3-1-1-91-16 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

KRIMINAALKOLLEEGIUM

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-1-1-91-16

Otsuse kuupäev

18. november 2016

Kohtukoosseis

Eesistuja Hannes Kiris, liikmed Lea Kivi ja Paavo Randma

Kohtuasi

Kriminaalasi Tarmo Koseri (Koser) süüdistuses KarS § 200

lg 2 p 4 järgi

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Ringkonnakohtu 15. juuni 2016. a otsus kriminaalasjas

nr 1-15-2077

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Tarmo Koseri kaitsja vandeadvokaadi abi Sandra Sepp,

kassatsioon

Teised kassatsioonimenetluse

pooled

Prokuratuur,

Lõuna

Ringkonnaprokuratuuri

ringkonnaprokurör Anneli Hinto

Asja läbivaatamise kuupäev ja

viis

19. oktoober 2016, kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Tartu Maakohtu 8. aprilli 2016. a ja Tartu Ringkonnakohtu 15. juuni 2016. a otsus

osas, millega loeti KarS § 68 lg 1 alusel Tarmo Koseri karistuse kandmise aja alguseks tema

kinnipidamise aeg Eesti Vabariigis, s.o 23. detsember 2015.

2. Samuti tühistada maa- ja ringkonnakohtu otsus osas, milles mõisteti Tarmo Koserilt tema

kaitsjale määratud riigi õigusabi tasu ja sõidukulu hüvitise katteks riigi kasuks välja 1232 eurot

ja 60 senti, sh käibemaks, maakohtu menetluse kuluna.

3. KarS § 68 lg 1 alusel arvata Tarmo Koserile Tartu Maakohtu 8. aprilli 2016. a otsusega

mõistetud karistuse hulka loovutamisvahistuses viibitud aeg ja lugeda tema karistuse kandmise

aja alguseks 11. detsember 2015.

4. Mõista Tarmo Koserilt tema kaitsjale maakohtu menetluses määratud riigi õigusabi tasu ja

sõidukulu hüvitise katteks riigi kasuks välja 1040 (üks tuhat nelikümmend) eurot ja 41

(nelikümmend üks) senti, sh käibemaks. Menetluskulu tuleb tasuda 30 päeva jooksul maakohtu

otsuses näidatud arvelduskontole. Viitenumbri märkimine on kohustuslik. Menetluskulu on

võimalik tasuda vabatahtlikult 30 päeva jooksul alates otsuse jõustumisest. Kui rahaline

kohustus ei ole tähtajaks täielikult täidetud, saadetakse kohtuotsuse ärakiri kohtutäiturile

täitemenetluse läbiviimiseks.

5. Jätta Tarmo Koseri kaitsjale apellatsioonimenetluses määratud riigi õigusabi tasu

menetluskuluna riigi kanda.

6. Muus osas jätta kohtuotsused muutmata.

7. Kassatsioon rahuldada osaliselt.

8. Määrata OÜ-le Advokaadibüroo Lepmets & Nõges makstava riigi õigusabi tasu suuruseks

Tarmo Koserile kassatsioonimenetluses osutatud riigi õigusabi eest 240 (kakssada

nelikümmend) eurot, sh käibemaks 40 (nelikümmend) eurot. Jätta see menetluskulu Eesti

Vabariigi kanda.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

Maakohtu otsus

1. Tartu Maakohtu 8. aprilli 2016. a otsusega tunnistati Tarmo Koser süüdi karistusseadustiku

(KarS) § 200 lg 2 p 4 järgi ja talle mõisteti karistuseks 4 aastat vangistust. Maakohus mõistis

T. Koseri KarS § 200 lg 2 p 4 järgi süüdi selles, et ta tungis varem röövimise toime pannud isikuna 5.

septembril 2014 kallale V. P-le, lõi kannatanut rusikaga näkku, põhjustades sellega tema vasaku

sarnaluu turse, ning võttis seejärel V. P. rinnataskust ebaseadusliku omastamise eesmärgil ära

mobiiltelefoni hinnaga 100 eurot ja sularaha 20 eurot.

