3-2-1-117-16 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

TSIVIILKOLLEEGIUM

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-2-1-117-16

Otsuse kuupäev

Tartu, 16. november 2016

Kohtukoosseis

Eesistuja Ants Kull, liikmed Peeter Jerofejev ja Jaak Luik

Kohtuasi

Osaühingu Salamõisa hagi Helgi Kiho vastu 13 100 euro

ja viivise saamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Ringkonnakohtu 29. aprilli 2016. a otsus tsiviilasjas

nr 2-12-56354

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Helgi Kiho kassatsioonkaebus

Tsiviilasja hind Riigikohtus

18 049 eurot 20 senti

Menetlusosalised ja nende

esindajad Riigikohtus

Hageja osaühing Salamõisa, esindaja vandeadvokaat Tanel

Mällas

Kostja Helgi Kiho, esindaja vandeadvokaat Urmas Kiik

Asja läbivaatamise kuupäev

31. oktoober 2016. a, kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu 29. aprilli 2016. a otsus tsiviilasjas nr 2-12-56354 ja

saata asi uueks läbivaatamiseks samale ringkonnakohtule.

2. Tagastada kassatsioonkaebuselt makstud kautsjon Kadri Kiho pangakontole.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Osaühing Salamõisa (hageja) esitas 31. detsembril 2012 Harju Maakohtule hagi Helgi Kiho

(kostja) vastu alusetult saadud 13 100 euro ja viivise saamiseks.

Hagiavalduse järgi sõlmisid Tallinnas Herne 15 asuva kinnistu korteriomanikud (kaasomanikud)

3. aprillil 2006 kokkuleppe kinnistul asuva elamu renoveerimiseks. Kokkuleppe p-s 2 leppisid

kaasomanikud kokku, et renoveerimiskulude katmiseks ehitatakse kinnistul asuva peamaja

pööningukorrus eluruumideks, ümberehituse tulemusel korteriomanike kaasomandisse moodustuvad

eluruumid jagatakse kolmeks korteriomandiks ja need korteriomandid võõrandatakse

renoveerimistööde tegijale. Kokkuleppe p-s 4 leppisid omanikud kokku, et annavad elamu

pööningukorruse korteriteks ehitamise õiguse koos elamu renoveerimise kohustusega üle Kingdom

OÜ-le (töövõtja). Kõik kaasomanikud olid kinnitanud, et nad on tööde tegemisega nõus ning töövõtja

alustas enne notariaalse võõrandamislepingu sõlmimist kokkuleppe p-s 1 toodud tööde tegemist.

Kuna kaasomanikud ei täitnud kokkuleppe p-s 5 kokkulepitud kohustust sõlmida töövõtjaga

notariaalne leping, esitas töövõtja neile 19. mail 2009 lepingust taganemise avalduse. Avalduses

soovis töövõtja, et kinnistu kõik kaasomanikud hüvitaksid talle tehtud kulutused, s.o kokku

17 050 eurot. Kostja on üks kaasomanikest.

Töövõtja loovutas 2. septembril 2010 oma nõude uuele võlausaldajale, kes loovutas saadud nõude

21. augustil 2012 edasi hagejale. Hageja ja kinnistu kaasomanik A. Kokk sõlmisid 21. detsembril

2013 lepingu, millega A. Kokk tunnistas hageja nõuet ja sõlmis kokkuleppe 3950 euro tasumiseks.

Seega on hagejal kostja vastu 13 100 euro suurune nõue.

2. Kostja vaidles hagile vastu ning palus kohaldada aegumist ja teha selle kohta vaheotsus.

Hageja esitas alusetu rikastumise hagi 3,5 aastat pärast lepingust taganemist. Töövõtja tegi töid

kinnistu kaasomanikule A. Kokale, kelle omandis on kinnistul asuv hoovimaja, parendades tema

reaalosa. Kinnistu ülejäänud kaasomanike kasutuses olevat peamaja ei ole renoveeritud. Kuigi

kokkuleppes peeti silmas peamaja renoveerimist, ei ole seda tehtud. Kaasomanikud ei ole

hoovimajale tehtud töid tellinud ega nendest kasu saanud. Kaasomanikud ei ole andnud nõusolekut

nende tööde tegemiseks, mida töövõtja tegi ja mille eest hageja hüvitist nõuab. Töövõtja ei teatanud

kaasomanikele töödega alustamisest. Hageja ei ole tõendanud töö tegemist ega töö ja materjali hinda.

