro 4 sendi väljamõistmiseks

või alternatiivselt kummagi hageja kasuks 359 503 euro 2 sendi väljamõistmiseks, sest hagejad ja

kostja olid sõlminud käenduslepingu, millega kostja käendas AS BIODIESEL PALDISKI (pankrotis)

(põhivõlgnik) kohustusi hagejate ees käenduse piirsummaga 719 006 eurot 5 senti. Menetluskulud

palusid hagejad jätta kostja kanda ning kostjalt välja mõista menetluskuluna 3761 eurot 90 senti.

2. Hagejate hagiavalduse kohaselt sõlmisid hagejad ja kostja 26. aprillil 2007 käenduslepingu

nr 2006044164 (käendusleping), milles kostja kui käendaja vastutuse rahaline maksimumsumma oli

719 006 eurot 5 senti (11 250 000 krooni). Kostja käendas käenduslepingu p-s 4 loetletud

põhivõlgniku kohustusi, mis tulenesid hageja I ja põhivõlgniku vahel 29. detsembril 2006 sõlmitud

investeerimislaenulepingust nr 2006044158 (investeerimislaenuleping), hageja I ja põhivõlgniku

vahel 30. septembril 2006 sõlmitud arvelduslaenulepingust nr 2008024780 (enne nr 2006044215 ja

nr 2008003243) (arvelduslaenuleping) ning hageja II ja põhivõlgniku vahel 22. detsembril 2006

sõlmitud kapitalirendilepingust nr L06114971 (liisinguleping).

2. juulil 2010 kuulutas Harju Maakohus tsiviilasjas nr 2-10-25802 välja põhivõlgniku pankroti,

nõuete esitamise tähtajaks määrati 2. september 2010. Hageja I esitas pankrotimenetluses

põhivõlgniku vastu 12 113 719 euro 12 sendi suuruse nõude, mida tunnustati 2. detsembril 2010

toimunud nõuete kaitsmise koosolekul täies ulatuses esimese rahuldamisjärgu nõudena, ning hageja II

esitas 4 208 649 euro 84 sendi suuruse nõude, mida tunnustati täies ulatuses teise rahuldamisjärgu

nõudena. Põhivõlgniku pankrotimenetluses ei ole seni õnnestunud suuremat osa varast realiseerida, ei

ole koostatud jaotusettepanekut ja võlausaldajatele ei ole väljamakseid tehtud.

Põhivõlgnik ei ole täitnud põhivõlgniku ja hagejate vahel sõlmitud võlaõiguslikest lepingutest

tulenevaid kohustusi alltoodud ulatuses, millest tulenevalt on hagejatel käenduslepingu alusel nõue

kostja kui põhivõlgniku käendaja vastu.

1) Hagejal I on põhivõlgniku vastu investeerimislaenulepingust ja arvelduslaenulepingust tulenevalt

11 420 636 euro 88 sendi suurune nõue:

investeerimislaenulepingust tulenev nõue on 10 077 097 eurot 6 senti (põhivõlg 9 574 556 eurot,

intress ja kohustistasu 498 200 eurot 17 senti, viivis 4340 eurot 89 senti). Põhivõlgnik ja hageja I

sõlmisid lepingu 29. detsembril 2006 ja võlgnevuse suurus on arvestatud 2. juuli 2010. a seisuga, mil

kuulutati välja põhivõlgniku pankrot. See võlgnevus ei ole hagi esitamise ajaks vähenenud, nõuet on

tunnustatud esimese rahuldamisjärgu nõudena;

arvelduslaenulepingust tulenev nõue on 1 343 539 eurot 82 senti (põhivõlg 1 304 836 eurot 39 senti,

intress ja kohustistasu 4505 eurot 91 senti, viivis 34 197 eurot 52 senti). Põhivõlgnik ja hageja I

sõlmisid lepingu 30. septembril 2006. Võlgnevus 2. juuli 2010. a seisuga, mil kuulutati välja

põhivõlgniku pankrot, oli 2 036 622 eurot 6 senti (põhivõlg 1 997 918 eurot 63 senti, intress ja

kohustistasu 4505 eurot 91 senti, viivis 34 197 eurot 52 senti), mida tunnustati esimese

rahuldamisjärgu nõudena, kuid võlgnevus on pärast nõuete kaitsmise koosolekut vähenenud

693 082 euro 24 sendi võrra, sest:

27. mail 2011 tasus põhivõlgniku käendaja Kristjan Rahu oma käenduskohustuse täitmiseks

255 646 eurot 70 senti;

31. mail 2011 tasus kolmas isik Kristjan Rahu käenduskohustuse täitmiseks 427 441 eurot;

3. detsembril 2012 tasus käendaja Aigar Ojaots (pankrotis) tema pankrotimenetluses sõlmitud

kompromissi raames oma käenduskohustuse täitmiseks 9994 eurot 54 senti. Täiendavaid

kokkuleppeid käenduskohustuste täitmiseks hageja I saavutanud ei ole.

2) Hagejal II on liisingulepingust tulenev 4 208 649 euro 84 sendi suurune nõue põhivõlgniku vastu:

Põhivõlgnik ja hageja II sõlmisid 22. detsembril 2006 lepingu, millega hageja II liisis põhivõlgnikule

biodiisli tootmise seadmed. Nõude suurus on arvestatud 2. juuli 2010. a seisuga, mil kuulutati välja

põhivõlgniku pankrot, ning see ei ole vähenenud.

Hagejad palusid kostjaga sõlmitud käenduslepingu alusel kostjalt kui põhivõlgniku käendajalt

solidaarselt hagejate kasuks välja mõista põhivõlgnikuga sõlmitud lepingutest tuleneva seni tasumata

võlgnevuse 719 006 eurot 4 senti. Alternatiivselt palusid hagejad kostjalt kummagi hageja kasuks

välja mõista 359 503 eurot 2 senti, kui kohus leiab, et hagejad ei ole solidaarvõlausaldajad. Hagejad

palusid menetluskulud jätta kostja kanda ning mõista kostjalt välja menetluskuluna 3761 eurot

90 senti.

3. Kostja vaidles hagile vastu ja leidis, et hagejate nõue kostja vastu on aegunud, sest enne

põhivõlgniku pankroti väljakuulutamist ütlesid hagejad üles põhivõlgnikuga sõlmitud lepingud,

millest tulenevaid nõudeid kostja käenduslepingu alusel tagas. Hagejate nõuded kostja vastu

muutusid sissenõutavaks juba enne põhivõlgniku pankroti väljakuulutamist. 4. märtsiks 2013, mil

hagejad hagiavalduse esitasid, oli nõuete sissenõutavaks muutumisest möödas juba rohkem kui kolm

aastat (TsÜS § 146 lg 1) ning seega olid hagejate nõuded kostja vastu juba aegunud.

Arvelduslaenulepingust tuleneva laenu tagastamise tähtaega pikendati kostjale teadaolevalt

15. veebruarini 2010, mistõttu oleks hageja I nõue aegunud 15. veebruaril 2013 ehk enne

hagiavalduse esitamist. Laenutähtaega pikendati veelkord väidetavalt lisaga 5 kostja teadmata ja tema

nõusolekuta, mistõttu ei laiene pikendatud tähtaeg VÕS § 145 lg 4 järgi kostja kui käendaja

vastutusele. Seega aegus hageja I arvelduslaenulepingust tulenev nõue kostja vastu 15. veebruaril

2013. Liisingulepingust tulenevatest nõuetest on aegunud vähemalt enne 31. detsembrit 2009

sissenõutavaks muutunud osamaksed.

Hagejad on end põhjendamatult käsitanud solidaarvõlausaldajatena, sest kuigi käendusleping sõlmiti

kolmepoolsena hagejate ja kostja vahel, on mõlemal hagejal kostja vastu iseseisev nõue: hageja I

nõuded tulenevad investeerimislaenulepingust ja arvelduslaenulepingust ning hageja II nõuded

tulenevad liisingulepingust. Kummagi võlausaldaja nõuet käendaja vastu tuleb käsitada eraldi ning

hagejad on kostja osavõlausaldajad.

Investeerimislaenulepingust tulenevaid põhivõlgniku kohustusi tagasid lisaks kostjale solidaarselt

veel kolm käendajat. Sama kohustuse käendamisel eeldatakse käendajate solidaarvastutust

(Riigikohtu 27. novembri 2012. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-136-12, p 17). Kostjale teadaolevalt on

üks käendajatest hagejale I põhivõlgniku kohustuse käendatud osas täitnud, mistõttu ei pea ülejäänud

solidaarvõlgnikest käendajad VÕS § 67 lg 1 järgi põhivõlgniku kohustust täitma.

Hagejad ei nõustunud 2. oktoobri 2013. a vastuses (I kd, tl 134-141) kostja seisukohtadega, et

hagejate nõuded on aegunud ning et pooled on käenduslepingu sõlmimisel silmas pidanud

osavastutusega käendust. Hagejad olid vastuses seisukohal, et käenduslepingust tuleneb hagejate

solidaarnõue. Hagejad leidsid samuti, et kostja ja teised põhivõlgniku kohustusi taganud käendajad ei

ole solidaarvõlgnikud (II kd, tl 85-89, 125-127).