1.1. Kohus leidis, et süüdistatavale omistatud kuritegu on tõendatud kirjalike ja isikuliste tõenditega,

sh kannatanu V. P. ning tunnistajate B. P. ja Ü. K. ütlustega.

1.2. KarS § 68 lg 1 alusel arvestas kohus T. Koseri eelvangistuses viibitud aja karistusaja hulka ning

luges karistuse kandmise aja alguseks 23. detsembri 2015, mil ta peeti Eesti Vabariigi territooriumil

kinni pärast Hispaania Kuningriigilt loovutamist Euroopa vahistamismääruse alusel.

1.3. Maakohus mõistis T. Koserilt kriminaalmenetluse seadustiku (KrMS) § 180 lg 1 alusel osaliselt

välja menetluskulu. Süüdistatavalt mõisteti välja menetluskulu 2312,08 eurot, sellest sundraha 1075

eurot, määratud kaitsjale makstud riigi õigusabi tasu ja kulu 1232,60 eurot ning kutsete saatmise kulu

4,48 eurot.

Apellatsioon

2. Maakohtu otsuse peale esitas apellatsiooni T. Koseri kaitsja vandeadvokaadi abi Sandra Sepp,

kes taotles kohtuotsuse tühistamist kohtualuse süüditunnistamises ja menetluskulude osaliselt T.

Koseri kanda jätmises ning õigeksmõistva otsuse tegemist. Alternatiivselt taotles kaitsja

kriminaalmenetluse lõpetamist ja menetluskulude riigi kanda jätmist.

Ringkonnakohtu otsus

3. Tartu Ringkonnakohtu 15. juuni 2016. a otsusega jäeti maakohtu otsus muutmata ja apellatsioon

rahuldamata. Kohus oli seejuures järgmistel seisukohtadel.

3.1. Maakohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud. Kohus analüüsis tõendeid nende kogumis ja jõudis

põhjendatult järeldusele, et T. Koser on pannud toime süüdistuses kirjeldatud kuriteo.

3.2. Apellatsiooni kohaselt tulnuks maakohtul jätta määratud kaitsja sõidukulud riigi kanda.

Ringkonnakohus selle seisukohaga ei nõustunud. Ainuüksi asjaolu, et süüdistatavale on määratud

kaitsja, kelle tegutsemiskoht ei kattu süüdistatava elukoha ega maakohtu asukohaga, ei too kaasa

sõidukulu riigi kanda jätmist. Maakohus luges sõidukulud põhjendatuks ja jättis need õigesti

süüdistatava kanda.

KASSATSIOONIMENETLUSE POOLTE SEISUKOHAD

4. Kassatsiooni esitas T. Koseri kaitsja, kes taotleb maa- ja ringkonnakohtu lahendi tühistamist ja

kriminaalasja saatmist ringkonnakohtule uueks arutamiseks. Alternatiivselt taotleb kaitsja maa- ja

ringkonnakohtu otsuse tühistamist osas, milles kohtud lugesid T. Koseri karistuse kandmise aja

alguseks tema kinnipidamise Eesti Vabariigi territooriumil 23. detsembril 2015 ning jätsid määratud

kaitsja sõidukulud T. Koseri kanda. Selles osas taotleb kaitsja uue otsuse tegemist, millega lugeda

karistusaja alguseks T. Koseri kinnipidamise kuupäev Hispaania Kuningriigis ning jätta sõidukulud

riigi kanda. Kassatsioonis esitatud väited on kokkuvõetult järgmised.

4.1. Vaidlustatud kohtuotsustes on tõendeid hinnatud valikuliselt ja ühekülgselt. Maakohus tugines

lubamatule

tõendile.

Politseiametnikust

tunnistaja

Ü.

K. tegi

kohtueelses

menetluses

menetlustoimingu, toimetades T. Koseri kainenemisele. Seega ei saa Ü. K. olla KrMS § 66 lg 2 järgi

tunnistaja ja tema ütlusi ei tohi arvestada tõendamiseseme asjaolude tuvastamisel.