Hoovimajale tehtud kulutused ei ole kaasomanikele kasulikud ega kooskõlas nende kavatsusega

renoveerida peamaja. Kaasomanikel ei olnud huvi lasta teha kanalisatsioonitöid, sest avariid ei olnud.

Hoovimaja torud lõhuti maja renoveerimisel. Kaasomanikele ei ole üle antud pööningukorruse

ehitusprojekti.

3. Harju Maakohus jättis 30. augusti 2013. a otsusega hagi aegumise tõttu rahuldamata. Tallinna

Ringkonnakohus jättis 29. novembri 2013. a otsusega maakohtu otsuse muutmata. Riigikohus

tühistas 14. mai 2014 otsusega nii maa- kui ka ringkonnakohtu otsuse ja saatis asja maakohtule uueks

läbivaatamiseks. Harju Maakohus jättis 8. jaanuari 2015. a vaheotsusega aegumise kohaldamata ja

jätkas tsiviilasja menetlemist. Tallinna Ringkonnakohus jättis 15. mai 2015. a otsusega maakohtu

vaheotsuse muutmata. Riigikohus keeldus 29. juuli 2015 määrusega kostja kassatsioonkaebust

menetlusse võtmast.

4. Harju Maakohus jättis 25. juuli 2016. a otsusega hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda,

kellelt mõistis välja kostja menetluskulud 5480 eurot.

Maakohtu otsuse kohaselt on tuvastatud, et 3. aprilli 2006. a kokkuleppes otsustasid kaasomanikud

kinnistul asuva elamu renoveerida. Kokkuleppe p-s 4 otsustasid kaasomanikud anda elamu

pööningukorruse väljaehitamise õiguse koos elamu renoveerimise kohustusega töövõtjale,

kohustudes vastutasuks võõrandama töövõtjale elamu juurdeehituse tulemusel korteriomanike

kaasomandisse moodustatavate eluruumide jagamisel tekkivad korteriomandid. Kokkuleppe p 5 järgi

tuli elamu renoveerimistööde järjekord ja tähtaeg, samuti elamu juurdeehituse tulemusel

korteriomanike kaasomandisse moodustatavate eluruumide väljaehitamise, korteriomanditeks

jagamise ja tekkivate korteriomandite müügi täpsemad tingimused märkida kaasomanike ja töövõtja

sõlmitavas notariaalses lepingus. 29. jaanuaril 2007 väljastas Tallinna Linnaplaneerimise Amet

töövõtjale ehitusloa. Töövõtja loovutas renoveerimistöödest tuleneva kaasomanike vastu suunatud

nõude uuele võlausaldajale, kes loovutas nõude 21. augustil 2012 edasi hagejale.

Pooled vaidlevad selle üle, millised tööd töövõtja tegi, kas ta soodustas nende töödega kinnistu

kaasomanikke, kui suured kulud töövõtjal tekkisid ning kas kostjal on kohustus hagejale töövõtja

kulud hüvitada. Hagejal on kostja vastu käsundita asjaajamisest tulenev nõue võlaõigusseaduse

(VÕS) § 1018 järgi.

