3-2-1-99-16 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

TSIVIILKOLLEEGIUM

KOHTUMÄÄRUS

Kohtuasja number

3-2-1-99-16

Määruse kuupäev

Tartu, 16. november 2016

Kohtukoosseis

Eesistuja Villu Kõve, liikmed Peeter Jerofejev, Henn Jõks,

Ants Kull, Jaak Luik, Malle Seppik ja Tambet Tampuu

Kohtuasi

Tallinna linna avaldus L. K-lt lapse T. C. K hooldusõiguse

äravõtmiseks ja lapsele eestkostja määramiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Ringkonnakohtu 6. aprilli 2016. a määrus tsiviilasjas

nr 2-14-61955

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Tallinna linna määruskaebus

Menetlusosalised ja nende

esindajad Riigikohtus

Avaldaja Tallinna linn, esindaja advokaat Helen-Lumelille

Tomberg

Puudutatud isik L. K, esindaja advokaat Anna Solomko

Puudutatud isik T. C. K, esindaja vandeadvokaat Natalja

Santaševa

Asja läbivaatamise kuupäev

17. oktoober 2016. a, kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Jätta Tallinna Ringkonnakohtu 6. aprilli 2016. a määrus tsiviilasjas nr 2-14-61955 muutmata

ja määruskaebus rahuldamata.

2. Jätta Tallinna linna kassatsiooniastme menetluskulud tema enda kanda ning L. K ja T. C. K

menetluskulud riigi kanda.

3. Arvata määruskaebuselt tasutud kautsjon riigituludesse.

4. Määrata OÜ-le Advokaadibüroo CLARUS riigieelarvest makstavaks tasuks T. C. K-le

Riigikohtus osutatud riigi õigusabi eest 72 eurot (sh käibemaks). Saata määrus selles osas

täitmiseks Eesti Advokatuurile.

5. Määrata Vladimir Sadekov advokaadibüroo OÜ-le riigieelarvest makstavaks tasuks L. K-le

Riigikohtus osutatud riigi õigusabi eest 216 eurot (sh käibemaks). Saata määrus selles osas

täitmiseks Eesti Advokatuurile.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Tallinna linn (avaldaja) esitas 4. detsembril 2014 Harju Maakohtule avalduse L. K-lt (puudutatud

isik I, ema) hooldusõiguse äravõtmiseks lapse T. C. K (puudutatud isik II, laps) suhtes ja lapsele

eestkostja määramiseks.

Avalduse kohaselt ei ole lapse ema täitnud alaealise lapse hoolduskohustust, ta on jätnud lapse

järelevalveta või võõraste inimeste hoolde, samuti on ta vahetanud korduvalt elukohta, pole andnud

lapsele võimalust kohanemiseks ja on jätnud lapse füüsiliselt hooldamata. Eestkosteasutus on

pakkunud lapse emale erinevaid toetavaid meetmeid - talle anti eluruum ja aidati selle sisustamisel,

abistati toidu ja lapsele vajalike asjade saamisel, nõustati töö leidmisel ning lasteaiakoha säilitamise

ja elamispinna küsimustes. Need meetmed ei ole tulemusi andnud. Laps viibib turvakodus, tema ema

vastu on algatatud üksteist süüteomenetlust. Avalduse esitamise ajal viibis lapse ema vanglas, kuid

loovutati Harju Maakohtu 20. novembri 2014. a otsusega Portugali Vabariiki, kus toimus tema

süüasja kohtumenetlus ning kus ta asus kandma vanglakaristust.

2. Harju Maakohus peatas 18. veebruari 2015. a määrusega lapse ema hooldusõiguse lapse suhtes

tema kinnipidamisasutuses viibimise ajaks ja määras, et kinnipidamisasutusest vabanemise järel

hooldusõigus taastatakse. Maakohus määras lapse eestkostjaks avaldaja. Tallinna Ringkonnakohus

tühistas 17. aprilli 2015. a määrusega maakohtu määruse ja saatis asja uueks läbivaatamiseks

maakohtule. Ringkonnakohus märkis, et maakohus on põhjendamatult leidnud, et lapse emalt

hooldusõiguse äravõtmine on ebaõiglane, kuna ei ole teada, kas ema peab kandma vanglakaristust või

ta vabastatakse katseajaga. Ainuüksi vanema vabaduses viibimine ei anna alust järeldada, et ta on

suuteline kaitsma lapse huve. Maakohtu määrusest ei nähtu asjaolusid, mille põhjal on kohus

veendunud, et vanglast vabanemisel on lapse ema vaatamata senisele käitumisele suuteline täitma

hooldusõigust ja tagama lapse heaolu.