4.2. Kui asuda seisukohale, et T. Koser pani toime temale inkrimineeritava kuriteo, on maakohus

kohaldanud vääralt KarS § 68 lg-t 1. Viidatud sättest tulenevalt loeb kohus loovutamisvahistuses

viibitud aja karistusaja hulka arvestusega, et vahistuspäev võrdub ühe vangistuspäevaga. T. Koseri

sõnul viibis ta Hispaania Kuningriigis loovutamisvahistuses alates 11. detsembrist 2015. Maakohus

jättis selle asjaolu tuvastamata ega põhjendanud, miks ei saa loovutamisvahistuses viibitud aega

arvata karistusaja hulka. Ringkonnakohus karistusaja alguse arvestamisele tähelepanu ei pööranud.

4.3. Etteheidetav on seegi, et kohtud ei kohaldanud KrMS § 180 lg-t 3 menetluskulude

väljamõistmisel. Kui riigi õigusabi korras määratud kaitsja peab õigusabiteenuse osutamiseks sõitma

mujale asulast, kus asub advokaadibüroo, mille kaudu ta teenust osutab, ei ole sõidukulude

süüdistatava kanda jätmine põhjendatud.

5. Riigikohus palus 12. oktoobril 2016 KrMS § 3601 lg 1 alusel prokuratuurilt andmeid, kas ja

millal on T. Koser viibinud enne Eesti Vabariigile loovutamist 23. detsembril 2015

loovutamisvahistuses Hispaania Kuningriigis.

6. 19. oktoobril 2016 teatas Lõuna Ringkonnaprokuratuuri ringkonnaprokurör Anneli Hinto, et

T. Koser peeti Hispaania Kuningriigis kinni 11. detsembril 2015. Teabe kinnituseks esitas prokuratuur

17. oktoobril 2016 Hispaania Kuningriigist saadud vastuskirja T. Koseri kinnipidamise kohta.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

7. Riigikohus annab esmalt hinnangu kassatsioonis esitatud väidetele T. Koseri süüküsimust ja

karistuse kandmise algust puudutavas osas (I). Seejärel käsitleb kolleegium maakohtu

kriminaalmenetluse kulude hüvitamise otsustust (II) ning võtab viimaks kokku kassatsioonimenetluse

tulemuse ja lahendab kriminaalmenetluse kulude hüvitamise taotluse (III).

I

8. Riigikohus ei või KrMS § 363 lg 5 kohaselt tuvastada faktilisi asjaolusid, kuid on

KrMS § 362 p 2 alusel pädev tühistama kohtuotsuse, kui faktiliste asjaolude tuvastamisel on rikutud

kriminaalmenetlusõigust, mh siis, kui kohtuotsuse põhjendused ei ole selged, ammendavad ja

vastuoludeta (vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 11. detsembri 2015. a otsus asjas nr 3-1-1-98-15,

p 50). Arutatavas kriminaalasjas on kohtud järginud T. Koseri süüküsimuse lahendamisel

kriminaalmenetlusõigust, kohtuotsused rajanevad kriminaalasjas avaldatud ja uuritud tõenditel ning

nendes esitatud järelduste kujunemine on lugejale jälgitav. Kolleegiumi hinnangul on kohtute

seisukohad selged, ammendavad ja vastuoludeta. Kassatsioonis esitatud väited ei too kaasa maa- ja

ringkonnakohtu otsuse tühistamist T. Koseri süüditunnistamist puudutavas osas.

9. Kolleegiumi hinnangul jääb muu hulgas põhjendamatuks kaitsja väide, et politseiametnikust

tunnistaja Ü. K. ütlustele ei oleks kohtud tohtinud KrMS § 66 lg 2 järgi tugineda, sest ta toimetas

kohtueelses menetluses T. Koseri kainenema ja osales seeläbi kriminaalmenetluse käigus

menetlustoimingus. KrMS § 66 lg 2 kohaselt ei või kriminaalasjas osaleda tunnistajana teiste seas

uurimisasutuse ametnik, kelle menetluses on kriminaalasi. Kolleegium selgitab, et kriminaalasja

menetlevaks ametnikuks saab olla uurimisasutuse ametnik, kes teeb kriminaalmenetluse

läbiviimiseks kriminaalmenetluse seadustiku alusel uurimis- või muid menetlustoiminguid. Sellest

tulenevalt ei saa menetlejarolli omistada uurimisasutuse ametnikule, kes ei ole kriminaalmenetluses

menetlustoiminguid teinud. Joobeseisundis isiku kainenema toimetamine ei ole käsitatav

uurimisasutuse poolt kriminaalmenetluse seadustiku alusel tehtava menetlustoiminguna, vaid riikliku

järelevalve käigus tehtava järelevalvetoiminguna, mille alused on sätestatud korrakaitseseaduse §-s