Tunnistajate A. Koka, M. Talpaku, I. Raudsepa, M. Väljataga ja K. Linde ütlustega on tõendatud, et

töövõtja tellimusel tehti kinnistul 2006. a-l vee- ja kanalisatsioonitöid ning lammutati kinnistul

asunud kuurid. Vee- ja kanalisatsioonitööde täpset mahtu ei ole võimalik kindlaks teha. Tunnistaja

M. Talpaku ütlused kinnitavad, et avariid ei olnud. Kuna majal oli vaidlusalusel ajal haldaja, ei olnud

mõistlikku põhjust, miks kutsuti avariid kõrvaldama kolmas isik. Kinnistul asusid peamaja ja

hoovimaja. Üheks kaasomanikuks olnud A Koka omandis olid reaalosana hoovimaja korterid ja

nende kuurid. On tõendatud, et vee- ja kanalisatsioonitöid tehti eelkõige hoovimaja parendamiseks ja

selle huvides. Seda kinnitab mh asjaolu, et A. Kokk oli töövõtja juhatuse liikmeks ja üheks

osanikuks. Ei ole tõendatud, et töövõtjal oli kõigi kaasomanike nõusolek tööde alustamiseks, kõik

kaasomanikud kiitsid tööd heaks või tööd vastasid kõigi kaasomanike huvile ja tegelikule või

eeldatavale tahtele, mis on VÕS § 1018 lg 1 p-de 1 ja 2 järgi käsundita asjaajamise üheks eelduseks.

Tunnistaja M. Väljataga ütlused kinnitavad, et A. Kokk parandas töövõtja kaudu hoovimaja ning

hiljem ei soovinud majaelanikud töövõtjalt midagi. Vaidlusaluste vee- ja kanalisatsioonitöödega

soodustati kinnistu ühte kaasomanikku A. Kokka, mitte kõiki kaasomanikke. Isegi juhul, kui töid

tehti ka peamaja huvides, ei ole hageja esitatud akt-arvelt nr 196 võimalik eristada erinevate tööde

hinda ega seda, millised tööd tehti peamaja huvides. Lisaks ei ole hageja tõendanud, et töövõtja on

selle arve töö teinud isikule tasunud, s.o kulusid kandnud.

Hageja ei ole tõendanud ehitusprojekti olemasolu ega selle üleandmist. Projekti koostamise arve

töövõtjale esitamine ei tõenda, et projekt on antud kaasomanikele.

Asjaolu, et A. Kokk tunnistas töövõtjale 3950 euro suurust võlga ja tasus 400 eurot, ei tõenda, et

kinnistu teistel kaasomanikel on töövõtja või hageja vastu kohustusi.

Kuna hagi ei ole põhinõude osas põhjendatud, jääb ka viivisenõue rahuldamata.

5. Hageja esitas apellatsioonkaebuse, milles palus maakohtu otsuse tühistada ja teha uue otsuse,

millega hagi rahuldada ja jätta menetluskulud kostja kanda.

6. Kostja palus jätta maakohtu otsuse muutmata ja apellatsioonkaebuse rahuldamata ning

menetluskulud hageja kanda.

Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused

7. Tallinna Ringkonnakohus tühistas 29. aprilli 2016. a otsusega maakohtu otsuse ja tegi uue otsuse,

millega rahuldas hagi osaliselt, mõistes kostjalt hageja kasuks välja põhivõla 9926 eurot 50 senti ning

viivise 8122 eurot 70 senti ja kohtuotsuse tegemisest kuni põhinõude täitmiseni VÕS § 113 lg 1 järgi.

Ringkonnakohus muutis ka menetluskulude jaotust, jättes nendest 76% kostja ja 24% hageja kanda.

Ringkonnakohtu otsuse kohaselt on maakohus 8. oktoobri 2015. a vaheotsusega tuvastanud, et

kinnistu kaasomanikud ja töövõtja ei sõlminud 3. aprilli 2006. a kokkuleppes märgitud

töövõtulepingut renoveerimistööde tegemiseks. Maakohus kvalifitseeris vaheotsuses hageja nõude

kostja vastu käsundita asjaajamise õigussuhtest tulenevaks nõudeks.