3. Ema palus jätta hooldusõiguse ära võtmata, selgitades, et parandab ennast ja soovib ise oma last

kasvatada ning armastab last üle kõige. Laps ei ole emaga koos olles kunagi näljas olnud, on olnud

alati puhas ja pestud. Lapse emale määrati karistuseks vangistus 4 aastat ja 6 kuud, ta on taotlenud

tuua ennast üle Eesti vanglasse ning on võimalus, et Eestis võidakse ta karistuse kandmisest tingimisi

vabastada. Vanglast vabanemise järel asub ta elama koos elukaaslase ja nende ühise noorema pojaga.

Lapse ema elukaaslane hoolib lapsest väga ja tahab, et ka tema elaks nendega koos.

4. Emale menetlusabi korras määratud esindaja leidis, et lapse emalt lapse suhtes hooldusõiguse

äravõtmine ei ole põhjendatud ja on vastuolus perekonna autonoomia põhimõttega. Lapse emale tuleb

anda võimalus ennast parandada ning kohaldada tuleb muid abinõusid. Lapse ema kahetseb oma

süütegu ja peale vanglast vabanemist soovib oma elu korraldada parimal viisil. Emal ja lapsel on

tugev emotsionaalne side, vaatamata kõigile eluraskustele on nad alati koos olnud.

5. Lapsele menetlusabi korras määratud esindaja leidis, et lapse emalt tuleb lapse suhtes hooldusõigus

täielikult ära võtta. Lapsele on praegu tagatud kõik tingimused arenguks, tema heaolu ei ole ohus.

Sotsiaaltöötajad on lapse emaga tegelenud alates 2009. a-st, kuid ema ei ole oma eluviisi muutnud ja

laps paigutati turvakodusse. Laps vajab stabiilsust ja turvatunnet ööpäev läbi, tema ema ei ole

võimeline seda pakkuma. Emalt hooldusõiguse äravõtmine ja lapsele eestkostja määramine on lapse

huvides.

6. Avaldaja selgitas täiendavalt, et lapsele osutatakse alates 26. märtsist 2015 asenduskodu teenuselt

ja ta on asenduskodus kohanenud. Laps on sõbralik kõigi täiskasvanutega ning otsib neilt tähelepanu

ja lähedust. Laps käib tööpäevadel lasteaias, kus on samuti kohanenud. Asjaolu, et laps sattus ema

kinnipidamise tõttu turvakodusse, ei olnud kohtusse pöördumise aluseks. Avaldus esitati seetõttu, et

ema ei täitnud oma vanema kohustusi keskmiselt vanemalt oodataval viisil selliselt, et lapsel oleks

olemas eluase, kindel päevakava, stabiilne elukorraldus ja hoolitsev ning toetav pere. Avaldajale oli

teada lapse ema heitlik eluviis ja viibimine erinevates elukohtades. Lapse emalt tuleb lapse

hooldamise õigus ära võtta, kuna laps ei ole saanud ema lähedust ja hoolt. Ema liikuv eluviis,

ebastabiilne elukorraldus, toimetulematus ning ükskõiksus lapse vastu tõi kaasa selle, et laps oli

erinevate isikute hoiul ja tema lasteaias käimine alushariduse omandamiseks oli episoodiline.

7. Harju Maakohus rahuldas 30. novembri 2015. a määrusega avalduse ning võttis emalt ära lapse

isikuhooldusõiguse ja varahooldusõiguse. Lapse eestkostjaks määrati kuni lapse täisealiseks

saamiseni avaldaja. Menetluskulud jäid riigi kanda.

Maakohtu otsuse kohaselt sündis laps 9. mail 2010, tema isa kohta ei ole sünniakti kannet tehtud.

Laps viibib Tallinna Lastekodus, tema ema kannab vanglakaristust Portugali Vabariigis São Domingo

de Ranas. Koos emaga viibib vangla lastega isikute üksuses tema 8. aprillil 2015 sündinud teine

poeg. Lapse ema elas peres, kus emalt võeti ära hooldusõigus, ning alates 13-aastaseks saamisest kuni

täisealiseks saamiseni elas lapse ema lastekodus. Ellu astudes ja lapse sündides ei olnud tal lapse

kasvatamiseks vajalikke sotsiaalseid oskusi. Alates lapse sünnist kuni ema vangistamiseni on temaga

tegelenud ning talle ja lapsele toetust ja abi andnud erinevate omavalitsuste lastekaitsetöötajad.