42. Kuna Ü. K. kriminaalasjas uurimis- ega muudes menetlustoimingutes ei osalenud, ei ole ta

ametnik, kelle menetluses oli kriminaalasi. Seega ei eksinud maa- ja ringkonnakohus Ü. K. ütlustega

arvestamisel.

10. Küll aga nõustub kolleegium kassaatoriga selles, et kohtud on jätnud põhjendamatult välja

selgitamata T. Koseri loovutamisvahistuses viibitud aja ega ole arvanud seda karistusaja hulka.

Nimetatud eksimus toob kaasa vaidlustatud kohtulahendite osalise tühistamise.

11. KarS § 68 lg 1 järgi arvatakse eelvangistus, kaasa arvatud väljaandmis- ja loovutamisvahistuses

viibitud aeg, karistusaja hulka. Seejuures vastab ühele eelvangistuspäevale üks vangistuspäev.

Eelvangistuse arvamisel karistusaja hulka ei ole kohtul kaalutlusruumi, järelikult peab väljaantud või

loovutatud isikule karistust kohaldav kohus selle karistusajast maha arvama (vt Riigikohtu

kriminaalkolleegiumi 1. detsembri 2014. a määrus asjas nr 3-1-1-76-14, p 9).

12. Kohtutoimikusse lisatud materjalide kohaselt kuulutas Tartu Maakohus 29. septembri 2015. a

määrusega T. Koseri tagaotsitavaks. Kuna kohtule laekus teave, et T. Koser viibib Hispaania

Kuningriigis, tegi Tartu Maakohus 1. detsembril 2015 Euroopa vahistamismääruse tema

kinnipidamiseks ja loovutamiseks. Pärast loovutamist Eesti Vabariigile 23. detsembril 2015 väitis T.

Koser Tartu Maakohtus, et ta peeti Hispaania Kuningriigis kinni 11. detsembril 2015. Kriminaalasja

arutamisel koostatud kohtuistungi protokollis on süüdistatava kinnipidamise kuupäevaks märgitud

12. detsember 2015. Kohtuotsuse tegemisel luges maakohus aga T. Koserile mõistetud karistuse

kandmise algusajaks 23. detsembri 2015, mil ta peeti Eesti Vabariigi territooriumil kinni pärast

loovutamist Hispaania Kuningriigilt. Seega jättis kohus kindlaks tegemata, millal T. Koser

loovutamisvahistuses viibis ega järginud KarS § 68 lg-st 1 tulenevat nõuet arvata

loovutamisvahistuses viibitud aeg karistusaja hulka. Ehkki apellatsioonis vaidlustas kaitsja muu

hulgas karistusaja alguse arvestamist, jättis ringkonnakohus selle tähelepanuta. Eelnevast tulenevalt

kohaldasid kohtud ebaõigesti materiaalõigust ja rikkusid oluliselt kriminaalmenetlusõigust

KrMS § 339 lg 2 mõttes.

13. Eelkirjeldatud vead saab kõrvaldada kassatsioonimenetluses süüdimõistetu olukorda

raskendamata. T. Koser peeti Hispaania Kuningriigis kinni 11. detsembril 2015 (vt otsuse punkt 6).

Süüdistatav loovutati Eesti Vabariigile Euroopa vahistamismääruse alusel 23. detsembril 2015.

Järelikult viibis T. Koser loovutamisvahistuses kokku 12 päeva. Eeltoodu alusel ja juhindudes

KarS § 68 lg-st 1, tuleb T. Koseri loovutamisvahistuses viibitud aeg 12 päeva arvata karistusaja hulka

ja lugeda tema karistuse kandmise aja alguseks 11. detsember 2015.