Õige ei ole maakohtu seisukoht, et tõendite alusel ei ole võimalik järeldada, milline oli kaasomanike

soodustamiseks tehtud tööde hind. Maakohus jättis põhjendamatult tähelepanuta tunnistajate A. Koka

ja I. Raudsepa ütlused ning asjaolu, et 29. juulil 2006 esitatud akt-arve nr 196 kajastab tunnistajate

nimetatud töid. Akt-arvega on tõendatud, et see esitati kinnistul tehtud tööde eest 3. juuli 2006. a

pakkumise järgi (sh vee- ja kanalisatsioonitrassi kraavide kaevamine, kinnistu kahe hoone vahelise

veetorustiku paigaldus, kanalisatsioonitorustiku vahetus hoovis, kahe kanalisatsioonikaevu vahetus,

kanalisatsioonitorustiku ühendamine linnatorustikuga, trassikaevikute tagasitäide, tihendamine ning

tasandamine koos killustiku tarnega, kuuri lammutamine ning lammutusprahi ja vanade torude jms

utiliseerimine). Akt-arve kohaselt tuli töövõtjal tasuda nende tööde eest 10 256 eurot 54 senti.

Tunnistaja I. Raudsepa ütlustest koosmõjus akt-arvega saab järeldada, et akt-arve esitati hagis

märgitud tööde eest. Kanalisatsioonitorustikus tekkinud avarii kõrvaldati kõigi kaasomanike huvides

ning kuna tunnistaja I. Raudsepa ütluste kohaselt viidi torustiku renoveerimisel torud mõlemasse

majja, mida see teenindas, oli kanalisatsioonitorustiku renoveerimine kõigi kaasomanike huvides.

Seega tehti kanalisatsioonitööd mh kostja huvides. Ei ole tõendatud, et kanalisatsioonitorustiku avarii

põhjustas A. Kokk. Asja lahendamiseks ei ole oluline, kas töövõtja on akt-arve ära maksnud.

Tõendatud ei ole hageja väide, et lisaks akt-arvel märgitud töödele tehti kinnistul asuva peamaja

rekonstrueerimiseks ka muid vajalikke töid, mille tõttu oli tööde maksumus kokku 12 782 eurot

33 senti.

Põhjendatud ei ole kostja väide, et kinnistul asunud vanade kuuride lammutamine ei olnud

kaasomanike huvides. Kuuride lammutamine on kinnistu kõigi omanike huvides, sest sellega

korrastatakse kinnistut kui tervikut ja sellega kasvab kinnistu kui terviku väärtus. Kinnistu väärtust

võib alandada ka aknast või kinnistult selle osale avanev korrastamata vaade.

Õige ei ole maakohtu seisukoht, et kuna ehitusprojekti ei antud kaasomanikele üle, ei ole nad

soodustust saanud. Kostja ei ole hagile vastates märkinud, et kaasomanikele keelduti projekti üle

andmast. Samuti ei ole esitatud andmeid, et kaasomanikud oleksid taotlenud projekti või selle koopia

üleandmist. Kuna kaasomanikud andsid ehitusprojektile kooskõlastusi, pidid nad teadma nii projekti

tellimisest kui ka valmimisest. Tunnistaja K. Linde ütluste ja arvega on tõendatud, et töövõtja tellis ja

OÜ Cera-Fil koostas korterelamu rekonstrueerimise projekti. Pole alust väita, et see töö ei ole tehtud

kaasomanike huvides. Asjaolu, et kaasomanikud olid loobunud kavast ehitada pööningukorrusele

korterid ja need võõrandada, ei muuda ehitusprojekti tellimist nende huvide ja eeldatava tahte

vastaseks VÕS § 1018 lg 1 p 2 mõttes. Ehitusprojekti on eelduslikult võimalik kasutada ka hiljem.

Projekti koostamiseks tehtud kulutused olid nende tegemise ajal kaasomanike huvides.

Eeltoodust tulenevalt on tõendatud, et töövõtja kandis käsundita asjaajamise õigussuhte raames

kaasomanike huvides kulusid kokku 13 876 eurot 50 senti (sh 10 256 eurot 54 senti + 3619 eurot

96 senti). Hageja vähendas oma nõuet A. Kokaga sõlmitud kokkuleppe alusel 3950 euro võrra. Seega

on tõendatud hageja põhinõue 9926 eurot 50 senti.