Vaatamata sellele, et lapse emale maksti rahalisi toetusi, abistati toidu ja lapse riietega, nõustati igal

viisil teenuste saamisel ja lapse kasvatamisel, tehti kodukülastusi, anti pärast lapse sündi eluruum

koos sisustusega, ei hoolitsenud ema lapse eest vastutustundlikult. Lapse ema vahetas pidevalt

elukohta ega andnud lapsele võimalust kohaneda ja pidada ühte kohta oma koduks. Pärast lapse sündi

lahkus lapse ema koos lapsega talle antud sotsiaaleluruumist juhusliku elukaaslase juurde. Kuna

2011. a veebruaris paigutati lapse ema kainenema, viidi laps haiglasse, kus tekkis kahtlus, et laps on

alahooldatud. Pärast seda jäid ema ja laps lastekaitsetöötajate järelevalve alla. Augustis 2011 lahkus

ema koos lapsega Tartust Valga linna. Detsembris 2011 jättis ema 1-aastase lapse oma tuttavale hoida

ja lahkus. Tuttav teatas lapsest lastekaitsetöötajale ja laps paigutati turvakodusse. 2011 ja 2012 elasid

ema ja laps teadaolevalt Valga linnas. Augustis 2013 saabus ema koos lapsega Tallinnasse, kus ema

nõustati sotsiaaleluruumi saamise võimalusest ja anti turvakodude kontaktid, kuid lapse ema ei

taotlenud eluruumi. Novembris 2013 jättis lapse ema lapse 1,5 kuuks Valga linnas oma emale hoida

ja elas ise mujal. Novembris 2014 lapse ema vahistati ja laps paigutati turvakodusse. Lapse ema ei

ole oluliseks pidanud lapsele lasteaias hariduse andmist. Emaga elatud aja jooksul oli laps lasteaia

nimekirjas pool aastat, viibides lasteaias vaid 18 päeva. Ema ei teatanud lapse lasteaiast lahkumisest

ega lõpetanud lepingut. Pärast vanglast vabanemist lapse emale kasvatada andmine oleks lapsele

ohtlik, sest ema on jätnud ta korduvalt hooletusse. Vaieldamatult on last kahjustav, kui lapse emal on

õigus otsustada tema eluliste küsimuste üle.

Lapse emalt tuleb lapse hooldusõigus ära võtta ka seetõttu, et ta põhjustas teadlikult olukorra, kus

laps jäi aastateks ilma ema hoolitsusest. Iga teovõimeline täisealine isik saab aru, et asudes

narkootikume vedama, on olemas suur oht saada vanglakaristus. 5-aastase lapse neljaks aastaks

asenduskodu teenusele jätmine ema vabanemist ootama ei ole lapse huvides. Maakohtul ei ole alust

arvata, et lapse emast saab vanglast vabanemisel vastutustundlik ja hoolitsev lapsevanem. Avaldaja

on rõhutanud, et hooldusõiguse äravõtmise avaldus esitati lapse hooletusse jätmise, mitte ema

vangistuse tõttu. Lapse ema vanglas viibimise tõttu ei ole alust hooldusõigust peatada.

Rahuldamata jääb lapse ema taotlus kuulata ära S. R, kes on väidetavalt nõus, et lapse ema asub

pärast vanglast vabanemist koos lastega tema juurde elama. Rahvastikuregistri andmetel ei ole lapse

ema ja tema elukaaslasena nimetatud isik kuidagi seotud, registri andmetel ei ole viimane ka tema

noorema lapse isa. S. R ei ole tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) §-des 558 ja 560 nimetatud

isikuks, kes kuulatakse lapse hooldusõiguse asjas ära. S. R on korduvalt kriminaalkorras karistatud

isik, kes ei sobi võõrast last kasvatama. Kuna lapse ema on kuulatud ära kirjalikult, ei ole vaja

kuulata teda ära menetluskonverentsil.

Kuna lapse emalt tuleb lapse hooldusõigus ära võtta ja lapse isa kohta ei ole sünniakti kannet tehtud,

tuleb lapsele määrata eestkostjaks tema rahvastikuregistrisse kantud elukoha valla- või linnavalitsus,

s.o avaldaja, kes on alates lapse ema kinnipidamisest täitnud lapse eestkostja ülesandeid. Eestkoste

tuleb seada kuni lapse täisealiseks saamiseni.

8. Emale määratud esindaja palus maakohtu määruse tühistada ja teha uue määruse, millega peatada

lapse ema hooldusõigus kuni lapse täisealiseks saamiseni või kuni kohus on tuvastanud lapse

hooldusõiguse peatamise aluse äralangemise. Samuti palus esindaja jätta rahuldamata taotluse

määrata lapse eestkostjaks avaldaja. Lisaks palus ta võtta tõendina vastu lapse ema 7. detsembri 2015

kirja ja rahuldada taotlus lapse ema menetluskonverentsil isiklikuks ärakuulamiseks. Pärast

määruskaebuse esitamist teatas lapse ema esindaja kohtule, et lapse eestkostjaks soovib saada A. T. J.