4. Harju Maakohus rahuldas 14. septembri 2015. a otsusega hagi, mõistis kostjalt solidaarselt

hagejate kasuks välja 719 006 eurot 4 senti ning jättis hagejate alternatiivse nõude rahuldamata.

Menetluskulud jättis maakohus kostja kanda ja mõistis kostjalt solidaarselt hagejate kasuks välja

3811 eurot 90 senti.

Maakohus luges otsuse põhjendustes asjas vaidlustamata asjaolude ja esitatud tõendite alusel

tuvastatuks allpool loetletud asjaolud:

27. detsembril 2006 sõlmisid hageja II ja põhivõlgnik liisingulepingu maksumusega 7 021 000 eurot,

rendiperiood kestis 5. veebruarini 2013.

29. detsembril 2006 sõlmisid hageja I ja põhivõlgnik 9 184 100 euro suuruse

investeerimislaenulepingu tähtajaga 5. juuni 2013. Lepingu p 7 järgi olid käendajad:

kostja, kelle käenduse piirsumma oli 8 250 000 krooni;

Aigar Ojaots, kelle käenduse piirsumma oli 7 837 500 kooni;

David Vallner, kelle käenduse piirsumma oli 31 075 000 krooni;

Kristjan Rahu, kelle käenduse piirsumma oli 7 837 500 krooni.

25. aprillil 2007 muudeti investeerimislaenulepingu lisaga 1 intressimäärasid ja suurendati käenduse

piirsummasid, piirsummadeks said:

Aigar Ojaots 10 688 000 krooni;

David Vallner 42 375 000 krooni;

Kristjan Rahu 10 688 000 krooni

kostja 11 250 000 krooni.

26. aprillil 2007 sõlmisid hageja I ja hageja II kostjaga käenduslepingu, mille kohaselt andis kostja

käenduse piirsummaga 719 006 eurot 5 senti (11 250 000 krooni; lepingu p 5), käendades

põhivõlgniku ja hagejate vahel sõlmitud võlaõiguslike lepingute täitmist. Käenduslepingu p 4.4

kohaselt vastutas käendaja võlausaldajate ees täies ulatuses solidaarselt põhivõlgnikuga ja tagas kõiki

võlausaldajate nõudeid põhivõlgniku vastu, mis tekivad või võivad tekkida käenduslepingus

nimetatud võlaõigusliku lepingu alusel. Käenduslepingu p 4 kohaselt olid tagatavad nõuded:

investeerimislaenuleping, kus laenu suurus oli 9 184 100 eurot;

arvelduslaenuleping, kus laenu suurus oli 1 425 230 eurot;

liisinguleping L06114971, kus lepingu maksumus oli 5 950 000 eurot.

8. veebruaril 2008 sõlmisid hageja II ja põhivõlgnik liisingulepingu lisakokkuleppe nr 3, millega

pikendati kapitalirendi perioodi 5. juulini 2013. Lisakokkuleppe allkirjastasid ka käendajad Aigar

Ojaots, kostja, Kristjan Rahu ja David Vallner.

Käenduslepingu järgi tagatava arvelduslaenulepingu 2006044215 lõppemise tõttu asendati nimetatud

leping 20. veebruaril 2008 käenduslepingu lisa nr 01 alusel arvelduslaenulepinguga nr 2008003243,

kus laenusumma oli 1 425 000 eurot.

17. juulil 2007 suurendati investeerimislaenulepingu lisaga nr 2 laenusummat 1 615 000 euro võrra.

17. juulil 2007 andis kostja kinnituse, et ta on teadlik põhivõlgnikuga sõlmitud

investeerimislaenulepingu laenusumma suurendamisest 10 799 100 euroni.

Juulist 2008 kuni märtsini 2010 täpsustati korduvalt investeerimislaenulepingut, sh pikendati lisaga 5

laenu tagastamise tähtaega 30. maini 2019.

30. septembril 2008 sõlmisid hageja I ja põhivõlgnik arvelduslaenulepingu nr 2008024780

laenulimiidiga 2 000 000 eurot, laenu tagastamise tähtajaga 20. oktoober 2009, käendajate vastutuse

piisummad olid järgmised:

Aigar Ojaots 10 688 000 krooni;

David Vallner 42 375 000 krooni;

Kristjan Rahu 10 688 000 krooni;

kostja 11 250 000 krooni.

30. septembri 2008. a käenduslepingu lisaga nr 02 täiendati kostja käenduslepingut, mis hakkas

tagama ka arvelduslaenulepingust (nr 2008024780) tulenevat laenu, laenulimiidi suurus oli

2 000 000 eurot.

Jaanuarist 2009 kuni märtsini 2010 täiendati arvelduslaenulepingu lisadega lepingutingimusi, sh

pikendati 1. märtsi 2010. a lisaga nr 05 laenutähtaega 31. märtsini 2010.

2. juulil 2010 kuulutas Harju Maakohus välja põhivõlgniku pankroti, nõuete esitamise tähtajaks

määrati 2. september 2010.

4. märtsi 2013 seisuga oli põhivõlgniku liisingulepingujärgne võlgnevus 4 208 649 eurot 84 senti.

26. märtsi 2013 seisuga on investeerimislaenulepingu viivisearvestuse järgi põhivõlgniku võlgnevus

4340 eurot 89 senti.

14. juulil 2010 esitas hageja I põhivõlgniku pankrotihaldurile 12 113 719 euro 12 sendi suuruse

nõudeavalduse.

19. juulil 2010 esitas hageja II põhivõlgniku pankrotihaldurile 4 271 241 euro 2 sendi suuruse

nõudeavalduse.

2. detsembril 2010 tunnustati põhivõlgniku nõuete kaitsmise koosolekul hageja I 12 113 719 euro

12 sendi (189 538 517 krooni 58 senti) suurust nõuet I rahuldamisjärgu nõudena ja hageja II 4

271 241 euro 2 sendi (66 830 399 krooni 77 senti) suurust nõuet II rahuldamisjärgu nõudena.

Maakohus tuvastas, et investeerimislaenuleping ja arvelduslaenuleping on krediidilepingud

VÕS § 401 lg-te 1-3 mõttes, millega hagejad (krediidiandjad) kohustusid andma põhivõlgniku

(krediidisaaja) käsutusse rahasumma (krediit) ning põhivõlgnik kohustus maksma krediidi kasutamise

eest tasu ja lepingu lõppemisel krediidi tagasi maksma. Asjas ei ole vaielda selle üle, et põhivõlgnik

jättis hagejatega sõlmitud lepingutest tulenevad kohustused täitmata. Hageja nõuab kostjalt kohustuse

täitmist VÕS § 2 lg 1, § 8 lg 2, § 76 lg 1 ja § 108 lg 1 alusel. Pooled vaidlevad selle üle, kas hagejate

nõuded on aegunud, kas hagejad on solidaarvõlausaldajad ja kas kostja ja teised põhivõlgniku

kohustuse täitmist taganud käendajad on solidaarvõlgnikud.

Maakohus nõustus hagejatega, et nende nõuded ei ole aegunud. Tehingust tuleneva nõude

aegumistähtaeg on kolm aastat ja aegumistähtaeg algab nõude sissenõutavaks muutumisega

(TsÜS § 146 lg 1, § 147 lg 1 esimene lause). Pankroti väljakuulutamisega loetakse võlgniku

võlausaldajate kõigi nõuete tähtpäev saabunuks, kui seadusest ei tulene teisiti (PankrS § 42).

Maakohus viitas, et Riigikohus on selgitanud, et nõuded käendaja vastu (VÕS § 145) hakkavad

aeguma samal ajal kui samad nõuded võlgniku vastu (Riigikohtu 20. aprilli 2009. a otsus tsiviilasjas

nr 3-2-1-33-09, p 10).

Maakohus leidis, et kohustuse rikkumise korral vastutavad põhivõlgnik ja käendaja võlausaldaja ees

solidaarselt, kui käenduslepinguga ei ole ette nähtud, et käendaja vastutab üksnes juhul, kui

võlausaldaja ei saa nõuet põhivõlgniku vastu rahuldada (VÕS § 145 lg 1). Käenduslepingu p 4.4

kohaselt vastutab käendaja võlausaldaja ees täies ulatuses solidaarselt põhivõlgnikuga ja tagab kõiki

võlausaldaja nõudeid põhivõlgniku vastu, mis tekivad või võivad tekkida käenduslepingus nimetatud

võlaõigusliku lepingu alusel. Sama lepingu p 4.7 kohaselt on võlausaldajal õigus esitada lepingu

alusel nõue käendaja vastu, sh esitada käendaja vastu kohtusse hagi, kui põhivõlgnik ei täida kohaselt

võlaõiguslikust lepingust tulenevaid kohustusi.

Maakohus selgitas, et arvelduslaenulepingu puhul oleks põhjendamatu lähtuda nõude aegumise

arvestamisel viimasest kostjale teadaolevast laenutähtajast (15. veebruar 2010), mitte tegelikust

laenutähtajast (31. märts 2010), sest põhivõlgniku sõlmitud laenulepingu tähtaja pikendamine ei

laiendanud käendaja kohustust, mistõttu ei ole asjakohane ka kostja viide VÕS § 145 lg-le 4.