II

14. Kaitsja on nii apellatsiooni- kui ka kassatsioonimenetluses väljendanud seisukohta, et juhul, kui

määratud kaitsja peab õigusabi osutamiseks sõitma kohtusse, mis on mujal kui asulas, kus asub

advokaadibüroo, ei ole kaitsja sõidukulude süüdimõistetu kanda jätmine põhjendatud. Kolleegium

sellega ei nõustu.

15. Süüdimõistva kohtuotsuse korral hüvitab menetluskulud KrMS § 180 lg 1 järgi süüdimõistetu.

Menetluskuluks on KrMS § 175 lg 1 p 4 kohaselt muu hulgas määratud kaitsjale määratud tasu ja

kulud kuni nende põhjendatud ja vajalikus ulatuses. Riigi õigusabi osutamisel tekkinud kuludeks

võivad olla ka advokaadi isikliku või advokaadibüroo pidaja sõiduki kasutamise kulud, mille

põhjendatuks lugemisel kohtu poolt tuleb süüdimõistetul need kanda (vt ka käesoleva otsuse p 22).

Seega ei ole sõidukulude hüvitamisel tähtsust sellel, kas advokaat peab riigi õigusabi osutamiseks

sõitma kohale asulast, kus asub advokaadibüroo, mille kaudu ta õigusabiteenust pakub, või mitte.

Kolleegium märgib, et advokaadid tegutsevad riigi õigusabi osutamise valdkonnas vaba konkurentsi

tingimustes ning võivad osutada riigi õigusabi mistahes Eesti piirkonnas. Kohus saab sõidukulude

väljamõistmisel kontrollida üksnes kaitsja konkreetse sõidu põhjendatust, st seda, kas advokaat käis

riigi õigusabi osutamise kohas, kas ta käis seal seoses riigi õigusabi osutamisega ja kas advokaadil oli

vaja riigi õigusabi osutamise kohta sõita (vt ka Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 16. septembri 2010.

a määrus asjas nr 3-1-1-76-10, p 10.1).

16. Eeltoodule vaatamata leiab kolleegium, et ringkonnakohus eksis kriminaalmenetluse kulude

hüvitamise otsustamisel, raskendades seejuures süüdistatava olukorda. KrMS § 191 lg 3 kohaselt

võib Riigikohus teha kohtuotsuse peale esitatud kassatsiooni läbi vaadates uue kriminaalmenetluse

kulude hüvitamise otsustuse kulude vaidlustamisest sõltumata.

17. Tartu Maakohus mõistis T. Koserilt tema kaitsjale määratud riigi õigusabi tasu ja sõidukulu

hüvitise katteks riigi kasuks välja kokku 1232,60 eurot (sh käibemaks), millest sõidukulu hüvitis

moodustas kohtuasja materjalidest tulenevalt 262,08 eurot, sh käibemaks 43,68 eurot.

18. Kaitsja esitatud tasutaotlustest ja maakohtu otsusest järeldub, et nii advokaadibüroo pidajate

sõidukulu hüvitamise ulatuse kui ka nende hüvitiste katteks süüdistatavatelt väljamõistetava

menetluskulu suuruse kindlaksmääramisel juhindus kohus Eesti Advokatuuri juhatuse otsusest "Riigi

õigusabi osutamise eest makstava tasu arvestamise alused, maksmise kord ja tasumäärad ning riigi

õigusabi osutamisega kaasnevate kulude hüvitamise ulatus ja kord" (edaspidi: tasude ja kulude kord).

Riigi õigusabi osutamisega seoses kantud sõidukulude hüvitamist reguleerisid tasude ja kulude korra

punktid 51–54. Tasude ja kulude korra punkt 54 sätestas, et riigi õigusabi osutamisega seoses kantud

isikliku või advokaadibüroo pidaja sõiduauto kasutamise kulud hüvitatakse määras 0,3 eurot iga

läbitud kilomeetri kohta. Maakohus ongi nii kuluhüvitiste määramisel kui ka nende menetluskulu

hulka arvamisel lähtunud määrast 0,3 €/km.