Lapse ema esitas kohtule avalduse, mille kohaselt on ta nõus, et A. T. J saab lapse eestkostjaks, kuna

ta on varem osalenud lapse elus nagu pereliige.

9. A. T. J avaldas kohtule, et on A. M ema ning tema poeg võib olla lapse isa, kuigi teda ei märgitud

sünnitunnistusele. A. M on nüüdseks surnud, kuid tema ja A. T. J on last alates tema esimestest

elukuudest korduvalt hoidnud ja A. M soovis lapse ema kinnipidamisel saada lapse eestkostjaks.

10. Avaldaja ja lapsele määratud esindaja vaidlesid määruskaebusele vastu ja palusid jätta selle

rahuldamata.

Avaldaja märkis, et A. T. J on juba kolmandaks eestkostja kandidaadiks, kelle lapse ema on

kohtumenetluse ajal nimetanud. Avaldajale ei ole teada, et A. T. J oleks lapse isapoolne vanaema.

Samas on A. T. J korduvalt pöördunud avaldaja poole, soovides teha lapse põlvnemise tuvastamiseks

ekspertiis. Tegelikult ei ole A. T. J valmis last perekonda võtma, ta ei ole avaldajaga eestkoste

määramist arutanud.

11. Maakohus võttis määruskaebuse menetlusse, jättis selle rahuldamata ja edastas läbivaatamiseks

Tallinna Ringkonnakohtule. Toetudes avaldaja arvamusele, märkis maakohus, et A. T. J ei ole sobiv

kandidaat lapse eestkostjaks.

Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused

12. Tallinna Ringkonnakohus tühistas 6. aprilli 2016. a määrusega maakohtu määruse lapse emalt

hooldusõiguse äravõtmise osas ning tegi uue määruse, millega peatas hooldusõiguse kuni peatamise

aluse äralangemiseni. Menetluskulud jäid riigi kanda.

Ringkonnakohtu määruse kohaselt rikkus maakohus TsMS § 558 lg-t 1, jättes lapse ema isiklikult ära

kuulamata. See rikkumine ei anna alust maakohtu määrust hooldusõiguse äravõtmise osas tühistada.

Lapse ema on andnud kirjalikke selgitusi mh asjaolude kohta, mille alusel avaldaja väidab, et ema

jättis lapse juba enne kinnipidamisasutusse sattumist vajaliku hooleta. Lisaks on lapse ema nõustunud

hooldusõiguse peatamisega. Kuna ema seisukoht, et hooldusõigust ei ole alust temalt ära võtta, on

põhjendatud, ei ole vaja teda videokonverentsil ära kuulata.

Maakohus põhjendas lapse emalt hooldusõiguse äravõtmist sellega, et lapse ema on pidevalt

vahetanud elukohta, mistõttu ei ole laps saanud kohaneda ega pidada ühte kohta oma koduks, lisaks

on ema viidud kainenema, ta jättis lapse korduvalt tuttavate hooldada, kelleks oli mh tema oma ema,

kellelt oli lapse ema enda suhtes hooldusõigus ära võetud. Samas nähtub tsiviilasja materjalidest, et

avaldaja pöördus nendel asjaoludel kohtu poole alles siis, kui lapse ema oli kohtuotsuse alusel

paigutatud kinnipidamisasutusse. Muutunud olukorras ei saa asuda tõsikindlalt seisukohale, et emalt

hooldusõiguse äravõtmine kui kõige äärmuslikuma abinõu rakendamine on praeguseks ajaks ainus

eesmärgipärane ja proportsionaalne vahend lapse heaolu ja huvide tagamiseks. Maakohtu määrusest

ei nähtu, milline on praegusel ajal see emast tulenev last ähvardav oht, mis tingib emalt

hooldusõiguse äravõtmise.