Maakohus leidis, et isegi juhul, kui kostja ei olnud teadlik laenutähtaja pikendamisest 31. märsini

2010, ei saanud arvelduslaenulepingust tuleneva nõude aegumistähtaeg alata kostja vastu varem, kui

see algas põhivõlgniku suhtes (1. aprill 2010). Seega ei olnud hagi esitamise ajaks (4. märts 2013)

hageja I arvelduslaenulepingust tulenev nõue kostja vastu aegunud.

Maakohus nõustus hagejatega, et investeerimislaenulepingust ja liisingulepingust tulenevad nõuded

muutusid sissenõutavaks põhivõlgniku pankroti väljakuulutamisega (2. juulil 2010). Kostja

vastuväide, et hagejad ütlesid viidatud lepingud üles juba enne põhivõlgniku pankroti

väljakuulutamist, on tõendamata. Ka põhivõlgniku pankrotihaldur kinnitas, et sellise asjaolu kohta

puuduvad tõendid.

Maakohus ei nõustunud kostjaga, et liisingulepingust tulenevatest nõuetest on aegunud vähemalt

enne 31. detsembrit 2009 sissenõutavaks muutunud osamaksed. Maakohus tuvastas, et

liisingulepingust tulenev võlgnevus tekkis 5. aprillil 2010 ning ei olnud hagi esitamise ajaks aegunud.

Maakohus luges tõendatuks, et põhivõlgnik tasus lepingu lisaks oleva maksegraafiku järgi viimati

49 822 euro 1 sendi suuruse makse 10. märtsil 2010. Hageja II esitas viimati põhivõlgnikule

51 276 euro 59 sendi suuruse liisingumakse arve nr 39 tasumise tähtajaga 5. august 2010, mida

põhivõlgnik ei tasunud.

Maakohus nõustus hagejate seisukohaga, et hagejad ja kostja kui käenduslepingu pooled ei ole

lepingu sõlmimisel silmas pidanud osavastutusega käendust, vaid seda, et hagejad on kostja

solidaarvõlausaldajad, sest kostjaga sõlmitud käenduslepingu p 6.2 järgi vähendab see, kui käendaja

täidab põhivõlgniku kohustuse, käendaja vastutust käenduse piirsumma piires olenemata sellest,

kumma võlausaldaja (hageja) nõudeid on täidetud. Eeltoodu ei oleks mõeldav käendaja osavastutuse

korral, mil täitmine ühele võlausaldajale temale langevas osas ei mõjutaks täitmist teise võlausaldaja

suhtes.

Maakohus leidis, et põhivõlgniku ja hageja I vahel sõlmitud investeerimislaenulepingust tulenevate

kohustuste osas ei ole kostja ja kolm ülejäänud käendajat (Aigar Ojaots, David Vallner ja Kristjan

Rahu) solidaarvõlgnikud, sest käendajad ei käendanud mitte ainult ühte, vaid erinevaid põhivõlgniku

kohustusi ning tagatavate nõuete suurused ja käenduse piirsummad on erinevad. Seega vastutavad

käendajad osavastutuse põhimõttel (VÕS § 63). See tähendab, et kui üks käendaja täidab

põhivõlgniku kohustusi, ei mõjuta see teiste käendajate kohustusi käenduslepingute järgi. Seetõttu ei

ole tähtsust ka asjaolul, et üks käendaja (Kristjan Rahu) on väidetavalt oma kohustuse täitnud.

Maakohus viitas, et kuna ta rahuldab hagejate põhinõude, tuleb hagejate alternatiivnõue jätta

rahuldamata. Maakohus mõistis kostjalt hageja kasuks välja hüvitatava menetluskuluna (riigilõiv)

3811 eurot 90 senti.

5. Kostja esitas maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, paludes maakohtu otsuse tühistada ja

saata asi uueks läbivaatamiseks samale maakohtule.

6. Hagejad vaidlesid apellatsioonkaebusele vastu ja palusid jätta selle rahuldamata.

Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused

7. Tallinna Ringkonnakohus tühistas 26. veebruari 2016. a otsusega maakohtu otsuse osas, millega

maakohus mõistis kostjalt solidaarselt hagejate kasuks välja 719 006 eurot 4 senti, jättis hagejate

alternatiivnõuded rahuldamata ja mõistis kostjalt solidaarselt hagejate kasuks välja menetluskulud,

sh 3400 eurot ületavas osas. Kostja apellatsioonkaebuse rahuldas ringkonnakohus osaliselt ja sõnastas

resolutsiooni p 3 järgmiselt:

"3. Kohtuotsuse tervikresolutsioon on järgmine:

3.1. Jätta rahuldamata AS SEB Pank ja Aktsiaseltsi SEB Liising solidaarne nõue Sven Markilt

719 006 euro 4 sendi väljamõistmiseks.

3.2. Rahuldada AS SEB Pank ja Aktsiaseltsi SEB Liising alternatiivnõue.

3.3. Mõista välja Sven Markilt AS SEB Pank kasuks 359 503 eurot 2 senti.

3.4. Mõista välja Sven Markilt AS SEB Liising kasuks 359 503 eurot 2 senti.

3.5. Jätta AS SEB Pank ja Aktsiaseltsi SEB Liising menetluskulud maakohtus Sven Marki kanda.

3.6. Välja mõista Sven Markilt AS SEB Pank kasuks riigilõiv 1700 eurot.

3.7. Välja mõista Sven Markilt Aktsiaseltsi SEB Liising kasuks riigilõiv 1700 eurot."

Ringkonnakohus jättis menetlusosaliste menetluskulud ringkonnakohtus poolte endi kanda ning

määras, et hagejatele tuleb tagastada enamtasutud riigilõiv 361 eurot 9 senti.

7.1. Ringkonnakohus tugines oma otsuse põhjendustes esmalt sellele, et apellatsioonkaebuses ei ole

kostja viidanud, miks on asjaolu, et maakohus jättis tarbijaregulatsiooni kohaldatavuse analüüsimata,

toonud kaasa ebaõige otsuse. Hagejate ja kostja sõlmitud käenduslepingus oli kokku lepitud vastutuse

rahaline maksimumsumma, seega ei oleks ka tarbijaregulatsiooni kohaldumisel käendusleping tühine

VÕS § 143 lg 2 tõttu ning poolte vaidlus kohtualluvuse üle, mis puudutas tarbijaregulatsiooni

kohaldumist, lahendati Tallinna Ringkonnakohtu 20. novembri 2014. a määrusega (II kd, tl 21-25).

7.2. Ringkonnakohus asus erinevalt maakohtust seisukohale, et põhjendatud on kostja väide, et

hagejad ei ole solidaarvõlausaldajad, leides, et kuigi õige on maakohtu seisukoht, et kostjaga

sõlmitud käenduslepingu kohaselt vähendab põhivõlgniku kohustuste täitmine käendaja vastutust

käenduse piirsumma ulatuses olenemata sellest, kumma võlausaldaja (hageja) nõuet kostja täidab, ei

saa sellest tuletada, et hagejad on solidaarvõlausaldajad.

Solidaarvõlausaldajatega on tegu, kui sama nõue kuulub mitmele isikule (vt ka nt Riigikohtu

19. aprilli 2006. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-29-06, p 27). Solidaarnõue on erandjuhtum, st sellega on

tegemist üksnes seaduses või lepingus ettenähtud juhtudel (vt ka nt Riigikohtu 10. novembri 2008. a

otsus tsiviilasjas nr 3-2-2-2-08, p 11). Hagejatel oli põhivõlgnikuga sõlmitud eraldi lepingud, seega

kuulub põhivõlgnikuga konkreetsest lepingust tulenev kindlas suuruses nõue lepingu sõlminud

võlausaldajale. Käenduslepingust tulenev käendaja kohustus võlausaldaja vastu on seotud käendatava

põhikohustuse sisu ja ulatusega, mis määrab käendaja vastutuse ulatuse, sh ka konkreetse

võlausaldaja ees. Käenduslepingu p-s 5 on küll sätestatud, et mõlemale hagejale kostja antud

käenduse piirsumma moodustab ühe kindla summa, kuid see ei muuda hagejaid, kes on põhivõlgniku

suhtes osavõlausaldajad, kostja suhtes solidaarvõlausaldajateks. Käenduslepingu p 6.2 kolmas lause

sätestab, et samal ajal esitatud nõuded peab käendaja tasuma proportsionaalselt, mis viitab, et kui

põhivõlgnik täidab lepingut mittekohaselt, on mõlemal hagejal erineva suurusega nõue. Maakohtu

otsus ei ole seetõttu põhjendatud osas, millega maakohus mõistis kostjalt hagejate kasuks välja

võlgnevuse solidaarselt.