19. Erinevalt maakohtust lahendas ringkonnakohus T. Koseri kriminaalasja pärast 26. aprilli 2016,

pööramata tähelepanu sellel kuupäeval tehtud Riigikohtu üldkogu otsusele asjas nr 3-2-1-40-15.

Nimetatud otsusega tunnistas Riigikohus põhiseadusvastaseks ja kehtetuks muu hulgas riigi õigusabi

seaduse (RÕS) § 21 lg 3 laused 1–3, samuti tasude ja kulude korra. Ehkki üldkogu lükkas oma otsuse

jõustumise osaliselt edasi, ei tehtud seda osas, millega tunnistati põhiseadusvastaseks ja kehtetuks

tasude ja kulude korra punktid 51–54 ja RÕS § 21 lg 3 laused 1–3 osas, milles need volitasid

advokatuuri juhatust kehtestama tasude ja kulude korra punktides 51–54 sisalduvaid sätteid.

Seejuures asus üldkogu seisukohale, et tasude ja kulude korra punkte 51–54 ei saa enam kohaldada

(vt Riigikohtu üldkogu 26. aprilli 2016. a otsus asjas nr 3-2-1-40-15, p-d 67 ja 70).

20. Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 18. novembri 2016. a otsuses asjas nr 3-1-1-89-16 asus

kolleegium seisukohale, et Riigikohtu üldkogu 26. aprilli 2016. a otsusega tunnistati tasude ja kulude

korra punktid 51–54 (koos volitusnormiga) kehtetuks algusest peale (tagasiulatuvalt) ning kõikide

isikute suhtes (viidatud lahendi p 27). Ajavahemikul märtsist 2015 kuni aprillini 2016, mil T. Koseri

kaitsja kandis riigi õigusabi osutamisega seoses sõidukulu (tl 133-134), ei kehtinud seega RÕS § 22

lg-s 6 viidatud kord, mille alusel määrata kindlaks riigi õigusabi osutamisega seoses kantud sõidukulu

hüvitamise ulatus.

21. Eelmises punktis viidatud kriminaalasjas lähtus Riigikohtu kriminaalkolleegium üldkogu poolt

aluseks võetud keskmise sõiduauto kasutamise eelduslikust tegelikust kulust riigi õigusabi

osutamisega seotud sõidu toimumise ajal (vt ka üldkogu otsuse p-d 67 ja 70) ja luges perioodil juunist

2015 kuni 2016. a jaanuarini ja aprillis 2016 sõiduauto kasutamise keskmiseks eelduslikuks kuluks

0,08 €/km (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 18. novembri 2016. a otsus asjas nr 3-1-1-89-16, p-

d 29-30). Kuna T. Koseri kaitsja tegi riigi õigusabi osutamisega seotud sõidud märtsist aprillini 2015,

septembris 2015 ning märtsis ja aprillis 2016, lähtub kolleegium arutatavas kriminaalasjas samuti

märgitud kulust 0,08 €/km. Arvestades seda, et tasude ja kulude korra punkt 54 oli

põhiseadusvastasuse tõttu algusest peale kehtetu, tuleb määratud kaitsja sõidukulu KrMS § 175 lg 1

p-s 4 nimetatud menetluskulu hulka arvamisel aluseks võtta sõiduauto kasutamise eelduslik keskmine

kulu 0,08 €/km (vt ka viidatud lahendi p 30). Sellest tulenevalt väheneb esimese astme kohtu

menetluses väljamõistetud sõidukulu 192,19 euro võrra ning kaitsjale määratud riigi õigusabi tasu ja

sõidukulude hüvitise katteks tuleb T. Koserilt mõista KrMS § 180 lg 1 ja § 175 lg 1 p 4 alusel välja

1040 eurot 41 senti. T. Koserilt maakohtu menetluses väljamõistetav menetluskulu moodustab

kogusumma 2119 eurot 89 senti (vt ka käesoleva otsuse p 1.3).