Perekonnaseaduse (PKS) § 135 lg 2 järgi võib kohus võtta vanemalt hooldusõiguse täielikult ära

üksnes juhul, kui teised abinõud ei ole andnud tulemusi või kui on põhjust eeldada, et nende

rakendamisest ei piisa ohu ärahoidmiseks. Maakohus ei ole põhjendanud, miks ei ole võimalik hoida

ohtu lapsele ära teiste abinõudega. Riigikohus on selgitanud, et kohtul tuleb lapse heaolu tagamiseks

kohaldada eelkõige perekonda toetavaid abinõusid ning üksnes juhul, kui sellised meetmed ei ole

tulemust andnud või on ilmne, et neil positiivset mõju ei oleks, saab kohus võtta vanemalt lapse

hooldusõiguse täielikult ära. Olukorras, kus lapse ema kannab karistust kinnipidamisasutuses,

viibides seal koos lapse poolvennaga, ja on korduvalt kinnitanud, et soovib last (lapsi) ise kasvatada,

tunneb huvi lapse käekäigu vastu, on nõus oma elukombeid ja senist elukorraldust muutma, tuleb

vanemale enne hooldusõiguse äravõtmist anda võimalus oma tahte tegelikuks elluviimiseks. Sellise

võimaluse saab talle anda alles pärast vanglast vabanemist. Riigikohus on selgitanud, et enne

hooldusõiguse lõplikku äravõtmist tuleb kohaldada muid abinõusid ja anda vanemale võimalus

näidata, kas ta suudab olukorda muuta ja last ähvardanud ohu kõrvaldada. Avaldaja palus lapse emalt

hooldusõiguse ära võtta alles siis, kui lapse ema peeti kuriteo toimepanemise tõttu kinni. Seega ei ole

kohtul olnud võimalust enne hooldusõiguse äravõtmist hinnata, kas muud abinõud võiksid ohtu

lapsele ära hoida. Hooldusõiguse äravõtmist tuleb pidada ennatlikuks olukorras, kus kohus ei ole

andnud lapse emale võimalust näidata oma võimet tagada lapsele turvaline keskkond ja teda

kasvatada.

Ainuüksi asjaolu, et vanem paneb toime kuriteo, mille eest teda karistatakse vangistusega, ei anna

alust vanemalt hooldusõigust ära võtta. Vanema kuritegelik eluviis võib koosmõjus muude

asjaoludega ohustada mõnel juhul lapse heaolu viisil, mis annab alust vanemalt hooldusõiguse

PKS §-de 134-135 alusel ära võtta. Vanema hooldusõiguse äravõtmiseks võib anda mh alust see, kui

vanem ei suuda kuritegeliku käitumise ja/või selle tagajärgede (vangistuse) tõttu hooldusõigust

teostada või jätab lapse seetõttu hooletusse ega täida muid vanema kohustusi (sh lapsega suhtlemise

kohustust ja vanema ülalpidamiskohustust) ning ta ei soovi seda olukorda muuta. Praegusel juhul ei

saa kindlalt väita, et lapse emal ei ole pärast vanglast vabanemist võimalik täita hooldusõigust lapse

suhtes. Hooldusõiguse äravõtmist lapse emalt saab hakata kaaluma alles pärast tema vanglast

vabanemist, kui ilmneb, et ta ei ole võimeline lapse huve tagama.

Eeltoodust tulenevalt on sobivaks hooldusõiguse piiramise viisiks hooldusõiguse peatamine

PKS § 140 lg 1 alusel. Vanema kestev võimetus hooldusõigust teostada tähendab viidatud sätte

mõttes seda, et vanema hooldusõiguse teostamine on pikema aja jooksul faktiliselt takistatud.

Hooldusõiguse teostamise takistus langeb emal eelduslikult ära vanglast vabanemisega. PKS § 1231

lg 2 järgi taastatakse vanema hooldusõigus vanema avalduse alusel, kui lapse huvid ei ole enam ohus.

Kuna hooldusõigus peatatakse, tuleb lapsele määrata eestkostja. Tsiviilasja materjalid ei anna alust

lapsele määratud eestkostjat vahetada. Kuigi asjas on esitatud füüsilisest isikust eestkostja kandidaat,

keda tema sobivuse korral tuleks eestkostjana eelistada eestkosteasutusele, ei anna maakohtu ja

eestkosteasutuse kogutud materjalid vajalikku kindlust A. T. J sobivuse kohta olema lapse

eestkostjaks. A. T. J ei ole lapsega pikka aega kohtunud ja laps ei pruugi teda mäletada.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

13. Avaldaja esitas määruskaebuse, milles palub ringkonnakohtu määruse tühistada ja jätta jõusse

maakohtu määruse. Avaldaja palub mõista lapse emalt välja avaldaja kassatsiooniastmes kantud

menetluskulu 2577 eurot 60 senti.