7.3. Hagejad esitasid ka alternatiivse nõude, paludes kostjalt välja mõista hageja I kasuks

359 503 eurot 2 senti ja hageja II kasuks 359 503 eurot 2 senti. Ringkonnakohus nõustus hagejatega,

et kostja ei ole maakohtus vaidlustanud investeerimislaenulepingust ja arvelduslaenulepingust

tulenevate nõuete suurust, neist lepingutest tulenevad nõuded ei ole aegunud ning kostja ei saa

keelduda arvelduslaenulepingust tuleneva põhivõlgniku kohustuse täitmisest. Hagiavalduse kohaselt

on hageja I nõuded järgmised:

investeerimislaenulepingu alusel 10 077 097 eurot 6 senti (põhivõlg 9 574 556 eurot, intress ja

kohustistasu 498 200 eurot 17 senti, viivis 4340 eurot 89 senti), mis on arvestatud põhivõlgniku

pankroti väljakuulutamise ehk 2. juuli 2010. a seisuga;

arvelduslaenulepingu alusel 1 343 539 eurot 82 senti (põhivõlg 1 304 836 eurot 39 senti, intress ja

kohustistasu 4505 eurot 91 senti, viivis 34 197 eurot 52 senti), mis on arvestatud 26. veebruari

2013. a seisuga. Lepingu p 3.1 järgi oli avatava arvelduslaenu limiit 2 000 000 eurot ja väljamakstava

laenu suurus 9 184 100 eurot.

Ringkonnakohus ei nõustunud kostajaga, et viimasel on käendajana õigus arvelduslaenulepingust

tuleneva põhivõlgniku kohustuse täitmisest keelduda, sest ta ei andnud käendajana laenu

tagasimaksetähtaja pikendamiseks 31. märtsini 2010 heakskiitu. On tuvastatud, et

arvelduslaenulepingule sõlmiti mitu korda lisakokkuleppeid ning lisaga nr 05 (I kd, tl 53) muudeti

arvelduslaenulepingu punkti 6.1 ja määrati põhivõlgniku kohustuste täitmise tähtpäevaks 31. märts

2010. Ringkonnakohus leidis, et käesolevas vaidluses ei kohaldu VÕS § 145 lg 4, mis sätestab, et

tehing, mille põhivõlgnik teeb pärast käenduslepingu sõlmimist, ei laienda käendaja kohustust.

Nimetatud sätte reguleerimisalasse kuuluvad olukorrad, kui põhivõlgnikule antavat laenu

suurendatakse ilma käendaja nõusolekuta ja käenduslepingus puudub kokkulepe, et käendus laieneb

tulevastele nõuetele. Näiteks kuulub VÕS § 145 lg 4 kohaldamisalasse olukord, kui võlausaldaja

annab põhivõlgnikule täiendavat laenu. Et vältida olukorda, mil kohustuse täitmise tähtaja

muutmisega pikeneb käenduse kestus, on võimalik sõlmida tähtajaline käendusleping. Poolte

sõlmitud käenduslepingu p 4.4 järgi vastutab käendaja võlausaldaja ees täies ulatuses solidaarselt

põhivõlgnikuga ja tagab kõiki võlausaldaja nõudeid põhivõlgniku vastu, mis tekivad või võivad

tekkida käenduslepingus nimetatud võlaõigusliku lepingu alusel. Seega kui pooled ei ole sõlminud

tähtajalist käenduslepingut ja käendaja vastutab käenduslepingu alusel põhivõlgniku võetud

kohustuste eest, on VÕS § 145 lg-te 1 ja 2 eeldused täidetud ning asjaolu, et põhivõlgnik on

kohustuse täitmise tähtaega pikendanud, ei vähenda käendaja vastutust võlausaldaja ees.

7.4. Ringkonnakohus leidis, et investeerimislaenulepingust tulenev hageja I nõue kostja vastu ei ole

kostja suhtes aegunud, sest lepingu p 5.1 järgi oli laenutähtpäev 5. juuni 2013 ning tehingust tuleneva

nõude aegumistähtaeg on kolm aastat (TsÜS § 146 lg 1).

Ka arvelduslaenulepingust tulenev hageja I nõue kostja vastu ei ole aegunud, sest võlausaldaja

nõuded käendaja vastu muutuvad sissenõutavaks ja hakkavad aeguma samal ajal kui samad nõuded

põhivõlgniku vastu (Riigikohtu 20. aprilli 2009. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-33-09, p 10) ning

põhivõlgniku laenu tagastamise tähtaja pikendamine kostja nõusolekuta ei muuda võlausaldaja

nõudeid käendaja vastu varem sissenõutavaks.

7.5. Hagejal II on hagiavalduse kohaselt kostja kui käendaja vastu 4 208 649 euro 84 sendi suurune

nõue, mis tuleneb liisingulepingust, kus võlgnevus on tuvastatud 2. juuli 2010 seisuga. Maakohus

tuvastas, et liisingulepingut ei ole üles öeldud, seega on hagejal II selle lepingu täitmise nõue.

Ringkonnakohus tuvastas, et arvestades asja materjalide juurde lisatud viiest arvest tulenevat

võlgnevuse summat ja liisingulepingu maksegraafiku järgi 5. septembril 2010 ja 5. oktoobril 2010

tasumisele kuuluvate osamaksete suurust, on hageja II nõue tõendatud.

Kostja väitis maakohtu menetluses, et hageja II ei ole esitanud andmeid, millest nähtuks tema nõude

arvestus (II kd, tl 77). Hageja II täpsustas pärast seda (II kd, tl 87), et põhivõlgnik ei ole tasunud

255 374 eurot 22 senti ning võlgnevus tuleneb liisingulepingu maksegraafiku järgi esitatud viiest

arvest, millest varaseima maksetähtaeg saabus 5. aprillil 2010. Hageja II osutas, et lisaks arvetel

märgitud summadele jäi põhivõlgnikul liisingulepingu maksegraafiku järgi rendiobjekti eest tasumata

veel 3 930 813 eurot 74 senti.

Ringkonnakohus tuvastas, et asjas on esitatud ülevaade põhivõlgniku liisingulepingu maksete

tasumise kohta (II kd, tl 102-108). Põhivõlgnik on tasunud makseid 3 896 249 eurot 3 senti,

rendiobjekti kogumaksumus on 7 021 000 eurot koos käibemaksuga, intress on euribor + 2,75%.

Lisakokkuleppe nr 3 (I kd, tl 64-66) järgi kestis kapitalirendi periood 5. juulini 2013. Hageja II on

esitanud 2010. aasta aprillist kuni augustini viis arvet 255 374 euro 22 sendi tasumiseks. Hageja II

alternatiivse nõude suurus on 359 503 eurot 2 senti. Arvestades asja materjalide juurde lisatud viiest

arvest tulenevat võlgnevuse summat ning liisingulepingu maksegraafiku järgi 5. septembril 2010 ja

5. oktoobril 2010 tasumisele kuuluvate osamaksete suurust, on hageja II nõue tõendatud.

7.6. Õige on maakohtu seisukoht, et hageja II nõue ei ole aegunud, sest põhivõlgnik pidi tasuma

rendiobjekti eest kuumakseid ja aegumise arvestusele kohaldub TsÜS § 154 lg 1. Osamaksetena

tasutavate maksete käendamisest tulenevad kohustused on korduvad kohustused TsÜS § 154

tähenduses. Korduvate kohustuste täitmise nõude aegumistähtaeg on kolm aastat iga üksiku

kohustuse jaoks ja aegumistähtaeg hakkab kulgema selle kalendriaasta lõppemisest, mil kohustusele

vastav nõue muutub sissenõutavaks. Nõuded käendaja vastu (VÕS § 145) hakkavad aeguma samal

ajal kui samad nõuded võlgniku vastu (Riigikohtu 20. aprilli 2009. a otsus tsiviilasjas

nr 3-2-1-33-09, p 10). Seega 2010. a tasumisele kuulunud maksete nõue hakkas aeguma 2010. a

lõppemisega. Hagi esitati kohtusse 4. märtsil 2013, seega ei ole hageja II nõue aegunud.

7.7. Ringkonnakohus nõustus maakohtuga, kes leidis, et kuivõrd põhivõlgniku investeerimis- ja

arvelduslaenulepingust tulenevate kohustuste täitmist tagasid peale kostja ka teised käendajad,

käendati erinevaid põhivõlgniku kohustusi ja erinevad olid nii tagatavate nõuete suurused kui ka

käenduse piirsummad, on käendajad osavõlgnikud.

Kui sama kohustust käendab mitu isikut (kaaskäendajad), vastutavad nad võlausaldaja ees

solidaarselt, isegi kui nad ei andnud käendust ühiselt (VÕS § 150). Sama kohustuse käendamisel

eeldatakse käendajate solidaarvastutust. Samas ei välista VÕS § 150 käendajate kokkulepet

võlausaldajaga, et igaüks neist käendab põhivõlgniku kohustust mingis osas ja nad vastutavad igaüks

käendatud kohustuse eest osavõlgnikena VÕS § 63 lg 1 mõttes (Riigikohtu 27. novembri 2012. a

otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-136-12, p 16).