Maakohus tuvastas õigesti, et vaidlusalused tööd tehti kaasomanike soovil. Asja materjalidest ei

nähtu, et töövõtja oleks kaasomanikele soovinud peale suruda soovimatuid töid ja kohustanud neid

selle eest maksma. Kanalisatsioonitorustiku parendamine, kuuride lammutamine, prahi utiliseerimine

ja ehitusprojekti tellimine oli vähemalt osaliselt kaasomanike huvi, kuigi sellega oli kavas soodustada

ka töövõtjat, kes soovis pööningukorrusele ehitatavad korterid omandada. Seega on täidetud

VÕS § 1018 lg 1 p-st 2 tulenev eeldus ning töövõtjal on VÕS § 1023 lg 1 alusel õigus nõuda, et

soodustatu hüvitaks talle asjaajamisel tehtud kulutused. Kuna soodustatud on kinnistu kaasomanikud,

on nad solidaarvõlgnikud (VÕS § 65 lg 1) ja võlausaldaja võib valida, kelle vastu ta nõude esitab.

Hageja võib nõude esitada kostja kui kinnistu ühe kaasomaniku vastu.

Lisaks VÕS § 1023 lg 1 alusel kostjalt välja mõistetavale 9926 euro 50 sendi suurusele põhinõudele

tuleb temalt välja mõista ka viivis 8122 eurot 70 senti kohtuotsuse tegemise aja seisuga ja edasi

VÕS § 113 lg-s 1 sätestatud määras kuni põhinõude täitmiseni, kuid mitte rohkem kui põhinõude

ulatuses.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

8. Kostja palub ringkonnakohtu otsuse tühistada ja jätta jõusse maakohtu otsuse ning jätta

menetluskulud hageja kanda, kellelt mõista välja kostja kassatsiooniastmes kantud lepingulise

esindaja kulu 972 eurot.

Kassatsioonkaebuse kohaselt ületas ringkonnakohus apellatsioonkaebuse piire. Hageja ei

vaidlustanud maakohtu otsust kuuri lammutamiseks ja prahi utiliseerimiseks tehtud kulude kostjalt

välja mõistmata jätmise osas. Sellele vaatamata mõistis ringkonnakohus ka need kulud kostjalt välja.

Ringkonnakohus on üllatuslikult asunud tunnistaja ütlusi ümber hindama. Tunnistaja I. Raudsepp,

kelle ütlustele ringkonnakohus oma otsuse rajas, oli maakohtus andnud vastuolulisi ja ebausutavaid

ütlusi. Ringkonnakohus ei põhjendanud, miks ta hindab tunnistaja ütlusi maakohtust erinevalt.

Tunnistaja ütluse ümberhindamine teda vahetult üle kuulamata on erandlik ja peab vastama rangetele

nõuetele. Ringkonnakohus on alusetult lahendanud asja käsundita asjaajamise sätete järgi. Vale on

ringkonnakohtu seisukoht, et asja lahendamiseks ei ole oluline, kas töövõtja tasus talle esitatud arve.

Juhul, kui töövõtja ei tasunud arvet, rikastuks hageja kostja arvel alusetult. Hagi rahuldades jättis

ringkonnakohus tuvastamata väidetavate avariitööde ja kokkuleppeliste torutööde mahu. Samuti ei

ole selge, kui palju sai ehitusprojekti koostamisest kasu töövõtja. Vähemalt ehitusprojekti juures ajas

töövõtja olulises osas enda asja ja selles osas ei võinud ringkonnakohus hagi rahuldada. Samuti sai

trassitöödest suuremat kasu hoovimaja, kuhu veeti võrreldes peamajaga pikem toru. Lisaks on

ringkonnakohus eksinud menetluskulude jaotamisel.