Määruskaebuse kohaselt rikkus ringkonnakohus oluliselt menetlusõiguse norme ja kohaldas valesti

materiaalõiguse norme. Ringkonnakohus ei ole määruses esitanud ühtegi asjaolu, millest saab

järeldada, et ema senist käitumist arvestades oleks ta vanglast vabanemisel võimeline hooldusõigust

teostama. Ringkonnakohus tugines üksnes ema kinnitusele, et ta tahab ennast muuta ja asuda last

kasvatama. Ringkonnakohus ei analüüsinud ühtegi tõendit ega märkinud, miks ta hindab neid

maakohtust erinevalt.

Ringkonnakohus ei ole järginud Riigikohtu seisukohta, mille kohaselt vanema vangistus iseenesest ei

anna alust hooldusõiguse äravõtmiseks, küll aga võib selleks anda alust vanema kuritegelik eluviis

koosmõjus muude asjaoludega. Ema varasem käitumine annab alust eeldada, et ta ei kavatse oma

elukombeid pärast vanglast vabanemist muuta. Ringkonnakohtu määrusest ei selgu, kuidas mõjutab

asja lahendust ringkonnakohtu etteheide, et avaldaja esitas avalduse kohtusse alles pärast lapse ema

kinnipidamist. Ringkonnakohus andis vale õigusliku hinnangu last ähvardavale ohule. Oht lapsele ei

pea olema füüsiline, vaid võib ohustada ka lapse vaimset ja hingelist heaolu. Lapse huvides ei ole, et

ta peab ootama lastekodus oma ema vanglast vabanemist. Ringkonnakohus ei arvestanud lapse ema

vangistusaja ja vabanemise tõenäosusega. Samuti on ringkonnakohus jätnud tähelepanuta, et

asjaolude muutumise korral võib ema taotleda PKS § 1231 lg 2 alusel hooldusõigust piiravate

abinõude rakendamise lõpetamist. Ringkonnakohtu lahend tekitab olukorra, kus laps peab

tõenäoliselt jääma mitmeks aastaks lastekodusse ega saa asuda elama kasuperekonda.

14. Ema palub jätta määruskaebuse rahuldamata ja ringkonnakohtu määruse muutmata. Lapse ema

arvates kahjustab temalt hooldusõiguse täielik äravõtmine oluliselt nii lapse kui ka ema huve.

Avaldaja ei ole tõendanud, et lapsele eksisteerib oht, mille ärahoidmiseks tuleb rakendada kõige

äärmuslikumat meedet võtta hooldusõigus emalt täielikult ära. Sellest, et lapse ema ei ole varem

kriminaalkorras karistatud, saab järeldada, et tõenäoliselt on ta mõistnud oma eksimust ja soovib

siiralt olukorda parandada. Emale määratud esindaja palub määrata kindlaks riigi õigusabi tasu ja

suurus ning hüvitada talle 216 eurot.

15. Lapsele määratud esindaja nõustub avaldaja määruskaebusega ning palub määrata kindlaks riigi

õigusabi tasu suurus ja hüvitada talle 72 eurot.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

16. Kolleegium leiab, et määruskaebus tuleb TsMS § 695 ja § 691 p 1 alusel jätta rahuldamata ja

ringkonnakohtu määrus muutmata. Kolleegium nõustub TsMS § 695 ja § 689 lg 5 alusel

ringkonnakohtu põhjendustega ega pea vajalikuks neid korrata.

17. PKS § 134 lg 1 järgi, kui lapse kehalist, vaimset või hingelist heaolu või tema vara ohustab

vanema hooldusõiguse kuritarvitamine, lapse hooletussejätmine, vanemate suutmatus täita oma

kohustusi või kolmanda isiku käitumine ja kui vanemad ei soovi või ei ole võimelised ohtu ära

hoidma, rakendab kohus ohu ärahoidmiseks vajalikke abinõusid, mh PKS § 134 lg-s 3 ning §-des 135

ja 136 loetletud meetmeid. PKS § 134 lg 3 järgi võib kohus mh isiku- või varahooldusõigust piirata.

PKS § 135 lg 2 annab kohtule õiguse võtta vanemalt hooldusõigus täielikult ära, kui teised abinõud ei

ole tulemusi andnud või kui on põhjust eeldada, et nende rakendamisest ei piisa ohu ärahoidmiseks.

Kui vanem on kestvalt võimetu lapse hooldusõigust teostama, peatab kohus vanema hooldusõiguse

PKS § 140 lg 1 alusel. Kolleegium selgitab, et vanemalt hooldusõiguse äravõtmine või hooldusõiguse

peatamine on kohtu kaalutlusotsus, millesse kõrgema astme kohus sekkub vaid juhul, kui alama

astme kohus on ületanud diskretsiooni piire või rikkunud oluliselt menetlusõiguse normi.

Ringkonnakohtu määruses neid puudusi kolleegiumi hinnangul ei ole.