Investeerimislaenulepingu p 3.1 järgi oli väljamakstava laenu suurus 9 184 100 eurot,

arvelduslaenulepingu limiit oli lepingu p 3.1 järgi 2 000 000 eurot. Mõlemat lepingut käendasid mh

Aigar Ojaots, David Vallner, Kristjan Rahu ja kostja, kusjuures lepingutes olid eri isikute käenduste

piirsummad erinevad. Liisingulepingu rendiobjekti kogumaksumus oli 7 021 000 eurot ja

lisakokkuleppe nr 3 (I kd, tl 64) järgi olid käendajad Aigar Ojaots, kostja, Kristjan Rahu ja David

Vallner. Käendajatega ei sõlmitud käenduslepinguid ühes dokumendis, vähemalt kostjaga on

käendusleping sõlmitud eraldi (I kd, tl 7-10). Ringkonnakohus leidis, et pooled soovisid sõlmida

käenduslepingud osavastutuse põhimõttel, sest asjaolud viitavad, et käendust ei antud ühiselt ning

käenduse piirsummad olid erinevate kohustuste tagamiseks erinevad.

Ringkonnakohus leidis, et on tõendatud, et hagejal I on kostja kui käendaja vastu 359 503 euro

2 sendi suurune nõue. Algselt oli hageja I arvelduslaenulepingust tulenev nõue 2. juuli 2010 seisuga

2 036 662 eurot 6 senti, pärast nõuete kaitsmise koosolekut vähenes nõue käendajate Kristjan Rahu ja

Aigar Ojaotsa maksete tasumisega 693 082 euro 24 sendi võrra, mistõttu on hagejal I 1 343 539 euro

82 sendi suurune nõue.

7.8. Kostja väitis apellatsioonkaebuses, et käendaja vastutus on väiksem kui hageja II nõue

põhivõlgniku pankrotimenetluses, mistõttu ei läheks liisingulepingujärgsete seadmete omand

põhivõlgnikule üle ka siis, kui käendaja tasuks hagis nõutud summa. Selle tulemusel jääksid

liisinguandjale seadmed ja põhivõlgniku tasutud summad ning tal oleks õigus nõuda käendajalt tasu.

Ringkonnakohus viitas, et kostja maakohtus selliseid väiteid ei esitanud, ning jättis kostja esitatud

uued asjaolud TsMS § 652 lg 4 järgi tähelepanuta. Ringkonnakohus tõi põhjendusena välja, et

apellatsioonimenetluses võib tugineda uutele asjaoludele üksnes juhul, kui maakohtus esitatud

asjaolu, millele tugineti, jäeti põhjendamatult tähelepanuta või kui asjaolu ei olnud varem võimalik

maakohtus esitada mõjuval põhjusel. Kui apellatsioonkaebuse põhjendamiseks nimetatakse uusi

asjaolusid ja tõendeid, tuleb apellatsioonkaebuses märkida uute asjaolude ja tõendite esimese astme

kohtus esitamata jätmise põhjus (TsMS § 633 lg 5). Ringkonnakohus peab iga kord hindama, kas

asjaolu esitamiseks alles apellatsioonimenetluses oli mõjuv põhjus, ja oma hinnangut ka põhjendama.

Kostja ei ole uute asjaolude esitamist põhjendanud, mistõttu ei ole ringkonnakohtul võimalik uute

asjaolude lubatavust kontrollida.

7.9. Ringkonnakohus jättis hagejate menetluskulud maakohtus kostja kanda ja poolte menetluskulud

ringkonnakohtus poolte endi kanda. Ringkonnakohus mõistis kostjalt hageja I kasuks välja riigilõivu

170 eurot ja kostjalt hageja II kasuks välja riigilõivu 1700 eurot. Ringkonnakohus määras, et hagejate

enamtasutud riigilõiv 361 eurot 9 senti tuleb hagejatele tagastada.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

8. Kostja esitas kassatsioonkaebuse, milles palub maa- ja ringkonnakohtu otsused tühistada ja saata

asja uueks läbivaatamiseks maakohtule, sest maakohtu otsus oli olulises ulatuses põhjendamata ja

ringkonnakohus ei tühistanud maakohtu otsust ega saatnud asja maakohtusse uueks läbivaatamiseks.

Kostja ei vaidlusta ringkonnakohtu käsitlust, et hagejad ei ole solidaarvõlausaldajad. Kostja leidis, et

mõlemad hagejad sõlmisid põhivõlgnikuga eraldi lepingu, käenduse aktsessoorsuse tõttu vastutab

käendaja iseseisvalt kummagi võlausaldaja ees.

Kassatsioonkaebuses tõi kostja hageja I esitatud nõuete juures välja, et põhivõlgnik muutis hagejaga I

sõlmitud laenulepingu tingimusi kostja teadmata ja nõusolekuta ning laenu tähtaja pikendamine on

käenduskohustuse laiendamine, sest see tähendab, et käendaja on tagatava kohustusega kauem

seotud. Kui põhivõlgnik pikendab laenu tähtaega, laieneb sellele käendus vaid käendaja nõusolekul,

selline oli ka poolte praktika (vt lepingu lisad), kohtud on valesti kohaldanud VÕS § 145 lg-t 4,

öeldes, et see ei puutu asjasse.

Tagatiste kogusumma ületas põhivõlgnevust mitu korda ja ringkonnakohus ei ole põhjendanud, miks

ei kohaldu käenduslepingu p 4.7, mis sätestab, et võlausaldajal on õigus esitada lepingu alusel nõue

käendaja vastu, sh esitada käendaja vastu kohtusse hagi, kui põhivõlgnik ei täida kohaselt

võlaõiguslikust lepingust tulenevaid kohustusi. Juhul, kui võlaõigusliku lepingu täitmine on lisaks

käendusele tagatud pandiõigusega ja panditud vara väärtus on väiksem võlaõigusliku lepingu alusel

tekkinud võlausaldaja nõudest põhivõlgniku vastu, on võlausaldajal õigus esitada lepingu alusel nõue

käendaja vastu, sh esitada käendaja vastu kohtusse hagi, ka enne nõude rahuldamist pandi eseme

arvel.

Kostja leiab, et samu kohustusi tagavad käendajad on üldjuhul solidaarkäendajad, siin sõlmisid

käenduslepingud neli isikut: kostja, A. Ojaots, K. Rahu ja D. Vallner. Kohtud on õigesti märkinud, et

selleks, et selgitada välja, kas tegemist oli solidaarkäendusega, tuleb tõlgendada poolte tahet lepingu

sõlmimisel, kuid kui kokkulepet ei ole, tuleb eeldada käendajate solidaarvastutust. Maakohtu otsus ei

ole jälgitav ja ringkonnakohus seda viga ei parandanud. Tegelikult käendasid kõik käendajad

ühtmoodi samu kohustusi, erinev oli vaid käenduse piirmäär, seetõttu ei ole tegemist osakäendusega.

Osakäenduse kokkuleppe olemasolu tuleb tõendada. Pealegi oli selge, et pooled ei tahtnud sõlmida

tühist lepingut, arvestades, et lepingu sõlmimise ajal 2007. aastal olid osakäenduse kokkulepped

tühised, praktikat muudeti alles 2012 (Riigikohtu 26. novembri 2012. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-

136-12).

Laenulepingu punktis 10 on öeldud, et lepingus sisalduvad kõik kokkulepped. Kuna osakäenduse

kokkulepet siin pole, siis ei saa arvata, et pooled olid selle kohaldamises kokku leppinud. Kohus

ütles, et tegemist on osakäendusega, tuginedes sellele, et piirmäärad olid erinevad ja käendus oli

eraldi dokumendis. See on TsMS § 654 lg 5 rikkumine, kohtute motiveering ei ole piisav, et seadusest

ja kohtupraktikast tulenev solidaarkäenduse eeldus ümber lükata. Ringkonnakohus on täienduseks

lisanud, et kostjaga sõlmitud käendusleping on eraldi dokument ja seetõttu on tegemist

osakäendusega. Kohus on aga jätnud tähelepanuta, et enne käenduslepingu sõlmimist oli sõlmitud

laenuleping ja seal oli ette nähtud nelja käenduse andmine. Põhilepingute muutmisel andsid

käendajad samuti koos kinnitused (apellatsiooni p 2.5.6). Põhivõlgniku kohustused laenuandja vastu

olid tagatud ka ilma käenduseta, käendus oli lisatagatis. Kostja oli käenduse sõlmimisel tarbija, seda

tuleks arvesse võtta lepingutingimuste tõlgendamisel, sest ta oli lepingu nõrgem pool.

Hageja II nõue on ebaselge ning ringkonnakohus leidis vääralt, et nõue on tõendatud. Kostja

vaidlustas liisingulepingu alusel esitatud 4 208 649 euro 84 sendi suuruse nõude täies ulatuses ning

ringkonnakohus ei saanud piirduda tõdemusega, et viiest esitatud arvest tulenevalt on nõue tõendatud.

Nõue on ebamäärane, kohus ei saanud leida, et tasumata arveid on vähemalt 1/2 ulatuses käenduse

piirmäärast. Hageja II on biodiisli tootmise seadmete omanik, poole seadmete väärtusest on

põhivõlgnik hagejale II tasunud, pool lepingujärgsest võlgnevusest katab seadmete väärtus, seega ei

peaks hageja II käendajalt raha nõudma, vaid seadmed maha müüma. Hageja II nõude rahuldamisega

rikastub hageja II alusetult kostja arvel. Ringkonnakohus on alusetult eiranud apellatsioonkaebuse

p 2.3 seisukohti. Asja õigeks lahendamiseks tuleb eelmenetluses välja selgitada seadmete turuväärtus

ning see, mis asjaoludel ei ole liisingulepingu esemeks olnud seadmeid praeguseni võõrandatud.