9. Hageja vaidleb kassatsioonkaebusele vastu ja palub jätta ringkonnakohtu otsuse muutmata.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

10. Kolleegium leiab, et ringkonnakohtu otsus tuleb tühistada TsMS § 669 lg 1 p 5 ja § 692 lg 4

esimese lause alusel olenemata kassatsioonkaebuse väidetest, kuna ringkonnakohtu otsus on olulises

ulatuses jäetud põhjendamata. Lisaks on ringkonnakohus kohaldanud valesti materiaalõiguse norme.

Asi tuleb saata uueks läbivaatamiseks ringkonnakohtule.

11. Hageja nõuab töövõtja nõude omandanud isikuna kostjalt kui kinnistu kaasomanikult kinnistule

tehtud kulutuste hüvitamist. Pooled on menetluses vaielnud mh selle üle, millisel õiguslikul alusel

hageja kostjalt hüvitist nõuab. Ringkonnakohus on nõustunud maakohtu seisukohaga, et hagejal on

kostja vastu käsundita asjaajamisest tulenev kulutuste hüvitamise nõue.

Kuna pooltevahelise õigussuhte kvalifitseerimine on TsMS § 436 lg 7 ja § 438 lg 1 järgi kohtu

ülesanne, oli kohtutel kohustus anda poolte esitatud asjaolude alusel hageja nõudele õiguslik hinnang,

olemata seejuures seotud poolte esitatud õiguslike väidetega. Kohtud on õigesti kvalifitseerinud

hageja nõude käsundita asjaajamisest tulenevaks nõudeks. Kolleegium märgib lisaks, et kuna ka

Riigikohus viitas samas tsiviilasjas tehtud otsuses võimalusele, et kostja võib vastutada hageja ees

VÕS § 1018 ja § 1023 lg-te 1 ja 2 alusel, ning sellest lähtus maakohus ka aegumise kohta tehtud

vaheotsuses ja ringkonnakohus vaheotsuse peale esitatud apellatsioonkaebuse kohta tehtud otsuses, ei

saanud ringkonnakohtu järeldus olla pooltele üllatuslik (Riigikohtu 14. mai 2014. a otsus tsiviilasjas

nr 3-2-1-36-14, p 13).

12. Ringkonnakohus ei ole põhjendanud oma seisukohta, et kostja vastutab hageja ees

solidaarvõlgnikuna. Lähtudes üksnes hageja nõudest ja väidetest, rikkus ringkonnakohus oluliselt

TsMS § 669 lg 1 p-s 5 ning § 436 lg-s 7 ja § 652 lg-s 8 sätestatut ja kohaldas VÕS § 63 asemel

ekslikult VÕS § 65.

VÕS § 63 lg 1 esimese ja teise lause kohaselt, kui mitu isikut peavad täitma sama osadeks jagatava

kohustuse, peavad nad seda tegema võrdsetes osades, kui seaduses või tehinguga ei ole ette nähtud

teisiti. Eeltoodu ei kohaldu, kui mitu isikut peavad kohustuse täitma solidaarvõlgnikena (VÕS § 63

lg 2). Võlausaldaja võib VÕS § 65 lg 1 alusel nõuda kohustuse täielikku või osalist täitmist kõigilt

võlgnikelt ühiselt või igaühelt või mõnelt neist juhul, kui mitu isikut peavad täitma kohustuse

solidaarselt. Solidaarkohustus tekib VÕS § 65 lg 2 järgi, kui mitu isikut peavad täitma sama sisuga

kohustuse, mille täitmist võib võlausaldaja nõuda vaid ühe korra, samuti muul seaduses sätestatud

juhul või tehingu alusel. Solidaarkohustus tekib VÕS § 65 lg 3 kohaselt ka siis, kui kohustus on

jagamatu. Seadusest ei tulene, et käsundita asjaajamise sätete alusel vastutavad isikud on

solidaarvõlgnikeks VÕS § 65 tähenduses. Kolleegium on varasemas praktikas rõhutanud, et

korteriomanikud vastutavad käsundita asjaajamise sätete järgi üksnes osavõlgnikena (Riigikohtu

24. aprilli 2013. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-33-13, p 15; 30. aprilli 2008. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-

25-08, p 15). Kolleegium jääb sellele seisukohale ka praeguses asjas ning rõhutab, et võlgnike

paljusust reguleerivaid sätteid, sh VÕS §-s 63 sätestatud osavastutust kohaldab kohus ise, sõltumata

poolte õiguslikust hinnangust (TsMS § 436 lg 7).