18. Maakohus põhjendas lapse emalt hooldusõiguse äravõtmist sellega, et kuna ema on oma

ebastabiilse elukorraldusega (mh pidev elukoha vahetamine, kainenema sattumine, lapse teiste

isikute, sh oma ema, kellelt on hooldusõigus ära võetud, hooldada jätmine) jätnud lapse korduvalt

hooletusse ning vaatamata erinevatele toetustele ja nõustamisele ei hoolitsenud ta lapse eest

vastutustundlikult, oleks pärast vanglast vabanemist lapse temale kasvatada andmine lapsele ohtlik.

Samuti leidis maakohus, et hooldusõigus tuleb emalt ära võtta, kuna ta jättis kuriteo toimepanemise

tõttu lapse teadlikult aastateks ema hoolitsusest ilma ning maakohtul ei ole alust arvata, et temast

saab vanglast vabanedes vastutustundlik ja hoolitsev lapsevanem. Maakohtu seisukoha järgi ei ole

lapse ema vanglas viibimise tõttu alust hooldusõigust peatada.

Ringkonnakohus on märkinud, et maakohtu määrusest ei nähtu, milline on last ähvardav oht, mis

tingib emalt hooldusõiguse äravõtmise, ning miks ei ole võimalik hoida ohtu lapsele ära teiste

abinõudega. Ringkonnakohtu arvates ei saa kindlalt väita, et lapse emal ei ole pärast vanglast

vabanemist võimalik hooldusõigust täita.

19. Kolleegiumi hinnangul on ringkonnakohus piisavalt põhjendanud, miks ta leiab erinevalt

maakohtust, et lapse ema hooldusõigus tuleb PKS § 140 lg 1 kohaselt peatada, mitte PKS § 134 lg 1

ja § 135 lg 2 alusel ära võtta. Kohtute tuvastatud asjaolud ja avaldaja määruskaebuse väited ei anna

alust asuda ringkonnakohtust erinevale seisukohale.

Ringkonnakohtu põhjendused on kooskõlas kolleegiumi varasema seisukohaga, et juhul, kui

ainuhooldusõigust omav vanem asub kinnipidamisasutuses karistust kandma ega saa lapse eest

hoolitseda ja tema õigusi ja huve kaitsta, tuleb vanema hooldusõigus üldjuhul peatada ja anda

hooldusõigus üle teisele vanemale või määrata lapsele eestkostja (Riigikohtu 11. mai 2016. a määrus

tsiviilasjas nr 3-2-1-26-16). Samuti on ringkonnakohus arvestanud kolleegiumi varasemat seisukohta,

et enne hooldusõiguse äravõtmist tuleb kohaldada muid abinõusid ja anda vanemale võimalus

näidata, kas ta suudab olukorda muuta ja last ähvardava ohu kõrvaldada (Riigikohtu 16. septembri

2015. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-78-15, p 18). Lisaks on ringkonnakohus arvestanud kolleegiumi

varasema seisukohaga, et vanemalt hooldusõiguse PKS §-de 134 ja 135 alusel äravõtmise aluseks

võib olla vanema kuritegelik eluviis koosmõjus muude asjaoludega (Riigikohtu 14. detsembri 2013. a

määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-142-13, p 18).

20. Vastuseks avaldaja määruskaebusele märgib kolleegium, et ei nõustu väitega, et ringkonnakohus

tugines hooldusõigust peatades üksnes ema kinnitusele, et ta soovib ennast muuta, ega hinnanud oma

seisukoha kujundamisel ühtegi tõendit. Ringkonnakohus on maakohtu määrust kontrollides leidnud,

et maakohus pole kindlaks teinud, milles seisneb emast tulenev last ähvardav oht. Ema avaldatuga on

ringkonnakohus kolleegiumi hinnangul arvestanud täiendavalt. Õige on avaldaja seisukoht, et last

ähvardav oht PKS § 134 lg 1 ja § 135 lg 2 mõttes ei pea olema üksnes füüsiline, vaid ohustatud võib

olla ka lapse vaimne ja hingeline heaolu. Kolleegium nõustub ringkonnakohtu järeldusega, et

praegusel juhul ei ole tuvastatud asjaolusid, millest saaks järeldada, et emalt hooldusõiguse ära

võtmata jätmine on lapsele ohtlik. Avaldaja märgib õigesti, et lapse huvides ei ole, et ta peab ootama

lastekodus ema vanglast vabanemist. Samas ei oleks lapse huvides ka emalt hooldusõigus ära võtta

ainuüksi põhjusel, et ta viibib vanglas. Kolleegium märgib vastuseks määruskaebusele ka seda, et

seaduse järgi ei ole piiratud lapse elama asumine kasuperekonda olukorras, kus lapse emalt ei ole

hooldusõigust ära võetud, vaid see on PKS § 140 lg 1 järgi peatatud.