Hageja II tegevusetus seadmete müümisel ei ole etteheidetav kostjale.

9. Hagejad paluva jätta kassatsioonkaebuse rahuldamata ja ringkonnakohtu otsuse muutmata.

Hagejad leidsid, et kohtud ei ole eksinud hageja I nõude osas eelmenetluse toimingute tegemisel.

Kostja esitas uued väited ringkonnakohtus ja need jäeti põhjendatult tähelepanuta. Asjaolule, et

hageja II nõue oleks pidanud olema väiksem, ei ole kostja maakohtu menetluses tuginenud.

Ringkonnakohus leidis põhjendatult, et hageja II nõue on tõendatud.

Kohtud ei ole eksinud VÕS § 145 lg 4 kohaldamisel. Põhjendamatu on kostja tuginemine temale

viimasena teadaolevale laenutähtajale ja mitte tegelikule laenutähtajale, mis oli 31. märts 2010.

Tähtaja pikendamine ei laienda käendaja kohustust, seega ei ole asjakohane viide VÕS § 145 lg-le 4.

Nõue käendaja vastu muutub sissenõutavaks ja hakkab aeguma samal ajal nagu nõue põhivõlgniku

vastu. Arvelduslaenulepingust tulenev nõue muutus sissenõutavaks ja hakkas aeguma 31. märtsil

2010 ning ei ole aegunud.

Kohtud on õigesti kohaldanud käendajate osavastutuse põhimõtteid. Praeguses asjas ei ole käendajad

käendanud samu kohustusi, vaid erinevaid kohustusi, samuti ei ole käendust antud samas

dokumendis, erinevad on ka vastutuse piirsummad. Kohtud on jõudnud põhjendatud seisukohale.

Asjakohased ei ole kostja väited, et põhivõlgniku kohustused olid tagatud ka teiste tagatistega.

Asjaolu, et lepingus nimetatud tagatissummad ületavad põhivõlgnevust, ei tähenda, et põhivõlgniku

kohustused olid tagatud ka käenduseta. Kohtud on põhjendatult jätnud käsitlemata

tarbijaregulatsiooni kohaldatavuse, sest see oleks oluline vaid kohtualluvuse aspektist, mis on juba

lahendatud. Käendusleping oleks kehtiv ka siis, kui kostja oleks tarbija.

Vastusena hagejate kassatsioonkaebusele toob kostja välja, et kostja on algusest peale olnud

seisukohal, et hagejate väited on ebaselged, seetõttu ei pidanud kostja eraldi nõude suurust eraldi

vaidlustama, kostja ei ole menetluses ühtegi faktiväidet omaks võtnud. Kostja viitas, et algselt palusid

hagejad end käsitada solidaarvõlausaldajatena ja hiljem osavõlausaldajatena, kuid ei täpsustanud

seejuures, millise põhivõlgniku kohustuse täitmist kostjalt täpselt nõutakse. Professionaalne

liisinguandja peab olema võimeline esitama selge nõudearvestuse juba maakohtus, ilma et kohus seda

selgitaks (Riigikohtu 11. juuni 2014. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-40-14, p 16). Kostja ei ole

apellatsioonkaebuses esitanud uusi faktiväiteid, õiguslike väidete esitamine pärast eelmenetlust on

lubatud (Riigikohtu 5. oktoobri 2010. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-52-10, p 18).

Kohus kohaldab õigust ise ka poole taotluseta, see nõue ei piirdu seadusega, vaid kehtib ka lepingu

punktide suhtes. Kuna hagejate esindaja ütles eelistungil, et põhivõlgniku pankrotimenetluses ei ole

midagi laekunud, oleks maakohus pidanud ise kontrollima, kas hagejal on käenduslepingu p 4.7

valguses nõude esitamise õigus. Panditud vara väärtuse tõendamiskoormis on hagejatel. Väär on

tarbijaregulatsiooni kohaldatavuse hindamisel kohtute eeldus, et kostjal oli põhivõlgniku üle

kontrolliv mõju.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

10. Kolleegium leiab, et ringkonnakohtu otsus tuleb TsMS § 692 lg 1 p-de 1 ja 2 alusel tühistada ning

saata asi TsMS § 691 p 2 alusel samale ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks. Kostja

kassatsioonkaebus rahuldatakse.

11. Pooled vaidlevad kassatsiooniastmes selle üle, kas hagejatel on õigus nõuda kostjalt

käenduslepingu alusel investeerimislaenulepingust ja arvelduslaenulepingust tulenevaid võlgnevusi.

Pooled ei vaidle kassatsiooniastmes selle üle, et hagejad on osavõlausaldajad.

Muu hulgas vaidlevad pooled selle üle, kas käendatava maksekohustuse tagasimaksetähtaja

pikendamiseks on VÕS § 145 lg 4 mõttes vajalik käendaja nõusolek; kas hageja I ja põhivõlgniku

vahel sõlmitud investeerimislaenulepingu ja arvelduslaenulepingu käendajad on solidaarvõlgnikud

või osavõlgnikud; kas hageja väide, et ta oli käenduslepingu sõlmimisel tarbija, on lepingutingimuste

tõlgendamisel asjakohane; kas hageja II nõue on ebaselge. Kuna kostja ei tugine kassatsioonkaebuses

nõuete aegumisele, siis ei hinda kolleegium seda, kas kohtud tõlgendasid ja kohaldasid aegumise

sätteid õigesti.

Kolleegium analüüsib esmalt pooltevahelisi õigussuhteid (I), hagejate nõudeid põhivõlgniku vastu ja

käenduslepingust tulenevaid nõudeid kostja vastu (II) ning seejärel täpsemalt põhivõlgniku hagejaga I

sõlmitud investeerimis- ja arvelduslaenulepinguga ja hagejaga II sõlmitud liisingulepinguga seotud

nõudeid ja kostja käenduslepingust tulenevat vastutust (III). Lõpuks teeb kolleegium menetluslikud

otsustused (IV).

I

12. Nõuete täpsemaks määratlemiseks on esmalt vajalik selgitada, millised on pooltevahelised

õigussuhted.

Pooled ei vaidle kassatsiooniastmes, et hagejad ja kostja on sõlminud käenduslepingu, nagu ka

maakohus otsuse p-s 14 tuvastas. Kohtud ei ole tuvastanud, et käendusleping oleks lõppenud ning

maakohus viitas oma otsuse p-s 16, et käenduslepingu p 15 järgi lõpeb käendusleping, kui kõik

võlaõiguslikust lepingust, muudest lepingu alusel tekkinud käendusega tagatud lepingutest ja

lepingust tulenevad võlausaldajate nõuded on täies ulatuses rahuldatud.

Maakohus tuvastas oma otsuse p-s 14, et hageja I ja põhivõlgniku vahel on sõlmitud

investeerimislaenuleping ja arvelduslaenuleping ning hageja II ja põhivõlgniku vahel on sõlmitud

liisinguleping. Maakohus asus otsuse p-s 15 seisukohale, et hagejate ja põhivõlgniku vahel sõlmitud

investeerimis- ja arvelduslaenuleping ning liisinguleping on käsitatavad krediidilepingutena

VÕS § 401 lg-te 1-3 mõttes, leides, et krediidilepingu ese võib olla ka liising.

Kolleegium selgitab, et PankrS §-st 42 ei tulene, et võlgniku pankroti väljakuulutamisega lõppeksid

kõik võlgniku sõlmitud lepingud, millest tulenevate võlausaldajate nõuete täitmise tähtpäev loetakse

selle sätte järgi saabunuks. Pankrotihalduril on PankrS §-st 46 tulenevalt õigus otsustada, milliste

lepingute täitmist on otstarbekas võlausaldajate huve silmas pidades jätkata, ning millised lepingud

on majanduslikult mõttekas lõpetada. Kohtud ei ole tuvastanud, et haldur oleks hagejate ja

põhivõlgniku vahel sõlmitud lepingud PankrS § 46 järgi lõpetanud.

II

13. Kolleegium selgitab, et arvestades, et eeltoodust tulenevalt on poolte vahel kehtivad lepingulised

suhted, saab hagejatel olla põhivõlgniku vastu eelkõige täitmisnõue ning kostja kui käendaja vastu

käenduslepingust tulenev nõue VÕS § 145 lg 1 mõttes täita põhivõlgniku kohustus.

Maakohus tuvastas otsuse p-s 15, et asjas ei vaielda selle üle, et põhivõlgnik jättis hagejatega

sõlmitud lepingutest tulenevad rahalised kohustused täitmata ning hagejate nõue on suunatud sellele,

et kostja täidaks VÕS § 108 lg 1 mõttes raha maksmise kohustuse. Hagejatel on põhivõlgniku vastu

lepingutest tulenev täitmisnõue ning kostja vastu nõue täita põhivõlgniku kohustused.