22. Samas märkis kolleegium otsuses kriminaalasjas nr 3-1-1-89-16, et 1. augustil 2016 jõustunud

justiitsministri 26. juuli 2016. a määruse nr 16 „Riigi õigusabi osutamise eest makstava tasu

arvestamise alused, maksmise kord, tasumäärad, riigi õigusabi osutamisega kaasnevate kulude

hüvitamise ulatus ja kord ning taotluse esitamise tingimused“ § 17 lg 2 kohaselt tuleb hüvitada riigi

õigusabi osutamisega seotud isikliku või advokaadibüroo pidaja sõiduauto kasutamise kulud summas

0,3 eurot iga läbitud kilomeetri kohta. Seda määra kohaldatakse kriminaalkolleegiumi hinnangul

advokaatide ja advokaadibüroo pidajate suhtes RÕS § 381 järgi kooskõlas põhiseaduse §-st 10

tuleneva usalduskaitse põhimõttega ka tagasiulatuvalt (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 18.

novembri 2016. a otsus asjas nr 3-1-1-89-16, p-d 31–34). Seega puudub kolleegiumil praeguses asjas

alus vähendada maakohtu poolt RÕS § 22 lg-s 7 ja § 23 lg-s 1 sätestatud korras T. Koseri kaitsja

sõidukulude katteks Advokaadibüroole Lepmets & Nõges määratud hüvitisi.

III

23. Eeltoodu alusel ja juhindudes KrMS § 361 lg 1 p-st 7 ja § 362 p-dest 1 ja 2, tühistab Riigikohtu

kriminaalkolleegium Tartu Maakohtu 8. aprilli 2016. a ja Tartu Ringkonnakohtu 15. juuni 2016. a

otsuse osas, millega loeti KarS § 68 lg 1 alusel T. Koseri karistuse kandmise aja alguseks tema

kinnipidamise aeg Eesti Vabariigis, s.o 23. detsember 2015. Samuti tühistab kolleegium maa- ja

ringkonnakohtu otsuse osas, millega mõisteti T. Koserilt maakohtu menetluse kuluna välja tema

kaitsjale määratud riigi õigusabi tasu ja sõidukulu hüvitis. Kolleegium teeb tühistatud osas uue

otsuse, arvates KarS § 68 lg 1 alusel T. Koseri mõistetava karistuse hulka loovutamisvahistuses

viibitud aja ja vähendades süüdistatavalt määratud kaitsja sõidukulu hüvitiste katteks väljamõistetavat

summat. Muus osas jätab kolleegium kohtuotsused muutmata. Kassatsioon tuleb rahuldada osaliselt.

Kuna Riigikohus tühistab ringkonnakohtu lahendi, jätab kolleegium apellatsioonimenetluses T.

Koserilt väljamõistetud riigi õigusabi tasu summas 288 eurot, sh käibemaks, KrMS § 185 lg 1 alusel

riigi kanda.

24. T. Koseri kaitsja esitas koos kassatsiooniga Riigikohtule taotluse riigi õigusabi tasu suuruse

kindlaksmääramiseks summas 240 eurot (sh käibemaks 40 eurot). Taotluse kohaselt kulus kaitsjal

ringkonnakohtu otsusega tutvumiseks ja kaitsealusega nõupidamiseks kokku 2 pooltundi ning

kassatsiooni koostamiseks ja esitamiseks 8 pooltundi. Kolleegium leiab, et tasutaotlus on põhjendatud

ja tuleb RÕS § 23 lg-st 1, §-st 381 ja § 21 lg-st 3 ning justiitsministri 26. juuli 2016. a määruse nr 16

„Riigi õigusabi osutamise eest makstava tasu arvestamise alused, maksmise kord, tasumäärad, riigi

õigusabi osutamisega kaasnevate kulude hüvitamise ulatus ja kord ning taotluse esitamise

tingimused“ § 1 lg-st 10 ja § 6 lg-st 3 juhindudes rahuldada. Kolleegium jätab kassatsioonimenetluses

väljamõistetava menetluskulu KrMS § 186 lg 1 alusel riigi kanda.

(allkirjastatud digitaalselt)

Hannes Kiris, Lea Kivi, Paavo Randma