13. Kolleegium ei nõustu kostja kassatsioonkaebuse väitega asja lahendamisel apellatsioonkaebuse

piiride ületamise kohta. Kuna hageja palus apellatsioonkaebuses tühistada maakohtu otsuse tervikuna

ja teha uue otsuse, millega hagi rahuldada, oli ringkonnakohtul õigus kontrollida maakohtu otsust mh

kuuri lammutamise ja prahi utiliseerimise kulude hüvitamise osas (TsMS § 651 lg 1).

14. Vastuseks kostja kassatsioonkaebuse väidetele ringkonnakohtu asjaolude vale tuvastamise kohta

märgib kolleegium, et Riigikohus on seotud apellatsioonikohtu tuvastatud faktiliste asjaoludega ning

ise asjaolusid ei tuvasta ega tõendeid ei hinda (TsMS § 688 lg-d 4 ja 5). Kolleegiumi hinnangul ei ole

ringkonnakohus asjaolude tuvastamisel ja tõendite hindamisel oluliselt menetlusõiguse norme

rikkunud.

Tunnistaja ütluste ümberhindamise kohta ringkonnakohtus peab kolleegium vajalikuks selgitada

järgmist. TsMS § 653 annab ringkonnakohtule õiguse hinnata maakohtu hinnatud tõendit teisiti, kui

apellatsioonkaebuses vaidlustatakse otsust tõendil põhineva asjaolu osas. Seejuures on

ringkonnakohtul kohustus märkida, miks tuleb tõendit teisiti hinnata (Riigikohtu 30. septembri

2015. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-100-15, p 28). Maakohus on üldsõnaliselt märkinud, et tunnistajate

ütlused on asjaolude ja tööde tegemise osas osaliselt vastuolulised. Ringkonnakohtu otsuse kohaselt

jättis maakohus põhjendamatult tunnistaja I. Raudsepa ütlused tähelepanuta. Kolleegiumi hinnangul

on ringkonnakohus selle tunnistaja ütlustega arvestamist piisavalt põhjendanud ega ole nende

hindamisel menetlusõiguse norme rikkunud. TsMS §-st 653 (ega selle sätte ja TsMS § 652 lg 5

koostoimest) ei saa järeldada, et ringkonnakohus saab tõendit teisiti hinnata üksnes juhul, kui ta

kuulab tunnistaja ise uuesti üle. Vastupidise tõlgenduse korral võib olla takistatud

tsiviilkohtumenetluse ülesande täitmine (TsMS § 2). Kuna maakohus oli I. Raudsepa tunnistajana

kohtuistungil üle kuulanud, oli ringkonnakohtul õigus hinnata tunnistaja maakohtus antud ütlusi ilma

teda uuesti üle kuulamata.

15. Menetluskulude jaotus jääb TsMS § 173 lg 3 teise lause järgi ringkonnakohtu otsustada.

16. Kuigi ringkonnakohtu otsus tuleb tühistada sõltumata kassatsioonkaebuse põhjendustest, on see

sisuliselt võrdsustatav kassatsioonkaebuse rahuldamisega TsMS § 149 lg 4 esimese lause mõttes.

Kostja on palunud kautsjoni tagastada isikule, kes selle tasus. Seega tuleb kassatsioonkaebuselt

tasutud kautsjon TsMS § 149 lg 4 esimese lause ja lg 8 esimese lause alusel tagastada selle maksnud

isikule.

Ants Kull, Peeter Jerofejev, Jaak Luik