14. Kostja kui käendaja vastu käenduslepingust tuleneva nõude esitamine VÕS § 145 lg 1 mõttes

eeldab, et hagejate ja kostja vahel on kehtiv käendusleping, hagejatel eksisteerib käenduslepinguga

tagatud nõue ja käendaja on kohustatud põhivõlgniku kohustuse täitma.

Maakohus tuvastas oma otsuse p-s 14, et hagejad ja kostja sõlmisid käenduslepingu ning tuvastatud

asjaoludest tulenevalt ei ole käendusleping lõppenud. Hagejatel on samuti käenduslepinguga tagatud

nõuded põhivõlgniku vastu. Arvestades, et hagejate nõuded põhivõlgniku vastu tulenevad kehtivatest

lepingutest, on tegemist täitmisnõuetega. Kumbki hageja on taotlenud, et tema kasuks mõistetaks

kostjalt välja 359 503 eurot 2 senti, mis on pool käendaja vastutuse piirmäärast.

Ringkonnakohus luges oma otsuse p-s 39 tuvastatuks, et hagejal I on põhivõlgniku vastu

investeerimislaenulepingu alusel 10 077 097 euro 6 sendi suurune nõue (tähtajaks tagastamata laen

9 574 556 eurot, intress ja kohustistasu 498 200 eurot 17 senti, viivis 4340 eurot 89 senti) ning

arvelduslaenulepingu alusel 1 343 539 euro 82 sendi suurune nõue (tähtajaks tagastamata laen

1 304 836 eurot 39 senti, intress ja kohustistasu 4505 eurot 91 senti, viivis 34 197 eurot 52 senti).

Ringkonnakohus tuvastas otsuse p-s 37, et hagejal II on põhivõlgniku vastu 2. juuli 2010 seisuga

liisingulepingujärgne võlgnevus 4 208 649 eurot 84 senti, ning luges hageja II nõude tõendatuks

arvestades viiest arvest tulenevat võlgnevuse summat (255 374 eurot 22 senti) ja maksegraafiku järgi

5. septembril 2010 ja 5. oktoobril 2010 tasumisele kuuluvate osamaksete suurust.

Maakohus tuvastas oma otsuse p-s 14, et käenduslepingu p 4 järgi tagab kostja käendus eelviidatud

nõudeid. Seega saab kohtute tuvastatust järeldada, et hagejatel on põhivõlgniku vastu nõuded, mis on

kehtiva käenduslepinguga tagatud.

15. Et hagejad saaksid kostja vastu nõude esitada, peab olema toimunud käendusjuhtum ehk kostjal

kui käendajal peab olema tekkinud kohustus põhivõlgniku kohustus täita. Käendusjuhtumi eeldused

saab tuletada käenduslepingu p-dest 4.4 ja 4.7, mis sätestavad, nagu maakohus oma otsuse p-s 16

tuvastas, et käendaja vastutab solidaarselt põhivõlgnikuga ja võlausaldaja võib esitada käendaja vastu

nõude, kui põhivõlgnik ei täida kohaselt võlaõiguslikust lepingust tulenevaid kohustusi.

Maakohus tuvastas oma otsuse p-s 15, et pooled ei vaidle selle üle, et põhivõlgnik jättis hagejatega

sõlmitud lepingutest tulenevad rahalised kohustused täitmata. Samuti tuvastas maakohus oma otsuse

p-des 17 ja 18, et arvelduslaenulepingust tulenev nõue põhivõlgniku vastu muutus sissenõutavaks

1. aprillil 2010 ning et põhivõlgniku pankroti väljakuulutamise tõttu muutusid PankrS § 42 järgi

sissenõutavateks investeerimislaenulepingust ja liisingulepingust tulenevad nõuded põhivõlgniku

vastu. Ringkonnakohus nõustus maakohtuga ning ka kassatsiooniastmes ei vaidle pooled

eelnimetatud asjaolude üle.

16. Käendajalt põhivõlgniku sissenõutavaks muutunud kohustuste täitmise nõudmine eeldab veel

seda, et käendusega tagatud nõue on käendaja suhtes sissenõutavaks muutunud. Enne põhivõlgniku

pankroti väljakuulutamist põhivõlgniku suhtes sissenõutavaks muutunud hagejate nõuete täitmist said

hagejad kostjalt kui käendajalt nõuda ehk nõuded muutusid käendaja suhtes sissenõutavaks siis, kui

põhivõlgnik rikkus oma kohustusi. Käesolevas asjas on eeltoodud järeldus tähtis eelkõige

arvelduslaenulepingust tuleneva nõude puhul (vt ka käesoleva otsuse p 15).

Selgitada tuleb aga seda, millal muutusid sissenõutavaks need hagejate nõuded käendaja vastu, mis

põhinevad põhivõlgniku kohustustel, mille täitmise tähtaeg ei olnud pankroti väljakuulutamise ajaks

saabunud. Käesolevas asjas puudutab see eelkõige investeerimislaenulepingust ja liisingulepingust

tulenevaid hagejate nõudeid kostja kui käendaja vastu.

PankrS § 42 järgi muutuvad pankroti välja kuulutamisega sissenõutavaks võlausaldaja nõuded

pankrotivõlgniku suhtes. Kolleegium on varasemas praktikas selgitanud, et ekslik on järeldus, nagu

mõjutaks PankrS § 42 järgi võlausaldajate nõuete sissenõutavaks lugemine põhivõlgnikust

pankrotivõlgniku suhtes ka nõuete sissenõutavust käendaja suhtes. Erisus on PankrS §-ga 42

kehtestatud üksnes põhivõlgniku pankrotimenetluse eripära arvestades ja menetluse kiirema

kulgemise tagamiseks ega saa kahjustada kolmandate isikute õigusi. Seega saab käendaja esitada

nõudele vastuväiteid, nagu ta saaks esitada juhul, kui põhivõlgniku pankrotti ei oleks välja kuulutatud

(Riigikohtu 29. mai 2012. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-64-12, p 41). Kolleegium on sama seisukohta

väljendanud seoses pantijaga, leides, et PankrS § 42 järgne nõuete sissenõutavaks lugemine

põhivõlgnikust pankrotivõlgniku suhtes ei mõjuta nõuete sissenõutavust pantija suhtes (Riigikohtu

18. juuni 2012. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-81-12, p 13; 3. detsembri 2014. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-

1-114-14, p 15). PankrS § 42 kohaldub ainult võlausaldaja ja pankrotivõlgniku vahelises suhtes.

Kolleegium jääb eelnimetatud seisukohtade juurde.

Seega muutub PankrS § 42 alusel pankroti väljakuulutamisega nõue sissenõutavaks üksnes

põhivõlgniku suhtes ning see säte ei mõjuta nõude sissenõutavust suhtes käendajaga. Põhivõlgniku

pankroti väljakuulutamisega ei muutu nõue sissenõutavaks käendaja suhtes. Käendajalt saab nõuda

põhivõlgniku kohustuse täitmist siis, kui saabub käenduslepingus kokku lepitud sissenõutavaks

muutumise tingimus.

17. Kolleegium nõustub kostjaga, et hagejate nõuded on ebaselged. Maakohus ei ole välja selgitanud

VÕS § 145 lg 1 kohaldamise eeldusi ning ringkonnakohus ei ole seda viga parandanud.

Ringkonnakohus on rikkunud selgitamiskohustust TsMS § 348 lg 1 mõttes, jättes asja lahendamiseks

olulised asjaolud välja selgitamata, ning see on TsMS § 669 lg 2 mõttes menetlusõiguse oluline

rikkumine.

Ringkonnakohus on oma otsuse p-s 39 välja toonud hageja nõude suuruse põhivõlgniku vastu, kuid

kolleegium leiab, et selle otsuse põhjendustest ei ole võimalik järeldada, millises osas ja millal on

põhivõlgniku suhtes sissenõutavaks muutunud nõuded muutunud sissenõutavaks kostja kui käendaja

suhtes. Ringkonnakohtu otsuse põhjendustest jääb mulje, et ringkonnakohus on lähtunud eeldusest, et

põhivõlgniku suhtes sissenõutavaks muutunud nõuded on muutunud sissenõutavaks samal ajal ka

käendaja suhtes. Arvestades käesoleva otsuse p-s 16 toodut, ei pruugi see eeldus paika pidada, sest

nõuded võivad küll olla põhivõlgniku suhtes sissenõutavaks muutunud PankrS § 42 alusel pankroti

väljakuulutamise seisuga, kuid see ei too automaatselt kaasa nõuete sissenõutavaks muutumist

käendaja suhtes.

Ringkonnakohus on otsuse p-s 37 hageja II nõude kohta täpsemalt tuvastanud, et hageja II nõue

moodustub viiest arvest maksetähtajaga 5. aprill 2010 kuni 5. august 2010 (255 374 eurot 22 senti)

ning liisingulepingu maksegraafiku järgi 5. septembril 2010 ja 5. oktoobril 2010 tasumisele

kuuluvatest osamaksetest. Kolleegium leiab aga, et ringkonnakohus ei ole selliselt hageja II nõude

suurust täpselt kindlaks määranud ega hinnanud VÕS § 145 lg 1 kohaldamise eeldusena, millal

muutusid hageja II nõuded kostja kui käendaja suhtes sissenõutavaks.