21. Lisaks peab kolleegium vajalikuks selgitada lapse vanemate ärakuulamist TsMS § 558 järgi.

TsMS § 558 lg 1 järgi kuulab kohus vanema õigusi lapse suhtes puudutavas menetluses vanemad ära.

Vanemate isiklike õiguste osas kuulab kohus vanemad ära isiklikult. Kui menetlus toimub lapse

heaolu ohustamise üle, kuulab kohus vanemad isiklikult ära ja arutab nendega lapse huvide kaitset.

Alused, mille korral on kohtul õigus jätta vanemad ära kuulamata, on sätestatud TsMS § 558 lg-tes 2

ja 3. Eeltoodust tulenevalt peab kohus vanema temalt hooldusõiguse äravõtmise või peatamise

otsustamisel üldjuhul isiklikult ära kuulama.

Ringkonnakohus ei ole põhjendanud ema isiklikult ära kuulamata jätmist TsMS § 558 lg-tes 2 või 3

ettenähtud alustega. Kolleegiumi arvates ei pruukinud ema isiklik ärakuulamine olla takistatud.

Ainuüksi see, et lapse ema oli andnud kohtule kirjalikud selgitused ja nõustunud hooldusõiguse

peatamisega, ei andnud ringkonnakohtule õigust jätta ta isiklikult ära kuulamata. Kuna lapse ema ei

ole ringkonnakohtu määrust vaidlustanud ning TsMS § 558 lg 1 rikkumine ei toonud kaasa ebaõiget

kohtulahendit, ei ole kolleegiumil alust ringkonnakohtu määrust selle rikkumise tõttu tühistada.

22. Kuivõrd asjas ei ole tuvastatud emalt hooldusõiguse äravõtmise aluseks olevaid asjaolusid,

nõustub kolleegium ringkonnakohtu järeldusega, et põhjendatud on hooldusõigus peatada. Eeltoodust

tulenevalt on ringkonnakohus õigesti märkinud, et emalt hooldusõiguse äravõtmist PKS § 134 lg 1

ja § 135 lg 2 alusel saab hakata kaaluma pärast tema vanglast vabanemist, kui ilmneb, et ta ei ole

võimeline lapse huve tagama.

23. Kohtud jätsid menetluskulud TsMS § 172 lg 3 alusel riigi kanda. Kuna avaldaja määruskaebus

jääb rahuldamata, jäävad avaldaja kassatsiooniastme menetluskulud TsMS § 171 lg 1 ja TsMS § 172

lg 3 kohaselt tema enda kanda ja puudutatud isikute menetluskulud riigi kanda.

24. Määruskaebuse rahuldamata jätmise tõttu tuleb kaebuselt tasutud kautsjon arvata TsMS § 149 lg 4

teise lause järgi riigituludesse.

25. Maakohus määras 18. detsembri 2014. a määrusega nii lapsele kui ka tema emale esindajad riigi

kulul tagasimaksmise kohustuseta. Lapsele ja emale riigi õigusabi korras määratud esindajate

taotlused määrata kindlaks riigi õigusabi tasu suurus ja hüvitada kassatsiooniastmes õigusabi

osutamise kulu tuleb rahuldada.

Lapse esindaja taotluse kohaselt kulus lapse esindajal õigusabi osutamiseks (avaldaja määruskaebuse

uurimiseks ja seisukoha koostamiseks) kokku 1,5 tundi. Lapse ema esindaja taotluse kohaselt kulus

tal õigusabi osutamiseks (avaldaja määruskaebusega tutvumiseks, kliendi nõustamiseks, vastuse

koostamiseks ja lapse esindaja seisukohaga tutvumiseks) kokku 4,5 tundi.

Kolleegium leiab, et riigi õigusabi osutajate taotlustes märgitud toimingud ja nende ajakulu on

põhjendatud. Taotlused tuleb riigi õigusabi seaduse (RÕS) §-de 22 ja 23 alusel rahuldada ning

määrata lapse esindaja advokaadibüroole makstavaks tasuks 72 eurot ja ema esindaja

advokaadibüroole makstavaks tasuks 216 eurot. Riigi õigusabi tasu ja kulud maksab RÕS § 24 lg 1

järgi välja Eesti Advokatuur.

Villu Kõve, Peeter Jerofejev, Henn Jõks, Ants Kull, Jaak Luik, Malle Seppik, Tambet Tampuu