18. Asja uuel läbivaatamisel peab ringkonnakohus tuvastama, millistest käendaja suhtes

sissenõutavaks muutunud nõuetest (vt käesoleva otsuse p-d 15-17) koosneb hageja I nõue kostja

vastu, ning täpsustama summaliselt, millest moodustub hageja II nõue. Samuti peab ringkonnakohus

tuvastama, millal muutusid hagejate põhivõlgniku suhtes sissenõutavaks muutunud nõuded

sissenõutavaks kostja kui käendaja suhtes ehk millal toimus käendusjuhtum. Vajadusel saab

ringkonnakohus küsida menetlusosalistelt täiendavaid selgitusi.

III

19. Pooled vaidlevad kassatsiooniastmes veel ka järgmise üle: kas käendatava maksekohustuse

tagasimaksetähtaja pikendamiseks on VÕS § 145 lg 4 mõttes vajalik käendaja nõusolek; kas hageja

väide, et ta oli käenduslepingu sõlmimisel tarbija, on lepingutingimuste tõlgendamisel asjakohane;

kas hageja II nõue on ebaselge.

Kolleegium käsitleb esmalt hageja I nõudeid kostja vastu, mille kohta esitas kostja vastuväite, leides,

et kui põhivõlgnik pikendas arvelduslaenulepingu laenu tagasimaksetähtaega, oleks laenu tagav

käendus saanud pikeneda VÕS § 145 lg 4 tõttu üksnes käendaja nõusolekul, sest selline oli poolte

praktika. Kolleegium selle seisukohaga ei nõustu.

VÕS § 145 lg 4 sätestab, et tehing, mille põhivõlgnik teeb pärast käenduslepingu sõlmimist, ei

laienda käendaja kohustust. Kolleegium nõustub hagejaga ja ringkonnakohtu otsuse p-s 40 öelduga

ning leiab, et käenduslepingu lisa sõlmimisega on põhivõlgnik ja hageja I teinud küll tehingu, kuid

selleks ei olnud käendaja nõusolek vajalik, sest käendusega tagatud põhivõlgniku laenu

tagasimaksetähtaja pikendamine ei laienda käendaja kohustust.

Eelkõige kuuluvad kolleegiumi hinnangul VÕS § 145 lg 4 kohaldamisalasse olukorrad, mil

põhivõlgniku rahalisi kohustusi võlausaldaja vastu suurendatakse või muudetakse laenu

tagasimaksetingimusi võlgniku jaoks ebasoodsamaks. Maakohus tuvastas otsuse p-s 16, et

käenduslepingu p 15 järgi lõpeb hagejate ja kostja käendusleping, kui kõik käendusega tagatud

lepingutest tulenevad võlausaldajate nõuded on rahuldatud. Eelnevast tulenevalt leiab kolleegium et

põhivõlgniku ja hageja I sõlmitud arvelduslaenulepingu tagasimaksetähtaja pikendamine ei

laiendanud kostja kui käendaja kohustusi.

20. Kostja viitas kassatsioonkaebuses, et kohtud on alusetult leidnud, et asjaolu, kas kostja oli lepingu

sõlmimisel tarbija, on asjasse puutumatu, sest kostja nõrgemat positsiooni lepingu sõlmimisel tuleks

lepingutingimuste tõlgendamisel arvestada.

Kolleegium leiab, et kuivõrd ringkonnakohus viitas otsuse p-s 35, et kohtualluvus on lahendatud ning

käenduslepingus on kokku lepitud vastutuse rahaline maksimumsumma, ei ole asjaolul, kas kostja oli

lepingut sõlmides tarbija, vaidluse lahendamisel tähtsust. Kolleegium on seisukohal, et lepingu

tõlgendamise reeglid sätestab VÕS § 29, mis ei sätesta, et tarbija nõrgem positsioon mõjutaks seda,

milliste reeglite alusel tuleb lepingut tõlgendada. Seetõttu nõustub kolleegium ringkonnakohtuga, et

kostja sellekohane väide ei ole asjassepuutuv.

21. Kostja viitas kassatsioonkaebuses ka sellele, et hageja II nõue on ebaselge. Kolleegium nõustub

kostjaga. Kolleegium asus käesoleva otsuse p-s 17 seisukohale, et hagejate nõuded on ebaselged ning

asjaolu, et ringkonnakohus ei tuvastanud, millal hagejate nõuded kostja kui käendaja suhtes

sissenõutavaks muutusid, on selgitamiskohustuse rikkumisena (TsMS § 348 lg 1) menetlusnormi

oluline rikkumine TsMS § 669 lg 2 mõttes, mis on absoluutne ringkonnakohtu otsuse tühistamise

alus. Eelnevast tulenevalt ei ole vajalik analüüsida, kas kostja vaidlustas hagejate nõude suuruse juba

maakohtus.

Sealjuures juhtis kostja kassatsioonkaebuses hageja II nõude juures tähelepanu, et liisinguandja ootas,

et põhivõlgniku pankrot välja kuulutataks, ja esitas siis käendaja vastu täitmisnõude ning see on

õiguste kuritarvitamine, sest liisinguandja lepingu täitmise nõude suuruse määramisel ei saa seadmete

väärtust arvesse võtta. Arvestades, et hageja II nõue on ebaselge (vt käesoleva otsuse p 17), peab

ringkonnakohus asja uuel läbivaatamisel võtma VÕS § 29 lepingu tõlgendamise reegleid arvestades

seisukoha ka käenduslepingu p 4.7 tõlgendamise kohta.

22. Pooled vaidlevad kassatsiooniastmes ka selle üle, kas hagejad ja kostja leppisid käenduslepingus

kokku osavastutusega või solidaarvastutusega käenduses.

Maakohus on otsuse p-s 14 tuvastanud ning ringkonnakohus on otsuse p-s 41 viidanud, et lisaks

kostjale käendasid põhivõlgniku kõigis käesolevas asjas asjakohastest lepingutest tulenevaid nõudeid

(hagejaga I sõlmitud investeerimislaenulepingust ja arvelduslaenulepingust ning hagejaga II sõlmitud

liisingulepingust tulenevaid nõudeid) ka Aigar Ojaots, David Vallner ja Kristjan Rahu. Kolleegium

nõustub maakohtuga, et otsustamaks, kas kostja ja teised käendajad on osavõlgnikud või

solidaarvõlgnikud tuleb poolte vahel sõlmitud lepingut VÕS §-s 29 sätestatud tõlgendusreegleid

kasutades tõlgendada. Õige oli kostja ja ringkonnakohtu viide, et VÕS § 150 järgi on kaaskäendajate

vastutus solidaarne ka siis, kui nad ei andnud käendust ühiselt, kuid pooltel on vaatamata VÕS §-

s 150 sätestatule võimalik kokku leppida, et käendajad on osavõlgnikud (Riigikohtu 26. novembri

2012. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-136-12, p 16).

Kolleegium leiab, et ainuüksi sellest, et käendusleping ei sisaldu ühes lepingudokumendis, seda ei ole

sõlmitud ühiselt ja käenduse piirsummad on erinevad, ei saa järeldada, et pooled oleksid kokku

leppinud osavastutusega käenduses. On ebaselge, mida ringkonnakohus pidas silmas, leides, et kuigi

käendajad on käendanud samadest lepingutest tulenevaid kohustusi, on nad käendanud erinevaid

kohustusi.

Kolleegiumi hinnangul ei saa jätta tähelepanuta ka VÕS § 65 lg-s 4 sätestatut, mille järgi eeldatakse,

et kui mitu isikut kohustuvad lepinguga täitma kohustust ühiselt, siis eeldatakse, et nad on

solidaarvõlgnikud. Kolleegium leiab, et seetõttu on õige kostja tähelepanek, et kui poolte kokkulepet

osavastutuse kohaldamiseks ei tuvastata, eeldatakse käendajate solidaarvastutust. VÕS § 65 lg 4

tõlgendusreegli tähelepanuta jätmisega on ringkonnakohus kohaldanud materiaalõigust ebaõigesti.

23. Asja uuel lahendamisel peab ringkonnakohus hagejate ja kostja vahel sõlmitud käenduslepingut

tõlgendama ja tuvastama, milline oli poolte tahe käenduslepingu sõlmimisel VÕS § 29 mõttes, kas

kokku leppida osavastutusega või solidaarvastutusega käenduses.

IV

24. Ülalmärgitud põhjendustel tuleb kassatsioonkaebus rahuldada. Kuna asi saadetakse

ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks, jääb menetluskulude jaotus ja rahaline kindlaksmääramine

TsMS § 173 lg 3 teise lause ja § 174 lg 6 alusel ringkonnakohtu otsustada.

25. Kassatsioonkaebuse rahuldamise tõttu tuleb TsMS § 149 lg 4 esimese lause alusel

kassatsioonikautsjon tagastada. TsMS § 149 lg 8 esimese lause järgi tuleb kassatsioonikautsjon

tagastada menetlusosalisele, kes selle tasus või kelle eest see tasuti.

Villu Kõve, Malle Seppik, Tambet Tampuu